Gümnaasiumi kunstiajalooks vajalikud mõisted. (0)

Mõisteid:
aatrium — laes asuva valgusavaga pearuum vanarooma elamus.
akt — alasti inimkeha kujutis kunstis.
akropol - kõrgendikul asuv kindlus Vana-Kreeka linnades
akvatinta - sügavtrükitehnika, mille puhul kujutise jätavad söövitatud krobelised pinnad.
alabaster - peeneteraline kergelt läbikumav kipsi liik.vv
altar — antiikajal kõrgendatud koht ohvriandide põletamiseks; ristiusu kirikus koht jumalateenistusega seotud toiminguteks.vv
amfiteater — teatriks, staadioniks või mõneks muuks otstarbeks ehitatud, algselt pealt katmata ruum kaares paigutatud, trepistikuna tõusvate istmeridadega.
amfora — antiikaegne suur, kitsa kaela ja kahe kõrvaga savinõu veini ja õli hoidmiseks.
antiik — Kreeka ja Rooma vanaaeg koos oma kunsti, kultuuri ja muude elunähtustega. Ka mõiste kõige vanaaegse ja väärtusliku kohta.
apsiid — poolringikujulise põhiplaaniga juurdeehitis ristiusu kiriku idapoolses otsas, mõeldud altari paigutamiseks.
arabesk - keerukalt põimitud lehe- ja väänlamotiividega ornament .
arhailine - vanaaegne, ka vanamoeline.
arhitekt — ehituskunsti eriteadlane, hoonete kavandaja, ehituskunstnik.
arhitektuur — ehituskunst .
arhitraav- ematala, taladesüsteemi alumine tala, kreeka ehitistel sammaste ja friisi vaheline kaunistusteta osa.
arkaad — sammastele või piilaritele toetuv kaarkäik, kaarestik.
astmikpüramiid — vanem egiptuse püramiidivorm, astmeliselt tõusvate külgedega. Esines ka Vana-Ameerika kunstis.
atlant - mehekujuline tugisammas . Nimetus tuleneb vanakreeka mütoloogilise titaani Atlase nimest, kes olevat taevavõlvi oma õlgadel kandnud.
autoportree — kunstniku tehtud portree iseendast.
baas — ehituskunstis samba, piilari või pilastri laiendatud alumine osa.
balustraad - balustritest (keskosas paisutatud profiiliga sammbakestest) moodustatud trepi- või rõdukäsipuu.
baptisteerium – ristmiskirik
barbar — 1) antiikajal mittekreeklane või mitteroomlane; 2) jäme, harimatu inimene.
bareljeef - madal- ehk lamereljeef.
basiilika — kolme- või enamalööviline piklik hoone, mille kesklööv on külglöövidest kõrgem ning iseseisva katusega . Kesklöövi ülaosas , külglöövide katustest kõrgemal, on aknad; seda osa nim. valgmikuks. Basiilikaid ehitati antiikajal turu- ja kohtuhooneteks, hiljem kirikuteks.
büst — skulptuuriteos, mis kujutab inimese pead koos ülakehaga, kuid ilma käteta.
Bütsants -Ida- Rooma keisririik
dekoor - kaunistus .
detail — üksikasi, pisiasi.
dipteer - kahe sambareaga ümbritsetud vanakreeka tempel.
dolmen — suurtest tahumata kiviplokkidest laotud kivi- või pronksiaegne hauakamber.
dooria stiil — vanim ja rangeim vanakreeka ehitusstiilidest, arenes välja doorlaste hõimu juures 600. a. paiku e.m.a.
ehisviil — gooti stiilis ehitiste akende ja portaalide (uste) kohal olev terav viil, nn vimperg .
empoor - rõdu kirikus, ka külglöövide kohal olev käik.
epitaaf - mälestustahvel, ka vastava kirjaga hauasammas.
eskiis, skits - esialgne visand .
fajanss - peenest savist valmistatud glasuuritud keraamikatooted (serviisid, vaasid jms.). Nimi on tuletatud itaalia linna Faenza järgi.
fassaad — ehitise esikülg; vaatamiseks määratud külg.
fiaal — väike ehistornike gooti stiilis ehitiste tornide, tugipiilarite ja ehisviilude tipus , kaunistatud nn. krabide ja ristlillikutega.
figuur — kuju; kujund.
