Erivajadustega laps tavakoolis: sotsiaalne võimekus ja väärtuskasvatus (0)

Loovtöö
Erivajadustega laps tavakoolis: sotsiaalne võimekus ja väärtuskasvatus
2012
Tõenäoliselt on raske kahelda väites, et jätkusuutlikus ja turvalises ühiskonnas on hoolivus, sallivus ja koostöövalmidus vajalikud väärtused ja hoiakud. Võtmeküsimus on, kuidas saavutada see, et need hoiakutena ühiskonnas domineeriksid. Praktiliselt toimiva väärtuskasvatuse eelduseks on sotsiaalse võimekuse teadlik arendamine ning käitumismudelid, mis sotsiaalseid väärtusi taastoodavad. Mõtlen siin eelkõige kommunikatiivseid oskusi, isikutevahelisi oskusi , eneseanalüüsi harjumust jms.
Usun, et eesti sotsiaalpoliitika üks tegematajätmisi on see, et alahinnatakse haridussüsteemi rolli sotsiaalsete võimete arendajana . Sotsiaalse võimekuse arendamine algab muuhulgas ka sellest, et haridussüsteemi väärtustatakse mitte üksnes inseneride tootjana, vaid keskkonnana, kus luuakse kriitilist hulka väärtusharjumusi, mis on demokraatliku ja jätkusuutliku ühiskonna toimimiseks hädavajalikud.
Kui näiteks koolikeskkond võimaldab erivajadustega lapsele vajalikku toetust ja abi, siis on loodud õpilaskonna jaoks mudel, milles individuaalne eripära ja abistamine on norm. Abistamine aga eeldab, et areneb üks oluline sotsiaalne oskus- tundlikkus kaaslaste tunnete ja vajaduste suhtes.
Milline võiks olla siis erivajadustega laste roll tavakoolis väärtuskasvatuse seisukohalt vaadatuna. Analüüsin küsimust kolmes lõikes: alusharidus , põhikool ja hariduspoliitika.
Alusharidus
Suur osa hoiakuid ja väärtusi kujuneb lapsepõlves. Alusharidusel ja põhikoolil on oluline roll, määramaks seda , kui turvaline, hooliv , salliv ja koostöövalis on meie ühiskond 10, 20 ja 50 aasta pärast.
Lapsi ei saa aga õpetada sallivaks ja koostöövõimeliseks teoreetiliselt. Lapsevanem , kes oskab tähele panna, võib tõenäoliselt kogeda, et (lasteaia)laps, kellega rääkides kasvatajad (ja vanemad)häält ei tõsta, ei püüa kellestki üle karjuda. Kui kasvatajal on aega ja pädevust mudilast aktiivselt kuulata, omandab laps nii kuulmisoskuse kui ka hoiaku, et teise inimese kuulamine on oluline ja iseenesestmõistetav.
Lasteaiapäev on väärtuskasvatuse ja sotsiaalsete oskuste sünenergiliseks arendamiseks eriline aeg ja ruum. Lapsed on suurema osa päevast lasteaiakasvataja pilgu all. Lasteaia diskursusesse kuuluvad jutuvestmised, arutlused , harjutused ja erinevad mängusituatsioonid, söömis-, tervitus ja hüvastijäturituaalid. Kasvatajatel on võimalus jälgida asetleidvaid kõnelusi, analüüsida ja vajadusel suunata: kellele õpetades enesekehtestamist, kellele mina-teate esitamist , kellele mängimiseks vajalikke läbirääkimisoskusi ( Harro - Loit : 2008: 172-173)
Nii demokraatlikkus ühiskonna kui ka lapsekeskses rühmaruumis vaadeldakse iga last kui ainulaadset ja väärtuslikku isiksust. Vaase lapseea kaasamisprogrammid pakuvad erivajadusega lastele võimaluse tavalise arenguga lapse vaadelda, jäljendada ja nendega suhelda. Iste sõnadega saab erivajadustega laps arendada sotsiaalseid suhteid nii, nagu enamik lapsi seda teeb ­­­­­­­­­­­­­­– kogemuse kaudu. Kaasamise positiivne pool laieneb ka tavalise arenguga lastele ja peredele , õpetajatele ning ühiskonnale.
Põhikool
Tänapäeval üle maailma, kasutatakse väga erinevaid lapskeskseid haridusprogramme, mille eesmärgiks on vastata laste individuaalsetele vajadustele ja soodustada demokraatlike ideaalide ja põhimõtete juurdumist.
Erivajadustega inimeste võimalus osaleda ühiskonnaelus on demokraatia näitaja. Kui erivajadustega lapsed õpivad kõrvuti tavaliste lastega, luuakse kõigile lastele võrdsed võimalused saada tunnustust, sõltumata nende kognitiivsetest, füüsilistest, sotsiaalsetest või emotsionaalsetest erivajadustest. Sellises kaasavas klassis teadvustavad lapsed endale inimvõimete laia ulatust ning see arendab neis tähelepanelikkust ja lugupidamist nii enda kui teiste vastu (Daniels, Stafford : 1999: 15).
Mida annab kaasamine õpetajale
Õpetamine kaasavas klassis nõuab põhjalikke teadmisi lapse arengust. Kogemuste kasvades omandavad õpetajad eriõpistiilide jälgimise oskused. Nad muutuvad enesekindlamaks iga lapse tugevate külgede nägemisel ja erilist toetust vajavate valdkondade kindlakstegemisel. Nii erivajadustega kui ka tavaliste laste õpetamine aitab õpetajal hinnata laste õpistiilide erinevusi, tugevaid külgi ja konkreetseid õpivajadusi (Danield, Stafford: 1999: 20).
