............................................................................... 3 Talurahvakasukad................................................................................................................... 6 Mõned nahast rõivaesemete leiud e-kultuuripärandi portaalist............................................ 9 Jalanõud ............................................................................................................................... 11 Pastlad- kingad, Hiiumaal- vanukad, lõunaeesti murdes- tsuvva.................................... 11 Saapad...............................................................................................................................13 NAHAST TARBEESEMED.................................................................................................. 15 Tubakakotid.......................................................................................................................... 15
......................................................................................................... 7 2 1. Naise ja neiu rõivas (TAHVEL I, II, III) Viljandi naiseülikonda kuulusid 19. sajandi keskel peenest linasest riidest särk, pikitriibuline villane seelik või linane pallapool, linane rüü, kampsun või must villane pikk-kuub, kasukas, põll, vöö, väike tanu, sukad, kindad ja jalanõudena pastlad, hiljem kingad. Viljandi neiu kandis samasuguseid rõivaid, kuid ilma põlle ja tanuta. Pähe pani ta pidulikul puhul peapaela või pärja. Seelik (kört, körtsik, alune, alus, seelik) kooti Viljandi kihelkonnas koeripstehnikas pikitriibuline, vanem laiema, uuem kitsama triibustikuga. Domineerivaks värviks olid punane ja sinine, harvem roheline. Särk (ame, hame) õmmeldi Viljandi kihelkonnas valgest linasest riidest labase pihaosaga ja põikiriidest takuse alaosa ehk jätkuga (jakk, jak).
Tartu- ja Võrumaal kantud rahvarõivad. Silmapaistvad on Mulgimaa, s.o. Halliste, Karksi, Tarvastu, Paistu ja osaliselt ka Helme alad, sest seal on enim säilinud vanad elemendid rahavarõivaste juures. Nii leiame Mulgi naisterõivaste kaunistustes värviliste lõngadega tikitud arhailist taimeainelist ornamentikat.(Joon 1995) Halliste rahvarõiva peamised osad Halliste neiu rahvariide peamisteks osadeks on särk, vaip-seelik, puusapõll, vöö, sukad, pastlad ning lisaks veel peapael. Halliste naine: särk, seelikupook, vöö, pikk-kuub, pearätt, sukad, pastlad ning lisaks õlakate. Meherõivastus: särk, püksid, vöötasku, pikk-kuub, kaapkübar, poolsukad. Ehted komplektide juurde: vitssõled, hõbehelmed, klaashelmed, hõbeketid. .(Kaarma; Voolmaa 1981) Rõivastuse üldiseloomustus Nii neiul kui naisel on kotitaoline särk (ame), mille kaelaava kaunistavad äärt kaunistavad poolrattamotiivilised põimpilud
Pelgulinna Gümnaasium Rebeca Lepp PASTELDE VALMISTAMINE TÖÖ ANALÜÜS Tallinn 2017 1 IDEE Minu pastelde tegemise idee tuli sellest, et tahtsin teha midagi teistmoodi, midagi mida oleks huvitav teha. Kuna tegin referaadi Setu rahvariietest ja uurisin selle käigus pastlaid ,siis arvasin ,et oleks tore teha pastlad oma väikevennale. 2 TÖÖ PROTSESS Kasutasin päris nahka. Võtsin jalalaba mõõdud ja joonistasin paberile, varba osale lisasin 3cm juurde ja kanna osale 2,5cm lisaks. Varvaste poolele tegin keskele 7 sikk-sakki. Lõikasin külgedele kääridega salgud 0,5cm vahedega. Kanna osasse tegin kaks rida väikseid auke.
Püksid olid pikad. Vammus: Lõikelt sarnanes see särgiga. Vammus oli õlaõmblusteta, kahekorra murtud kangalaiast kehaosaga, milelle lõigati sisse peaauk. Vammusele tõmmati peale lai vaskpandlaga nahkvöö, mille küljes rippus nahktupp noaga. Peakate: Vildist kaapkübar. Talvel karvapoolega sissepööratud lambanaha kiiludest karuse äärega karvakübar. Jalatistena: Iseloomulikud olid hülgenahast pastlad. Meeste pastlad valmistati sageli hülgeloibadest. Naiste pastelde juurde kuulusid punasest villasest lõngast palmitsetud paelad, mis köideti üles põlve alla. Meeste pastelde kinnituseks olid enamasti nahkrihmad.
Naiste seelikud erinesid paikkonniti valmistamisviisi ja värvilahenduste poolest. Põhja-Eestis olid seelikud enamasti pikitriibulised, Lõuna-Eestis kohati ühevärvilised. Saaremaa seelikud olid valdavalt põikitriibulised ning Lääne-Eestis vahel ruudulised. Naisterõivad Tänapäeva mõistes aluspesu talurahvas ei tundnud. Valge linane särk oli otse ihul. Särgile mähiti peale vöö. Jalga pandi põlvini ulatuvad villased sukad ja nende peale pastlad, mille valgeks pleegitatud paelad ristati mööda sääri põlvede alla. Paelte kinnitamise koht seoti üle värvilistest lõngadest sukapaelaga. Pandi selga alusseelik, mis andis sooja, aga tegi naisterahva ka kopsakamaks. Ümber keha seoti paelaga tasku, nii et taskukoht jääks pealmise seeliku ava alla. Pealmise seeliku peale panid abielunaised põlle ning ilu pärast mähiti ümber ka vöö. Pähe pandi tanu või seoti linik, kuidas kusagil kombeks. Neiud ehtisid pead
Laulupidu - pidu, kus saavad inimesed kokku ja laulavad. Selts - organisatsioon. Kadalipp - surnuks peksmine. Prohvet - jumala sõnumi edastaja. Viinaköök - koht, kus toodeti viina. Rahvakalender - kalender, kus on rahva tähtsad pühad. Mokalaat - kui inimesed saavad kokku ja räägivad igast asjadest. Paast - aeg, millal ei sööda liha. (süüakse vähem) Istjatsed - ühised käsitöötegemised naistel. Hingedepäev - pere ootas, et nende surnud tuttavate hinged tulevad neid külastama. Pastlad - nahast jalatsid, mida kanti eriti tähtsatel sündmustel. Viisud - vaeste jalanõud puukoorest. Tanu - abielunaiste müts. Sõba - suur õlarätt. Aganad - taime osa, kus sees on viljatera. Kört - poolvedel jahusupp. Talgud - kui pererahvas ei saanud tööga hakkama, kutsuti naabrid appi. Rehielamu - vanaaegne maja. Parred - peened palgid, mis olid asetatud rehetoa laealustele taladele vilja kuivatamiseks. Haritlane - õpetaja. Eepos - uskumus, rahvuskangelane, kangelastegu.
