Rahvuslik toidukultuur (0)

Rahvuslik toidukultuur
Koostaja  :
Kristina Tepper
PA 11
KAER
Kaera botaanilised tunnused
Kaer ehk harilik kaer  on kõrreliste 
sugukonda kuuluv üheaastane kultuurtaim  ja teravili.
Harilik kaer kasvab tavaliselt 60–100 (150) cm 
kõrguseks. 
Leht pöördub vasakule, mitte paremale nagu teistel 
teraviljadel. 
Pähikutelg, välissõkal ja alumised lehetuped on 
paljad . 
Lehelaba on kare ning selle laius on kuni 15 mm. 
Keeleke on 2–3 mm  pikkune , tipuosas 
kolmnurgakujuliste hammastega. 
Pähikud tavaliselt kahe, harva kuni kolme õiega. 
Pööris on 15–25 cm pikkune, küllaltki hõre ja laiuv.
Kaera ajalugu
Harilik kaer pärineb arvatavalt  Lähis-Idas kasvavast viljatust 
kaerast , mis levis algselt umbrohutaimena nisu - 
ja odrapõldudel (nagu ka  rukis ). Umbes 4000 aasta vanused 
kaeraterad on leitud Egiptusest, kuid kaera täpne 
kultiveerimise algus pole teada. Tõenäoliselt alustati kaera 
kultiveerimist Kesk-Euroopas pronksiajal, umbes  3500 aastat 
tagasi.
Kaera  kasvatamine
Kliimatingimused
Kaera kasvatatakse tänapäeval peaaegu kõikjal parasvöötmelises ja subtroopilises kliimas. 
Kaer suudab taluda erinevat õhutemperatuuri ning -niiskust, sõltuvalt konkreetsest sordist, 
kuid üldjuhul eelistab jahedamat ja niiskemat kliimat, mistõttu on kaer tähtis toiduaine 
aladel, kus  suved  on jahedad ja vihmased. Taim ei talu vilja valmimisel eriti hästi kõrgeid 
õhutemperatuure ning seetõttu kasvatatakse kaera peamiselt 35–65°N põhja- ja 20–
46°S lõunalaiusel. Kaera on õnnestunud edukalt kasvatada isegi Islandil.
Kaera võib külvata nii sügisel kui ka kevadel, vili koristatakse siis vastavalt suvel või 
varasügisel. Eestis on soovitatav kevadkülv, sest  talved on meil liiga külmad. Maailmas 
külvatakse kaera enamasti just kevadel. Sügisel külvatakse kaera piirkondades, kus suved on 
liiga kuivad ja kuumad, näiteks Himaalaja ja Hindukuši mägipiirkondades (kuni 3860 m üle 
merepinna ).
Kasvupinnas
Kaer pole mulla suhtes nõudlik ning kasutab hästi ära selles leiduvad  toitained . Ta kasvab hästi 
erinevat tüüpi muldadel, näiteks rasketel savimuldadel,happelistel muldadel ja 
kuivendatud turvasmuldadel. Teiste teraviljadega võrreldes talub kaer paremini just 
happelisemaid muldasid. Samas ei sobi kaerale kuivad liiv- ja rähkmullad. Kasvuks optimaalne 
mulla pH on 4,5–7,5, ideaalne aga 5,5–6,0.  Juurestik  areneb kasvuperioodi alguses üsna kiiresti, 
mistõttu talub taim üsna hästi kevadist põuaperioodi, samas on vajalik piisav niiskus enne 
pealoomist, vastasel korral jääb saak kesiseks.
•
Maailma kogutoodang
2009. aastal toodeti maailmas kokku 23,03 miljonit tonni kaera ning kaerapõldude kogupindala 
oli 10,26 miljonit hektarit.  1971 . aastast alates on maailma kogutoodang vähenenud 
57,8 %. Kuna kaera kasvatatakse peamiselt hobustele söödaks, siis on hobusekasvatuse järk-
järguline vähenemine alates eelmise sajandi teisest poolest põhjustanud ka kaerakasvatuse 
vähenemist. Kõige rohkem on kaera kasvatamine vähenenud USA-s, mille peamisteks 
põhjusteks on farmide laialdasest mehaniseerimisest 1930–1950. aastatel ja maisi eelistamine.
Eksport ja import
Kuigi suurem osa kasvatatud kareast tarbitakse tootjariigis, läheb ligi 15 % 
kogutoodangust ekspordiks. Suurimad kaera eksportijad olid 2008. aastal  Kanada (2159 tuhat  
tonni), Soome (388,3),  Austraalia  (191,7), Rootsi (156,3) ja  Suurbritannia (118,9). 
