Euroopa kesk- ja varauusaeg konspekt (1)

SISSEJUHATUS JA KRONOLOOGIA

• SISSEJUHATUS
  
  • Keskaja piirid on kokkuleppelised. Kõige sagedamini loetakse keskaja alguseks viimase Lääne- Rooma keisri Romulus Augustuluse võimult tõukamist 476.aastal. See tähistab keisrivõimu langust ja germaanlaste sõltumatute riikide väljakujunemist muistse Rooma impeeriumi lääneosas.
    
  • Keskaja lõpuks peetakse enamasti kas:
    
    • Konstantinoopoli vallutamist türklaste poolt (1453)
      
    • Ameerika avastamist Kolumbuse poolt ( 1492)
      
    • Usu puhastuse ehk reformatsiooni algust Saksamaal (1517)
      
  • Varakeskajal oli Euroopa suhteliselt vaene ja poliitiliselt killustatud ( 5-10 saj)
    
  • Kõrgkeskaeg tõi kaasa jõukuse kasvu, vahepeal hääbunud linnade uue esiletõusu (11-13 saj)
    
  • Hiliskeskajal põhjustas katkuepideemia elanikkonna vähenemise ja majanduslikke raskusi ( 14-15 saj)
    

• KRONOLOOGIA
  
  • 486. a- frangid vallutasid Chlodovech ’i juhtimisel suure osa Galliast ning panid aluse Frangi riigile.
    
  • 529. a- Püha Benedictus rajas Itaalias Monte Cassino kloostri.
    
  • 590-604. a- paavstitoolil istunud Gregorius Suur tugevdas oluliselt Rooma paavstide autoriteeti lääne-Euroopas.
    
  • 732. a- Frangi majordoomus Karl Martell võitis Gallias Poitiers lahingus araablasi.
    
  • 756. a-Frangi kuningas Pippin andis Kesk-Itaalia paavstile valitseda, pannes aluse kirikuriigile.
    
  • 793. a- normannid ( viikingid ) rüüstasid Lindisfarne ’i kloostrit Inglismaal, sellega algasid normannide röövretked Lääne-Euroopas.
    
  • 800. a- paavst kroonis frankide kuninga Karl Suure Roomas keisriks
    

LÄÄNE-EUROOPA VARAKESKAJAL. ÜLEVAADE AJALOOST.

• FRANGI RIIK 5-7 SAJANDIL
  
  • Kuningas Chlodovech ’i juhtimisel tungisid frangid Galliasse ja tõrjusid läänegoodid sealt Hispaaniasse. Chlodovech lasi end koos kaaskonnaga ristida , mille tõttu pälvis Rooma vaimulike ja aristokraatide toetuse – seeläbi laienes sõjakäikude võimaldamine riigipiiride laiendamiseks. (Nii Rooma, kui ka Gallia olid ariaanlikku ristiusku pooldavate germaanlaste vastased).
    
  • Lasi kirja panna saali õiguse – riigi jaoks oluline seadusekogu, millest juhinduti. Saali õiguse järgi polnud naistel õigus maad pärida, mistõttu pole prantsuse ajaloos olnud ühtegi naisvalitsejat.
    
  • 6-7 sajandil frangi riigi ühtsus kadus ja kuningate võim nõrgenes. Tekkisid vennatapusõjad kuningasoo liikmete vahel. See killustas riigi üksteisest sõltumatuteks piirkondadeks, kus võim kuulus kuninga kojaülematele – majordoomustele.
    

• PAAVSTID JA LANGOBARDID ITAALIAS 6-7 SAJANDIL.
  

Itaaliat vallutas nüüd uus põhja poolt sisse tunginud germaani hõim- langobardid. Nende sissetung kiirendas tsivilisatsiooni langust Itaalias ja tõi kaasa vaenulikud suhted põlise Rooma elanikkonnaga. Paavstidest said Rooma linna ning ümbruskonna tegelikud valitsejad , nii hakkas kujunema tulevase paavstiriigi tuumikala.

• KARL MARTELL JA FRANGI RIIGI TUGEVNEMINE.
  

Frangi kuningate võim oli nüüdsest vaid nimeline – ühe piirkonna majordoomus Karl Martell kogus 687 aastal kogu Frangi riigi võimu enda kätte. Portiers’ lahingus 732 aastal võitis Hispaaniast ründavaid araablasi. Oht püsis, ning Karl Martell jätkas ratsaväelaste tugevdamist. Järeltulevad põlved andsid Karlile liignime Martell ehk Haamer , sest ta oli suutnud muhameedlased purustada.

• FRANGI VALITSEJATE JA PAAVSTIDE LIIT. KIRIKURIIGI SÜND.
  

Pippin Lühikese (Karl Martell poja) ajal tihenesid Frangi valitsejate sidemed paavstidega, sõlmiti poliitiline kokkulepe, mille tagajärjel paavst kuulutas aastal 751 senise majordoomuse Pippin Lühikese frankide kuningaks. Vastutasuks vajasid paavstid abi langobardide vastu võitlemises. Mõne aasta möödudes suundus Pippin sõjaväega Itaaliasse, võiduka retke tagajärjel kinkis Rooma ja Ravenna ümbruse Kesk- ja Põhja-Itaalias paavstile, pannes 756 aastal aluse paavsti otsese võimu all olevale kirikuriigile.

• LÄÄNE-EUROOPA POLIITILINE KILLUSTATUS 9-10 SAJANDIL.
  
