VARS (0)

Põllumajandustaimed. Kordamine eksamiks
3.osa Vegetatiivsed taimeorganid
VARS
Vart koos lehtedega kui taime maapealset osa nimetatakse võsuks . Võsu mõistega toonitatakse ka varre ja lehtede suurt vastastikust seost nende tekkes , kasvus , arengus ja funktsioneerimises. Üksiktaime arengus areneb vars pungast- taimevarre peatelg ladvapungast , külgharud peateljel arenevatest külgpungadest.
Varre põhitunnused:
*maapeale asetus
*võime kaua kasvada pikkuses tänu ladvapungas asuva kasvukuhi tegevusele
*lehtede kandmisele
*hargnemisvõimele
*radiaalsele siseehitusele
*rohketele enamasti kollateraalsetele juhtkimpudele.
Kuid neid tunnuseid ei esine siiski kõikide taimede vartel.
Kuigi varre maapealne asetus on tema iseloomulik tunnus esineb sellest ka kõrvalekaldeid. On taimi, mille varred asuvad enamvähem muutumata kujul mullas, maapinnale ulatuvad neil ainult õied.
Taime varre ülesanded:
*külgharude moodustamine
*lehestiku, õite ja viljade kandmine
*Tõusev vool(ksüleemis)- vee ja min.ainete transport juurtest lehtedesse ja teistesse maapealsetesse organitesse.
* Laskuv vool(floeemis)- vees lahustunud assimilaatide transport lehtedest teistesse organitesse
*Nendele põhiülesannetele võivad lisanduda ka kaitsefunktsioonid(astelde moodustumine) , varuainete säilitamine
Varre tüübid:
Varre ehituse tunnuste alusel iigitatakse taimed suurteks morfoloogilis-ökoloogilisteks rühmadeks. Nendel rühmadel ei ole süstemaatilist tähtsust:
* Puittaimed . Vars koosneb peamiselt puitunud rakkudest ja neist moodustunud kudedest. Nad on pikaealised taimed. Puittaimed jagunevad veel omakorda kolmeks suureks rühmaks: puud, põõsad, puhmad.
-Puudeks nimetatakse pikaealisi tugeva ja kõrge ,puitunud, hästi silmapaistva varrega taimi.
-Põõsaste varred on lühemaealised, nende vars hargneb maapinna läheduses. Põõsasteks on nt sõstrad, kuslapuu, sarapuu jne.
-Puhmad e kääbuspõõsad sarnanevad põõsastele kuid nende varred on veelgi lühiealisemad , kogu taime eluiga võib aga ulatuda mitmesaja aastani. Need on kanarbik , sinikas, sookail .
-mõnikord eristatakse veel poolpõõsaste rühma, millesse kuuluvaid taimi iseloomustab varte mittetäielik puitumine. Alumised oksad puituvad , ülemised jäävad rohtseks. Need on iseloomulikud poolkõrbetele.
*Rohttaimed. kaotavad eluks ebasoodsal aastaajal kõik oma maapealsed osad. Vastavalt elukestusele jaotatakse rohttaimed üheaastasteks, kaheaastasteks ja mitmeaastasteks
-Üheaastaste rohttaimede elu kestab ainult ühe vegetatsiooniperioodi. Nende taimede seemned idanevad kevadel , sügiseks valmivad aga seemned, mis talvituvad .
-Kaheaastased taimed kasvavad kaks vegetatsiooniperioodi, õitsedes ja viljudes teisel eluaastal .
-Mitmeaastaste rohttaimede elu kestab mõnest kuni paljude aastateni.
- vastavalt õitsemise kordumisele jaotatakse taimed monokarpseteks ja polükarpseteks. Esimised õitsevad aind üks kord elu jooksul, teised aga korduvalt.
Varre harunemine :
Hargemiseks nimetatakse taime varre jagunemist selle kasvuprotsessis.
Hargnemistüüpide vaatlemisel nimetame vart või tüve ennast võsu peateljeks , selle harud on teise järgu teljed, viimasete harud kolmanda järgu teljed jne.
