"Sissejuhatus sotsioloogiasse" loeng: töö, klassid, kihistumine (0)

Sissejuhatus sotsioloogiasse 03.10
Töö
Ludiidid – masinpurustajad Inglismaal – John Ludd nägi, et tööstusrevolutsioon ajab väikesed käsitöölised pankrotti. Rahvamäss töökorralduse vastu. (1811 – 1817)
Durkheim , Marx , Weber vaatlevad tööstuse arengut kui patoloogiat.

• Marx:
  

Töös nähti inimese eneseväljenduse vormi, mida kapitalistlik tootmine ei lasknud arendada. Aga leiti ka, et see teeb töö ebainimlikuks. Töö muutub võõraks.
 Võõrandumine:
1. Töö ei tähenda enam suhestumist maailmaga läbi oma vajaduste, vaid minu töö muutub abstraktseks. Ma müün tööd kui sellist. Side inimese ja tema toodetud keskkonna vahel muutub samuti ebaisikuliseks - kui mina ei tee, siis keegi ikka teeb. Ma müün oma tööjõudu, et toota asju, mida ma ei vaja, et teenida raha, et osta asju, mida ma vajan, kuid ei tooda.
2. Tööjõu müümine ei ole suhe võrdsete partnerite vahel. Ehkki formaalselt olen ma vaba oma tööjõudu müümast, siis reaalselt pean ma töötama, et elus püsida. Kui ma müün oma tööjõudu, annan ma võimu selle üle ära kellelegi teisele. Seepärast, ehkki töö peaks olema eesmärk omaette : „tööline tunneb, et „ise”/inimlik on ta ainult loomalikes funktsioonides - söömine, joomine, sugu tegemine - kuna tema inimlik funktsioon on taandatud looma omadele.” (Marx: „ Varased kirjutised”: 326).
3. Tootmisvahenditest võõrutamine loob klassivõitlust: enamus ei saa lubada endale asju, mida nad on teinud. Minu töö väärtus ei ole seotud asjade väärtusega, mis ma toodan . Samuti on töölised konkurendid, mistõttu tekib võõrandumine teistest töölistest.
Noor Karl Marx kirjutas „Saksa Ideoloogias” (1845): “Tööjaotus näeb igaühe jaoks ette kindla tegevussfääri, mis on talle peale sunnitud ja millest tal põgeneda on võimatu. Ta on jahimees , kalur, karjane , või kriitiline kriitik , ja peab selleks jääma kui ta ei taha oma elatist kaotada. Kommunistlikus ühiskonnas aga /.../ on mul võimalik jahil käia hommikul , kalastada pärastlõunal, kasvatada karja õhtul, ja kritiseerida pärast õhtusööki täpselt nii nagu mulle endale parasjagu meeldib, ilma et ma sellepärast peaksin hakkama jahimeheks, kaluriks, karjaseks või kriitikuks…”
- Durkheim:
Individuaalsus on tööjaotuse tulemus, tekitab anoomiat - ei ole siduvat kultuuri (mehaanilist solidaarsust).
Me teeme erinevaid asju, pole ühiseid arusaamu. Töölised seevad mõttetut tööd, mis ei seo neid maailmaasjadega. Teiseks probleemiks sundus – kui inimesed on töösuhetesse seatud, pole talentidel võimalik loomulikul teel areneda; tekitab samamoodi anoomiat. Nägi, et seda pole võimalik leevendada revolutsiooniga, vaid tuleks reformida – rahulikult areneda. Arvas , et tekib orgaaniline solidaarsus --> tekkivad uut tüüpi organisatsioonid , mis individualiseerunud töölist ja abstraktset riiki omavahel ühendavad (MTÜ-d, ametiühingud jms). Mehaaniline --> orgaaniline.
- Weber:
Nägi võimalust, kuidas anoomiast üle saada.
Tuntud klassikaline uurimus: Max Weber (1864-1920) „Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim” ( 1904 -5, e.k. ilmunud ajakirjas Akadeemia):
# huvitus maailmareligioonide majanduseetikast. Märkas, et edukad firmajuhid on tihti protestandid , mitte katoliiklased (tollal üldteada asi). Weberi järgi on protestandi eetikal olnud oluline roll kapitalismi levimisel ja arengul. „ Protestantism on kapitalismi alustala.“
# tekkis idee tööst kui kutsumusest , mitte kui needusest (“palehigis pead sa oma leiba sööma”) (NB: ka Marxi nägemus tööst tegelikult on sarnane kutsumuse ideele. Homo faber .)
# protestantism (eelkõige kalvinism ) tõstis ideaaliks askeesi ja arusaama, et töö ja argielu on „pidev jumalateenistus”. Vaenulik luksusliku tarbimise vastu. Ausa tööga saavutatud äriline edu tõsteti iseenesest eetiliseks väärtuseks, mitte seepärast et rikas on tore olla. Tasu lükkamine tulevikku.
# Selline muutus inimeste eetikas soodustas kapitali akumuleerumist ja kapitalismi võidukat levimist . Individualism, ettevõtlikkus, saavutusmotivatsioon jne loetakse „protestandi tööeetika” elementideks.
Samas oli see osaks üldisemast ratsionaliseerumise protsessist, mis käis kaasas kapitalismi arenguga. Kasvab kalkuleerimine , emotsioonide, väärtuste ja tavade allutamine tuleviku eesmärkidele.
# NLiidus ja mujal anarhokommunism (Kropotkin): „tuleb oma elu vajadused rahuldada ja siis hävitada töö kui kapitalismi sünnitis”.
Frederick Taylor – teilorism – teaduslik juhtimine. Tahtis viia tööprotsessi teaduslikele – ratsionaalsetele, alustele . Tööprotsess tuleb jagada etappideks , mõõta etapid ja korraldada ratsionaalselt ümber ja sellest lähtuvalt korraldada kogu tööruum. --> mänedžeride revolutsioon.
20. sajandi alguses Frederick Winslow Taylor esitas oma ettepanekud tehasetöö ratsionaliseerimiseks:
# tööjõu võimalikult kitsas spetsialiseerumine, vrd. Fordi tehased 1908 Manchesteris, toodeti ainult ühte autot (Ford T): konveier .
# varem koguti autod ükshaaval osadest, mitu töötajat koos. Nüüd keeras üks töötaja ühe kruvi kinni/paigutas aknaklaasi jne. Arenes edasi fordismini (Michiganis esimene monteerimislint)
# protsess analüüsiti oma kõige väiksemateks koostisosadeks, nende tegemiseks vajalike liigutuste kestus mõõdeti stopperiga. Oskustöö „ maagia ” hajutamine.
# tööd jaotati erinevate töötajate vahel. Puhkepausid.
Eesmärgiks efektiivsus.