  • Karl Suure (Pippin ’i poeg) pojapojad jagasid riigi pärast pikki omavahelisi tülisid Verduni kokkuleppega kolmeks: Lääne-Frangi, Ida-Frangi ja Lõuna-Frangi riigiks.
    
  • Ida-Frangi riigist kujunes järk-järgult Saksa ja lääne-frangi riigist Prantsuse kuningriik , Lõuna-frangi riik aga lagunes sootuks. Keisri tiitel kuulus Lõuna-Frangi valitsejale, ent riigi lagunedes kaotas tiitel oma tähtsuse.
    
  • Kuningad ei suutnud võimsaid ülikuid oma võimu all hoida ja riigid jagunesid sõltumatuteks valdusteks. Lääne-Euroopa killustatust kasutasid ära välisvaenlased – araablased vallutasid Vahemere saari , Hispaania ja Põhja-Aafrika, tehes sealt Lääne-Euroopasse ründeretki. 9-10 sajanditel oli sage nähtus Skandinaavia viikingite rüüsteretked ja Aasiast pärit ungarlaste kiired ratsaväe vallutusretked.
    
  • Miks kujunes Frangi suurriigi iga lühikeseks?
    
    • riik oli etnograafiliselt väga kirev- seal kõneldi üle 20 keele
      
    • neid ei ühendanud usk, kuna paljud hõimud olid paganad
      
    • hõimude arengutase oli väga erinev
      
    • impeeriumi üksikud osad olid nõrgalt seotud, puudus isegi pealinn
      
    • ei suudetud luua tugevat keskvõimu, korralikult toimivat seadusandlust, raha ringlust ja maksusüsteemi
      
  • Verduni leping.
    Ludwig Vaga (Karl Suure poeg) järglaste vahel algasid kodusõjad, mis lõppesid 843 Verduni kokkuleppega, sellega jagati riik kolmeks:
    
    • Ida-Frangi riik läks Ludwig Sakslasele (Saksa)
      
    • Lääne-Frangi riik läks Karlile (Prantsusmaa)
      
    • Lõuna- Frangi riik + keisri tiitel läks Lotharile
      

LÄÄNE-EUROOPA VARAKESKAJAL. ÜHISKOND.

• LINNAELU JA KAUBANDUSE ALLAKÄIK. NATURAALMAJANDUS .
  
  • Bütsantsis jäi linnaelu langus küllalt ajutiseks, asendudes peagi taas elavnemisega, ning ka araablaste vallutatud Hispaania ja Lõuna-Aafrika olid osa jõukast islamitsivilisatsioonist. Lääne-Euroopa oli seevastu pikas madalseisus: linnaelu soikus pärast hulgalisi võõraste rüüsteretki, Lõuna-Euroopa linnu hakkasid üha sagedamini tabama saratseeni piraatide röövretked, teed lagunesid, veevärk jäeti hooletusse. Linnaelu langusega kaasnes kaubanduse allakäik, majanduslikud sidemed Euroopa eri piirkondade vahel ja kontaktid rikaste idamaadega nõrgenesid. Linnade mõõtu asulad püsisid peamiselt administratiivsete ja usuliste keskustena. Naturaalmajandus: kõik eluks vajaliku valmistasid kohalikud talupojad või ülikute kodades tegutsevad käsitöölised. Sügavaim madalseis tekkis 9-10 sajandil, feodaalsete kodusõdade ja võõraste rüüsteretkede tulemusena.
    

• FEODAALKORRA KUJUNEMINE.
  
  • Feodaalkord arenes järk-järgult ning kujunes lõplikult välja kõrgkeskaja alguseks 11 sajandil – seisnes võimukorralduses isanda ehk senjööri ja sõjamehest sõltlase ehk vasalli suhtekorraldusel. Et võitluseks araablaste vastu oli tarvis püsivat ratsaväge, andis Karl Martell 8 sajandil oma vasallidele sõjateenistuse eest maatükke kasutada. Hiljem hakati sellist maatükki tähistama nimetusega lään ehk feood ja selle valdajat läänimeheks või feodaaliks.
    
  • Naturaalmajanduse tingimustes oli maatükkide jagamine sobivaim viis tasuda sõjameeste teenistuse eest ja tagada nende ustavus. Kui läänimees teenistusest loobus pidid ta ka maatükki tagastama. Seda poliitikat jätkasid ka Karl Suur ja tema järglased, vasallidest said kohalikud asevalitsejad.
    
  • Kuningate võim vasallide üle järkjärgult vähenes. Ajapikku said vasallid läänid oma pärisvalduseks, pärandades neid perekonnas edasi – pärusvaldused. Hiljem arvatakse Frangi riigi lagunemise üheks põhjuseks feodaalseisuste kaootilist arengut.
    
  • Vasalli kohustused senjööri ees:
    
    • senjööri ustavalt teenima , eelkõige tema kutsel sõjaväeteenistusse ilmuma
      
    • 40 päeva aastas pidi omal kulul senjööri sõjaväes teenima
      
    • anda senjöörile nõu ja tegema kingitusi
      
    • truudusevanne
      
  • Senjööri kohustused vasalli ees:
    
    • kaitsta vasalli
      
    • vasallile maad läänistama teenistuse eest
      
  • Läänisüsteemi positiivsed ja negatiivsed küljed.
    
    • Positiivne:
      
      • Vasallidel oli võimalik saada endale maatükk ja maja elamiseks.
        
