Kunstiteraapiate sissejuhatus raamatu "Arts therapies: A research-based map of the field" põhjal. (1)

Tallinna Ülikool
Kunstide Instituut
Rakendusloome osakond
Arts therapies: A research-based map of the field
Karkou, Vassiliki & Sanderson, Patricia (2006)
II ja III ptk refereering
Autor: Janne Jüsmä (TKUT-1)
Juhendaja : Eha Rüütel
Tallinn 2012
Kunstiteraapiad ja terapeutilised kunstid
Kuni 1985.aastani, mil koostati Attenborough raport , ei tehtud veel ametlikes dokumentides olulist vahet kunstiteraapiatel ja terapeutilistel kunstidel. Ometigi on oluline aru saada, mille poolest erineb kunstiteraapia kunstide terapeutilisest kasutamisest. Mõlemad praktikad kasutavad kunsti terapeutilisi omadusi. Oluline on aga rõhutada sõna teraapia ja terapeutiline erinevaid sisusi. Teraapiat ei saa läbi viia ilma spetsiaalse teraapiaõppe ettavalmistuse läbinud õppeta. Teraapia eesmärgiks peaks olema psühholoogiline muutus, mis võib olla nii tahtlik , ette kavatsetud kui ka ette kavatsemata. Kunsti teraapiline kasutamine annab pigem kunstilise elamuse. Teraapiaseansi rõhk on protsessil mitte kunstilisel lõpptulemusel. Kunstiteraapia on ka reguleeritud proffesionaalsete assotsiatsioonide poolt ja seal hulgas jälgitakse spetsiifilisi eetikanorme, mis kunsti terapeutilise kogemise puhul pole vajalik.
Kunstiteraapiad ja teised teraapiad
1) Psühhoteraapia ja nõustamine. Psühhoteraapiaid ja kunstiteraapiat seovad psühhoanalüütiline mõtlemine ja humanistlik teraapia ning nende praktikates leidub suuri sarnasusi . Humanistlik psühhoteraapia hindab samuti kõrgelt loovust ja eneseväljendust, kuid suurem rõhk on siiski verbaalsel tööl, isegi kui kunst on seanssi kaastatud, siis on see pigem teisene vahend. Üldistatult öeldes eelistab psühhoteraapia rääkimist tegemisele. Ometigi on need kaks ala tihedalt seotud ja paljud kunstiterapeudid omandavadki varem või hiljem psühhoteraapia kvalifikatsiooni või vastupidi.
2) Kehateraapiad. Selle nimetuse alla kuulub suur hulk humanistlikke teraapiad, mis on seotud otseselt kehaga , nt bioenergeetikaga tegelevad praktikad, autogeenne treening, ümbersündimine, gestalt teraapia jms. Enamik neist toetuvad Reichi teooriatele ja psühhoteraapiale. Mõned teraapiad, nt Reichi teraapia ja gestaltteraapia kasutavad draamateraapiat ja tantsu või liikumisteraapiat ja on selle läbi seotud ka kunstiteraapiatega. Ühtlasti kasutab muusikateraapia, tantsuteraapia ja draamateraapia lõdvestustehnikaid, mis on omased kehateraapiatele. Kehateraapia eesmärk on ületada keha ja vaimu vaheline sild ja saavutada selle kaudu terviklikus. Selline holistlik käsitlus on omane ka paljudele kunstiterapeutidele.
3) Alternatiivsed teraapiad. Selle alla võib lugeda akupunktuuri, shiatsut, aroomiteraapiat ja teisi idamaised tervendamismeetodeid. Kuigi üldsus seostab tihtipeale nii kunstiteraapiat kui muid alternatiivsed lahendusi kõik ühise nimetuse all “alternatiivnteraapia” või “täiendav teraapia”, siis on neil siiski olemuslik vahe, mis tuleneb juba ainuüksi päritolust. Kunstiteraapia on läänelik praktika ja erineb suuresti sellest, kuidas idamaised teraapiad mõistavad terapeutilist tööd ja profesionaalset arengut.
