STRATIFIKATSIOON, SOTSIAALNE MOBIILSUS (0)

STRATIFIKATSIOON ; SOTSIAALNE MOBIILSUS
KONSPEKT AINE SISSEJUHATUSEST:
Vt:Marju Lauristin. Eesti ühiskonna kihistumine . Eesti elavik 21. sajandi algul. Ülevaade uurimuse Mina.
Maailm. Meedia tulemustest. (toimetajad V. Kalmus , M. Lauristin, P. Vengerfeldt). TÜ Kirjastus, 2004, lk.
251-285.
Ivar Aimre , Sotsioloogia. Sisekaitseakadeemia 2001, 2005, 2006.
Klassiühiskond ja seda peegeldavad kontseptsioonid
Igas ühiskonnas on inimesed erinevas olukorras. Algselt on need erinevused tühised, juhuslikku laadi . Ühiskonna keerustudes, saavad inimeste jaotamise alused selgepiirilisemaks ja stabiilsemaks. Hakkavad eristume mitmesuguste tunnuste alusel inimeste kihid / straadid. Sotsiaalne kihistumine e. stratifikatsioon tähendab inimeste ja inimrühmade hierarhilist jaotumist erinevate tunnuste alusel. Ajalugu tunneb nelja kihistumissüsteemi:
* orjus ,
*kastikord,
* seisused ,
* klassid .
Igaühe sees on omakorda keerulised alavariandid. Sotsiaalne ebavõrdsus on otseselt seotud selliste sotsioloogia osadega nagu ühiskondlikud klassid, sotsiaalne stratifikatsioon ja mobiilsus. Pahatihti need samastatak se. Kuid on selge, et ebavõrdsus sünnitab kihistumist ja stratifikatsioon säilitab ebavõrdsust .
1. KLASSID ENNE MARKSISTLIKKU KÄSITLUST
Platoni “ Riik “ Tema ideaalriigis kolm seisust : filosoofid valitsejad , valvurid käsutäitjad ja tootjad.
Aristoteles Kreeka ühiskonna kolm klassi: ülemklass , väärtuslik keskklass ja orjameelne madalam klass .
16.saj. Klassideks jaotati laevu, meremehi, ametimehi nende ametiredelil jne. 17. ja 18 . sajandil sõna klass loodusteadlaste terminina ( K. Linne `jt ). Keskajast uus sõna ( termin, mõiste ) – seisus ( ladina keeles status ).Selle mõistega viiakse ühiskonna erinevad , selgesti vastandlikud grupid ühise nimetaja alla. Seega algul said ühiskonna olulisemad sotsiaalsed erinevused nähtavaks seisuste läbi. (nagu istumine erineva kõrgusega pinkidel juma lateenistuse ajal kirikus/lossikabelis).
Klassi kui ühiskondlikku nähtust hakatakse eristama uuesti 18.sajandi teisest poolest. Lähenev Suur Prantsuse revolutsioon paneb kõnelema klassidest ühiskonnas. Eelneva põhjal võime öelda, et klassid pole K. Marxi “looming”, nagu pahatihti mõeldakse. Klasside kui reaalsusega tegeles sel perioodil enamik mõtlejaid. 18. sajandi teisest poolest hakati ühiskonnas klasse “nägema” ja sajandi lõpul hakati neid klasse “nägema omavahelises võitluses “. Klassiteooria loodi ühiskonnas eneses. Seega teadvustati klassiprobleem ja otsiti sellele ka jõudumööda lahendust .
NB läbimurre sotsiaalses mõttes, kuivõrd senine ajalugu on valdavalt võimul olevate Suurte Inimeste (sinivereliste) tegevuse tulemus.
KLASSIDE uurimine ja arvestamine sotsiaalses tegelikkus es kujunes 19. saj. Euroopa sotsiaalse mõtte domineerivaks probleemiks.
Marx (Engels) lõid klassikontseptsiooni kui kõige terviklikuma suhetel baseeruva stratifikatsiooni teooria.
3. KLASSID JA EBAVÕRDSUSE TEKKIMINE K. MARX’I ( 1818 – 1883)
KÄSITLUSES
Nii Marxi kui Weberi vaated sügavalt mõjutatud nende isikliku elusaatusega. Marx on vaieldamatult üks väljapaistvamaid teadlasi. Nõukogude ühiskonna jaoks oli ta põhiteoreetik. Nooruses vaimustus Hegeli filosoofiast., tema dialektikast, hiljem Feuerbachi materi alismist. Marx pidanuks olema tippeliit kuid eluajal oli ta tuntud väga kitsale ring ile, vast enam Saksamaal. Sotsiaalselt positsioonilt mitte eriti kõrgel kohal. Engels pida s tema perekonda praktiliselt ülal.
