Säärane mulk I Vaatus kommentaaridega (0)

LYDIA
KOIDULA
SÄÄRANE   MULK
EHK
SADA   VAKKA TANGUSOOLA
-1872-
„Säärast   mulki”
peetakse   esimeseks   eesti
algupäraseks   näidendiks   (Koidula
varasem   näidend   „Saaremaa
onupoeg”
 
oli
 
mugandus
saksakeelsest  näidendist , mil ele oli
lisatud   Eesti   oludele   sobivaid
nüansse).
Väidetavalt   sai   Koidula   idee
sel iseks  sisuks  ühest ajaleheartiklist,
kus   üks   Saaremaa   mees   olevat
sattunud   säärasesse   täbarasse
olukorda, kuna oli lehes kirjutatust
valesti aru saanud.
Kirjutatuna   rahvusliku   ärkamisaja   laineharjal,   kannab
näidend   endas   rahvusliku   romantismi   jooni.    Keskne    tegevus
keerleb    armukolmnurga   ümber,   mil e   lõpplahendus   on   kül altki
etteaimatav.
Näidendi   olulisus   peitub   sel es,   et   ta   kajastab   tol e   aja
aktuaalseid probleeme (võiks isegi öelda, et NOORTEprobleeme):
x talude päriseksostmine,
x sõjaväeteenistusest kõrvalehoidmine,
x noorte vaba valik abiel umisel,
x naiste koht ühiskonnas, 
x ni  naiste kui meeste hariduse olulisus jm
2
MÕNEST MÕISTEST
PARS
Parred ehk reheparred olid  peened  palgid (ülemisel pildil
ahju kohal kokkulükatuna, peal korvid), mis olid asetatud rehetoa
laealustele aampalkidele ehk taladele  vilja kuivatamiseks sügisel
pärast koristust ja enne viljapeksu.
Parred asetsesid lahtiselt kahel tugeval pikitalal ja nende
arv oli olenevalt rehetoa  suurusest  9 - 18. Neid sai li gutada ning
tavaliselt olid nad jaotatud kolmeks või  neljaks   rühmaks .
Kui partel  parajasti  vilja ei olnud, olid nad kaheks rühmaks
kokku lükatud, ni  et nendel sai  magada  või kuivatada küttepuid,
3
pirde   või   nõude   tegemiseks   ette   nähtud   puid.   Magamiseks
kasutati parsi juhul, kui kõik ei mahtunud al a magama või tuba ei
pidanud sooja. Tavaliselt magasid partel ehk parsil  teenijad  või
nooremad inimesed.
kartsas
Kartsas on nn ahjuredel, mil e kaudu sai ahju peale või   partele
(eelmisel pildil ahju kõrval).
varn
Varn   on   seina   löödud    pulk ,   konks   või   konksudega   varustatud
mööbliese  rõivaste  jm riputamiseks ehk nagi.
KASAK
Kasak oli val a- või mõisa käskjalg, sõnumite vahendaja.
KOSJAD
Kosjad   olid   noormehe   (kosilase)  vormilise   abielunõusoleku
hankimine    mõrsja   ( neiu )   vanemailt   ja   mõrsjalt,   mis   oli   seotud
kindla kombestikuga.
MULK
Mulkideks   nimetati    Mulgimaal    (praegusel    Viljandimaal )   elavaid
inimesi.
VAKK
Vakk on  vanaaegne  mahuühik, umbes 50 li trit.
4
rehielamu
Eestlaste   traditsiooniline   kodu   ja   elamispaik   oli   rehetare,
omapärane pikk rõhtpalkseintega hoone, mil el oli suur ja kõrge
õlgkatus ning puudus korsten. Sel ine taluelamu kujunes välja juba
10.-11. sajandil. 
Rehetare tähtsamateks  ruumideks  olid pikka aega  rehetuba
ja    rehealune .   18.   sajandil   ehitati   rehetoale   juurde    kamber ,
küttekoldeta ruum, mida kasutati peamiselt panipaigana ja ainult
soojal  ajal eluruumina.
Keskne   ruum   rehielamus   oli   köetav   rehetuba,   kuhu
koondus kogu talupere elu.
Rehetoa keskmiseks suuruseks oli 30–40 m² ja kõrguseks
3,2–4 m. Si n elati talveperioodil pead-jalad koos, keedeti süüa,
küpsetati leiba, söödi ja magati. 
5
Mehed   nokitsesid   tubaste   puutööde   kal al,   naistel   tuli
kedrata linad ja vil ad ning veeta  pikki  tunde kangastelgede taga.
Külmal ajal toodi rehetuppa ka väiksemaid loomi. 
Sügisel   kuivatati   sama   ruumi   suitsunud   partel   põldudelt
koristatud  vilja, et  märg  vili hal itama ei läheks. 
Rehetoa taganurgas,  suuga  vastu sissekäiku, paiknes suur
reheahi.   Ahjusuu   ees   oli    lahtine    tulease,   mil e   kohal   rippus
kookudega  kaks  pada.  Enne  pli tide tekkimist  keedeti  seal  talu
toidud. Leiba küpsetati ahjupõrandal. 
Korstnat reheahjul ei olnud, ahju kütmisel tuli kogu kibe
suits rehetuppa. Suitsu väljalaskmine toimus suitsuaugu või ukse
kaudu, suitsupi r jäi rehetoas 1–1,5 m kõrgusele. Rehetoas oli alati
tunda mõrkjat suitsulõhna ning sel e nõgised seina- ja laepalgid
muutusid aastatega süsimustaks.
Esimesed   teated   akendest   pärinevad   Lõuna-Eestis   18.
sajandist.   Pikka   aega   olid    akende    asemel   lükandluukidega
suletavad avad, kasutati ka seapõit või maokelmet. Klaasaknaid
hakati elamutele  panema  19. sajandi II poolel.
Rehetoa põrand tehti  savist , kuhu  segati  ka li va või mulda.
Savisegu   veeti    põrandale ,   tehti   veega   märjaks   ja   lasti   veidi
kuivada.   Seejärel   lasti   põrandat   sõtkuda   loomadel   või   lastel   ja
tambiti põranda pind tambiga siledaks.
Talu teine oluline ruum oli rehealune, mis paiknes rehetoa
otsas.   Rehealuses   peksti   ja   puhastati   sügiseti   vilja.   19.   sajandi
keskpaigani    hoiti    seal    talviti    loomi,    suviti    aga    vankreid    ja
põl utööriistu.   Rehealust   lahutas   rehetoast   uks,   mil e   kaudu  ka
suits ahjukütmise ajal välja lasti.
6
TEGELASED
Mäeotsa Peeter  Pint  – vana  talunik  
Anne – tema naine 
Maie  – tema tütar 
Jüts – tema poeg 
Erastu  Enn – Maie  kosilane  
Männiku  Märt , noor mulk – Maie kosilane 
Kure  Aadu – val avalitsuse kasak 
Val akirjutaja 
Ees paremat kätt PARS, mil e kõrval KARTSAS. 