Kunstiteraapia definitsioon
Kunstiteraapia definitsioone on erinevaid. Peamine vaidlusküsimus seisneb selle vahel, kas kunstiteraapia on pigem kunsti tegemine, mis kasutab valikuliselt psühhoteraapia põhimõtteid või on ta psühhoteraapia, mis kasutab kunsti. Käesolev teos pakub omaltpoolt kunstiteraapiate definitsiooniks järgmise selgituse: “Kunstiteraapia on kunstimeediumite loominguline kasutamine mitteverbaalseks ja/või sümboolseks suhtluseks toetavas keskkonnas, kus on selge kliendi- terapeudi suhe, saavutamaks isiklikke ja/või ühiseid terapeutilisi eesmärke, mis on indiviidile kohased.” Niisiis on oluline mõista, et:
(1) kunstiteraapia sisaldab endas üht kunstimeediumit (visuaali, tantsu, muusikat, tantsu või draamat) mitteverbaalse vahendina; (2) loomingulise keskkonnaga kaasneb aitamine ja usaldamine; (3) terapeutilises protsessis kasutatakse sümboleid, kujutlusi ja metafoore;
(4) kliendi-terapeudi suhe on kindlaks määratud ja võib toimida, kui klient - kunst - terapeut (visuaalteraapias), kui suhtena läbi ühise muusika tegemise (muusikateraapias), kui toetav terapeut ja ise vastutav indiviid (tantsuteraapias) või kui kindlaks määratud terapeutiline mõistmine (draamateraapis); (5) terapeutilised eesmärgid on alati esmaolulised ja on väga individuaalsed, suunatud muutusele ja arengule või personaalsele ja sotsiaalsele integratsioonile.
Kunsti eeldused kunstiteraapias
Kunstiteraapiates käsitletakse kunsti mõistet väga laiaulatuslikult. Joonistus võib olla nii sodimine kui ka struktureeritud pilt, muusika nii müra kui harmooniline heli, tants nii minimaalne žest, katkendlik liigutus kui koreograafiline tervik. Modernismist alguse saanud kunsti avatum määratlus on loonud pinnase uuematele ja vabamatele definitsioonidele. Kuna kunstiteraapiates puuduvad esteetilised , kunstilised hinnangud kunstitöödele, siis on taoline avatud kunsti mõiste sobiv. Oluline ei ole tehniliste oskuste omamine ega ka niivõrd “kunstitöö” vaid loominguline protsess iseenesest. Rõhk on sellel, kuidas tehakse mitte sellel mida tehakse.
Kunstiterapeudid usuvad, et loominguline potentsiaal areneb inimesel enne, kui verbaalsed oskused ning igasugused varajased kunstikogemused talletuvad meis läbi elu keele-eelsete mälestustena. Seetõttu on ka oluline kunsti omadus jõuda sügavamate varjatud struktuurideni inimese sees. Ühelt poolt sobib see kliendile, kes on väga verbaalne, aga kipub varjuma sõnade taha ja teiselt poolt aitab jällegi avada klienti, kes on vastupidiselt verbaalselt väga kinnine .
Kunsti tegemine sisaldab motoorseid ja sensoorseid oskusi, taju, tunnetust, emotsioone, sotsiaalseid ja spirituaalseid aspekte . Selle kaudu on võimalik näha inimeseks olemise kogemuse mitmekülgseid dimensioone. Kogemustest aru saamine, nende lahti seletamine ja erinevate seoste leidmine on üks kunstiteraapia ülesandeid.
Viimane kunsti eeldus on see, et ta omab terapeutilist või tervendavad potentsiaali. Ühelt poolt on kunsti tegemisel tugev positiivne mõju, kuid ei saa eitada ka desktruktiivset mõju, mis võib avalduda valel kunsti kasutamise viisil.
Loovus
Kunstiteraapiat nimetatakse sageli ka loovkunstiteraapiaks. Niisiis on loovus üks olulisematest mõistetest psühhoteraapias ja kunstiteraapiates. Kuid see pole alati olnud nii. Näiteks varasem psühhoteraapia alane kirjandus, alates Freudist pidas loovust hoopiski üheks neuroosi vormiks või sundmõtteks, mis kompenseerib isiksuse lahendamata sisemisi konflikte. See on justkui midagi unistamise ja fantaasia piirimail olevat, mis varjab frustratsiooni, rahuldamata soove ja kurbust . Isegi mõned kaasaegsed psüühoterapeudid näevad loovust kui ainult kaitsemehhanismi. Enamik negatiivseid seoseid on selle mõiste ümbert aga tänaseks kadunud. Arvatakse, et pigem on tegemist kasuliku kaitsemehhanismiga, mis kaitseb inimest oma enese ülevoolavate ja rabavate emotsioonide eest. Loovus on kui märk emotsionaalsest küpsusest.
Raamatus ära märgitud loovuse definitsioon (Stanton-Jonesi, 1992 ja Smitskampi, 1995 järgi) on järgmine: “Loovus on võime leida uusi ja ootamatuid seoseid, uusi suhteid ja selle läbi ka uusi tähendusi.” Selline mõiste sobib ka kunstiteraapiatesse, mis kasutabki palju protsessi käigus tekkinud uusi seoseid ja tähendusi kõikidest eluvaldkondadest.
