Tera- ja kaunviljad (0)

Teraviljad
Taliteraviljad on üheaastased talvituvad kultuurid; kasvuperiood (ööpäevakeskmine temperatuur üle +5 °C) 170...210 päeva, kogu elutsükkel 270...360 päeva.
Külviaeg augusti kolmas. – septembri esimene dekaad.
Taliteraviljade vastupidavus talvetingimustele oleneb eelkõige sordist ja talvitumisele mineku seisundist. Vastupidavus talvetingimustele kujuneb välja sügisel. Karastumine kulgeb edukalt päikesepaisteliste kargete (temperatuur langeb umbes kahe nädala jooksul aeglaselt alla 0 °C) ilmadega. Talvekindlust aitavad tõsta õige külviaja valik (taime jõudmine võrsumisfaasi) ja piisav taimetoitelementide (eeskätt kaalium ja fosfor, ka lämmastik) olemasolu mullas.
Teraviljadel on kasvu alguses vajalik läbida jarovisatsioonistaadium (vernalisatsioon), mil moodustuvad peaalgmed. Taliviljad vajavad selle perioodi läbimiseks madalaid (alla +5 °C) temperatuure 30...70 päeva jooksul.
Talveperioodil võivad taimed hukkuda külmumise, haudumise, vettimise ja külmakergituse tagajärjel. Kahjustatud taimed on nõrgad ning langevad kergesti lumiseene ja teiste parasiitseente ohvriks.
Enamlevinumad on nisu ja rukis , väiksemal pinnal kasvatatakse tritikalet ja otra .
Rukis
Rukis pärineb Aasia edelaosast, teiste sealt pärinevate teraviljadega võrreldes hakati teda kasutama suhteliselt hilja. Eesti praegusel territooriumil kasvatati rukist juba 4...5. sajandil alepõldudel ning 11. sajandist alates kolmevälja-külvikorras.
Kultuuris kasvatatakse ainult harilikku rukist, millel on tali - ja suvivormid. Rukki kõrs on 90...200 cm pikkune ja 3...6 sõlmevahega. Pea koosneb lülilisest peateljest ja sellele kinnituvatest kaheõielistest (harva kolmeõielistest) pähikutest. Rukis on paljasteraline (valmimisel eralduvad terad sõkaldest).
Eesti rukkis on keskmiselt 9...10% proteiini , 1...2% rasva, 2...3% kiudu ~70% lämmastikuta ekstraktiivaineid ja 2..3% tuhka.
Peamiselt valmistatakse rukkist leiba jt. pagaritooteid kuid temast tehakse ka õlut, viina , viskit ning kasutatakse biokütusena. Rukki söödavus ei ole nii hea kui odral ja nisul, seetõttu ei sobi ta ainsaks jõusöödaks, haljasmassi väärtus söödana on sarnane kõrreliste heintaimedega.
Kasvunõuded
Rukis on kõige külmakindlam teravili, hästi karastunud taimed taluvad -25...-35 °C. Idanemisest tera valmimiseni vajab rukis aktiivsete temperatuuride (üle +10 °C) summat 1200... 1400 °C. Rukki juurestik on ulatuslik ja sügavaletungiv, mistõttu vee ja mulla toitainetesisalduse suhtes on ta vähemnõudlikum kui talinisu . Transpiratsioonikoefitsent (vee hulk grammides , mida on vaja 1 grammi kuivaine moodustamiseks) on 250...280. Põuakartlik on rukis ainult sügisel võrsumise ajal, saaki (eelkõige 1000 tera massi) vähendab ka juulikuine põud. Talirukki põld peab olema ühtlase reljeefiga ning põllu madalamatesse kohtadesse ei tohiks liigvett koguneda; ei sobi ka kõrge põhjavee tase.
Rukis on risttolmleja ning seetõttu kehtib seemnekasvatuses kaugusisolatsiooni nõue – erinevate sortide põllud peavad puhta seemne saamiseks maastikul üksteisest eraldatud olema.
Rukis on hea umbrohtude allasurumisvõimega teravili – ta kasvab kiiremini ja võrsub rohkem kui teised teraviljad ja surub sellega umbrohud alarindesse. Ühtlaselt tihedas rukkipõllus on lisaks kaheidulehelistele pärsitud ka üheiduliste umbrohtude elutegevus ning seemnete levik.
Vähem viljakatel, happelisema reaktsiooniga ja väljauhutud toitainetega muldadel on rukkil võrreldes teiste teraviljadega suurem saak, sest rukki juurestik on tugev ja tungib sügavale, saades hapnikku, toitaineid ja vett kätte sügavamatest mullakihtidest. Tugevasti tallatud õhu- ja toitainetevaestel muldadel jäävad aga taimed nõrgaks (rikutud struktuuriga hapnikuvaeses mullas hakkab orgaaniline aine lagunemise asemel käärima ja selles protsessis eralduvad laguproduktid on taimedele mürgised) ning rukkil võivad olla ulatuslikud talvekahjustused. Raskematel muldadel saab rukist kasvatada mulla struktuuri parandava eelvilja (näit. ristik) järel. Turvasmullad talirukki kasvatamiseks ei sobi, sest turvas paisub ja tõmbub temperatuuri kõikudes kokku (varakevadel) ning rukki juured võivad rebeneda.