Veel enam  ettepoole  paar uusi pastlaid  varna  otsas. 
Pahemal pool põrandal laud- pingid  või  toolid  toas. 
Muidu talutoa riistad ja ruum. 
7
ESIMENE
VAATUS
-1-
Maie. Enn (õuest tulles)
MAIE:  Jäta  mind rahule, Enn, mul pole aega! Kui
eit  kuuleb -näeb, et töö on tegemata? Ma olen vaatajale 
sul e kümme korda ütelnud: meist mõlemast tutvustatakse 
ometi sõpru ei saa! 
probleemi
ENN: Maiekene, marjukene, – miks sa jäl e ni
ohakane oled täna? Miks meist sõpru ei peaks
saama? (Uut rätikut taskust tõmmates.) Vaata
si a! Kas ei ole ilus? Ähäh! Eile al es kirikupoest Enn uhkustab 
ostetud! Maksab puhast 50  kopikat ! 
rikkusega
MAIE (õlgu kehitades): Kahju! 
ENN:   Teisepere   Li su   pakkus   täna   5   kopikat
rohkem   –  ei  anna   ära!  Salasõber,  si disukka,
see'p see õige ilukandja! (Kaela ümbert kinni
hakates.) Tule nüüd,  paneme  nõnda – 
MAIE (keelates): Vii sina  rätik  rahuga Li su kätte
ja   lunasta   oma   raha   tagasi,   kui   sa   paremat
«si disukka»   ei   tunne   kui   mind!   Minu   pärast
8
oled oma poole  rubla  ilmaaegu kulutanud. 
ENN:   Uih,   uih!   kui   karune!   Pole    vist    veel   hea
kül alt? Ei tea, mis  loori  sina igatsed, et mokad
kärssus on? 
MAIE: Loori? Mina  ei himusta  loori ega  muud
asja sinu käest, seda sa tead ammugi. (Istub
töö juurde maha.) 
ENN (poolkibedalt):  Kuule , kul erkupu-õis, ilusad
lapsed lähevad 10 aastat  vanemaks  igal puhul,
kui süda täis tuleb! Kas tead ka? 
MAIE:  Si s   oleks  sinu   hinge   peal,   Enn,   kui  ma
välja   näeksin   nagu   vana   60-aastane   Põhja-
nõid. Ütle mul e, Enn, miks sa mind rahule ei
jäta? Miks sa pühid ühtepuhku minu jälgi? Kas
ma sul e heaga kül alt ei ole ütelnud, et sinu
libedad laulud minusse ei mõju? Miks sa mind
vägisi sunnid kurjaga ütlema? 
ENN:   Soo?   Mis   see   si s   õieti   on,   mis   sinusse
mõjub?   Mis   kirikisandat,   köstrit   Mäeotsa
maasikas   si s   ometi   ootab?   Kas   ma   ei   ole
peremehe   poeg?   Kas   mu   isa   ei   olnud
val avolinik? Kas mul ei ole jõudu rohkem kui  katkestus  - 
sinu – (neelab al a) kui mõnel muul? Mis sa veel jätab midagi 
tahad ? 
ütlemata
MAIE:   Sel epärast   ei   ole   sa   mitte   küüneväärt
ausam minu meelest kui muidu. 
ENN: Ausam? Mis au sa veel tahad? Saab näha,
9
kust   see   aus   tuleb,   kes   su   taevariiki   tõstab!
Ohohoh ! Kül ap vist langeb pilvist maha!  Katsu
minu uhket neitsit! 
MAIE: Kuule, Enn, jätame jagelemise! Au ja au
on kaks asja. Sandinärus võib enam au elada
kui si dsärgis. Ära mind sunni su enese kahjuks
pikemalt  aru andma! 
ENN: Aru. Mis aru? (Tasasemalt.) Ära ole  sõge ,
Maie! Kust sa teist ni sugust enam saad? Ma
olen (meelitades) vanasti teie pere tuttav – 
MAIE (vahele): See ei ole minu süü! 
ENN (uhkelt): Pealegi saaksin kümme teist, kui
tahaksin, sest et li su alt lahti olen. Kas sina
üksi mind tahad ära põlata? Ei usu! 
MAIE   (püsti   tõustes):   Nüüd  saab  kül alt.   Sa  ei
anna   enne   rahu,   si s   pean   ma   selge   sõnaga
seletama.   Kõik   on   tõsi,   Enn:   sa   oled   jõukas
mees,   sinu   isa   oli   val a-ametis,   mõni   teine,
kehvem, seisaks hea meelega sinu paigal. Aga Maie etteheited
sa   ütled,   et   sa   kümme   teist   saaksid   minu Ennule
asemel?   Ütle,   miks   sa   si s   nüüd   25-aastaselt
veel üksi  elad  oma  talus ? Miks sa Saare Ti ult
vi nad tagasi tõid? Miks Aluste Ann sind vastu
ei  võtnud ? Miks  Veske  Aadu sinu kosilase kõva
sõnaga koju saatis? Ma tahan sul e tunnistada,
kust see tuleb (vi b  Ennu  kättpidi ettepoole):
SELLEST PUUDUVAST PÖIDLAST SEE TULEB,
10
Enn, mitte kuskilt mujalt. Sel e peale vaatavad
kõik,   ükski   ei   suuda   aru   saada,   kuidas   just li suvõtmine - 
ülemineval li suvõtmise ajal sul e see õnnetus raskemaks 
puid raiudes kaela pidi  langema ? Olid number kohustuseks, 
ühe tõmmanud paar päeva enne seda, ja terve mida talumehel
olid sa ikka olnud, Enn, õige terve poiss! No oli kanda ri gi 
kes   õnnetuse   vastu   võib   parata?   (Tähtsalt.) vastu, oli 
Aga – see on omal ajal ometi hea, Enn, kui nekrutiks, nn 
mehel   KÕIK   sõrmed   käe   otsas   on,   seda   sa li supoisiks 
näed nüüd! Kui MINU kosija peaks olema li su minemine. 
al a   langenud,   si s   tahaksin   ma   teda Kahekümne 
minupärast   30   aastat   oodata,   kui   ma   ka viieks aastaks 
sealjuures    vanaks   ja   nüriks   läheksin,   aga   – sõjaväkke 
sõrmed   peaksid    temal    kõik   otsas   olema!   – minna 
Vaata, Enn, sel epärast meist mõlemast sõpru tähendas kogu 
ei saa, – ära pane pahaks! (Uksest õue.) 
elu kaotamist 
kroonule. 
Mineja pidi 
jumalaga  jätma
kõik senise, 
omamata 
vähematki 
lootust tagasi 
jõuda oma 
paremas eas.
11
-2-
Enn (üksi)
ENN   (juukseid   sasides):   PAGANAPÄRALT!   Kas
tohtis ta mul e seda kõike suu sisse ütelda? Ja
mina seisan nagu rumal  karjapoiss  tema ees, ei
lausu  musta ega valget, kuulan nagu kirikus!
