VÄÄRTUSKASVATUS (1)

VÄÄRTUSKASVATUS
Kas kool peab õpetama lapsi üksnes targaks või ka töökaks, ausaks, heaks, sallivaks hoolivaks?
Väärtuskasvatus on protsess, mille käigus kujundatakse sihipäraselt kellegi väärtushoiakuid. Laiemas tähenduses loetakse väärtuskasvatuse alla kõik see, mis mõjutab inimese väärtushinnanguid ja hoiakuid. Väärtuskasvatusest räägitakse enamasti hariduse kontekstis, pidades silmas õpilastes teatud hoiakute ja hinnangute kujunemise toetamist. Väärtuskasvatus kui selline on mitmeetapiline protsess. Esimene etapp on selleks, et õpilane õpiks enda ja teiste väärtusi tundma ning neid omavahel kõrvutama. Teisel astmel teeb ta endale selgeks, miks ta hindab just neid väärtusi ja mis nende väärtuste järgi elades on tulemuseks talle ja ka ühiskonnale tervikuna .
Mis on hariduse eesmärk? Arvan, et tähelepanu pööramine koolikultuurile on see, mis Eesti hariduselus puudu jääb. Oluline on, kuidas mõistetakse kooli missiooni. Kuid paraku minu arvates seda Eesti koolides ei mõisteta. Tähtsad on need väärtused, mida kool tahab esil hoida. Samuti ka see, kuidas valitud väärtused väljenduvad igapäevaelus, koolielus . Nt. õpilaste ja õpetajate suhtes, kooli üritustes ja elukorralduses, millised on õpilaste väärtushoiakud ja eeskujud . Eesti taasiseseisvumise järel kujunes välja arusaam, et hariduse eesmärgiks on tagada majanduslik jõukus ja edu, mistõttu inimese arengule ei pööratud eriti tähelepanu. Minu seisukohalt on see väär. Lisaks teadmistele , peaksid õpetajad toetama õpilaste füüsilist, vaimset, kõlbelist ja emotsionaalset arengut. Õpetamine on ju tugevalt väärtustest laetud tegevus, mistõttu usun, et seda hakatakse Eesti koolides üha enam mõistma. Väärtuskasvatus ei ole vaid eetika -või religiooniõpetaja asi, vaid sellega peaks tegelema iga õpetaja. Tegelikult on aegade jooksul väärusi pidevalt edastatud , isegi kui seda ei teadvustata. Näiteks õpetajate eeskuju, koolikeskkonna, koolis valitsevate suhete ja õpilastesse suhtumise kaudu.
Eestis on kehtiva õppekava järgi eesmärgiks isiksuse kujunemine, kes suhtub heasoovlikult kaasinimestesse, toetab ühiskonna demokraatlikku arengut, austab ja järgib seadusi, on teadlik oma kodanikukohustustest ja – vastutusest tunneb ja austab oma rahva kultuuri, hoiab loodust, elab ja tegutseb keskkonda ning loodusressursse säästes. Juhindub oma valikutes ja tegudes eetika alusväärtustest: inimelu pühadus, vägivallast hoidumine, vabadus, õiglus, ausus, vastutus; mõistab töö vajalikkust . Kuid oma elukogemuse põhjal arvan, et Eesti koolides ei pöörata nendele väärtustele piisavalt suurt tähelepanu.
Selleks et koolis tehtav väärtuskasvatus oleks edukas, peab kool arvestama, et ühiskond on muutunud. Enam pole raamatud ainus teadmiste allikas. Infoühiskonnas muutub üha olulisemaks, et kool õpetaks suhtuma kriitiliselt eri allikatest saadud infosse, kontrollima allikate usaldusväärsust ja edastatava info tõesust. Ka tuleks juba õige varakult õpetada, et internetis üleval rippuvad tekstid on kaitstud samasuguse omandiõigusega nagu raamatutes ja ajakirjades trükitud tekstid. ( Sutrop M. 2008 Margit Sutrop: kool kui noorte väärtuste kujundaja URL ( http://arvamus.postimees.ee/40019/margit-sutrop-kool-kui-noorte-vaartuste-kujundaja/ )
Kooli eesmärgiks ei tohiks olla üksnes teadmiste ja tarkuse jagamine õpilastele, vaid õpetamise taga peaks peituma väärtused. Mina pean enda jaoks tähtsaks selliseid väärtusi nagu: õiglustunne, abivalmidus, austus , kohusetunne , sallivus, lojaalsus, järjekindlus ja pühendumine, kannatlikkus. Kui väärtuste õpetamine jäetakse juhuse hooleks, siis sellega kaasneb risk kaotada oluline osa omaenda kultuurist. Õpetajad õpetavad küll väärtusi, kuid sageli tehakse seda alateadlikult, nt, kui öeldakse lapsele, et valetada ei tohi, siis õpetatakse sellega tegelikult tõe väärtustamist. Seda protsessi peaksid õpetajad endale teadvustama ja paremini läbi mõtlema, kuidas väärtusi lastele edastada .
Oma esimesed väärtushoiakud saadakse perekonnast. Põhiosa inimese väärtushoiakutest pärineb isalt-emalt, laps jäljendab nende käitumist, omandab nende enesekohaseid oskusi, toimimisviise, võtab üle terveid iseloomujooni. Paraku ei peeta igas kodus oluliseks lapsele väärtuste õpetamist. Seega on väga oluline roll koolil ja õpetajatel, õpetades lastele väärtusi, mis on elus olulised. Väärtuste õpetamine lapsele noores eas, aitab lapsel kujundada häid iseloomujooni tulevikus. Kuigi minu arvates ei pöörata Eesti koolides väärtuste õpetamisele suurt tähelepanu, siis arvan siiski, et olen koolis õppinud väärtusi, mida ka praeguses elus väga hindan ja oluliseks pean. Saan kindlalt väita, et koolis õpitud aastatega on mulle õpetatud austust ja kohusetunnet, ausust, koostööoskust ja osavõtlikkust, pühendumist ja sallivust. Hoolimata sellest, et paljusid väärtusi õpetati koolis alateadlikult, on need väärtused minuni siiski jõudnud.
Väärtusi on palju, mida koolides õpetada. Õpetatakse neid väärtusi, mida keegi enda jaoks elus oluliseks peab. Loodan, et Eesti koolide õpetajad hakkavad üha enam mõistma, kui oluline on õpetada lastele lisaks teadmistele ka väärtusi. On tähtis, et väärtushoiakuid aitaks kujundada peale vanemate ka õpetajad ja kogu koolikeskkond.
