Semiootika alused (11)

Semiootika
Pragmaatika I
kommunikats käsitulus on esimene samm pragmaatikasse ( on olemas 3 semiootilist: süntaktika, semantika , kuidas märk seotud teiste märkide tähendustega, pragmaatika e märkide kasutamine)
*süntaktikal on ranged reeglid - ideaaliks on matemaatiline lingvistika . on see, mis ei tunne erandeid. hea süntaksi kirjeldust võime välja arvutada. siin on õiged ja valed ütlused.
*semantikas on reeglid ähmasemad ja tuleb erandeid. on ühelt poolt mõyttetud ütlused, aga neid ei saa kohe ära visata , sets me lihtsalt ei mõista neid kohe vb, teiselt poolt sellise, mis pole mõttetud,aga mis ei vasta tõele ning sellised, mis pole mõttetud, aga me isegi ei saa öelda, kas vastavad tõele või mitte - on kunstipärased.
*pragmaatikas on reeglid veel ähmasemad ja on pigem põhimõtted, mida oleks soovitatav täita.
siin on põhiline eesmärk see, et asi toimiks. tegelem põhimõtetega ja lõppkriteerium on see, kas asi toimib või mitte, mitte kas ta on õige.
käsitleb pärgi tegevust kui tegevust ja igal tegevusel on oma eesmärk ja seda tuleb hinnata tegevuse loogikast lähtudes. ntk kiiruisutajatel ja iluuisutajatel on erinevad eesmärgid. kiiruisutajad ei saa stiilipunkte, aga saab kiiresti finišisse, iluuisutaja saab stiilipunkte, aga ei jõua kiiresti finišisse.
Tähendus ja kontekst
Alfred Dreyfus ja Ferdinand Esterhazy.
huumoril on oma suhe tegelikkusega.
kuidas taastada kontekste?
sellega tegeles H.Paul Grice - tõde on seotud vestlusega.
Implikatuur
*see on järeludus, mida peame tegema ütlusest
"peame tegema" on 2 tüüpi:
1) konventsionaalne, tinglik : see ei ole kohustuslik, ta lähtub ühiskonnas kehtivatest, kui dmitte sõnastatutest kokkulepetest.
nt:Mari sai lapse ja läks mehele - tekib küsimus, kas Mari sai enne lapse ja läks siis mehele? loogiline oleks, et sai enne lapse, aga ka teistpidi mõeldes pole see lause vale. Kas siis vihjati millelegi? kui see oleks teisiti, siis see poleks vale, vaid kummaline
nt: Veni .Vidi. Vici . ( Caesar ) pole üksnes lause järjekord, vaid ka tegevuse järjekord.. süntaks on sümboolne - sõnade jrk ei pruugi tähendada tegude järjekorda. (aga vahel võib ka tähendada - lapse sai Mari, mitte koera , mitte tuhat krooni)
2) Konversatsionaalne (kõne) implikatuur: see on kohustuslik. kui see ei kehti, muutub ka algne ütlus mõttetuks. siin puhul ei pea teadma konteksti - kuidas mingis linnas rääkida.
nt "linnas hukati avalikult kuus kurjategijat"
Implikatuur ja presupositsioon
*presup eeldab ütlust, implikatuur järgib, neil on ühed ja samad loogikalised omadused. pres ja ka imp peavad olema tõesed ja nad ei seltu lause jaatavast või eitavast vormist st nad on olulisemad kui lause.
Nt: "Anna tütar naasis eile Pariisist"
selle lause presupositsioon:
a) Kas Annal on tütar?
b) Kas see tütar oli Pariisis?
ütlus ise võib olle õige või vale, aga presupositsioon ei muutu.
*kontekste on 2: eelnevad ütlused samast tekstist ja .....
Kuidas tõde peegeldub keeles, ehk räägime faktidest
*C. ja P. Kiparsky - avaldasid artikli "Fakt", mis näitasid, et faktidest räägime teistmoodi kui arvamustest ja sellel on nii semantilised kui ka süntaktilised tagajärjed.
nt: "Jaan 1.teab, et Peeter on kodus."
2. arvab ,
3.on veendunud, -> neil ütlustel on erinev staatus: 1. räägib faktist, ülejäänud räägivad arvamustest.
suhted kehtestuvad kõneakti käigus.
Olulisim on sotsiaalne staatus deklaratiivsete kõneaktide puhul – „sõda välja kuulutada ei saa, teil ei ole sellist staatust“