Flandria — maa-ala Põhjamere ääres, flaamlaste asustusala, haarab osa praegusest Belgiast, Hollandist ja Põhja-Prantsusmaast.
foorum - turuplats , kohtu- ja koosolekuväljak Vana-Rooma linnades.
fresko - värskelt märjale krohvile tehtud seinamaaling. Kasutatakse veega lahjendatud munavalgetemperat.
friis - algselt piki antiikse templi talastikku kulgev figuuride või ornamentidega käetud kaunistusriba, tarvitatud ka hilisemates kunsti­vooludes
germaanlased — hõimud , kes asustasid viimastel sajanditel e.m.a. Lõuna-Skandinaaviat ja Reini, Doonau ning Visla jõgede vahelist ala. Alates 2. saj. e.m.a. algas germaanlaste pealetung Rooma riigile ning tugevnes 2.—3. saj. m.a.j. 4.—6. saj. võtsid germaanlased osa Suurest rahvasterändamisest. Nad on etendanud olulist osa mitmete täna­päeva Euroopa rahvaste (sakslaste, inglaste, hollandlaste, taanlaste, rootslaste, norralaste jt.) kujunemisel.
glasuur — vaap keraamikatoodete katmiseks.
gootid — I aastatuhandel Suure Rahvasterändamise ajal peamiselt Lõuna-Euroopas ringi liikunud germaani päritoluga hõimud.v
graafika — kunsti liik, mille aluseks on joonistuse või joonte kasutamine; mitmete graafikatehnikate puhul tehakse joonistus puust, metallist või muust materjalist plaadile, millelt see trükitakse paberile.
graafiline leht — plaadilt trükitud graafikakunsti -teos.
graatsia - üks kolmest jumalanna Aphrodite kaaslasest.
gravüür — siledale pinnale uuristatud joonistus ja selle äratrükk; sõltuvalt graveeritava pinna materjalist eraldatakse puugravüüre, vasegravüüre jne.
greif — muinasjutuline loom lõvi keha ning kotka pea ja tiibadega, oli eriti levinud idamaade kunstis.
haritorn — katuseharjalt kerkiv kergema ehitusega torn, näiteks gooti katedraalide nelitise kohal (pildil barokne haritorn).
hellenism — antiikajastu 4.—1. saj. e.m.a. (sõnast «hellen» — kreeklane ).
hieroglüüf — (eriti vanaegiptuse) kiri, kus lihtsustatud joonistustega tähistatakse sõnu, silpe või kaashäälikuid.
hunnid — mitmed Aasia päritoluga rändrahvad, kes I aastatuhandel Euroopasse tungisid ja oma laastamistööga andsid tõuke Suurele Rahvasterännule.
ikoon — pühapilt kreekakatoliku usu maades.v
inkvisitsioon — katoliku kiriku juures tegutsenud äärmiselt julm kohtulik juurdlus- ja karistusasutus.
intarsia — puumosaiik, erivärvilistest puutükkidest moodustatud ornament või pilt, käsutatakse peamiselt mööbli kujunduses.
islami e. muhamedi usk — 7. saj. Muhamedi poolt rajatud usund , levinud peamiselt Araabiamaades, Lähis-Idas, Põhja-Aafrikas, Pakistanis, Bangladeshis ja Indoneesias.
joonia stiil — Väike-Aasia Joonia maakonnas 600. a. paiku e.m.a. tekkinud vanakreeka ehitusstiil.
kabel — palvetamiseks ja muudeks usutalitusteks määratud väiksem ehitis, esines kas iseseisvalt või kirikuhoone külge liidetuna.
kabelitepärg — poolringis ümber kooriruumi paiknevad kabelid , mis avanesid kooriruumi poole; esinesid peamiselt prantsuse keskaegsetes katedraalides .
kapiteel — samba, piilari või pilastri kunstiliselt kujundatud ülemine osa, millele toetub talastik , käär või võlv
kardinal — katoliku kiriku kõrgem ametikandja.
karütatiid — pikas rõivas naise kujuline skulptuursammas, mida peamiselt antiikarhitektuuris käsutati tavalise samba asemel.
katakomb — maa-alune käik või ruum, mida varakristlased kasutasid matmispaigana ning kogunemiskohana.
katedraal — peakirik ; Prantsusmaal, Hispaanias ja Inglismaal piiskopikiriku nimetus; sama mis Saksamaal, Baltimaades ja Itaalias toomkirik, Lõuna-Saksamaal münster.