Nisu
Kultuuris kasvatatakse peamiselt 2 paljasteralist (valmimisel eralduvad terad sõkaldest) nisuliiki – harilik e. pehme nisu ja kõva nisu; Eestis kasvatatakse pehme nisu sorte kuna kõva nisu vajab kasvuks kuivemat ja mandrilisemat kliimat.
Nisul esinevad nii tali- ja suvivormid. Suvinisu kasvupind oli 2010. a. meil ~80 000 ha, talinisu ~41 000 ha. Talinisu annab reeglina suuremat saaki kuid suvinisu kasvatamisel jäävad ära talvitumisega seotud riskid .
Eesti nisu sisaldab keskmiselt 9...15% proteiini, kleepvalku on terades 25...40%; toorkiudu 2...3%, rasva ~2% ja tärklist ~65%. Nisu kasutatakse toiduviljana (leib, sai, kondiitritooted , pastad, manna jm) ning viina ja õlle valmistamisel; oma suure proteiini- ja väikese toorkiusisalduse tõttu sobib ta hästi ka jõusöödasegudesse.
Kasvunõuded
Talinisu on kasvutingimuste suhtes nõudlikum kultuur kui talirukis. Hästi karastunud talinisutaimed taluvad külma -20...-25°C. Idanemisest tera valmimiseni vajab talinisu aktiivsete temperatuuride (üle +10o C) summat 1400...1500°C. Talinisu juurestik on rukki omast nõrgem mistõttu peavad toitained ja vesi olema paremini kättesaadavad. Transpiratsioonikoefitsent (vee hulk grammides, mida on vaja 1 grammi kuivaine moodustamiseks) on 450...500. Saaki määrava tähtsusega on niiskuse olemasolu kevadise kasvu algusest loomiseni. Talinisu on rukkist tundlikum talvekahjustuste ning taimehaiguste suhtes, seetõttu peaks nisupõld olema väikese kallakuga, et kevadel sulavesi kiirelt eemalduks ja ei moodustaks jääkatet. Samuti on tähele pandud, et tuulte eest kaitstud põllud, kus lumikate paremini püsib, on talinisule talvitumiseks soodsamad.
Talinisu eelistab parasniiskeid, keskmise ja raskema lõimisega, neutraalse reaktsiooniga viljakaid muldi. Tugevasti tallatud õhu- ja toitainetevaestel muldadel jäävad taimed nõrgaks (rikutud struktuuriga hapnikuvaeses mullas hakkab orgaaniline aine lagunemise asemel käärima ja selles protsessis eralduvad laguproduktid on taimedele mürgised) ning nisul võivad olla ulatuslikud talvekahjustused. Turvasmullad talinisu kasvatamiseks ei sobi, sest turvas paisub ja tõmbub temperatuuri kõikudes kokku (varakevadel) ning juured võivad rebeneda.
Talinisu kasvab aeglasemalt kui rukis. Võrsumine algab sügisel ja jätkub kevadel, seetõttu võivad taastuda talvel kahjustada saanud taimed ( taastumine oleneb sordist). Hõredamaks jäänud põllul võivad taimed hakata rohkem võrsuma, tekib palju järelvõrseid. Kõrval- ja peavõrsetel kasvavate terade küpsuse saabumise ajad on erinevad ning koristades peavõrsete terade küpsuse faasis, ei ole kõrvalvõrse terad jõudnud veel valmida; väikesed ja kõlujad terad vähendavad aga mahumassi.
Talinisu hakkab looma 2...3 nädalat pärast rukist kuid õitsemisaeg on nisul lühem ja seetõttu nihkuvad nisu ja rukki valmimisajad teineteisele lähedale.
Speltanisu
Triticum speltum on nisusort, mida Euroopas, näiteks Saksamaal, Šveitsis ja Prantsusmaal kaua ja laialdaselt kasvatati kuni 20. sajandi alguseni. Speltanisu terad on väikesed ja pruunid. Vastupidiselt teistele nisusortidele, on nad tugevalt oma väliskesta küljes kinni.
Speltanisu sobib kasvatada mahetootjatel. Jõgeva instituudi katsed kinnitasid, et spelta on tavalisest nisust vähenõudlikum. Tavanisuga võrreldes on speltal sügavam juurestik. Ta on külma-ja põuakindlam, haiguskindlam, kasvab igasugustel muldadel, annab stabiilsema saagi ega nõua eriti väetamist.
Speltaseeme külvatakse koos sõkaldega. Kasvuaeg on taliviljal pikk – 330 päeva, hektarisaak
2–3,5 tonni. Talispeltat on kaks tunnustatud sorti – ‘Frankenkorn’ ja ‘Obergrumer Rotkorn’. Suvispeltal tunnustatud sorte pole.
Kõige suurem kunst on terad kestast kätte saada. Ajalooliselt on sõkalde eemaldamiseks kasutatud kiviveskit, praegu toodetakse spetsiaalseid speltakoorijaid.
Speltanisus on ka palju kiudaineid, aminohappeid ja rasvhappeid .
Kaloreid seevastu annab ta tavalisest nisust vähem. Speltanisus sisalduv tärklis on hea seeduvusega, spelta “töötlemine” on organismile kergem.