• verdiktiividid, verdiktid – ntks kohtuotsust ei saa ju läbi viia baaris, kuigi tegu ja sõnad on samad – aga lihtsalt ei sobi konteksti antud tegu. Õigus kõneaktiks peab olema, eriti seotud formaalsete kõneaktidega: nt lapsele nime andmine, igaüks ei saa su lapsele nime anda.
  

Kõneaktid
siiamaani oli igal ülusel eesmärk, aga nüüd Searle näitab, et ütlusel on erand:

• iroonia – ütlus iroonilises kasutuses tähendab midagi vastupidist kui need sõnad nt laps mängib pori sees, ema ütleb:„küll sa oled tubli , tee veel.“ tähtis osa on ka intonatsioonil( hääletoonil)
  
• metafoor – ta tähendab midagi muud. Nt metafoor võib seotud olla ümbernimetamisega. Nt „siga“ siga tähendab elukat, kes palju sööb.
  
• Kaudsed kõneaktid – kõneaktid, millel on erinevad eesmärgid. Otsene eesmärk on varjatud st tegelikt eesmärk on varjatud mingisuguse teise eesmärgiga. Võivad olla efektiivsemad viisakuse eesmärgi saavutamisel. Kaudne direktiivsus on veel kõrgem viisakus, kui lihtsalt öelda „palun“ ntks vabandage , ega te ei saa mulle ulatada soola?
  
• 
  

Pragmaatika III
semiootiline hermeneutika
süntaktika vastab küsimusele KUIDAS on tehtud märk ja millised on sõnumi formaalsed struktuurid (peamiselt matemaatilised )

• semantika on keerulisem ja vähem formaliseeritav valdkond . Tegeleb tähendusega – seob märgid tähendusega
  
• 1. valdkond on sisemine e nõrk semantika – formaalne süsteem, mis käsitleb tähendusi kui struktuure ja see nõrk semantika on tegelt väga tugev vahend – võime asju seletada keeltest mitte väljudes (loome sünonüüme või tõlgime asju teise keelde
  
• 2. tugev semantika – see on keelte tegelikkus.
  
• Pragmaatika- tahame midagi seletada/väljendada – jagada käske jne. Raskesti formaliseeritav. Grice'i ja Searle'i teooria on esimesed sammud selle suunas.
  

(mitte ainult kõneleja tegu pole eesmärgistatud, vaid ka kuulaja, kui ta tahab aru saada, mida räägitakse)
hermeneutika

• hermeneutiline tegevus on väga levinud. Hermeneutika kui spetsiifiline filosoofiline liin tekkis hilja . Hermeneutika tuleb „Hermesest“ , kes oli Kreeka jumalate käskjalg ja tegeleb kaubandusega.
  
• Hermeneo tõlgendab, seletab.
  
• Hermeetiline – suletud teadmised/ teadused – need on teadused, mida ei saa tavaliselt kätte, see on saladus , et seda saada, tuleb kuuluda mingisugusesse sekti või gruppi. Hermeetiline teadmine,tekstid,kunstid on need, mida ise lahti ei saa – siit tekkis metafoor.
  
• Eksegeetika – tekstide tõlgendamisega tegeletakse siis,kui need tekstid on tähtsad. Kõikides kultuurides pole tähtsamat teost kui pühakiri ja paljudes kultuurides on spetsiaalsed preestrid , kes tegelevad pühakirja tõlgendamisega. (piiblis on kommentaarid lõpus, aga koraanides on kommentaarid ja veelkord nende kommentaarid ja siis on veel üks läbiv kommentaar nende kahe kommentaari tüübi kohta.) eksegees – on pühakirja seletamine kommentaaride teel aga ka metafooriliselt kui ükskõik missuguse teksti seletamine.
  
• Semantiline erinevus:
  

hermeneutikas on mingisugune informatsioon suletud ja meie murrame sinna sisse, eksegeetika puhul eksleme selles suletus ruumis, ta võtab meilt käest kinni ja viib meid sealt välja.

