Kaitsekord, Loodusvarad, Looduse mitmekesisus (1)

Kaitstavad loodusobjektid ja kaitsekord
Kaitstavad loodusobjektid
Kaitstavad loodusobjektid on:
1) kaitsealad ;
2) hoiualad ;
3) kaitsealused liigid, kivistised ja mineraalid ;
4) püsielupaigad;
5) kaitstavad looduse üksikobjektid;
6) kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavad loodusobjektid.
Kaitseala
Kaitseala - inimtegevusest puutumatuna hoitav või erinõuete kohaselt kasutatav ala, kus säilitatakse, kaitstakse, taastatakse, uuritakse või tutvustatakse loodust.
Kaitsealad on:
1) rahvuspargid ;
2) looduskaitsealad ;
3) maastikukaitsealad.
Kaitsealade erinevad kaitsekorrad
Loodusreservaadid - reserveeritud (inimestele ligipääsmatuks, kinni pandud) põlislooduse jaoks ja looduslike arengute jälgimiseks.
Reservaatide eesmärgid:

• hoitakse loodust inimtegevusest puutumatuna(Inimeste viibimine on keelatud)
  
• võimaldatakse teadlastel uurida sealset loomuliku koosluste arengut, teadlased saavad selleks kaitseala valitsejalt eriloa.
  
• metsad on hoiumetsad, loodust kasutatakse põlislooduse koosluste kaitseks
  

Sihtkaitsevöönd - kaitseala selline osa, kus kaitse on sihitud looduse kaitseks.
Erinevalt reservaadist ei piirata siin
enamasti inimeste liikumist.
Kaitse- eeskirjaga lubatakse tegevust, mis toetab seal väljakujunenud looduslike ja poollooduslike koosluste säilimist.
Sihtkaitsevööndis on keelatud kõik, mis pole looduskaitseseaduses ja kaitseala kaitse-eeskirjas lubatud.
Tavaliselt on keelatud:

• majandustegevus
  
• loodusvarade kasutamine
  
• uute ehitiste püstitamine
  
• telkimine , lõkke tegemine.
  

Piiranguvöönd – piiratud majandustegevusega ala. Piiranguvööndis on lubatud igasugune majandustegevus, mis pole keelatud seadusega või kaitse-eeskirjaga.
Piiranguvööndi ülesanded:

• maastiku ja pinnamoe säilitamine ja taastamine
  
• eluta looduse ja kaitstava looduse üksikobjektide kaitse
  
• kaitsvate liikide, kivististe ja mineraalide kaitse
  

• püsielupaikade kaitse
  
• rangemate vööndite ühendamine üheks suureks kaitsealaks
  

Keelatud:

• veekogude veetaseme ja kaldajoone muutmine
  
• uute veekogude rajamine
  
• maavara ja maa-ainese kaevandamine
  
• uuendusraie
  
• ehitiste püstitamine (ka ajutiste ehitiste)
  

Rahvuspark - looduskaitselise või teadusliku väärtusega kaitseala looduse ja kultuuripärandi (sh koosluste, ökosüsteemide, bioloogilise mitmekesisuse, maastiku ja rahvuskultuuri) kaitsmiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks.
Rahvuspargis määratakse loodusreservaadi, sihtkaitsevööndi ja piiranguvööndi alad.
2004. aastast on Eestis 5 rahvusparki:

• Lahemaa
  
• Karula
  
• Soomaa
  
• Vilsandi
  
• Matsalu rahvuspark
  

Kõik nimetatud rahvuspargid kuuluvad kaitsealade võrgustiku Natura 2000 alade hulka.
Lahemaa rahvuspark
Lahemaa rahvuspark on asutatud 1. juunil 1971 . a.
Asub Loksa ja Kuusalu vallas, Lääne-Virumaal Kadrina ja Vihula vallas.
Rahvuspargi pindala on 72 500 ha, sellest maismaad 47 410 ha ja merd 25 090 ha .
Lahemaa rahvuspark on loodud Põhja-Eestile iseloomuliku looduse ja kultuuripärandi, (sh ökosüsteemide, bioloogilise mitmekesisuse, maastike, rahvuskultuuri ning alalhoidliku looduskasutuse) säilitamiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks.
Kaitstakse:

• metsa-, soo- ja rannaökosüsteeme
  
• poollooduslikke kooslusi (loopealsed),
  
• geoloogiamälestisi (balti klint)
  
• ajaloo- ja arhitektuurimälestisi.
  