Talitritikale
Tritikale on kaugristamisel saadud hübriid, mille emastaim on nisu (Triticum) ja isastaim rukis (Secale). Ühendada on püütud eeskätt nisu suurt saagivõimet ja kõrget kvaliteeti ning rukki vastupidavust keskkonnatingimustele. Tritikalel on nii tali kui ka suvivormid; enamlevinud on talivormid. Talitritikale võrsub sügisel vähem kui rukis kuid intensiivsemalt nisust; tritikale talvekindlus jääb alla nii rukkile kui ka nisule.
Talitritikale kasvupind Eestis olnud 6000... 8000 ha, saagikus 2,5...3,5 t/ha. Suvitritikalet viimastel aastatel meil kasvatatud ei ole; suvitritikale jaoks jäävad meie suved lühikeseks ja päikesevaeseks.
Algul kasvatati tritikalet söödaviljana, nüüdisaegseid sorte kasvatatakse ka inimtoiduks mitmete küpsetiste tegemiseks. Tritikale proteiin on oma koostiselt sarnane rukki proteiinile. Tritikales leiduv teraliim on koguselt väiksem ja tagasihoidlikuma kvaliteediga kui nisu teraliim; võimalik on teda kasutada segatuna nisujahuga (kuni 40 % tritikalejahu) ning sellisest segujahust valmistatud pätsid on nii ruumalalt kui ka sisu poolest igati vastuvõetava kvaliteediga. Tritikalejahu saab toidutööstuses kasutada nuudlite, küpsiste ja putrude valmistamisel. Toiduna on tritikalejahu kasutamine igati soovitatav, kuna tema porteiin sisaldab rohkem asendamatuid aminohappeid kui nisu proteiin.
Loomasöödana on tirikale leidnud laialdast kasutamist. Peamiseks põhjuseks on kõrge asendamatute aminohapete sisaldus (lüsiin, treoniin , fenüülalaniin jt.) ja samuti söövad koduloomad ja -linnud teda meelsasti. Erinevalt rukkist, mis on tuntud oma suhteliselt suure asendamatute aminohapete sisalduse poolest, ei põhjusta tritikale söötmine koduloomadel ja -lindudel kõhulahtisust.
Tritikale pea on tihe, tugevate ohetega.
Talioder
Kultuuris kasvatatakse peamiselt 2 sõkalteralist (valmimisel jäävad terad sõkaldega kokku) odraliiki – kaherealine ja kuuerealine oder . Eestis kasvatatakse peamiselt kaherealise odra sorte. Kuuerealised on mõned varajased ning ka taliodra sordid .
Odral esinevad nii tali- ja suvivormid. Suviodra kasvupind oli 2010. a. meil ~122 000 ha, taliotra on viimastel aastatel kasvatatud 1000...1500 ha.
Oder on üks lühema kõrrega teravili; kõrs on kuni 80 cm pikkune ja 4...8 sõlmevahega. Pea koosneb lülilisest peateljest ja sellele kinnituvatest 3-õielistest pähikutest. Oder on isetolmlev kultuur ja seetõttu ei avane õied tavaliselt õitsemise ajal. Avatud õitsemine võib esineda siis, kui õhutemperatuur on kõrge, loomine kiire ja mullas on piisavalt niiskust. Õitsemine algab pea keskosast ja terve pea õitsemine kestab 3…4 päeva.
Otra kasutatakse toiduviljana (jahu, tangud ) ning õlle valmistamisel; suurem osa odratoodangust läheb loomasöödaks; odrapõhk on meil tavalisim sööda- ja allapanupõhk. Odra terade proteiinisisaldus on tavaliselt 9…13 (20) %; terades esineb lisaks kiudaineid 3...4%, rasva ~2% ja süsivesikuid 60...70%. Madalamat proteiinisisaldust, mis vastaks õlleodra nõuetele, soodustab pikk küpsemisperiood, jahe öö, mõõdukas temperatuur päeval, mõõdukas väetamine ja madal taimehaigustesse nakatumise tase.
Talioder on tänuväärne kultuur oma varajase küpsemise poolest, mistõttu sobiks ta hästi koristuskonveierisse. Negatiivseks omaduseks on teistest taliviljadest tunduvalt nõrgem talvekindlus, raskel 2009/2010 aasta talvel hukkusid praktiliselt kõik taliodra külvid. Ka külma talub talioder teistest halvemini (kuni ~-15 °C).
Suviteraviljad
Suviteraviljasid kasvatatakse Eestis ~80% teraviljade kasvupinnast. Enamlevinumad on oder, nisu ja kaer , väiksemal pinnal (100...200 ha) kasvatatakse tatart.
Suviteraviljad on üheaastased kultuurid; kasvuperiood (ööpäevakeskmine temperatuur üle +5 °C) 80...120 päeva.