Jaotatakse:
*Arengulooliselt on vanim dihhotoomne hargnemine . See leiab aset peamiselt alamatel taimedel. Selle korral peatelge ei teki – esialgse püstise telje kasv lakkab esimise hargnemisega. Dihhotoomse hargnemise korral eristatakse järgmisi alatüüpe:
-isotoomne hargnemine-tütarharud on ühesuurused
-anisotoomne-tütarharud on erineva suurusega
-dihhopodiaalne-tütarrakud on oluliselt erineva suurusega, nii et üksteisele järgnevad tütarharud loovad siksakiliselt kasvava peatelje
*Kõrgematel taimedel esineb peamiselt monopodiaalne või sümpodiaalne hargnemistüüp.
Monopodiaalne-peatelg jätkab pidevat kasvu. Teise järgu teljed tekivad peatelje külgpungadest allapool ladvapunga. Esineb nt kuusel,männil,kadakal, tammel , pihlakal.
Sümpodiaalne- peatelg lõpetab teatud vanuses kasvu ja selle tipu ligidal olev külgharu pöördub ülespoole, võttes sellise asendi nagu oleks ta peatelje jätk, sama kordub ka kolmanda järgu teljega . lõpuks tekib sümpodiaalne vars mis meenutab peatelge. Sümpodiaalne hargnemine jagatakse:
-Monohaasne- kasvu lõpetanud ladvapunga all kavab edasi üks teise järgu telg , mis asendab peatelge
- Dihaasne - kasvu lõpetanud ladvapungalt sirguvad kahelt poolt teise järgu teljed.
-Pleiohaanne- kängunud peatelje alusel tekivad paljud külgharud mis omandavad erineva suuruse.
Pungad :
Pungas peituv varre alge lõpeb kasvukuhikuga. Sellest allpool näeme külgedel väikesi puhetisi ehk väljakasve. Need on lehealgmed. Mida kaugemale kasvukuhikust seda suuremad on lehealgmed. Nende alumine külg kasvab kiiremini kui ülemine, mistõttu lehealgmed pöörduvad üles, ümbritsevad ja kaitsevad kasvukuhikut. Iga lehealgme juures, sellest ülevalpool, leiame väikese kühmukese. Need on tulevaste kaenlapungade algmed. Punga alusele kinnituvad tugevad pungasoomused. Need katavad punga igast küljest täielikult ja kaitsevad seda, kui see ebasoodsal ajal püsib puhkeolekus . Soodsa aastaaja saabudes pung taas puhkeb ja pungasoomused langevad maha.
*Ladvapung- kasvukuhik, peatelje kui ka selle harude tipus peitub vastava telje ladvapungas.
*Külgpung- külgharud arenevad varre küljest tekkivatest külgpungadest.
*Kaenalpung-normaalselt tekivad külgpungad lehtede kaenlas s.o nurgas , ille moodustavad vars ja selle külge kinnituv leht . seepärast nimetatakse neid pungi ka aenlapungaeks.
*Lisapung- Nee on pungad mis võivad tekkida korrapäratult, väljaspool lehtede kaenlaid. Sageli ilmuvad need puude kändudele pärast puu maharaiumist
*Paljaspungad- Üheaastastel rohttaimedel ja enamikel kõrrelistel pungasoomused puuduvad. Nende pungi nimetame paljaiks pungadeks
*Uinuvad pungad- nähtus kui suurest hulgast kaenlapungadest ainult osa areneb külgharudeks.teine osa pungi jääb püsima, ulma et edasi areneks. Hiljen , isegi aastakümnete järel võivad uinuvad pungad tegevusse astuda ja oksteks areneda. Nt.põõsaste pügamine kutsub ka esile paljude uinuvate pungade kunstliku ärkamise.
*Vesivõsud- vanemate puude tüvede või okste küljes uinuvaist pungadest tekkinud harusid nimetatakse vesivõsudeks. Nad kasvavad kiirest ja kannavad harilikest suuremaid lehti.
*Normaalselt tekib lehe kaenlas ainult üks kaenlapung , erandlikult võib neid esineda ka rohkem nt kuslapuul on neid kolm. Neid nimetetakse seriaalseteks pungadeks. Asetsevad need aga kõrvuti , nagu ploomipuudel siis nimetatakse neid kollateraalseiks . Külgvõsuks areneb neist kõige suurem pung, mis on seriaalseist kõige alumisem, kollateraalseist aga keskmine. Teised jäävad harilikult uinuvaks.