Aktuaalne teema – väärtuskasvatus koolis
 
Väärtuskasvatuse roll on paljude riikide koolipraktikas tõusnud järjest olulisemale kohale. Ka Eestis on väärtuskasvatuse teemal peetav diskussioon viimastel aastatel mitmetel kordadel meediasse jõudnud. Viljandi C.R. Jakobsoni Gümnaasiumi ajalooõpetaja Ülle Luisu intervjueeritav oli Pille Valk, kes on on Tartu Ülikooli religioonipedagoogika dotsent, üleriigilise religiooniõpetuse ainenõukogu esimees ning osalenud ka Tartu Ülikooli eetikakeskuse tegevuses.
Pille Valgu sõnul ei ole võimalik kiiresti muutuvas maailmas õpilastele kaasa anda valmis käitumisretsepte. Varasemad põlvkonnad ei ole pidanud tegema nii suurt hulka valikuid ja otsustusi, nagu kiirelt muutuv ja järjest mitmekesisem elu tänastelt noortelt nõuab. Seega omandab noore inimese kõlbelise arengu suunamine ja toetamine, tema ettevalmistamine vastutustundlike küpsete valikute tegemiseks erilise tähtsuse.
Kuidas tähtsustatakse väärtuskasvatust teistes Euroopa riikides?
Võib öelda, et Euroopas on see teema saanud suureks trendiks 80-ndate aastate lõpust alates. Soomlaste juures peetakse väärtuskasvatust koolis üldse üheks olulisemaks teemaks, millega tegeldakse läbivalt kogu koolitegevuse kaudu. Soomes sai aktiivne diskussioon väärtuste üle hariduses ja väärtuskasvatuse selgema esiletoomise vajaduse üle alguse 1990-ndatel aastatel. Sealt alates rõhutab ka riiklik õppekava väärtuskasvatust ja eetika küsimuste arutamist kõigis õppeainetes. Lisaks läbivale teemale on väärtuskasvatus selgemalt esil ka omaette valdkonnana, millele on eraldatud märkimisväärne tunniressurss. Jaapanis on 1980-ndatest aastatest alates kõlbelisest kasvatusest saanud mõõdik kõigele koolis toimuvale. Seda on iseloomustatud kui pööret akadeemiliste teadmiste keskselt koolilt väärtustekesksele koolile. Taustaks on tõdemus, et kiirelt arenevas maailmas muutuvad ja vananevad teadmised väga kiiresti.
Milline roll on väärtuskasvatuse teemal Eestis?
Eestis on eetika ja väärtuskasvatuse teemaga tegelemiseks loodud vastav Riiklik väärtusprogramm. Programmi idee järgi ei anta koolile n-ö kusagilt “ülevalt” nõudeid, vaid luuakse koolidele võimalus taotleda vahendeid oma väärtuskasvatuse programmide loomise jaoks. Seega on antud programm kanaliks, mis annab võimaluse alt-üles ideede tekkimiseks, ideede sünniks – tegemist ei ole normatiivide kehtestamisega, vaid koolid töötavad ise väärtuskasvatuse programmi välja ning kaasavad selleks eksperte. 
Kas väärtuskasvatus on õppeteema või midagi muud?
Väärtuskasvatus võib olla nii õppeteema kui ka midagi muud. Sõltuvalt koolist ja situatsioonist võib rõhuasetus olla erinev. Uues õppekavas on läbivate teemade hulka toodud ka “Väärtused ja kõlblus”. Selle kavandamisel ja läbitöötamisel lähtuti riikliku õppekava alustest ning riikliku õppekava poolt sätestatud kooli ülesannetest ja kooli õppe- ja kasvatustöö sihtidest. Väärtuskasvatus on järjepidev protsess, pälvides pidevat eakohast tuge ja tähelepanu. Kampaania korras läbi viidud “hoogtöö päevakud” võivad küll leevendada mõnd probleemi, aga sisulisest väärtuskasvatusest me sel juhul küll kõnelda ei saa. Praktilistest meetoditest on soovitav kavandada aineteüleseid ühisprojekte. Väärtuskasvatuse olulisuse rõhutamine sellele läbiva teema staatuse andmisega on oluline samm sellesuunaliste arengute toetamiseks.
Kuidas saab aineõpetaja ennast kurssi viia väärtuskasvatust puudutavate teemadega?
Tartu Ülikoolis tegutsev eetikakeskus on käivitanud eetikaveebi, mis asub aadressil www.eetika.ee. 
Soovitan eriti tutvuda näiteks eetikakeskuse poolt eelmise aasta detsembris läbi viidud konverentsi materjalidega. Märtsis on ilmumas raamat “Väärtused – võimalused  ja valikud 21. saj koolis”, kus tutvustatakse erinevate koolide väärtuskasvatuslikke kogemusi ja uusi suundi, mis peaksid inspireerima ka teisi koole. Raamatul on nii teoreetiline kui ka praktiline osa. Aineõpetaja saab end tulevikus harida ka täiendkoolituse kaudu – vastav täiendkoolitus on kujunemas. Koolitust kokkuleppelises mahus saab iga kool tellida Tartu Ülikooli usuteaduskonnast. Riikliku väärtusprogrammi raames on väljatöötamisel süsteem ülikooli usuteaduskonna ja eetika keskuse vahel, mis võimaldab koolidel välja töötada vastavat koolituspaketti. Sama koostöö raames on ilmumas ka klassikalisi väärtuskavatuse mudeleid ja kaasaegseseid väärtuskasvatuse suundumusi tutvustav artiklite kogumik “Väärtuskasvatuse lugemik”.
(Ü. Luisk 2009 Aktuaalne teema – väärtuskasvatus koolis)
http://arhiiv.koolielu.ee/pages.php/0710,22808
ENESEANALÜÜS
Sõna väärtus tuleb ladinakeelsest sõnast valere, mis tähendab „väärt olema“. Kõige levinum kasutus on, et väärtus on see, mis on väärt omamist, saavutamist või tegemist. Väärtused on soovide objektid, mis juhivad meie toimimist. Kui mingit tunnust peetakse väärtuseks, siis tähendab see, et seda võetakse arvesse valikute langetamisel ning enda ja teiste tegevuste kavandamisel (Blackburn, 2002: 488).
Arvan, et see tsitaat võtab hästi lühidalt kokku väärtuste põhimõtte. Me kõik omame erinevaid väärtusi mis tulenevad kodust, koolist ja ühiskonnast. Väärtused on erinevad olenevalt east , soost, elukeskkonnast.
