Austraalia loomastiku uurimistöö (0)

Salastatud kool
Salastatud
8. klass
Mõnda huvitavat Austraalia loomastikust
Uurimistöö
Juhendaja õp Salastatud
Tartu 2011
Sisukord
Sissejuhatus…………………….....……………....……….........…………......…...………......3
1. Austraaliale iseloomulikumad imetajad ..…………….……….…………………....…..........4
1.1. Ainupiluliste selts.....................................................................................................4
1.2. Kukruliste selts.........................................................................................................5
1.3. Kiskjaliste selts.........................................................................................................7
1.4. Jäneseliste selts.........................................................................................................7
2. Austraaliale iseloomulikumad linnud ..…....…………….....….……….......…....……..........8
2.1. Kaasuariliste selts.....................................................................................................8
2.2. Haneliste selts...........................................................................................................8
2.3. Papagoiliste selts......................................................................................................9
2.4. Siniraaliaste selts....................................................................................................10
2.5. Värvuliste selts.......................................................................................................10
3. Austraaliale iselomulikumad roomajad ja kahepaiksed ..………....……..……...….…........11
3.1. Krokodilliliste selts................................................................................................11
3.2. Kilpkonnaliste selts................................................................................................11
3.3. Soomuseliste selts, Alamselts: Sisalikulised..........................................................12
3.4. Soomuseliste selts, Alamselts: Maolised...............................................................13
3.5. Päriskonnaliste selts...............................................................................................13
Klassiküsitlus...........................................................................................................................14
Kokkuvõte.................................................................................................................................16
Kasutatud kirjandus...................................................................................................................17
Sissejuhatus
Austaalia on minu jaoks eksootiline maa. Uurimistöö eesmärk on tundma õppida Austraalia loomastikku ehk faunat ja noppida huvitavaid fakte selle kohta. Materjali uurimistööks olen saanud ainult eesti- ja ingliskeelsetest raamatutest, teatmeteostest ning internetist. Huvitavat ja mahukat ainestikku on palju. Ma ei ole Austraalias käinud ega Austraalia loomi ise näinud, aga raamatuid uurides olen targemaks saanud. Uurimistöös toetun loodusteadlaste poolt uuritud loomade süstematiseerimisele, detailsele välimuse kirjeldusele ja loomade huvitavatele elukommetele. Käesolevas uurimistöös teen ma subjektiivse valiku huvitavamateast loomadest ja kirjeldan nende välimust ja elukombeid lühidalt. Kaheksanda klassi õpilase uurimistöö maht ei saa olla väga mahukas, seega toon välja ainult Austraalia loomastikule iseloomulikumaid, üldtuntumaid ja ainult põnevamaid fakte. Uurimitöö jaotan peatükkideks: iseloomulikumad Austraalia imetajad, kirevad linnud, põnevad roomajad ja kahepaiksed. Töösse lisan pilte loomadest. Uurimistööga soovin laiendada enda ja kaasõpilaste teadmisi Austraalist. Kahekümmne aastaselt tahan minna ise Austaaliat avastama, seega on selle uurimistöö teadmised kasulikud.
Austraalia vapil on kujutatud Austraaliat sümboliseerivad loomad, linnud ja taimed.
1. Austraaliale iseloomulikumad imetajad
Austraalist sai saar juba nelikümmend viis miljonit aastat tagasi. Siinsetel taimedel ja loomadel on olnud võimalik areneda ilma välismõjutusteta, seetõttu kohtab Austraalias nii palju kordumatuid taime- ja loomaliike, kes on endeemid ehk keda ei esine kusagil mujal maailmas.
1.1. Ainupilulite selts
Nokkloom ja Austraalia silelgasiil kuuluvad ainupiluliste seltsi, kes on nüüdis-aegsete imetajate seas kõige primitiivsemad. Need on roomajate kombel munaspoegijad imetajad, ent neil on seljas karvastik ja nende kehatemperatuur on püsiv (nokkloomal vaevu 32°C), samuti imetavad nad oma poegi. Nokkloom on ebatavalise välimusega, umbes küüliku suurune imetaja . Tema eripäraks on nokalaadselt laienenud koon. Ta toittub vees elutsevatest selgrootutest. Austraalia sipelgasiil meenutab oma okaste ja raskepärase kõnnaku poolest suurt helepruuni värvusega siili . Nokkloom on väga hästi kohastunud eluks vees, aga Austraalia sipelgasiil asustab harilikult valgusküllaseid rohuseid ja metsaga kaetud alasid, kus pinnas on piisavalt pehme selleks, et sealt toittu välja kaevata ning sinna hädaohukorral varjuda. Sipelgasiil toittub termiitidest ja sipelgatest. (Parish 2005:10-11)
1.2. Kukruliste selts (lad.k. Marsupiala)
Austraalias elutsevast kahesaja viiekümnest imetaja liigist moodustavad peaaegu poole kukrulised. Sõna „marsupin“ tähendab kreeka keeles kotti . Kukrulised on imetajad, kelle emasloom kannab poega erilises kõhul paiknevas kukrus ning kelle poegade areng jõuab lõpule just nimelt seal.