keldid — roomlastel gallialased; rühm rahvaid ja hõime, kes eelajaloolisel ja antiikajal asusid mitmel pool Lääne- ja Kesk-Euroopas, segunesid roomlastega. Keltide järeltulijaid ning keelt on tänapäeval säilinud Iirimaal , Prantsus­maal Bretagne 'i poolsaarel ning Suur-Britannias Šotimaal ja Walesis.
kentaur — pooleldi inimese, pooleldi hobuse kehaga olend kreeka müütides.
keraamika — põletatud savist tooted.
kiilkiri — kiilutaoliste märkidega savitahvlisse vajutatud mesopotaamia kiri.
kirik — hoone ristiusu jumalateenistuste jaoks.
klassikaline — 1) kõrgeväärtuslik; 2) antiikmaailma puutuv.
klooster — välismaailmast eraldatud munkade või nunnade ühine elu- ja töökoht.
koloss — hiiglasuur ese, hiiglaslik kuju (või ehitis).
kompositsioon — kunstiteose ülesehitus.
konstruktsioon — kokkupandu; millestki kokkupandud seadeldis, ehitis vms.
koor, kooriruum — osa kiriku idaosas, kus asub altar; algselt mõeldud vaimulikele laulmise kohaks (hilisemal ajal on koorilauljad kiriku lääneosas koorirõdul, kus asub ka orel).
kooriümbriskäik — keskaegsetes katedraalides kooriruumi ja kabelite -pärja vahel kulgev poolringis käik.
korintose stiil — rikkalikem ja noorim vanakreeka ehitusstiilidest, nimetus pärineb Korintose sadamalinnalt; kujunes välja 400. a. paiku e.m.a.
krabi — punga või lehe kujuline raidkivist kaunistus gooti stiilis ehitiste tornide, ehisviilude ja muude osade kujunduses.
kreekakatoliku usk — ristiusu eriharu, sai alguse Bütsantsist, levinud peamiselt Kreekas, Balkanimaadel, Venemaal.
kreeka rist — lühikeste võrdsete harudega rist .
kromlehh – pronksiajast pärit ebaselge otstarbega suur ehitis, koosnes menhiridest ja dolmenitest. näiteks Stonehenge
kuppel — poolkerakujuline võlvimise põhimõttel ehitatud katus.
kuupkapiteel — liik romaani stiilis sambakapiteele; meenutab kuupi, mille alumised nurgad on ümar­datud
kääbusgalerii — väikestest kaartest ja sambakestest käik ehitise seinte välisküljel, iseloomulik romaani stiilile .
kükloop — ühesilmaline hiiglane kreeka müütides.
labürint — keerdkäikudega ruum, nimetus tuletatud muistse Kreeta kuninga Minose paleest.
ladina rist — rist, mille püstharu on pikem kui põikharu.
liseen — lame eenduv püstriba lageda müüripinna elustamiseks, kasutati palju bütsantsi ja romaani ehituses.
lööv — tavaliselt piki basiilikat paiknevad, omavahel sammastega eraldatud piklikud ruumiosad; põikhoones esinevad põiklöövid.
madonna, jumalaema — ristiusus Jeesus Kristuse ema Maarja; kunstis Maarja kujutis koos Jeesus -lapsega.
mastaba — vanaegiptuse lameda katusega haudehitis .
mausoleum — suur haudehitis; nimetus tuleneb kuningas Mausolose haudehitisest, mis püstitati 4. saj. e.m.a. Väike-Aasias.
meander — kreeka ornament, nimetus tuleneb Väike-Aasia käänulise jõe Maiandrose nimest.
menhir — pronksiaegne usulistel eesmärkidel püstitatud kivisammas .
minarett — islamiusuliste templi, nn. mošee torn.
miniatuur — 1) keskaegne raamatu-maal; 2) väike pilt.
monument - mälestussammas, ausammas .
mosaiik — erivärvilistest kivikestest, klaasitükkidest või muust materjalist kokkusobitatud pilt või ornament, näiteks põrandate ja seinte katmiseks.
motiiv —kunstiteose ainestiku koostisosa .
muusa — kunstidega teaduste kaitsjanna vanadel kreeklastel.
mustafiguuriline stiil — kreeka vaasimaalistiil, mille puhul punasele vaasipinnale maaliti mustad figuurid , levinud 6. saj. e.m.a.