Suvinisu
Suvinisu on kasvutingimuste suhtes nõudlikum kultuur kui teised teraviljad. Idanemisest tera valmimiseni vajab suvinisu aktiivsete temperatuuride (üle +10 °C) summat 1300...1600 °C. Idanema hakkab nisu küll juba +1...2 °C juures kuid normaalne idanemine toimub alates +5 °C. Öökülmasid talub oras lühiajaliselt -5...-7 °C. Võrsumisperioodil (suvinisul tekib 1...3 võrset) on soodne temperatuur +10...15 °C, jahe ilm soodustab võrsumist ja lisajuurte kasvu. Kõik võrsed ei pruugi areneda üheaegselt, eriti sademeterohkel suvel. Neid võrseid, mis tekivad hiljem ja moodustavad pea, nimetatakse järelvõrseteks, veelgi hiljem moodustunud võrseid, millel ei teki pead, nimetatakse hilisvõrseteks - need võivad raskendada koristamist ja alandada tera kvaliteeti.
Nisu juurestik on suhteliselt nõrga toitainete omastamise võimega ja ka veevajadus on suurem kui odral ja taliviljadel. Transpiratsioonikoefitsent (vee hulk grammides, mida on vaja 1 grammi kuivaine moodustamiseks) on 450...500. Saaki määrava tähtsusega on niiskuse olemasolu kasvu algusest loomiseni kuna siis toimub suur vegetatiivse massi juurdekasv; hilisem veepuudus mõjutab eelkõige terade massi juurdekasvu .Saagi kvaliteeti (proteiini- ja kleepevalgu sisaldus) mõjutab päikesepaisteliste päevade hulk ja ka õhusoojus; jahedamatel aastatel võivad kvaliteedinäitajad olla madalamad.
Suvinisu eelistab parasniiskeid, keskmise ja raskema lõimisega, neutraalse reaktsiooniga viljakaid muldi. Tugevasti tallatud õhu- ja toitainetevaestel muldadel jäävad taimed nõrgaks (rikutud struktuuriga hapnikuvaeses mullas hakkab orgaaniline aine lagunemise asemel käärima ja selles protsessis eralduvad laguproduktid on taimedele mürgised). Nisu kasvatamiseks ei sobi kerged liivmullad ja rasked savimullad , samuti turvasmullad.
Oder
Oder on võrreldes teiste teraviljadega paremini kohanenud erinevate ilmastiku- ja mullastikutingimustega. Kevadel hakkavad odra terad aeglaselt idanema juba +1…3 °C juures. Idanemine on normaalne kui temperatuur tõuseb üle +5 °C. Odra oras talub öökülmasid teistest suviteraviljadest halvemini, sordid on öökülmade suhtes erineva vastupidavusega, kusjuures põhjapoolsetes riikides aretatud sordid on tugevamad; kõrget temperatuuri talub oder nisust ja kaerast paremini. Idanemisest tera valmimiseni vajab suvioder aktiivsete temperatuuride (üle +10 °C) summat 1200...1400 °C.
Odrale sobivad üldreeglina jahedad ja niisked ilmad ; varajane külv ja jahe temperatuurirežiim (kuni +15 °C) tärkamisjärgsel perioodil soodustavad tugeva juurestiku arenemist ja võrsumist. Kõik võrsed ei pruugi areneda üheaegselt, eriti sademeterohkel suvel. Neid võrseid, mis tekivad hiljem ja moodustavad pea, nimetatakse järelvõrseteks, veelgi hiljem moodustunud võrseid, millel ei teki pead, nimetatakse hilisvõrseteks - need võivad raskendada koristamist ja alandada tera kvaliteeti. Ka kõrsumisest loomiseni vajab oder jahedat (kuni 20 °C), pilvist ja sademeterohket ilma. Loomise ja piimküpsuse ajal on kõige soodsam jahe ja päikesepaisteline ilm, kuid öökülmade suhtes on oder sel ajal tundlik. Küpsemise ajal on optimaalne temperatuur 23…24 °C.
Niiskuse suhtes on oder suhteliselt vähenõudlik. Transpiratsioonikoefitsent (vee hulk grammides, mida on vaja 1 grammi kuivaine moodustamiseks) on 350...450. Idanemiseks vajab oder vähem vett kui teised teraviljad. Mida viljakam on muld ja parem agrotehnika, seda ökonoomsemalt ta vett kasutab. Kuigi oder vajab niiskuse olemasolu kogu kasvuperioodi on kõige kriitilisem aeg kõrsumisest loomiseni (30…40% kogu veetarbest).
Muldadest sobivad odrale paremini viljakamad neutraalse reaktsiooniga liivsavimullad. Odra juurestik on vähemarenenud kui kaeral ning ta vajab kiire kasvu ja suhteliselt väikese juurestiku tõttu rohkesti toitaineid. Eriti tundlik on oder toitainete puuduse suhtes kasvu alguses.
Kaer
Kaera perekonnas on nii väärtuslikke toidutaimi (harilik kaer) kui ka tülikaid umbrohtusid (tuulekaer).
Kultuuris kasvatatakse peamiselt sõkalteralisi (valmimisel jäävad terad sõkaldega kokku) kaeraliike kuid olemas on ka paljasteralised (valmimisel eralduvad terad sõkaldest) kaerad, mis on külmaõrnemad. Eestis kasvatatakse peamiselt avapöörisega sõkalteralisi kaerasorte.