parem kosilane. Anne räägib et Maiele on kavas kaasa anda 50 vakka rukkeid ja teist niipalju otri, nisu. Aadul kõht täis ja läheb ära. Peeter kutsub Jütsi, et ta talle musta vammuse parsilt alla tooks, ta hakkab Erastu poole minema. Kui Jüts üles jõuab, näeb Erastu Ennu. Enn hakkab Peetrit moosima ikka teietades ja teda ülistades. Peeter ütleb Jütsile et kui too hea laps on ja sõna kuulab ja maja valvab seni kuni isa ära on siis saab Jüts pärast uued pastlad jalga. Emale ei lubanud isa rääkida et Enn parsil end peitnud oli, Jüts on kahtlev, sest ta lubas õde aidata aga emale seda ennuasja rääkida ei või, otsustab et Maiele rääkida isa ei keelanud. Lähebki välja, uksel põrkab emaga kokku ja tahaks peaaegu öelda aga tuletab meelde et ei tohtinud. Anne üksi toas, mõtleb kus kõik on kadunud, tuletab meelde miks ta Ennu ei salli, sest too ütles Annele et ta ,,hernehirmutis" ja ,,karuohakas" on. Anne leiab et Peeter oma raha ainult
Anne räägib et Maiele on kavas kaasa anda 50 vakka rukkeid ja teist niipalju otri, nisu. Aadul kõht täis ja läheb ära. Peeter kutsub Jütsi, et ta talle musta vammuse parsilt alla tooks, ta hakkab Erastu poole minema. Kui Jüts üles jõuab, näeb Erastu Ennu. Enn hakkab Peetrit moosima ikka teietades ja teda ülistades. Peeter ütleb Jütsile et kui too hea laps on ja sõna kuulab ja maja valvab seni kuni isa ära on siis saab Jüts pärast uued pastlad jalga. Emale ei lubanud isa rääkida et Enn parsil end peitnud oli, Jüts on kahtlev, sest ta lubas õde aidata aga emale seda ennuasja rääkida ei või, otsustab et Maiele rääkida isa ei keelanud. Lähebki välja, uksel põrkab emaga kokku ja tahaks peaaegu öelda aga tuletab meelde et ei tohtinud. Anne üksi toas, mõtleb kus kõik on kadunud, tuletab meelde miks ta Ennu ei salli, sest too ütles Annele et ta ,,hernehirmutis" ja ,,karuohakas" on
Rootsi asustusega Ruhnu saare naised ja neiud kandsid pikkade varrukatega särki ning triibulist liistikut. Seelik tehti mustast täis- või poolvillasest riidest. Piduliku ülikonna uhkuseks olid suuremustrilised sitspõlled ning sitsist või siidist õlarätid. Vöö Ruhnu naisterõivastusest puudus. Tütarlapsed ja naised kandsid tanu. Ehteks olid väikesed preesid ja vitssõled, rikkalikult kantihelmeid. Jalas olid tumesinised valge roositud kirjaga sukad ning helekollased pastlad valgete villaste paeltega. Ruhnu rahvarõivad Neiu ja naine 19. saj keskpaigast Ruhnu naine tänapäeval Tanu Ruhnu rahvarõivastes Vastupidiselt eesti neidude traditsioonile käia katmata peaga, kandsid Ruhnus täiskasvanud tütarlapsed tanu nagu abielus naisedki. Tanu peale peeti vateeritud mütsi, mille alt jäi paistma tanupits. Tüdrukute kuklatükist ja esiäärest koosnevad sitsmütsid olid suhteliselt
Klõpsake juhtslaidi teksti laadide redigeerimiseks Teine tase Kolmas tase Neljas tase Viies tase Vikeldatud ja kirjatud sukad Klõpsake juhtslaidi teksti laadide redigeerimiseks Teine tase Kolmas tase Neljas tase Viies tase Pastlad - Kengäd Klõpsake juhtslaidi teksti laadide redigeerimiseks Teine tase Kolmas tase Neljas tase Viies tase Kihnu troi Klõpsake juhtslaidi teksti laadide redigeerimiseks Teine tase Kolmas tase Neljas tase Viies tase
◈ Ehted 7 Eesti meeste rahvarõivaste põhiosad ◈ Valge särk ◈ Põlvpüksid või pikad püksid 8 Eesti meeste rahvarõivaste põhiosad ◈ Vest ◈ Vöö 9 Eesti meeste rahvarõivaste põhiosad ◈ Peakatted Müts Küba ◈ Jalatsid r 10 Pastlad Saapad "Kuued on Tartumaal Eesti rahvarõivarühmad laiad nagu mantlid, alt lõhandikkudega, käised, krae ja hõlmad punase kalevi ja nööridega ilustatud; Põltsamaa pool nöörideta, sinise kaleviga, teistes kohtades läikiva
varrukateta liistik. Peakatteks oli abielunaistel kohustuslik tanu. Meeste rahvarõivaste peaosad olid valge linane särk, püksid ja vest. Peakatteks oli kaapkübar, suvel ka murumüts või silmkoes topsmüts ja talvel nahkne talvemüts. Saaremaal eriti murumüts. Oluline ese oli vöö, mis meestel kinnitas ülerõivaid, naistel hoidis ülal seelikut. Tütarlapsed pidid vööd kandma juba lapseeas, et nad kasvaksid peenepihalised. Jalatsiteks olid pastlad ja kingad mõne määral ka säärsaapad, tööl puukoorest viisud. Tingimata pidid abielunaised kandma tanu ja põlle. Rõivastust täiendasid ehted milleks olid sõled preesid, hõbekeed ja helmed. Tavaliselt olid need tehtud pronksist (eriti sõled). Rahvariideid kanti kui mindi kirikusse peole, kiigele või pulmapeole. Kuna Eestis on mitmeid maakondi on ka rahvarõivad jaotatud maakondade kaupa ära. Saarde mees kandis kaapkübarat, pikka kuube ja säärsaapaid.