Loengus osaledes ja soovitatud kirjandust lugedes sai selgeks, kui suurt tähtsust omab kasvatus väärtuste kujunemisel ja kasvamisel. Väärtuste kasvatamine on teadlik ja aeganõudev töö, mille lõpptulemuseks on positiivse maailmapildiga inimene. Samas panigi mõtlema fakt, et palju oleneb sellest kuidas väärtuseid teadlikult arendada ja kasvatada ning kui suur on minu kui õpetaja vastutus laste maailmapildi kujunemisel. Me teeme omi valikuid ja anname hinnanguid automaatselt, teadmata, et need toetuvad sissejuurdunud väärtushinnangutele ja väljutame emotsioone milledel on otsene mõju laste tulevikule ning minapildile. Tundub ju, et õpetaja töö on lastele teadmisi edasi anda ja lasteaiaõpetajal lisaks hoiufunktsioon. Samas oleme aga õpetajatena elavad eeskujud kõiges, mida lapsed näevad ja teavad meid tegevat. Laps ei saa ju tõsiselt võtta õpetajat, kes käitub vastuoluliselt oma õpetustega. Näiteks tean maakohas ühte inimest, kes töötas koolidirektorina ja seega oleks pidanud olema eeskujuks oma alluvatele ja õpilaskonnale. Tööpostil ta seda oligi, kuid minu ema, kes õppis selle direktori juhitavas koolis, oli sunnitud tihti nägema teda oma kodus ja vägagi ebakaines olekus. Milliseid väärtuseid see direktor minu emale sisendas? Kindlasti mitte austusest tulenevaid ja eks kahtluse alla läksid kõik väärtused, mida direktor püüdis edasi anda, kuna ta ei olnud minu ema silmis lugupidamist vääriv inimene.
Seega ongi minu arvates õpetaja töös kõige suuremateks väärtusteks need, mis tekitavad lastes austust ja tahet õpetatut järgida ning teadmine, et õpetaja näeb iga last isiksusena. Selleks, et teadmisi edasi anda, peab õpetaja ise ka enda õpetatusse uskuma ja soovima seda teistega jagada.
Samas on oluline, et õpetajana suudaksime laskuda lapse mõttemaailma tasemele , näitamaks, et oleme kõik ühesugused ning ka vaatamata tulenevatele vigadele ja eksimustele, austust väärivad. Hea õpetaja eesmärk on ju jõuda iga lapseni ja tekitada temas soovi järgida positiivseid väärtusi.
Näiteks meenutan väga soojalt enda esimest, algklasside õpetajat. Olin koolis väga püüdlik, nagu tõenäoliselt enamus esimese klassi lastest. Õpetaja oli väga noor, ilus ja ta meeldis mulle. Ühes tunnis aga koostas ta meile iseseisva tööna liikuva aabitsa ülesande, mille eest pidime saama hinded. Ma ei osanud seda hästi ja sain tulemuseks päevikusse hinde „3“. Kuna olin hea õpilane, oli see suur egolaks ning hakkasin nutma . Ka õpetaja oli kurb ja lõpptulemusena ta tõmbas minu kolme maha ja kirjutas, et sooritasin tunnitöö hindele „5“. Aga tegelikult ma teadsin ju, et see parandus ei muuda minu teadmisi ega ka tunnitöö eest saadud kehva hinnet. Küll sain teada, et õpetaja on empaatiline ja hooliv ning minu teadmised ja tegemised lähevad talle korda. See omakorda tekitas tahet õppida – nii enda kui ka õpetaja rõõmu nimel. Ja kindlasti õpetas see õpetaja mulle, et headuse ning hoolivusega saab teise hinges imesid korda saata.
Teiseks näiteks tahan tuua enda gümnaasiumiaegse eesti keele õpetaja, kes arvas , et lapsi tuleb distsipliini ja õpiedu saavutamiseks pidada himuterrori all ja seega hea hinne oli tõeline haruldus. Klassis rippus tahvli kõrval illustratsiooniks võimas püksirihm, mis küll õnneks kasutust ei leidnud. Mäletan enda klassiõde, kes sama tahvli juures nuttis, kuna ta ei osanud sellel asuvat ülesannet lahendada ja kartis õpetaja reaktsiooni. Õpetaja arvates tuli õpilasele alati panna tehtud töö eest pigem halvem hinne, muidu pidavat me „loorberitele puhkama jääma“. Muidugi oli tegemist meie hinnete ja teadmistega, seega ikka pingutasime, aga mingeid elu edasiviivaid ja positiivseid väärtusi see õpetaja meile küll eluteele kaasa ei andnud ja mitte sallides tema antud tundi kandus see tunne edasi ka õpetatud ainele.
Nende näidete varal on hea aru saada, kuidas täiskasvanud, kellega laps eluteel kohtub, mõjutavad tema arusaamu ja hinnanguid. Paljudel lastel pole aga vanematel kodus aega ega tahet nendega tegelda ja seega on tegelikult pandud see väärtushinnanguid kujundav töö õpetajate kanda. Seega tuleks ju õpetajaid, nii lasteaia kui kooli omi, eriliselt väärtustada ja hea õpetaja, kes südamega oma tööd teeb, on austust väärt.