1.2.1. Sugukond : Kängurulased
Teatmeteoste andmetel kuulub kängurulaste hulka ligikaudu 50 liiki. Kängurud erinevad suuruse, välimuse ja elupaikkade poolest. Känguru on Austraalia vapiloom. Kängurud on muudes maailmajagudes elutsevate hirvede ja antiloopide Austraalia vasteks. Kängurutel on pikad tagajäsemed eelkõige tänu säärte, jookse ning varbalülide olulisele pikenemisele. Kängurud liiguvad hüpates.
Kõige suurem känguruliik on punane hiidkänguru. Püstiseisev punane hiidkänguru on sama pikk kui täiskasvanud inimene. Tema keha pikkus on kuni 1,6 m, saba pikkus 1 m. Isaste loomade kaal on ligikaudu 90kg, aga emastel umbes 30 kg. Punane hiidkänguru on võimeline arendama kiirust kuni 65 km/h, mõnede mõõdetud hüpete pikkus oli aga isegi 12 meetrit. Kängurulased on üksteisega väga sarnased. Paljudel känguruliikidel on seljas tihe hallikaspruunikas karvastik. (Parish 2005:39) Punakael- vallabi on keskmise suurusega känguruliik. Tal on hästi tihe karvatik, mis, nagu nimigi ütleb, on peas, kaelal ja õlgadel roostevärvi. (Parish 2005:41) Macropus parryi saba on pikem ja peenem kui teistel kängurutel. See aitab loomal tasakaalu hoida, kui ta mööda Austraalia rohumaid toitu otsides ringi hüppab. Ingliskeelsetes maades on selle känguru nimeks „whiptail wallaby“ (eesti.k. piitssaba vallabi). Austraalia mägedes elavad osavad ja vilkad kaljukängurud. Nad ronivad vaevata mööda järske nõlvu ning ületavad kindlalt ka mitme meetri laiuseid kuristikke . Kaljukänguru pikkus on 50-80cm. Tema saba pikkus on 40-70 cm ja kaalub 9 kilo. (Parish 2005:46) Põõsasvallabid pole suured loomad. Nende keha pikkus on 30-60 cm ja kaaluvad 2- 5kg. Kuigi nad oma liigikaaslasi ei väldi, elavad nad vihmametsades harilikult erakuelu. Toituvad eelkõige taimedest . (Parish 2005:40) Kvokka on kuivades põõsastikes elutsev kukruline. Ta on ainult roti suurune. Kängurutel on poeg karvatu, pime ning kurt. Pärast sündimist ronib kängurupoeg esijäsemete abil ema kukrusse. Ta kulgeb mööda rada, mille ema on eelnevalt keelega üle limpsinud. Kukkur peidab endas piimanäärmeid, kaitseb poega kuuekuulise toitmisperioodi ajal ning pakub talle kaitset veel mitu kuud hiljemgi. (Parish 2005:37)
1.2.2. Sugukond: Vombatlased
Vombat on tiheda karvaga, mitte eriti suur ja pelglik loom. Vaatamata sellele, et ta näeb välja nagu karu ja mägra omapärane ristand , kuulub ta kukruliste hulka. Emaste vombatite kukkur avaneb tahapoole. Tänu sellele ei satu sinna maa sees tuhnimise ajal savi. Vombat kaevab endale maa sisse urge ja käikke. Pikkade küünistega varustatud lüheldased jalad on suurpärane kaevetööriist. Vombat on suuteline maa sisse aukku kaevama sama kiiresti, kui inimene seda labidaga teha suudaks. Vombat elab erakuna ja omavahel ühenduses olevate urgudesüsteem on vombati jaoks ohukorral ideaalne varjupaik . Vombat kaalub 20-40 kg ja ta pikkuseks on 70-110 cm. (Parish 2005:24)
1.2.3. Sugukond: Koaalalased
Koaala näeb välja nagu armas karuke, kuid tegelikult on ta kukruline, kelle jäsemed on kohastunud puude otsas ronimiseks. Maapinnal liigub ta oma lühikstel kõveratel jalgadel küllaltki kohmakalt. Koaala elab peaaegu eranditult eukalüptipuude kõrgetes latvades. Täiskasvanud koaala sööb päevas vähemalt 500 g eukalüpri lehti. Koaala ei joo, eluks vajaliku niiskuse kogub ta eukalüpti lehtedest. „Koaala“ tähendab aborigeeni keeles „ei joo“. Koaalapoeg veedab esimesed 6 elukuud ema kukrus. Järgneva kahe-kolme kuu jooksul ronib ta päeval ema turjale, ööd aga veedab kukrus. Koaalad on kaitse all, kuid neile on ohtlikud lõõmavad tulekahjud , mis hävitavad neile sobilikke eukalüpti metsi. Koaala kaalub 8-11 kg ja ta pikkuseks on 60-80 cm. (Parish 2005:23)