Lahemaa on Euroopa üks tähtsamaid metsakaitsealasid.
Karula rahvuspark
Karula rahvuspark võeti kaitse alla 1979. aastal Karula maastikukaitsealana, mille baasil moodustati 1993. aastal Karula rahvuspark.
Asub Valga-ja Võrumaal Karula ja Mõniste vallas.
Rahvuspargi pindala on 11 043 ha.
Kaitse-eesmärgiks:

• Kagu-Eesti tüüpiliste metsa-ja järverohkete kuppelmaastike ning koosluste kaitse
  
• Lõuna-Eesti maastikukultuuri taaselustamine
  

Iseloomustus:

• Ligikaudu 70% rahvuspargi territooriumist katab mets (Kagu-Eesti suurim metsamassiiv)
  
• Haruldasematest liikidest elavad seal must- toonekurg , sookurg, kalakotkas , väike-konnakotkas, mudakonn.
  
• loodus on mitmepalgeline.
  
• Põhja-Karulas domineerivad kultuurmaastikud : niidu ja põllutükid vahelduvad metsatukkade ja järvedega.(Põhiline osa asustusest koondub just sinna)
  
• Lõuna-Karulas laiuvad metsamassiivid , kus orgude soised metsad vahelduvad küngastel olevate kuivemate metsadega ning nende vahele mahuvad veel rabad ja sood .
  

Karula pärandkultuurmaastikud on mitmesaja aasta jooksul inimtegevuse mõjul tekkinud
maastikutüüp, kus vahelduvad hajatalud põllusiilude, metsatukkade, soolaikude ja heinamaadega.
Pärandkultuurmaastikud hõlmavad praegu ligikaudu 30% rahvuspargi pindalast.
Karula loodusmaastiku moodustavad ulatuslikud metsa-alad koos järvede ja
soodega.
Tüüpiline loodusmaastik asub rahvuspargi lõunaosas ning Õdrejärve ja Kaugjärve
ümbruses.
Loodusmaastikega ala hõlmab umbes 70% rahvuspargi territooriumist.
Soomaa rahvuspark
Asub Viljandimaa ja Pärnumaa piiril .
Rahvuspark loodi 1993. aastal suurte soode, lamminiidud ja –metsade kaitseks Vahe-Eesti edelaosas.
Pinnamood on tasane , vaid lõunaosas kergelt lainjas.
Kaitseala pindala on 36 886 ha.
Maastikuliselt liigestuselt paikneb Soomaa Madal- ja Kõrg-Eesti piiril: Sakala kõrgustiku
läänenõlval ja Pärnu madalikul Navesti, Halliste ja Raudna jõe vesikonnas, jäädes siiski Madal-Eestisse
Vilsandi rahvuspark
Asub Saaremaa läänerannikul Kihelkonna ja Lümanda vallas.
Vilsandi Rahvuspark paikneb meie vabariigi lääneosas, Saaremaa läänerannikul.
Looduskaitseala moodustavad Vilsandi saar koos ümbritsevate laidude ja rahudega ning Kihelkonna, Kuusnõmme ja Atla laht neis asetsevate saartega.
Vilsandi Rahvuspargis asub ligikaudu 100 saart .
Koos ümbritseva akvatooriumiga hõlmab see kokku 180. km2 suuruse piirkonna.
Esimesena tundis huvi Vilsandi lindude vastu tuletornivaht Artur Toom , kes 1906 a. asus
omal algatusel Vaika saarte linde kaitsma.
14. augustil 1910 aastal sõlmiti Riia Loodusuurijate Seltsi ja Kihelkonna kirikumõisa vahel rendileping, mille alusel Vaika saared läksid kuueks aastaks Riia Loodusuurijate Seltsi käsutusse.
Vaika saared kuulutati looduskaitsereservaadiks ja selle ülevaatajaks jäeti Artur Toom.
1957. aasta 7. juunil võeti Eestis vastu looduskaitse seadus, mille alusel loodi Vilsandi linnuriigist Vaika Riiklik Looduskaitseala, mis 1971. aastal nimetati ümber Vilsandi Riiklikuks Looduskaitsealaks ning 7. detsembril 1993. aastal reorganiseeriti see Vabariigi Valitsuse määrusega Vilsandi Rahvuspargiks.
Kaitseala hõlmab mitmeid maastikuliselt omapäraseid looduskomplekse, millest iseloomulikumaks on meresaared.
Vilsandi on kaitseala ainuke inimasustatud saar.
Saare rannajoon on liigestatud lahesoppide, neemede ja paljude rannikulähedaste saarekeste poolt.
Vilsandi lääne- ja põhjarannal domineerib dolomiitne kaljurand.
Loodust iseloomustavad:

• mereline kliima
  
• rohke linnustik
  
• ranniku- aladele iseloomulik karaktertaimestik
  
• huvitav riimveelise mere fauna .
  