Olulised muutused tööprotsessi kontrolli osas: iga töödejuhataja valvas üht protsessi osa, koordineerisid omavahel. Juhtimisest sai eraldiseisev tegevus kontrolli- ja tehniliste funktsioonide täitmiseks. Mänedžerite kihi tähtsuse tõus (“mänedžeride revolutsiooni” algus)
# Fordismi (teilorism + konveierlint) puhul konveier ise kontrollib, sest selle liikumine on ajastatud nii, et töölised peavad täie pingega töötama.
Muutused tööliste jaoks vajalike kvalifikatsioonide osas. Taylor: suurem efektiivsus => suurem palk. Tegelikult mitte alati, sest töötajate jaoks olid vajalikud vähesemad oskused => väiksem palk
#vrd oskuste kogumine töö käigus käsitöölisel
Oluline muutus tööprotsessis: kollektiivselt tehtav töö muutus tööks, mida igaüks teeb eraldi, ilma kokkupuudet teistega .
Fordism võeti kasutusele USA-s enne I maailmasõda, Euroopas ja NLiidus veidi hiljem. Rahulolu ei saavutata tööga, vaid tööväliste asjadega. Mitte rõõm kingast vaid mingi tüütu kingakontsa allalöömine. Praeguseni üks töö organiseerimise põhisuundi.
Kriitika: mehaanilisus, inimene allutatud masinale. Taylor lootis, et on suurem rahulolu. 1912 Watertowni Arsenalis streik, mille peale teaduslik mänedžment lõpetati.
# Populaarkultuuris oluline teema. Charlie Chaplin „ Moodsad ajad” (1936). Karel Capeki “Rossum’s Universal Robots” (1921) „roboti” sõna, alguses pidi olema “labor”. (Tegelikult mõtles välja Josef , Kareli vend).
Kriitika hiljem: organisatsiooni jäikus ja paindumatus. Fordi töölise treenimiseks ainult 38 dollarit, aga tööjõu liikuvus oli suur (50 000 inimest aastas). Pidi kuidagi mud moodi kontrollima: rohkem raha, laenud, osakud. Eesmärk, et tööline pidi muutma eluharjumusi. “Töö eest annan elumugavusi”
Alternatiiviks Human Relations koolkond. Tahtis arvestada töökollektiivi liikmete vaheliste suhetega ja saavutada, et rühma protsessid toetaksid tootmistegevust
Sai alguse Elton Mayo jt. nn. Hawthorne uuringutest (1927-32)
# firma Western Electric Co. tellimusel tehti uurimust valgustuse mõjust töötulemustele.
Tingimuste parandamine: paused, joogid, kaks pausi, valgustus paranes , töötulemused paranesid. Aga valgustus paranes ka siis, kui valgustust halvendati. Lõpuks töötati üsna hämaras, alles siis kui täiesti kottpime oli, ei paranenud töötulemused enam!
Järeldus: paranemise jaoks oluline ei olnudki valgustus vaid hoopis see, et töökollektiiv teadis, et teda jälgitakse ja ta tulemusi võrreldakse teiste gruppidega.
# edasi katsetatigi selliselt , et loodi väikegruppe. Tõstis tõhusust, parandas töössesuhtumist. Aga tekkisid ka mõnes grupis vastupidised, mitteformaalsed normid, mis aeglustasid tööd (solidaarsus omavahel, mitte tööandjaga)
Põhiküsimus: kuidas suunata mitteformaalse rühma tegevus nii, et see soodustab firma eesmärke? Üks lahendus: töödejuhatajatele anda koolitust ka rühmaprotsesside suunamisel.
Ka human relation koolkonda on kritiseeritud: toonitab rühmaprotsesse üle. Samas töötajate jaoks töökollektiiv on oluline rühm. Töötajad vajavad sotsiaalset toetust, suhtlemist teistega. Peale füsioloogiliste vajaduste on ka teisi: sõprus, tunnustus, enda vajalikuks tundmine. Tööga rahulolu osas on palk ja töötingimused ainult üks tegur
Vrd. Abraham Maslow. vajaduste püramiidiga (sotsiaalpsühholoogias tuntud):
eneseteostus
TUNNUSTUS
INTERAKTSIOON
T U R V A L I S U S E T U N N E
F Ü S I O L O O G I L I S E D V A J A D U S E D
Human resource management – sai alguse Jaapanist. Inimesed töötavad ühes firmas väga pikalt. 80ndad : Töötajad võeti tööle otse koolist, enam-vähem samal päeval. Palga ja boonuste maksmise süsteem ette teada, kuidas edutatakse (vanuse, senioriteedi põhimõttel). Kulutati palju raha, et töötajatele (kõrgemal astmel) lõbustusi pakkuda. Kõrge lojaalsus.
High Commitment Work Practices – tänapäevane firmade korraldamise põhimõte – HCWP. Inimese tööülesanded on kirjeldatud üsna laialt, teda kaasatakse firma arendamisse. Vrd Kurt Lewin. Muutub vastutus, kui on erinevad tingimused, kui töö on meeskondades, siis ka meeskonnavastutus. Organisatsioon on suhteliselt lame (Jaapani süsteemis pikk hierarhia ) – ekspertiis jõuab kergemini juhini; eesmärgid on sarnased, kuna ülesanded on üsna sarnased (tugev solidaarsus).
Kui üks vajadus (n-ö. alamal tasandil asetsev) on rahuldatud, muutuvad indiviidi jaoks tähtsaks järgmise tasandi vajadused
# tööl näiteks töökollektiiv; võim ja vastutus; kogemus oma tööpanuse väärtusest; töö nõutud professionaalsed oskused ja võimalused edasi areneda
# samas oluline: palk ja töötingimused peavad siiski piisavalt head olema
J.H. Goldthorpe (1968- 1969), aga ka teised: tööorientatsioon. Tööl on inimeste jaoks erinevad tähendused: töö eesmärgid on erinevad, inimeste arusaamad tööst on erinevad.
# instrumentalism ja solidarism tööorientatsiooni alusena. Ootused tööle ja arusaamad töö tähendused on erinevad
# nn. Affluent Worker (jõukas tööline)-uurimuses vaadati kaht tööorientatsiooni, mis olid nähtavad Inglismaal Lutonis, traditsioonilises tööstuspiirkonnas
Jagasid töölised kahte gruppi (mis majanduslikult olid umbes ühesuguses seisus)
„Traditsioonilised proletaarlased“
„Jõukad töölised“