1.2.4. Sugukond: Kuskuslased
Austraalia metsades elutseb puude otsas hulgaliselt väikseid ööloomi. Kuskuslaste sugukond hõlmab 14 puude otsas elutsevat kukruliste liiki, nende hulgas vööt- ja liugurkus-kust. Kääbus-liugurkuskus on üks Austraalia omapärasemaid loomi. Ühest puuladvast teise liueldes on ta võimeline läbima kuuekümne meetri pikkuse vahemaa . Ta on ainult kuni 20 cm pikkune loomake, kes kaalub vaevalt 100 grammi. Ta toitub nektarist ja õietolmust või putukatest ja nende vastsetest. (Parish 2005:30) Rõngassabakuskus on vaikne ja arg loomake, kes elutseb puude otsas. Aktiivseim on ta õhtuti. Ta ronib osavalt oma nelja jala ning saba abil, mille ta saab ümber oksa mässida. Ta on taimetoitlane . Rebaskuusu on üks tuntuimaid Austraalia kukkurloomi. See ööloomake lahkub hämaruse saabudes oma varjupaigast ning suundub toitu hankima. Tema karvastik on pehme ja karusnahakaupmeeste poolt kõrgelt hinnatud. (Parish 2005:31-32) Nokiskuskus on tilluke ööloom, kes toitub eranditult nektarist ja õietolmust. Ta on hiiresuurune, teravatipulise pika koonu ning pintslitaolise keelega kuskuslane.
1.2.5. Sugukond: Kukkurkärplased
Kukkurkurat on oma perekonna ainuesindaja. Ta on suurim elusolev lihasööja kukruline. Kukkurkurat on oma nimetuse saanud tänu mustale värvusele ning arvamusele, et ta on äärmiselt agressiivne. Tegelikult on ta üsna pelglik ning toitub põhiliselt korjustest. See tasmaania metsades elutsev jässakas kukruline viib oma musta ja tiheda karvastiku ning tugevate käppade ja lühikese saba tõttu mõtted väikesele karul . Tänasel päeval elutseb kukkurkurat vaid tasmaanias , kus on tal looduslikud vaenlased puuduvad. Kukkurkuradi ainus vaenlane on inimene. Kukkurkuradi pikkus on 50-60 cm ja kaalub 6-8 kg. Tema uriseb, sisiseb ja klähvib valjusti. (Parish 2005:17)
1.3. Kiskjaliste selts
Austraalias ei ole põliseid kiskjalisi loomi. Tänapäeval on Austraaliasse sisse toodud Koerlate sugukonda kuuluvad dingo ja rebane .
1.3.1. Sugukond: Koerlased
Dingo on koerlane, kes on Austraalia kuivades piirkondades elanud juba kiviajal. Dingo toodi siia põliselanike (aborigeenide) poolt ning ta on tänasel päeval üks Austraalia suurimaid imetajaid . Vanimad tänaseks leitud dingoskeletid on 3000 aastat vanad, kuid siiski arvatakse, et esimesed dingod tulid koos inimesega Austraaliasse juba 8000 aastat tagasi. Dingol on lihaseline ja võimas kehaehitus. Tema karvastik võib olla erinevat värvi - alates kuldkollasest kuni tumepruuni ja mustani. Välimuselt meenutab dingo kodukoera. Dingo toiduks on küülikud, pisikukrulised, kängurud ja koduloomad . (Parish 2005:18) 19.sajandil tõid eurooplased Austraaliasse ka teise kiskjalise – rebase , kes sööb pisikukrukisi, küülikuid ja linde.
1.4. Jäneseliste selts
1.4.1. Sugukond: Jäneslased
Küülik on pärit Hispaaniast ja Portugalist. 1850-ndatel aastatel Austraalias aklimatiseeritud tosin küülikut paljunesid järk-järgult sealsetes soodsates tingimustes niivõrd aktiivselt, et aastal 1988 hinnati Austraalias elutsevate küülikute arvu 200 miljonile isendile. Praegu õnnestub austraallastel teatud määral nende arvukust kontrolli all hoida.
2. Austraaliale iseloomulikumad linnud
Austraalias elab umbes 800 linnuliiki, mis kuuluvad erinevaesse perekondadesse, sugukondadesse ja seltsidesse.