Suurimad importijad olid aga USA (2169 tuhat tonni), Saksamaa (255,3),  Mehhiko  (127,1), 
Hispaania (67,2) ja Jaapan (63,2).
Kasvatamine Eestis
2010. aastal toodeti Eestis kokku 61,3 tuhat tonni kaera, mis vähenes eelmise aastaga 
võrreldes 29,1 %. Kaeratoodang moodustas erinevate teraviljade kogutoodangust 8,2 %. 
Kaera edestasid 338,5 tuhande tonniga nisu ja 297,3 tuhande tonniga oder  ning kaerale 
järgnes 29,5 tuhande tonniga rukis. Kaera kasvatati 31,6 tuhandel hektaril ning selle saagikus 
oli 1982 kg/ha.
Kaera kasvatamine Eestis 1980-
2010
1980
1982
1984
1986
1988
1990
1992
1994
1996
1998
2000
2002
2004
2006
2008
2010
Külvip
ind,
tuhat  46,7
62,5
45,1
33,9
26,0
33,4
41,7
36,1
49,0
61,0
53,3
35,2
35,4
32,6
34,2
36,1
hektar
it
Saagik
us,
tuhat  100,1
138,0
115,1
71,3
18,8
93,4
43,7
57,6
114,8
99,3
117,1
61,7
72,7
63,6
77,5
64,1
tonni
Suurimad tootjad aastal 2009
Toodang,
Osakaal,
Riik
tonnides
 Venemaa
5 401 200
23,5
 Kanada
2 798 200
12,1
 Poola
1 415 400
6,1
 USA
1 351 070
5,9
 Austraalia
1 244 000
5,4
 Soome
1 114 700
4,8
 Hispaania
906 200
3,9
 Saksamaa
825 575
3,6
 Suurbritannia
757 000
3,3
 Rootsi
750 000
3,3
Maailm kokku
23 032 118
100
Kaera sordid
Harilik kaer on tänapäeval kõige levinum kaera kultuurliik, mida looduses ei esine. 
Populaarsuselt teine liik on bütsantsi kaer (A. byzantina), mis on samuti kultuurliik. 
Nende liikide ristamisel on saadud palju tänapäeval kasvatatavaid kaerasorte.[4]
Kaerasorte aretatakse pidevalt juurde. Nad erinevad teineteisest kõrretüübi, 
valmimisaja, iva ehituse, vihmataluvuse, koore värvi, kõrre kõrguse, valgusisalduse ja 
kuivustaluvuse poolest.
Kaera kasutamine
Kaerast tehakse peamiselt kaerajahu, - helbeid  ja -kliid. Eestis levinuim kaerast tehtav 
toiduaine on kaerahelbepuder. Kaerahelbeid kasutatakse ka müslides. Kaerast tehakse 
ka kaeraküpsiseid, vahel ka õlut. Tehakse ka leiba ja mitmeid teisi teraviljatooteid.
Suurem osa maailmas kasvatatavast kaerast kasvatatakse siiski eelkõige loomasöödaks. 
1990. aastate alguses oli loomasööda osakaal maailma kogutoodangust ligi 74 %. Vanasti 
oligi kaer tähtis peamiselt hobuste söödataimena. Kaerast saab 
ka põhku, silo , aganaid ja haljassööta.
Kaera kasulikud omadused
Kaer vähendab LDL-kolesterooli ehk nn "halva" kolesterooli taset inimese kehas, mis 
põhjustab veresoonte lupjumist ehk ateroskleroosi. Samuti on kaeras leiduvad  proteiinid on 
sama head kui need, mida leidub sojas, sest neis on palju erinevaid aminohappeid . Kaer 
vähendab ka südamehaigustesse haigestumise riski.