• elasid omaette rajoonides, traditsioonilistes tööliste linnajagudes
  
• töötasid pms ühele vanale suurtööstusele - töökaaslased, naabrid , sugulased käisid tihedalt läbi
  
• arusaam ühiskonnast: klassid on vastuolulised, võim on oluline tegur
  

• olid enamasti mujalt sisse kolinud ( palgad Lutonis suht suured)
  
• privaatne eluviis: oma kodu ja pere olid kõige olulisimad, kogukond polnud tähtis -
  
• arusaam ühiskonnast: klasse eristavad teineteisest erinevad majanduslikud võimalused
  

SOLIDARISM: töö kui elu keskne sisu, nõuti et see rahuldaks ka teisi vajadusi peale majanduslike (töö rahuldavus; sotsiaalsus )
INSTRUMENTALISM: töö kui raha ja kindlustatuse allikas, sotsiaalseid vajadusi ei seostatud tööga. Hea palga korral olid nõus ka monotoonse, vähehuvitava tööga.
Üldiselt on instrumentalistlik tööorientatsioon tavalisem järgmistel rühmadel:

• füüsilise töö tegijatel
  
• organisatsiooni madalamatel tasanditel
  
• noorematel töötajatel
  
• naistel (NB: seos positsiooniga, aga ka kodu suuremal tähendusel. Samas vrd Arlie Russell
  