Avastas:
1. Ühiskonna arengu seaduspärasused
2. Arengu staadiumid ja kommunismi paratamatuse. Siin ta nõrkus, selle tõestuseks hakkas valima ja konstrueerima fakte. Paraku ajaloo areng sikk -saki line, mitte lineaarne, kus ühe formatsiooni peale kasvab teine. Nii ei tekkinud feodaalkord , mitte klassikaliste orjandusriikide asemele vaid hoopis Euroopas, kus orjandus vähetuntud.
3. Klassivõitluse, kui inimkonna ajaloo aluse.
Orjandus – orjapidaja -ori
Feodaalkord – aadel- pärisori
Kapitalism – kodanlus -töölisklass
Kommunism - klassideta ühiskond
Marxi teooria on esmakordne, kus kogu inimühiskonna ajalugu on näidatud vastuolude resultaadina. Marxi panus oli selles, et ta läks kirjeldamiselt tõestuseni . Ülemineku tõestuseks võttis kasutusele “eituse eituse” kategooria, st vana eitamine uue poolt. Ise nimetab oma filosoofiat materialistlikuks dialektikaks.
Põhiteos “ Kapital ”. - Omaaegne ühiskonna kriitika. Marx’i eluküünal kustub kui ta asub
klassimõistet avama. Allesitatud klassikontseptsioon on kokku pandud Lenini poolt Marx’i
seisukohtadele tuginedes.
Suhetest lähtuv stratifikatsiooniteooria.
Klassi tunnused: Klassid suured inimeste rühmad, kellel on erinev:
1. koht ühiskondlikus tootmises;
2. suhe tootmisvahenditega; -- omandisuhted (ori orjapidaja omand)
3. osa ühiskondlikus organisatsioonis; -----tootmissuhted (kes määrab eesmärgi)
4. rikkuse saamise viis ja suurus----jaotussuhted (kes otsustab jaotuse).
Klasside tekke aluseks on majandus. Nad kujuneva d objektiivselt tootmissuhete kaudu. Klassid on läbi ajaloo olnud majanduslikult determineeritud: orjad ja orjapidajad, feodaalid ja pärisorjad, kodanlus ja proletariaat .--Marx defineeris stratifikatsiooni läbi suhte; valitsev -allutatud. Marx tõestab küll vastandklasside olemasolu, kui sellest ei järeldu üleminek teise ühiskonda. Feodaali – pärisorja vastuolust ei järeldu , et see viiks kapitalistlikku ühiskonda. Tegelikuks mootoriks üleminekul oli hoopiski vastuolu feodaali ja linnakodanluse vahel. Klassivõitlus on arengu alus.
Klassivastandlikkus kandub üle ka ühiskonna kõikidele teistele sfääridele. Kõik ühiskonnas
eksisteeriv – ideed, institutsioonid , kultuuriväärtused, veendumused – on “tagasiviidav”
majanduslikule baasile. Ühiskonna kõiki probleeme saab seletada ja lahendada ainult klassiprintsiipi
järgides.
Marx’i teooria oli suhetest lähtuv stratifikatsiooni eooria(omandisuhted, tootmissuhted,
jaotussuhted). See pole ainus või malus stratifitseerimiseks. Näiteks Indias võib lähtuda kastidest,
religioonist, rahvusest, klassidest . Kui tavaliselt mõeldakse stratifikatsiooni all klasse, siis igas ühiskonnas oma eripärad.
Marx’i ajalookäsitlus oli allutatud ühiskonna arengu viimase etapi – kommunismi tõestuseks. Tema teooria alusel hakati ühiskonda ümber tegema (k ommunismi ehitama), mis oli suurim eksperiment inimkonna ajaloos. Tänaseks on selge, et Marxi sk eem ei peegelda tegelikku ajalugu. See on 1850-60. teooria. Kuid Marxi teooriale hingekella lüüa on v eel vara. Sotsiaalsest võrd susest unistavad paljud. Loosung “Vabadus”, “võrdsus”, “vendl us” on aktuaalne ka tänapäeval. Euroopa eliit aktsepteeris, et ühiskond koosneb klassidest ja ehitas vastavad ühiskonna institutsioonid. Ühelt poolt kodanlus oma institut sioonid ja teiselt poolt töölised omad (a/ü, kutseliidud , parteid). Seepärast on Eu roopas klassid valdavaks nähtuseks.
4. EBAVÕRDSUSE TASANDID M. WEBER ’I ( 1864 1920 ) KÄSITLUSES
Saksa kõrgeliit, koos kõigi selle juurde kuuluvaga. Ühiskonnateadlane, kes tundis ajalugu,
õigusteadust, eetikat, bürokraatiat. Tema vaimseks isaks oli filosoof E. Kant.