Väärtused ongi selline imeline edasiviiv pagas inimesel, millele igapäevaselt ei mõtle. Väärtused justkui toetuvad teineteisele. Teame ju, et see, kes on õpetatud ausaks, hoolivaks ja töökaks, seda peaks saatma elus edu. Samas näeb aga tänapäeva ühiskonnas palju valskust, ärategemist, kahjurõõmu, üleolevust. Ja tundub, et neil inimestel, kellel väärtushinnangud on justkui paigast , läheb igapäevaelus karistamatult ja hoopis paremini kui neil, kes järgivad head õpetust ja autunnet. Sellest johtuvalt on raske omi väärtushinnanguid hoida ja õpetajana edasi anda. Kuidas on võimalik lastele õpetada, et maaslamajat ei lööda ja abivajajat tuleb aidata, kui igapäevaelus selle tarkuse ja aumehelikkusega justkui kaugele ei jõua? Suulistel kokkulepetel pole jõudu ning igal hetkel tuleb jälgida, et keegi sinust üle ei sõida. Kehtib reegel, et võidab see, kellel on surres rohkem asju ja vahet pole, millisel teel need on saadud. Seega tundubki, et õpetajad kes väärtushinnanguid edasi annavad peaksid olema justkui roosade prillidega. Aitaks võibolla see, kui koolidesse ja ka lasteaedadesse tunniplaani sisse panna kasvatusväärtusena väärtuskasvatus, mille raames selle arendamisega teadlikult tegelda. See paneks teadlikumalt asjaga tegelema õpetajad ja lapsed omakorda viiksid oma teadmised koju kaasa. Arvan, et selleks, et positiivsed väärtused kodudes ausse tõsta, tuleks neil teemadel rohkem sõna võtta ühiskonnas austust omavatel persoonidel. Ja muidugi on oluline õpetaja - lapsevanema omavaheline koostöö ja austus. Tean aga ise, kuidas lapsevanemad tihti ei väärtusta õpetaja tööd. Olen juhtunud kuulma, kuidas laps, kellele vanem lasteaeda järele tuleb, vastab tema küsimisele, et pole päeva jooksul midagi uut õppinud. Laps peab silmas seda, et pole ehk laua taga istunud ja konkreetset töölehte täitnud. Ometi oleme päeva jooksul harjutanud omavahelist suhtlemist ja probleemide lahendamist, käinud jalutuskäigul ning teinud seal erinevaid tähelepanekuid ja omavahel meeldivalt aega veetnud. See kõik võib osutuda elus olulisemaks kui peast arvutamine. Lapsevanem tahab aga konkreetseid tulemusi - lugemist, kirjutamist, arvutamist, et laps saaks koolikatsete tulemusel parimast parimasse kooli. Mismoodi siis öelda, et tegelesime terve päeva väärtuskasvatusega ja meil oli lihtsalt tore päev, kui lapsevanem võtab seda kui tegemata tööd? Ja ka laps tunneb siis, et see tore päev ongi tegelikult hoopis ebaõnnestunud päev ja me oleme vanemate ootusi alt vedanud . Mis aitab siis säilitada seda enesekindlust oma töös, ja teadmist, et annad lastele eluks kaasa õigeid väärtusi, kui sellel pole justkui kaalu?
Mina isiklikult sain läbitud loengu alusel mõelda rohkem sellele, kuidas meie väikseimadki mõtted ja teod mõjutavad nii meie endi kui kõrvalseisjate elusid , tegusid , mõtteid. Igal teol on tagajärg ja positiivsus ning tunnustus tehtud tegude eest on see mis viib elus edasi. Tuleb kuulata südametunnistuse häält, sest seal ongi kõik väärtushinnangud peidus.
Kasutatud kirjandus:
M. Sutrop, P. Valk, K. Velbaum „Väärtused ja väärtuskasvatus“
M. Veisson „ Väärtused koolieelses eas“
M. Põder, M. Sutrop, P. Valk „Väärtused, iseloom, kool“
O. Schihalejev „ Väärtuskasvatus õpetajakoolituses“
S. Hirsjärvi, J. Huttunen „ Sissejuhatus kasvatusteadusesse“

Lasteaed ja kolm müüti

november 5, 2012 by merikem
On rohkelt inimesi, kelle arvates lasteaiakasvataja amet on lihtlabane – laste pisaraid ja tagumikke
pühkida oskab igaüks. Käibel on mõned müüdid, mis takistavad nägemast lasteaeda haridusasutusena selle sõna sügavamas tähenduses.
Esimene müüt pärineb meie talupojakultuurist – kõik kasulik peab tulema läbi raske töö. Lasteaias tarkusi vägisi pähe ei topita, nii et alusharidus pole midagi tõsiseltvõetavat.
Kooliõpilaste madal koolirõõm pole näiteks mingi probleem, sest ega haridus pea meeldima .
Kui meie koolis käisime, siis kiristasime ju küll vihast ja vaevast hambaid, järelikult peavad
meie lapsed sama kadalipu läbima.
Mängimine, oh häda, on aga lõbus. Ja tähelepanuta jääb kasvatusteadlaste ja psühholoogide kinnitus, et lasteaias tegeletakse mängu kaudu tähelepanu, tajude, mälu ja kõneoskuse arendamisega. Selliseks arendustööks on ilmselgelt vaja spetsiifilisi oskusi, nii et on suur vahe, millises lasteaias ja milliste õpetajate juhendamisel laps oma päevi veedab.
Seega võib lasteaia mõttena näha koolivalmiduse saavutamist. Oleme ju harjunud, et iga haridusastme sihiks on valmidus järgmiseks astmeks . Millisel astmel tegutsetakse aga õnnevalmiduse nimel – hea, ausa, hooliva, loova ja õnneliku inimese kasvamise nimel? Igal astmel? Kahjuks mitte.
Takistab teine müüt – haridusasutused tegelevad tarkuse suurendamisega ja laste-noorte isiksust ei kujunda. Panus kujundamisesse on aga paratamatu, olgu see siis teadlik või juhuslik. Isiksuse kujunemisele jätavad oma jälje suhtlemismustrid, õpetaja eeskuju, õpetamise protsess, hindamine, motiveerimine ja karistamine jpm. See jälg on sügavam ja mõjutab edasist elukäiku rohkem kui pähe õpitud raamatutarkus.
Lasteaia «jälg» ilmneb otseselt juba koolis, eelkõige suhtlemis- ja õppimispädevuse kaudu. Nii vägivaldsed käitumismustrid ja erinevuste halvustamine kui ka kehv õpimotivatsioon ja vähene koostöötahe on väärtushinnangud. Nende juured on aga koolieelses eas.
Lasteaedades tunnistatakse minu meelest hariduse isiksust kujundavat jõudu teistest haridusastmetest enam. Samuti on lasteaiaõpetajad õhinaga vastavatest teadmistest huvitatud
(vt www.eetika.ee/831558). Ja jumal tänatud, sest selles eas on laste suunamine märksa lihtsam ja eeskuju roll tohutult suurem.
Aga kodu roll väärtuste kujunemisel? Jah, kodu mõju on tohutu. Aga olgem ausad – kodune väärtuskasvatus on paljuski juhuslik.
Kui ma näiteks enesevalitsuse kaotan ja raevunult oma mudilase peale karjun, siis jätab see oma jälje. Laps haavub ja õpib, et nii see elu käib. Küllap peagi ka jäljendab. Kui tihti me viitsime end analüüsida, oskame selliseid seoseid luua ja suudame protsessi teadlikult juhtida?