Selleks, et loota nähtamatutele jõududele- haldjatelt ja jumalatelt- abi või lepitust, toodi neile ohvreid. Riided Alustades väljanägemisest, tuli muinaseestlastel valmistada endale mõistagi rõivad. Kanti linast särki mehed lühemat, naised pikemat. Meestel olid särgi all linased või villased püksid. Aluspesu muinasajal polnudki. Särgi peal kanti umbkuube ja külmema ilmaga ka sõba ehk suurrätti. Jalas olid nõeltehnikas valmistatud sokid või jalasidemed, nende peal nahast pastlad või saapad. Kangad kooti ise, lõnga saamiseks kasvatati lambaid. Jalanõude nahk kooriti enda kütitud loomadelt ja pargiti ise. Toit Muinaseestlased toitusid tervislikult. Ja kuna poest süüa osta ei saanud, tuli toidukraam kõik ise kasvatada või küttida. Eestlaste praegusaja igaõhtust toitu kartulit muinasajal veel ei tuntud. Siis kasvatati hoopis naerist, kapsast, läätsi, ube ja herneid, keedeti jahukörti, küpsetati rukki-, kaera- ja nisukakukesi ning veristati loomi
Peamiselt näeme seto rõivaid kultuuriüritustel ja suurematel seto kultuuriga seonduvatel rahvakogunemistel Setomaal. Seto rõivastusel on läbi aegade olnud kindel reeglistik: rõivakomplekt näitab selgelt ära kandja vanuse, majandusliku ja sotsiaalse positsiooni ning jutustab tema eluviisist. Neiu rõivad: hamõh (särk), kitasnik (pihikseelik) või sukman (pihikseelik), rüüd (kitasniku eelkäija, pikkade irdvarrukatega pihikseelik), vüü, põll, kapuda’ (sukad), pastlad või saapad, pearätt või vanik ja ehted. Abielus naine kannab peas linikut koos peavööga, millele õues seotakse peale rätt. Pidulikul juhul sõlmitakse liniku peale siidipael või helmine või kuldrätt, kuklale aga lisatakse siidilinte. Pealmiseks rõivaks on räbik, villasärk, pihtokõnõ ja kasukas. Meeste riietuseks on hamõh, vöö (vüü), püksid (kaadsa’), sukad (kapuda’) või jalarätid, saapad, viisud või pastlad, pealmisteks
kohaselt, traditsioone ja tavasid jälgides. Eesti rahvarõivad jagunevad mitmeks kohalikuks rühmaks. Nelja peamise rühmana võime eristada Lõuna-Eesti, Põhja- Eesti, Lääne-Eesti ja saarte rahvarõivaid. Naise ja neiu rõivas Paistis silma suure alalhoidlikuse ja konservatiivsusega. Naise ülikonda kuulus tavaliselt linasest riidest särk, must villane vaipseelik või kokku õmmeldud seelik, pikk kuub, kasukas, põll, vöö, valge pearätik, sõba, sukad, kindad ja pastlad. Särke õmmeldi väga lihtsalt, võeti lihtsalt kaks korda nii palju riiet kui suur pluus on, murti kokku ja õmmeldi ääred kinni ning jäeti lihtsalt kaks käe auku. Osades kohtades olid ka oma regiooni kirjud mustritega õlarätid moes. Naistel oli oluline kohta ka sõlgede ja kaelakettide jaoks. Meeste rõivad Mehed olid liikuvama eluviisiga ja kohanesid kiiremini ka rõivauuendustega. Meeste ülikond on olnud alati vähem seotud vanade traditsioonidega kui naiste rõivas
geomeetrilised kirjad. Nähtavasti peegeldas see pilt tumedate taimmustrite varasemat laiemat levikut ning nende järkjärgulist taandumist Tarvastu punaste geomeetriliste kirjade ees. Tarvastu naise- ja neiu rõivad Tarvastu naiseülikonda kuulusid 19. sajandi keskel peenest linasest riidest särk, pikitriibuline villane seelik või linane pallapool, linane rüü, pikk-kuub, kasukas, põll, vöö, Tarvastu tanu ehk mulgirätik, laia sääremarjaosaga sukad, kindad ja jalanõudena pastlad. Tarvastu neiu kandis samasuguseid rõivaid, kuid ilma põlle ja mulgirätikuta. Peas kandis ta valgest linasest niidist ning punasest, sinisest ja rohelisest villasest lõngast tehtud pealõnga. Tarvastu särkide tüüpiliseks iseärasuseks nagu üldse Eesti särkidel olid laiad varrukad. Mida laiemad varrukad, seda tihedamad olid kurrud värvlite ja õla juures. Naistesärgi rinnalõhik tehti abielunaistel pikem kui neidudel, sest naistel oli pika rinnalõike kaudu parem last toita
Poriste teede läbimises kaitsti nahkjalatseid sandaalikujuliste jalavarjudega, puidust taldade ja nahkrihmadega kottadega Tolle aja lihtrahvas valmistas kodus ise jalanõud. Neid valmistasid peamiselt vanemad pereliikmed. Talupoja jalanõudeks olid: viisud - valmistati pajukoorest, niinest ja ka kasetohust. Viiske kanti peamiselt suvel. Talveks tehti tihedamad viisud. Hilisemal ajal kanti viiske vaid vesistel sooheinamaadel heinateol. pastlad - valmistati sea- või veisenahast. Tööjalatsid valmistati vanema looma parkimata nahast. Pühapäevajalatsid valmistati pargitud veisenahast. Laste pastlad tehti pargitud vasikanahast, mis oli pehmem.Pastlad ja viisud valmistati mõlemale jalale ühesugused. saapad - talurahva jõukuse kasvades hakati kandma saapaid. Neid enam pere ise ei osanud valmistada. 5 Kokkuvõte
ja jalamähised sukkade asemel. Meeste rõivastus koosnes särgist, kuuest, pükstest ja õlgadele heidetavast riidetükist üleviskest. Särk oli lõua alt kinnitatud paelte, pööra või hoburaudsõlega. Nööpe keskaja talurahvas ei kasutanud. Särk ja kuub olid pikad, ulatudes põlvini või isegi allapoole. Jalamähised mässiti pükste sääreosa peale. Jalas olid nii meestel ku naistel veisenahast tehtud pehmed pastlad, mille pikad paelad seoti ümber säärte. Suvel kanti niinest põimitud viiske. Talurahva söögist ja joogist Põhitoiduks oli aganaleib. Liha söödi õige harva. Leiva kõrval oli teine tähtsam toit puder. Joogiks oli põhiliselt hapendatud kalja ja kevadeti kasemhal. Pruuliti ka otradest õlut. Söögilauas valitses kindel kord: nalja ei tohtinud teha, laua otsas istus pereisa,
Vanad traditsioonid ja uskumused · Lõuna-Eestis algas lihavõttest kiikumisaeg. · Põhja- ja Kesk-Eestis tähistati lihavõtteid lauahüppamisega. · Laialt tuntud uskumuse järgi muutuvat lihavõtte ajal vesi minutiks magusaks. Keelud vanal ajal · 19. sajandil keelati naistel esimesena külla minna, sest see tõi ebaõnne. Seetõttu on saadetud noormehi ees, olgu siis õlut küsima või tervitama. · Keelati ka lastel külla minna neile visati vanad pastlad kaela. · Üldiselt oli keelatud tubade koristamine. Vembud munadega · Tooreid mune sokutati neile munakorjajatele, kes ei meeldinud või kellega oli mingi vimm. Ja pärast koksides kui avastati, et sulle on keegi toore muna sokutanud, oli see suur häbiasi. · Et munade koksimine ära võita, tegid osad inimesed sohki kasutades puumuna. Hästi värvitud muna puhul ei pandud midagi tähele. Tänud vaatamast esitlust Eesti traditsioonide ja kommete kohta.