Matsalu rahvuspark
Matsalu looduskaitseala loodi 1957. aastal pesitsevate, sulgivate ja läbirändavate lindude kaitseks.
1976. aastal kanti Matsalu rahvusvahelise tähtsusega märgalade ehk Ramsari nimekirja. 2004. aastal nimetati Matsalu Looduskaitseala ümber Matsalu Rahvuspargiks.
Asub Läänemaal Lihula vallas
Pindala 48 610 ha
Tähtsus:

• lindudele rändepeatus-, pesitsus-, toitumis - ja sulgimispaikadeks (Matsalu)
  
• Lahe ja roostike ning saarterikka Väinamere ala kaitseks, samuti ohustatud poollooduslike koosluste (Kasari jõe suudmeala )
  
• Luhaniitude ning piirkonnale iseloomulike ranna- ja puisniitude taastamiseks ja säilitamiseks
  

Inimestel on lubatud viibida, marju ja seeni korjata ning ulukite arvukuse reguleerimiseks jahti pidada kogu kaitsealal , välja arvatud loodusreservaadis ja käesolevas kaitse-eeskirjas sätestatud juhtudel sihtkaitsevööndis.
Kaitsealal on keelatud:

• puhtpuistude kujundamine
  
• ajujaht ning püüniste kasutamine jahipidamisel ulukite arvukuse reguleerimiseks;
  
• lennud kõrgusel alla 1 km
  

Hoiuala - elupaikade ja kasvukohtade kaitseks määratud ala, mille säilimise tagamiseks hinnatakse kavandatavate tegevuste mõju ja keelatakse ala soodsat seisundit kahjustavad
tegevused
Püsielupaik - väljaspool kaitseala või selle piiranguvööndis asuv
piiritletud ja erinõuete kohaselt kasutatav:
1) kaitsealuse looma sigimisala või muu perioodilise
koondumise paik
2) kaitsealuse taime või seene looduslik kasvukoht
3) lõhe või jõesilmu kudemispaik
4) pruunkaru talvitumispaik
5) jõevähi looduslik elupaik
6) mägra rohkem kui kümne suudmega urulinnak
Kaitstav looduse üksikobjekt - teadusliku, esteetilise või ajalooliskultuurilise väärtusega elus või eluta loodusobjekt - nt puu, allikas, rändrahn, juga, kärestik, pank , astang ,
paljand , koobas, karst või nende rühm, mida kaitstakse käesoleva seaduse alusel.
Kohaliku omavalitsuse tasandil võib kaitstavaks loodusobjektiks olla maastik , väärtuslik põllumaa, väärtuslik looduskooslus, maastiku üksikelement, park, haljasala või haljastuse üksikelement, mis ei ole kaitse alla võetud kaitstava looduse üksikobjektina
ega paikne kaitsealal. Loodusobjekti kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmise menetluse algatamise teade avaldatakse kohalikus ajalehes .
Loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldus on selle ohustatus, haruldus , tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus.
Igaühel on õigus esitada kaitse alla võtmise algatajale ettepanek loodusobjekti kaitse alla
võtmiseks.
Ettepanek loodusobjekti kaitse alla võtmiseks peab sisaldama :
1) kaitse alla võtmise põhjendust
2) kaitse alla võtmise eesmärki
3) pindala, kui see on asjakohane , ja objekti asukoha kirjeldust
4) kaitseks kavandatavate piirangute kirjeldust
5) kaitse alla võtmisega ja kaitse korraldamisega seotud kulutuste hinnangut
Kaitse alla võtmise algataja korraldab ettepaneku nimetatud loodusobjekti kaitse alla võtmise põhjendatuse ning kavandatavate piirangute otstarbekuse
ekspertiisi, kaasates selleks vastava ala eriteadmistega isiku (edaspidi ekspert)
Loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse algatab Keskkonnaministeerium
Loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise menetluse algatab kohalik omavalitsus .
Kaitse alla võtmise algataja avaldab teate loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse algatamise kohta ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded ning vähemalt ühes üleriigilise levikuga ajalehes ja kohalikus ajalehes.
Ala võtab kaitsealana või hoiualana kaitse alla Vabariigi Valitsus määrusega.
Ala võtab püsielupaigana kaitse alla keskkonnaminister määrusega (nt. mineraali ja haruldase või ohustatud kivistise)
Liigid võtab I või II kaitsekategooria kaitse alla Vabariigi Valitsus nende loetelu sisaldava
määrusega
III kaitsekategooria liigid võtab kaitse alla keskkonnaminister nende loetelu sisaldava
määrusega.
Kaitseala, püsielupaiga ja kaitstava looduse üksikobjekti kaitsekord määratakse kaitse-eeskirjaga.
Kaitse korraldamine
Kaitsealal, hoiualal, püsielupaigas ja kaitstava looduse üksikobjekti kaitsevööndis ei või ilma kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta:

muuta katastriüksuse kõlvikute piire ega kõlviku sihtotstarvet

koostada maakorralduskava ja teostada maakorraldustoiminguid

väljastada metsamajandamiskava

kehtestada detailplaneeringut ja üldplaneeringut

anda nõusolekut väikeehitise, sealhulgas lautri või paadisilla ehitamiseks

anda projekteerimistingimusi

anda ehitusluba
Looduse mitmekesisus
Looduse mitmekesisus - mõeldakse erinevate elukeskkondade üldist muutlikkust või
siis teatud keskkonnas elavate ja seda omalt poolt mõjutatavate erinevate organismide paljusust.
Mitmekesisus jaotub maakeral ebaühtlaselt. Üldiselt on soojemad alad liigirikkamad , liikide arv väheneb troopilisest vöötmest parasvöötmete suunas ja mägedes kõrguse suurenedes.
Üleminek liigirikastelt aladelt vaesema suunas ilmneb ka mandritel, kui liikuda niiskematelt aladelt kuivematele aladele.
Põhjused liikide välja suremiseks:

• otsesest hävitamisest
  
• elukeskkonna muutustest ja rikkumisest nagu: liikide elukeskkonna (kasvukoha või elupaiga) rikkumine , muutmine või häving; eluslooduse varade (taime- ja loomaliikide) piiramatu tarbimine; keskkonna reostumine; võõrliikide sisse toomine; kliimamuutused (elupaikade hävitamine)
  

Valdav osa ohustatud liikidest on kadumas elupaikade kahjustamise tagajärjel ( troopiliste metsade raadamine karjamaadeks, kõrbesutmine).
Liikide kiire väljasuremine ohustab inimkonna heaolu
Rio leping looduse mitmekesisusest - 1992. aasta juunis Rio de Janaireos kirjutati alla leping looduse mitmekesisuse kaitsest. Vastavalt lepingule kannavad allkirjutanud maad ühist vastutust biodiversteedi kriisi ees ja kohustatakse töötama maakera liigirikkuse säilitamise heaks.
Bioloogiline mitmekesisus - tähistab kogu maakeral leiduva elutaimede, loomade, seente ja
mikroorganismide ning nende elupaikade mitmekesisust.
Bioloogilist mitmekesisust käsitletakse nüüd kui üht loodusvara , mida tuleb kaitsta ja kasutada säästva arengu põhimõttel.
Bioloogiline mitmekesisus on juurdunud 3 tasandil:

pärilikkuse kandjate ehk geenide paljusus

teatud ala liikide mitmekesisus ehk liigirikkus

ökosüsteemide (eluskoosluste ja elupaikade või kasvukohtade) mitmekesisus
Mitmekesisus looduses ei ole juhuslik, sest see on kujunenud paljudel eri tasanditel korrastanud talituslike tervikutena, kuid tulemus oleneb sellest, kuidas seda mõõta ning erinevaid mõõtmisviise kasutada.
Mitmekesisust tulebki määratleda korraga paljudel erinevatel tasanditel ja erinevates mõõtkavades.
Eluskoosluste mitmekesisuse poolest rikkamad on kahtlemata troopilised vihmametsad .

Pärilikkuse kandjate ehk geenide hulk ja muutlikus : Pärilikkuse tegurite muutlikkust võib uurida liikide, alamliikide sees või vahel. Isendi tasemel tekib täiendav muutlikkus mutatsiooni tagajärjel. Teatud osa neist muutustest antakse edasi järgnevatele sugupõlvedele. Liigisiseselt on isenditevahelised erinevused selgelt märgatavad ja maailmas ei leidu kaht täpselt ühesuguse pärilikkusega isendit.

Liigirikkus- näitab erinevate liikide arvu antud alal. Kõneldes kogu maailma bioloogilisest mitmekesisusest, mõeldakse tavaliselt liikide arvu erinevates taksonoomilistes rühmades, näiteks hõimkondades või klassides. Kogu maakera loodusliku mitmekesisuse taustal sõltub antud liigi väärtus ka tema ökoloogilisest tähtsusest. Nt üks troopika vihmametsas kasvav puuliik , millel elab sadu putukaliike, mõjutab maailma liigirikkust rohkem kui mistahes taimeliik parasvöötmes.
Bioloogilises mitmekesisuses toimunud muutused on viimase 50 aasta jooksul olnud suuremad kui kunagi varem inimajaloo jooksul. Bioloogilise mitmekesisuse kahanemine jätkub või isegi kiireneb .
Bioloogilise mitmekesisuse väärtus:

• maakera üks olulisematest rikkustest
  
• Mikroorganismid , taimed ja loomad pakuvad tasuta ökosüsteemiteenuseid, ilma milleta ei oleks olemas meie elurikast maailma või vähemalt inimühiskonda oma praegusel kujul
  
• Looduslikul mitmekesisusel on ka majanduslik väärtus. Paljud arengumaade probleemid, eriti just troopilistel aladel , seonduvad nii või teisiti bioloogiliste küsimustega, ehki taustaks võivad olla majanduslikud ja sotsiaalsed tegurid.
  