Jungi (1961) järgi on olemas kaht tüüpi loovust – psühholoogilist ja visionäärset. Psühholoogiline loovus tuleneb inimese teadvusest ja on mõjutatud keskkonnast, näiteks muusik , kes mängib Bachi sonaate või kunstnik, kes maalib maastikku. Visionäärne loovus on omane aga ainult väga vähestele andekatele ja tuleneb inimeksistentsi sügavikust. Kuigi Jung on avaldanud kunstiteraapiatele suurt mõju, siis ei ole tema loovusekäsitlus selles vallas siiski päris kohane. Näiteks psühholoogiline loovus ei pruugi avalduda iga kliendi puhul. Mõni klient võib küll korrektselt matkida olemasolevaid kunstistiile või muusikat, samas kui teise kliendi puhul korduvad seansilt seansile samad joonistused või liigutused. Sellisel juhul puudub uudsus , mis on loovuse mõistes vajalik. Samuti tekitab küsimusi visionäärse loovuse elitaarsus, mis ei sobi kokku kunsti laia käsitlusega. Kunstiterapeudid ei arva , et inimeksistentsi olemusega kohtumiseks oleks vaja kunstilist talenti.
Kunstiteraapiatele asjakohasema loovusekäsitluse toob välja May (1975). Tema järgi nõuab loovus julgust lasta lahti eneses olemasolevatest sisemistest piiridest. Julgus olla vaba, sest ainult nii võib sündida midagi uut. Inimesel ei ole lihtne mõista enda mõtlemise piiratust ja vabaneda harjumuspärasest ning siinkohal ongi oluline, et kunstiterapeut looks turvalise ja toetava, hinnangutevaba keskkonna, mis on loovuse avaldumiseks hädavajalik. Loovus ei sünni täiesti nullist vaid olemasolevatest teadmistest ehk nö ehitusplokid, alustalad peavad eelnevat olema olemas, et neid teise külje pealt nägema hakata ja neile uus vorm anda.
Kujutlus , sümbol ja metafoor
Walrond Skinneri (1986) järgi on kujutis miski, mis on tahtlikult loodud sisemine representatsioon objektidest ja sündmustest. Kui kujutlusega kaasnevad vaimsed protsessid nagu mälestused, emotsioonid , mõtted ja soovid, siis saab kujutisest tegevus ehk kujutlus. Kujutlus erineb hallotsinatsioonist kuna omab kriitilist hoiakut, mis on tõene, reaalselt juhtunud, mis mitte ning fantaasiast selle poolest, et omab kognitiivset mõtlemist, teadvustatust. Kujutlustvõime harjutused ja kujutlused on terapeutilises protsessis ühed kesksemad. Näiteks klientide puhul, kes on kinni jäänud enese loodud fantaasiamaailma aitavad kujutlusharjutused kaasa kriitilise mõtlemise arengule. Ning teistpidi jällegi saavad kliendid, kellel on raskusi kujutlusvõime avaldumisega, võimaluse kujutluse arendamiseks ja aktiveerimiseks.
Sümbolism on Walriond-Skinneri (1969) järgi idee või soovi väljendamine millegi kaudu, mis esindab analoogseid kvaliteete või kajastab seda ideed või soovi esilekutsutud assotsiatsioonide kaudu. Sellise definitsiooni kaudu tuleb välja kaks protessi: idee või soov kas omab teatud sarnasuse alusel põhinevat esindatust (nt laineline joon viitab merele ) ja sellisel juhul on tegemist ikooniga või ei oma sarnaseid kvaliteete idee või mõttega (nt lipp tähistab rahvust) - tegemist on sümboliga. Kuid alati ei ole kunstiline eneseväljendus sümboolne ja sellisel juhul on kasutusel hoopis indeks (Pavlicevic, 1977). Indeksi puhul ongi näiteks heli tekitamise eesmärk heli iseenesest, omamata mingit sümboolset tähendust.
Kui sümbol esindab midagi muud, siis metafoor on midagi muud. See on kaudse kommunikatsiooni meetod, milles ühendatakse kaks diskreetset elementi, et luua uus tähendus. Metafoor ei pea võtma konkreetset vormi nagu sümbol. Näiteks tantsuteraapias võib metafooriks olla hoopis mingi ruumi osa mitte kasutamine, mis võib viidata raskustele teatud eluvaldkonnas.
Metafoor ja sümbol on kunstiteraapiates väga väärtuslikud, kuna (1) need aitavad luua “nagu oleks” situatsiooni terapeudi ja kliendi vahel; (2) loovad turvatunde, mille kaudu saab avastada sügavale peidetud probleeme; (3) võimaldavad asju käsitleda abstraktselt , mis on juba iseenesest terapeutiline klientidele, kellel on keeruline olla konkreetne; (4) võimaldavad teha nö korduslugemisi, et selle kaudu avastada uusi kihte ja tähendusi; (5) tekitavad loovaid lahendusi, mis erinevad probleemi otsesel käsitlemisel saadud lahendustest ning kuna kaasatud on loovus, siis tekitab see juba heaolutunnet iseenesest.