Terade toiteväärtus ja 
biokeemiline koostis
Toitained
Väärtus
Toitaine
Ühik
100 g kohta
Vesi
8,22
g
Kalorsus
389,0
kcal
Valgud
16,89
g
Lipiidid
6,90
g
Tuhk
1,72
g
Süsivesikud
66,27
g
Kiudained
10,60
g
Toiteelemendid
Väärtus
Toiteelement
Ühik
100 g kohta
Kaltsium  (Ca)
54,0
mg
Raud (Fe)
4,72
mg
Magneesium (Mg)
177,0
mg
Fosfor  (P)
523,0
mg
Kaalium  (K)
429,0
mg
Naatrium  (Na)
2,0
mg
Tsink  (Zn)
3,97
mg
Vask (Cu)
0,63
mg
Mangaan  (Mn)
4,92
mg
Vitamiinid
Väärtus
Vitamiin
100 g kohta
Ühik
C
mg
B1
0,76
mg
B2
0,14
mg
B3
0,96
mg
B5
1,35
mg
B6
0,12
mg
Folaadid
56,0
μg
(1 g = 1000 mg; 1 mg = 1000 μg
Aminohapped
Väärtus
Aminohape
100 g kohta
Ühik
Glutami nhape
3,71
g
Aspartaamhape
1,45
g
Leutsi n
1,28
g
Arginiin
1,19
g
Vali n
0,94
g
Proli n
0,93
g
Fenüülalaniin
0,90
g
Alaniin
0,88
g
Glütsi n
0,84
g
Seri n
0,75
g
Lüsi n
0,70
g
Isoleutsiin
0,69
g
Treoniin
0,58
g
Türosi n
0,57
g
Pohla -Kaera  kook
TAINAS
TÄIDIS
250  g
150  g
Või
Kohupi m
1  spl
Sidrunimahl
1.5  dl
Suhkur
1  tk
Muna
1  tl
Vanil - või vanil i nsuhkur
2  tk
Muna
1  dl
Suhkur
2.5  dl
250  g
Nisujahu
Pohl
1  dl
Kartulijahu
KATE
100  g
1  tl
Kardemon
Või
2  tl
Küpsetuspulber
1  dl
Suhkur
1  dl
Piim
2.5  dl
Kaerahelbed
1  dl
Pi m
2  tl
Nisujahu
1  tl
Vanil - või vanil i nsuhkur
Valmistusaeg: 
+ küpsetamiseks 1 tund
Valmitamine:
Vahusta  toasoe või  suhkruga . Klopi ühekaupa hulka munad. 
Sega omavahel  kuivained  ja lisa tainale. 
Vala juurde piim ja sega ühtlaseks massiks. 
Kata 26 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhi küpsetuspaberiga.
 Tõsta pool tainakogusest vormi. 
Sega omavahel kõik täidise komponendid. Vala täidis vormi ja kata ülejäänud 
tainaga. 
Küpseta 180kraadises ahjus 30 minutit. 
Katte valmistamiseks sulata kastrulis või, lisa suhkur, kaerahelbed, piim ja jahu. 
Sega hoolega läbi. 
Lase segul  keema  tõusta ja lisa seejärel  vanillsuhkur . 
Laota segu ühtlase kihina koogile ja küpseta veel 30 minutit.
RUKIS
Rukise botaanilised tunnused
Rukis ( botaaniline nimetus harilik rukis; 
ladinakeelne  teaduslik nimetus Secale cereale) 
on kõrreliste sugukonda kuuluv kultuurtaim, vilja
taim.
Narmasjuurestik areneb 4–8 idujuurest. Kõrs on 
seest õõnes ning selle pikkus on tavaliselt 110–
200 
cm. Lehtedel on lehetupp, lehelaba ja kõrvakesed.
 Õisikul on pea, lüliline peatelg ja 
kaheõielised pähikud, mille alusel paiknevad 2 
liblet. Õiel on  emakas  ja 3 tolmukat ning seda 
ümbritsevad välis- ja sisesõkal.  Viljadeks  on 
paljasteralised terised.
Rukise ajalugu
Looduslikult esines rukis Edela-Aasias nisupõldudel umbrohuna. Koos nisuga levis 
rukis pronksiajal (1800–1500 eKr) Euroopasse, kus ta jahedamas kliimas ja 
kehvemal mullal arenes omaette kultuurteraviljaks.  Ehkki   Rooma  ajal kasvatati 
rukist  Reini ja Doonau ääres ning Briti saartel, ei pidanud Plinius Vanem sellest suuremat. 
"Loodusloos" kirjutas ta, et rukis "on väga vilets toit, mis kõlbab üksnes nälja vältimiseks" ja 
et rukkisse segatakse speltajahu, "varjamaks kibedat  maitset , ning isegi siis on see kõhule 
äärmiselt ebameeldiv".
Eestis kasvatati rukist küll juba I aastatuhande alguses, kuid kultuurteraviljana levis ta 
laiemalt 11. sajandil, kui teda hakati vaheldama odra ja kesaga kolmeväljasüsteemis.
Tähtsaimal kohal oli rukis Eestis 15.–16. sajandil. Euroopas 
ainulaadsetes rehielamutes kuivatatud rukis säilis hästi ja sellest sai tähtis ekspordiartikkel. 