      • Vasall oli kasulik senjöörile ja senjöör vasallile.
        
    • Negatiivne:
      
      • Vasallid sõltusid palju senjöörist, nende elu oli senjööri kätes
        
  • Kujunes välja feodaalne killustatus – riigisüsteem, kus keskvalitsus on nõrk, riigi ülesandeid täidavad peamiselt vasallid. Erandiks oli Inglismaa, kus kõigi astmete vasallid pidid vanduma truudust kuningale.
    

• PÄRISORJUSE KUJUNEMINE.
  
  • Kui algas maade läänistamine kuulusid läänistatud maade juurde kindlasti ka neid harivad talupojad. Nende tööst sõltus läänimehe sissetulek. Tekkis sõltuv talupoegkond. Feodaalide kui tootvast tööst vabade elukutseliste sõjameeste klass poleks saanud eksisteerida ilma talupoegade tööta. Kuna talupoegade tööta polnud maal väärtust, keelati talupoegadel maalt lahkuda, nad muudeti sunnismaiseks. Eestis nimetatakse sunnismaisust pärisorjuseks.
    
  • Kolm seisust:
    
    • Vaimulikud - nad palvetasid kõigi eest
      
    • Sõjamehed- nad kaitsesid kõiki
      
    • Töötegijad- nad pidasid kõik oma tööga üleval
      

VARAKESKAJA KIRIKU- JA VAIMUELU

• PAAVSTIVÕIMU TÕUS
  Katoliku kiriku pea on Rooma paavst. Rooma piiskoppi hakati kutsuma isaks (lad. k papa – eesti k. paavst). Pippin Lühikese annetusega sai paavstist ilmalik valitseja Itaalia kirikuriigis. Uus tõus ootas paavstlust ees alles kõrgkeskajal. Rooma esimene paavst ja piiskop oli apostel Peetrus. Kiriku püsiva sissetuleku tagas kirikukümnis – kogu sissetulekust pidi 1/10 annetatama kirikule.
  

• KIRIKU KORRALDUS
  
  • Kristliku maailma korraldus ei olnud muutunud alates vanast ajast: olid piiskopkonnad , ning need tekitasid omakorda peapiiskopkonnad, mida juhtisid peapiiskopid, kes korraldasid usuelu neile alluvas piirkonnas. Nende keskusteks olid katedraalid ehk toomkirikud (piiskopkirikud).
    
  • Kiriku hierarhia:
    
    • Rooma paavst (katoliku kiriku pea) – Jumala riigi esindamine ja katoliku kiriku juhtimine.
      
    • Piiskop/peapiiskop – Aitasid nõu ja tööga, jagasid sakramente, pühitsesid altareid, õnnistasid sisse sakraalehitisi, pühitsesid ametisse preestreid ja kontrollisid oma piirkonna vaimulike tööd – visitatsioon .
      
    • Preester – jagas sakramente ja korraldas jumalateenistusi, oli igas kohalikus kirikus koguduse hingekarjane.
      
    • Diakon – preestri abiline, aitasid jagada armulauda ja korraldasid heategevust.
      
    • Madalamad ametid: küünlakandjad, halbade vaimude väljaajajad jne.
      
    • Väljapoole hierarhiat jäid: köster, kellalööja, orelimängija, koorilauljad, koerapoiss.
      

• KESKAEGSE KLOOSTRIKORRALDUSE KUJUNEMINE
  
  • Rooma keisririigi mungad ja nunnad elasid üksikute eremiitidena või kogukondadena kloostrites. Kloostreid leidus Vahemeremaades arvukalt, ning katsed nende eluviise ja sisekorraldusi ühtlustada luhtusid.
    
  • Lääne-Euroopas tõi kloostritesse veidi ühtsust püha Benedictus ’e kloostrireeglid . Benedictus elas mitmetes kloostrites, rahulolematu nende korralduses, elas veidi aega lihasureliku (füüsiliste vajaduste ekstreemse miinimumini viija) eremiidina, ning seejärel lõi oma kloostri. Tähtsamaiks kujunes 529 aastal rajatus Monte Cassino klooster Roomast paarsada kilomeetrit idasse. Benedictus kirjutas oma munkadele vaga ühiselu tarvis õpetuse:
    
    • Alandlikkuse ja distsipliini austamine
      
    • Äärmusliku lihasuretamise miinimumini viimine
      
    • Isekusest ja isiklikest omanditest lahtiütlemine
      
    • Ainiti abtile ehk kloostriülemale allumine
      
    • Valitud kloostri juurde jäämine elu lõpuni
      
    • Päevasel ja öisel jumalateenistusel osalemine (Opus dei lad. k Jumala töö)
      
    • Kogukonna ülalpidamine ning enese harimine
      

Paavst Gregorius Suur oli Benedictus ’e reeglite soovitaja , ning kuulutas ta pühakuks. Tema reeglid võeti Karl Suure ja tema poja valitsuse ajal Frangi riigis kloostrielu aluseks. Sealseid munki nimetati seetõttu benediktlasteks ehk benediktiinideks. Kloostrid muutusid suurteks naturaalmajanduslikeks valdusteks, kus töötas hulgaliselt pärisorjasid. Mungad ei pidanud enam majapidamist ülal, ning nende ülesandeks oli oma elu pühendada kogu ühiskonna eest palvetamisele.