Linast kangast kooti kuni kümme küünart päevas. Kangast pleegitati lumel. Voodi magamiskotid kooti triibulised. Sokid, kindad ja sukad kooti käsitsi. Seda õpetati tüdrukutele juba nooreseas. Õmblemine oli aga rändrätsepate töö. Neid telliti ka kojuu ja lasti õmmelda kogu perele. Meeste pemiseks talviseks töörõivaks olid villased pikad püksid, kuub ja vest. Lisaks kanti pööratud kraega kampsunit- seda sai kanda ka vesti all. Jalatsid olid pastlad ja jalarätid. Pealisrõivaks kanti töö juures lambanahkset kasukat. Käes olid villased kindad, külma ilmaga ka kaks paari. Peas kanti lambanahkset läkiläkit. Töörõivaid kanti viimase võimaluseni. Naised kantsid talvel villast seelikut, külma ilmaga kahte. Lisaks kantsid nad kampsunit ja meeste pintsakule sarnast ülejakki. Jalatsiteks olid samuti pastlad. Suvel oli naistel takusest või jämedast linasest riidest särk. Särgi ülemien osa tehti linasest ja alumine
Pidulik õhtu lõpeb ilutulestikuga. 2. Sõnaseletusi: suitsupääsuke vapp (rahvuslind) (Eesti riigi sümbol) rukkilill (rahvuslill) heiskab lipu Toompea lossi torn paneb lipu üles lipp lehvib liigub tuule käes päikesetõus pastlad rahvariides mees kaabu meeste peakate rahvariides naine tanu naiste peakate lipp on kolmevärviline: lipul on kolm värvi tikib õmbleb mustrit riidele (tikitud pluus) hümn pidulik laul (Eesti riigi sümbol) kuub pikk pintsak
Talvel kanti nelja kõrvaga lontmütse. 19. sajandi algul kandsid mehed valgeid pikk-kuubi, mis olid kanditud seemisnahaga. 19. sajandi teisel poolel hakkas kergema kuue aset täitma põlvini ulatuv poolsärk, mis tehti mahamurtava kraega ja kaunistati musta sametäärisega. 19. teisel poolel kandsid nii setu mehed kui ka naised sukki, mis olid kootud vene moe järgi ilma kannata. Mehed kandsid põlvini ulatuvaid laia värvilised säärekirjaga sukki püksisäärte peal. Jalanõudeks olid pastlad, talvel viisud. 19. sajandi teisel poolel levisid Setu meestel vene kingseppade tehtud säärsaapad.
on. Peeter mängib kaasa. 5. Maie tuleb tuppa ja ütleb isale et tahab Ennule minna. Mees ei saa midagi aru. Ta ei mõista miks naised nii käituvad et teda nii targaks kutsuvad ja tema peale nii loodavad. 6. Anne läheb ära ja Peeter ning Maie räägivad veel Märdist ja Ennust. Maie väidab et ta ei taha Märti enam, vaid Ennu. 7. Jüts on pealt kuulnud ja ei suuda seda uskuda. Kurvalt mõtleb nüüd et peab oma pastlad ära andma. Peeter lubab poisi veel kooli jätta. 8. Märt tuleb sisse ja küsib ega Peetril pole talle odra tangu müüa. Peeter on õnnelik aga kuna Anne on kõrval, siis ta ei saa välja näidata et tal kõik 100 vakka veel alles on. Anne lõpetab oma mängud ja Peeter saab aru et nad teavad et teda lolliks tehti. 9. Tuleb Enn ja näitab lepingut, mille järgi peab Peeter talle kohe 125 rubla andma või saab Enn Maie endale. Maie ei taha Ennule minna
Kihnu Kihnu · Kihnu on saar Liivi lahes. · Kihnu kuulub Pärnu maakonda ja moodustab Kihnu valla. · 1994. aasta seisuga on praegu saarel 4 küla 570 elanikuga. Rahvariided · Naised kandsid Kihnus käiseid. · Seelik (kört) oli XIX sajandi esimesel poolel ühevärviline poolvillane valge, hall, must või sinine, allääres punastest villastest lõngadest palmitsetud kördipael. · Jalatsitena olid Kihnus iseloomulikud pastlad. Toit · Toitumisharjumused on Kihnus ka tänapäeval jäänud samaks, nagu olid 100 aastat tagasi. · Toidu valmistamise õppisid lapsed vanematelt. · Kihnus olid kindlad toidud, mis teatud päevadel tehti: Esmaspäev · Esmaspäeva hommikul söödi soojendatud hapukapsasuppi. · Lõunaks keedeti koorega kartuleid, peale pandi soolaräim või muu kala, mis parajasti oli. · Kõrvale söödi hapukurki, kes tahtis, praadis kõrvale ka liha.