Punga arenemisel oksaks võime eraldada kaht juhtu.
*Pikkvõrse-Punga telg pikeneb jõudsasti , tekib oks mille lehed asetsevad üksteisest eemal. Ühest sõlmest , st lehe kinnituskohast, teise sõlmeni on lehtedeta osa ,sõlmevahe e varrelüli ,pikem. Eriti pikad sõlmevahed lineaanidel
*Lühivõrse- pungast tekkiv võrse pikeneb üsna vähe, ta jääb lühikeseks ja lehed selle küljes asetsevad üksteise lähedal. Lühivõrsed tekivad kaenlapungadest paljudel puudel ja põõsastel. Õunapuul, sõstardel ja karusmarjal on lühivõrsed üisi ja vilju kandvaks osaks. Need moodustavad suurema osa võrast. Okaspuudel näeme lühivõrseid nt männil. Okkad asetsevad neil ikka väikese lühivõrse küljes kahekaupa. Lühivõrsed ise aga kinnituvad pikkvõrsele
Varre primaarne siseehitus :
*Esmasne ehk primaarne ehitus esineb üheaastastel vartel.
Esikasvu moodustuvad kõik koed , mis saavad alguse kasvukuhikust. Mitmeaastastel taimedel võib esikasvuks pidada valdavat osa esimesel eluaastal tekkinud kudedest.
* Primaarse ehitusega varsi ümbritseb epiderm (Epiderm on elusatest rakkudest koosnev kattekude taime lehtede, noorte varte ja viljade pinnal) , mille rakukestad on kutiniseerunud. Epidermi välispinda katab kutiikula . Õhulõhed ja karvad on varre epidermile vähem iseloomulikud kui lehtedele.
*Epidermi all on parenhüümsest põhikoest koosnev esikoor, mida kloroplastide esinemisel nimetatakse klorenhüümiks, suurte rakuvaheruumide korral ka aerenhüümiks.Esikoore põhikude võib talitleda säilituskoena.
*Esikoore välises, vahetult epidermi all asetsevas kihis paikneb sageli kollenhüüm(tugikoe rakud ). Enamasti ei moodusta kollenhüüm lausalist rõngast, vaid esineb ribadena varre kantidel. Kõrrelistel ja mõnedel okaspuudel, harvem teistel taimedel, on esikoores esinevaks tugikoeks sklerenhüüm(tugikoe rakud).
*Esikoore sisemine rakkude kiht erineb ülejäänud esikoorest: selle rakud on pisut väiksemad, tihedamalt üksteise kõrval ja neljakandilised. Seda kihti nimetatakse endodermiks, rohke tärklisesisalduse tõttu ka tärklistupeks. Endodermis võib esineda ka Caspary jooni.
*Esikoorest seespool asub varre kesksilinder ( steel ).
*Steeli välimine,vahetult endotermile järgnev rakukiht on peritsükkel (perikambium). Siit algavad lisajuured ja -pungad. Mitmekihilise peritsükli rakkudest võib kujuneda perivaskulaarne tugikude , (enamasti niinekiud) ning säsi. Sellise päritoluga mehaaniline kude paikneb taimes enamasti üksikute kimpudena, harvem moodustub pidev silinder . Piir esikoore ja kesksilindri vahel ei tarvitse olla selgelt eristatav.
* Juhtkimbud asuvad kesksilindris ühe korrapärase ringina (kaheidulehelised). Nende arv sõltub taimeliigist ning kasvutingimustest.
*Steelis asuvat põhikudet, mis jääb juhtkimpudest sissepoole ja nende vahele, nimetatakse säsiks ( medulla ). Juhtkimpude vahele jäävad säsikiired. Esikasvu perioodil tekivad esi-säsikiired, need ulatuvad steeli keskosa täitva säsini.
Säsile on tunnuslik hästiarenenud rakuvaheruumide olemasolu. Säsikiire rakud säilitavad varuaineid, läbi nende kulgeb ainete radiaalsuunaline transport. Säsi välimises osas paiknevad rakud on väiksemad ja pikaealisemad, seda piirkonda nimetatakse vahel ka perimedullaartsooniks. Kui varre keskosas säsirakud surevad (rohttaimede puhul tavaline nähtus), tekib sinna õõnsus.