Loodusvarade säästlik tarbimine on eeldus bioloogilise mitmekesisuse hoidmisele nii, et seda jätkuks ka tulevastele põlvedele
Näiteks, nii metsade häving kui ka mulla kulumine ja vaesumine on seotud suureneva rahvastiku survest tingitud ökoloogiliselt tundlike alade üleasustusega.
Troopiliste taimeliikide kasutamine ravimitoormena on õpetanud hindama nende bioloogilist mitmekesisust.
Liigilise mitmekesisuse kaitsmine planeedil Maa on ülesanne, mis tuleb lahendada kollektiivselt.
Bioloogiline mitmekesisus loodusvarana on taastumatu .
Eesti bioloogiline mitmekesisus
Eesti on oma territooriumi suuruse kohta maastikuliselt väga mitmekesine .
Eestis arvatakse esinevat ligi 40 000 elustikuliiki. Seni on neist leitud umbes 23 500 ehk 60%. Ülejäänud 16500 liiki ehk 40% elustikust on meil seni avastamata, ehkki teadusele on nad enamjaolt tuntud. Vaid 8600-l liigil ehk umbes viiendikul meie elustikust on hinnatud ka ohustatuse astet. Nii on kindlaks tehtud, et neist 1314 liiki ehk 15% on ohus või välja surnud.
Ökosüsteemide mitmekesisus - Raske on uurida ja mõõta organismide elukeskkonna ja
ökosüsteemide mitmekesisust maakeral. Mõnikord määratakse ökosüsteemide mitmekesisust
liigirikkuse alusel.
Liigikaitse
I kategooriasse kuuluvad enamasti vähenenud arvukuse ning kriitilise piirini rikutud elupaikadega, suures hävimisohus olevad liigid, kelle edasine säilimine Eesti looduses
ohutegurite toime jätkumisel on kaheldav.
Näiteks: nõtke näkirohi , läänesõrmkäpp, ebapärlikarp. Must-toonekurg ja lendorav on
peamiselt vanu metsi asustavad liigid, kes on meil vähearvukad ning kelle elupaiku ohustab üha laienev raietegevus.
I kaitsekategooria liikide puhul tuleb taotleda:

• luba loomade häälte salvestamiseks
  
• sigimis - ja pesitsuspaikade filmimiseks ning pildistamiseks
  

Täpse kasvukoha või elupaiga kohta käiva teabe avalikustamine massiteabevahendites on keelatud. I kaitsekategooriasse arvatud kotkaliikide, must-toonekure ja lendorava pesapuu
avastamisel hakkab seal seadusest tulenevalt kehtima automaatne kaitsetsoon, mille raadius on liigispetsiifiline (25 meetrist lendoraval, 500 meetrini kaljukotkal). Pesapuu kaitsetsoonis kehtib sihtkaitsevööndi kaitsekord ning kevadsuvine liikumispiirang. I kaitsekategooria liikide kõik teadaolevad elupaigad või kasvukohad võetakse kaitse alla (kaitseala, hoiuala või püsielupaigana).
II kategooriasse kuuluvad väga piiratud alal või vähestes elupaikades esinevad liigid, kelle arvukus langeb ning levila aheneb.
II kategooriasse on arvatud 262 liiki, nendest sõnajalgtaimi 5, paljasseemnetaimi 1, katteseemnetaimi 112, sammaltaimi 26, seeni 27, samblikke 32, selgrootuid loomi 6 ja selgroogseid loomi 53 liiki.
Näiteks: kirjuhahk, kanakull , sooräts, karvasjalg - kakk , roherähn, säga, atlandi tuur.
II kategooria liikide täpset kasvukohta või elupaika käsitleva teabe avalikustamine massiteabevahendites on keelatud.
II kaitsekategooria liikide vähemalt 50% teadaolevatest ja keskkonnaregistrisse kantud
elupaikadest võetakse kaitse alla.
III kategooria liigid on praegu veel suhteliselt tavalised , kuid ohutegurite toime jätkumisel võib nende arvukus kriitiliselt langeda. Siia kuulub 243 liiki. III kategooria kaitsealuste taimeliikide hulka kuulub 5 sõnajalgtaime, 61 katteseemnetaime ja 16 sammaltaime, 10
seent ja 18 samblikuliiki.
Loomaliikidest kuulub III kaitsekategooriasse 45 selgrootut ja 89 selgroogset loomaliiki.
III kaitsekategooria liikide teadaolevatest ja keskkonnaregistris registreeritud elupaikadest või kasvukohtadest võetakse kaitse alla vähemalt 10%.
Loodusvarad
Toit
Maailmas suureneb toidupuudus ning selle peamiseks põhjuseks on asjaolu, et inimkonna arvukus kasvab kiiremini kui põllumajandusliku tootmise tõhusus. Samal ajal väheneb
viljakandev maa kõrbestumise ja üleujutuste tõttu.
Maailmas on piisavalt toitu, aga aastas sureb nälga 40 miljonit inimest, sh 6
miljonit last. ÜRO värskematel andmetel kannatab alatoitumise all ligi miljard inimest, ehk iga viies maakera elanik , kusjuures pidevas näljahaardes elab üle 550 miljoni inimeses.
Inimeste vajadused on lähenemas looduse võimaluste piirile. Seda on tõestanud inimese kohta tulevad toidukoguse vähenemine ja ookeanide kalavarude vähenemine.
Inimkond sõltub peamiselt 3 põhilisest toiduallikast:

• põllumaadest
  
• maailmamerede kalavarudest
  
• karjamaadest.
  