• Hermeneutika autor on Friedrich Scheleiermacher 1768-1834 (aeg,mil filosoofia kuldaeg, eriti saksa filosoofia)
  
• et aru saada tekstist, peame aru saama autorist. Siin aga paradoks , mida hiljem hakati nimetama hermeneutiliseks ringiks: et millestki aru saada, peab juba enne millestki aru saama. Meie teadmised kogu aeg laienevad .
  

Wilhelm Dilthey :
ütleb,et olemas on kahte tüüpi teadust:

loodusteadused – tegelevad loodusega

vaimuteadused – tegelevad kultuuri, vaimuga jne

• teaduste klassifikatsioon on teadustest erinevad.
  
• Loodusteadusemeetod on eksperiment, aga humanitaarteadus on hermeneutika. See on meetod, mille abil seletame seaduspärasusi kõikides vaimuga seotud valdkondades – aru saada kirjandusest, inimesest, religioonist.
  
• Loodusteadus tegeleb kontrollitavate, umbisikuliste asjadega. See, et vesi läheb keema 100 kraadi juures on ühekordne sündmus ja seda ei saa kontrollida.
  

Vaimuaktides on tegemist unikaalsete sündmustega, mida võime seletada. Ntks kogu ajalugu on unikaalsete sündmuste jada.
Ajalugu on lähedane loomulikule, inimesed,kes selles osalevad on ajaloo loojad, mitte mingisugused ohvrid . Ajalugu on kunst ja see on lugu. et aru saada ajaloost, tuleb aru saada tekstist.
Hans-Georg Gadamer (1900-2002)
(kõige pikem iga on neil, kes kasvatavad uusi taimi – nad tahavad näha oma pikaajalise töö vilju, kõige vähem ei ela mitte kaskadöör, vaid luuletaja. Luuletaja kirjutab oma südame paberile, annab KÕIK endast välja.)
luuletaja on see, kes paneb end teksti, hermeneutik elab teiste elust, imeb tekstist kõik välja - on kasulik aru saada teistest.

• gadamer alustas enne teist maailmasõda, aga kuulsaks sai pärast teist maailmasõda
  
• tähtsaim teos on „tõde ja meetod“
  
• lühikokkuvõte: enne arvati, et on olemas tõde, nüüd peame kuidagi seda tõtt kätte saama. Tõde ise särab nagu päike, ta on juba olemas ja nüüd on probleem selles, kuidas adekvaatset meetodit saada selle kättesaamiseks. Gadamer ütleb aga, et tõde pole valmis kujul olemas. Tõe saavutamine on hermeneutiline protsess. Tõde on seotud meetodist, milline meetod meil on,sellise tõe me saame.
  

Paul Ricoeur (1913-2005)

• prantslasest protestant. Ta kuulub religioossesse vähemusse.
  
• Ütleb, et hermeneutika on semiootiline valdkond. Need pole lihtsalt sõnad ja sündmused, vaid kõik tekstid koosnevad märkidest. Teisisõnu me ei saa hermeneutikas olla vähegi edukad , kui ei kasuta semiootikat.
  
• Tema esimene teos on Freudist – kirjutab,et freud on hermeneutik – et aru saada inimesest, peab tõlgendama, mida inimene räägib.
  

Semiootiline analüüs
põhimõisted:

• märk, kood, tähendus
  
• märgitüübid: ikoon , indeks, sümbol
  
• märgisüsteem; keel: paradigmaatika ja sütagmaatika
  
• tekst, kontekst, intertekst
  

analüüsimeetodid:
*Barthesi pildianalüüs
Märk on miski, mis ei ole iseendaga identne ( Lotman )