Selle tulemusena oskab õpetaja märgata ka väiksemaid õpiprobleeme ning mõista lapse arengu pideva jälgimise ja hindamise vajalikkust. Õpetajal täieneb laste individualiseeritud õppekava järgi õpetamise oskus ning sellega seoses õpib ta uusi õpetamistehnikaid. Järelduseks võib öelda, et mida erinevamad õpilased õpetajal klassis on seda paremaks ja pädevamaks õpetajaks on tal võimalus saada ja seda läbi oma kogemuste. Loomulikult on siin ka väga oluline koostöö teiste õpetajatega ning vanematega.
Hariduspoliitilised tõkked
Sotsiaalsete võimete arendamine haridussüsteemi kaudu saab olla efektiivne vaid siis, kui selle vajalikkus on poliitiliselt kokku lepitud. Sisuliselt on tegemist investeeringuga tulevikku, mille vilju kogume alles pikkade aastate pärast.
Kui meenutame rahvareaktsioone kampaaniale ´Ära löö last`, siis tundub, et paljud kaasmaalased ei pruugi arugi saada, et sotsiaalsete võimete treenimist on vaja samavõrd, kui mälutreeningut või võõrkeelte õppimist.
Kui toome tavakooli enam erivajadustega lapsi, siis nõuab see ettevalmistusi eri tasanditel: pedagoogide õpetamist ja motiveerimist, õppevara loomist ning kooli ja õppekeskkonna väärtustamist õppeprotsessi osana . Kahtlemata eeldab see kallimat haridust: nõudlikumat õpetajakoolitust, väiksemaid lastekollektiive ja konkurentsi tõusu hariduse tööturul.
Majanduse üks põhireegleid kõlab, et õige investeerimise puhul kasum aja jooksul mitmekordistub. Sotsiaalselt võimekas inimene suudab teha iseseisvaid, moraalselt teadlikke valikuid ka kiiresti muutuvas ühiskonnas. Siinkohal tahaksin parafraseerida lastepsühhiaater dr Pääreni sõnu: Kui riskilapsed, muuhulgas ka erivajadustega lapsed, üles leida ja neid aidata juba koolieelses eas ning siis nad tundlikult integreerida tavakooli, siis on lootust vähendada hilisemaid kulutusi sotsiaalhoolekandele ja vanglatele.
Mida annab kaasamine ühiskonnale
Lapsed, kellest saavad täisväärtuslikud ühiskonnaliikmed, pigem annavad oma panuse kui jäävad oma lähemalt ümbruselt toetust ootama. Kui erivajadustega lapsed käivad kohalikus lasteaias ja koolis, aitab nende kohalolek kõigil mõista erivajadustega elanikkonna vajadusi.
Kaasamisprogrammidega lasteaiad ja koolid võivad pakkuda ühiskonnale pikaajalisi majanduslikke eeliseid . Erivadustega lastele hariduse andmine samas keskkonnas tavalise arenguga eakaaslastega on tavaliselt vähem kulukas kui erikoolide ja –asutuste loomine ning rahastamine . Kooskond saab otstarbekamalt kasutada haridusele mõeldud summasid, kui ta piirab vajadust eriprogrammide järele. Lisaks on tõenäoline, et lapsed, kes osalevad sobivas programmis lasteaiaeas, vajavad kooli minnes ja hilisemas elus vähem eriteenuseid või ei vaja neid üldse.
Lastest,kes õpivad elama ja mängima mitmekesises rühmas, saavad pädevad, iseseisvad töötavad täiskasvanud, kes jagavad oma oskusi ja andeid teistega . Kooskonnad saavad kasu, kui erivajadustega inimesed annad mõtestatult ühiskonna heaolusse oma panuse (Danield, Stafford: 1999: 20).
Kindlasti ei ole selline kaasamisrühmade loomine lihtne. Enne selliste rühmade loomist on oluline, et nii vanemad kui ka õpetajad saaksid arutleda murede ja probleemide üle seoses rühma loomisega ning et ei valitseks infopuudus, millest tingituna tavaliselt tekivadki mitmesugused probleemid.
Väga suur, ilmselt kõige suurem roll sellise rühma loomise õnnetumisel on lasteasutuse juhtkonnal. Nad peavad teadvutama ning juba eelnevalt lahendama teatud probleemid, nagu õpetajatele lisakoolitusi vajadusel, samuti eeltöö selleks et õpetaja mõistaks et seoses erivajadustega lapse liitmine tavaklassiga tekitab õpetajale rohkem tööd. Kokkuvõtvalt on lasteasutuse juhi üleanne valmistada ette töötajaid toimuvateks muutusteks, samuti leidma võimalusi motiveerida töötajaid.
Alljärgnevalt esitan mõned konkreetsed juhtimisstrateegiad, lähtudes nendest lasteaedadest kus on kaasamisprogramm juba rakendunud:
Moodustage lasteaias kaasamiskomitee, kuhu kuuluvad juhtkond , õpetajad ja abiõpetajad, vanemad ja spetsialistid . Kõik, kellel on selles protsessis oma osa täita, peaksid osalema planeerimises.
Kaasamiskomitee peaks:

• sõnastama oma missiooni;
  
• leidma mõistlikud ja saadaolevad võimalused õpetajate ja vanemate koolitamiseks;
  
• laskma õpetajatel ja vanematel ühisplaneerimisel – nii inim- kui ka majanduslike ressursside majandamisel – kaasa rääkida
  
• pakkuma järjekindlat toetust personalile, kasutades probleemide lahendamisel meeskonnatööd;
  
• tunnustama edusamme ja neile toetuma
  
• moodutage meeskond , kes teeb haridusalaseid plane , et hinnata laste õpivajadust
  
• looge lasteaias vanemate keskus
  
• seadke sisse kaasamisnõustaja koht ja leidke üks õpetaja, kes hakkab seda täitma. Ta on võtmeisikuks perede ja spetsialiste vahel, samuti toetab ja innustab erivajadustega laste edukat osalemis ning võib aidata õpetajaid edukate õpetamisstrateegiate kasutamisel .
  

Lisastrateegiad, mida on oluline silmas pidada, kuid mida ei saa igalpool rakendada:

• õpetajatel peaks olema võimalus võtta vabatahtlikult erivajadustega lapsi oma rühmadesse. Selline valikuvõimalus annab neile võimaluse olukorda paremini kontrollida, mille tulemuseks on tihti endale suurema vastutuse võtmine selle eest, et muutused edukalt aset leiaksid;
  
• Juhatajad peaksid kaaluma laste arvu vähendamist rühmas vastavalt rühma konkreetsetele vajadustele;
  
• toetusteenuseid, nagu õpetamisabivahendid ja teraapiaalased teenused, tuleks määrata individuaalselt ja paindlikult, et need vastaksid õpetajate ja laste erinevatele vajadustele.
  