(Hambaid   kiristades.)   Kas   ma   ei  ole  ammugi
nende kärssus ninasid näinud? Kas ma ei tea,
miks   nad   minuga   ei   taha   tegemist   teha?   Ja
ometi   on   mul   raha   kül alt   nendega   juua   ja
priisata! See pagana  pöial ! Kes neile ütles, et
ma   tema   –   –?   (Ähvardades.)   Kes   mul e   võib
ütelda, et ma tema maha raiusin? Tulgu, kül
ma   tahan   temale   näidata!   –   Paganaväärt   –
julges   ta   mul e   kõik   mu   kosjakäigud   kätte
lugeda,   nagu   sõrme   otsast?   Sina–!   Seda   ma Ennu plaan 
temale ei  kingi ! Oot, oot! Kül  ma sul e kätte kätte maksta
tasun, mis ma täna sinu  suust   pidin   kuulma ,
oota ,  kassipoeg ! Kuidas ma võrku vean, aga?  monoloog  - 
Kui ta mitte ni  sõimuväärt ilus ei oleks, kül  ma tegelase 
temaga   nõu   leiaksin?   Aga   mul   ei    täi    teda  sisekõne , 
mõnele   teisele   jätta.   Sa   ei     TAHA     mind, tavaolukorras 
paikene? No si s võtan ma sind sinu  tahtmata ! oma peas 
Aga ma võtan sinu  nõnda või nõnda. (Akna mõtete 
12
äärest.) Vait! – kas see ei ole Männiku Märt, mõlgutamine; 
kes   sealt   Maiega   tuleb?   No   muidugi!   Ahah, näitekirjanduse
sel epärast!   SEE   tohib   kaelast   kinni   võtta üks 
kül alt   –  sel epärast!   Si a   tulevad?   Oot!   Oot!! iseloomuliku-
(Ümber   vaadates.)   Kuhu   ma   nüüd   –?   Sinna! maid võtteid, 
(Ronib üles parsile.) 
et tutvustada 
vaatajale 
tegelase 
mõtteid
-3-
Maie. Märt (õueuksest tulles). Enn (parsil).
MAIE (õue poole rääkides): Ära on läinud! Tule
peale,   Märt!   Arvasin   kül ,   ega   ta   sel e   peale
enam kauemaks võinud si a jääda! 
MÄRT (ust kinni pannes): TEMA ÕNN! Head meie
mõlemad   teineteisele   ei   oleks   ütelnud. situatsiooni-
Inimene kül  ei pea teise nägu laitma, jumal on  koomika : Enn 
kõik   loonud;   aga    vanasõna    ütleb:   punased kuuleb pealt
juuksed ja vindunud lepad ei kasva hüva maa
peal. Ja si n on sõna tõeks läinud. Kas ta  ammu
juba sinu järele  jookseb ? 
MAIE: Mitu aega! Ja – isa – 
MÄRT: No – isa? Viimati –? 
MAIE   (pead   noogutades):   Isa   näeks   hea
13
meelega,   et   ma   tema   vastu   võtaksin!   Tema vanemate 
libe keel on taadi silmad  pimedaks  teinud, et surve 
ta   tema   vigu   ei   näe.   (Märdi   kortsus    kulmu  abiel umisel
nähes.) Aga ära sa usu, Märt, ega ma teda ei
võta  elades ! 
MÄRT: Minu kanapojukene! Aga räägi nüüd, mis
ema si s ütles, et mulk  kosja  tul a tahab? 
kosjakombestik
MAIE: Ema – ei nüüd – emal oli hea meel kül ,
ütles aga, et oleksime ka ennegi võinud temale
nimetada, ja et nüüd vahest ei saa värsket õlut kottu = kodust
enam – ja (mõttes)  kanad  on ka kottu kaugele
läinud – 
MÄRT (pilgates ni sama): Ja seapõrsad,  vasikad
ka  veristamata   –   ( Naerdes .)   Oh  teie,   naised,
olete kõik ühe veega ristitud! 
MAIE (naeratades):  Naera  peale – ei tea, kel e
otsa   teie,   mehed,   vahite,   kui   puudus   kätte
tuleb? Juba teiegi «leivast üksi» elate? 
MÄRT: No, ükspuha, jätame, tuikene, sel e jutu
täna   veel    pooleli .   Ma   mõtlen:   kui   nüüd   isa
mulki väimeheks ei võta, mis si s? 
MAIE (tuhinal seletades): See'p see minugi suur Peetri mulkide 
hirm oli, Märt. Sa tead, isa neid mulke ei sal i vihkamise 
sestsaadik, kui Aluste rahvas meie endise koha põhjus
endile ostsid. Ema ütleb kül  ikka, et miks ei ole
isa raatsinud raha enne sisse maksta. Ja vaata,
Märt, emal on tõesti õigus, ega need  mulgid
14
ni  murdjad ole, sest SINA oled ju ka mulk – 
tujusalt = 
MÄRT (tujusalt): Emal on IKKA õigus. 
lõbusalt
MAIE: Aga kui ema meie poolt on, si s saame
isast ikka jagu. Sest vaata, Märt, teie, mehed,
seda   kül   ei   usu,   aga   NAISE   sõna   jääb   ikka meeste ja 
peale! 
naiste koht 
MÄRT   (naljatoonil):   Kuula,   kuula!   Oi,   oi, ühiskonnas
Maiekene,  hakkad  aegsasti juba  peale!  Kena
lugu, mis seadused sul juba peas on! 
MAIE   (häbelikult):   Aga,   Märt,   –   mis   mina   si s
tean – ema ju ütles – 
MÄRT (nagu ülemal): No, mis si s? Eks ema sõnal
ole ju täna veel tööd kül alt? Ja sina? Mis SINA
ISE si s ütled? 
neiu 
MAIE (maha vaadates): Mina? Eks sa tea ju isegi, abiel umine 
Märt,   vaene   ma   kül   olen,   ei   ole   isal   seda seotud tema 
jõudu, mis sinul – 
varandusliku 
MÄRT: MINU MAIEKENE! Sina, minu silmatera ja olukorraga
südamerõõm!   Sinu   RAHA   pärast   poleks   ma
mitte ühte sammu teie poole tulnud, sest ma
tean kül , et mul ei tule kerge töö isa juures.
Sest   silmapilgust   saadik,   kui   ma   sind   kirikus  armumine
nägin  ema kõrval, ei olnud mul rahu  ööd  ega
päeva enam, ja – noh, tead ju isegi, kuidas si s
lugu   tuli.   Ja   kui   me   juba   paaris   oleme,
Maiekene, kül  sa näed si s selge silmaga, et
veel murdjamaid võib ol a maailmas kui mulk!
15
Jah,   aga   ni   kaugele   on   tööd   veel   kül alt!