Just see on kolmas müüt – arvatakse, et lasteaia väärtuskavatus on kodusega võrreldes tühine. Aga kui palju on tegelikult kodusid, kus on lisaks ajale ja tahtmisele ka oskust väärtuste kujundamisega mõtestatult ja järjekindlalt tegeleda? Kus ollakse ühiskonnast ja selle hädadest kolm sammu ees? Loodan, et neid on palju, nii et kodud ja lasteaiad saavad oma jõud ühendada.
Nelli Jung , Tartu Ülikooli eetikakeskus
Postimees 28.08.2010
Autor on äsja ilmunud TÜ eetikakeskuse ja Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste instituudi välja antud raamatu «Väärtused koolieelses eas: väärtuskasvatus lasteaias» toimetaja .

Inimese viis väärtust

september 28, 2012 by merikem
0
Lembit Jakobson
Õpetajate Leht 27.09.02
Aasta tagasi õppis ja õpetas Saaremaa Ühisgümnaasiumi inglise keele õpetaja Kersti Randmaa Tai Kuningriigis Bangkokist 200 kilomeetri kaugusel Lamnarai linna lähedal asuvas Sathya Sai Inimväärtuste Haridusinstituudi juures olevas Sathya Sai koolis inimväärtusi. Järgnevas on tema meenutused seal kogetust.
“Õpetajaid oli sinna õppima ja praktiseerima tulnud üle maailma: Argentiinast, Lõuna-Aafrikast, Hollandist, Saksamaalt, Kasahstanist, Inglismaalt, Eestist jne. Lisaks tundide andmisele kuulub selle kooli õpetajate töökohustuste hulka öövalves ja kasvatajaks olemine.
Kooli asukoht valiti eesmärgiga, et läheduses asuksid mäed ja voolaks vesi. Lai jõgi oli näha kooliteelt. Mäed aga paistavad kogu aeg, klassiruumidel ei ole isegi aknaklaase. Mägede taustal kulgeb seal inimeste igapäevaelu. Mägesid kutsutakse austavalt “vanaisadeks”, nad meenutavad inimestele igavikku.
Sealse koolielu alus on Sathya Sai Baba inimväärtuste haridusprogramm. Põhikooli baasil õpib internaatkooli tüüpi õppeasutuses ligemale 200 last. Enamasti on need endised probleemsed lapsed. Paljud õpilased aga pärinevad jõukatest ja eeskujulikest perekondadest. Nende vanematel on kindel usk, et just see kool aitab lastest kasvatada hea iseloomuga inimesi.
Sathya Sai koolid on igal maal selle maa usundi-, traditsioonide ja kultuurikesksed. Tai on budistlik maa, seepärast toetub õpetus selles koolis budismile ja Sai Baba õpetustele.”
Päevakava
Lapsed äratatakse hommikul pisut enne viit . Järgneb pesemisrituaal, riietumine koolivormi ja minek palveruumi, mille igas seinas on eri religioonide altarid. Poisid palvetavad ühel, tüdrukud teisel poolel. Meditatsiooni mõte on sisemine puhastumine ja korrastumine. Sellele järgneb tavaliselt õpetlik lugu. Eriti populaarsed on lood Tai askeetliku eluviisiga kuningast . Kuningas kannab igapäevaelus oma onu ülikondi ja jaotab pliiatsi , millega kirjutab, kuu aja peale, et poleks raiskamist.
Kell 6.45 on hommikusöök. Loetakse tai- ja ingliskeelne söögipalve: “Me täname neid, kes andsid meile elu, õpetajaid, kes annavad tarkuse, loodust, mis katab meile laua. Me sööme seda toitu, et olla kasulikud ja teenida teisi armastuses ja alandlikkuses.” Tagasihoidlik hommikusöök on vetikatest, riisist, sojast ja bambusevõrsetest. Koolis toitutakse taimetoitlastele kohaselt: palju on idandeid, rohelist, sojatoite.
“Pärast hommikusööki võtavad lapsed oma kausikesed ja lapid ning pesevad kraanikausis voolava vee all nõud puhtaks. “Õpetaja, anna mulle oma kauss pesta!” – sellist lauset kuuleb sööklas lastega ühes lauas istudes tihti. Samasuguse rõõmuga, nagu nad nühivad iga söögikorra järel oma kausikesi, pesevad nad igal õhtul puhtaks oma lumivalged sokid. Ikka selleks, et õppida ennast ise teenindama , mitte olla nagu euromaades laua taga istuvate ja toitu ootavate rahulolematute isandate rollis,” jutustab Kersti Randmaa.
“Pärast hommikusööki ja nõudepesu koguneb kogu kool lipuväljakule. Tai hümni laulmise saatel tõuseb vardasse kuningriigi sini-puna-valge lipp . Kell 7.30 algab õppetöö. Tundi alustatakse sageli õues. Istutakse ringis. Õpetaja ütleb selleks päevaks mõeldud mõtte või istutakse suletud silmadega paar minutit vaikselt , et kuulatada oma sisehäält. Iga koolipäeva esimene tund on inimväärtuste tund, kus arutatakse päevakajalisi, elust tulenevaid teemasid . Palju tehakse rühmatööd, harjutatakse lapsi olema kannatlikud ja sihikindlad, arvestama üksteisega.
Palju tunde toimub varikatuse all õues. Et väiksemad lapsed saaksid tundide ajal liikuda, on üksteisest eemal kasvavate puude okste külge seotud ülesanded, mida nad lugema ja lahendama peavad. Tunni lõpus hüütakse alati kooris: “Aitäh, õpetaja!”
Kooli igapäevaelu juurde kuulub ka madudega toimetulek . Lapsi õpetatakse, et madusid ei tohi rünnata. Nende eest palvetatakse ka kõvasti. Kümne aasta jooksul, mil kool eksisteerib, pole õnnetusi juhtunud.
Ainetunni pikkus on 50 minutit. Vaheaeg kestab viis minutit, keskpäeval on see tunnine. Lõunavaheajal mängivad lapsed kõikvõimalikke kivimänge. Kuna jõgi ja mäed on lähedal, tuleb lastel silm kogu aeg peal hoida.
Pärast lõunat tehakse koduülesandeid. Kella 16–18 on vaba aeg. Koolis on üks ujula, mitu lehtlat ja kohti, kus saab jõe kaldal jalgu kõlgutada ja vee voolamist vaadata. Suuremad lapsed togivad jalgpalliväljakul palli.
Ringid töötavad põhiliselt laupäeval ja pühapäeval. Väga suurt rõhku pannakse muusika - ja kunstiharidusele. Iga laps õpib mingit pilli, meisterdab, voolib või maalib.