 Alates 17. sajandist aeti Eesti  rukkist  mõisates  viina  Vene turu jaoks kuni riikliku 
viinamonopoli kehtestamiseni 19.–20. sajandi vahetusel. 19. sajandil, kui Eestisse jõudsid 
uued põllukultuurid ( ristik ja kartul) ning mitmeväljasüsteem, kahanes rukki osakaal 50 
protsendilt 30 protsendile.
Rukikasvatus
Kasvatatakse talirukist, mis  talvitub  orasena lume all ja suvirukist, mida saab koristada  veel 
samal aastal. Vili koristatakse augustis. Sageli valmistab probleeme lamandumine, mis ei lase 
rukist koristada kuivalt ja idanemata.
Rukkikasvatus Eestis on viimastel aastatel kasvanud. 2005/2006 kasvatatati meil 20 385 
tonni rukist, 2007/2008 aga 60 967 tonni. Sellest läks 2007/2008 inimtarbimisse terakaalus 
28 544 tonni, tööstuslikku tarbimisse 8301 tonni, seemneks 6257 tonni ja loomasöödaks 
1901 tonni. Tarbimine inimese kohta oli tootekaalus jahuekvivalendina 14,3 kg.
Eesti tuntuim rukkiaretaja oli  Sangaste mõisa omanik krahv Friedrich Georg Magnus  von 
Berg . 1939 ostis Eesti Sordiparanduse Selts  krahvi  pärijatelt tolle rukkisordi edasiaretamise 
õiguse, tänapäeval jätkub töö Jõgeva Sordiaretuse  Instituudi  Sangaste aretusjaamas. Krahvi 
pojapoeg Victor on jätkanud Sangaste rukki aretamist Kanadas, väidetavalt valmistatakse 
Sangaste rukki järeltulijast  viskit  Canadian Gold .[5] Eestis on  aretatud  rukkisordid 
'Sangaste', 'Vambo', ' Tulvi ', 'Elvi' jt.
Rukki saagikus Eestis oli 2011. aastal 2317 kilogrammi hektarilt.
Rukise kasutamine
Rukist tarvitatakse eelkõige leivajahu toorainena. Tänapäeval on rukkijahust leib põhiline 
teraviljatoit Põhja-Euroopas ja Venemaal. Lisaks mustale leivale valmistatakse rukkist ka näkileiba, 
samuti aetakse sellest viskit ja vähemal määral viina. Varasematel  aegadel  oli rukis oluline loomadele 
allapanuks pruugitava põhu ja katuseõlgede allikas.
Toiteomadused
Rukkist jahvatatakse eri jämedusega jahu. Tervislikumaks peetakse jämedama jahvatusega täisterajahu, 
milles sisalduvad ka rukkitera kiudainerohked väliskestad.
Rukkijahus leidub kuni 11% valku, 75–77% süsivesikuid ja 1–2% rasva. Samuti sisaldab see 
mineraalaineid (kaaliumi, magneesiumi, fosforit, rauda) ja B-grupi vitamiine. Nisujahu ja  rukkijahu  
keemiline koostis on lähedane, kuid leivaküpsetusomadused on erinevad.
Rukkijahus on rohkem  looduslikke  suhkruid kui  nisujahus , selles sisalduv tärklis kliisterdub madalamal 
temperatuuril. Jahus olevaist pentosaanidest 40% lahustub vees, moodustades limaaineid. Kuigi osa 
tärklisega seotud veest vabaneb küpsetamisel, jääb sellest omakorda osa rukkileiva sisusse, muutes selle 
kleepuvaks ja raskeks.
Kuna rukkijahus on vähem  gluteeni  kui nisujahus, saavad rukkitooteid tarvitada paljud inimesed, kes on 
nisu suhtes allergilised.
