Austraalia kliima, maastik ja loomad (1)

Austraalia
Maastik
Suurem osa Austraaliast on iidse Gondvana mandri jäänuk. Rannajoon on vähe liigestunud, ainus suur saar on Tasmaania. Piki kirderannikut kulgeb Suur Vallrahu . Pinnamoe kujundavad valdavalt madalad lavamaad, tasandikud ja jäänukmäed. Kõrgem on ainult mandri idaosa, kus paikneb Suur Veelahkmeahelik. Mäestikust läänes, Carpentria lahest Suure Austraalia laheni, asub Keskmadalik. Ülejäänud lääneosa hõlmab põhiliselt 400- 500 m kõrgune Lääneplatoo. Lõunaosas asub ulatuslik ühegi voolusängita karstunud Nullarbori lubjakivitasandik, mille kuni 200 m kõrgune rannikuastangu jalamil leidub suuri allikaid. Nullarbori tasandik on saanud nime selle järgi, et seal ei kasva üldse puid. Kõige rohkem sajab suure Veelahkmeaheliku idanõlvul, mandri idaosa on väga kuiv. Austraalias pole suuri jõgesid ega järvi. Iseloomulikud on ajutise vooluga jõed ehk kriigid. Paljudes Austraalia suurtes kõrbejärvedes on vett harva. Näiteks Eyre`i järv oli enne 1950. aastat terve sajandi täiesti kuiv.
Kliima
Austraalia asub täielikult lõunapoolkeral. Austraaliat ümbritsevad soojaveelised India- ja Vaikne ookean. Austraalia põhiosa asub troopilises kliimavöötmes. Parasvöötmesse jääb ainult Tasmaania; põhiosas valitseb lähisekvatoriaalne kliima. Ida- ja edelarannikul kõrguvad mäestikud eraldavad mandri siseosa mere mõjust, seetõttu on seal valdavalt mandriline kliima. Kõrbed ja poolkõrbed hõlmavad Austraaliast 2/3. Austraalia on lõunapoolkera kõige kuumema kliimaga manner . Suvel (detsembrist- veebruarini) tõuseb siseosas temperatuur üle 30˚, jahedam on ainult Tasmaanias , kus on sooja 15- 20˚. Talvel on kõikjal pluss 20-25˚, Tasmaanias 10˚. Sademete hulk ja nende ajaline jaotus erinevad suuresti. Austraalia põhjaosas sajab kõige rohkem suvel, kui puhuvad ekvatoriaalmussoonid. Aastane sademete hulk on 500- 2000 mm, see väheneb pidevalt lõuna suunas. Austraalia sademeterohkeim ala on Suure Veelahkmeaheliku idanõlvad. Seal puhuvad kagupassaadid ja sajab ühtlaselt kogu aasta. Siseosa kõrbetes on sademeid alla 250 mm aastas, mõnel aastal ei saja üldse. Loodeneeme ja Sydney ´t ühendavast joonest lõunapool on vihmaperiood talvel, kui puhuvad lääne tuuled. Suvi on kuiv. Kagurannikul Sydney`st lõuna pool, sajab ühtlaselt kogu aasta, veidi rohkem ainult talvekuudel, kui tugevneb tsüklonite tegevus.
Loomad
Austraalia loomastik on väga omapärane, kuna see arenes sadu miljoneid aastaid teiste mandrite loomariigist eraldi. Palju leidub endeemseid liike, mistõttu Austraalia moodustab iseseisva riikkonna. Umbes 70% Austraalia lindude, 90% roomajate ning 95% kahepaiksete liikidest elab ainult sellel mandril . Austraalias ei ole sõralisi, primaate ega kiskjaid v.a. inimese toodud ja hiljem metsistunud dingo. Imetajate hulgas on kõige rohkem kukkurloomi. Edela- Austraalias on säilinud ainupilulisi nt. nokkloom ja sipelgasiil. Kõrgemaist imetajaist elab Austraalias peale dingo närilisi ja käsitiivalisi. Ka linnustik sisaldab rohkesti endeemseid liike nagu emu, mustluik, kakaduu jt. Kõik Austraalias kasvatatavad kodu loomad on eurooplaste toodud. Metsistunud küülikud on tekitanud suurt kahju karjandusele.