• märk on miski, mis viitab kellegi jaoks mingil määral millelegi muule
  
• märk on seos- st mitte ühe nähtuse olemus, vaid seos kahe (v enama) nähtuse vahel
  

märgiseos ja märgitüübid:
ikoon- sarnasus
indeks- faktiline seos
sümbol- kokkulepe
miski ei hakka ise sümboliks, ikooniks, sümboliks, vaid tegemist on teatud tunnustega, mis siis ühes või teises olukorras ühe või teise märgi puhul domineerib . Nt lennujaamamärk on ühelt poolt ikooniline,sest põhineb sarnasusel, teiselt poolt on palju kultuurilist konventsiooni mängus, mis tingib tema sellise välimuse, mitte teistsuguse
kui hakata märke analüüsima ei saa öelda,et see on nüüd sümbol,indeks või ikoon, sest erinevad kontekstid loovad selle märgi
Kood:

• kogum üksüheseid reegleid selle kohta, kuidas andmeid esitada
  
• kogum kultuurireegleid/- põhimõtteid/ -seaduspärasid
  
• semiootikas minimaalsel tasandil reegel, mis määrab ära tähistaja ja tähistatava vahelise seose.
  

Kood hakkab natukene kõrgemal tasandil teise tasandi korrastusi ära määrama, ntks jutustuse struktuuri klassikaline kood on see, et meil on ekspositsioon, kulminatsioon , epiloog, mis toob lahenduse ->see on klassikaline kood, mille järgi lugusid konstrueeritakse. Igal hetkel on aga võimalik ka seda koodi muuta.
Kood võib korrastada žanre, et üks tekst saaks esindada seda žanri.
märgisüsteem/keel

• keel kui märgisüsteem~märgisüsteem kui keel (väärtuste süsteem, kus märgi tähendus oleneb selle positsioonist süsteemis
  
• paradigmaatika – valikutelg
  
• süntagmaatika- kombinatsioonitelg , sest see on valikuteljelt välja valitud elementide kokkupanemine mingisse reaalsesse teksti
  

e ühel pool on n-ö sõnaraamat, teisel pool konkreetne film või konkreetne raamat
tekst ja tekstuaalsus

• teksti parameetrid: raamistatus; korrastatus- puudutab füüsiliselt seda,kuidas sõnad korrastatud lauseteks, lõigud peatükkideks jne, vähemalt kahekordne kodeeritus, terviklik tähendus-kui on tekst,mis on korrastatud, siis ta üritab midagi sellist öelda, mis oleks terviksõnum ja mis meile kandastub terviksõnumina
  
• tekstuaalsus- tekstilisus kui mõnevõrra protsessuaalne kui ka teksti parameetreid kandev nähtus, ntk kui rääkida filmist, siis räägime tekstilisest selles mõttes, et tal on tekstitunnused olemas
  
• tekstuaalsed tähendused(vs keelelised tähendused)
  

kontekst/kontekstuaalsus

• kontekst: kultuurisituatsioonilised piirangud, mis piiravad kõneakti. Igal situatsioonil on teatud mõju tekstile ja tema tähendusele
  
• kontekstuaalselt adekvaatsed tähendused (vs tekstilised või keelelised tähendused)
  

intertekst/intertekstuaalsus
põhiline kultuurimehhanism, millega iga kultuur tohututes tekstides korda loob – olulised ebaolulistest välja sorteerida.

• intertekstuaalsus- teksti tähenduste mõjutamine teiste tekstide poolt
  
• intertekst- omavahel dialloogis olevate tekstide rohkem või vähem abstraktne tervik
  

tähendus

• 4 tähendustasandit:
  

1) referentsiaalne tähendus- lugu ja dieginees. Mingisugune lugu on meie jaoks arusaadav läbi seose reaalse maailmaga , nt filmi puhul ruumisuhted tegelaste vahel või
2)eksplitsiitne tähendus- diegeesi ja loo otsene kontseptuaalne tähendus. Iga tekst jutustab meile mingisuguse loo. Saame aru tegelaste motiividest, miks nad nii teevad jne
3) implitsiitne tähendus- tekstuaalsetest vihjetest konstrueeritav sümboolne tähendus. Üritatakse enamasti tekstides rääkida ka mõne üldinimliku loo, teha seda mingisuguse moraaliga
4) sümptomaatiline tähendus- tähendus, mida filmiloojad tahtlikult ei edasta, ent mis on tekstid autori absessioonide või erinevate ideoloogiate tulemusena. Pööratakse tähelepanu ideoloogiale, mida tekst esitab ja sümptomaatiline tähendus on see, millest autor ise enamasti teadlikki pole, sest ta on oma ideoloogiaga/maailmavaatega nii harjunud . Nt tüüpiline on feministlik lugemini, kui hollywoodis kaamera käitub kui mehe silm, mis naise ihaobjektiks muudab