Kõigepealt  pean ma nüüd Kure  vanamehe  üles kosja-
otsima ,   see   tuleb   mul e   kuulatajaks   ja kombestik: 
isameheks. Kui SEE asju isa juures toime ei aja,  isamees
si s ma teist paremat ka ei tea. On ka nagu
val a   ametimeest,   ehk see   aitab  kõrvalt.   Si s kosja-
tulen õhtu poole ise vi  nadega  – 
kombestik
MAIE (häbelikult): Oh sa taevakene! – Kuhu ma
jooksen si s? 
MÄRT (naerdes): Õige lähedale, laps, et ma sind
leian! Kas  kuuled ? Mitte kaugele! (Murelikult.)
Tuikene, kui ma sind si ski ei saa? 
HÄÄL ( rehe  alt): Maie! Maie, ae! 
MAIE (kohkudes): Kuule! Ema kutsub! Nüüd ma
pean minema, Märt! Oh, Märt! Kui ometi kõik
hästi läheks, jumalukene! 
MÄRT:   Ära   karda,   kul erkupu-õis:   kül   saame
õigeks! Aadul on  tubli  keel ja emal teine: kas
need ei peaks isa  peast  jagu saama? Sina, mu
lahke  lil ekene: sind ma ometi ei jäta, tulgu mis
tuleb!   Head   päeva   nüüd    seniks !   (Õueuksest
välja.) 
16
-4-
Maie. Enn (parsil)
situatsiooni-
MAIE (saadab Märdi ukseni;  senikaua  tahab Enn koomika: Enn 
maha   tulla,   pöördub   aga   ruttu   üles   tagasi, kuuleb pealt
niipea kui Maie ümber pöördub): Oh kül  on ta
tubli poiss, minu Märt, ni  tugev ja lahke, ni
kange    pea   ja   jäl e   ni   hel a   südamega:   teist
temasarnast   ma   kül   ei   tunne    kõiges
kihelkonnas!   Mis   see   isa   ometi   sest   mulgist
ikka peaks sõimama! Mul on ometi – (maha
vaadates) – ka kosilasi käinud – Altoja Hans – ja
Viiraku Viidu – ja Lahearu Laos; ei sünni neist
ükski Märdi kõrvale! See Aluste talu ei kao isal
peast!  Aga ega  Märt  sel es  süüdlane  ole!  Ja
nüüd ma peaksin Ennule minema! See on see
kõige väetim kõigist: rõugetanud ja punased
karvad peas, ja pealegi see pöial – mitte i algi!
Va ülejäänud loom! Ennem ma hüppan ojasse! situatsiooni-
(Lapselikult   südamest.)   Oh   jumaluke   taevas, koomika: Enn 
aita meid ometi! Sa  tead ju ise: minu Märdi kuuleb pealt
sarnast ma kusagilt ei saa enam, ja tema on
kül  sel e väärt, et ta – et ma – ei, kuidas see
on?   Ükspuha,   kui   me   aga   teineteise   saame!
(Rõõmsalt.) Ja kui pikk ja sirge ta on – nagu
17
tamm metsas, (põlgusega) ja see Enn jäl e –
puhas kadakapõõsas! Ja – 
HÄÄL (rehe alt): Maie, ae! 
MAIE: Oh sa jumaluke – eit! Sel e olin ma hoopis
unustanud!   Aga   teist   Märti   maailmas   ei   ole!
(Rehealusele.) 
-5-
Enn (ülevalt maha ronides)
 
ENN (ähib): Sooh! Sooh! Salakoi, sina! Ja tema
ka!   Lõhki   ma   enese  lõhuksin!   Teie   esimesed
petised! Aga seda ma ei jäta!  Vanamees  peab
teada saama, mis  sipelgad  tema pesas siblivad! situatsiooni-
Teie   ussinäod!   Nagu   sula   kärjemesi koomika: edasi-
teineteisega, üks «lil eke» ja «õieke» ja «tuike» tagasi parsile
ja «pääsuke» üksteise järel  suus  – ja (sülitab)
mina põigiti hammaste vahel? Soo? Või tema
sinu tamm, ja mina –? Oota, ma tahan sul e
näidata, mis  magu  kadakapõõsad  maitsevad !
Kus vanamees on? – Võtku  pagan ! Jäl e mõni
tuleb! (Ronib parsile tagasi.) 
18
-6-
Jüts (talutab Kure Aadu õuest  tuppa ). Enn
(parsil).
JÜTS:   Tule   aga   si apoole,   Kure   onu!   Eit   on
leemepaja juures, taati ma kül  ei tea praegu. 
AADU: Soo, soo! (Kuklatagust sügades.)  Kanade
päralt,   see   on   kibe   käik   mul e,   ehk   ma   kül
(iseeneses   uhkeldades)   külakubjas   olen   ja
val avanema   parem   käsi!   See   Peeter   neid
mulke ei sal i silma otsas, ja nüüd tahab üks
veel tema  TÜTART ! Aga Märdil on veel neid  Kadrina  
vanu   (kõrvalt    tasku    vaadates)   Kadrina rublatükk -
rublatükke ja on muidu tubli poiss; häda ka ära Vene keisrinna 
taganeda . 
Katari na I 
JÜTS: Kas ma kutsun isa, Kure onu, kui sa tahad pildiga raha
ehk si a jääda? (Kõrvale.) Ehk si s saan ka jäl e
uued  pastlad  jalga? 
AADU (ruttu): Ei, ei, pai laps, lase ol a peale, kül
ma saan nõndagi õigeks! (Iseenesele.) Annel on
keelt:   see   võib   mind   aidata!   Lähme    esmalt
rehe al a! (Reheuksest välja.)
19
-7-
Jüts (ukse juurest ümber pöördudes). 
Enn (ronib, nagu ülemal, poolelt teelt parsile
tagasi).
JÜTS: Ihihih! Ah ta arvab, et ma ei tea, mis ( sõrm
nina   ääres)   Kure   onu   meilt   otsib?   Val a   asju
meil   arutada   ei   ole,   seda   ta   ise   õues   ütles!
Kül ap   tean!   ( Publiku    poole.)    MAIEL    JÄLLE
KOSILANE! – Aga – kes ta võib ol a? (Rehealuse Enn ei meeldi
poole.) Kas kuulatan? Ei, Maie ütles, see olevat
inetu! (Murelikult.) Kui ta aga see  pealuu  ENN
ei ole! Seda ma ei taha! See lipitseb isa ees ikka
nagu   Karja-Pits   kannika   ees,   ja   seljataga
sõimab   mind   «rumalaks   poisiks»   ja
«tahmapeaks».   Kas   ma   ei   ole   ometi   koolis
kolmandal   kohal   –?   (Põlgusega.)   Va
pöidlapurustaja!   Kas   Kure   onu   ise   mul e   ei
ütelnud, et see pöidla-lugu õige ei ole ja et ma
aga ei tohi sel est nimetada, enne kui asi selge.
Seda ma olen ka lubanud, ja mees peab sõna!