Pärast õhtusööki minnakse ühiselamusse pesema. Päev lõpeb pidzaamadesse riietatud laste ühispalvusega. Pärast tänupalveid lähevad poisid ja tüdrukud oma internaatidesse.”
Pitsaprojekt
Ühel päeval otsustas 2. klass, et tahab teada kõike pitsa kohta. Koos õpetajaga arutati läbi, mida läheb pitsa valmistamiseks vaja, kust neid toiduaineid saab ja kus nad kasvavad.
Koos mindi turule valima ja ostma, arvutati, kui palju üks või teine toiduaine maksab ja kas raha jätkub. Pitsa küpsetati ühiselt kooli köögis valmis ja pakuti siis seda ka teistele lastele.
“Integreeritud õpetus pitsaprojekti kaudu toimis ülihästi. Lapsed läksid seda tehes hasarti,” räägib Kersti Randmaa. “Mõtlen nukrusega euroköökidele meie koolimajades, kuhu lapsed ei tohi mingil tingimusel oma jalgagi tõsta, rääkimata ühiselt küpsetatud piparkookidest jõulude ajal või ülestõusmispühade munade värvimisest.”
Inimväärtused
“Õhtumaa kultuur rajaneb eelkõige individualismil, selle väljaarendamisel. Haridust inimväärtuste kaudu õpetavates koolides on aga aukohal see, et lapses puhkeks õitsele armastus.
Alandlikkus ja vanemate austus ei tähenda allaheitlikkust, vaid teenib arusaama, et inimese kõige suurem väärtus – tema ilmaletulek, elu ime nägemine – on võimalik tänu vanematele. Seepärast tänavad Tai lapsed palvetes mitu korda päevas oma isa ja ema.
Tänu selle kooli direktorile , NASA projektis osalenud teadlasele dr Art–Ong Jumsaile on Tai põhiseadusesse sisse viidud säte, et koolides peab õpetama ja õppima inimväärtusi. Armastus, tõde, õige käitumine, rahu, vägivallatus – need inimliku elamise viis põhiväärtust on kogu koolielu alus.
Selles eas lastel tuleb ikka konflikte ette, ükskõik, millises maailma osas nad ka ei elaks. Kord vehkisid söökla ees rusikatega kaks väikest poissi. Õpetajad ei asunud selgitama tülitsemise põhjust, vaid panid poisid lusikatega teineteist toitma. Algul tegi kumbki seda hambad ristis, mõne aja pärast aga juba naerul sui.
Erinevalt meie lastest, kes asuvad kohe end õigustama ja teist süüdistama, õpetatakse Tai lastele andeksandmist. Eriarvamusi õpetatakse lahendama vesteldes.
Kahe ja poole kuu jooksul nägin ka ühte probleemset poissi. Ta lõi jalaga koera , võttis söögilauas teiste eest toitu ära. Augusti alguseks, mil Taist ära sõitsin, oli poiss tundmatuseni muutunud. Kui ta tegi halba, ignoreerisid kõik õpetajad seda üksmeelselt (eelnevalt selles kokku leppinud), kui head, kiitsid kõik õpetajad teda.
Armastuse õhkkond oli teinud oma töö.
Südameheadust on võimalik õppida matemaatikatunniski. Klassile anti lahendada ülesanne: talupojal on rahakotis 500 bahtit (Tai rahaühik) ja tal on tarvis osta 300 ümbrikku. Üks poiss ei saanud kuidagi alustatud ülesande lahendamisega, vaid ütles õpetajale: “Kui tal on nii vähe raha, kas ta siis ikka peab nii palju ümbrikke ostma?” Poisi süda ei valutanud mitte sellepärast, et ta ei osanud ülesannet lahendada, vaid et talumehel nii vähe raha oli.
Istumajätmist selles koolis ei tunta. Reeglitest ja valemitest tähtsam on püüe, et igas lapses areneksid ja kinnistuksid inimväärtused. Vaikne istumine, tarkuseivaga mõistulugude jutustamine, aforismid, grupis laulmine , ühispalved ja ühine tegevus – need on tehnikad , mille abil püütakse aidata kaasa noorte inimeste arenemisele, sisemise rahu, jõu ning kindluse saavutamisele. Rahulik mõistus on ülitähtis selleks, et langetada õigeid otsuseid.
Kooli lõpetanud teismelised on õppinud südameheadust, mõtte, südame ja käte kooskõla. Seepärast on Sathya Sai koolide õpikud Euroopa koolide omadega võrreldes lapsekesksed ja inimheadust sisendavad.
Meile toonitati korduvalt, et Tai laste koolikottides on nende maa saatus.”
Õpetaja
“Õpetaja roll idamaade kultuuris erineb oluliselt lääne omast. Õpetaja pole seal lihtsalt koostööpartner või klienditeenindaja, nagu meil on moes ütelda, vaid inimene, kelles kehastub tarkus. Seepärast on Tai koolis õpetajate päeva puhul lääne kultuurile täiesti alandamisena näiv tava: kooli helesinise põrandaga saalis õpetajatele lilli viies liigutakse põlvedel ühe õpetaja juurest teise juurde. See on kummardamine tarkuse ees, mida õpetaja kehastab. “Sa oled mu jaoks jumal,” lausus üks tüdruk, kui koolist ära hakkasin tulema. Ta kallistas mind nii kõvasti, et mul tulid pisarad silma.
Õpetajate toa seinal kõigile nähtaval kohal on kaks reeglit: “Ole heaks eeskujuks!” ja “Mine tagasi esimese reegli juurde!”
Sellist armastuse atmosfääri, mida seal kiirgas, ei ole mul õnnestunud mujal kohata. Ka teised õpetajad tundsid sedasama ,” lausub Kersti.
“Olin seal kogu aeg nagu peo peal: teiste õpetajate ja laste silme all. Eemalolek harjumuspärasest keskkonnast sundis enda kallal tegema kõva tööd. Meile peeti suurepäraseid loenguid lapse psühholoogiast, inimväärikusest, taimetoitlusest, õpetajaks olemisest. Toimusid workshop’id ja meditatsioonid . Kõik selleks, et “ vaktsineerida ” õpetajate kaudu lapsi kurjuse vastu. “Haridus ilma iseloomu kujundamiseta on sama ohtlik kui äri ilma kõlbluseta,” toonitas Sathya Sai Baba juba 20 aastat tagasi.”
Õpilased
Koolis õpivad ka orvud, lapsed, keda emad üksi kasvatavad või kelle vanemad on hüljanud. Tänu miljonärist metseenile ja vabatahtlike annetustele on õppimine selles koolis tasuta.