• esimesed kaks on mõistmise tasand, järgmised kaks on need tasandid , milleni jõuatakse teksti interpreteerides(pm asi,millega peaks kultuurianalüütik- kriitik tegelema)
  
• protsessid:
  

MÕISTMINE
Semiootiline hermeneutika
P. Rocoeur
püüdis ühendada psühhoanalüüsi, semiootikat ja ....

• E. Husserl püüdis ületada lääne mõttelaadi – s
  

a) subjekti ja objekti eristust
meie oleme subjekt , kes saadab aktiivsuse objekti kallale (töötleb keemilise preparaadiga ja objekt ütleb, halasta mu peale), lootes, et objekt hakkab meile midagi pajatama ( piinamine nt või koostöötaoline nähtus) --> see skeem kogu lääne mõttelaadi aluseks, me oleme sellega nii harjunud, et arvame, et see on normaalne. Husserl ütleb, et see on ainult üks koolkond lääne mõttelaadis. Pole sellist asja nagu objektiivsus , kogu universum on subjektiivne ilma subjektita, subjektiivsus ise pajatab endast ja me oleme üks osa sellest.
b) on olemas see, mida näeme ja olemus, mis on selle taga. See, mida näeme, võib olla petlik, see, mis on sees, võib olla õige asi n-ö tuum. Miks me saame üldse midagi teada? Sest kõik on avatud(ricoeur) husserli tähelepanu keskmes on see, KUIDAS me saame sellest aru.

• Husserli lemmikõpilane oli M. Heidegger ( monoloogia oli enesekeskne ) ja E. Levinas (polnud kuulus sügavuse poolest, vaid tehnikas. Näitas, et heideggeril on vead fenomenoloogias – sest fenomenoloogia ei saa olla .... Levinas näitas, et on olemas Teine st teine inimene ja teise inimese humanism. Teine inimene on absoluutselt teine ja levinase põhitees on see, et meie vajame absoluutset teist. Teine inimene on seotud kahe tähtsama funktsiooniga, ta on sugu ja surm( teine inimene hädavajalik selleks, et elu jätkuks ja võib olla ka surmaallikas ja kui kohtame absoluutsest teist, me ei tea,milline ta on. Teine pole lihtsalt inimene, kes tuleb vastu (temaga ei tule seksida või kohe surma saada läbi tema)
  

• Ricoeuri üks tähtsamaid teoseid on „Mina kui Teine“. Mina ja teine pole absoluutne. Ma ei tunne iseennast , minus on võõras (alateadvus Freudi järgi), pealegi see teine, mis on meie sees: freudi järgi see alateadvus, kus on sugu ja sünd – ta nimetab seda elujõuks e libiidoks(minu sees on ta võõres, ma ei tunne teda, aga ta juhib mind, suunab sugu ja surma suunas) Kuidas need asjad on minu sees? Nad tüürivad läbi mingisuguse kommunikatiivse akti(mina ei märka), aga tegelikult saadab alateadvus mulle signaale. Ma ei märka teda , sest 1) libiido kasutab keelt, mida meie ei tunne, aga samas tunneme ka. See keel räägib meiega, kui oleme teadvuses. Unenäod on sõnumid selles teises keeles, kui ärkame üles, hakkame neid meenutama nii alateadvuses kui ka teadvuses 2)need keeled ei ole sõltumatud – oleks nad sõltumatud, saaksime paremini meelde jätta ja paremini aru saada. Kui jutustame ümber unenägusid, võib jääda mulje, et sõnum pole adekvaatne – ricoeur teeb järelduse, et ükskõik, milline kommunikatsioon, on see semiootiline protsess, mille aluseks on märgid. Ütleb,et fenomenoloogia parim alus on semitootika. / heideggeri jaoks tulevad märgid juhuslikult, ricoeurijaoks pole fenomeni märkideta(märgid ongi primaarne fenomenaalsus)
  