• MISJON PAGANATE SEAS
  
  • Germaanlased oli ristiusu vastu võtnud ariaanlikul kujul, ning enamus lihtrahvast olid endiselt paganad. Selle tõttu sai alguse misjon ehk usulevitamine. Sellele laialdaselt alusepanijaks oli püha Patrick Briti saartel, eelkõige Iirimaal . Ta oli sinna sattunud pantvangina, ent põgenes ning hakkas misjonärina ristiusku levitama. Ta oli selles äärmisel edukas, 6 sajandiks oli Iirimaa juba valdavalt kristlik piirkond, kuhu loodi kloostreid ja hakati edendama misjoneid ka Inglismaal, kuhu saatis misjonäre ka Gregorius Suur. 7 sajandiks oli Inglismaa valdavalt ristiusustatud, ning kristlikuks keskuseks sai Canterbury peapiiskopkond Kagu-Inglismaal.
    

• BRITI KLOOSTRIKULTUUR
  
  • Briti saarte kloostritest kujunesid äärmiselt silmapaistvad usukeskused – seal huvituti ladina keelest, kristlikust kultuurist ja keldi keeles talletatud kohalikust pärimusest, ning seda kõike püüti sõlmida ühtseks tervikuks. Iirimaal kujunes välja keldi kirjakeel.
    
  • Silmapaistvamaiks õpetlaseks ja mungaks oli 7-8 sajandi vahetusel tegutsenud Põhja-Inglismaa abt Beda Venerabilis, kes kirjutas hulgaliselt Piiblikommentaare, kronoloogiauurimusi, ning järelpõlvedele mõeldud ladinakeelse peateose „Inglise rahva kirikuajalugu“, mis jutustas ceacariaegsete roomlaste sõjaretkest Britanniasse kuni oma kaasajani. Kronoloogiat dateeris Kristuse sünni järgi. See oli välja arvestatud enne teda, 525 aastal Itaalia munga ja õpetlase Dionysius Exiguus ’e poolt (ent veidi ekslikult, kuna Jeesus sündis 7-4 aastat eKr).
    
  • Briti saartelt sai alguse insulaarne kirjaviis , mis seisnes kirjanduse äärmuslikult kunstipärases esitamises. 8 sajandiks oli kirjaviis levinud ka mandril .
    

• KAROLINGIDE RENESSANSS
  
  • Mandri-Euroopa kultuur elavne Karl Suure ajal, kui soovis taaselustada Rooma kultuuri – ta teadis, et võrreldes antiikajaga on tema kaasaegsed vaimses madalseisus. Ta kogus oma õukonda Aachenis Euroopa parimad õpetlased, kuhu moodustus õukonnaakadeemia, mille juhiks sai munk ja õpetlane, inglise soost Alcuin.
    
  • Huvi kultuuri ja hariduse arendamise vastu jätkus ka Karl Suure suguvõsas, ning seega sai toonane kultuuri elavnemine nime Karolingide renessanss .
    
  • Kogunenud õpetlased uurisid kirikuisade teoseid, ennekõike Piiblit , uurisid ja kirjutasid ümber antiikautorite teoseid. Kultuuri viljelemine oli kogu riigi kultuuri, hariduse ja kirikuelu edendamiseks loodud, ning seetõttu avati kõikjal kirikute ja kloostrite juures koole , kus saaks haridust ilmalike ülikute pojad. Siiski kogu kultuuri areng ja koolid jäid unarusse , seoses Frangi riigi killustatuse ja madalseisuga, ning koolide traditsioon püsis väga vähestes kloostrites.
    

SKANDINAAVIA ÜHISKOND JA VIIKINGITE RETKED

• ESIAEG
  Lõuna-Norra, Taani, Lõuna-kesk-Rootsi piirkonnas elasid germaani keelt kõnelevad rahvad juba 1000 eKr. Nad pidasid küll künnipõllundust, ent ilmaolude tõttu oli palju rahvaväljarändeid. Lõuna-Rootsi goodid rändasid Musta mere rannikuile, sealt Rooma keisririigi aladele . Taanist rändasid anglid , saksid ja jüüdid Britanniasse, luues anglosaksi rahva. Taani samas sai rahvatäiendust Kesk-Euroopast.
  

• SKANDINAAVIA ÜHISKOND
  
  • Elatusid peamiselt põlluharimisest ja karja pidamisest, lisaks veel küttimisest ja rannikualadel kalapüügist. Kuigi erilist klassierinevust ei olnud, eksisteerin õrn ülikkond, mis aja arenedes kasvas. Inimesed olid valdavalt vabad, elati suurte taluperedena, mille peaks oli taluperemees ehk bond , kes käis kohalikel koosolekutel ehk tingidel ja maakonna koosolekutel ehk alltingidel. Peredes oli ka orjasid ehk trääle.
    
  • Rikkamate bondide seast valiti maakondade ja nende liitude valitsejad ehk konungid . Seeläbi kujunes Rootsis kaks suuremat hõimuliitu – põhjapoolsed svealased ja lõunapoolsed götalased, see ei tähendanud püsiva riikluse olemasolu. Kogukonnad olid sõltumatud, ning konungid jätkasid rikkuse ja võimu pärast võitlemist.
    
  • Hiljem suurenes meresõidu ja kaubavahetuse osatähtsus. Käidi rüüsteretkedel naabermaades ja varastati võõrastelt laevadelt. Kujunesid regulaarsed kauplemiskohad, kuhu asus käsitöölisi. Tuntuimad olid Birka, Sigtuna ja Hedeby.
    