Kukkurloomad
Sellesse kirevasse loomarühma kuulub ligikaudu 270 liiki, kes elavad Austraalias, Uus- Guineas ja selle lähedastel saartel ning Lõuna-Ameerikas. Kõige väiksem kukruline, Pilbara ningauis, võib kaaluda ainult 2g, suured kängurud aga kuni 90 kg. Kukkurloomade sigimine erineb teiste imetajate omast. Imetilluke väljakujunemata poeg jätkab pärast sündi arengut ema kukrus . Väikestel kukkurloomadel, näiteks Lõuna-Ameerika opossumitel, pole tõelist kõhukotti. Hiliskriidiajastul elas kukkurloomi kogu maailmas, nad olid kuni härjasuurused loomad.
Enamiku imetajaliikide järglased arenevad emaslooma emakas, kus nad saavad toitu platsenta kaudu. Kukruliste loode viibib emakas ainult lühikest aega. Näiteks on vastsündinul kängurul välja kujunenud vaid suu ja eesjäsemed, kõik muu on arengu algjärgus. Enamikul liikidel kasvavad pojad kõhul asetsevas nahakurdudest kukrus, mille kõhupoolset seina toetavad kukruluud. Kukrusse roomavad vastsündinud ise ja kinnituvad nisade külge, piim pritsib neile suhu.
Kängurupoeg võib oma ema kukrus veeta kuni 11 kuud. Kuu pärast sündimist on tal tekkinud tagajäsemed ja saba, ent ta on jätkuvalt nisa külge kinnitunud. Mõni kuu hiljem näeb poeg, austraalia hüüdnime järgi joey, välja nagu väike täiskasvanu, topib oma pead kukrust välja ning teeb ka lühikesi jalutuskäike. Lõpuks lahkub ta kukrust, käies siiski veel mõnda aega emapiima imemas, kuni võõrdub nisast lõplikult. Ohu korral pöördub ta ka siis veel ema kukrusse.
Enamik känguruliike ei saa kõndida, sest eesjalad on tagajalgadega võrreldes väga lühikesed. Selle asemel kasutavad nad oma pikki tugevaid tagajalgu ,,hüppevedrudena’’. Mõned puude otsas elavad kukrulised saavad lauelda ühelt oksalt teisele, tõmmates selleks pingule oma jalgade vahel paikneva lennuse. Veeopossumi tagajalgadel on ujulestad ning ta ujub hästi, kukkurmutt aga kaevab oma kühvelkäppadega maa alla käike.
Austraalia kukkurloomad ehk kukrulised, on arenenud muust maailmast eraldi, omaette. Selle tulemusena on tekkinud väga vormirohke rühm, mis hõlmab näiteks vombateid, känguruid ja koaalasid. Ameerika kukrulised pole nii liigi- ja vormirohked, seal leidub vaid opossumlasi.
Kängurutel sünnib tavaliselt üks poeg korraga. Teistel kukrulistel, eriti aga väikestel liikidel, nagu kukkuropossumitel, kääbuskuskustel ja kukkurhiirlastel, on suured pesakonnad. Kassisuurune virgiinia opossum on Põhja-Ameerika ainuke kukkurloom . Selle liigi emastel on tihtipeale korraga 20 poega . Sageli hukkub suur osa pesakonnast, sest emal pole piisavalt nisasid poegade toitmiseks.
Paljud kukkurloomad, sealhulgas opossumid, kuskuslased, puukängurud ja koaalad on kohastunud eluga puuvõrades. Neil on haardkäpad ja teravad küünised ronimiseks ning osal ka haardsaba, mis talitleb puuokstest kinnihoidmisel nagu lisajalg. Puukängurud elavad troopilistes metsades, kus nad toituvad lehtedest ja viljadest. Neil on pikemad eesjäsemed ja lühemad tagajäsemed kui maa peal elavatel sugulastel.