Marxi heatahtlik kriitika. Aktsepteerib Marxi majandust ja vastuolusid, kuid see on vaid osa tõest.
Klasside puhul on Marxil põhimõtteliselt õigus, kuid see vaid klassisituatsioon. Weber arendas edasi Marxi: tootmissuhted loovad eelduse klassi tekkeks, kuid vaja on veel muud, vaja on klassiteadvust/eneseteadvust, et nad identifitseeriks end kui klass. Vaja on subjektiivset faktorit. Marx alahindas subjektiivset komponenti. Weberi arvates on Marx’i klassikäsitlus, klass iseeneses tasemel . Klass iseeneses (objektiivne klassiline seisund tootmissüsteemis) ja klass enda jaoks ( on jõutud juba klassi eneseteadvuse , klassiorganisatsiooni ja klassivõitluse tasemele . Enda kui sotsiaalse subjekti teadvustamine ) !!
Weberi panus on staatusgruppide avastamine. Idee selleks andis talle ta enda seisund eliidi hulgas, eriti Preisi kindralite eriline seisund- ühisel seisundil põhinev ühtsus ( moraal , väärtused, normistik , usuline kuuluvus, elulaad, elustiil, klubiline lävimine jne). Klass pole ainus stratifitseerimise võimalus. Straadid või staatusgrupid on teine laialt esinev vorm. Põhiteos “ Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim.´´
Weber võtab sotsiaalse stratifitseerimise aluseks kolm tasandit : majandusliku, sotsiaalse ja poliitilise . Inimene on seotud paljude gruppide, koosluste, organisatsioonidega, ja täidab vastavaid rolle. Inimene kuulub üheaegselt: töökollektiivi, omab poliitilist positsiooni, kuulub rahvuse ja rassi hulka, on perekonnaliige, osaleb sõprade ringis.
Inimese positsioon ühiskonnas on mitmetahuline, mitmemõõtmeline .
Weber eraldas kolm ebavõrdsuse tasandit , mis moodustavad erinevaid stratifikatsioonisüsteeme .
Majanduslikul tasandil seisneb inimeste ebavõrdsus põhiliselt omandis ja tarbimises ja selle alusel kujuneb vastav hierarhia , millel on erinevad klassid. Klassid tarbimise alusel, mille määrab ära - RIKKUS. Marxil ebavõrdsus tootmises, ja sellest tulenev klassihierarhia. Sotsiaalsed erinevused seisnevad Weberi arvates elulaadis : inimestel on kalduvused, sõbrad, elustiil jne, neile on omane prestiiž, au ja reputatsioon. Selliste staatuste – staatusgruppide alusel toimub samuti ühiskonna kihistumine, kujuneb hierarhia. Ühisel seisundil põhinev ühtsus, mis väljendub -PRESTIIŽIS, AUS, VÄÄRIKUSES.
Poliitiline kihistumine toimub võimu alusel: kujunevad võimugrupid või parteid .
VÕIM.
Võim on Weberi järgi võimalus vastupanu ületades viia ellu oma tahet sotsiaalsete suhete raames. Marxi käsitluses on võim selle käes, kes kontrollib majandust. Weberil on võim omaette stratifitseerimise tunnusjoon.
Weber viib stratifikatsiooni teistele alustele , mida ei määra suhe, vaid klassifitseeriv, eristav tunnus .
Ta eristab gruppe. Gruppide käitumine, suhtumine, eetika jne. on täiesti selgesti eristatavad. Tema teooria võimaldab ühiskonda palju sügavamalt kirjeldada.
5. TÄNAPÄEVA ÜHISKONNA STRATIFIKATSIOON.
Tänapäeval usutakse, et klassid on jäänud valdavalt Marxi ja Esimese maailmasõja eelsetesse
aegadesse. Kuid suhe rikkuse-vaesuse, juhtimise- alluvuse vahel on jäänud üldjoontes samaks.
Stratifikatsiooniks nimetatakse inimeste ja inimrühmade hierarhilist jaotumist ühiskonnas erinevate tunnuste alusel.
Põhimõtteliselt jaguneb tänapäeva ühiskond kolmeks klassiks (kihiks): kõrgklass, keskklass ja alam ( töölis- ) klass .
SEI = sotsiaalmajandusliku seisundi indeks (rikkus, kutseprestiiž, haridus ) = läbimurre sotsiaalse seisundi määratlemisel 1970. aastatel.
Kihistumist mõjutab: Omistatud ehk sünniga kaasnev staatus—(kihistumine jäik (Inglismaa)
Saavutatud staatus (USA) )
Ühiskonna põhiklassid/kihid
1 Ülemkiht e. kõrgklass ---- väike osa rahvastikust, omavad rikkust ja võimu, vana (Morganid, Rockefellerid), uus ( Bill Gates )
2 Keskkiht e. keskklass “ valgekraed ”----- enamus elanikkonnast- osakaal kasvab
“vana keskklass” ---- väikeomanikud, farmerid jne.