mört — sideaine müüri- ja krohvimistöödel. müstiline — salapärane.
mütoloogia — 1). mingi rahva) müütide kogu; 2). teadus müütidest.
müüt — muistend jumalatest või kangelastest.
nelitis — kiriku pikihoone ja põikhoone ristumiskoht .
nišš — süvend seinas.
normannid (tõlkes põhjamaa mehed) — Skandinaaviast pärit meresõitjate hõimud, kes 8.—11. saj. hõivasid Lääne-Euroopa ranniku ning jõudsid Islandi, Gröönimaa, Venemaa ning Põhja-Ameerikani; andsid nime Normandia poolsaarele Prantsusmaal.
normannide stiil — romaani stiili nimetus Inglismaal.
nümf — noore naise kujuline loodushaldjas kreeka müütides.
order – range reeglite kogum. Näiteks võib orderiteks nimetada dooria, joonia ja korintose arhitektuuristiile Kreeka kunstis
ornament — ilustus, kaunistus.
panoraam — ülevaatlikult nähtav maastik , avar vaateväli .
paradiis— ristiusus jumala aed; koht kuhu õndsad pääsevad pärast surma.
perspektiiv — ruumivaade, .ruumilise eseme kujutamine tasapinnal nii, et säilib mulje ruumilisusest.
petik — akent , ust, kaart vms. jäljendav lame nišš, mis on mõeldud müüripinna mitmekesistamiseks, ohtralt kasutatud keskaegses arhitektuuris.
piibel — ristiusuliste pühakiri.
piilar — tugev kandiline tugipost võlvide kandmiseks, tuli kasutusele keskajal.
pikihoone — põhiline osa (basiilikana ehitatud) kirikust , asub suunaga läänest itta ning on tavaliselt jagatud pikuti löövideks.
pilaster — seinast eenduv lame neljatahuline sammas; kasutatakse seina tugevdamiseks, kuid ka seinapinna mitmekesistamiseks.
plastika — kujuraiumis- või voolimiskunst ning selle toode, sama mis skulptuur .
poolsammas — vaid pooleni seinast eenduv sammas.
poos — 1) keha seisang või asend; 2) tehtud hoiak.
portaal — ehitise kunstiliselt kujundatud peasissekäik.
portree — teatud kindlat inimest kujutav pilt või kuju, mille loomisel on rõhutatud sarnasust .
profiil — 1) külgvaade ; 2) läbilõige.
punasefiguuriline stiil — kreeka vaasimaalistiil, mille puhul figuuride vahed värviti mustaks, nii et figuurid jäid põhja värvi, s. t. punaseks; levis alates umbes 530. a-st e.m.a.
puto — tiivulise, enamasti alasti lapse kujutis kunstis.
põikhoone — ladina risti või T- kujulise põhiplaaniga, basiilikana ehitatud kiriku osa, mis vastab risti põikharule; asub põhja- lõuna suunaliselt tavaliselt pikihoone idaotsas.
pärgament — töödeldud nahk, millele kirjutati enne paberi kasutusele-võttu, nimetus tuleneb Väike-Aasia linna Pergamoni nimest.
pühak — inimene, kes usu nimel on kannatanud või korda saatnud ebatavalisi tegusid .
püloonid — peamiselt vanaegiptuse arhitektuuris ülalt ahenevad väravatornid kahel pool templi sissekäiku.
püramiid — Egiptuse ülikute, eriti vaaraode haudehitis nelinurkse põhiplaaniga ja teravaks tipuks koonduvate kolmnurksete külgedega.
reljeef — skulptuuriliik, mille puhul figuurid ja ornamendid eenduvad pinnast, millega nad on seotud.
ristkuppelkirik — kreeka risti kujulise põhiplaaniga kirik , mille keskosa katab kuppel; levinud eriti Bütsantsis.
ristikäik — võlvitud käik, mis kloostrit kirikuga ühendab või kloostri-õue ümbritseb, esines ka kindluste, losside jne. siseõuedel.
ristiusk — vt. kristlus .
ristlillik — raidkivist kaunistus gooti stiilis ehitiste tornide, f iaalide, ehisviilude jne. tipus; meenutab pealtvaates nelja kroonlehega õit.
ristvõlv — neljaosaline võlv, mis tekib kähe silindervõlvi ristuval lõikumisel.
roidvõlv — roietele toetuv võlv, peamiselt gooti arhitektuuris.
roie — raidkividest või tellistest laotud kitsas kaar, mis aitab võlvi kanda; esineb peamiselt gooti arhitektuuris.
roomakatoliku usk — ristiusu põhiline eriharu, levinud peamiselt Lõuna- ja Kesk-Euroopas ning Ladina-Ameerikas.
roosaken — kunstipärase raamistikuga suur ümmargune aken keskaja, eriti gooti katedraalide fassaadil.
rosett — ümar, pealtvaates õit meenutav kaunistus.