  • Elanikkonna kasvades andis tunda maapuudus, ning ilmajäänutele ja võitluses allajäänud konungitele jäi kaubandus ja mererööv, millest kasvasid välja viikingite salgad. 7-9 sajandi ajal hakkasid viikingid ehk normannid rüüstama killustunud Lääne-Euroopat. Ida-Euroopas, kus käidi kauplemise eesmärgil tunti neid varjaagide nime all.
    
  • Norralased asustasid Põhjamere saared ja Islandi. Hiljem rännati pealik Erik Punase juhtimisel Gröönimaale, ning hiljem tema poja Leif Erikssoni juhtimisel Põhja-Ameerikasse.
    

• NORMANNID LÄÄNE-EUROOPAS
  
  • Viikingite hiilgeaeg kukub 9 sajandile , kui nad lakkamatult kogu Lääne-Euroopat vastupanuta rüüstasid. Nende vastu oldi võimetud, Vahemeremaades võeti normanne isegi nende väeteenistustesse. Peamiselt rüüstasid nad kloostreid ja kindlustamata linnu.
    
  • Seeläbi panid nad lõpu Inglismaal 8 sajandini õitsenud kloostrikultuurile, kui suur osa saarest , koos Londoniga, langes normannide võimu alla. Inglaste kuningas Alfred Suur saavutas küll võidu Londoni üle, ent Ida-Inglismaa jäi normannidele, ning nad lõid seal pikaks ajaks taanlaste riigi Danelag ’i (mis hiljem ajutiselt Inglise kuningale allutati). 1014 ründasid taanlased uuesti, ning sedapuhku vallutasid kogu saare.
    
  • Prantsusmaal vallutasid normannid põhjarannikut ja Seini piirkondi, püüdes edutult ka Pariisi vallutada. 911 aastal loovutas Lääne-Frangi kuningas normanni pealikule Rollo ’le põhjaranniku maid, sellevastu võttes omaks ristiusu, ning andes vasallivande. Tekkis Normandia hertsogkond, kus võeti omaks prantsuse keel, ning muututi tavalisteks Lääne-Euroopa rüütliteks.
    

• SKANDINAAVIA RISTIUSUSTAMINE,
  RIIKIDE TEKE JA VIIKINGIAJA LÕPP
  
  • Euroopa valitsejad tahtsid levitada ristiusku põhjala paganate seas, seades esimesed misjonid üles 9 sajandil, ristiusk võeti omaks sada aastat hiljem. Seeläbi loodeti likvideerida oht põhjast.
    
  • Võttes vastu ristiusu, tehti maad riikide tekkeks – seeläbi soovisid kuningad oma võimu kinnitada, kuna kuningavõimuvastased olid paganlikud, tähendas kuningavõim ristiusu võitu. Ristiusk kaotas viikingiretked – oli loodud stabiilsed siseolud, ning ristiusk ei lubanud säärast vägivalda. Samuti tugevnesid kindlused Lääne-Euroopas. Oht püsis läänemerel, kus peamisteks rüüstajateks olid paganad eestlased ja kuralased.
    
  • Taanis – 960 ristiusustas kuningas Harald Sinihammas oma rahva, aastad hiljem vallutati Inglismaa ja Norra, mille üle valitses Knut Suur, kes saatis misjoneid Rootsi, olles uhke ristiusu üle. Tema surma järel hiigelriik lagunes.
    
  • Norras – 996 viikingist kuningas Olav Tryggvason, püüdis jõuga ristiusku kehtestada. Usk võeti vastu alles kuningas Olav Püha ajal, keda peale surma austati, kui Norra kaitsepühakut.
    
  • Rootsis – Olev Sülekuningas lasi end 1008 ristida. Keskuseks sai Uppsala. Ristiusu kõrval püsis paganlus . 12 sajandil juurdus Rootsis ristiusk, kui hakati alistama Soomet, kus samuti levis ristiusk.
    

SKANDINAAVLASTE MAAILMAPILT JA MÜTOLOOGIA

• SKANDINAAVLASTE MUISTNE MAAILMAPILT
  
  • Austati loodusjõude – päikest, objekte, puid, veekogusid ja esivanemaid. Maailm oli asustatud müütiliste olenditega, hiidude, trollide ja valküüridega (naissõdalased, kes viisid laipu surnud sõdalaste valda Valhallasse).
    
  • Muinasusk jutustas, et maailm on ilmapuu, mille juured puutuvad põrgut, ning oksad kõrguvad taevasse, jumalate elupaika Asgardi, kust viib vikerkaaresild otse põrgusse. Keskel Midgardis elasid inimesed, neid ümbritses maailmameri , kus elas madu Jörmungadr, ning mille üle oli Utgard, kus elasid inimestele ja jumalatele ohtlikud härmahiiud. Pärimuse järgi maailma häving tuleb hea ja kurja võitluses Ragnarökis, kui hukatus tuleb kõigele – surevad inimesed ja jumalad, surevad kuu ja päike, hiiepuu variseb, ning maailm kukub keevasse ookeani.
    
  • Jumalad jagunesid kahte peresse: Aasid ja Vaanid , kes kunagi olid sõjajalal, ent nüüdseks leidnud rahu. Enamik tähtsaid jumalaid pärines Aaside perekonnast. Kolm tähtsaimat jumalat olid Odin (sõja- ja päikesejumal), Thor (taeva- ja piksejumal) ja Frej (viljakusjumal). Nende vastandiks oli kurjade jõudude kehastus hiid Loki.
    