x rohelist 6 lõnga -> 18m x- punast 9 lõnga -> 27m linast 48 lõnga -> 108m koeks 120m lõnga Sukad valged peenest villasest, seurte ka linasest või puuvillasest lõngast koekirjalised vikkelsukad. Jalanõud on pastlad. Eheteks kuhiksõlg ja helmed. Krae kinnituseks punane siidist pael. Taskurätt materjaliks valge labane linane riie, 36*60 cm, otstel 3 cm laiune pilupalistus, piki külgedel lihtpalistus, otstel punane kiri madalpistes tikitud, igas nurgas 3 tutti. Kasutatud kirjandus Kaarma, K ; Voolmaa, A ; Eesti rahvarõivad. Rahvarõivaste valmistamise juhend . Tln. Eesti raamat, 1981, lk 45 Nõukogude naine, - 1968, Nr 5
Sepp vastas, et kaks kilo saab kõige rohkem, kuid Friedrichil oli vaja 8 kilo rauda osta, sest hobustel oli vaja kapju uuesti rautada. Ta jättis asja sinnapaika ning läks edasi. Tee peal märkas ta palju ilusaid sigu, keda Friedrich oleks tahtnud Linda sünnipäevaks osta. Ta oli õnnetu, et raha oli märkamatult kulunud ja ta ei saanud kõike tarvilikku osta. Ta mõtles hoopis jõe äärde minna, mis lookles läbi linna. Kui Friedrich sinna jõudis võttis ta pastlad jalast, istus suure kivi peale ja torkas varbad vette. Vesi oli veel külm. Sellal, kui ta kivil istus ja mõtles, märkas ta kalda ääres midagi helkivat. Friedrich arvas, et see on ebatõenäoline, et seal on raha, kuid uudishimu sai temast jagu ning ta kõndis lähemale. Maas lebas riidest kott, mille peal oli mingi mõõgataoline märk. Ta ei suutnud välja mõelda, mida see märk tähendas kuid võttis koti sülle ja seal sees kõlises midagi. Friedrichil hakkas süda põksuma
Suve soe silmadesse Külm nüüd kõnib kuuski mööda, Vilu võserikku mööda, Hall käib haavikualutsi. Taevas see on tuhakarva, Pilved pajapõhja karva, Süda jääb sügises üksinda. Suve sõrmed sambla alla, Varbad vatiteki alla; Suve soe jääb silmadesse, Kuum aga kinda kirjadesse, Päike põsile punama. 6 Enim meeldinud luuletus Kaks otsa Kes see pani kaks vest peni Üheketi otsa Köitis penid ühte seni Kuni üks saan otsa Kes see kahed pastlad pani Talveks kapi otsa Nemad jäävad sinna seni Knui talv saab otsa Keegi oli veel kes oli Joonele kaks otsa Nemadjäävad ühte seni Kuni kõik saab otsa See luuletus räägib sellest, et sa võid valida teise tee, aga tulemusena jõuad ikka samasse kohta.Kuna siin räägib, et on kaks otsa ja need jäävad seni ainult üks on järel.Meeleolu on selles luuletuses rõõmus ja tore, aga ka väga tõsine, kuna see on kirjutatud lõbusalt kuigi sellel on tugev tähendus
Sukad kinnitati ülevalt äärest ümber jala säärepaeltega. Paelaotsad pisteti püksi sääreotsa värvli aukudest läbi ning kinnitati jooksvasse sõlme. Säärepaelad palmitseti värvilistest villastest lõngadest kalasabatehnikas. Jalas kanti pidupasteldena mustaks pargitud pastlaid. Kujult olid pastlad tömbi ninaga ja kroogitud ninapealsete nn tippudega. Parknahast tippudega pastlad püsisid piduliku jalanõuna 19.sajandi lõpuni. Paelu sidudes tehti labajala peale rist ning pastlapaelad seoti kinni pahliuu kohal või siis ristati põlvini ja paelad kinnitati põlve all.
Sellepeale tikkides kasutati punast, tumesinist, keskmist sinist, musta, rohelist ja kollast villast lõnga. Tanu ülemine serv äärestati punase lõngaga üleloomispistes ristikestega. Alumine serv äärestati sama moodi, kuid sinise lõngaga. Peamiselt kasutati peale tikkimisel täite-, vars- ja kettpistet. 3.8 Sukad ja kingad Sukad kooti peamiselt punasest villasest lõngast. Kingad olid valmistatud mustast nahast ja olid pealt nööritavad. Kihelkonnas asendati pastlad kingadega varem kui mujal. 3.9 Ülerõivad Ülerõivastest kanti lambapruunist villasest riidest pikk-kuube, millel oli selja õmblus. Talvel külmaga kanti lambanahkset kasukat. 3.10 Lahttasku Nagu teisteski Lääne-Saaremaa kihelkondades, nii oli ka Kihelkonnas eriomane komme kanda paremal puusal uhket lahttaskut. See oli tikitud helmestega, mis muutis selle veelgi põnevamaks. Saaremaa helmestikandiga lahttaskuid kanti seelikute peal, need olid väikesed ja trapetsi kujulised, mines
Aleviljelus oli Põhja-Euroopa metsavööndis seal hulgas ka Eestis vanim maaharimise viis. Lõuna-Eestis tehti alet veel 19.sajandi lõpus ja 20.sajandi alguses. Noor mets langetati ja koondati vaaludesse. Mõningase seismise järel vaalud kuivasid, misjärel vaalud põletati. Vaalude kohendamiseks põletamisel ja tule edasikandmiseks järgmisele vaalule kasutati pikki teibaid. Põletamisel oli tuleoht suur. Mälestustes kirjeldatakse, kuidas tulise tuha sees põlesid ära viisud ja pastlad, kuigi neid kasteti pidevalt vette, samuti said kannatada takused ja linased riided. Tuhaga väetatud maa andis esialgu hea saagi. Mõne aastaga saagikus langes ja siis jäi maa karjamaaks. Kõige varem sai hakata kündma vana sööti, mille kündmiseks sobivaim aeg oli siis, kui maa oli pealt natuke sulanud. Külmunud mätas oli rabe ja teda oli kergem künda. 19.sajandil tulid kasutusele spetsiaalselt kohandatud lõikeadrad, millega oli tugevat mätast kergem künda.
olid karjase harilikud riided. Varasem rättide ja sääremähistega jalgade ja säärte katmise viis püsis 19. sajandil nii naiste kui meeste töörõivastuses. Üldiselt kandsid naised 19. sajandil pidurõivastusega pikki villaseid sukki, mis olid harilikult valged ja mõnikord kaunistatud koekirjaga. Suvesukki kooti ka helevalgeks pleegitatud linasest lõngast. Vana tava järgi peeti ilusaks jämedate säärtega naisi. Jalatsiteks olid tööl paju- või pärnakoorest viisud ja pastlad. Viiskusid kanti suvel iga päev töö juures. 3 Vanarahva toit Vanarahvas sõi tavaliselt põllult saadud toitu ehk kartult, porgandeid, kapsast.Nad sõid ka jahilt saadud liha ja kalapüügilt saadud kala. Vanarahvas küpsetas ise leiba mitte ei ostnud poest. Leiba tegid nad saadud viljast mille olid nad maha kündnud , põhiliselt kündsid nad rukkist maha , see oli tavaline vili
,,Kuningakübar" - 1935 ,,Tagala" - 1937. ,,Ktora godzina?" - 1938. ,,Punane kuma" - 1939. ,,Sõjarändur" - 1940 ,,Pikem peatus" - 1941. 2.2 Ja näidendeid: Ärimehed, 1912. Kapsapea, 1913. Laul õnnest, 1913. Paunvere, 1913. Pärijad, 1913. Mahajäetud maja, 1914. Arusaamatu lugu, 1919. Kalevi kojutulek, 1919. Onu paremad päevad, 1919. Sinihallik, 1919. Soo-tuluke, 1919. Viimne pidu, 1919. Ülemiste vanake, 1919. Skoudid, 1922. Valimised, 1928. Harald teotseb, 1929. Sirgasmäe, 1931. Pastlad, 1939. 5 3. MÄLESTUSED 1964 Oskar Lutsu Majamuuseum 1954 hauamonument (autorid M. Saks ja Endel Taniloo) 1987 mälestussammas Tartus (autor A. Rimm) 1987 kihelkonnakoolimuuseum Palamusel Lisaks Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseumile on Oskar Lutsu järgi nime saanud Oskar Lutsu Palamuse Gümnaasium, Tartu Oskar Lutsu nimeline Linnaraamatukogu ja O. Lutsu tänav Palamusel. Alates 5. jaanuarist 1987 antakse välja Oskar Lutsu huumoripreemiat.