ricoeuri jaoks tähtsad kolm aspekti:

eetika

ajalugu – eelistab kolme aega, üks aeg on see, mida nim kosmoloogiliseks ajaks, fenomenoloogiline aeg on aeg, mida pole kosmoloogiliseks, seal on minevik , olevik ja tulevik( kosmos puudub), kolmas aeg on inimlik aeg, See on aeg, mis on inimese mõõdu järgi, needon need sündmused, mida paneme tähele ja suudame jälgida. („täna“ ja „eile“ on inimese aeg ja see on inimese mastaap
„27“, „28“ on terminoloogiline aeg
ajalool on lingvistiline väärtus - aja möödudes saavad asjad selgeks. Ajalugu on kognitiivne protsess ja teadmine
metafooridele pühendas R mitu raamatut. Metafooriline aspekt(seakõrvadega näide)
elav metafoor – see käsitlus, et metafoor on marginaalne kaunistus, on vale – elu on täis metafoore ja me mõtleme metafooriliselt. Mida arhailisem on kõne, seda rohkem on seal metafoore. Metafoor on keele elu. Metafooria on kogu meie mõtlemine, kogu meie kõne (nt toolil on JALAD(metafoor), aga kui proovida öelda metafoorita, läheb raskeks. R ütleb, et kõik on metafooriline. Metafoor on seotud modelleerimisega.
M. Black kirjutas 1960ndatel raamatu „models and metaphorse“. Kui lähtume aristotelesest , siis metafoor on täpne
süsteemne metafoorid: „aeg on raha“ metafoor- aeg kosmoloogiliselt ja fenomenoloogiliselt ei kuulu kellelegi, aga kui on raha, siis on olemas minu raha ja minu taskuaeg, palun ära kuluta minu raha/aega.
„aeg on sõda“ - ma purustan aega, ma võidan väitluse
---> meil peab olema aega metafooridest vabaneda . Metafoorika mehhanismid on univerasaalsed, läbides kõiki meie eluvaldkondi

tekst
Ricoeur – on olemas 3 tähtsat valdkonda arusaamiseks:
fenomen – meie arusaamine ise koosneb kahest protsessist, millest üks seotud teadvusega, teine alateadvusega. Nende protsesside vahel on tõlkimise, arusaamise ja mittearusaamise suhted, et kõik need protsessid on metafoorilised -seotud tähenduse ülekandmisega ja see, mis neid küiki kolme ühendab, on semitooika (märkide loomine, talletamine, vastuvõtmine, tõlgendamine aj nende edastamine )
Mittemõistmine
me võime kõike oma ümber käsitleda tekstidena.
Põhitees on see, et arusaamine pole mitte mingisugune mõttevälgatus,m seeon eesmärk, kus on kindlad protsessid.

mõistlikkuse presumptsioon- teadmiste puhul pole oluline allikas. Me peame sisse lülitama mõistlikkuse presumptsiooni, mis seotud arvamussfääriga. Me püüame asjadest aru saada. Edasi tuleb, kuidas püüame aru saada. 4 strateegiat:
1. referentsiaalne- kuidas püüame aru saada, arvame, et ta räägib asjadest, olukordadest maailmas
nt kell on pool kuus: lihtsamin isaame aru, et räägib ajast. Tahetakse midagi öelda maailma kohta. Märk vihjab referendile. See on kõige lihtsam kommunikatsioon. Nt kui teatan, et täna sajab, siis referent on see, et täna sajab. Signifikaat on tavalises kommunikatsioonis abivahend , mõnikord ka eesmärk. Nt siis,kui õpime võõrkeelt, me ie tea, mida sõna tähendab ja siis kõigepealt vaatame, mis see tähendab. On olemas juhtumeid, kuis referents on läbipaistev nt.giorgone nimi(suure kasvu pärast) on sellepärast, et inimene on suur. Siin on raske eristada signifikaati ja referentsi.
2. signifikatiivne- räägib ka tähendusest, mitte ainult asjadest.
nt. „tütar“ on neutraalne , aga „tütreke“ on tavaliselt väike ja hell
3. allegooriline või metafooriline – allegooriliselt hakkame tõlgendama neid asju,mida ei suuda tõlgendada referentsiaalsete ja signifikatiivsetega
nt kell on pool kuus – mis jama , kell on kolmveerand kaks, vb tähendab see midagi muud? Nt on see kood, et täis juua end. See, et kell on pool kuus, ei tule sõnatähendusest, asja tuuma saazme analüüsida sõnade ja nende tähendustega. Allegooriline ütlus on alati ütlus. Allegoorias tuleb teistest sõnadest aru ka saada.
Räägitakse märkidest, mis tähistavad asju, aga saame aru,et tegelikult tähistab teisi asju. Nt suur osa allegoorilisi tekste on religioossed. Allegooria üks variant on metafoor (metafoor lokaalsem aj selgitab mingi jutu osa)
metafoori seos allegooriaga: sõna maagia seisukohast olemas kaks metafoori liiki, üks maagiline ja teine müstiline. Maagia ja müstika on kaks vastanpoolust, mille vahele meie sõnapruuk mahub . Maagiline lähtub sellest, et manipuleerides märkidega, võime muuta tegelikkust. Manipuleerimine märkidega: 1) mõlemad rajanevad metoodilistele võtetele