Kaer on olnud läbi aegade traditsiooniline hobuste sööt - maitsev, kergesti seeditav ja kõrge toiteväärtusega. Suurenenud on kaera populaarsus ka toiduviljana (kaerahelbed, jahu) - põhjuseks on proteiini ja rasva kõrge kvaliteet ning lahustuvate kiudainete sisaldus. Kaera teri iseloomustab suur sõklasus (25%); sõklad kaitsevad teri haiguste ja vigastuste eest, kuid nende toiteväärtus on väike. Sõkalde kiuline koostis vähendab terade üldist seeduvust ja alandab toitainete kontsentratsiooni, mistõttu kaera energiasisaldus on väiksem kui teistel teraviljadel. Suure sõklasuse tõttu on ka kaera terade proteiinisisaldus mõnevõrra madalam kui odral ja nisul. Viimasel ajal on suurenenud huvi kaera kui energeetilise kultuuri vastu. Kaera kasvupind oli 2010. a. meil ~36 000 ha.
Kaera kõrs on 60...120 cm pikkune. Õisik on pööris, mille harud laiuvad igasse külge (avapööris). Pööriseharude tipus on 1...4-õielised pähikud, mille libled on sõkaldest pikemad. Kaera tera ei ole sõkaldega kokku kasvanud (nagu odral) vaid on nendest ümber haaratud ja ainult alusel kergelt kinnitunud; seetõttu jäävad sõklad terade valmimisel siledapinnalisteks.
Fütosanitaarse kultuurina vähendab kaer viljavahelduses teraviljade sagedasel kordumisel esinevat taimehaiguste saastavat mõju.
Kasvunõuded
Kaer kasvab kõige paremini mõõdukalt jahedas kliimas. Maksimaalse terasaagi annab kaer temperatuuridel vahemikus 15...20°; kõrgeid kasvuaegseid temperatuure talub kaer halvemini kui nisu ja oder. Idanemisest tera valmimiseni vajab kaer aktiivsete temperatuuride (üle +10 °C) summat 900...1300 °C Kaera terad hakkavad idanema juba temperatuuril +1...+2° C, idanemine kiireneb tunduvalt temperatuuri tõustes üle +5° C. Lühiajalistele madalatele temperatuuridele on kaera oras küllaltki vastupidav; ta talub hästi mõõdukaid miinustemperatuure (-3...-4° C), kahjustused ilmnevad alles tugevamate külmade (-7…-8° C) korral. Tänu heale vastupidavusele madalatele temperatuuridele võib kaera külvata varakult, esimesel võimalusel. Varajane külv võimaldab kaera taimedel kasutada kevadist niiskust ja mõõdukalt jahedaid temperatuure.
Kaer on niiskusenõudlik kultuur. Transpiratsioonikoefitsent (vee hulk grammides, mida on vaja 1 grammi kuivaine moodustamiseks) on 500...600. Suur veevajadus algab kaeral võrsumise algusest. Kõik võrsed ei pruugi areneda üheaegselt, eriti sademeterohkel suvel. Neid võrseid, mis tekivad hiljem ja moodustavad pea, nimetatakse järelvõrseteks, veelgi hiljem moodustunud võrseid, millel pead ei kujune, nimetatakse hilisvõrseteks - need võivad raskendada koristamist ja alandada tera kvaliteeti. Eriti tundlik on kaer niiskuse puuduse suhtes 10...15 päeva enne loomise algust.
Oma hästi arenenud juurestiku tõttu on kaer mullastiku suhtes leplikum kui teised teraviljad (v.a. rukis). Teda võib kasvatada nii savi-, saviliiv-, liivsavi - kui ka turvasmuldadel; ebasobivad on ainult õhukesed rähkmullad ja liivmullad kuna neil on väike veemahutavus .
Happelistel muldadel kasvab kaer samuti paremini kui teised teraviljad.
Hernes
Hernest peetakse vähenõudlikuks, kuid spetsiifiliste vajadustega taimeks . Hernes on kasvutingimuste suhtes leplik . Seemned hakkavad idanema 1...2 °C juures, tõusmed taluvad 6...8-kraadist külma. Valmimata kaunad külmuvad -2...-3 °C juures. Kasvuks optimaalne on 16...20 °C. mullastiku suhtes on hernes vähenõudlik. Kasvab hästi keskmistel liivsavi- ja saviliivmuldadel, mis on huumusrikkad, neutraalsed ja hästi õhustatud. Hernest võib kasvatada nii puhaskultuurina kui segaviljana. Segaviljas kasutatakse teravilja tugikultuurina. Tugikultuuriks sobivad lühikese ja tugeva kõrrega sordid, millede kasvuaeg on sama pikk kui hernel . Sobivaks tugikultuuriks on hiline oder, näiteks sort 'Elo'.
Kasvunõuded
Herne kasvatamiseks sobivad enamus mineraalmuldi, mis on hea veerežiimiga liivsavi- ja saviliivmullad ning mille pH on 6-7. Raskeid savimuldi ja kergeid liivmuldi tuleks vältida.
Hernele on kõige sobivamaks eelviljaks teravili, sest ta katkestab teraviljade haigustsüklid, aktiviseerib bioloogiliselt mulda ning rikastab seda lämmastikuga. Põllu valikul peab arvestama varem kasutatud herbitsiidide jääke ( Lontrel , Banvel jms) mullas, mille suhtes on hernes tundlik vähemalt 3 aastat.