2.1. Kaasuariliste selts
2.1.1 Sugukond: Emulased
Emu on Austraalias elutsev suur lennuvõimetu lind. Tema kõrguseks on kuni 2 meetrit. Tänapäeval elavate liikide hulgas on temast suurem vaid Aafrikas elav jaanalind. Emu koos känguruga on Austraalia vapiloomad. Emu suled on muidu tumeda värvusega, ent enne sulgimist muutuvad need helepruuniks. See kummalise välimusega lind on suguluses teiste maapinnal elutsevate lennuvõimetute lindudega: kaasuari, jaanalinnu ja kiiviga. Kõigil neil lindudel on sarnase kujuga kolju ning pikad, võimsad jalad. Emu on rändava eluviisiga lind, ta hulgub toittu otsides ringi, läbides sadu kilomeetreid. Kui toittu on rikkalikult, kogub emu suuri rasvatagavarasid ning kaalub kuni 45 kg. Emu vajab ka piisavalt joogivett. Pesa on maapinnal ja pesas on 9-11 suurt tumerohelist muna. Mune haub isane ja isane valvab ka pogi 5-7 kuud. (Parish 2006:10)
2.1.2. Sugukond: Kaasuarlased
Kiiverkaasuar on võimas, Austraalia vihmametsades elutsev lind. Pealael paiknev sarvestunud hari meenutab kiivrit ning annab kaasuaridele ebahariliku väljanägemise. Arvatakse, et kaasuarid kaevavad oma sarvestunud „kiivri“ abil maa seest toitu välja. Kaasuaride pikk kael on paljas ning punast või sinist värvi. Kere karvjas sulestik on läikivmust.
2.2. Haneliste selts
2.2.1. Sugukond: Partlased
Mustluik on ainus Austraaliast pärinev luige liik. Austraalia kuiv kliima pole luikede jaoks ideaalne, ent mustluik on suutnud selle eripäraga kohaneda. Ta on suurepärane lendaja ning toittu hankides või magevee piirkondi otsides rändab ta sageli ringi, läbides pikki vahemaid. Mustluik on Austraalias kaitsealune lind. Mustluik elab siseveekogudel. Taimede vahele ehitab ta suure pesa, kuhu muneb 5-6 helerohelist muna. Luigepojad on pesahülgajad, aga vanalinnud valvavad neid hoolikalt. (Parish 2006:11-12)
2.3. Papagoiliste selts
2.3.1. Sugukond: Papakgoilised
Viker -nestepapagoi on üks Austraalia värvikirevamaid linde. Viker-nestepapagoil on selg roheline, pea sinist värvi, kaela peal on kollast värvi krae , rinnaesine oranžikaspunane ja kõht tumesinine või lillakas . Viker-nestepapagoid elavad suurte parvedena metsades, üsna sagel võib neid näha ka parkides ja aedades. Viker-nestepapagoi veedab peaaegu kogu elu puue ladvus. Ta on äärmiselt liikuv ja osav lind, ta on võimeline rippuma oksal, pea alaspidi, et küündida õieni, millest ta nektarit ja õietolmu kätte saada tahab. Söömise ajal sädistab kõvasti. (Parish 2006:36) Viirpapagoi on Austraalia teine sagedasem papakoiline. Viirpapagoid kui lemmiklindu on mitmetes värvivariantides ning teda peetakse meelsasti kogu maailma kodudes. Vabas looduses elavad viirpapagoid parvedes ning pesitsevad kolooniatena. Rohelina värvus maskeerib neid puude latvades suurpäraselt. Viirpapagoid armastavad kõige rohkem süüa rohu- ja taimeseemneid. Viirpapakoid siristavad, sädistavad või piiksuvad vaikselt . (Parish 2006:34) Printsess Alexandra papagoi on haruldane ja hurmav lind. Ta elab rändurielu Austraalia mandri lääneosa inimtühjades paikades, kus kasvavad akaatsiad, mille seemnetest ta toitub. Teda peetakse Austraalia kõige kaunimaks linnuks. Printsess Alexandra papagoi pealagi on helesinine, seljal domineerib õrn oliivroheline, tiibadel kollakasroheline värvus ja kurgualune on tal roosa . Printsess Alexandra papagoi on harilikult vaikne lind. Tema hääl on kriiskav ja ebameloodiline. Lendamisel tekitab ta käristilaadset heli. (Parish 2006:37-38) Puna-rosellapapagoi on Austraalia aedade ja parkide armastatuim värviline ehe. Puna-rosellapapagoi pole eriti pelglik lind. Vanalinnu sulestik on valdavalt punast värvi, näoosa, tiivaääred ja sabasuled sinist värvi. Puna-rosellapapagoi on harilikult truu ühele paigale ja elab paariti või väikeste parvedena. Tema lähisugulane on näiteks kuldkõht-paradiisipapagoi.