Koaalad
Koaalat nimetati vanasti kukkurkaruks. Ta on kukkurloom, kes kuulub kuskulaste sugukonda. Koaala elutseb Ida- Austraalia eukalüptimetsades puu otsas, pikkus 70- 80 cm, kaalub kuni 16 kg. Koaala on jässakas ja sabatu. Kukkur avaneb tal taha. Poegi on tal üks harvem kaks. Kui poeg on kukrust väljunud, umbes 9 kuu vanuselt, kannab ema teda seljas ning toidab piima ja erilise sooleeritisega.
Eukalüptilehed pole kuigi toitvad, sellepärast puhkavad nad kuni 18 tundi ööpäevas oksaharude vahel, et energiat kokku hoida. Puutüvest kinnihoidmiseks on koaaladel tugevad teravate küünistega haardkäpad. Ronides tõmbavad nad oma tagajalgu järele väikeste hüpetega.
Eri kukkurloomaliigid söövad väga erinevat toitu. Paljud on taimtoidulised: nokiskuskused lakuvad õitest nektarit oma harjakujuliselt lõhestunud keeleotsaga, kängurud söövad aga rohtu ja teisi taimi. Segatoidulised kukkurloomad söövad vilju , putukaid, väikesi selgrootuid ning korjuseid. Vanad loomad söövad ainult mõnd liiki eukalüpti lehti, mis muudavad nad uimaseks ja aeglaseks. Seepärast on koaalasid ka loomaaedades väga raske pidada. Küttimise ja elupaikade ahenemise tõttu kahaneb koaalade arvukus kiiresti, ta on võetud piirkondliku kaitse alla.
Vombat
Karupoega meenutavad vombatid kaevavad oma tugevate käppadega kuni 30m pikkusi urgusid, kus nad päeva ajal end varjavad. Suvel on urus jahe, talvel aga soojem kui väljas. Mõned rottkängurud elavad urgudes seltsingutena.
Enamik lihatoidulisi kukkurloomi kuulub kukkurkärplaste sugukonda, kes asustab Austraaliat ja lähedal asuvaid saari . Suurem osa kukkurkärplasi on väikesed hiiretaolised loomad, kes söövad putukaid ja teisi selgrootuid, kuid püüavad mõnikord ka tillukesi sisalikke ja imetajaid . Kukkurkurat on suur kukkurkärplane , kes jahib roomajaid ja imetajaid ning sööb korjuseid, sealhulgas surnud lambaid ja känguruid. Ta pistab kinni kogu saagi koos naha ja luudega.
Känguru
Kängurud kuuluvad kukruliste seltsi. Nad elavad Austraalias, Tasmaanial, Uus- Guineas ja veel mitme selle piirkonna väiksematel saartel. Kängurud on 3m pikkused, neil on tugevad tagajalad, lühikesed esijalad ja võimas saba. Liiguvad enamasti hüpeldes, saba toimib hüppel tüürina ja seistes toena. Kukkur on ees, ava ülespoole. Taimtoidulistena täidavad nad Austraalia looduses selle ökoniši, mis muil mandreil on sõralised. Osa kängurusi sööb ainult kindlat liiki taimi, palju on omapärase eluviisiga vorme. Sugukond on jaotatud 17. perekonnaks, neisse kuulub 51- 55 nüüdisaegset liiki. Tuntuimad perekonnad on hiidkänguru, metskänguru, puiskänguru ja kaljukänguru. Kohati on kängurud jahimajanduslikult tähtsad, karusnaha saamiseks neid ka kasvatatakse. Et nad kahjustavad põlde, on mitu liiki rohkesti hävitatud ja nad on muutunud väga haruldaseks.