rajaneb metanüüliale (mõtteline figuur , mille aluseks füüsiline kõrvasus)
nt. „ilu“, mis on abstraktne mõiste. Kui ilu on abstraktne, siis tal pole materiaalsust ja ilu saab kaotada, seega pole päris abstraktne sõna, samuti ka usaldus.kuid samad on ilu ka abstraktne mõiste, kuna teda ei saa pakkida
nt. kui mina kaotan Jaani usalduse, siis ei kaota Jaan usaldust, vaid mina kaotan usalduse
müstika:
kui ülendame, on tegemist maagiaga, kui alandame, on tegemist müstikaga.
Allegoorilise praktikaga seotud ka teine võimalus.
Viimane praktika metakeel :

alltekstuaalne – teistsugune reaalsus , mingisugune teine reaalsus.
Raha – raha on märk. Kui meil on märk, peame teadma, mida ta tähendab ja millele osutab(mis on tema signifikaat) ja alles siis saame rääkida rahast. Mis on raha signifikaat(sisu- semantiline struktuur, üks võimalus seda kätte saada on tõlkida see)?: 1 EEK on 1:15.6
Tähendus ja mõiste (12.12.08; Katre Pärn)
Tähendus:
kui semiootikas räägitakse tähendusest,siis kohtame suurt mõistetekimpu ja tähendus ise on nende seas küllaltki harva. Enamasti kohtame selle asemel referenti jt spetsiifilisi mõisteid.
Baastasandil tegeltb semiootika tähendust omavate märkide uurimise probleemidega.

• mida uurime,kui uurime tähendust? :
  

baasarusaamaks tähendusarusaama puhul see,et meil on maailmas teatud hulk tajutavaid asju, mis on seotud otsese mittetajutavate asjadega(mis kättesaadavd tajutavate asjade vahendusel)
e maailma saab jagada asjadeks, mida kasutame asjade enestena nt labidat kasutame kaevamiseks ja asju,mida ei kasuta nende endina vaid muu aseainena ja need asja on märgid.

• Kui räägime märkidest ja nende tajutavast osasst,siis tajutav osa peab olema äratuntud.
  
• E märk on kahetasandiline kompleks ,mis sisaldab nii äratundmist kui mõistetavust ja kumbi neist ajuprotsessides ei tööta,sisi asju ei saa märkidena tajuda.
  

Väljendus/sisu

• mittetajutav komponent kui sisu (tähendus) ja tajutav kui väljendus(märgikandja)
  
• märk semiootilises mõttes on miski,mis tekib nende kahe koosmõjul
  
• semiootikas pole sellist eristuspaari, nagu sisu ja vorm, kus tajutav osa vorm ja mittetajutav osa sisu, aga semiootikas sellist eristust pole vaid on sisu ja väljendus
  
• märgist rääkides on üheks probleemiks märgi suhe reaalsusega
  
• ühel juhul on märk väljendus,mis viitab millelegi väljaspool märki nt sõna puu on selle objekt välisruumis Puu= puu kujutis /märk on väljendus, mis osutab sõnale väljaspool märki.
  