Tai Kuningriigis on loomulik, et õpilased kannavad ühesugust vormi. Selle kandmine annab Kersti arvates lapsele rollitunde “mina õpin”, väärikuse ja uhkuse, aidates eristada teda nendest lastest, kes veel koolis ei käi.
“Kuus- seitse naist valvavad, et tikitud nimedega koolipluusid iga päev puhtad oleksid. Oma nimega tikitud sokke pesevad lapsed ise. Nii need ripuvadki puhtuse sümbolitena tuule käes nööril kooliõues.
Vaheaeg on iga kahe kuu tagant. Kui rikkamad vanemad oma võsukest vaatama tulevad, kostitavad nad peale oma lapse veel trobikonda pisemaid. Moodsad emad viivad lapsi internetikohvikutesse. Poisid harrastavad seal nagu meilgi mänge, kus voolab verd ja sõjameestel lendavad pead otsast.
Tais on televisioonikultus. Ükskõik, millisesse pisipoodi, kohvikusse, apteeki või sauna ka ei lähe, televiisor mängib kogu aeg. Päris omapead lapsi pildikastiga aga ei jäeta.
Lapsed on Tais armastuse kehastus. Vanemate ja laste vaheline asine suhtlemine on tundmatu. Nii ongi sealsed lapsed õpetajatega suhtlemisel siirad ja avatud, nende rõõm ehe. Kui õpetaja on kooli koridoris mõttesse jäänud, minnakse temast mööda varvastel.
Istusime ühes söögilauas ühe 8. klassi tüdrukuga. Ükskord hommikusöögi ajal küsis ta minult : “Õpetaja, kas te käisite täna duši all?” Olin kohmetunud: “Õhtul käisin, aga hommikul ei jõudnud,” vastasin talle. Ta nähvas: “Lääne inimesed ei pese ennast!” Lääne inimesed on Tai naistega võrreldes seal tõesti vähem sätitud. Püüdsin ennast õigustada. Paari nädala pärast pöördus see tüdruk uuesti minu pole: “Õpetaja! See, mis ma sulle ütlesin, vaevab mind. Anna mulle andeks!””
Kolleegid
“Mõtlen sooja südamega Tais kohatud õpetajatele. Delma Yuarata, pisike ja sale katoliiklasest filipiinlanna (oma pere kaheksas laps) rääkis meile, et on meie keskel ainult tänu sellele, et tema õpetaja uskus temasse. Väga vaesest perest tütarlaps poleks muidu jõudnud õpetajate instituuti. Täna on tema õpetada 50 last ühes klassiruumis , lisaks kõigi vihikute parandamine. Heru Atmandu, 72-aastane endine Indoneesia sõjaväelendur, palvetas ühtelugu oma palvevaibakesel Indoneesia pärast Meka poole. Rahuliku vanaduspõlve asemel hakkas ta õpetajaks, et veel midagi oma rahva heaks teha.
Kõigil õpetajatel oli hulk näiteid selle kohta, et maailm on sügavas kriisis . Aeg-ajalt puhkesime loenguruumis nutma, elades läbi seda, kui inimesed, olgu New Yorgis või Lõuna-Aafrikas, on jäetud ilma inimväärikusest, kui nende elus puuduvad armastus ja rahu. 19 õpetajat 14 riigist kogesid iga päev oma ümber armastuse õhkkonda ja osalesid ise selle loomises.
Lisaks inglise keelele ja arvutioskusele, elus toimetuleku õppimisele tuleks ka meie koolides õpetada lapsi olema rahul oma keha, juuste värvi ja paksusega, nina kuju ning talje ümbermõõduga. Õpetada kasutama oma käsi ja südant mitte üksnes oma karjääri ja edu nimel, vaid ka teiste teenimiseks. Seda õppides ja osates oleks meie ümber rohkem õnnelikke inimesi.”

Juba päris väikesed beebid tajuvad ebaõiglust

Katses paluti beebidel oma mänguasju jagada. AP/ Scanpix
Samal teemal

• 28.09.11 Beebid unustavad, aga mitte kõike
  

12.10.11 | Psühholoogia
Toimetas Kirsikka Kurg
Washingtoni ülikooli teadlaste sõnul ilmnevad inimestel õiglustunde ja altruismi alged juba lapsekingades. Isegi 15-kuused beebid teevad vahet võrdsel ja ebavõrdsel toidujagamisel ning teadlikkus võrdsusest suunab neid suuremale valmidusele oma asju jagada. Seni arvati, et need täiskasvanutele omased tunnused arenevad alles palju hilisemas eas.
Washingtoni ülikooli psühholoogia professori Jessica Sommerville’i uurimisrühma poolt läbi viidud eksperimendis osales 47 keskmiselt 15-kuust beebit. Lastele näidati oma vanema süles istudes kahte videoklippi toidu jagamisest.
Esimeses videos hoidis üks eksperimentaator käes kaussi küpsistega, mida ta jaotas kahe teise eksperimentaatori vahel. Esimesel korral sai kumbki katsetaja ühepalju küpsiseid, teisel korral jagati maiused laiali ebavõrdselt. Teine videoklipp oli sama süžeega, ainult küpsisekausi asemel oli mängus kann piima.
Teadlased mõõtsid aega, kui pikalt beebid võrdset ja ebavõrdset toidujagamise protseduuri vaatasid, et mõõta nende üllatust. Selgus, et rohkem köitis laste tähelepanu situatsioon, kui üks katsetaja sai rohkem toitu (küpsiseid või piima) kui teine.
Sommerville’i sõnul näitab katse ilmekalt , et beebid ootasid toidu õiglast ja võrdset jaotamist ning olid üllatunud vastupidist nähes.
Et näha, kas laste õiglustunne on seotud nende enda valmidusega asju jagada, tehti ka teine katse. Selleks lasti lapsel valida kahe LEGO mänguasja vahel endale meeldivam . Seejärel tuli tema juurde eksperimentaator, keda lapsed polnud varem näinud, ja palus mänguasjadele osutades ühte endale.
Kolmandik lastest andis võõrale enda lemmikmänguasja ja kolmandik teise LEGO. Ülejäänud beebid ei soovinud oma mänguasju jagada.
92% lastest, kes ulatasid oma lemmikmänguasja, olid esimeses katses rohkem üllatunud ebavõrdse toidujagamise üle. Vastukaaluks, 86% beebidest, kes olid nõus teist lelu jagama, pöörasid rohkem tähelepanu õiglase toidujagamise protseduuriga stseenile.