haavapuud (nõud). · Pärnapuu koorealusest kihist ehk niinest tehti nöörid, köied. · Puukoort kasutati korvide, leivamärsside, karpide tegemiseks. · Väga olulised olid õhukesest lauast painutatud karbid, vakad, sõelad, külvinõud. NAHK töödeldi 19. sajandi lõpuni kodus, õpiti töötlema keemiliselt. · Keemiline töötlemine käis uriini ja puutuha leelidega või lubjalahusega. · Lambanahast tehti peamiselt kasukad, veisenahast pastlad. · Hobuse veovarustusse kuuluvad esemed tehti toornahast ja töödeldi tökati või rasvaga. SEPATÖÖ igas külas oli oma sepp, sepatöö hulka kuulusid tööriistad, uksehinged, hobuserauanaelad, suuremad naelad tegi sepp, kirstude lukuplaadid. · Sepp oli enamasti küla kõige lugupeetum mees. Tema järgi hakati nimetama ka teisi ametimehi (puusepp, kingsepp) NAISTE KÄSITÖÖ · Aeganõudvam kui meestetöö, peamine käsitöö oli kiudude töötlemine ja tekstiili
kangast ja valmistasid riideid. Mehed tegid puutööd. Igapäevased töö-ja tarberiistad olid valmistatud ise ja peamiselt puust. Lapsed õppisid varakult tööd tegema ja vanemaid abistama. Riietus ei olnud igal pool ühesugune. See erines kihelkonniti ja praegu on need riided tuntud rahvariiete nime all. Üldiselt oli meestel suvisteks tööriieteks valge särk ja püksid. Naised kandsid suvel pikka valget särki, mis oli kirivööga kinni tõmmatud. Jalas olid pastlad või paju-ja niinekoorest viisud. Külmal aastaajal ja pidude puhul kanti villaseid värvikirevaid rõivaid. Naiste riietus koosnes pikitriibulisest seelikust, vestist või pikk-kuuest. Abielunaised kandsid peas tanu ja ees põlle. Mehed kandsid särgi peal kampsunit meenutavat jakki ja pikk- kuube, mis oli kirivööga kokku tõmmatud. Sinna juurde kuulusid põlvpüksid ja põlvikud. Peakatteks oli vildist kaabu. Ehteid ei kantud ainult ilu pärast. Need pidid kaitsma kurjade jõudude eest
16. Miks Marie preili oli huvitatud Clemeti õpetamisest? Marie preili oli huvitatud Clemeti õppimisest, sest ta tahtis ka saada teada mis on Priiuskirjades kirjas ja ta tahtis, et mõni talupoeg oskaks ka saksa keelt ,et aru saada saksa härradest. 17. kirjelda tolle aja mehe ja naise riietust kodus, kirikus. Kodus kandis naine udrukit, mis oli maavillasest lõngast kootud ja peal käis jakk. Mehel oli jalas pastlad, püksid ja seljas pluus. Kirikus kandis naine uhkemast ja peenemast lõngast kootud kleiti ja mehel olid natuke uhkemad riided seljas. 18. Miks Clemet ei tahtnud Getteris näha oma abikaasat? Clemet ei tahtnud Getterist näha oma abikaasat, sest Getter oli Clemetile nagu kasuõde. 19. Millest järeldad ka raamatu põhjal, et meestel on ka 7. meel? Ma järeldan, et meestel on 7. meel hülgepüügist. 20
Talurahvas kergeusklik, majanduse kasv, vabamad käed, talud ostetakse päriseks, saadi raha kartulikasvatamisest, kartul lõpetab näljahäda 1840tel, linast kangad, 70date ärkamisaeg, massiline talude endale ostmine ja vahel ka laenuga(30a) + perekonnanimed! Suuremad ja uhkemad mõisad, viljatootamine, viin, hea elu, mõisnikud kulutasid rohkem raha. Kasumajandus kauplemine, paremad suhted, nihverdamine. Hakati korralikult riides käima, jaga kingad ja saapad, mitte enam pastlad. Vaimuelu Tartu ülikool esimest korda 1632 Rootsi ajal. Siis pandi piirid kinni ja sõdade tõttu ülikool suleti ning taasavati 1802. Tartut hakati taastama ja oli palju klassitsismi. Iga suur vallutaja (ka Napoleon) armastan klassitsismi. Tartut hakatakse ülikooli pärast nimetama teaduselinnaks. Üliõpilastest peetakse lugu ja saadakse aru ,,rebaste" naljast. Tänu ülikoolile saavad ka inimesed tööd juurde kojamehed, riidehoiutädid, õpetajad, professorid
pihaosaga kördid. Körtideks nimetati seda tüdrukutel, poistel aga kuueks. Tüdrukute kördi seelikuosa oli triibuline, poistel ühevärviline. Lastekörtide triibustikud olid kohandatud vastavalt, ehk triibud olid tehtud kitsamalt. Lastele oli Kihnus kombeks õmmelda puuvillasest sitsist mütsid. Tüdrukute müts õmmeldi kolmest detailist, poiste oma viiest. Ehted ja jalanõud Jalanõudena kandsid nii mehed, naised kui ka lapsed pastlaid. Pastlad valmistati parkimata hülgenahast. Pastalde paelad on punasest villasest lõngast palmitsetud. Kõigepealt ristati paelad kanna taga, seejärel ees. Naised kannavad seeliku all taskut, mida kutsutakse kullituks. Seda kantakse nii, et kui käsi kördiaugust, mis vasakul pool asetseb sisse panna, on taskust võimalik vajalik kätte saada. Varem tehti tasku vanast tanust kuid 20. sajandi esimesel poolel hakati neid õmbelma sitsriide lappidest.