Nendele looduslikele süsteemidele on rahvastiku juurdekasv suurimaks surveallikaks.
Järgmise 30 aasta jooksul oodatakse põllumajanduselt sama palju toitu kui on toodetud maaviljeluse algaegadest peale.
Toiduainete tootmises nähtuvad juba praegu maakera loodussüsteemide piirid ja keskkonna halvenemisega kaasnevad mõjud.
Maailmas on ligikaudsete hinnangute järgi 75 000-80 000 söödavat taimeliiki ja neist umbes 7 tuhandet osatakse kasutada toiduks. Hetkel rajaneb inimkonna toiduainete tootmine vaid umbes 30 kultuuritaimel.
4 tähtsamat kultuuritaime:

• nisu
  
• riis
  
• mais
  
• kartul
  

osatähtsus ületab kõigi ülejäänud toiduainete oma kokku.
Teraviljade on meie maailmas nii kesksed , et nende tootmise kogumaht määrab nüüd ja edaspidi näljaküsimuse.
Praegu tuntakse üle 100 liigi koduloomi. Neist tähtsamad on veise-, sea-, lamba- ja
kodulinnu erinevad tõud. Valdav osa tarbitavast loomsest valgust pärineb lihatoodetest ja vaid 6% saadakse kalast .
Kalasaagid suurenesid ajavahemikul 1950-1990 praegu viis korda. Nüüd on kogusaak hakanud järsult langema. Paljude püügi-, elu- ja kudemispaikade hävimine vähendab
kalasaake edaspidigi.
Toiduainete toodangut vähendavad:

• mulla ära kanne
  
• huumuse vaesumine
  
• mulla tihenemine
  
• samuti õhu saastumine
  
• põhjaveevarude ammendumine
  
• niisutavate maade soostumine
  
• sooldumine
  

Praegu on põldude all 11% ja karjamaade all 10% kogu maakera
maast. Kogu toidutootmine rajaneb peaaegu täielikult sellel maaosal, sest kalastusest ja muu veest pärinev toiduosa jääb vaid ühe protsendi piiresse. Vilja tootmiseks sobivaid uusi maid
on liiga napilt, kuigi põhimõtteliselt võiks põldude pindala kahekordistada. Selleks tuleks raadata troopilised metsad, suurendada veel niisutatavate maade pindala kõrbete ja muude kuivade alade arvelt. Kunstliku niisutuse ja paremate sortide abil saab saagikust veidi parandada, kuid siingi tuleb vastu bioloogiline lagi . Aasta jooksul langeb sooldumise tõttu
kasutusest välja sama palju niisutavat maad kui jõutakse ette valmistada uut.
Maailmas toodetakse aasta-aastalt üha rohkem toitu, kuid näljaoht varitseb 43 arengumaal.
Teisest küljest aga-tööstusmaades toodetakse toitu üleliia. Seetõttu ei ole küsimus mitte
ebapiisavas toidukoguses, vaid selle ebaühtlases jaotumises.
Läänemaine põllumajandustootmine on rahamahukas ja raiskab loodusvarasid.
Teistsugustes ökoloogilistes tingimustes- troopikas -seab keskkond põllumajandusele rangemad piirid, sest muld on tihti vaene ja selle vaesumise oht suur. Peaaegu 95% maarahvastikust ja üle poole maakera haritavast maast asub arenguriikides.
Seal on rahvastiku surve haritavale maale suurem kui mujal maailmas.
Läänemaised harimisvõtted on arengumaade toiduprobleemi lahendamisel osutunud tulututeks, eriti paljudes Aafrika maades. Praegu pöördutakse tagasi tavakohaste põlluharimisviiside juurde, sest mehhaniseeritud ja energiamahukas põllumajandus on
liiga kallis ning koormab tugevasti keskkonda. Ent ka vanad harimisviisid alati
päästa, sest sageli pole need tõhusad ning ei võimalda toita kasvavat rahvastikku.
Omaette probleem on viljast biokütuse tootmine. Juba praegu tehakse maailmas nii palju biokütust, et selleks kulutatud teraviljaga saaks toita miljoneid inimesi, biokütuste tootmist on aga kavas veelgi laiendada.
Mullastiku vaesumine
Pärast teist maailmasõda on vaesunud mullastikuga maade pindala mitmekordistunud, sest üha enam üritavad inimesed endale tagada toitu ja küttepuid: meie planeet kaotab igal aastal ligi 70 000 km² haritavat maad. Muld uueneb äärmiselt aeglaselt siis vastavalt sellel võib öelda, et kord rikutud maa on lõplikult käest läinud.
Mulla vaesumist põhjustavad:

• maaharimisviisid
  
• karjatamine
  
• metsade raie.
  