Sommerville’i juhtimisel uuritakse nüüd, kuidas perekondlikud väärtused ja uskumused mõjutavad väikelaste arengut.

Eestimaalaste pereväärtused on muutumas

Lapsi ei peeta eneseteostusel enam nii tähtsaks kui varem. Postimees/Scanpix
08.06.09 | Ühiskond
Eestimaalste hoiakud perega seonduvates küsimustes on viimase 19 aastaga tublisti vabamaks muutunud. Tartu Ülikooli doktorandi Kairi Kasearu tehtud analüüsis vaadeldakse eestimaalaste hoiakuid eluaegse abielu, laste kui eneseteostuse allika, lahutamise ja muude perega seotud küsimustes 2009. aasta alguses.
Viimase kahekümne aasta jooksul on üldine perekonna tähtsus jäänud Eestis suhteliselt muutumatuks, samas on konkreetsed perekonnaga seonduvad hoiakud muutunud ja seda just nooremate inimeste seas. Muutunud on ka perekonna tähendus ja perekonnaelu reguleerivad normid. Uuring kinnitab, et eestimaalaste hoiakud pereelu puudutavates küsimustes erinevad rahvuse lõikes. Samuti on põlvkondade nägemused perekonnaelust erinevad.
2009. aasta alguses usuvad eestimaalased, et abielu tähendab eluaegset pühendumist, kuid on pragmaatilised lahutamise osas. 66% eestimaalastest on nõus, et abielu tuleks sõlmida kogu eluks. Samas leiab 71% vastanutest, et on õige, kui õnnetus abielus olevad inimesed abielu lahutavad, isegi kui neil on lapsed. Lahutamise pooldamises ei ole erinevusi vanusrühmades, küll aga soo, rahvuse ja elukoha lõikes. Naiste, linlaste ja eesti keelt rääkivate inimeste hulgas on rohkem neid, kes pooldavad õnnetu abielu korral lahutust .
Aja jooksul on muutunud eestimaalaste silmis ka laste tähendus. Kui 1990ndate aastate algul oli 91 protsenti vastanutest nõus väitega, et naisel peab olema laps, et ennast teostada, siis nüüdseks on langenud see protsent 52,9 peale. Seejuures on laste olemasolu eneseteostusena olulisem vanematele inimestele. Väitega nõustujate osakaalu erinevus noorimas ja vanimas vanuserühmas on pea kahekordne. Samuti peab venekeelne elanikkond lapsi eneseteostusel olulisemaks kui eestlased.
Meeste eneseteostuse puhul on aga lapsed veel madalamalt väärtustatud. Ainult 43,7% vastanutest nõustus, et mehel peavad olema lapsed, et end teostada. Ka meeste puhul on lapsed vanemate inimeste ja venekeelse elanikkonna silmis tähtsamad kui noorte ja eestlaste silmis.
Uuringust ilmneb, et kolmandik eestimaalastest on samasooliste inimeste kooseluõiguste suhtes neutraalel või koguni pigem pooldaval seisukohal. Lahknevus toimuba ga nooremate ja vanemate vanuseklasside vahel. Kui noorematest vastanutest oli ligi 40 protsenti seda meelt, et homoseksuaalsetel paaridel võiks olla samad õigused heteroseksuaalsete paaridega, siis vanemate vanuseklasside seas pooldas seda väidet vähem kui kuus protsenti vastanuist.
Seejuures pooldasid naised homoseksuaalsete paaride senisest suuremaid õigusi rohkem kui mehed.
Kairi Kasearu leiab, et Eestis läbiviidud perekonnauuringute kontekstis võib selle uuringu tulemusi vaadates öedla, et perekonnaga seonduvates hoiakutes on toimunud muutus, kuid seda mitte niivõrd perekonna üldises sümbolilises väärtuses. Perekond on oluline, lapsi soovitakse, abielu peaks kestma terve elu, kuid normid, mis selliste väärtuste saavutamist toetavad on tunduvalt nõrgenenud.
Seega on oma perekonnaideaali poole püüdlemine rohkem indiviidide endi kätes: suurem vabadus, võrdsus, kuid samas see tähendab suuremaid riske ja varieeruvust pereloomelises käitumises.
Laste väärtuskasvatus algab kodust ja lasteaiast!
Lasteaed.net, 6.06.2012 9:38 , Uudised | Kommenteeri »
Lastekaitse Liit soovib tänasel lastekaitsepäeval tänada kõiki lastevanemaid, kes kasvatavad oma järeltulijates väärtusi, nagu armastus, hoolivus ja austus üksteise vastu. Ainult nii tagame laste heaolu.
Meil on rõõm teatada , et MTÜ Lastekaitse Liit väärtusarendust ja laste väärtuskasvatust edendav projekt „Kiusamisest vaba lasteaed“ esimene laienemisring hõlmab 340 lasteaeda kõikides maakondades. Projektiga saab liituda 1. juunist 2012 maavalitsuste kaudu.
Vägivald on sotsiaalne nähtus. Arenenud ühiskond taunib rusikaõigust. Selle vähendamiseks on ainult üks tee. „ Julged , hoolivad ja teisi austavad lapsed kasvavad turvalises keskkonnas. Üksteisega arvestav, kõiki grupi liikmeid kaasav kultuur tuleb luua nii kodus kui lasteaias. Mõistmist, toetamist ja kaasamist tuleb lapsele õpetada iga päev. Vaid see tagab head suhted laste endi ning laste ja täiskasvanute vahel. Täiskasvanutel on suur vastutus kujundada lapsest vägivallavaba isiksus,” rõhutab MTÜ Lastekaitse Liit president Loone Ots.
Aastast 2007 juhib Save the Children Denmark koostöös Taani kroonprintsessi Mary Fondiga ennetavat kiusamisvastast programmi „Kiusamisest vabaks“, mis on suunatud 3–8 aastastele lastele. Eestis on kiusamisest vaba lasteaia metoodika rakendamise eestvedaja MTÜ Lastekaitse Liit. Toetab Haridus- ja Teadusministeerium. Kolmel viimasel aastal on metoodikaga liitunud 43 lasteaeda, kokku 87 rühma ja u 2100 last vanuses 2?7. Aastaks 2014 katab metoodika kõik koolieelsed lasteasutused üle Eesti.
Usume, et projekt aitab tõhusalt ennetada koolivägivalda, sest laste kiusamiskäitumine väheneb juba lasteaias. Head lastekaitsepäeva