Ülem keskkiht---mänedžerid, tippspetsialistid, professionaalid
Alam keskkiht-----ametnikud, pedagoogid, vaimse töö tegijad
3 Alamkiht e. töölisklass “ sinikraed ”----- seesmiselt diferentseerunud--- osakaal väheneb
Kokkuvõtteks
Mis on klass?
1 klass kui struktureeritud ebavõrdsuse näitaja.
2 klass kui prestiiži, staatuse, elustiili peegeldaja ;
3 klass kui tegelik või potentsiaalne sotsiaalne ja/või poliitiline jõud.
Sotsiaalne mobiilsus
Mõiste võttis kasutusele Pitirim Sorokin (1889 –1968) ---- “Social Mobility ” -1927.
Sotsiaalse mobiilsusena mõistetakse igasugust indiviidi või sotsiaalse objekti liikumist ühelt
sotsiaalselt positsioonilt teise. SOROKIN jaotab mobiilsuse horisontaalseks ja vertikaalseks.
Horisontaalse korral toimub liikumine ühel ja samal sotsiaalse hierarhia tasapinnal asuvast ühest grupist teise.
Vertikaalne seisneb indiviidi üleminekus ühest sotsiaalsest kihist teise. Erineb kahte tüüpi
vertikaalset mobiilsust – tõusev (ülenev) ja langev (alanev).
Mitte kõik ühiskonnad ei loo võrdseid võimalusi vertikaalseks mobiilsuseks .
Võimalused sõltuvad sellest, millist tähtsust ühiskonnas omistatakse :
A sünniga omistatud staatusele
B saavutatud staatusele
Võime eristada 3 erineva sotsiaalse mobiilsusega ühiskonnatüüpi.
1. Kastiühiskond. Kastiks loetakse inimeste ühtekuuluvuse vormi. Liikmeks saadakse sünniõigusealusel. Kastide vahelised abielud on välistatud. Suhted kastide vahel on jäigalt reglementeeritud. Ajalugu tunneb kaste mitmel erineval kujul: ( preestrid Egiptuses, samuraid Jaapanis , India klassikaline süsteem, sai alguse muinas- Indiast , kus oli 4 varanduslikku ja usulist kihti (braahmanid, kšatrijad, vaišad, šudrad). Väljaspool kaste seisid nn puutumatud e. paariad. 1950 põhiseadus kaotas küll kastid de jure (õiguslikult), kuid de facto järgitakse tavasid siiani. Eri kastide vahel on individuaalne sotsiaalne mobiilsus praktiliselt võimatu. Võimalik on ainult grupiline liikumine või struktuurne mobiilsus.)
2. Avatud klassiühiskond (tavaline kodanlik ühiskond, e. industriaalühiskond) . Teoreetiliselt võimalik igasugune individuaalne mobiilsus (ajalehepoisist ---> miljonäriks)
3. Segaühiskond . Selline ühiskondlik süsteem, kus mingi tunnus (rassi, usu, etnilise kuuluvuse ) jaotab ühiskonna üksteisest isoleeritud hierarhilistesse süsteemidesse, tuntakse ajaloost mitmeid.
Näiteks ka USA-s toimus pikka aega valgete ja värviliste hierarhias mobiilsus isoleeritult.
Vaatamata kristlikule ideaalile kõikide inimeste võrdsusest oli Lääne ühiskondades XIX sajandi keskpaigani valitsevaks normiks sotsiaalse mobiilsuse suhtes n.ö. kastinorm. See norm ei kiitnud heaks laialdast sotsiaalset mobiilsust. Inimene võis küll oma huvides püüda liikuda hierarhias ülespoole, kuid üldistel alustel seda kui moraalset hüve kõikide jaoks ei tunnistatud .
“Avatud klassi” printsiip muutis kehtiva normi, milles individuaalse positsiooni püsivus ja sotsiaalse struktuuri muutumatus oli kuulutatud ühiskonna kui orgaanilise terviku funktsioneerimise aluseks.
Ühiskondades toimuvat sotsiaalset mobiilsust ja avatuse astet iseloomustab Sorokini koostatud tabel eri aegadel ja eri riikides toimunud poliitilisest mobiilsusest. Tabel näitab kui suur osa madalamatesse klassidesse kuulunud valitsejatest ja monarhidest jõudis ühiskonna kõige kõrgemale positsioonile.
Miks toimub sotsiaalne mobiilsus?
