Semiootika alused (0)

Semiootika alused

• Ameerika strukturalism
  

Strukturalism põhines süsteemide uurimisel , mis lähtus sisemisest struktuurist, mitte vormist . Strukturalismile pani aluse Saussure. Strukturaliste: Greimas, Todorov, Frye. USA strukt. nimetatakse vahel ka distributiivseks lingvistikaks. Väga kuiv ja asjalik . Saussure ja kohalik traditsioon oli üks selle voolu allikas, kus olulisel kohal Franz Boasi ideed.

Boas - Saussure’i eelkäija. uuris Ameerika indiaanlasi ning lähtus sellest, et kõik kultuurid on võrdsed ja iga kultuur on omaette väärtus. Taunis etnotsentrismi. Kultuur on süsteem ning sed aei saa vaadelda mingis kindlas reas. Kultuuri mõistmise eeldus on keel.

Sapir - teda huvitas keel filosoofilise nähtusena. Keeles oli tähendus väga oluline Keel on modelleeriv süsteem, mitte maailma kirjeldamise vahend. Keel determineerib kuidas me näeme, kõneleme ja mõistame maailma. Sõnavara väga oluline: sõnavara peegeldab meie kogemust. Kõik keeled on võrdsed, üks pole teisest parem. 
Tema suuna aluseks on arusaam, et keel on eelkõige sotsialne reaalsus. Sapir-Whorfi keelerelatiivsuse hüpotees: iga keel on universaalne, ning unikaalne (Sapir). Keel determineerib inimese maailmavaadet ja tema käitumist ( Whorf ). Whorf rõhutab sõnade grammatilisust.

Bloomfield - vastandub Sapirile. Keel eelkõige suletud valdkond . Tähendus oli väljaspool keeleteadust. Tähendus on oluline kui lõpp- produkt , mitte kui vahend. Keel on puhas vorm.

L. Pike - nimetas oma keeleteadust tagmeemikaks. Ühelt poolt oli tegu strukturalistliku analüüsiga, teiselt poolt huvitas teda keel oma sotsiaalses aktiivsuses.Oskas kiirest kirjeldada ja uurida võõraid keeli.
Ameerika lingvistkas oli keskseks terminiks distributsioon , mis on keele elemendid sõnumis kuidagi jaotatud. 3 tüüpi distriputsioonid:

identne

kontrastne

komplementaarne/ täiendav

Harris - lõpetas Bloomfieldi metoodika.

• Praha lingvistiline ring
  

1920- nendad Prahas, keskseteks tegelasteks vene immigrandid Nikolai Trubetskoi, Roman Jakobson , V. Mathesius, K. Bühler, S. Kartsevkij.
Nikolai Trubetskoi - tähtsaim teoreetik . Lähtub Saussure’ist: keele ja kõne eristamisest ning sellest, et keel on semiootiline süsteem. Täitis Saussure’i lüngad: häälikud ei ole märgid; nad eristavad tähendusi ja on keele osad, aga ei tähenda midagi. 20 saj alguses olid akustilised ja füsioloogilised häälikud. T väidab, et keeles ei ole häälikuid, vaid kindel arv foneeme. Tänu neile tunneme hääliku ära. Selle kõige nimi on diagnostiline kontekst. Meil on häälikute puhul lõpmatu variatiivsus, foneemide puhul peetakse aga alati silmas tähendust. Foneemia täidab semiootilist funktsiooni. 
Tema loodud fonoloogilise analüüsi meetodid on strukturalismi tähtsaim metoodika. Toob Saussure’i teesile toetudes välja 3 opositsioonide liiki:

• ekvipolentne e. vastandite opositsioon
  
• privatiivne e. eitav opositsioon
  
• graduaalne opositsioon e. muutuv erinevus
  

Tunnust defineerib T kui metakeele elementi; kui midagi, mille abil kirjeldatakse keelt. Foneem on keele väiksem ühik. Temaga seostatakse ka keele elementide funktsioone:

• signifikatiivne funktsioon (tähenduse eristamine)
  
• kulminatiivne funktsioon
  
• delimitatiivne ehk piiritlev funktsioon
  

Hiljem hakati Praha lingvistilises ringis uurima morfoloogiat ja süntaksi. Nad eristasid 3 tasandit: vormi, funktsiooni ja sisu.
Morofloogiline analüüs lähtus üldiselt samast loogikast kui keele analüüs. Keeles on morfeemid, kõnes on morfid. Morfeem on abstraktne ja stabiilne ja morfide aluseks. Morfeem mitte ainult ei tee tähendusi, vaid on ise tähendus. Tuli sisse mõiste ‘ seem ’. Seem on morfeemi funktsioon, keelesisene süsteem. 
Süntaks on sama mudeli edasiarendamine ja ülekandmine lausele. Praha lingv. ring töötas välja aktuaalsed süntaksid ja lausestruktuurid. Süntaksi vahendid on sõnade järjekord ja loogiline rõhk.