Rukkileiva toiteväärtus ja 
biokeemiline koostis
Toitained
Väärtus
Toitaine
100 g kohta
Ühik
Vesi
37,30
g
Kalorsus
258,0
kcal
Valgud
8,50
g
Lipiidid
3,30
g
Tuhk
2,50
g
Süsivesikud
48,30
g
Kiudained
5,80
g
Toiteelemendid
Väärtus
Toiteelement
Ühik
100 g kohta
Kaltsium (Ca)
73,0
mg
Raud (Fe)
2,83
mg
Magneesium (Mg)
40,0
mg
Fosfor (P)
125,0
mg
Kaalium (K)
166,0
mg
Naatrium (Na)
660,0
mg
Tsink (Zn)
1,14
mg
Vask (Cu)
0,19
mg
Mangaan (Mn)
0,82
mg
Fluori d (F)
51,0
μg
Seleen  (Se)
30,9
μg
(1 g = 1000 mg; 1 mg = 1000 μg)
Vitamiinid
Väärtus
Vitami n
Ühik
100 g kohta
C
0,4
mg
B1
0,43
mg
B2
0,34
mg
B3
3,80
mg
B4
14,6
mg
B5
0,44
mg
B6
0,08
mg
E
0,33
mg
Foolhape
59,0
μg
K
1,20
μg
Luteiin +
zeaxanti n
54,0
μg
Aminohapped
Väärtus
Aminohape
100 g kohta
Ühik
Glutamiinhape
2,60
g
Proliin
0,91
g
Leutsiin
0,58
g
Aspartaamhape
0,44
g
Seriin
0,42
g
Fenüülalaniin
0,41
g
Valiin
0,38
g
Arginiin
0,32
g
Isoleutsiin
0,32
g
Glütsiin
0,30
g
Alaniin
0,30
g
Treoniin
0,26
g
Rukis maailmas
Rukist kultiveeritakse suhteliselt vähe, maailma teraviljasaagist moodustab see vaid 1,5 
protsenti. Maailma rukkist 95 protsenti kasvab Uurali  mägede ja Põhjamere vahel.[2] Vähese 
leviku tõttu tarvitatakse enamik rukkisaagist tootjariigis või eksporditakse naaberriikidesse, 
mitte üle maailma. 2008. aastal olid suurimad rukki importijad Saksamaa (198,4 tuhat 
tonni), Holland  (153,2), USA (143,8), Soome (68,6) ja Jaapan (59,3).
Põhiline rukkikasvatusala kulgeb Põhja-
Saksamaalt üle Poola,  Ukraina , Valgevene, Leedu ja Läti Kesk- ja Põhja-Venemaale. Rukist 
kasvatatakse ka Põhja-Ameerikas (Kanadas ja USAs), Lõuna-
Ameerikas (Argentinas jaBrasiilias), Türgis, Kasahstanis ning Põhja-Hiinas.
2009. aastal toodeti maailmas kokku 17,86 miljonit tonni rukist ning rukkipõldude 
kogupindala oli 6,59 miljonithektarit. Viimase 40 aasta jooksul on maailma kogutoodang 
vähenenud 39,3%.
Eestis toodeti 2008. aastal 65 600 tonni rukist, 2009. aastal 39 100 tonni, 2010. aastal 30 200 
tonni ja 2011. aastal 30 900 tonni.[10]
Suurimad tootjad aastal 2009
Riik
Toodang,
Osakaal,
tonnides
 Venemaa
4 333 140
24,3
 Saksamaa
4 270 029
23,9
 Poola
3 712 900
20,8
 Valgevene
1 226 753
6,9
 Ukraina
953 500
5,3
 Türgi
343 330
1,9
 Hiina
320 000
1,8
 Kanada
280 500
1,6
 Taani
244 600
1,4
 Rootsi
218 900
1,2
Maailm kokku
17 856 568
100
Meetort karamelliste 
rabamarjadega
TAIGEN
KATE
1  dl
Suhkur
2  tk
Muna
1  tk
Apelsin (värskelt pressitud 
1.5  + 0.5
mahl)
 dl
Tume Muscovado suhkur
   
1  dl
Mesi  (vedel)
Apelsinikoor
1.5  tl
   
Pohl või
Söögisooda
3  dl
Jõhvikas
3.5  dl
Rukkijahu
KREEM
80  g
0
Hapukoor  30%-line
1.5  dl
Mesi (vedel)
3  spl
Želati n
0.5  dl
Vesi
3  - 4 dl Pohla- või 
punasesõstramoos 
(vedelam)
Valmistusaeg:   
40 MINUTIT + 3 TUNDI TARRETUMISEKS
Valmistamine:
1. Vahusta munad 1,5 dl suhkruga kohevaks. Ülejäänud suhkur  kuumuta  meega keemiseni, 
lisa sooda ning sega, kuni kõik kohevalt kobrutab. Vala segu munavahu hulka ja sega 
ettevaatlikult koos jahuga ühtlaseks.
2. Märgi pliiatsiga küpsetuspaberile oma lahtikäiva koogivormi põhja kuju ning määri tainas 
sellest pisut väiksemaks. Tee nii kolm-neli 0,5 cm paksust kihti ning küpseta neid 225-kraadises 
ahjus 5 kuni 10 minutit. Eemalda küpsenud tainakoht veel soojalt küpsetuspaberilt. Eriti 
mugav on teha seda terava fileerimisnoaga.  Jahuta  ja niisuta pind moosiga.