S. M. Lipset’i ja R. Benedix’i arvates on selleks igas ühiskonnas kaks põhjust:
1 Nõudlus võimetele(andekusele) muutub tegevusliigiti. Ükskõik kuidas muutub ühiskond, varem või hiljem muutuvad nõudmised erinevatele positsioonidele ja nendele kes neid täidavad. Muidugi on selge, et valitsevad grupid püüavad seda ignoreerida, mitte lubades andekaid alamkihtidest kõrgematele positsioonidele. Selline situatsioon kutsub esile pinged ja uue grupi sünni, mis esitab väljakutse vanale traditsioonilisele hierarhiale.
2 Muutub ka võimekuse(andekuse) pakkumine . Mitte mingi eliit või valitsev klass ei suuda kontrollida talentide loomulikku jaotumist, kuigi nad võivad monopoliseerida hariduse saamise võimalusi. Selleks ajaks, kui paljud nende hulgast, kellel on suuri võimeid, pärinevad ühiskonna madalamatest kihtidest(mida kinnitavad ka uurimused), ilmuvad ka nendest klassidest tulnud juhid.
Sotsioloog Karl Mannheim ’i arvates seisab iga valitsev klass probleemi ees, kuidas ja mil viisil võib lubada juhtimisse neid, kellel ei ole kindlat(kõrget) sotsiaalset päritolu.
Kui palju selliseid tulnukaid võib eliit vastu võtta, ilma et tema seaduslik prestiiž ei kahjustuks? Millistel tingimustel vana eliit võib keelduda vastu võtmast uusi rolle ja samal ajal säilitada oma monopoli kõrgematel kohtadel? Need küsimused ja vastused neile peegeldavad olulist vastastikust suhet ühiskonnasisese mobiilsuse ja poliitilise režiimi stabiilsuse vahel.
Mobiilsuse liigid
Põlvkonnasisene ja põlvkondadevaheline mobiilsus
Põlvkondadevaheline fundamentaalse tähendusega
Isalt --- pojale, emalt --- tütrele või isalt- tütrele, emalt - pojale.
Põlvkondade vaheline mobiilsus leiab aset, kui poeg hõivab sotsiaalse stratifikatsiooni astmel
kõrgema või madalama positsiooni kui seda on isal. Vanemad, kes on saavutanud kõrge ühiskondliku positsiooni, soovivad oma privileege säilitada ka järglastele ja anda edasi oma positsioon.
Ka madalama positsiooniga vanemad soovivad oma lastele paremat elu, kui see on olnud neil endil, või soovivad perekondlike traditsioonide jätkamist. Vanemad soovivad, et nende lastel ei läheks neist halvemini. Erineval sotsiaalsel positsioonil tähendab see aga erinevaid asju. Seega on kõrgema hariduse omandamine jõukamatest peredest pärit lastele olulisem kui vähem edukate vanemate lastele. Kõrgharidusega vanemad kujutavad endast parimat garantiid , et ka laps omandaks kõrghariduse.
Mobiilsust mõjutavad faktorid :
Sotsiaalne päritolu, rikkus, võim--- finants ja poliitiline kapital,
Andekus, motivatsioon
Sugu, rass , elukoht (elukeskkond)
Haridus ----- inimkapital
Sotsiaalsed sidemed, võrgustik------ sotsiaalne kapital
Kultuuriline taust----- kultuuriline kapital
Põlvkondadevahelise mobiilsuse juures tuleb arvestada ühiskonnas toimuvaid struktuurseid muutusi, ehk struktuurset mobiilsust . Ühiskond vajab vähem või ei vaja enam üldse mingeid lihtsat füüsilist tegevust nõudvaid ameteid, mistõttu poeg ei saa juba objektiivselt käia isa jälgedes. Samal ajal vajatakse hoopis rohkem vaimse tegevusega seotud ameteid, mida oli varasemas ühiskonnas minimaalselt või polnud üldse. Koolitussüsteem võimaldab pojal/tütrel asuda teiste elukutsete juurde, mida varem polnud või mille tähtsus on muutunud. (Struktuurse mobiilsuse puhul muutub inimese seisund seetõttu, et ühiskonnas toimuvate muutuste tagajärjel lakkavad teatud ühiskonnakihid olemast ja tekivad uued kihid või toimub mõne senise kihi laiendatud taastootmine ja omakorda teiste osatähtsuse vähenemine. Peale majanduse muutumise võib struktuurne mobiilsus tuleneda ka poliitilistest teguritest (pärast II maailmasõda likvideeriti Eestis omanike klass). Seetõttu on lastel juba objektiivselt raske käia vanemate jälgedes).