• Glossemaatika ehk Kopenhaageni strukturalism
  

Termin Glossemaatika võeti kasutusele selleks, et distantseerude eelnevast keeleteadusest, mis ei tegelenud keele, vaid kõnega. Seda peetakse kõige keerukmaks ja ekstreemsemaks strukturalismi koolkonnaks. Koolkonna rajaja ja esindaja oli L. Hjelmslev. Oli truu Saussure’ile ( sellegi poolest erinev tegevus Saussure’ist slosoofiliste aluste poolest) ning temaga koos tegutsesid H. J. Uldall ning V. Br ndall. Kritiseerisid Praha lingv ringi.
Hjelmslevi glossemaatika definitsioon - glossemaatika tegeleb glosseemidega - keele tähenduslike elementidega. Glosseem on nii sõna, morfeem, sõna järjekord lauses kui ka intonatsioon . See on semiootiline distsipliin. H nimetab keelt vormiks ja substantsiks. Keel on eelkõige semiootiline süsteem, , mis seob tähistatavad tähistajatega. Märgifunktsioon tüübid:

• vastastikune sõltuvus ehk interdependents
  
• ühepoolne sõltuvus ehk determinatsioon
  
• sõltumatus - konstellatsioon
  

Glossemaatika on kirjeldanud mitmeid grammatilisi funktsioone (käänded, sugu jt). H väitis, et keeles on tähistaja ja tähistatava vahelised suhted palju loogilisemad kui kõnes.
Keeleteoorias on kõige olulisemad siiski Praha lingistid. Kõige suurema panuse on pannud aga glossemaatika. Veidi peale Kopenhaageni oma asutati Saksamaale ka glossemaatika ring.

• Mõistmine
  

Kuidas märke mõista? Teadus arusaamisest on hermeneutika. Iga tekst sisaldab 3 tüüpi inffi:

seotud teksti referentsiaalsusega - iga tekst on tekst millestki

strukturaalne tähendus - seotud sellega ‘kuidas?’

autonoomne tähendus - iga märk mõjub ka vahetult
NB! aursaamine nõuab keele tundmist :))))))))))
Arusaamine on protsess, mis tugineb märkide mõistmisele (mitte asjade). Asja mõistmiseks peame me sellest eemalduma, muutma ta märgiks. Lausete tõlgendamisel on 4 viisi:

• referentsiaalne - ütlust mõistetakse kui kirjeldust mingist asjade seisust
  
• signifikatiivne - ütlust mõistetakse kui sõnumit tema enese sisu kohta
  
• metafooriline - ütlust mõistetakse, arvates, et tegu on ülekantud tähendusega
  
• orientatsioon alltekstile - ei saada aru, mis mõttes tuleks ütlust mõista
  

Schleiermacher - Arusaamine on lõputu protsess. Ajalugu on ennekõike arusaamise protsess.
Paul Ricoeur - arusaamine ei ole täiel määral teadlik protsess. Kui interpreteerija vaatevälja satub objekt või sündmus, leiab aset äratundmine.
Tüübid: jälj, jäljend (looma jalajälg), sümptom, juhtlõngad,

• Kultuurisemiootika
  

Põhiküsimus - tähenduse tekke probleem
Kultuutisemiootikast saab erinevate märgisüsteemide funktsionaalset suhestatust uuriv teadus. Kultuuri olemust väljendab kõige paremini Lotmani kultuurisemiootikka võtmemõistest tekst. Semiootika vaatevinklist ;) kujutab kultuur endast kollektiivset intellekti ja kollektiivset mälu ehk on teatud teadete hoidmise ja edastamise ja uute väljatöötamise indiviidiplene mehhanism . Kultuuriruum ehk üldise mälu ruum. 
Põhimõiste on TEKST. Tekst on tervikliku tähenduse ja tervikliku funktsiooni kandja. Kultuurisemiootika alla läheb Praha lingv ring, Vene vormikoolkond (Šklovski), Jan Mukarovski, Roman Jakobson, Juri Lotman .

• Biosemiootika
  

On semiootika haru, mis tegeleb märgiprotsessidega elussüsteemides. Biosemiootika on ühtlasi interdistsiplinaarne valdkond, kus semiootikud , bioloogid ja filosoofid püüavad arendada semiootilist lähenemist ning rakendada semiootika mudeleid eluslooduse mõistmiseks.
Biosemiootika üheks rajajaks peetakse bioloog Jakob von Uexkülli. Veel oli Peirce , Morris . 
Biosemiootika uurib elunähtusi kui märgisüsteeme ning märkide kasutamist elusate märkide poolt, mitte lihtsalt molekulide kogumit ja kemilisi reaktsioone. Biosemiootika käsitab märgiprotsesse reaalsetena ning eeldab, et neil on seaduspärasused, mida saab uurida ja seletada. Need on eluslooduse seesmised seaduspärasused.

• Tähendus
  

Tähendus on märgi, sõna, lause, kõne, teksti või muu nähtuse poolt esile kutsutud teadmine. Tähendus on üks semiootika alusmõisteid ning ka keeleteaduse ja filosoofia mõiste. Lähenemine tähenduse mõistele võib olla erinev. Teaduses eristatakse tähenduse erinevaid liike või sõna "tähendus" erinevaid tähendusi.