3. Vahusta hapukoore hulka soe mesi. Aseta želatiin veega  paisuma  ning sulata seejärel nõrgas 
kuumuses. Lisa pisut hapukoort ja sega vedelamaks, see tegu aitab vältida liiga kiiret tarretumist. 
Vahusta kõik kreemiained kokku.
4. Aseta lahtikäivasse koogivormi koogipõhjad kihiti kreemiga ning lase koogil jahedas tarretuda.
5. Enne koogi serveerimist kuumuta  pannil  suhkur karamellistumiseni, aga ära lase kõrbema 
minna, siis oleks tulemus  asjatult  mõru. Lisa  apelsinimahl  ja riivitud koor ning sega ühtlaseks. 
Puista hulka  marjad  ja sega, kuni need on  seguga  kaetud. Ära lase jõhvikatel liialt puruneda! 
Jahuta veidi ning vala marjad koogile.
ODER
Odra botaanilised tunnused
Oder ehk harilik oder  on kõrreliste sugukonda odra 
perekonda kuuluv teravili. Harilik oder 
on kultuurtaim, mis on külvipinnalt (541 tuhat km²) 
maailmas nisu, maisi ja riisi järel neljandal kohal
Narmasjuurestik areneb 4–8 idujuurest. Teiste 
teraviljadega võrreldes on  hariliku  odra juurestik 
mõnevõrra väiksem. 85% juuremassist paikneb 20–25 
cm sügavusel. Püstine kõrs on õõnes ja selle pikkus on 
tavaliselt teistest teraviljadest mõnevõrra väiksem (50–
80 cm). Leht on rööproodne jakeelekesega. Lehtede 
alusel asetsevad suured 
teravad  kõrvakesed. Õisikul on pea, lüliline peatelg ja 
üheõielised 3-kaupa asetsevad pähikud, mille alusel 
paiknevad 2 liblet. Õiel on 2 emakat ja 
3 tolmukat ning seda 
ümbritsevad välis- ja sisesõkal. Viljaks on sõkaldega k
aetud  teris.
Odra ajalugu
Harilik oder (Hordeum vulgare) arenes välja metsikust odrast (Hordeum spontaneum), mis kasvab 
looduslikult Lähis-Idas. Metsiku odra jaloodusliku kaheteranisu (Triticum dicoccoides) teriseid on 
inimesed toiduks tarvitanud juba ligi 19 000 aastat tagasi. Selle perioodi arheoloogilineleiukoht 
asub Kinnereti järve lõunakaldal. Veel on metsiku odra teriseid leitud 10–12 tuhande aasta tagusest 
perioodist Süüriast Tell Abu Hurreyra linna lähedalt. Seda perioodi loetakse ka odra kultiveerimise 
alguseks. Alates  8000 eKr pärinevate Lähis-Ida leiukohtade arv suureneb märgatavalt, mis  viitab  
teraviljade üha laiemale kultiveerimisele Viljaka poolkuu regioonis. Esialgu kultiveeriti peamiselt 
kahetahulist kestjat  otra , kuid neljandal aastatuhandel eKr ületas kuuetahulise odra kasvatamine kõiki 
teisi kultiveeritavaid teraviljasorte. Viiendal aastatuhandel eKr kultiveeriti otra Niiluse deltas (levides 
sealt  Etioopia mägismaale), Taga- Kaukaasias , Kaukaasias ja Hindustani poolsaare mäepiirkondades. 
Neljandal aastatuhandel eKr levis oder  Vahemeremaade lääneossa ja kolmandal 
aastatuhandel Kesk- ja Põhja-Euroopasse.
Kõige kauem tuntakse kuuerealist otra. Seda kasvatasid egiptlased , indialased, juudid  ja 
kreeklased. Vana-Kreekas viljeldi ka kahe- ja kolmerealist otra.  Roomlased  kasvatasid peamiselt 
kuuerealist otra, sest see valmis kõige varem. 
Vanaajal tarvitati otra peamiselt loomasöödaks, vähem tehti temast leiba. Nii Vana-Egiptuses kui Vana-
Kreekas pruuliti odrast õlut. Roomlaste meelistoiduks oli odratangudest valmistatud  polenta .