Hochschild (1997)„The Time Bind: When Work Becomes Home and Home Becomes Work” )
Tööorientatsioone iseloomustab dünaamilisus, sest sõltuvalt konkreetsest situatsioonist ja ajast võivad nad muutuda, nii nagu muutuvad ajas ja ruumis indiviidi prioriteedid ja subjektiivne kogemus.
Fordism ja ka HR-koolkond tekkisid lahendama industriaalühiskonnale omaseid tootmisprobleeme. Toonased industriaalühiskonnad on aga praegu postindustriaalsed
Mida tähendab? Suht moesõna. Üks kaine definitsioon võiks lähtuda erinevate majandusharude osatähtsusest tööandjatena. Jagatakse: primaarsed, sekundaarsed ja tertsiaarsed majandusharud

põllumajandus, metsandus , kalandus, kaevandus jne = tooraine muretsemine loodusest

erinevat laadi tööstused ja käsitöö = tooraine töötlemine edasi

teenindus, haridus , administreerimine, informatsiooni käsitlemine = töö tulemus ei ole materiaalne toode
Generation X – vaadeldi põlvkondi, mis on kasvanud tööstusühiskonnast (vanemate puhul kodanikuõigused jne; 80ndate karjäärihuvid, küünilisus jne) – tulevad tööle, aga ütlevad kohe, et tulevad tööle nii kauaks , kuniks meeldib.
„Portfolio career “ - tahame kiirelt teha karjääri, valime töökohti selle järgi, mis kombinatsioon CV-l kõige paremini välja näeks.
BoBo – boheemlase elustiil on väärtus ( kodanlasest boheemlane, kasvanud 90ndatel).
Stebbins – Serious Leisure – süsteemne pingutamine (amatöör, hobi või vabatahtlikus korras) – sellest võib kasvada välja mingil määral inimese karjäär. Töö- ja eraelu piiride muutumine.
Areng: põllumajanduslik => tööstuslik ( = industriaal-) => postindustriaalne ühiskond.
# kõigepealt kasvab sekundaarsetes majandusharudes hõivatud inimeste osakaal tööjõust primaarsete majandusharude arvelt; siis kasvab tertsiaarsetes majandusharudes hõivatud inimeste osakaal. Lihtne definitsioon: kui ta on üle 50 % tööjõust, on teemist postindustriaalse ühiskonnaga
#muutus USAs 1900-1975: I 38->4 II 36 ->33 III 26 ->62
# põhjuseks: ülejääk ja efektiivsus?
Vastavalt leitakse, et töö organiseerumise vorm muutub.
 Post-fordism (mõjutajaks 70ndate õlikriis):

massiline tööstuslik tootmine läheb allhangetena odavamatesse maadesse

teenuste ja kaupade tootmisel kodumaal on primaarseks paindlikkus ja kvaliteet => sihtgruppide eristumine, kiire ümberorienteerumine uutele toodetele