Kaheiduleheliste taimede juhtkimbud on avatud, ksüleemi ja floeemi vahele jääb ühe- või mitmekihiline kambium . Kambiumi loetakse primaarsete algkudede hulka, sest see on tekkinud otseselt kasvukuhiku algkoe rakkudest. Kambiumi abil toimub varre paksenemine.
Juhtkimpudes esineb kimbu - ehk fastsikulaarkambium, juhtkimpude vahel, säsikiirtes võib tekkida kimbuvahe- ehk interfastsikulaarne kambium. Nende kahe kambiumi servad liituvad ja nii moodustub varres pidev kambiumsilinder (puittaimedel on see juba algusest peale).
Enamikul taimedel võib juhtkimbus eraldada kaht osa:
*Varre tsentri ehk säsipoolse – puiduosa e ksüleemi. Ksüleem koosneb vett juhtivatest trahheiididest ja trahheedest. Kõige enne tekkinud seega kõige vanem on puiduosa säsipoolne äär. Tähtsaks koeks puiduosas on tugikude, mis esineb puidukiududena.
*Peritsükli ehk koorepoolse- niineosa ehk floeemi. Vastandina puiduosale on niineosa välimine külg kõige vanem, selle nooremad osad asetsevad aga seespool vastu puiduosa. Floeemi olulisemateks elementideks on sõeltorud ja saaterakud. Harilikult paikneb iga sõeltoru kõrval üks saaterakk. Floeemis leidub ka tugikudet -- niinekiude ning põhikudet (floeemi põhikude). Niinekiud on enamasti puitunud.
Juhtkimpu õmbritseb sageli parenhüümirakkudest tupp. Juhtkimbu külgedel on see nn.sklerenhüümtupp õhuke, kambiumi kohal võib ta koguni katkeda. Seeeest on ta paks seesmisel ja välisel küljel, niineosa kohal
Varre ehitus üheidulehelistel taimedel
Oluline erinevus võrreldes kaheidulehelistega seisneb selles:
*Juhtkimbud ei asetse ühe korrapärase ringina vaid on kogu varre sisemuses korrapäratult laialipillutatult.
* Üheiduleheliste taimede korrapäratult asetsevate juhtkimpudega kesksilindrit nimetatakse ataktosteeliks. Varre välispinna lähedal on juhtkimbud ja põhikoe rakud väiksemad, varre keskosas suuremad
*Juhtkimpude korrapäratu asetuse tõttu ei ole põhikoes võimalik eraldada säsi ja säsikiiri.
*Esikoor on üsna õhuke , sest välimised juhtkimbud asetsevad epidermi lähedal.
*Üheidulehelistel puudub niine- ja puiduosa vahel kambium. Selline juhtkimp ei ole võimeline edasiseks kasvamiseks ja seda nimetatakse kinniseks.
Varre sekundaarne siseehitus:
*Varre teiskasv seisneb uute kudede tekkimises, mille tagajärjeks on juhtkimpude mahu suurenemine ja seeläbi varre jämenemine, mitte aga pikenemine . Teiskasv algab harilikult teisel eluaastal (sõltub kliimast ja taime liigilistest iseärasustest). Tekkivate kudede nimetuse esimene sõna on teis-, näiteks teispuit, teissäsikiired.
*Teiskasv toimub kambiumi tegevuse tulemusena. Puiduosa ja niineosa rakud poolduvad pikuti tangensiaalselt st. erladavad uusi rakke sissepoole ,vastu puiduosa ja väljaspoole, vastu niineosa. Kõik koed, mida kambium toodab väljapoole, moodustavad teiskoore(suures osas teisniin), sissepoole tekib aga teispuit. Vegetatsiooniperioodil esineb kambium enamasti mitme rakukihi paksuse kambiaalse tsoonina, puhkeolekus on kambium harilikult ühekihiline.
Parasvöötmealade(vihmametsades, troopikas neid eristada ei saa ) taimede teispuidus võib eristada aastaringe (iga-aastast juurdekasvu). Kevadel toodab kambium enamasti suure läbimõõduga trahheesid ja trahheiide, suvel ja sügisel aga väikese diameetriga kitsaid trahheiide ning rohkem puidukiude ja põhikudet.