Orda kasvatamine
Oder on tähtis kultiveeritav teravili Põhja-Aafrika mitmes piirkonnas, Kesk-
Aasia mägipiirkondades, Aafrika Sarvel, Andides ja Ida-Euroops. Otra kasvatatakse peamiselt 
piirkondades, kus kliima ei sobi teiste teraviljade kultiveerimiseks või kus kasvatustingimused pole 
soodsad sooldunud pinnase tõttu. Oder talub hästi vähest sademete hulka (alla 300 mm) ja 
mäestikukliimat. Odra viljelemise põhjapiiriks on 70° põhjalaiust ning mägedes (Himaalaja ja  Andid ) 
kasvatatakse otra kohati kuni 4700 m kõrgusel.
Oder kasvab kõige paremini parasniisketel neutraalse reaktsiooniga viljakatel muldadel. Taim talub 
hästi põuda ning idandid taluvad negatiivseid õhutemperatuure kuni −7 °C.
2009. aastal toodeti maailmas 150,27 miljonit tonni otra ja odrapõldude kogupindala oli 54,13 miljonit 
hektarit. Viimase 40 aastaga pole tootmine palju suurenenud (ligi 27%) peamiselt urbaniseerumise ja nisu 
eelistamise tõttu.
Oder on teiste teraviljadega võrreldes üsna lühikese kasvuajaga. Sordist ja kasvukoha kliimast  sõltvalt on 
odra kasvuperiood 60–115 ööpäeva. Neljatahuline oder kasvab Eestis ligi 80 ööpäeva. Otra eristatakse 
selle järgi, mitu tera on odrapeas ridamisi. Vastavalt sellele eristatakse kahe-, nelja- ja kuuetahulist otra. 
Odratera võib olla kas kestaga või ilma. On nii  tali - kui ka suviodra sorte. Taliotra kasvatatakse eelkõige 
Lääne- ja Kesk-Euroopas, Ukrainas ja Venemaa lõunaosas. Külmakartliku taimena pole taliodra 
kasvatamine Eestis kuigi hästi õnnestunud.
Eksport ja import
Kuigi suurem osa kasvatatud odrast tarbitakse tootjariigis, läheb ligi 20% kogutoodangust 
ekspordiks. Suurimad odra eksportijad olid 2008. aastal Ukraina (5,74 miljonit tonni), 
Prantsusmaa (5,02), Austraalia (3,49), Kanada (2,35) ja Saksamaa (1,66). Suurimad importijad
olid aga Saudi Araabia(7,85 miljonit tonni), Belgia (1,78), Süüria (1,53),  Iraan  (1,42) ja 
Holland (1,33).
Kasvatamine Eestis
Eestis on odrakasvatuse kohta vanimad andmed Asva linnusasulast esimese 
aastatuhande algusest eKr.
2010. aastal toodeti Eestis 297 300 tonni otra, mis vähenes eelmise aastaga 
võrreldes 12,6%. Odratoodang moodustas teraviljatoodangust 39,7%. 
Otra edestas 338 500 tonniga nisu ning järgnesid 61 300 tonniga kaer ja 29 500 tonniga rukis. 
Odrapõldude kogupindala oli  1218  km² ja keskmine saagikus oli 248,6 kg/ha.
Viimastel aastatel on odrakasvatamine järk-järgult vähenenud, 1991. aastal oli 
odrapõldude kogupindala 28,48 km².
Suviodra kasvatamine Eestis 1980-
2010
1980
1982
1984
1986
1988
1990
1992
1994
1996
1998
2000
2002
2004
2006
2008
2010
Külvi
pind,
2688
2718
2398
2730
2910
2637
2682
2179
1480
1668
1651
1299
1270
1415
1357
1218
km²
Saagik
us,
tuhat  574,1
630,1
620,1
610,8
303,7
599,9
300,8
339,5
317,1
272,8
347,5
249,4
292,9
301,4
346,2
295,4
tonni
Suurimad tootjad aastal 2009
Riik
Toodang
Osakaal
 Venemaa
17 880 760 t
11,9%
 Prantsusmaa
12 879 600 t
8,6%
 Saksamaa
12 288 100 t
8,2%
 Ukraina
11 833 100 t
7,9%
 Kanada
9 517 200 t
6,3%
 Austraalia
8 098 000 t
5,4%
 Hispaania
7 399 700 t
4,9%
 Türgi
7 300 000 t
4,9%
 Suurbritannia
6 969 000 t
4,6%
 USA
4 949 370 t
3,3%
Maailm kokku
150 271 573 t
100%
Odra kasutamine
Odrateradest valmistatakse tavaliselt tangusid,  kruupe  ja jahu. Jahust valmistatakse 
omakorda pagaritooteid ning tangust ja kruupidest peamiselt putru. Jahust saab 
valmistada Eesti rahvustoiduks peetavat odrakaraskit. Enne kohviubade laiemat 
levikut valmistati sageli odrast viljakohvi. Lisaks on läbi aegade otra kasutatud 
tangu - ja verivorstide ning kama valmistamisel. Odrajahu lisatakse 
pagaritoodete taignasse. Leivaküpsetuseks on väärtuslikumad tärkliserikkad 
odrasordid. Lisaks valmistatakse odrast odrahelbeid, odralinnaseid, 
linnaseekstrakti, õlut jm. Umbes 75–80% maailma odratoodangust läheb 
loomasöödaks, peamiselt sigadele.