Aga   Maiet   ma   temale   ei   anna!   (Mõttes   ja
poolkavalalt.) Miks si s MÄNNIKU MÄRT teda
ei võta! Ta ometi vi mati ütles mul e, et ta kül
tuleks mul e õemeheks, kui ma võtan. Tema
20
ma võtaksin varsti! (Järele mõteldes.) Kui ma
juba suureks olen saanud, si s ma läkitan ka situatsiooni-
kosilasi mõnda teise peresse kuulatama – kuhu koomika: 
ma läkitan si s?  ALUSTE ANNE? See on li aks lapselikud 
pikk,   si s   ma   pean   ikka   ülespoole   vahtima, pulmaplaanid, 
nagu   harakapesa   otsa   –   nõnda   –   kael   jääb mil e järgi 
haigeks!  SAARE TIIU? Ei, see on inetu! Mina valida naist
tahan ilusa naise saada! Ni   ilusat  ei olegi, kui
meie Maie on – (südamest) ei, ni  ilusat ei ole...
teda ma ometi võtta ei või: mis ma nüüd teen? 
-8-
Endised . Maie (õueuksest leiva, või ja
õl ekannuga)
MAIE (ukse vahel poolsalaja): Jüts, ae! 
JÜTS (ni sama): Mis sa otsid, Maie? 
MAIE: Kas Kure vana juba tagasi tuli? 
iseeneses = 
JÜTS: Ei tulnud! Mis si s? 
endale, teistele 
MAIE: (iseeneses): Ei veel? (Jütsi poole.) Ega sa (tegelastele, 
Männiku Märti ole näinud? 
aga mitte 
JÜTS:   Pole   ühti!   (Nagu   ühe   mõtte   tärkamisel, publikule) 
suure häälega.) Maie, nüüd ma tean, kel ele ta kuuldamatult
kosib: Märt on! Jaha Märt? 
MAIE   (vaigistades):   Sõge   laps,   vait,   mis   sa
21
kisendad! Mis kosib? Kel ele? Mis sa segad! 
JÜTS: Märt jah, ära sa salga ühti! 
MAIE: Vait, säh, pane parem  saiad -õl ed lauale,
ema ise toob leeme, mul pole aega. 
JÜTS (võtab vastu): Juba! Nüüd sul pole aega.
Nüüd sul tuhin taga! Nagu ma ei tea! (Kindlalt.)
Maie, mina aitan teid ka, kül  sa näed! 
MAIE   (vaigistades):   Mis   sa   si s   aitad!   Mina   ei
mõista,   mis   sul   täna   peas   on!   ( Salaja
sõbralikult.) Ole – ole nüüd hea laps, Jüts, ole
vait, ja kui Kure onu ära on läinud, tule si s,
räägi mul e ka – mis – 
JÜTS (kindlalt): KOHE ma  tulen! Maie! Kül  sa
näed, mina aitan teid! 
MAIE (naeratades): No muidugi, üle läve õue! 
(Maie õue, Jüts rehe al a.)
22
-9-
Enn (parsilt maha tulles)
ENN: Kas sa oled NIISUGUSEID näinud maa peal!
Oh teie, vi mased mutid! Ja see noor nõges ka
nende   li gis!   Mis   asi   see   oli,   mis   ta   (vaatab
ettevaatlikult
 
ümber)
 
sest
 
–
«PÖIDLARAIUMISEST»   rääkis   –   ja
«SELGEKSSAAMISEST»!   Ja   kubjas   Aadu   pidi
midagi   teadma?   Vale!   Nüüd   on   paar   aastat
läinud,   kui   mõni   oleks   näinud,   oleks   ammu
lugu   taga   olnud.   Aga   see   on   ikka   seesama
pagana   salajutt,   mil ele   otsa   peale   ei   saa   –
ükski   ei   ütle   lausa   välja!   (Kiristades.)   Sina,
seapõrsas!   Ah   teie    arvate    juba    pulmad    käes
olevat, sest et kosilane kodu on! Si s ma kül
peaksin   päris  tahmapea   olema,   kui  ma   sel e
vastu nõu ei leiaks!  Oodake , oodake, ma tahan
teile    pulmi    teha,   mis   teile   meelde   jäävad! situatsiooni-
Vanameest ennast nüüd, enne kui jäl e mõni koomika: tagasi
risti ette tuleb! – Seal ta on... Pagana lugu: jäl e parsile
juba sabatäis teisi taga! Ma olen nagu  rebane
lõksus   si n   pagana   parsil    üleval !   (Ronib   jäl e
üles.) 
23
-10-
Rehe alt: Aadu, Peeter ja Anne (kes supivaagnat
ja lusikat kannab). Enn (parsil).
PEETER ( vesti  väel, pi p suus): Aga mulk ta on ja
mulgiks jääb, ja mina seda heaks ei ki da! 
karakteriloome
AADU (ikka Anne poole, kes teda lauda kutsub): : Peetri 
No   muidugi,   on   muidugi,   Peeter!   –   Mulk? esimesed sõnad
Mulk?   No   mis   sest   on,   Peeter!   Mulkidel   on rõhutavad 
jõudu, ja vaata, mis kena poiss ta on, Peeter, ja tema kõige 
kui ausasti ta on rendikohta harinud tänini, ja  olulisemat  
ma   olen   ka,   hm,   nagu   kuulnud,   et   ta   nagu tunnusjoont
enesele   päriskohta   osta   otsib,   Peeter,   jah!
( Iseendale .) Kui see ometi juba möödas oleks! 
ANNE (kes kõik lauale on seadnud, väga lahkelt):
Istuge   lauda,   Kure   onu,   võtke    sedagi    soola-
leiba,   mis   jumal   meile   õnnistanud   –   olgu
jumala ristike juures! Jah, mis ma pidin ütlema:
no   ega   temagi   süüdlane   ole,   et   ta   mulgiks
loodud!   (Mehe   poole   kõrvalt.)   Kas   sa   sõge
oled, et sa ei mõista vastu võtta? (Aadu poole.)
Või   päriskohta   osta   otsis?   Vaata!   Ei   tea
misukest? 
PEETER   (urisedes):   Jäl e   mõnda   seest   välja
ajada? Säärane mulk! 
säärane mulk
24
ANNE (kõrvalt mehele): Sina oma kiusuga! (Aadu
poole.)   No   jah,   ta   on   tark   ja   vi sakas   poiss.
(Tõukab meest  puusa .) Eks ole tõsi, Peeter? 
PEETER: Mis? Ei tea, mis mina tema tarkusest või
vi sist tean? Võtku tont kõike tarkust! Mulk ta
on, seda ma tean! 