  • Odin – laia kübaraga vana mees, kes loovutas ühe oma silma, et juua tarkuse allikast. Petlik kavaldaja, tundis nõiakunsti, ning sõjaõhutaja ja sõjajumal. Valhallase valitseja ja valküüride abistaja, koos kaheksajalgse hobusega .
    
  • Thor – usaldusväärne punahabeline vanamees, kelle haamer märkis pikset, ning vankrirattad kõuemürinat – rahulike põllumeeste poolt hinnatud.
    
  • Frej – Vaanide perest pärit suure suguelundiga kujutatud rahu, jõukuse ja viljakuse jumal, kes hoolitses taimekasvu, ning loomade ja inimeste sigimise edendamise eest.
    
  • Jumalaid austati nii kodus, kui pühamutes andide ja ohvritega – nii loom- kui inimohvritega. Iga 9 aasta tagant korraldati Uppsala pühamus ohvritalitus, mille käigus ohverdati 72 isaslooma ja 9 meest, seejärel riputati nad pühasse hiide. Inimohvreid tehti ka ülikute matustel, näiteks pandi kaasa orjad, kes lubasid isandale surma järgneda.
    

• RUUNID
  
  • Ruunikiri võeti kasutusele 3 sajandil Taanis, kust levis edasi Skandinaaviasse. Algselt 24 märki, hiljem 16. Kasutati hauakividel, mälestus- ehk ruunikividel, relvadel. Ruunidel usuti olevat ka jõudu andvad omadused: jõuruunid ehk loitsud ja saladused. Keskajal tõrjus ladinatähestik ruunikirja välja. Rootsist 11 sajandil leitud ruunikividelt on leitud märkmeid Eestimaa kohta.
    

• SAAGAD JA KANGELASEEPIKA
  
  • Pärimusi anti edasi suuliste lugude ehk saagadena põlvest põlve edasi. Üles hakati neid märkima 12 sajandil, peale ladinatähestiku kasutuselevõtmist. Saagad jutustasid jumalatest, hiidudest ning ka reaalsetest sündmustest, milles vale ja tõde siiski läbipõimunult olid. Sellegipoolest on need saagad oluline allikas skandinaavlaste ajaloo kohta.
    
  • Retkedest Ameerikasse ja Gröönimaale teame Erik Punase saagast. Varemast Rootsi ajaloost teame svealaste kuningasuguvõsast jutustavast Ynglingerite saagast. Muistne põhjala eepos on tuntud, kui „Vanem Edda “, 13 sajandil lõi Islandi laulik Snorri Sturluson „Noorem Edda“. Need on peamised allikad Skandinaavia jumalate ja müütide kohta, millel on tihe seos Kesk-Euroopa germaanlaste omadega. „Eddade“ tuntuim lugu on germaanlastelt pärinenud Nibelungide / Niflungerite suguvõsa aardest ja konung Atli surmast (pärimus rahvasterände ajal elanud hunnide kuningas Attilast). Lugu on teada ka kõrgkeskaegsest Saksa kangelaseeposest „Nibelungide laul“.
    

BÜTSANTS. RIIK JA ÜHISKOND.

• ÜLEVAADE AJALOOST
  
  • Lääne-Rooma alad langesid 6 sajandiks germaanlaste võimu alla ja seal tekkisid sõltumatud germaanlaste riigid. Ida-Roomas püsis keisrivõim aga järjepidevalt kuni 15 sajandini, mil riigi pealinna Konstantinoopoli vallutasid türklased. Ida- Roomat hakati nimetama Bütsantsiks (Konstantinoopoli varasem nimetus oli Byzantion ). Ametlikult siiski Rooma keisririik , elanikud nimetasid end roomlasteks. Kuna enamus rääkis kreeka keelt, siis 7 sajandil asendas see riigikeelena ladina keele. Lääne-Euroopas nimetati bütsantslasi lihtsalt kreeklasteks. Riigi tuumikalaks oli Väike- Aasia ja Balkani poolsaar.
    
  • Keiser Justinianus püüdis taastada endist Rooma hiilgust, ent 6 sajandil tungisid Balkani poolsaarele slaavlased , ning Itaaliasse germaani langobardid, ning Itaalia kaotati ja Balkan säilitati raskustega. Sissetungijad võtsid vastu ristiusu ja kreekastusid. Slaavlaste poolt säilitatud Balkani põhjaosasse tungisid Aasiast bulgaarid, ning lõid Bulgaaria riigi.
    
  • 7 sajandil ründasid Bütsants ’i araablased, vallutasid Vahemere alad, Egiptuse, Küprose, Kreeta , rüüstasid Väike-Aasiat ning korduvalt ründasid Konstantinoopolit. Keisrid tugevdasid sõjaväge ja asusid vastupealetungile – 10 sajandiks oli võidetud kindlalt tagasi kõik maad, ning lisaks laiendati riigipiire idasse. Keiser Basileios II all vallutati Bulgaaria riik.
    
  • 11 sajandil tungisid türklased-seldžukid Väike- Aasiasse ning 1071 purustasid Manzikiert ’i lahingus Bütsants ’i väe, saades suure osa Väike-Aasiast. Sealsed elanikud võtsid omaks islamiusu, ning türgi keele. Paluti abi Lääne-Euroopast ning sellest sai üks ristisõdade peamisi ajendeid. 1204 vallutasid Lääne-Euroopa väed Konstantinoopoli, Bütsants oli frankide võimu all. 1261 taastas Bütsants ’i keiser oma võimu, ent mitte riigi endist hiilgust.
    