Leian, et tavaklassis õppiv hariduslike erivajadustega laps aitab muuta ka neid lapsi sallivamaks, aitab neil näha et kõigil on omad head ja vead. Samuti on oluline, et sellise koosluse läbi õpivad ka tavaõpilased suhtlema ja ennast vabalt tundma ning aitab neil mõista et mitte kõik inimesed pole ühesugused.
Teadupärast erineb HEV laps tavalapsest kõige enam just oma õppimis- ja vastuvõtmisvõime poolest. Kas poleks siis arukas integreerida juba noores eas HEV laps ühiskonda nagu me üritame integreerida muulasi. Miks meie ühiskond näeb rohkem muret selles, kuidas me saaks kodusemalt panna tundma oma ühiskonnas võõramaalasi, kui oma riigi kodanike lapsi. Saan erikoolide ja –klasside vajalikkusest aru, kuid kas seal ei peaks olema vaid lapsed, kes tõesti vajavadki täiesti teistsugust õpet, nagu näiteks väga sügava intellektipudega lapsed. Olgem ausad, laps on laps, olenemata oma võimekuse poolest. Lastevaheline suhtlus ja mäng on oluline, oluline on ka see et HEV laps saaks suhelda tavalastega. Me ju ei tea kui palju on tal selleks võimalust väljaspool kooli.
Kui toome näiteks olukorra, kus HEV laps õpib tavaklassis, tal võib-olla raskusi mingi õppetükist arusaamisega, samas mõistavad seda tavaõpilased, eeldatavasti tekib arutlus ning lastevaheline arutelu aitab ka HEV lapse mõista õpitut. Samas võib HEV laps olla mõnes aines olla väga andekas ja seal omakorda aidata tavaõpilast.
Antud töö jaoks materjali kogudes puutusin kokku ka selliste allikatega, kus oldi pigem vastu sellele, et HEV laps saaks õppida koos tavalastega. Põhiprobleemideks olid toodud, et raha puudub, ei jätku eriettevalmistutega õpetajaid ning tavakoolidele ei jõua erivajadustega lastele sobiv õppekirjandus. Raha vähesuse probleemiga nõustun, nii see paraku on, et koolid ei saa piisavalt toetust. Samas kui hakata suuremalt propageerima HEV lapse võimalust õppida tavakoolis siis ma olen üsna kindel, et sellest võtaks kinni väga palju lapsevanemad. Sel juhul leitaks koolidesse ka spetsialistid ning vastav õppekirjandus.
Kokkuvõte
Üldises pildis on oluline, et HEV last varakult ühiskonda integreerides anname me sellega positiivse tõuke nii tavaõpilastele, õpetajatele kui ka ühiskonnale. On ju ka kooli ja õpetaja eesmärk kasvatada lapsed sallivaks ja hindama ning austama üldiseid moraalinorme. HEV laps tavakoolis aitab tavalastes väärtustada teistsuguseid inimesi, kes olenemata oma erinevustest, võivad olla väga head kaaslased ja sõbrad. Samuti annab see õpetajale juurde uusi oskusi ja kogemusi.
Ühiskonna poolt vaadatuna annab see samuti tervele kogukonnale palju juurde, sellega et olles kõrvuti palju erinevate inimestega ning suhtudes neisse üheselt hästi on ka sellel HEV lapsel hiljem, täiskasvanu eas, lihtsam/julgem minna n.ö kodust välja, õppida, töötada, anda ühiskonnale oma panus ning tunda, et teda aktsepteeritakse sellisena nagu ta on.
Nii väidangi, et erivajadustega laste kaasamine tavakooli loob kogukonna, õpilaste ja õpetajate jaoks mudeli, milles väärtuskasvatus ja sotsiaalsete võimete arendamine leiavad oma loomuliku koha.
Kasutatud kirjandus:
Daniels R. Ellen, Stafford Kay. Erivajadustega Laste Kaasamine. 1999. OÜ Tartmaa Trükikoda
Eripedagoogika märts,1998. Eesti Eripedagoogide Liit.
Harro- Loit Halliki. Sotsiaalne võimekus ja väärtuskasvatus (Mõtestatud Eesti- ühiseid väärtusi hoides . Esseekogumik). 2008. Tartu