teadmiste tähtsuse tõus tootmisel, planeerimisel, turundamisel
„Paindlikkus” nõuab ka tööjõu paindlikkust (Ulrich Beck „Riskiühiskond”):
# ebakindlam töösuhe # valmidus tööaegu muuta, ka osalise tööajaga töötada
# valmidus ümberõppeks (=> vajadus suht kõrge üldise haridustaseme järele)
# valmidus elukohta muuta
Mõju kogu ühiskonnale on ilmselt sügav: kogukondade, solidaarsuste, perede lagunemine ? identiteetide hägustumine? individualismi lisandumine? Üks sotsioloogia praeguse hetke moemuredest. Need tendentsid kindlasti olemas, aga kui sügavad? Ja millised on vastutendentsid (nt uut tüüpi solidaarsuste, võrgustike teke)? Ökokogukonnad.
Kihistumine – stratifikatsioon, ja klassid
(jaotame ühiskonna mingite tunnuste järgi – nt vanus – rahvastikupüramiidid.)
Ühiskonna liikmete vahel erinevusi:
# Bioloogilised (vanus, sugu, „ rass ”)
# Isiklikud omadused (väärtused, võimed, intelligents, oskused)
# Ühiskondlik positsioon (koht ühiskondlikus tööjaotuses, roll)
 Stratifikatsioon e. kihistumine: ühiskonna liikmed jaotatakse hierarhiliselt teatud dimensioonide järgi (sissetulek, varandus, võim, prestiiž, vanus, rahvus jne).
Ühe straatumi (kihi) liikmetel on tavaliselt sarnased võimalused (life-chances; majanduslikud ja kultuurilised – millised võimalused) ja elulaad (life-style; sotsiaalsete suhete mustrid, materiaalne tarbimine, kultuur – milliseid valikuid teeb, moraalsed otsused) ja neil on tihti ühine identiteet, kokkukuuluvustunne (nt. millest räägitakse). Tänu klassikuuluvusele võib ennustada inimeste tulevikku.
Erinevaid kihistumise vorme ajalooliselt:
Orjapidamine -> kast (caste) -> seisus (estate) -> klass/kiht
Orjapidamine: ekstreemselt ebavõrdne süsteem. Ühed inimesed on teiste inimeste omandus. Piiratud juriidiliste õigustega, või hoopis ilma (USA). 16.saj ja 17.saj USAs, Lõuna-Ameerikas.
# Klassikalised Ateenas olid orjad igal pool ühiskonnas väljaarvatud poliitikas ja sõjaväes. Ametnikud, käsitöölised jne. Roomas oli juhtiv klass arvamusel, et kaubandus ja äri ei sobi neile ja orjad, kes tegelesid kaubandusega said väga rikaks. Jõukatel orjadel olid ka omad orjad.
Kast: rituaalse puhtsuse järjekord.
 Endogaamia (kokkulepeabielud samasse kasti kuuluvate vahel, eraldi reeglid verepilastuse vastu). Vastand: eksogaamia .
# Rahvuslikud erinevused ja tööjaotus aluseks. Reguleerib tööjõuturgu ja sotsiaalset mobiilsust . India (ametlikult kuni 1949): „Varna”: neli kategooriat sotsiaalset austamist (Brahmin - preestrid, õpetlased, Kshatriya - ülikud ja sõdurid, Vaisya - kaupmehed ja käsitöölised ja Sudra - lihttöölised).
# „Jati”: kohalikud (ametipõhised) grupeeringud, mis panevad kastide positsioonid paika (ka nime, nt Gandhi = parfüümikapumees). Väljaspool süsteemi on kastitud (paariad, Harijan). Põhineb hinduismi traditsioonide ja kohustuste täitmise olulisusel.
# Keenias kõige rohkem haritlasi ja edasijõudnud oli hindude seas
Mõlema puhul sotsiaalne mobiilsus raskendatud, majanduskasv takerdub.
Anthony Giddens : kastisüsteemi mõiste väljaspool India konteksti tähendab midagi muud: kaks või enam etnilist rühma on segregeeritud ja esinevad arusaamad, et oma etniline rühm on teistest puhtam. Tabud ja mõnikord seadused, mis takistavad segaabielusid. USA, Lõuna-Aafrika (intiimsuhted ja abielud varem seadusega, praegu nõrgemat laadi sotsiaalsete normidega keelatud valgete ja mustade vahel).
Majanduslik kommentaar: tööjõu mobiilsus on takistatud => majanduslik areng ja kapitalism on võimatu.
Seisus: feodalism Euroopas, Venemaal. Mitte-religioosne alus vaid seadused. Ka endogaamia. Jäik tööjaotus: straatumitel on erinevad kohustused ja õigused.
# Vaimulikud , aadel , kodanlased, talupojad (Prantsusmaal riigipäevadel esindatud 3 seisust; Rootsis 4 - talupoegade esindatus oli Euroopas haruldane).
Erinevus kast-seisus: kaste ei saa vahetada, seisused on aga mingil määral vahetatavad ja abielud seisuste vahel mingil määral võimalikud. Kodanik tubli sõjas => aadel kuninga käsul. Rikas kaupmees ostab endale tiitli jne.
Võrreldes teiste süsteemidega iseloomustavad klassiühiskonda jägmised neli aspekti:
1. Klasside moodustamise aluseks ei ole juriidilised või religioossed tingimused. Liikmelisus ei lähtu päritolust, traditsioonidest ega seadustest . Klassisüsteem on rohkem liikuv kui teised kihistumissüsteemid ja klasside vahelised piirid ei ole sama konkreetsed. Formaalselt ei ole midagi, mis takistaks klasside üleseid abielusid.