Vanemate puutüvede ksüleemis saab reeglina eristada kaht osa:
*Lülipuit-sisemine, tihedam, kõvem ja värvuselt tumedam puit. Lülipuit ainete transpordis enam ei osale, sest siin on trahheed ja trahheiidid ummistunud tüllidega -- ksüleemi põhikoe rakkude tsütoplasma väljasopistustega. Lülipuidus on ka ksüleemi põhikoe rakud surnud. Lülipuidu rakkude kestad on mõnedel liikidel läbi imbunud parkainetega, mis muudab puidu tumedamaks, kõvemaks ja lagunemisele vastupidavamaks.
* Maltspuit - välimine, heledam.
*Teiskoor sisaldab samu rakutüüpe, mis primaarne niineosagi, kuid niinekiud ja sõeltorud asetsevad siin rühmiti. Kambium toodab vaheldumisi niinekiude ja sõeltorusid ning sõltub taimeliigist, mitu korda see suve jooksul vaheldub. Niinekimpude rühmi moodustub rohkem kui puidus aastarõngaid. Okaspuude floeem sisaldab ainult sõeltorusid ja floeemi põhikudet, saaterakke asendavad siin erilised albumiini sisaldavad rakud. Floeemi ulatuv säsikiir koosneb ainult elusatest rakkudest.
*peale esisäsikiirte, mis algavad säsist ja uletuvad kooreni ,leidub teispuidus säsikiiri mille algus on säsist eeml,mõne aastarõnga sees. Need on teissäsikiired. Need tekivad sel teel , kui mõi kimbukambiumi rakk, mis seni tootis puitu ja niint hakkab valmistama parenhüümseid rakke. Säsikiirte tähtsus on selles , et neid mööda toimub puutüves ainete liikumine radiaalses suunas so puidust kooreosasse ja vastupidi.
*Esisäsikiired laienevad teiskoores seda enam mida enam need lähenevad esikoorele. Kõige enne saab seda väljavenitavat tunnet tunda epidermis. Kui ta ei suuda enam vastu pidada varre paksenemisele käriseb ta katki ja langeb lõpuks ära. Epidermise aset täidab siis sekundaarne kattekude- korkkude . Tema tootjaks on sekundaarne meristeem -korgikambium e. Fellogeen(väljaspoole toodab felleemi, sisse aga esikoore põhikoele sarnanevaid rakke – fellodermi) *Kõiki fellogeenist(korgikambiumist) tekkinud kudesid nimetatakse peridermiks. Fellogeen lõpetab mõne aja pärast tegevuse, sügavamal tekib aga uus fellogeeni kiht, mis toodab samuti felleemi ja fellodermi. Felleem ei lase läbi vett ega seal lahustunud toitaineid, seetõttu surevad kõik korkkoest väljapoole jäävad rakud. Nii tekib enamikul puittaimedel sekundaarne korkkude -- korp, mis koosneb peridermi, koore- ja niinerakkudest. Sklerenhüümrõngas rebeneb varre jämedamaks kasvades ribadeks ning korba tekkimisel kaob hoopis.
*Koos epidermiga kaovad ka õhulõhed. Et gaasivahetus saaks jätkuda, tekivad korkkoesse lõved. Esialgu moodustuvad need endiste õhulõhede kohal. Siinsed fellodermi rakud muutuvad algkoe -- lõve fellogeeni -- rakkudeks. Lõve fellogeen toodab väljapoole kobedalt asetsevaid põhikoerakke -- täiterakke, sissepoole fellodermi. Lõve täiterakkude kest on õhem kui felleemi rakkudel. Vanad täiterakud tõugatakse väljapoole, meristeem kasvatab aga seestpoolt üha uusi täiterakke. Korba tekkimisel hävivad ka senised lõved. Uued lõved tekivad sügavamal asuvatest peridermi kihtidest.
Varre muudendid :
* Risoom - mullas püsti, kaldu või rõhtsalt paiknev lihakas maa-alune vars, mis täidab säilitusorgani ülesannet . Esineb mitmeaastastel rohttaimedel, mille maapealne võsu talveks ära sureb , samuti ka kuivadel aladel kasvavail taimedel mille vegetatsiooniperiood on lühike ja langeb peamiselt kevadisele ajale. Põuase suve , samuti ka külma talve elavad need taimed üle maa-aluseks organiks muundunud varrena. Kujult meenutab risoom juurt. Et aga on tegemis varre moodustisega siis seda näitab kõigepealt lehtede jäänuste esinemine selle küljel.