2.3.2. Sugukond: Kakaduulased
Kollatutt- kakaduu on Austraalia levinuimaid linde. Kogu maailmas tuntakse teda meeldiva puurilinnuna, ent vabas looduses käitub ta äärmiselt ettevaatlikult. Kõik kakaduud on jässaka kehaehituse , võimsa noka ja lehvikutaolise peatutiga. Kollatutt-papagoi on valjuhäälne ja väga kaunis papagoi. Tema menüüs on hulgaliselt mitmesuguseid erinevaid seemneid, pähkleid, marju, lehti ja õisi. Samas on kollatutt-kakaduud aga inimestele kasulikud, kuna nad on suurepärased kahjuritõrjujad, süües hulgaliselt umbrohuseemneid, samuti tirtsude mune ja puidukahjureid. Serami kakaduu on erkroosade sulgede ning punase peatutikesega üks suurimaid kakaduusid. Ta lendab küll vahetevahel maapinnale, ent elutseb siiski puude ladvus. Kakaduu tõstab ja langetab tutikese sulgi vastavalt meeleolule. Turris tutt pealael tähendab, et lind on ärritunud. (Parish 2006:34)
2.4. Siniraaliste selts
2.4.1. Sugukond: Jäälindlased
Naeru -hiidkalur ehk kookaburra on jäälindlaste sugukonna suurim esindaja. Ta on teiste liikidega väga sarnane, ent ei püüa kala, vaid peab jahti maismaal. Kookaburrat tuntakse tema hääle põhjal, mis meenutab inimese naeru. Mitmes keeles on hiidkaluri nimeks „naerupall Jack“. Kookaburra on suurepärane häälte matkija, kes on suuteline matkima näiteks veduri häält. Linnu pealagi, selg, tiivad ja saba on roostepruunid. Kõht valkjashall . Roostepruun põsetriip. Sarnaselt teiste jäälindlastele on ta pea üsna suur, kael aga lühike. Püha jäälind ja metsa jäälind on Ausraalia väiksemad jäälinnud. Nemad on sinise ja rohelise värvusega. (Parish 2006:44)
2.4.2. Sugukond: Mesilasnäplased
Austraalia mesilasenäpp võib uhkeldada oma imekaunite sulgedega. Selle väikese ja väga vilka linnukese põhitoiduks on mesilased, tõugud, kiililised, liblikad , herilased ja tirtsud . Austraalia mesilasenäpp püüab putukaid ning lööb neid surmamiseks mitu korda vastu oksa. Seejärel suleb silmad, et mürk silma ei satuks ning hõõrub mesilase tagakeha vastu oksa, et niimodi tema astelt eemaldada. (Parish 2006:45)
2.5. Värvuliste selts
2.5.1. Sugukond: Tikksabalised
Tikksabad kuuluvad Austraalia imetlusväärseimate lindude hulka. Nad on peamiselt tuntud huvitavate pesitsusaegsete harjumuste ning isaslindude värvikireva sulestiku tõttu. Imekspandav on kontrast eresinise isaslinnu ja tagasihoidliku välimusega emaslinnu vahel. Tikksabad sarnanevad põõsalindude ja ööbikutega. Nad viibivad peamiselt tihedas alustaimestikus. Tikksabad on kõige pisemad linnud Austraalias. (Parish 2006:47)
2.5.2. Sugukond: Lehtlalindlased
Lehtlalind asustab arvukalt Austraalia idaosa metsi. Mänguajal meelditab isaslind emaslinnu okstest punutud ning sulgede ja läikivate või sinist värvi esemetega kaunistatud lehtlasse. (Parish 2006:49)
2.5.3. Sugukond: Amadiinlased
Sebra -amadiini on Austraalias elutsav lind, keda võib kohata kõikjal – alates poolkõrbetest kuni linnaparkideni. Toiduks tarvitavad nad rohuseemneid ja putukaid.
3. Austraalia roomajad ja kahepaiksed
Austraalias elavad krokodillid, kilpkonnad , sisalikud, maod ja konnad .