Struktuurne mobiilsus muudab ühiskonna võrdsemaks, st mingi haru monopoolsus lakkab olemast. Uurimisandmed näitavad, et mitte kõik sotsiaalsed positsioonid pole võrdselt stabiilsed ja ühiskonnas on selliseid gruppe, mis taastoodavad end järglaste kaudu suurema tõenäosusega kui teised grupid.
Stardipositsioon on erinev. Vanemad pärandavad erineva sotsiaal-professionaalse positsiooni oma lastele. Kõrgemalt alustanu jõuab kõrgemale suurema tõenäosusega, kui alt alustanu.
Sotsiaalse võrdsuse ideaaliks on, et stardil peaksid võimalused olema võrdsed (resultaat ei saa kunagi võrdne olla). See tähendab, et ükskõik, kus laps sünnib ja kes tema vanemad, peaksid kõik saama võrdselt hea hariduse. Seadusandlus nii sätestabki, kuid praktikas on see teostamatu.
Põlvkonnasisene mobiilsus
Kui kaugele jõuab konkreetne isik oma eluea jooksul sotsiaalses hierarhias?
Kas kõige madalamast kihist pärinev isik jõuab oma eluea jooksul ühiskonna tippu?
Kas ühiskond aktsepteerib sellist võimalust?
Kas isik kohaneb elu-oluga ülal?
Tegelikkuses on see väga keeruline kompleksne süsteem, mis tuleb läbida sellel, kes soovib alumistest kihtidest jõuda kõige kõrgematesse.
Eri uurimustes kasutatakse väge erinevaid mõõdikuid:
*Tööandja vahetus , * Elukutse vahetus , * Tootmisharu vahetus
*Elukoha vahetus, seoses töö muutumisega , *Sotsiaalse kihi muutus
Kõige sagedamini lähtutakse põlvkonnasisese mobiilsuse uurimisel siiski töökarjäärist
Töömaailma sisenemine -----oluline start
Mobiilsuse trendid-------järk-järguline, aste astmelt
Mobiilsuse faktorid----- samad, mis põlvkondade vahelgi
Avanevad võimalused-----uued erialad, riigi --- erasektor , ühinemine Euroopaga
Domineerib siiski ühiskonna struktuuri taastootmine
Barjäärid, mis raskendavad mobiilsust:
Maalt -- linna migreerumine
Füüsiliselt töölt -vaimsele minek, see juba põhimõtteline muutus.
Konkurents --- homus homini lupus est.
Kvalifitseerimata töölise perekonnas sündinud poisslaps , kes alustab süsteemi allosast, võib töö ja usinusega jõuda kõrgemasse keskkihti, kuid üleminek ühiskonna eliiti võib osutuda tema jaoks vähetõenäoliseks või olla „ juhuse mäng“. Kõrgemalt alustanu jõuab suurema tõenäosusega kõrgemale.
Sotsiaalse mobiilsuse puhul tuleks peatuda kolmel aspektil , mis kas soodustavad või pidurdavad liikumist.
1. Indiviidi, grupi võimalus liikuda sotsiaalses hierarhias
a) ühiskond võimaldab sotsiaalseid ümberpaiknemisi: haridussüsteem, vabad tööotsingud,
täiendõppe, võrdsed võimalused liikuda üles või kõrvale, kaadripoliitika jms.
b) ühiskondlik “sund” liikumiseks: edutamine või vallandamine, tööle värbamised, piirangud
eriala omandamisel ja valikul , ka väljasaatmised, repressioonid
Vertikaalne mobiilsus toimub teatud sotsiaalsete institutsioonide ehk eskalaatorite või kanalite abil.
1. Majandus (iga inimene võib saada miljonäriks)
2. Poliitika (poliitiline karjäär)
3. Armee (sõjaväeline karjäär)
4. Kirik (vaimulikkonna hierarhia)
5. Haridussüsteem (kõigi karjääride alus)
6. Teadus (teaduslik karjäär)
7. Abielu (liikumine ühiskondlikus hierarhias)
8 Meelelahutus ( kino , estraad , mood jne)
9. Sport - värviliste ja vaeste jaoks üks kandvamaid eskalaatoreid – neegernäitlejad, lauljad ,
sportlased jne, kes pärit alt, kuid kuulsus ülemaailmne.
Piirangud sundmobiilsuses on tavaliselt seotud poliitilise süsteemiga ja liikumise võimalused
peegeldavad demokraatia üht tahku.
Üks kõige tõsisemaid piirangute “loojaid” on paljude maade koolitussüsteem: kohustuslik
kutsehariduse profiil, võimatus (piirangud) liikuda ühest koolist või koolisüsteemist teise,
elukohajärgne kohustuslik haridus jne. Näiteks meil kutsekool - hariduslik tupik,
(rakenduskõrgkooli diplom, mida magistriõppeks ei aktsepteerita ??). Kuigi juhtub harva, et keegi poliitika ja mobiilsuse aspektist koolisüsteemi analüüsib.