AADU   ( süües ):   No   muidugi,   muidugi,   Peeter,
aga…
ANNE: Tule jumal appi, nagu mulk enam inimene
ei olegi? Võtke õlut veel kõrva, Kure onu! Jah, situatsiooni-
mis ma pidin ütlema, meie Maiel on nüüd ka koomika: üht 
kosilasi kül alt käinud, no aga ega meie laps ka meelitab, 
igaühte   vastu   ei   võta!   Ja   Maie   on    usin    ja  teisega  tõreleb
vi sakas   ja   oskab    keeta ,   küpsetada,   kedrata,
kududa, sukavarrast veeretada: kül  ma näitan veimevakk - 
teile pärast, mis ilus veimevakk  tal on, Kure ümar või ovaalne 
onu!   Ja    lehmad -mul ikad    tunnevad    tema puust nõu, kuhu 
kaugelt ära – jumaluke, jah, – nagu  iseennast ! pruut tüdrukueast
saati 
Ja tema nägu nüüd ja jume nimetada – jumala isevalmistatud 
ristike  jäägu juurde – ei pea kül  ise omasid esemeid 
mitte   ki tma   hakkama,   aga,   hm,   eks   ta   ole kaasavaraks 
nüüd   kõige   maailma   näha:   libedaks   loodud kogus.
nagu – nagu mul  enesel , Kure onu! Jah, nõnda
kül ! Võtke ometi leent veel. (Valab nõu täis.) 
libedaks = 
PEETER: Nooh! (Iseenesele.) Õnneks varblastele, ilusaks
et me hernepõl ul ei ole! 
AADU:   Noh   muidugi,   muidugi!   Eks   ole   teada,
25
Mäeotsa Mai on  vile  ja sile laps! Ja Männiku
Märti nüüd, Peeter, et ta kül  mulk on! Vaata,
need on ju need ülitargad veel, Peeter: ei tule
neist   ükski   üle   raja   tühja   pungaga!   Ja   Märti mulkide ki tus
jäl e, Peeter, tublimat ja targemat poissi sa ei
leia   kõigest   kihelkonnast!   Ma   ütlen   sul e,
Peeter,   usu   mind,   Peeter:   Aluste   Ann   oleks
teda kahe käega võtnud, aga kust teine tahtis?
Mitte! 
PEETER   (kärgatades):   ALUSTE?   Ära   sa   mul e
nimeta seda nime! Paganaväärt, mu süda tuleb
sees täis! See oli ka  mulgi  süü. 
viha mulkide 
AADU: No muidugi, muidugi, Peeter, – aga miks vastu
sa ise ei võtnud? 
ANNE (kõrvale, meest puusa tõugates): Kas sa
vägisi kõik tahad hukka ajada? (Suure häälega.)
Jah, tühjale tõrrele ei kulu kaant ära! (Aadu
poole.)   No   ega   meil   ka   teadmata   ole,   et   ta
vanemat rahvast oskab austada, ja oleme ka
näinud   kül alt,   kuidas   ta   vi mati   kirikupingist
üles   tõusis   ja   ruumi   andis,   kui   olin   hiljaks
jäänud    tulema .   Maie   võib   kül   temaga   vist
rahul ol a! – Üsna värske õlu, Kure onu! 
AADU: No muidugi, muidugi! Ja seda tarkust, ja
seda mõistust, sina minu aeg, ja seda jõudu –
ma   ütlen   sul e,   Peeter,   ma   olen   ISE   tema
Kadrina rublasid näinud, (pikalt ja vaguralt) ja
26
laste südameid peab ikka ka  küsima , Peeter,
ikka   ka,   see   on   juba   nüüd   see   uus   seadus, vabadus 
Peeter, jah! 
armastada ?
PEETER   (pahaselt):   Kas   ma   oma   lapse   mulgi
kaela kannan, mis? 
AADU:   No   muidugi,   muidugi,   Peeter,   jumal
hoidku! (Kõrvale.) Minu val aseisust ta ei karda
ühtigi? 
PEETER:   Erastu   Enn   käib   ju   ammugi   temal
kosjas. 
AADU   (süües):   No   muidugi,   muidugi   –   Erastu
Enn? See pöidlata pealuu? 
ANNE   (kõrvale):   Ta   on   pime   peast!   (Meest
tõugates.)   Mis   sa   OMETI   peaksid!   (Väga
lahkesti   Aadu   poole.)   Si n   on   veel   liha,   Kure
onu! Jah, jäägu si s sel e peale! Kui arvate, et
nõnda sünnib, mis meilgi si s sel e vastu võib
vaielda ol a. Ja nagu Peetergi enne ütles rehe
al :   kui   Maie   mehele   läheb,   oma   50   vakka kaasavara = 
rukkeid saab ta kaasa ja teist ni  palju otri, nisu, abiel umine kui 
see   on   ni sama   palju,   kui   Aluste   Annele äritehing
antakse! Mis muidu veel pihku juhtub,  kass  ja
kana , on  iseasi . Ega meie oma last alasti ka ära
ei anna, olgu kül , et me rikkad ei ole. 
AADU (süües): No muidugi, muidugi, seda pole
mõteldagi! Kust sa seda teed, Peeter! Ikka ma
ütlen:   Mäeotsa   pere,   vaat   need   on   rahvas!
27
Jõudu on neil ja mõistust pealegi – ja kõik vald
võiks   teist   märku   võtta!   (Pead   raputades,
kõrvale.)   Väga   raskesti   hakkab   kinni!   (Suure
häälega.) Muidugi jah, seda ma ütlen! Ja nüüd
ka   aitüma    jumalale    –   (Anne   poole,   kes   ette
tõstab.)   Ärge   enam    pange ,   perenaine,    kõht
kaelani   täis   ja   minek   käes!   Ma   räägin   si s
Männikul, et ni  ja ni  ja et täna õhtul võib ise kosja-
tul a. 
kombestik: 
ANNE:   No   kui   te   nüüd   ise   arvate,   Kure   onu. nõusolek
(Peetri poole, sundides.) Eks sa ka räägi ometi?
(Aadu vastu.) Vist ikka kõht pooleli jäi? Ei meie
toit maitse ühti! Olid ju nagu tihase nokatäied! 
AADU:   No   muidugi   –   sina   kal ike,   jumal
õnnistagu    teie   lauda,   minu   süda   ei   kanna
suutäit   peale   panna!   Ja   nüüd:   Märt,   vaene
mees, ootab! Jäägu si s seks korraks jumalaga!
Ja ma ütlen ikka, Peeter: kui Mäeotsal kümme
tütart   kasvaks,   need   kõik   nopitaks   üksteise
järele   ära   nagu   maasikad,   jah!   Usu   mind,
Peeter! Mina olen val a ametimees! 
ANNE (väga lahkelt): No mis sa nüüd ka – ni
ilmaaegu ki dad – 
AADU: No mis ma ütlen! Aga Märt on ka rikas
poiss ja tark mis ütelda mees! (Iseeneses.) Tänu
jumalale,   et   see   nüüd   otsas   on.   (Suure
häälega.) Head päeva si s! (Õue.) 
28
ANNE (temaga välja minnes): Teist teile! Ja oma
lapsele   jagan   ma   ära   kõige   vi mase   hinge
takka: pada ja  pann , kala ja  katel , kõik tema
oma! (Õue järele.) 