2. Klassikuuluvus ei ole ainult pärandatav, kuigi perekond mõjutab indiviidi edasist elukäiku. Individuaalne sotsiaalne mobiilsus on tavalisem ja võimalikum kui teiste stratifikatsioonisüsteemide puhul.
3. Klasside taga on majanduslik ebavõrdsus erinevate rühmade ja indiviidide vahel. Materiaalsete ressurside omamine oluline. Teiste süsteemide puhul ei ole majanduslikud faktorid olulised. Sa võid olla rikas ori, aga ori oled ikka.
4. Teiste stratifikatsioonisüsteemide puhul väljendub ebavõrdsus eelkõige isikuvahelistes suhetes . õigused ja kohustused. Isand ja ori, valitseja ja pärisori, kõrge ja madal kast. Klasside erinevusi väljendatakse aga teisiti, palkade ja töötingimuste kaudu. Kollektiivselt märgatav ja mitte ilmtingimata individuaalselt.
Klass ja kiht on kesksed mõisted sotsioloogias.
# Sellega seotud väga palju muid asju (ennustatavus): IQ, pere suurus, haridussaavutused, tervis, võimalus saada karistatud, maitse, kas tuled seksimise ajal põlevad või mitte ehk moraal
On olemas üsna erinevaid käsitlusi. Erinevate teooriate jaotuse on esitanud Stanislaw Ossowski (1963)
# Esimene valik: kas tegemist kvalitatiivse või kvantitatiivse jaotusega . st., kas klassid eksisteerivad ka tegelikkuses, selgepiiriliselt, või on tegemist kokkuleppelise jaotusega (siis eelistatakse pigem terminit “kiht”).
# Teine valik: kas klassid on antagonistlikud (st omavahel vastuolus olevate huvidega) või valitseb nende vahel koostöö?
# Kolmas valik: kas klasside erinevus põhineb ühele tegurile või mitmele?
# Kihtide puhul teine valik: kas kihtide teineteisest eristamise aluseks on üks tegur või mitu?
1. Parsons ja funktsionalistid: klassijaotuse aluseks inimeste saavutused ja kompetents , mille järgi nad paigutuvad erinevatesse positsioonidesse ühiskondlikus tööjaotuses (meritokraatia – inimesed väärivad oma positsiooni), tööjaotus areneb, diferentseerub – iga inimene täidab terviku suhtes mingisugust ülesannet.
# ühiskondlikud positsioonid on ühiskonnas reastatud nende funktsionaalse tähtsuse järgi
# et saada inimesi tähtsatele kohtadele, on vaja nendele anda head palka ja muid hüvesid (sest hüvesid on alati piiratud hulgal. Kui neid on kõigile, pole tegemist palga või tasuga vaid millegi normaalsega) – soodustab meritokraatlikku süsteemi.
# ühiskonnas valitseb üldine konsensus selles, millised positsioonid on tähtsamad ja millised vähemtähtsad
#mitte igasugune positsioon, vaid vastastikkuselt oluline (ühiskond kui vastastikkus )
Kriitika: USA tegeliku sotsiaalse ebavõrdsuse legitimeerimine (õigustamine). Tsirkulaarsus (Mertoni uuringud). Kust teame millised positsioonid on funktsionaalselt teistest tähtsamad? (Probleem empiirilise tõestamisega) Väärtushinnangute hierarhia.
2. Weber: klassijaotuse alusena eristab majanduslikku (=eluvõimalused), sotsiaalset ja ühiste huvide möödet.
# majanduslikud klassid tulenevad sellest, et inimestel on erinevad võimalused materiaalsete väärtuste omandamiseeks. Omand, tulud, suhted. Teadvus või mitteteadvus pole oluline
# teist tüüpi jaotus: seisused/staatusrühmad (Stände/ status groups). Erinev prestiiž, elulaad, haridus, päritolu. Ainult omamisest ei aita.
Kolmas jaotus: erakonnad /huvirühmad (Parteien). Rühmad, mille liikmetel on ühised huvid ja on sellest teadlikud. Võib kattuda majandusliku ideoloogia ja positsiooniga, aga pigem mitte: rahvus, religion, perekond
Kõik jaotused on olemas, aga erinevates situatsioonides on nendel erinev tähtsus. Staatusgrupid tähtsam ajal, kui sotsiaalsed muudatused on aeglased. Parteid muutuste ajal.
3. Marx: objektiivsed tegurid on klassisüsteemi aluseks. Ei olene arvamustest või sellest, milline on inimeste endi arusaam oma ühiskondlikust positsioonist. Tootmisvahendite omamine on olulisim tegur.
# Lisakriteeriumid: kas kasutab võõrast tööjõudu? Kas teeb ise tööd? Osaliselt katuvad omavahel.
# milline on nende kriteeriumide suhe? Marx ei kasuta alati ühesuguseid kriteeriume, teoreetilistes töödes on tal jaotus lihtsam, empiirilistes analüüsides toob ta sisse rohkem tegureid ja jaotusi
Oluline on tal revolutsiooni perspektiiv: oodata on ühiskonna polariseerumist kaheks põhiklassiks: kodanlus ja töölisklass. On n-ö vahepealseid klasse: talupojad, väikeettevõtjad, iseseisvad professionaalid ja töölised, aga nad on pärit ajast enne kapitalismi võidukäiku. Tehnoloogia ja majanduse arengu tulemusel tootmine kontsentreerub üha suurematesse üksustesse, väiketootmine läheb kahjumisse => vaheklassid kaovad ära
#vrd praegune Eesti: väikepoodide kadumine kaubanduskeskuste mõjul