Kuna hernes tarvitab kasvuperioodil palju niiskust ning idaneb suhteliselt madalal temperatuuril, siis tuleks teda külvata suvinisuga samal ajal. Liiga vara külma mulda külvatuna võib osa herneseemnest minna mädanema. Optimaalne külvisenorm puhaskülvis oleks 80-100 idanevat seemet ruutmeetril. Segus teraviljaga oleks herneseemet 40-50% ja teravilja 50-60% kummagi kultuuri puhaskülvisenormist, s.t hernest 40-60 idanevat seemet ruutmeetril ja näit. otra 120 idanevat tera ruutmeetril. Tugikultuur (keskvalmiv oder) parandab herne (lehelist tüüpi) seisukindlust. Külvisügavus on 5-6 cm, kuiva mulla ja soojade ilmade korral isegi sügavam. Kõrgele külvatud (3-4 cm) herneseemne põldtärkamine on ebaühtlane ja väiksem. Külvijärgselt tuleks põld kuiva mulla puhul rullida.
Mullaharimine on sarnane suviviljade harimisega. Külvipinna ettevalmistamisel harida esimene kord herneseemne külvisügavuse ulatuses, s.o 5-7 cm sügavuselt. Teine harimine teha enne külvi 3-4 cm sügavuselt. Külve võib ka üheaastaste umbrohtude hävitamiseks äestada. Esimene äestamine võiks olla enne tärkamist diagonaalis külviridadega ning teine äestamine, kui hernel on 3-4 lehte. Väga kiviseid põlde ei soovitata äestada.
Kui on eesmärgiks herneseemne saamine, siis üldjuhul lämmastikku sisaldavat väetist ei kasutata. Väetise füüsiline kogus oleneb mulla väetistarbest. Hernekasvatuse edukus sõltub suuresti mulla kaaliumi sisaldusest. Kui hernest kasvatatakse põllul esimest korda, on soovitav seemneid töödelda mügarbakteri preparaadiga.
Kuna hernes on umbrohtude suhtes väikese konkurentsivõimega, tuleks külvikorra ja mullaharimisega hoida põld enne herne külvi umbrohupuhas. Keemilise umbrohutõrje teostamisel arvestada segaviljas eelkõige herne kasvufaasi (3-6 lehe faasis). Enamlevinud hernehaigused on laikpõletik (Mycosphaerella pinodes), herne närbumistõbi ( Fusarium oxysporum), hahkhallitus (Botrytis cinerea) ja herne- ebajahukaste (Pernospora pisi ). Hernest kahjustavad peamiselt hernemähkur, herne-kärsakas ja herne-lehetäi.
Herne koristuse teeb keeruliseks kaunte erinev valmimine. Esmalt valmivad alumised kaunad. Koristamisega tuleks alustada siis, kui 4-6 kauna on valmis ja seemnete niiskus u 30%. Segavilja koristamise aeg määratakse herne järgi. Koristamisel tuleb kombaini reguleerida nii, et herneseemne vigastused oleks võimalikult väiksed ja oder peast välja pekstakse. Valmimisperioodi niiskus ja soojus võivad pikendada seemnete valmimist, põhjustada kaunte pakatumist ning seemnete idanemist kaunas .
Herneseeme kuivab teraviljast 2-5 korda aeglasemalt. Seemet kuivatatakse madalal temperatuuril (alla 40ºC), kusjuures niiskus ei tohi tunnis alaneda rohkem kui 1,5-2%. Seeme kuivatada 13% niiskuseni.
Kasutatud pikk.ee materjale
http://www.pikk.ee/valdkonnad/taimekasvatus
Kasvufaasid
Teraviljade kasv ja areng on omavahel tihedalt seotud protsessid. Kasvamise all mõistetakse taimede vegetatiivse massi suurenemist idanemisest loomiseni. Igas kasvufaasis toimuvad organite kvalitatiivsed muutused – taime areng. Faaside kestus ja kvaliteet sõltub taimede pärilikest omadustest ja väliskeskkonna tingimustest.
Teraviljataimedega toimuvad muutused (fenoloogilised arengustaadiumid) võib jagada vahemikku 1...100 (Eucarpia skaala, kasutusel alates 1979).
Kood Lühikirjeldus
Makrostaadium 0: idanemine
00 Kuiv seeme
01 Seemnete pundumise algus
03 Pundumise lõpp
05 Idujuur seemnest väljunud
07 Singas (koleoptiil) seemnest väljunud
09 Idanemine: singas tungib mullapinnale, leht sinka tipul nähtav
Makrostaadium 1: Lehe areng
10 Esimene leht sinkast väljunud
11 Esimese lehe staadium: esimene leht avanenud, teise lehe tipp nähtav
12 Teise lehe staadium: teine leht avanenud, kolmanda lehe tipp nähtav
13 Kolmanda lehe staadium: kolmas leht avanenud, neljanda lehe tipp nähtav
Staadiumid järgnevad kuni...
19 Üheksa ja enam lehte avanenud
Võrsumine võib järgneda staadiumile 13; sellisel juhul järgneb kohe staadium 21
Makrotasand 2: Võrsumine
21 Esimene kõrvalvõrse nähtav: võrsumise algus
22 Teine kõrvalvõrse nähtav
23 Kolmas kõrvalvõrse nähtav
Staadiumid järgnevad kuni...