Mitteverbaalne suhtlemine
Kunstiteraapiates võib mitteverbaalne suhtlus põhineda häälel ja helil, kehal ja selle liikumisel, visuaalil, kostüümidel, objektidel ja rituaalidel ja see suhtlus ei pruugigi saada tõlgituks verbaalsesse keelde. Breunlini (1979) järgi toimib mitteverbaalne suhtlus kunstiteraapias järgmistel tasanditel: (1) sisemisel tasandil, kui kaasatud on sisemised dialoogid , mis väljendavad emotsioone, sisemisi psüühilisi protsesse või psühhopatoloogiat, see tasand jääb vaatlejale enamasti märkamatuks kuna toimub ainult inimeses endas; (2) diaadiline tasand – interpersonaalne kahe inimese vaheline mitteverbaalne suhtlemine, tähtsad on emotsioonid, tunded ja kontekst, terapeudi ja kliendi interakatsiooni kvaliteet ; (3) grupitasand, enam kui kahe inimese vaheline mitteverbaalne suhtlus.
Kliendi-terapeudi suhe
Psühhoterapeutiline mõtlemine kirjeldab kaht tüüpi kliendi-terapeudi suhet. Esimene on ülekandev suhe, kus terapeut töötab nagu peegel , mille kaudu elab klient uuesti läbi oma varajasemaid suhteid ja olulisi inimesi, sealjuures jääb terapeut alati distantseerituks. Teine liik on “päris” suhe, mis hõlmab terapeudi täielikku kohalolu ja pühendumist kliendile, ühist osavõttu, sooja empaatiat, lahkust ja positiivset suhtumist . Selline suhe on omane humanistlikule lähenemisele. Kuna kunstiteraapias on kahe osapoole vahel aga veel kolmas aspekt – kunst ehk kliendi poolt tehtud töö, siis on tegemist kolmiksuhtega. Nii on võimalik kliendi-terapeudi vahelist suhet kirjeldada ka kunsti olemasolu kaudu erinevates variatsioonides , sõltuvalt sellest, kui suurt rolli ja täpsemalt millist rolli kunst selles suhtes mängib. Selleks on kolm peamist varianti : klient-terapeut suhe, kus kasutatakse kunsti ainult vahendina (kunstiobjekt ei ole esmatähtis); kunstiline suhe, kus on esiplaanil just kunst ise ja klient-terapeut toimivadki läbi selle (nt koos musitseerimine); suhe, kus klient või terapeut on kunstnik (terapeut jälgib kunsti tegemist distantsilt või harvem esinev variant, kus terapeut ise tegeleb kunstiga ja klient jälgib).
Terapeutilised eesmärgid
Liebmann (1981) on jaganud üldised terapeutilised eesmärgid personaalseteks ja sotsiaalseteks. Personaalsed eesmärgid Liebmanni järgi on: loovus ja spontaansus, usalduse loomine, enesekehtestamine , oma potentsiaali realiseerimine, suurenenud personaalne autonoomia ja motivatsioon, areng indiviidina, vabadus teha otsuseid, ideedega eksperimenteerimine, tunnete, emotsioonide, konfliktide väljendamine, töö fantaasiate ja teadvustamatuga, mõistmise, eneseteadlikkuse, reflektsiooni arendamine, kogemuste korrastamise soodustamine ja lõõgastumine. Sotsiaalsed eesmärgid on: teadlikkus, märkamine ja lugupidamine teiste suhtes, koostöö, grupi tegevustes osalemine, kommunikatsioon, probleemide, kogemuste ja arusaamade jagamine, kogemuste universaalsuse ja indiviidi unikaalsuse avastamine, enese seostamine teistega grupis , oma mina mõju mõistmine suhetes teistega, sotsiaalne toetus ja usaldus, grupi kokkukuuluvus, grupi probleemide uurimine .
Wheeleri (1987) uurimuse järgi on kunstiteraapiates veel kolmel tasandil eesmärke: (1) aktiivsele tegevusele suunatud tasand (suurendab tähelepanu ulatust, õpetab järgima juhiseid, suurendab orientatsiooni reaalsusele, soodustab otstarbekat käitumist, suurendab aktiivset osalust, parandab koostööd teistega;

ümberõppimisele suunatud tasand (raeguse käitumise mõistmine, tunnete jagamise õppimine, probleemide põhjuste, mittekohastumuslike hoiakute/käitumiste mõistmine, eneseteadlikkuse, siin ja praegu käitumise suurendamine ; (3) ülesehitamisele suunatud tasand (töö läbi alateadvuse dünaamika, allasurutud materjaliga tegelemine, lapsepõlve suhestamine praeguse käitumisega).