3.1. Krokodilliliste selts, Sugukond: Krokodilllased
Maailmas elutseb umbes 27 krokodilliliiki, kellest kaks asustavad Kakaduu rahvuspargi soid, jõgesid ja veega üle ujutanud madalikke. Üks neist on vaid Austraalias elutsev kitsakoonuline austraalia krokodill (Crocodylus johnsoni). Ehkki tema pikkus ulatub peaaegu kolme meetrini, pole ta inimestele ohtlik. Tema kitsas ja teravate hammastereaga varustatud koon, mis toitub nagu sõel, on iseloomulik kalatoiduliste krokodillidele. Teist liiki – harikrokodilli – peetakse väga ohtlikuks roomajaks, kes on suuteline surmama koguni inimese. Ta on seitse meetrit pikk ja võimeline maismaal liikuma kiirusega kümme kilomeetrit tunnis. Harikrokodill püüab kinni iga väiksema känguru või jõesea, kes söandab jõekaldale tulla ning tema läheduses viibib. Vees peab ta jahti mitmesugustele kaladele, peamiselt barramundale – suurele luukalade klassi kuuluvale kalale . Krokodill veedab pikki tunde liikumatult vees, nii et välja paistavad vaid ema ninasõõrmed. Tema püügitaktika põhineb välkkiirel rünnakul. Harikrokodill elutseb nii soolases kui magevees . Nii maismaal kui ka vees võtab ta ette pikki retki, märkides maha oma territooriumi piire . Vihmaperioodil ehitavad emasloomad veega üle ujutatud madalike pesi. Pesa ja järjetulijaid valvav emasloom on mis tahes sissetungijate suhtes äärmiselt agressiivselt meelestatud ning kaitseb oma pesa ägedalt. (Parish 2003:27)
3.2 Kilpkonnaliste selts
Kõik kilpkonnad jagunevad 2 alamseltsiks sõltuvalt sellest, mismoodi nad oma kaela on suutelised välja sirutama ning pead kilbi alla peitma. Enamik magevee-, maismaa- ja merikilpkonni on kooldkaelalised, kes tõmbavad kilbi alla terve kaela ning pea. Nende kael on lühem ja vähemliikuv kui pöördkaelalistel. Austraalias elavad pöördkaelalised kilpkonnad, kes painutavad oma kaela vaid küljele, ent ei tõmba kilbi alla.
3.2.1 Sugukond: Madukaellased
Austraalia madukaelkilpkonn on kahtlemata arvukaim ning tuntuim Austraalia mageveekilpkonn. Ta on eranditult lihasööja loom, oma saaki püüab ta aga seisvatest või aeglase vooluga vetest. Austraalia madukael kilpkonn võlgneb oma nimetuse eriliselt pikale kaelale, mis täielikult väljasirutuna on koos peaga kehast pikem. Madukaelkilpkonn tõmbab hädaohu korral pea kilbi alla, pöörates selle S-tähe kujuliselt küljele. Austraalia madukael kilpkonna kehatemperatuur kõigub 23°C ja 32°C vahel. Ta võib elada nii maismaal kui vees. Ta eelistab aeglase vooluga soiseid veekogusid. (Parish 2003:29)
3.3. Soomuseliste selts, Alamselts: Sisalikulised
3.3.1. Sugukond: Skinklased
Skinklased on äärmiselt mitmekesine sislikuliste rühm, kes on kohastunud muutuvate tingimustega. Vahel on koguni raske uskuda , et nad kõik ühte sugukonda kuuluvad. Mitmesugused skinklaste liigid esinevad paljudes troopiliste - ja subtroopiliste piirkondade biotoopides üle kogu maailma. Kõige enam elab neid Kagu-Aasias ja Austraalias. Austraalias elutseva käbisabaskingi pikkus on ligikaudu 30 cm. Käbisabaskingil pole vastase hirmutamiseks mitte ainult suur helsinine keel, vaid ka jäme ning lühike saba, mistõttu näevad mõlemad kehaotsad, pea ja saba ühesugused välja. Rünnaku ajal on skink võimeline vaenlast petma ning ohverdama vaid oma lühikese sabajupi. Sinikeel-skink kasutab šokimeetodit. Ohus olles avab ta lõuad ja näitab eresinist keelt, et vaenlast ehmatada. Sageli ka sisiseb seejuures ähvardavalt. Pikksabaskink hakkab ohu korral oma erksinist värvi sabaga peksma, muidu säilitab ta aga rahu. Kui vaenlane ta sabast haarab, heidab skink selle küljest ja kaob peitu . Kui hädaoht on möödas, naaseb ta sageli sündmuskohale ning paneb oma saba nahka. Niisugust põgenemisviisi nimetatakse autotoomiaks. (Parish 2003:36-39)
3.3.2. Sugukond: Gekolased