prees kihlasõlg kuhiksõlg 18 Sukad Piduliku ülikonna juurde kuulusid valged villased või puuvillased sukad, kas päris lihtsas koes või az^uurse* vikliga külgedel. Sukkade kinnituseks või tänapäeval ainult iluks võib põlveõndlasse siduda värvilise sukapaela. Jalanõud Pidulikuks jalanõuks olid mustad madalakontsalised kingad. Kingade kõrval peeti küllaltki pidulikuks ka parknahast pastlaid. Kui jalanõuks valitakse pastlad, siis tuleb pastlapaelad ristata kanna taga, tuua tärgetest läbi jala peale risti, mähkida pahkluu juures ümber sääre ja sõlmida. Pastlad 19 Tasku, kott Mitmesuguste vajalike esemete paigutamiseks kanti seeliku all vööle köidetavat taskut. Tasku seati kohakuti seeliku kinniselõhikuga, kust oli hõlpus kätt taskusse pista.
vanu (kõrvalt tasku vaadates) Kadrina rublatükk - rublatükke ja on muidu tubli poiss; häda ka ära Vene keisrinna taganeda. Katariina I JÜTS: Kas ma kutsun isa, Kure onu, kui sa tahad pildiga raha ehk siia jääda? (Kõrvale.) Ehk siis saan ka jälle uued pastlad jalga? AADU (ruttu): Ei, ei, pai laps, lase olla peale, küll ma saan nõndagi õigeks! (Iseenesele.) Annel on keelt: see võib mind aidata! Lähme esmalt rehe alla! (Reheuksest välja.) 19 -7- Jüts (ukse juurest ümber pöördudes). Enn (ronib, nagu ülemal, poolelt teelt parsile tagasi). JÜTS: Ihihih! Ah ta arvab, et ma ei tea, mis (sõrm nina ääres) Kure onu meilt otsib? Valla asju
neil mängida süütukest. Sel hetkel kahetses Peeter, et ta Märti nii halvustavalt sääraseks mulgiks oli nimetanud ja lubanud Maie ainult siis talle naiseks anda, kui Peeter ise Aluste koha jälle tagasi saab. Maie oli oma vennale Jüssile õpetanud, et valetamine on nagu varastamine ja seda ei tohi teha. Jüss sai aga nüüd aru, et Maie valetab, kui ütleb, et Ennu avasüli vastu võtab. Nii ta läks siis Maie peale karjuma ja ütelnud, et ta Kure Aadule uued pastlad lubanud, kui Maie peaks Ennule minema. Poiss arvas, et nüüd ta neist ilma ongi. Maie viis poisi seepeale teise tuppa ja rääkis asjad sirgeks. Sellepeale tahtis poiss kangesti õde aidata, sest ta juba ennist ütles, et tema teeb kõik, et Maie saaks Märdiga paari minna. Jüss kutsus kirjutaja ja vallavalitsuse kasak ,Aadu, kes lugesid ette järgmise teksti : ,, Nekrutikomisjoni nõudmise peale käsib Arusaare vallavalitsus
mängida süütukest. Sel hetkel kahetses Peeter, et ta Märti nii halvustavalt sääraseks mulgiks oli nimetanud ja lubanud Maie ainult siis talle naiseks anda, kui Peeter ise Aluste koha jälle tagasi saab. Maie oli oma vennale Jüssile õpetanud, et valetamine on nagu varastamine ja seda ei tohi teha. Jüss sai aga nüüd aru, et Maie valetab, kui ütleb, et Ennu avasüli vastu võtab. Nii ta läks siis Maie peale karjuma ja ütelnud, et ta Kure Aadule uued pastlad lubanud, kui Maie peaks Ennule minema. Poiss arvas, et nüüd ta neist ilma ongi. Maie viis poisi seepeale teise tuppa ja rääkis asjad sirgeks. Sellepeale tahtis poiss kangesti õde aidata, sest ta juba ennist ütles, et tema teeb kõik, et Maie saaks Märdiga paari minna. Jüss kutsus kirjutaja ja vallavalitsuse kasak ,Aadu, kes lugesid ette järgmise teksti : ,, Nekrutikomisjoni nõudmise peale käsib Arusaare vallavalitsus
Vöö mähkimist alustatakse seeliku värvli pealt vasakult küljelt, jättes iga ülemise vöökorra alt eelmise korra alumise ääre 1-2 cm võrra paistma. Ots pistetakse vöökordade alla. Kirivöö muster ja materjali kulu : x sinist 8 lõnga -> 24m x rohelist 6 lõnga -> 18m x- punast 9 lõnga -> 27m linast 48 lõnga -> 108m koeks 120m lõnga Sukad olid valged peenest villasest, setudel ka linasest või puuvillasest lõngast koekirjalised vikkelsukad. Jalanõud olid pastlad. Ehetek s kuhiksõlg ja helmed. Krae kinnituseks punane siidist pael. Taskurätt materjaliks valge labane linane riie, 36*60 cm, otstel 3 cm laiune pilupalistus, piki külgedel lihtpalistus, otstel punane kiri madalpistes tikitud, igas nurgas 3 tutti. 2. RAHVUSLIKU NUKU VALMISTAMINE 2.1 Nuku õmblemine. Materjalid: 1
,,Eesti Üliõpilaste Selts" oli koht, kus nooris inimesis küdev tuli sai õhutust, hapnikku, nii et see võis leegitsema lüüa ega sumbunud õhupuudusel" EÜS-is oli komme koosolekuil kõnesid pidada rahvuslikkude ainete kohta. V. Reimani osaks sai kõneleda priiuse järjekordsel aastapäeval 1883, oma teisel ülikooliaastal. Suvevaheajad ta veetis kodus ja töötas gümnaasiumiõpilasena ja üliõpilasenagi, pastlad- rätid jalas, oma talu väljadel ja luhtadel, aga ka mõisaväljal. Üliõpilasena käis vahel pühapäevahommikuti karjaste eest karjas või viis neile süüa. Üliõpilasena oli ta kodus heinaajal alati kuhjategija. Paunal oli palju heinamaad ning palju heina, ja kuhje sai palju, nii et Villemil tulnud ühtelugu kuhja otsas olla. Üliõpilasaja- kulud n V. R. enda ülestähenduste järgi olnud ligi 2300 rubla, see oleks meie rahas üle 5000 krooni, seega küllaltki suur summa