29 Üheksa ja enam kõrvalvõrset nähtav
Kõrsumine võib juba varem alata ; sellisel juhul järgneb kohe staadium 30
Makrostaadium 3: Kõrsumine
30 Kõrsumise algus: peavõrse ja kõrvalvõrse tugevasti püsti ajanud, alustavad sirgu ajamist. Pea asub võrsumissõlmest vähemalt 1 cm kaugusel
31 Esimese sõlme staadium: esimene sõlm mullapinnal märgatav, vähemalt 1cm kaugusel võrsumissõlmest
32 Teise sõlme staadium: teine sõlm märgatav, vähemalt 2 cm kaugusel esimesest sõlmest
33 Kolmanda sõlme staadium: kolmas sõlm vähemalt 2 cm kaugusel teisest sõlmest
34 Neljanda sõlme staadium: neljas sõlm vähemalt 2 cm kaugusel kolmandast sõlmest
37 Viimase lehe (lipulehe) ilmumine; viimane leht veel rullunud
39 Keelekese staadium: lipulehe keeleke nähtav
Makrostaadium 4: Viljatupe paisumine
41 Viljatupp pikenenud
43 Pea/pööris on kõrres ülespoole liikunud, viljatupp hakkab avanema
45 Viljatupp paisunud (lipulehe lehetupp)
47 Viljatupp avaneb
49 Ohete tipud: lipulehe keeleke nähtav
Makrostaadium 5: Loomine
51 Esimesed pähikud väljuvad lehetupest
55 Pea/pöörise loomise keskpaik ; 1/2 peast on veel viljatupes
59 Pea/pöörise loomise lõpp: pea/pööris lehetupest täielikult väljunud
Makrostaadium 6: Õitsemine
61 Õitsemise algus: esimene tolmukas ilmub nähtavale
65 Õitsemise keskpaik: 50% valminud tolmukaid
69 Õitsemise lõpp
Makrostaadium 7: Terise moodustamine (piimküpsus)
71 Esimesed terised on saavutanud poole oma lõplikust suurusest . Konsistents vesine
73 Varajane piimküpsus
75 Keskmine piimküpsus: kõik terised on saavutanud oma lõpliku suuruse. Konsistents piimjas, terised veel rohelised
77 Hiline piimküpsus
Makrostaadium 8: Seemnete valmimine (vahaküpsus)
83 Varajane taigenküpsus
85 Taigenküpsus: konsistents veel pehme, aga kuiv. Sõrmeküünega purustav
87 Vahaküpsus: sõrmeküünega mittepurustav
89 Täisküpsus: teris on kõva, võib ainult pöidlaküünega raskelt katki murda
Makrostaadium 9: Taime suremine (täisküps)
92 Üleküpsus: terist pole võimalik pöidlaküünega enam murda
93 Terad varisevad päeva jooksul
97 Taim täielikult surnud, kõrred murduvad
99 Saak
Idanemine algab sobiva temperatuuri (+1...+3 °C; optimaalne +6...+12 °C) olemasolul vee imamisega (veevajadus seemne kuivkaalust: kaer 65%; nisu, rukis 55%; oder 45%; liblikõielised 100...120%). Fermentide (amülaas, diastaas jt) toimel muudetakse keerulised ühendid (tärklis jms.) lihtsamateks lahustuvateks ühenditeks, idule muudab toitained kättesaadavaks kilbike. Kõigepealt moodustub 3...8 idujuurt, pärast idujuurte nähtavale ilmumist alustab kasvu idupung, mis on kaitseks kaetud sinkaga (koleoptiil); mullapinnale jõudes singas praguneb ja tema kasv lakkab.
Tärkamine - idulehe (I pärislehe) mullapinnale ilmumine, toimub 5...12 päeva pärast külvi. Tärkamise kiirus oleneb temperatuurist, mulla niiskusest ja külvi sügavusest; tärkamise ajaks on ära kasutatud ~60% tera toitainetest.
Teraviljade tõusmete värvus: nisu - roheline; kaer - heledam roheline; rukis - punakas (violetne); oder - kollakasroheline. Kaeraorasel on lehed keerdunud vastupäeva (teistel päripäeva).
Võrsumisfaasis (algab 10...16 päeva pärast tärkamist, 3...4 lehe moodustumisel) kujunevad taimel välja võrsed ja lisajuured ( narmasjuurestik ). Need saavad alguse võrsumissõlmest, mis paikneb 1...2 cm sügavusel. Võrsumissõlm on kõrrelistel taimedel väga oluline organ (kui võrsumissõlm saab viga siis taim hukkub). Võrsumise lõpuks on ühest külvatud seemnest kujunenud puhmik. Iga külgvõrse alusel moodustuvad uued sõlmed, kust võivad kasvada uued võrsed. Võrsumine võib jätkuda ka kõrsumise ja loomise faasis (järelvõrsed/hilisvõrsed). Faasi lõpupoole kujuneb võrsumissõlme peal välja ka peaalge.