Moodsast põllumajandusest-väetised, mürkained ja rasked masinad -tulenev viljaka mulla vaesumine teeb muret eriti tööstusmaades.
Mullakihi paksus on keskmiselt 15 cm ning erinevad põllu- ja metsamajanduslikud meetmed
tagavad selle viljakuse.
Mulla erosiooni põhjustavad:

• sademed
  
• vooluvesi
  
• tuul
  
• temperatuuri kõikumised
  

Nii uhutakse minema maa viljakas pinnakiht-huumuserikas muld.
Kui ärakanne ületab uuenemiskiiruse, tuleb vaesuvat mulda käsitleda kui taastumatut
loodusvara .
Maapinna kulumine - looduslik nähtus, mis muutub probleemiks, kui inimene oma tegevusega loob erosiooni soodustavaid tingimusi.
Erosiooni esmane tagajärg on nii mulla produktiivsuse kui ka veesidumisvõime vähenemine.
Juhul kui erosioon jätkub praeguse kiirusega, kaotab inimkond lähema saja aasta jooksul 2/3 oma põldude viljakast mullast.
Erosiooni kiirendavad:

• liigkarjatamine,
  
• metsade hävitamine
  
• väärad maaharimisviisid
  

Maakera viljakamatel põldudel läheb erosiooni tõttu kaduma umbes 26 miljardit tonni mulda aastas.
Oluliselt pidurdavad erosiooni erilised segaviljelusmeetmed. Näiteks ribapõllunduses kasvatatakse mäenõlvadel vahelduvalt erinevaid taimeliike.
Looduslikul viisil tasakaalustavad mulla toitainesisaldust orgaanilised väetised, loomasõnnik,
kompost .
Vesi
Maailma veeressursid jaotuvad maade vahel väga ebavõrdselt.

• Ühtedel aladel tuntakse veepuudust
  
• teistel põhjustavad probleeme üleujutused.
  

Veevarudega on endiselt probleeme, mis ilmnevad põhjaveevarude vähenemises ja
oaaside hävimises.
Elatustaseme tõustes suureneb veekulutus kiiremini kui rahvastik ja ulatub tööstusmaades praegu 220 ja arengumaades 3 liitrini inimese kohta ööpäevas.
Rahvastiku edasisel suurenemisel inimese kohta tulev vee hulk muidugi väheneb, eriti
seal, kus kasutada olevad veevarud on territoriaalselt ja ajaliselt piiratud.
Mida aeg edasi seda rohkemates maades tuntakse veepuudust, mistõttu tuleb rakendada erilisi tööstuslike veevõtuviise ja piirata veevarude kasutamist, et tarbeveeta ei jääks üha suurenev elanikkond.
Vesi katab 71% maakera pinnast. Sellest suurem osa asub ookeanides , magevesi moodustab vaid ligi 2,6 %. Kasutatav magevesi saadakse peamiselt pinna- (järved, jõed) või põhjaveevarudest ja suurem osa sellest on kas tugevasti saastunud, sügaval maa sees või muul viisil inimesele kättesaamatu.
Magevee varudest uuenevad kõige aeglasemalt põhjaveed, nende tsükkel vajab keskmiselt 1400 aastat. Põhjavee kvaliteet on enamasti hea, nii et seda saab otse tarbida. Põhjavesi on oma asukoha tõttu saastumise eest paremini kaitstud, siis on selle saastumine pikaajaline
protsess, mille tagajärg on aga raskesti parandatav. Põhjavee kasutamisel on suurim risk
veevarude ammendumine, sest varud uuenevad aeglaselt
Järvedes ja jõgedes on uuenemisaeg umbes 16 aastat. Pinnavee kasutamist takistab asjaolu, et see on vastuvõtlik igasugusele reostumisele ja vajab kindlasti eelnevat töötlust, millega on sageli võimalik vee kvaliteeti tunduvalt parandada.
Vesi on küll taastuv, kuid samal ajal siiski piiratud loodusvara.
Suurimad veekasutajad on (tarbimise järjekorras) :

• põllumajandus
  
• tööstus
  
• kodune majapidamine
  

Üha rohkemates maades on rahvastik suurem kui kasutada olevad veevarud suudavad ülal pidada. Vee säästmine tähendab ühelt poolt kokkuhoidu ja korduvkasutust teisalt abinõusid veereostuse vastu.
Tammide ja tehisveehoidlate ehitamine ühtlustub veeressursside kasutamist. Nii saab vett varuda kuivaperioodideks ning väheneb üleujutusoht alamjooksul . Üht veeprobleemi lahendust nähakse merevee kasutuselevõtus.
Soolast merevett on võimalik magestada:

• näiteks aurutamise teel (merevesi destilleeritakse)
  
• pöördosmoosi meetodil (merevesi surutakse läbi soolapidavate filtrite)
  

Merevee kasutamine ei lahenda kogu küsimust, sest magestamine mistahes viisil nõuab palju energiat ja on seetõttu kallis. Magedat vett võiks saada ka jääd sulatades. Kahjuks on aga antud viis liiga kallis.
Veepuuduse korvamise ühe võimalusena on nähtud suurte veemasside ülekannet torustikes . Näiteks Californias juhitakse vett põhjaosast lõunasse, kus kasutatakse 80% kogu osariigis tarbitavast veest.
Veepuudus seab inimese vastamisi ka muu loodusega, sest linnastumine , tööstuse areng ja samas ka avarduv põllumajandus nõuavad suureneval hulgal vett, mida võetakse looduslike ökosüsteemide arvelt. Säästmine, tõhus taas- ja korduvkasutus on vahendid, mille abil saab saatuslikku konflikti kaugemale nihutada.
Eesti
Eesti kõrgustikud on olulised põhjavee toitealad ning vajavad tõhusat kaitset. Kõrgustikud (sh Pandivere kõrgustik) moodustavad 14% Eesti territooriumist ning üle 40% veest saavad põhjaveekihid just kõrgustikelt . Ligikaudu 60% reostusest, mis veekogusid ohustab, on pärit hajureostusest, ohustades nii joogiveena kasutatava põhjavee kvaliteeti, kuid põhjustades ka
veekogude eutrofeerumist.
Seepärast on moodustatud reostuse vähendamise eesmärgil Pandivere kõrgustikul ja Adavere
paeplatool nitraaditundlik ala. Põllumajandustootmisest pärineva reostuse vähendamiseks moodustati ühe abinõuna 2003. a Pandivere kõrgustikul ja Adavere paeplatool nitraaditundlik ala ja 2004. a kinnitas Vabariigi Valitsus nitraaditundliku ala tegevuskava aastateks 2004–2008, et piirata põllumajandustootmisest pärineva reostuse mõju pinna- ja põhjaveele.
Selle tulemusena pole olukord viimastel aastatel halvenenud vaatamata põllumajandustootmise taasintensiivistumisele. Vee kasutamise põhialused sätestab
Veeseadus. Veeseaduse kohaselt toimub ka vee ja veekogu avalik kasutamine või erikasutus.
Veekogu avalik kasutamine - veekogu kasutamine igaühe poolt ilma veekogu seisundit mõjutavate ehitiste või tehnovahenditeta, nt vee võtmine veekogust, suplemine, veesport, veel ja jääl liikumine või veekogul kalastamine (kalapüügi korral on oluline järgida kalapüüki
reguleerivaid õigusakte), jms.
Veekogu avalik kasutamine on tasuta, kui seadustega pole sätestatud teisiti. Kõik veekogud ei ole avalikult kasutatavad, kuna kuuluvad eraomandusse. Omanik on ka avalikuks kasutamiseks mõeldud veekogu ümbritseval maal, sel juhul ei tohi rikkuda võõral maatükil
viibimist reguleerivaid seadusesätteid. Avalikult kasutavate veekogude nimekirja on kehtestanud keskkonnaminister.
Vee erikasutuse korral peab vee kasutajal olema alaline või ajutine vee erikasutusluba .
Vee erikasutusloaga antakse vee erikasutajale õigus vee erikasutuseks loas täpsustatud tingimuste kohaselt. Vee erikasutusloa annab vee erikasutuse asukoha keskkonnateenistus , kui vee erikasutus toimub merel, annab loa Keskkonnaministeerium.
Vee erikasutusluba peab olema, kui:

• pinnaveekogust võetakse vett või ka jääd rohkem kui 30m3/ööpäevas
  
• võetakse põhjavett kambrium -vendi või ordoviitsium -kambriumi põhjaveekihist
  
• võetakse rohkem kui 5m3 põhjavett ööpäevas muudest kihtidest
  
• võetakse mineraalvett;
  
• juhitakse heitvett ja teisi saastavaid aineid suublasse (suublaks saab olla kas veekogu või pinnas; kusjuures järgida tuleb Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud heitvee veekogusse või pinnasesse juhtimise nõudeid)
  
• toimub veekogu tõkestamine, paisutamine ja allalaskmine
  
• toimub veekogu süvendamine ja veekogu põhja pinnase paigaldamine
  
• veekogusse uputatakse tahkeid aineid
  
• toimub põhjavee täiendamine, allalaskmine või ümberjuhtimine;
  
• vee kasutamisel muudetakse vee füüsikalisi või keemilisi või veekogu bioloogilisi omadusi
  

Veekogu erikasutus on tasuline , vee erikasutuse tasu määrad on kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrusega ning tasu arvutamise kord keskkonnaministri määrusega.