Ülerõivad olid valged või helehallid. Kihnu mehe põlvini ulatuvale umbkuuele (vammusele) tõmmati peale lai vaskpandlaga nahkvöö, mille küljes rippus nahktupes nuga. XIX sajandi teisel poolel tulid Kihnu meestel kasutusele varrastel kootud üle pea selga tõmmatavad kampsunid - troid. Jalatsitena olid Kihnus iseloomulikud pastlad. Kihnu murrak Keeleliselt loetakse Kihnut saarte murde piirkonda. Ühistele murdejoontele toetudes on uurijad avaldanud arvamust, et kihnlased võivad pärineda Ida-Saaremaalt või Muhust, samas rõhutatakse ka murraku tihedaid seoseid Varbla ja Tõstamaaga vanema keelega. Kuna kihnlastele on iseloomulik ka tugev rootsimõjuline lauseintonatsioon ja Rootsiküla (Rotzkull) nimetus esineb kõikides dokumentides juba 16
a Tuli kasutusele vakuraamat, mis hoidis koormised kindlal joonel. Majandusreglement - 1) Keelati kodukariõigus 2) talusid sai pärida 3) õigus kaevata mõisniku üle Pearahamaks - maksustatud seisuste nö hingemaks (ainult mehed) Pearaharahutused - 1784.a toimunud eesti ja läti talupoegade väljaastumised (pearahamaks) Talurahva eluolu: Elasid suitsuses rehetares. Viljakasvatus kolmeväljasüsteemis. (sööt, talivili, suvivili) Tööloomadeks härjad ja hobused. Riietuseks linariided, pastlad. Toiduks rukkileib, aganaleib, soolasilk, jahu- või tangupuder, herned ja oad. Joodi kalja ja mõdu, pühadeajal õlut. 3. Linnad, kaubandus ja tööndus Rootsi ja Vene ajal Rootsiaegsed linnad Eestis ja nende olukord pärast Liivi sõda: Eestis 10 linna, tähtsaimad: Tallinn, Tartu ja Narva Tallinn - kõige tähtsam kaubaveo sadam Tartu - kaubanduse tähtsus vähenes võrreldes Tallinna ja Narvaga Narva - kaubandus õitses Vene piiri lähistel
Võõrasemast vaevatud tütar kasvas kord oavõrsega taevasse, kust pärisema hing andis talle Päikeseaia seemne, millest kasvas kuldne õunapuu. Johann Matthias Eisen, 1857-1934, kirikuõpetaja ja vanavara koguja on kirjutanud tõlkest kohandatud eesti muinasjutu ,,Pärandus," oma teoses ,,Talupojad kuningate väimeesteks" (1908, 1920). Jutt on imeseemnetest. Süzee esineb peamiselt iseseisvalt, üksikjuhtudel liitub juhutüüpidega ,,Läbitantsitud pastlad," ,,Tüli imeseemnete pärast" ja ,,Imeõunad." Süzee on rahvusvahelise levikuga (Eesti imemuinasjutud 1:2 : 2014 : 658-659). Eisenilt on ka teine õunateemaline lugu ,,Kõige parem kingitus," mis ilmus eesti muinasjutukogumikus ,,Eesti ennemuistsed jutud," millest on ilmunud trükke: 1911, 1920, 1995. Jutustuses annab üks kolmest kosilasest surevale neiule imeõuna maitsta ja neiu saabki terveks. Loos on ka imeseemnete motiiv. Kaasaegsest lastekirjandusest õunalood: Lüürika:
saj algul. Talude päriseksmüümine aitas oluliselt kaasa teoorjusliku mõisamajanduse lammutamisele ja pani aluse iseseisvate ja ettevõtlike peremeeste(ehk väikepõllumeeste) väljakujunemisele Eesti külas. Kõik talupojad ei saanud maaomanikeks. Maatarahvas teenis elatist palgatöölistena mõisates, taludes, vabrikutes, juhutöödel ning ka käsitöö või kaubanusega tegeledes. Talupoegade jõukuse kasvuga 19.sajandi teisel poolel kaasnesid muudatused nende elulaadis. (pastlad saapad, rasvaküünal petrooleumilamp). 19sajandi teisel poolel kujunes peamiseks põllumajandusharuks piimakarjakasvatus( seni oli olnud peamine viljakasvatus).Tähelepanu hakati pöörama põllumajanduse intensiivistamisele.(põllumajandus seltsid ja nende rahvavalgustuslik tegevus) Tööstus 19. Sajandi esimesel poolel jäi tööstuse ja kaubanduse areng Eestis tagasihoidlikuks. Eelduses tööstuslikuks pöördeks hakkasid kujunema aurumasinate kastuselevõtmisega. Eesti ala
ristivanematele mune kinkima. Urbepäeval ja lihavõtte ajal viidi õigeusu kirikusse õnnistamiseks pajuurbi, millega hiljem koduseid urviti. Lihavõteteks hangiti uued rõivad ja näidati neid teistelegi. Keelud keelati naistel esimesena külla minna, sest see tõi ebaõnne. Seetõttu on saadetud noormehi ees, olgu siis õlut küsima või tervitama. Kehtis veel teinegi keeld nimelt ei lubatud lastel külla minna neile visati vanad pastlad kaela. Üldiselt oli keelatud tubade koristamine ja pühkimine nagu teistelgi sama astme pühadel - uusaastal, suvistepühal ja jaanipäeval. Toidud Munad ja munavõi; õigeusu aladel, kuid 20. sajandil laiemaltki, pasha ja kohupiim. Saiad. Tingimata aga lihatoit, sh vasikapraad. Lihatoite valmistati varem rõõmuga, sest see oli esimene võimalus pärast pikemat vaheaega liha süüa. 19. sajandi eestlasele oli liha üldse harv toit, mistõttu lihatoitudega pühad olid igal juhul erilised.
Kus pähkleid ei kasvanud, seal mängiti samu mänge ubade või hernestega. Külaskäik Tänapäeval on tavaks, et külas käiakse siis, kui tahetakse, jõuluks aga minnakse ikka tingimata koju, eriti sõidavad koju kaugemal õppivad lapsed. Üldise tava järgi ei mindud külla jõululaupäeval ja esimesel jõulupühal. Varem on seda põhjendatud mh halbade kontaktide välistamisega, nii et ootamatule külalisele visati pastlad või pajalapid kaela, soola või tuhka jälgedesse ja tehti muul viisil häbi. Kaasajal veedavad jõuluõhtut ühiselt ka lihtsalt head sõbrad, nii et kodud pole nii suletud kui varasematel aegadel. Jõulusandid Sellist nimetust pole rahva seas tuntud, kuid Ants Viires on koondanud kõik erinevad kadripäeva-järgsed maskeeritud ja sanditajad kuni nuutideni ühisnimetaja alla. Jõulusantide hulgas on vähemaskeeritud või üldse
annaabi.ee 