*Maa-alused võsundid ehk stoolonid-peen,horisontaalne maa-alune vars , mis täidab levimise ja vegetatiivse paljunemise ülesannet.
*Mugul- varre tugevasti paisunud , säilitusainetega täidetud osa. kartulimugulad tekivad maa-aluste võsundite tipmistest osadest. Õhukskkonnas asetsevaid mugulaid leiame paljudel troopilistel orhideedel, mis ei kinnitu mulda vaid kasvavad suuremate puude okstel . Nende mugulate ülesanneon peamiselt vee säilitamine.
*Mugulsibul- soomustega kaetud, tugevasti paksenenud maa-alune lühivõsu , mis täidab säilitusorgani ülesannet . Erinevalt sibulast ei paikne säilituskude mitte soomustes vaid jämenenud varres. Nt krookus , gladiool
* Sibul -maa-alune lühivõrse . see koosneb lühikesest varreosast -sibulakannast ja selle külge tihedalt kinnitunud sibulasoomuseist. Viimased on lehed ,millesse kogunevad säilitusained.
*Köitraod ehk väänlad-varre külgharust tekkinud kinnitusorgan-köitraag-ronitaimedel. nt viinapuul,kõrvitsal,kurgil.
* Astlad - Astlad kaitsevad taimi loomade vastu , kes muidu sööksid nende leht . Astlad tekivad kas varre lõhivõsust või lehtedest. Võsuastelde tunnuseks on , et nad kasvavad välja lehtede kaenlast.
*Ogad!- torkavad moodustised kibuvitsade, vaarikate jm vartel. Ogad ei ole metamorfoseerunud varred, vaid varre emergentsid , ja nende moodustumisest võtavad harilikult osa ainult varte koore koed.
Steeli tüübid:
*Püsimeristeemi ja algsäsi derivaate nimetatakse kesksilindriks ehk steeliks. Steelitüüpe eristatakse floeemi ja ksüleemi paigutuse järgi.
*Kõik steelid on evolutsioneerunud protosteelist, mis koosneb sambana kulgevast ksüleemist ja seda ümbritsevast floeemist. Protosteel esineb tänapäeval üksikutel sõnajalgtaimedel varre alumises osas ning vees kasvavatel katteseemnetaimedel.
*Protosteelist kujunes aktinosteel (kiirjas kesksilinder), kus ksüleem on sopistunud floeemi vahele. Praegu elavatel soontaimedel esineb see juurtes . Kui ksüleem esineb kitsaste ribadena, nagu koldade ( Lycopodium ) vartes, räägitakse plektosteelist (põimjas kesksilinder).
*Teine, evolutsiooniliselt edukam arengutee algab sifonosteeliga (torusteeliga), kus juhtkude ümbritseb põhikudet -- säsi. Kui floeem esineb ksüleemist ainult väljaspool, on tegemist ektofloidse sifonosteeliga, kui aga mõlemal pool ksüleemi, siis amfifloidse sifonosteeliga.
*Viimasest on edasi arenenud diktüosteel (polüsteel). Siin on ebakorrapärase suurusega harusteelide ksüleem ümbritsetud floeemist. Diktüosteel esineb sõnajalgtaimedel.
*Kaasaegsete kaheiduleheliste taimede vartes esineb kollateraalsetest juhtkimpudest koosnev eusteel, üheidulehelistel aga korrapäratult paiknevatest juhtkimpudest moodustunud ataktosteel. Artrosteel on sisuliselt eusteeli erijuht, siin on kollateraasete juhtkimpude asemel bikollateraalsed.
Kergem variant: Steeli tüüpe: a protosteel (ürgsetel maismaataimedel, sõnajalaliste noorstaadiumis), b aktinosteel (selaginelli juurtes), c sifonosteel (ürgosjadel, soomuspuulistel), d eusteel (enamikul kaheidulehelistel), e ataktosteel (üheidulehelistel).
* Mustaga märgitud puit, halliga niin ja hõredate täppidega säsi.