Toiteväärtus ja biokeemiline 
koostis
Toitained
Väärtus
Toitaine
100 g kohta
Vesi
68,80 g
Kalorsus
123,0 kcal
Süsivesikud
28,22 g
Valgud
2,26 g
Lipiidid
0,44 g
Tuhk
0,27 g
Kiudained
3,8 g
Toiteelemendid
Toiteelement
Väärtus
100 g kohta
Kaalium (K)
93,0 mg
Fosfor (P)
54,0 mg
Magneesium (Mg)
22,0 mg
Kaltsium (Ca)
11,0 mg
Naatrium (Na)
3,0 mg
Raud (Fe)
1,33 mg
Tsink (Zn)
0,82 mg
Vask (Cu)
0,11 mg
Mangaan (Mn)
0,26 mg
Seleen (Se)
8,6 μg
Vitamiinid
Vitamiin
Väärtus
100 g kohta
B1
0,08 mg
B2
0,06 mg
B3
2,06 mg
B4
13,4 mg
B5
0,14 mg
B6
0,12 mg
C
–
Foolhape
16,0 μg
K
0,80 μg
Luteiin+
56,0 μg
zeaksantiin
Aminohapped
Väärtus
Aminohape
100 g kohta
Glutamiinhape
591 mg
Proli n
269 mg
Leutsiin
154 mg
Aspartaamhape
141 mg
Fenüülalani n
127 mg
Argini n
113 mg
Vali n
111 mg
Seriin
95 mg
Alaniin
88 mg
Lüsiin
84 mg
Isoleutsi n
83 mg
Glütsiin
82 mg
Treoniin
77 mg
Türosiin
65 mg
Köömnekarask
Klopi muna  soolaga  lahti. Lisa köömned ja 
Kogus Koostis- ja 
maitseained
soodaga  segatud  jahu,  keefir  ja lõpuks õli. 
1  tk
Muna (suur)
Küpseta eelnevalt  soojendatud  ahjus 200 kraadi 
1  tl
juures 40–45 minutit. Mina  kasutasin  väikeseid 
Sool
muffinivorme. Suurepäraselt sobivad ka 
3  dl
Odrajahu
keeksi-, piruka- või lahtikäivad koogivormid. 
1.5  dl
Nisujahu
Serveeri  soojalt taluvõi, mee või moosiga.
0.5  tl
Söögisooda
3  dl
Keefir
2  tl
Köömen
2  spl Õli
Kasutatud kirjandus
Vikipeedia
Toidutare
Tänan lugemast!

Document Outline

• Slide 1
• Slide 2
• Kaera botaanilised tunnused
• Kaera ajalugu
• Kaera kasvatamine
• Slide 6
• Slide 7
• Kaera kasvatamine Eestis 1980-2010
• Suurimad tootjad aastal 2009
• Kaera sordid
• Kaera kasutamine
• Terade toiteväärtus ja biokeemiline koostis
• Slide 13
• Slide 14
• Slide 15
• Pohla-Kaera kook
• Slide 17
• Slide 18
• Slide 19
• Rukise botaanilised tunnused
• Rukise ajalugu
• Rukikasvatus
• Rukise kasutamine
• Rukkileiva toiteväärtus ja biokeemiline koostis
• Slide 25
• Slide 26
• Slide 27
• Rukis maailmas
• Suurimad tootjad aastal 2009
• Meetort karamelliste rabamarjadega
• Slide 31
• Slide 32
• Slide 33
• Odra botaanilised tunnused
• Odra ajalugu
• Orda kasvatamine
• Slide 37
• Suviodra kasvatamine Eestis 1980-2010
• Suurimad tootjad aastal 2009
• Odra kasutamine
• Toiteväärtus ja biokeemiline koostis
• Slide 42
• Slide 43
• Slide 44
• Köömnekarask
• Slide 46
• Kasutatud kirjandus
• Slide 48