San, Sant ', Santa; Saint, Sainte; Sankt — püha, käsutatakse pühakute nimede ees (itaalia ja hispaania k.; prantsuse k.; lühend ladina keelest).
sarkofaag — kivist, savist, puust või metallist, enamasti kunstipäraselt kujundatud surnukirst.
sfinks — inimese pea ning lõvi kehaga muinasjutuline loom, eriti egiptuse kunstis.
sibulkuppel — sibulakujuline paisu­tusega kuppel, eriti käsutatud vanavene arhitektuuris
siir — kolmveerandringidest koosnev, gooti ornament; sõltuvalt ringide arvust esineb kolmiksiir, neliksiir jne.
silindervõlv — vanim võlviliik, meenutab pikuti poolitatud silindrit.
skulptuur — kujuraiumis- või -voolimiskunst ja selle toode, sama mis plastika.
staatua — ümarplastiline seisvat inimest kujutav skulptuur.
stiliseerima — 1) dekoratiivselt kujundama või vormima; 2) teatud stiili tunnustega varustama.
tahvelmaal — transporditav pilt, mille aluseks on puuplaat või lõuend; vastand seinamaalile.
tempel — pühakoda.
teravkaar — gooti stiilile iseloomulik kaarekuju, kus kaare küljed omavahel ühinedes moodustavad ülal teravnurga .
termid - avalik saun Vana-Roomas.
terrakota - põletatud savi, samuti sellest tehtud kujukesed , nõud ja muud esemed.
tiibaltar - õhukest kappi meenutav, ühe või enama paari ustega altari-kaunistus ristiusu kirikus, kujundatud maalingute ja skulptuuridega
tempera - värv, mille sideaineks on kas munavalge või kummiaraabik . Kasutati peamiselt keskajal enne õlivärvide kasutuseletulekut.
tooga - vanarooma meeste pealis -rõivas, volditud suurest ovaalsest riidetükist.
tornikiiver - järsult tõusev tornikatus
triumfi- e. võidukaar — algselt võidukaile Rooma väejuhtidele püstitatud auvärav; ehitati ka klassitsismi ajal.
trofeekimp — arhitektuurikaunistus mitmesugustest kokkuköidetud relvadest ; pärineb Vana-Roomast, eriti levinud klassitsistlikel hoonetel.
tsentraalehitis — ümmarguse, hulknurkse või kreeka risti kujulise põhiplaaniga ehitis; paljud Bütsantsi ja renessansiaegsed kirikud olid tsentraalehitised .
tsikuraat — astmeline torn mesopotaamia templiehituses.
tsivilisatsioon — inimkonna ainelised ja kultuurialased saavutused kokkuvõetult.
tsunft — sama ala käsitöölisi ühendav organisatsioon , peamiselt keskajal.
tugikaar — gooti basiilikate kesklöövi välisseina ja tugipiilarite vahele laotud kaared, mille eesmärgiks oli ehitise tugevdamine.
tugipiilar — gooti arhitektuurile iseloomulik piilaritaoline seinatugi võlvide külgsurve tasakaalustamiseks , paigutati tavaliselt väljapoole vastu hoone seina.
tähtvõlv — võlv, mille roided moodustavad tähe kujutise.
vaarao — Vana-Egiptuse valitseja.
valgmik — basiilika kesklöövi ülemine, akendega varustatud ruumiosa .
veejuhe, akvedukt — kõrgele silla-taolisele kaaristule ehitatud lahtine või kaetud kanal vee juhtimiseks linnadesse, peamiselt Vana-Roomas.
võlv — kumer kividest laotud lagi, mille tegemisel pole käsutatud ei laetalasid ega lage toetavaid sam­baid
ümarkaar— poolringikujuline kaar.
ümarplastika — igast küljest töödeldud kuju, vastand reljeefile
Otsi veel:
Interjöör, eksterjöör , profaanarhitektuur ja sakraalarhitektuur