 -11-
Peeter (ukselt tagasi tulles). Enn (nagu ülemal,
ronib tagasi)
situatsiooni-
koomika
PEETER:   Ma   viskaksin   ta   pilpaga   uksest   välja
kõige  tema  rikkuse  ja  tarkusega!  Ei tea, mis
minul tema tarkust tarvis läheb? Mulk ta on, ja
mulgid on petjad kõik! Aga mis ma teen nende viha mulkide 
naistega ? Nagu hul ud tema järele, ja va Ann vastu
veel ise – sel e vastu ei mõju minu väeti nõu!
Seda see tarkus kõik toob, et nüüd lapsed isa  haridus  rikub 
enese vastu  võimust  võtavad! Kes mind käskis lapsed?
oma Maie kooli panna? See on ka jäl e mõni kool rikub 
mulgist   väljaarvatud   aru,   et   nüüd   naised naised (sõna-
peavad lugema ja kirjutama õppima ja kes teab koomika: autor 
mis kõik – puha naiste rikk, muud ühti! Ja oma on naiste-
Juku  võtan ma küünlapäevaks koolist lahti – rahvas)
kui Ann  laseb  –, muidu rikuvad sel e mul ka ära
käest. See sõna jääb peale. Ma ei ütleks veel tegelik võim 
midagi, – aga – – Oh, et ma ni  rumal olin seda  majas  Anne 
29
Aluste talu käest ära andma nende kätte! Seda käes
ma ei anna elades neile andeks! Nüüd istuvad oma viga - aga 
mulgid minu vanas kotuses, ja mina näeksin, et vihkab mulke
nad Siberimaal oleksid; nüüd anna veel oma
laps ühele mulgile! Kui ma ometi Ennu kätte küüditamine
saaksin, see  teaks  ehk nõu. (Üle ukse.) Jüts, ae!
-12-
Peeter. Jüts. Enn (parsil)
JÜTS: Mis sa tahad,  taat ? 
PEETER:   Üles   kasi,   parsile,   ja   too   mu   must
vammus maha, ma  lähen  Erastule! 
JÜTS: Kül  ikka, taat! (Sõbralikult.) Taat, kuule,
kas Männiku Märt võtab meie Maie ära? 
PEETER   (torisedes):   Mis   see   sinu   ninasse
puutub?   Katsu,   et   sa   kassi   saba   al a   saad!
Hakkab sinul ka tarkus üle  keema ? Ninatark! 
JÜTS: Aga – eit ometi ütles – 
PEETER: Ah, kas sa ei mõista veel  suud  pidada?
Üles parsile, ruttu, muidu – 
JÜTS: Juba ma lähen! (Iseenesele.) Mis sel taadil
nüüd   täna   jäl e   pähe   on   pistnud?   (Ennuga
kokku   juhtudes.)   Ohoh!   Kae   nüüd!   Ahahah!
30
Taat, tule vaata, vanapoiss parsil! 
PEETER (imeks pannes): Mis sa lobised! Kes on
parsil? 
-13-
Endised. Enn (ülevalt maha ronides).
ENN (viha ja  häbi  täis, Jütsi poole): Kas sa pead
lõuad, sina pudrukeel! 
JÜTS (naerdes):  Ei pea!  – Taat,  nüüd  sul  pole
enam   tarvis   Erastule   minna,   Enn   käib   nagu
kukk   meie   õrrel!   –   Enn,   Maie   ütleb:   salaja
kuulatamine,   see   on   häbi   ja   inetu!   Seda   ma
räägin temale! 
ENN: NÕGESEPÕIS! 
PEETER:   Vait,   poiss,   suu!   Aga   Enn,   tule   jumal
appi,  mis  temp  see   on?  Kas  sa  toapõrandat
enam ei tunne? Mis sa üleval parsil otsid? 
ENN   ( hädaga    ja   väga   alandlikult):   Mina   –
Mäeotsa onu, minul – oli teile midagi väga –
imelikku  – asja kuulutada. (Kõrvale.) Mis ma
ütlen temale nüüd? 
(Kõrvale.)  = 
PEETER:    Minule ?   Mis   si s?   Ega   ma   ju   parsil   ei monoloog, 
olnud! Olime si n al . 
„häälega 
ENN (kõrvale): Jah, MIS SIIS? – Pea, see ta on! mõtlemine”
31
Nõnda   ma   löön   neile   lõksu   kõigile!   Oota,
Mäeotsa maasikas! (Peetri poole, tähtsalt.) See
oli sala ja imelik asi, mispärast ma teie jutule
tulin:   nagu   kogemata   juhtus   mul e   kõrva   ja
silma al a, ja – teate ise, et – Mäeotsa onu, et
ma  tulest  ja veest läbi lähen teie eest, ja et ma
teid avitan oma natukesega, nagu ennast, ja et
sel est teile võib kasu tul a ja mul e ka! Ja nad
tahavad teid  petta , aga seda mina ei lase: teie
olete minu sõber, Peetri-onu! Seda ma ei lase!
Sel eks leian ma nõu! 
PEETER: Mis tühja sa si n taga ajad? Mis «minu
kasu» ja «sinu kasu», ja KES tahab mind petta?
Lähed   sina   ka   juba   nende   tarkade   sekka?
Räägi, mis kuulda sünnib! 
ENN   (salaja):   Teie   NAISED   majas   ja   –   muud
mehed   ka   veel!   (Suure   häälega.)   Aga   tulge,
lähme meile, seal ma kõnelen teile kõik ära,
Peetri-onu. Ja mis  mõnus  nõu mul on, kül  te
näete! 
JÜTS: Taat, kui parsil  ni  rohkesti nõu kasvab,
mina  ronin   ka   üles!   Oota   –   eidel  oli  ka   nõu sõnakoomika - 
tarvis, seda ma – (Tahab minna.) 
sõna NÕU mitu 
PEETER: Poiss, si a jää! (Seletades.) Vaata, Jüts, tähendust
seda   pole   sul   nüüd   eidele   just   mitte   tarvis
seletada, ja ka mitte sest ENNUST, et ta si n
üleval käis – mis ta sel est muidu teab? Ja nüüd
32
ole hea laps ja kuula sõna ja vahi maja, seni kui
ma   külasse   lähen,   si s   saad   ka   pärast   uued
pastlad jalga. Kas kuuled? 
JÜTS (nukralt): Jah. 
PEETER (kõrvale): Seda poissi ma enam kooli ei
saada, see läheb muidu terasemaks, kui ma ISE hariduse 
olen. Tule, Enn! (Suurest uksest õue.) 
probleem - 
ENN (väljaminekul Jütsile rusikat näidates): Oota, poiss muutub 
ninatark, kül  me veel kahekesi kokku saame! temast 
(Vanamehe järel õue.) 
targemaks
-14-
Jüts (üksi, järele pilgates).