Nokkloom
Nokkloom on ürgimetaja. Ta on tumepruun ainupiluliste seltsi kuuluv ja poolveelise eluviisiga. Nokkloom tunneb ennast vees väga hästi ja on hea ujuja . Ta nokkloomlaste sugukonna ainus liik. Nokkloom elutseb jõgede kaldaurgudes Kagu-Austraalias ja Tasmaanias. Nokklooma urud paiknevad jõe kaldajärsakus ja tavaliselt puujuurte all. Urgude kogupikkus on kuni 30 meetrit. Nokkloomadel on kahte liiki urge: pesitsusurg ja puhkeurg. Uru peauks on jõe kaldal ja lisaks on urgu ka sissepääs jõest. Pesitsusurg on puhkeurust palju pikem ja kui tiine emane siseneb, suleb ta selle üleujutuse kaitseks mudaga. See on hea ka sooja hoidmiseks ja sissetungija vältimiseks. Nokkloom on kaetud tiheda karusnahaga, mille pärast seda liiki eelmisel sajandil palju kütiti. Tema karv on lühike, tihe ja pehme. Nokkloomal on kaks paari viie varbaga jäsemeid. Jalgadel on ka küünised. Varvaste vahel on tal ujulestad. Keha pikkus on 30-45 cm ja saba pikkus on 10-15 cm. Saba on tal lai ja lame. Nokkloomal on pardinoka taoline nokk , mida katab sarvestunud nahk. Tema noka servad asendavad hambaid. Nokkloom on osav ujuja ja kaevuja. Ta toitub enamasti selgrootuist. Peamiselt on need vee- elulised ussid, putukad ja koorikloomad. Lisaks on ta toidulaual ka paljud vastsed, konnakullesed ja vähilaadsed. Sööki korjab ta oma põsetaskutesse kuni seda on küllalt üheks eineks. Noka peamine eesmärk on toidu mudast välja otsimine. Tal on väga tundlik nokk, sest ta leiab oma toidu ainult kompimise teel. Nokka ääristavad sarvplaadikesed on mõeldud toidu mudast välja kurnamiseks. Nokkloom on imetaja kuigi ta muneb . Munad on nahkjad ja neid hautakse umbes 2 nädalat. Mune on harilikult kuni kolm. Ta haudub pojad välja nagu lind oma kehasoojusega. Sündides on pojad pimedad. Nad toituvad ema kõhul olevalt karvadeta näärmeväljalt piima lakkudes. Nokklooma pojad klähvivad taarudes nagu kutsikad - see on nende mäng. Pojad jäävad urgu umbes neljaks kuuks. Umbes kümme päeva pärast poegade koorumist väljub emasloom esimest korda urust toitu otsima. Isasel on enesekaitseks tagajäsemetel asuv mürgine teravik . Nokkloomade silmi ja kõrvu kaitsevad vees olles nahast klapid . Vees on ujulestad avatud olekus, maal liikudes volditakse ujulestad uuesti kokku.
Habeagaam
Austraalia kõrbetes elav habeagaam muudab oma naha värvi. Hommikul on see tumedam , et soojust koguda, päeva peale aga muutub kahvatumaks. Kiskjate vastu pakub talle kaitset okkaline nahk. Nad tegutsevad varahommikul ja õhtuhämaruses. Päevaks ronivad põõsaste otsa, kus on jahedam. 
Nad söövad mitmekesist toitu, sealhulgas putukaid, linnumune , imetajate vastsündinud poegi ja kastemärgi taimi. 
Kraeagaam
Austraalia poolkõrbetes elav kraeagaam ajab laiali kaela ümbritseva krae, et näida suurem ning vaenlasi minema peletada. Krae avaneb automaatselt, kui ärritunud sisalik suu avab. Nii näeb ta tõesti välja nagu draakon. Erinevalt teistest sisalikest on tal ka pikem saba. Kui see ei aita, sisalik ründab ja hammustab. 
Moolok
Üks moodus kõrbes vedelikku hankida on otse õhust. Moolok on Austraalia kõrbetes elav sisalik. Tema nahk imab niiskust nagu kuivatuspaber. Nii ei tule muretseda mitte joogi pärast vaid saab rahulikult toitu otsida. Vesi aitab ka kehatemperatuuri hoida piisavalt madalal.
Sõltuvalt temperatuurist muudab ta nahavärvi. Kui on jahedam, on see tumedam, et soojust koguda, soojemas aga heledam, et vältida ülekuumenemist. 
Ka teda kaitsevad okkad naha peal. Toiduks on tal sipelgad .