Vertikaalse mobiilsuse juures tuleks rääkida veel kahest moodusest:
Sponsoreeritud ja võistluslik mobiilsus .(analoogia toimib ka haridussüsteemis)
Sponsoreeritud mobiilsuse korral toimub liikumine valdavalt kellegi kõrvalise isiku kaasabil nn „karvase käe“ põhimõttel.
Võistluslik tähendab liikumist võimete, oskuste ja edukuse alusel. Sellist sotsiaalset korraldust, kus ihaldusväärseid positsioone jagatakse vaba konkurentsi korras neile, kes võimete poolest nende täitmiseks kõige paremini sobivad, nimetatakse meritokraatiaks.
Meritokraatiat võiks tõlgendada kui eliidi selekteerimise süsteemi, kus talendid valitakse varakult välja ja nende vertikaalne mobiilsus, nii hariduslik kui professionaalne, toimub vaid võimekuse ja edukuse alusel.
Meritokraatia ehk talentide valitsus on riigikord , kus valitsejate valimisel on aluseks võimed ja oskused ning rass ja rikkus ei määra sotsiaalset staatust. Tavaliselt eeldab selline valik võistlemist.Meritokraatlik valitsus ja organisatsioon peab oluliseks haridust ja talente ning samuti kompetentsust. Praktikas on sotsiaalse mobiilsuse uuringud selgitanud, et vanemad, kasvatades oma lapsi ja lootes neile paremat tulevikku kui neil endal on, asetavad rõhu just haridusele ja teadmistele ning tihtipeale tasub see ka ära.
Hoolimata sõna negatiivsest alatoonist, on palju inimesi, kes usuvad, et meritokraatlik süsteem on ühiskonna juhtimiseks hea variant. Nad väidavad, et siis on õiglus suurem ja et sellised ühiskonnad on võimekamad kui teistsugused ühiskonnad, kus sugu ja rass võivad otsuste tegemisel rolli mängida.
Sajandeid oli meritokraatlik riik Hiina, kus kõigile riigiametnike kohtadele oli suur konkurss ja neile valiti ainult võimekaimad. On arvatud, et see võis pidurdada ühiskonna arengut võrreldes Euroopaga, sest kui kõik võimekad isikud kaasati riigi juhtimisse, ei jäänud neid enam leiutajateks, kes oleksid täiustanud riigis valitsevaid tehnoloogiaid , ega revolutsionäärideks, kes oleksid majandussüsteemi tõhustanud.
Kuigi meritokraatia idee on Lääne ühiskonna põhiväärtustes ja maailmapildis sügavalt juurdunud, ei ole ükski riik seda veel täielikult saavutanud. On oletatud, et arenenud ühiskonnad muutuvad üha avatumaks ja saavutuslikkusel põhinevaks.
2. Isiksuse või grupi valmisolek liikuda sotsiaalses ruumis võib vaadelda kui inimese häälestatust vahetada, muuta oma sotsiaalset seisundit ja sellega koos ka keskkonda, väärtussüsteeme, käitumisreegleid, -norme jne. See loob eeldused ja sellele toetudes realiseeritakse ka võimalused muutusteks. (näiteks õppima asumine teise linna või teise riigi kõrgkooli, ränne üle piiri teise riiki, kõrgem ametikoht jne--- võtta omaks sellega kaasnevad tavad ja väärtused. Need ei ole pelgalt välised käitumisaktid ühelt positsioonilt teisele liikumiseks, vaid sisene valmisolek, arusaamine sellest, mis indiviidi ees ootab (tegelikult ka küllaltki ebamäärane).
3. Adapteerumine uues keskkonnas, s.o. kohanemine uue ümbruse, elutegevuse, uute rollide,
väärtustega jne. Tekib küsimus, kui suur hulk indiviide ühiskonna alumistest kihtidest “julgeb” planeerida tõusu ühiskonna tippu ja adapteerub seal. (näit liikumisel alamklassist tippu-- kuidas kohaneb ja kas kohaneb.
P.A. Ellis ja W.C. Lane märgivad, et Ameerika (ka Lääne - Euroopa) ühiskondlik süsteem püüdleb selle poole, et kinnistada isiksus nendele klassitingimustele, milles nad on sündinud. Kuid sellele vaatamata vabaneb osa igast põlvkonnast klassipiirangutest ja muudab oma positsiooni sotsiaalses struktuuris. Sellest tulenevalt püstitavad sotsioloogid küsimuse, kuidas indiviid adapteerub, millised on vertikaalsest mobiilsusest tulenevad tagajärjed indiviidile, eriti kui mobiilsusel on ulatuslik distants . Ühest vastust sellele polegi leitud.