JÜTS:   Ümm   –   ära   ta   mind   sööks.   Kui   ta    susi
oleks ja mina tal ! Ei tea, mis ma tema  vihast
hoolin? Nagu kirju ki su varitses üleval parsil –
pöidlapurustaja!   Nüüd   ta   jäl e    kihutab    isa
vihaseks   nagu   iga   kord,   si s   ma   saan   sõnu: viha Ennu vastu
«ninatark» ja «koerasaba» ja «tainapea» – juba
ma tean! Mina teda ei sal i! Kes teab, mis ta
otsis meie parsil? Kõik on ta ära kuulnud, mis
nad  rääkisid.  Ei tea,  mis  nüüd  sest  Männiku
Märdist peab saama? Ja ütelda me eidele ei
tohi, isa keelas ära, ja need – uued pastlad – situatsiooni-
33
(Kindlalt.) Ei! Mees ma olen ja mees peab sõna koomika
pidama ! Aga – (kaheldes) – ma ometi lubasin
Maiet ka aidata! Mis sel ega saab? – Pea, mis
mul e   meelde  tuleb!    MAIELE   ütelda  pole  isa
MITTE   keelanud,   –   ei,   Maie   ees   ma   ei   ole
lubanud suud pidada. Ehk tema teab, mis see
kõik   on   ja   mis   sel est   saab?   Ja   ma   olen   ju
tõotanud   teda   aidata!   –   Need   uued   pastlad
aga?! (Pead sügades.) See on aga üks kirju lugu!
(Läheb uksest õue, kust ema vastu tuleb; Jüts
tahaks peaaegu emale ütelda – tuletab meelde.)
Ei, mina olen MEES! 
(Välja.) 
-15-
Anne (üksi)
ANNE: Tuba tühi – tea, kuhu nad kõik läinud!
(Ettepoole tulles.) No tänu jumalale, et ta kord
tanu   pähe   saab:   ma   kartsin   ikka   veel   seda
Ennu. Kui ta meheloom ka parem oleks, kui ta viha Ennu vastu
iseenesest   on,   mu   süda   ometi   ei   annaks
painduda tema vastu sest saadik, kui ta teises
peres   mind   «hernehirmutiseks»   ja
«karuohakaks»   on   ki tnud.   Oota   sa!   Sina
34
lailõug! Ja Puniku on ta mul ka ära teinud, et
nüüd pi mast palju viletsam on kui naabritalu
Lil ik: ei anna seitset toopigi päevas enam! –
Maie, ae! Kus ta nokitseb nüüd! – Sel el pole ka
enam   muud   kui    kosilased    peas!   Ma   ei   taha
nüüd kül  ülearu sõidelda sel e üle, eks see ole
noore   rahva   vi s   ja   eks   ma   ole   ise   ka   noor
olnud, ja libe nägu on Maiele minust enesest
tulnud – ole, jumala ristike, juures! Aga tarvis
ometi ka maja eest muret kanda, mis muidu
külapoiss mõtleb! Eks ta või arvata, meie Maiel
ol a  tuhat  tuhinat taga tema järele ja et ei jõua
teise   tulekut   ära   oodata.   (Hüüdes.)   Maie!
(Jäl e, lauda koristades, ettepoole.) Ei, pole ma
oma   last   ka   nõnda   kasvatanud   –   ta   on   just
nagu ema, karvapealt! – Või ometi Märt? No
ma   märkasin   kül   ammugi,   palju   kukk   oli Märdi ki tus
laulnud, sel eks mul e jumal ju sel e ärksa pea
otsa loonud. Aga mis ma laste asja läksin läbi
siblima, sealt ei oleks i al head välja tulnud. On
tubli poiss, see Männiku Märt. (Nõukamalt.) Ja
ei tea, mis PÄRISKOHT see peaks olema, mida
ta osta tahab, nagu Kure vana nimetas, ja kas
on tõsi ka? Küsida ma ei tahtnud ja Peetriga ei
maksa sel est rääkida, see uriseb muidugi veel
tükk  aega, enne kui järele annab; seda tean ma
juba ette ära. (Pahal  meelel  ja kaevates.) Sina
35
kal ike,   mis   ma   OMETI   sel e   mehega   pean
tegema! Nüüd ta vist jäl e istub Erastul ja loeb
sõnu  punapea  suust! Ja si s ta maailma tark
ise, ajab pea  selga , ei kuula enam minu sõna,
teab kõik paremini, seni kui jäl e mõni temp on
tehtud. (Hüüdes.) Maie, ae – kus ta nüüd –?
(Tagasi   tulles   pahaselt.)   Seal   need   odrad
vedelevad   rehe   al ,   tahaks   välja   mõõta,   et
ometi Männiku oma ka näeks, kuidas meil kõik
korras on, ja et jumala viljakesest meil puudu
ei ole, – tema laiskleb Erastul! Ja sest saadik,
kui neil veel see  POSTIMEES  nina  al  seisab,
nüüd   on   puhtalt   kõik   otsas!   Kes   mind   ajas sõnakoomika: 
lubama, et ta oma 30 kopikat teiste nelja hulka 1857. a hakkas 
võis anda? Mis ni sugune ka lugemisest teab? Koidula isa J.V. 
Paljas    raharaisk!   Seni   kui   ta   veel   tarkust  Jannsen  välja 
SÕIMAB, seni ma ikka veel saan temast jagu; andma ajalehte
aga kui ta ISE ka targaks hakkab minema, si s  Perno  
ei ole enam aru ega otsa! No-no, tule sa aga Postimees, 
koju!   Oh   mina   vaene,    vaevatud    naine!   Kõik mil e juures ka 
seisab minu kaelas – ei tea, mis ma nüüd teen, Koidula oli 
kui   kosilased   õhtul   tulevad?   Kel ele   ma tegev
ni sugust   majatalitust   näitan?   Ja   –   aita,
taevataadike,   –   ma   pidin   ju   seapõrsa   tappa
laskma , et mul  käepärast  võtta – Maie! – Aga
sel ele ENNULE ma näitaksin, et tal eluks ajaks
sel est kül  peaks saama! Maie! 
36
(Läheb hüüdes välja.) 
(Eesri e.)
MÕNDA RAHAST
Nagu me Anne jutust just aru  saime , kahetses
ta,   et   oli   Peeter   „oma   30   kopikat   teiste   nelja
hulka   võis   anda”.   Tol   ajal   oli   tavapärane,   et
ajaleht tel iti mitme pere peale, antud juhul si s
nelja pere peale. Seega maksis tol ajal ajalehe
aastatel imus 1 rubla ja 20 kopikat.
Kui si a kõrvale võtta aastatel imus aastal  2017 ,
saame   natuke   aimdust,   mil istest    summadest
näidendis    juttu    on.   2017.   aastal   maksab
Postimehe aastatel imus 168 eurot. Si t saame
teada, et tol eaegne  1 rubla oli meie praeguses
vääringus 140 eurot.
Kui näiteks Ennu ostetud meie mõistes õlasal
maksis   50   kopikat,   si s   teeb   see   praeguses
vääringus 70 eurot. Pole paha.
37