  • 14 sajandil tugevnes Türgi riik Osmani võimu all, 1453 vallutasid nad Konstantinoopoli ja lõpetasid Bütsants ’i riigi.
    

• RIIGI KORRALDUS
  
  • Bütsants ’i keiser oli piiramatu võimuga, aristokraatlik senat oli nõuandjaiks. Keiser oli ülim kuninglikkus, Jeesuse asevalitseja ja kõige juht. Ta oli ainus, kes võis purpurrüüd kanda.
    
  • Rahvas jagunes hipodroomi parteidesse, vastavalt millist värvi kaarikuid toetati. Parteide konfliktid olid konfliktid ühiskonnakihtide vahel. Keisrivõim ei olnud siiski kindel, pidi arvestama sõjaväemässude, õukonna vandenõude, rahva meeleoludega. Mitmed keisrid kukutati võimult, kas tapeti , aeti pagulusse või vigastati.
    
  • Võim ei olnud verega päritav, keiser määras endale asemiku, kes oli eluajal tema kaasvalitseja. Uue keisri kroonis kirikupea Konstantinoopoli patriarh . Võimu hakati vere läbi pärandama 11 sajandil, riigi languse ajal.
    
  • Riiki korraldas keisri valitud aristokraatlik ametkond . Bütsants ’i sõjavägi oli alates 7 sajandist jaotatud strateegide juhitud teemadeks ehk ringkondadeks. Sõjaväe põhiline osa oli maakaitsevägi ehk stratioodid, kellele anti maatükk millega end elatada ja relvastada.
    

• TALUOPOJAD
  
  • Maaharijad moodustasid enamiku elanikkonnast, nad olid vabad ja maksukohustusega, mis oli riigi üks peamiseid sissetulekuallikaid. Talupojad omasid maad, ent maksujõuetuse korral võeti neilt maa ära. Hiljem tekkis probleem suurmaaomanike kokkuostmisest, ehkki riik püüdis talupoegi aidata, oli 11 sajandiks nende laostumine sõjaväe nõrgenemise ning riigi lagunemise üks põhjuseid.
    
• LINNAELU, KAUBANDUS, KÄSITÖÖ
  
  • Vaatamata araabia piraatidele ning üldisele madalseisule püsis Konstantinoopol suurlinnana, ning 9 sajandil algas uus tõus. Bütsants ’i kaubandussidemed olid suureks tuluallikaks, ning need ulatusid Indiast , Hiinani ja sealt soome-ugrilasteni.
    
  • Käsitöölased ja kaupmehed töötasid vabadena, ent koondusid riigi korraldatud kolleegiumitesse, kus kogu kaubanduslik tegutsemine oli kontrollitud. Käsitöölased töötasid väikeettevõtjatena, müües ka ise kaupa. Kaupmeeste seas oli kõrgeteks riigiametnikeks saanuid, ning ka vaeseid.
    

BÜTSANTS. KIRIK JA KULTUUR

• KIRIK JA USUELU
  
  • Endised suured usukeskused Jeruusalemm , Aleksandria ja Antiookia olid langenud, ning läinud kaotsi ning Konstantinoopoli patriarh oli vaieldamatult kõrgeim kirikutegelane riigis. Ehkki patriarhi valisid rahvas, vaimulikud ja metropoliidid ehk kirikujuhid, jäi viimne sõna keisrivõimule.
    
  • Tekkisid erinevused ida- ja läänekiriku vahel. Idas usuti, et Püha Vaim lähtub Isast. Läänes usuti, et ta lähtub Isast ja Pojast. 1054 . aastal panid paavst ja patriarh üksteist kirikuvande alla ja see tähistas ida- ja läänekiriku lõpliku lõhet. Läänekirikut nimetati roomakatoliku kirikuks (katholikos kr k – üleüldine) ja Idakirikut ortodoksi kirikuks (orthodoksos kr k – õigesti uskuv).
    
  • Kuningas Leon III keelas ikoonide austamise ja valmistamise, ning temaga nõustujaid nimetati ikonoklastideks ehk ikoonipurustajateks. Temaga vastasseisus olevaid aga ikonoduulideks ehk ikoonikummardajateks. Pärast pikka kaklus, kaks keisrinnat – Irene ja Theodora - olid tugevalt ikonoduulide poolt, ning viimase käsul ikoonide austamine taastati .
    

• HARIDUS JA VAIMUELU
  
  • Konstantinoopolis 425 aastal asutatud kõrgem õppeasutus õpetas antiikeeskujudega sarnaseid asju, grammatika, filosoofia, retoorika , õigusteadus. Hiljem avati mitmeid sarnaseid koole, seega hilisem kultuurilangus ei mõjutanud Bütsants ’i haritust väga. Õpiti antiikteadlastelt, Aristoteleselt ja Platonilt , ning äratati huvi Läänemaailmas Kreeka antiikkirjanduse vastu.
    
  • Lihtrahvani need teadmised ei jõudnud, ent neile oli õppimiseks hagiograafia ehk pühakute elulood, mis olid väga populaarsed . Kõik pühakud sarnaseid loo poolest – kõik sündisid, jätsid maised kiusatused , tegid imetegusid ja surid märtrisurma, ning nende matustel toimus imesid.
    