Gekod asustavad kõige erinevamaid biotoope – troopilistest vihmametsadest kõrdete mägedeni. Paljud neist on ebatavalise välimusega, mõningad liigid häälitsevad nagu linnud. Gekod on harilikult väikesed, mõned neist kauni värvusega, hästi suure pea ja silmadega sisalikud. (Parish 2003:34) Austraalias elav Nupp -sabaga gekol on sileda neerukujulise sabaga. Geko pikkus on 9cm. Elutseb poolkõrbelistel aladel. Nupp-sabaga geko suudab sõltuvalt tujust ja enesekaitseks oma värvust muuta. (Parish 2003:35)
3.3.3. Sugukond: Agaamlased
Austraalias elutseb umbes 65 agaami liiki. Austraalia kraeagaami eriline ehe – krae, on harilikult kurgu alla kokku volditud. Kui ta oma ebatavalise krae laiali ajab, muutub ta kahtlemata mandri kõige kaunimaks sisalikuks. „ Kraed “ kasutab ta ka rivaalide eemalepeletamiseks. Maapinnal on ta hästi väle ja jookseb peamiselt tagajalgadel. Kraeagaami pikkuseks on 45-90 cm, krae läbimõõduks on 20-25 cm ja kaaluks on kuni 500 grammi. Kraeagaam elutseb puudel, enamuse päevast okstel lamades ja päikesepaistel peesitades. (Parish 2003:40) Moolok ehk okkaline kurat äratab õudu, ent tegelikult on ta kahjutu sipelgasööja. Moolok elab kuivades ja liivastel aladel ja võivad elada kuni 20-ne aastaseks. See kummalina olevus peletab kõik vaenlased eemale oma ogadega. Niisugune enesekaitse teenib veel ükt eesmärki:öösel, kui õhk jaheneb, kogunevad mooloki ogadele kastepiisad, kust need suhu voolavad , nii et loom nad alla neelab ning kustutab niiviisi oma janu. (Parish 2003:41)
3.3.4. Sugukond: Varaanlased
Kõik varaanid on sihvaka lihaselise keha ja hästi arenenud viievarbaliste jalgade, millel on pikad varbad ja suured kõverad küünised. Pea on välja venitatud, ent tömbilt ümardunud, seda katavad arvukad hulknurksed kilbised. Kael on pikk ja jäme. Saba on tugev, külgedelt lamenenud , tavaliselt sama pikk või pisut pikem kui pea ja kere kokku. Keha on kaetud ümarate soomustega, kusjuures iga soomust ümbritsevad rõngana pisemad soomusjad sõmerad. Keele ehitus on selline nagu madudelgi: see on pikk, tipus sügavalt kaheks lõhestunud ja erilisse tuppe sisse tõmmatav. Komodo varaan on üle kolme meetri pikk ja seega on ta suurim nüüdisaegne sisalik. Komodo varaan elutseb Indoneesia saartel ja Põhja-Austraalias. Komodo varaan magab öösiti puuokstel rippudes või kaljude vahele peitudes. Kui tõusnud päike tema keha soojendab, varaan elavneb ja siirdub toittu hankima. Ta sööb praktiliset kõike, mida õnnestub kinni puuda, kaasa arvatud liigikaaslasi. (Andres 2001:1-3) Austraalias elutsevad veel kõrbe varaan ja vaevu 20 cm pikkune Austraalia lühisaba-varaan.
3.4. Soomuseliste selts, Alamselts: Maolised
Austraalias elab üle 140 liigi maismaamadusid ja 32 liiki meremadusid. Nendest umbes 100 Austraalia madu on mürgised, aga 12 liiki madu võivad inimese tappa. Taipan on kõige mürgisem madu, tema pikkuseks on 2 meetrit. Taipani hambad võivad olla 12 mm pikkused. Ta on kollakaspruuni värvi. (Parish 2003:45-50) Mulga on helepruuni värvi mürkmadu. Ta on kõige arvukam mürkmadu Austraalias.
Tapja rästik (Death Adder) on 70 cm pikk ja ta elutseb puude ja kivide varjus . Tiiger mao mürk halvab närvisüsteeme ja lihaseid. . Mõnedel madudel ei ole mürkhambaid, näiteks: Püütonitel ja Pime madudel.
3.5. Päriskonnaliste selts
Austraalias on 214 konna liiki. Konnad on süstematiseeritud nelja erinevasse alamrühma. Nendeks on: kärnkonnad, veekonnad, puukonnad ja vihmametsade konnad. Alarühmad on jaotatud 100-sse perekonda. Päriskonnaliste seltsi on väga töömahkas uurtida.
Austraaliasse on inimese poolt Lõuna- Ameerikast sisse toodud mürgised kärnkonnad - aagad ehk merikärnkonnad. Aagad on maailmas üks tuntuimad võõrliike. Aagad pidid võitlema suhkrurookahjuri vastu, kes hävitas isanduste saake . Aagadel pole Austraalias looduslikke vaenlasi, seetõttu paljunesid nad piiramatult. Aaga on väga mürgine ja tal pole ka hoiatusvärvust. Aagad eritavad mürgist piimataolist vedelikku. Kui linnud või loomad seda konna söövad, siis nad saavad mürgituse ja hukkuvad. (Parish 2003:10)
Klassiküsitlus
Küsitlusele vastas 17 õpilast ning tulbad on märgitud õpilaste arvu järgi.