Veel muid mobiilsuse liike
Absoluutne ja suhteline mobiilsus. Kogu põlvkond parandab absoluutselt oma positsiooni, võrreldes eelmise põlvkonnaga. (II MS järgne olukord, tänane Eesti). Kuna kõigi positsioon paraneb , ei ole indiviidi positsioon teiste oma põlvkonna liikmete suhtes oluliselt paranenud .
Kollektiivne ja individuaalne mobiilsus.
Hariduslik mobiilsus
Professionaalne mobiilsus
Territoriaalne mobiilsus

Mobiilsusest tulenev sotsiaalse ebavõrdsuse kumulatiivne efekt. ( mitu ebavõrdsust sünnitavat tegurit langevad kokku ja võimendavad olukorda –madal haridus, tööpuudus, vaesus. Võib olla ka vastupidi, et saavutatakse positiivne efekt)
Rikkad------ vaesed
Haritud ---- harimatud
Prestiižikad --- madala prestiižiga
Omavad võimu ---- ei oma
Sotsiaalse mobiilsuse ulatus ei ole sugugi ainus näitaja, mis iseloomustab võrdsete võimaluste
olemasolu või nende puudumist ühiskonnas.
Mobiilsusvõimaluste kõrval on sama oluline ka inimese elu kõige otsesemalt mõjutavate muude võimaluste (nt. sissetulek, kultuurilised ressursid jne) jagunemine ja sellest tulenev ebavõrdsus.
Mobiilsusvõimalusi peaksid aitama suurendada eelkõige võimalikult võrdsed starditingimused.
Paraku uurimused näitavad, et Eestis toimub hariduslik kihistumine üha varasemas eas, sest
kujunenud on konkurents lasteaedade vahel ning suurenenud lõhe eliitlasteaias, tavalasteaias ja kodus kasvanud laste vahel.
Etniline ja rassiline ebavõrdsus

Üks ühiskonna sisese ebavõrdsuse allikaid on inimeste kuuluvus eri rassidesse ja rahvustesse.
Inimkond on kõigil aegadel elanud gruppides . Etnos (kr.keeles) rahvas, hõim. Nii kaugele kui
inimkonna ajalugu võime vaadelda või kujutleda, on inimesed jagunenud sugukondadeks ,
kogukondadeks, suguharudeks , hõimudeks , rahvasteks ja rahvusteks – etnose ühtekuuluvuse ajaloolised põhivormid. Kuulumine mingi etnose hulka on emapiimaga sisseimetud teadmine.
Maailmas rahvaid ca 1500(etnilisi gruppe ca 3000), keeli 6000 –7000. Ennustatud on, et 90% neist kaob veel sel sajandil. Neist rahvusi: professionaalselt arendatava kultuuri, keele ja territooriumiga ca 1000. Poliitiliselt sõltumatuid rahvusriike ca 150 (riike üldse üle 190) . 1920 oli maailmas 50-60 riiki, Eesti nende hulgas.
ETNOS-rahvas, hõim( kr keeles)
Definitsioon
Paljude erinevate teaduste uurimisobjekt (ajalugu, psühholoogia, politoloogia, antropoloogia ,
etnoloogia, kulturoloogia, filosoofia, keeleteadus (Kalevi Wiik ), sotsioloogia jne). Uurimusi
aukartustäratavalt palju, eriti pärast II MS ja uus laine 60. aastatel(koloniaalsüsteemi
kokkuvarisemine ). Probleem taas aktuaalne pärast Nõukogude Liidu ja sotsialistliku süsteemi
kokkuvarisemist.
Puudub kõiki osapooli rahuldav definitsioon , kuid see ei tähenda, et definitsioon üldse puudub.
Traditsiooniliselt defineeritakse etnilisel alusel, mille põhikooslused on olnud hõim, rahvas ja rahvus.
Hõim – etnilise ühtekuuluvuse vorm, mis on omane primitiivsele ehk ürgühiskonnale.
Rahvas - orjandusele ja feodalismile iseloomulik etniline ühtekuuluvus. Vanimaid rahvaid on Egiptuse ja Kreeka rahvad . Euroopa rahvad tekkisid peamiselt feodalismiajastul.
Rass– sotsiaalteaduses käsitleme rassidena inimrühmitusi, mis erinevad teatud pärilike joonte poolest.
Rassism – ideoloogia, mille kohaselt inimkond jagune bebavõrdseteks rassideks, mis teevad ühe rassi teisest halvamaks või paremaks ja see õigustab diskrimineerimist rassi alusel. (näit.: Aaria rass).
Rahvuslik identiteet indiviidi enesemääratlus, samastamine mingi rühmaga. Eestlane USA-s või Austraalias ja eestlane Eestis - mis erinevus?