• teine kontsptsioon märgist on arusaam,e t märk loodud sisu väljenduse seose kaudu e pole märgivälist tähendust vaid märk ongi see tervikkomplekt
  
• Saussure: keel kui foneetilises materjalis korrastatud mõte-märk kui vorm mitte substants
  
• märk on see,mis tekib, kui väljenduselement ja sisuelement kokku saab
  
• saussure ütleb,et meil on kaks „ollust“ foneetiline aine,mis on ilma selge vormita ja piirideta(häälemass) ja teisel pool on mõttemass ning keele puhul on küsimuse juures oluline see, et sõnal oleks mõte e märk on vorm mitte substants, e vorm kirjeldab mitte väljendusplaani vaid märgisüsteemi piiritlevat j akorrastavat effekti
  
• Hjelmsjev ehitas arusaama selle peale, et keel on vormide substants e mitte lihtsalt märk pole vorm vaid vorm on eraldi väljatoodav nii sisu-kui ka väljendustasandilt e ühel pool vormimata ollus aj teisel pool vormitud väljendus, nt erinevate keelte värvidesüsteem: inglise keeles on eristus sinine|hall|pruun, siis Hjelmslevi keeles pole eraldiseisvat halli sinise ja pruuni vahel e on sinine|pruun
  

Tähenduse probleem

• tähendus pole midagi üksühest (nagu puu välisobjekt aitas mõelda). Kui märk pole see, mis ta on,siis võib ta olla kõike muud, muutes tähenduse probleemiks keeruliseks, laialdaseks, huvitavaks.
  
• Semiootika peamine eesmärk on uurida, kuidas tähenduse haakimise mehhanism toimub – e miks meil on ühikud, mis tähendavad midagi muud kui nad on ja kudias miski muu nende külge saab. Semantika haru võik solla see, mis uurib konkreetse väljenduse taga olevat sisu, aga samal ajal uurib ta ka märki märgisüsteemi raames, mis omakorda selle sisu üksühest vastavust hakkab mõjutama
  
• süntaktika uurib,kuidas märkide teksti kokkupanemine hakkab nende tähendust mõjutama. E kui märke üksteise külge paneme, hakkavad need märgid üksteist mõj tähenduse tasandil
  
• pradigmaatika uurib tähenduse sõltuvust kasutajast ja kasutuskontekstist
  

veel probleemne nähtus Denotatsioon/konnotatsioon

• e otsene tähendus ja kaudne tähendus
  
• läbi aja olnud mitmeid katseid nende vastavust mudeldada, sobitada
  
• konnotatsioonist rääkides,kui mei lon Saussire märgimudel,ksu sõna ja idee, siis selle mudeli järgi saam see märk ise väljendusaluse elemendiks uuele tähendusele e PUU konnotatsoon saam olla uus tähendus e konnotatiivne tähendus ei asenda algsest tähendust vaid asub selle kohale e miski algses märgis toob kaasa selle konnotatiivse tähenduse nt on sõna KOER, mis denotatiivses tähenduse täh neljajalgset looma, aga konnotatiivses tähenduses miski koeras ensese genereerib selle kaudse tähenduse. Sageli kaudne tähendus ka kontekstuaalne täh e mingi tähendus, mis tekib mingis kontekstis kasutamise kaudu.
  

Mõjurid

teksti tasandil:
denotatsioon
konnotatsioon
koodid ja konventsioonid
praktika
omand ja konstroll
žanr
narratiiv
tehnoloogia
meedium
intertekstuaalsus

kultuuri tasandil (puudutab kultuurikonteksti)
kultuurikontekst
ideoloogia ja väärtused
meediakeskkond
avalik meelsus
rahastamine
majandus
distributsioon
traditsioon ja ajalugu

vastuvõtja tasandil
kultuur, päritolu
sugu
kultuuripagas
Tähendusloome

• tähendusloome kui kodeerimine (selektsioon ja kombinatsioon, teatud pädevused ja eesmärgid)
  
• tähendusloome kui dekodeerimine (selektsioon, teatud pädevus ja taust)
  
• (saatja) kodeerimine ->tekst