Teravneb ebavõrdsus ja vastuolu kahe põhiklassi vahel. Selle tulemusel aga tekib ka revolutsiooniline teadvus: „ klassist iseneses” („an sich” väljaspoolt määratlev: inimesed, kellel on ühesugune suhe tootmisvahenditega) saab „klass iseenda jaoks” („für sich”: ühiseid huvisid teadvustav ja nende eest võitlev klass). Vastu võitleb valitseva klassi ideoloogia, mis on ühiskonna ideoloogia e. väärteadus
# Siin oluline tähelepanek - kas klass on objektiivne või subjektiivne määratlus: kus arvad olevat või kus oled tegelikult? Edaspidi tegeleb Bourideu.
Kriitika: tootmisvahendite käsutamine ei ole ikka seotud omamisega. Ei saa võtta omandit ja selle järgi vaadata objektiivselt (ainult).
# Marxi teooria jaoks uus: tehnostruktuur: professionaalid, manadžerid, institutsioonid , fondid .
# L-Eur ja USA koemus ei toeta polariseerumisteesi. Kasvab nn. keskklass !
Vastus kriitikale: 1) töölisliikumise tegevuse tõttu Marxi ennustus kummutas iseennast ; 2) kapitalism on globaalne, globaalne proletariaat asub “Lõunas” 3) Edasiarendusi Marxi teooriast:
a. Ralf Dahrendorf ( 1959 ): Konfliktidest tähtsam on võimu jagunemine ühiskonnas. Tähtis pole seega mitte omamine, vaid käsutamine.
# Näiteks valgekraedest võib olla vähem võimu ( teenindajal ) kui alamastme juhil.
# Naiste positsioon - kas on sama palju võimu?
b. Erik Olin Wright (1976): Oluline on tootlike jõudude kontroll.
Tootmisvahendite üle kontroll
+
-
Tööjõu üle kontroll
+
Kapitalist
Manager
-
Väikekodanlus
Töölised
Selline jaotus ei pea oluliseks omamist (nagu nägime, on see hajunud ja anonüümseks saanud), aga alus on ikkagi tootmissuhetes, mistõttu sellist teooriat võib ka pidada mingil määral marksistlikuks.
4. Kihtidesse jaotamine ühe teguri najal , nt. sissetulekud; ametid. Sissetulekute järgi võib inimesi jagada kategooriatesse väga mitmel viisil, kustkohast täpselt skaala tükideks tehakse on suvaline . Kvalitatiivset vahet ei ole. Amet on väga tavaline jaotamise alus, kuna selle kohta on kerge hankida informatsiooni; samas ütleb amet üsna palju inimese terviksituatsiooni kohta.
# Nt. küsimus turuuuringuettevõtte EMOR ankeedist:
Millisel ametikohal Te töötate?
asutuse/ettevõtte tippjuht ..................... 1
keskastme juht..................................... 2
tippspetsialist (ametikohale vastava kõrgharidusega) 3
keskastme spetsialist, abispetsialist .... 4
ametnik , kontoritöötaja, isiku-/ klienditeenindaja ,
kaitse-/päästeteenistuses .................... 5
oskustööline, seadmeoperaator, sõidukijuht 6
lihttööline.............................................. 7
Kriitika: lisanduvad muidugi veel need, kes ei ole palgatööl: ettevõtjad/talunikud, lapsehoolduspuhkusel, kodused, töötud, ajateenijad , õpilased/üliõpilased. Täpsus, liikuvus.
5. Kihtidesse jaotamine mitme teguri najal. Erinevaid ressurese hinnatakse ja ühendatakse. Paigutatakse skaalale, mis jaotakse suvalisest kohast. Nt.
# Omand (Eestis talu 10%, pere või ridaelamu 20%, korter 70%)
# Tulud (leibkonna keskmine 7000 krooni, kõrgem 8600 paari ilma lasteta , madalam 3500 üksik vanur ; töölise palk ( neto ) 4500 , juhid, riigiametis 12 000, finantsvahetus 15000) 6570 eur aastas (u 450 eur kuus) keskmine neto.
# Poliitiline mõju
# Teadmised / haridus (praegu ülikoolis bak 26 000 inimest, 10 000 magistris, 300 doktoris, aastas u 100 doktorit (tõuseb) kokku veidi üle 1000 Eestis)
# Amet ja ametialane prestiiž
# Tarbeesemete omamine Nt. auto, korter, televiisor , telefon.
Kokku sotsioökonoomiline indeks.
Aga ka näiteks väärtustepõhine või elulaadipõhine jaotus
# “Mina. Maailm. Meedia” andmetel Eestis: mitmekülgselt aktiivne elulaad (9%); tööle orienteeritud, kultuurilembene elulaad (15%); hasartne, meelelahutuslik elulaad (5%); tehniliselt harrastuslik elulaad (14%); uus meedia, seltsielukeskne elulaad (13%); kodukeskne, traditsiooniline elulaad (15%); kirjasõnakeskne, traditsiooniline elulaad (13%); passiivne elulaad (17%)
Gin'i koefitsient - ühiskonna tulude jaotuse ebavõrdsuse näitaja. Mida suurem on Gini koefitsient, seda ebavõrdsem on tulude jaotus