SLAAVLASED JA VANA-VENE RIIK

• PÄRITOLU
  
  • Indoeuroopa päritolu slaavlaste kohta on vähe teada. Nad rändasid 5-6 sajandi ajal tänapäeva Poola, Tšehhi, Valgevene ja Põhja- Ukraina aladele, ning asusid sealt oma valdusi laiendama. Lääneslaavlased ehk veneedid levisid ka Saksamaa idaossa. Lõunas rändasid sklaviinid Balkanile, Idapoolsed andid püsisid Ukraina aladel. Nende laialdane asuala laiendamine oli võimalik, kuna asusid elama germaanlastest tühjaks jäänud asualadele.
    

• VANA-VENE RIIGI TEKE
  
  • Pika aja jooksul rändasid idaslaavlased soomeugrilaste aladele, kus elati peamiselt jõgedeäärseil mail. Viikingiajal huvitusid skandinaavlased Ida-Euroopa veeteedest, eriti veeteest, mida nimetatakse teeks varjaagide juurest kreeklasteni. Varjaagid ehk viikingid asutasid tee peale oma asulaid, või asusid elama juba olemasolevatesse.
    
  • Korratusest väsinud rahvad kutsusid varjaake endid valitsema . Kutse võttis vastu pealik Rjurik, kes sai võimule 862 Novgorodi linnas. Tema kaaskondlane Oleg vallutas 882 Kiievi, võttis üle võimu ja pani aluse Vana-Vene riigile, kus elasid slaavlased ja soomeugrilased . Pealikud hakkasid tasapikki slaavistuma, ning sidemed Skandinaaviaga hõrenema.
    
  • Territooriumi tähistuseks võetud Russia tuleneb Rootsi maakonna nimest Roslagen.
    

• VENEMAA RISTIUSUSTAMINE
  
  • 9 sajandil saabusid slaavlaste sekka misjonid Paavsti, kui ka Patriarhi poolt. Erilist edu saavutasid kreeka mungad Kyriillos ja Methoditos, tuues slaavlasteni glgoolitsa ja kirillitsa tähestikud, millest kirillitsa võeti vastu, ning on aluseks tänapäevasele slaavi tähestikule. Enamik lõunaslaavlasi tunnistasid Patriarhi võimu, ent lääneslaavlased tunnistasid katoliku Rooma usku.
    
  • Idaslaavlased olid Vana-Vene riigi tekke ajal paganad, kes kummardasid loodusjõude, surnuid ja esivanemaid – nende silmapaistvamaiks jumalaks oli Perun . Kiiev sõlmis liidu Bütsants ’iga, lootes liitlassidemeid Konstantinoopoliga võõrrahvaste vastu, kui Bütsants lootis seeläbi tugevdada mõju Vana-Vene riigi üle. 988 aastal lasi vürst Vladimir end koos kaaskonnaga ristida, langedes Bütsants ’i kirikliku ja kultuurilise mõju alla.
    

• JAROSLAV TARK JA VANA-VENE RIIGI ÕITSENG
  
  • Vana-Vene riigi õitseaeg saabus Jaroslav Targa valitsusega. Riik ulatus Mustast merest Läänemereni, 1030 aastal vallutas ta Tartu, ehitas sinna oma kindluse ning nõudis andamit. Pärast Jaroslav ’i surma taastasid eestlased oma sõltumatuse. Jaroslav oli abielus Rootsi printsessiga, tema tütred aga Ungari, Norra ja Prantsuse kuningatega. Jaroslav koostas seaduskogu „Vene õigus“, millega lootis vähendada slaavlastele omast veritasu , ning ühituda Rooma õiguse normidega.
    

• VANA-VENE RIIGI LAGUNEMINE
  
  • Kiievi vürsti poegade vahel jagatud valdused tõstatasid kodusõjad, mis viisid riigi killustumiseni. Seda õhutas ka kohaliku ülikkonna tahtmatus alluda vürstile. 11 sajandiks oli tegelik võim osastisvürstidel, kes tähtsuseta vürstitiitli peale siiski kaklesid. Siiski idaslaavlased omistasid läänemeresoomlaste metsad , ristiusustasid nad ning Vene tuumik kaldus põhja poole – tekkisid kaks eraldi võimukeskused: Kirde-Venemaa Vladimir-Suzdali vürstiriik, ( Moskva linn tekkis ka) ja tugevnenud Novgorodi riik.
    
  • Novgorod oli esimene slaavlaste ja varjaagide tugipunkt. Seal kaubeldi läänemeresoomlaste metsaandidega, ning tõusti esile mõjuka kaupmeeskonnaga. Seal oli ebatüüpiline valitsemine – linna juhtis rahvakoosolek ehk veetše, kus domineerisid jõukamad kaupmehed. Veetše valis vürsti, kes pidi neid kuulama , alluma ja pidi linnast väljas elama. Novgorod oli justkui kaubanduslik vabariik.
    

• DRUŽIINA
  
  • Družiina oli vürsti võimu tagaja , ühises majapidamises , osales riigitöös. See oli justkui sõpruskond, mida juhtis Vürst. Vürst pidi ta eest hoolt kandma ja riituslikke pidustusi korraldama , et kinnitada kõiki nende sügavas sidemes . Družinnikud pidid Vürsti austama, talle kuuletuma ning esindama. Osa neist moodustasid nõuandjaringi ehk duuma , kuhu kuulunuid kutsuti bojaarideks.