1. Nimeta loom, kes elab Austraalias:
2. Nimeta taim, mis kasvab Austraalias:
3. Nimeta midagi huvitavat, mida tead Austraaliast:
4. Nimeta midagi ohtlikku, mida tead Austraaliast:
5. Kirjutage, mida te teate veel Austraaliast:
Järeldus: Eesti lapsed ei tea väga palju Austraalia loodusest ja loomastikust
Kokkuvõte
Austraalia mandri pindala on peaaegu 8 miljonit ruutkilomeetrit, kõrbed ja poolkõrbed hõlmavad sellest aga kaks kolmandikku. See on hiigelsuur võsaga kaetud ala, kust võib leida ajutiselt kuivavaid jõgesid ja üleujutavaid alasid. Keskmine õhutemperatuur küünib päeval 30°C. Siinsele kliimale avaldavad mõju peamiselt pikaajalised põuaperioodid, mida katkestavad mõnikord ootamatud paduvihmad. Kuigi Queenslandi osariigi vihmametsad ei hõlma isegi sajandikku Austraalia pindalast, kuuluvad nad oma asukate poolest mandri kõige huvipakkuvamate osade hulka. Austraalia Põhjaterritooriumil asub Kakaduu rahvuspark , mis on tuntud kogu maailmas oma kauni ürgse looduse poolest. Seepark paistab silma eelkõige oma taimestiku ja loomastiku mitmekesisuse poolest. Austraaliast sai saar juba 45 miljonit aastat tagasi. Siinsetel taimedel ja loomadel on olnud võimalik areneda ilma välismõjutusteta, seetõttu kohtab Austraalias nii palju kordumatuid taime ja loomaliike, kes on endeemid ehk keha ei esine kusagil mujal maailmas. 250 Austraalias elutsevast imetajaliigist moodustavad peaaegu poole kukrulised. Antud uurimistöös võtsin vaatluse alla järgmised loomad:
Imetajad: nokkloom, sipelgasiil, punane hiidkänguru, punakael-vallabi, Macropus parry, kaljukängurud, põõsavallabi, kvokka, vombat, koaala, kääbus liugur kuskus, rõngassaba kuskus, rebaskuusu nokiskuskus, kukkurkurat, dingo, küülik.
Linnud: emu, kiiverkaasuar, mustluik, viker-nestepapagoi, viirpapagoi, puna-rosellapapagoi, kollatutt-kakaduu, serami kakaduu, naeru-hiidkalur ehk kookaburra, mesinäpp, tikksaba, lehtlalind, sebra-amadiini.
Roomajad ja kahepaiksed: austraalia krokodill (Crocodylus johnsoni), harikrokodill, madukaelkilpkonn, käbisabaskink, sinikeel-skink, pikksabaskink, geko, kraegraam, moolok, komoda vaaran, mulga,tapja rästik, tiiger madu, lääne pruun-madu, ida pruun-madu, püüton, pime madu, aaga.
Tulemustele toetudes saan väita, et Austraalia loomastiku uurimine on huvitav kuid väga töömahukas. Võrreldes Austraalia loomastiku mitmekesisusega ja mahuga, võin öelda, et jõudsin tutvuda tegelikult ainult loomastiku väikese osaga.
Kasutatud kirjandus
1. Slater , P., Parish, S. 2005. First field guide to Australian mammals . Archerfield: Steve Parish Publishing Pty Ltd.
2. Slater, P., Parish, S. 2006. First field guide to Australian birds. Archerfield: Steve Parish Publishing Pty Ltd.
3. Slater, P., Parish, S. 2003. First field guide to Australian frogs & reptiles. Archerfield: Steve Parish Publishing Pty Ltd.
4. Johnson , R., Parish, S. 2004. Cranky Crocodile . Archerfield: Steve Parish Publishing Pty Ltd.
5. Johnson, R., Parish, S. 2007. Cheeky kookaburra. Archerfield: Steve Parish Publishing Pty Ltd.
6. Johnson, R., Parish, S. 2002. Kangaroos. Archerfield: Steve Parish Publishing Pty Ltd.
7. Johnson, R., Parish, S. 2002. Koalas. Archerfield: Steve Parish Publishing Pty Ltd.
8. Johnson, R., Parish, S. 2002. Birds. Archerfield: Steve Parish Publishing Pty Ltd.
9. Andres. Vaba entsüklopeedia. WWW. http://et.wikipedia.org/wiki/Varaan (31.Jaanuar.2011)
10. Andres. Vaba entsüklopeedia. WWW. http://et.wikipedia.org/wiki/Varaan (01.Jaanuar.2011)
11. Andres. Vaba entsüklopeedia. WWW. http://et.wikipedia.org/wiki/Austraalia (28.Jaanuar.2011)
18 lk