5?-2? Pierre Bourdieu (1930 – 2002) jaotab kihtidesse erineva kapitali liikide abil. Bourdieu analüüsides on ühiskonnas erinevad suhteliselt autonoomsed tegevusväljad (habitused – millised eelistused? Pole teadlikud, aga ka mitte automaatsed, nende vahel ongi habitus . Inimestel erinevad eeldused, mis suunavad neid otsuseid tegema – habitus kannab neid eeldusi. Koosneb dispositsioonidest – soodumus , eeldus, kalduvus ), mis samas on klassivõitluse tegevusväljad. Võitluses oluline omada vajalikku kapitali. „Klass ja staatus ei ole erinevad või omavahel vastandlikud. On vaja vaadata omavahelisi suhestumisi.“ Klassi väljendus ühiskonnas on sümboolne – erinevused ühiskonnas. Saame mõõta ja vaadelda ainult sotsiaalseid praktikaid . Pühendab palju tähelepanu praktikale – väljendus, teguviis . „La Distinction“ 1979. Kihtide aluseks on ametid – teooria alus. Erinevalt Marxist, jaotab kapitali liikideks.
# Kapitali liigid: majanduslik (omand, tulud, ametipositsioon), kultuuriline (haridus, kunstikapital, keel), sotsiaalne (sidemed, käitumisreeglite valdamine ).
(Võimalik ette kujutada ka teisi kapitali liike, Bourdieu nimetab akadeemiline , poliitiline, sümboolne kapital)
# Tegevusväli: sellele sissepääs on piiratud. Uustulnuk peab tõestama, et ta tunneb seal kehtivaid reegleid. Väljasiseselt toimub pidevalt võimuvõitlus.
# Uute huvides on reeglite muutmine nii, et nende suhteline positsioon paraneb, aga mitte nii palju, et terve tegevusväli minetab oma hierarhilise struktuuri. Positsiooni õigustamine, hegemoonia
# Näide: arhitektuuri stiili vahetumine historitsismist jugendiks (ja hiljem funktsionalismiks): vanade juhtfiguuride positsioon põhines eelmise stiili valdamisele, uute huvides oli selle kõigutamine => Uued žanrid, väljal valitseva hierarhia ümberstruktureerimine.
# Et oma positsiooni parandada, tahavad inimesed maksimeerida seda kapitali liiki, mis kõnealusel tegevusväljal on kõige väärtuslikum => püütakse üht kapitali teiseks “ konverteerida ”.
# Majandusliku kapitali suunamine kultuurile : kunstikollektsioonid, sponsorlus , tarbimine.
# (mitte Bourdieu näide:) nõukogude ajal saavutatud „poliitilise” või „sotsiaalse kapitali” konverteerimine majanduslikuks kapitaliks nn. üleminekuperioodi alguses; selle pärastised konverteerimise katsed sotsiaalseks või kultuuriliseks kapitaliks prestiižsetel üritustel osalemise, portreede tellimise , tarbimise abil
Bourdieu räägib põhiliselt kolmest klassist: kõrgklass, kes ise kehtestab reeglid; keskklass, kes püüab neid jäljendada; alamklass , kes on rahul sellega mida talle pakutakse.
# vrd. keel: rahva murdekeel , ”kodanlik hüperkorrektsus”, intellektuaalide lohakas keel.
Arusaam klassist: klass on tõeline ( kvalitatiivselt teistest erinev) kui on inimesi, kes väljendavad seda: ”classe en acte” , tegutsev klass. Tavaliselt ainult kriisiolukorras. Erinevaid tegevusväljasid on normaalses olukorras võimalik jaotada mitmeti.
# Mitmemõõtmelisus vrd Weber!
# Marx: klass on olemas ka objektiivselt. Bourdieu: klass on vaid teoreetiline jaotus normaalolukorras.
„Konstrueerides sotsiaalse ruumi, selle nähtamatu reaalsuse, mida ei saa näpuga näidata ega käega katsuda ning mis organiseeriv agentide praktikaid ja kujutlusi, avaneb meil ühtlasi võimalus konstrueerida paktikate ja nendest tulenevate omaduste kahe määrava determinandi seisukohast homogeenseid teoreetilisi klasse” (Praktilised põhjused lk 26)
Kriitika: üledetermineeritus.
„Suurema osa inimtegude printsiibiks on sootuks midagi muud kui kavatsus ja nimelt omandatud dispositsioonid, mille tõttu tegu võib ja tuleb tõlgendada ühele või teisele eesmärgile suunatuna, ilma et saaks seejuures väita, et tema printsiibiks oli selle eesmärgi teadlik püstitamine” (samas, lk 109-210)
Mõlemad (konflikt ja funktsionalism ) seletavad klasse: konflikt kontrollimehhanisme, funktsionalism põhjusi.
Stratifikatsiooni empiiriliste uuringutega seotud küsimusi on näiteks.
# millised ressurssid on kõige tähtsamad, n-ö viivad teiste saavutamisele? Muundatavad ressursid: majanduslikud, kooliharidus ja poliitiline võim.
# tulude jaotus: ebavõrdsem vähem arenenud ühiskondades. Räägitakse „püramiid”- ja „sibulamudelist” (ja „liivakellamudel“). Väljendatakse nt. nn. Gini indeksiga .
 sotsiaalne mobiilsus: millisel määral inimese ühiskondlik positsioon on tema päritolu poolt määratud? Vahelduval määral erinevates ühiskondades ja erinevatel aegadel . Absoluutne: kogu ühiskond (USA peale II ms), suhteline: elu jooksul, võrreldes teistega.
# kiire muutus soosib sotsiaalset mobiilsust
# haridussüsteem võib sotsiaalset mobiilsust kas soodustada või takistada
# NB: demokraatia eeldab eliitide vaheldumist; kapitalistlikku klassiühiskonda legitimeerivatest väidetest tähtsaim on see, et inimeste ebavõrdsuse aluseks on nende endi võimekus ja mitte nt. vanemate positsioon ühiskonnas