Võrsumine algab +5 °C juures, optimaalne temperatuur on +10...15 °C. Võrsumine oleneb taimeliigi ja sordi iseärasustest; külvinormist, -viisist, -ajast ja -sügavusest; toitainete ja niiskuse olemasolust mullas; temperatuurist. Oluline on produktiivvõrsumine, taliviljadel areneb välja keskmiselt 3...6 peadkandvat võrset, suviviljadel vähem (odral, kaeral 2...4; suvinisul 1...3).
Taliteraviljad võrsuvad peamiselt septembri lõpus, võrsumine võib jätkuda ka kevadel. Intensiivsemalt võrsuvad varasemad (õigeaegsed) külvid, sügisestel võrsetel moodustuvad pikad ja tihedad pead; kevadised võrsed on lühema ja peenema kõrrega, lühemate peadega ja pähikuid on vähem.
Kõrsumisel toimub varre (kõrre) moodustumine, samuti kujunevad lõplikult välja generatiivorganid. Kasvu alustab alumine sõlmevahe, samal ajal ka peaalge; taimel kujuneb välja 5...6 maapealset sõlmevahe. Optimaalne temperatuur kõrsumisel on ~15 °C; taliviljadel algab kevadine kasv kui keskmine ööpäevane temperatuur tõuseb üle +5 °C; suviviljadel algab kõrsumine 25...35 päeva pärast võrsumise algust.
Loomisel ilmub ülemisest lehetupest ilmub nähtavale pea (pööris). Loomine algab peakõrrest, sellele järgnevad teised. Pea võib ilmuda lehetupest tipuga (oder) või küljega (nisu). Loomise ajal taimede intensiivne kasv jätkub; kui selles faasis toitaineid ja vett napib jääb saak väikeseks (piisava lämmastiku olemasolu suurendab viljakandvate pähikute arvu ja parandab saagi kvaliteeti).
Enamik teravilju õitseb 7...10 päeva pärast loomist, osad (eelkõige oder) võivad õitseda ka enne loomist või sellega üheaegselt. Selles faasis tolmukad valmivad, rukkil väljuvad tolmukapead õiest; enamasti aga lõhenevad tolmukapead enne õiest väljumist ja tolm satub sama õie emakasuudmele. Isetolmlejad teraviljad (tolmeldamine sama õie õietolmuga) on nisu, oder ja kaer; risttolmleja (tolmeldamiseks vaja võõrast õietolmu) on rukis. Soodsates tingimustes (soojad päikesepaistelised ilmad) võivad isetolmlejad ka risttolmelda. Ebasoodsad tingimused (kõrge temperatuur, põud, vihm) õitsemise ajal põhjustab õisikutes tühikuid.
Emakasuudmele sattunud tolmuterad hakkavad idanema, moodustunud tolmutorud tungivad sigimikku - toimub viljastumine. Üks spermium (isassugurakk) liitub munarakuga – areneb idu, teine spermium liitub lootekoti teistuumaga - areneb endosperm . Pärast viljastumist lakkab kõrre, lehtede ja juurte kasv ning algab pea täitumine.
Valmimine algab tera moodustamisega ja jätkub selle täitumise ja küpsemisega. Valmimise võib jaotada kolme järku. Piimküpsuses toimub terade jämenemine, veesisaldus on 65...70%, faasi lõpus ~40%; tera hakkab tõmbuma valkjaks, lehed alt kolletuma, tera sisu on piimjas. Vahaküpsuses lehed kolletuvad, terad on vahataolise sisuga. Veesisalduse vähenemisel 35...40%-ni lakkab varuainete kogunemine, veesisaldus faasi lõpus 20...25%; tera on bioloogiliselt valminud. Täisküpsuses kuivavad taimed täielikult, terade veesisaldus langeb alla 20%. Faasi lõpus (7...12 päeva möödumisel) kaotavad terad sideme pähikutega ja võivad variseda (kaer) või vihmaste ilmadega hakata idanema (rukis, nisu).
Tekst: M. Paivel
http://www.pikk.ee/print/true/valdkonnad/taimekasvatus/teraviljakasvatus/kasvufaasid
TUTVUSTUS
Teraviljakasvatuse edukus ei sõltu ainult sordi õnnestunud valikust, vaid selleks tuleb hästi tunda kohalikke mulla- ja kliimaolusid.
Raamatus näidatakse ebasoodsate kliima- ja mullaolude mõju vähendamise võimalikkust taimekasvule külvikordade sisseseadmisega, otstarbekohase väetamisega, taimekaitsetööde tegemise ning tali- ja suviteraviljade üheaegse kasvatamisega ühes majandis. Kogumikus on rohkem tähelepanu osutatud mullastiku ja teravilja agrotehnika seostele, mullaharimise, väetamise ja taimekaitsetööde vastavusele keskkonnanõuetele, seemnekasvatuse, sordipaljunduse ja seemne sissetoomise reeglistiku tutvustamisele seoses euronõuete, sordiseaduse ja teiste antud hetkel kehtivate seadusandlike aktidega. Süvendatud käsitlemist leiavad saagi koristamise, koristusjärgse töötlemise ja säilitamise tehnoloogiad , saagi kvaliteedinõuded sõltuvalt kasutuse otstarbest (kas inimtoiduks, loomasöödaks või tööstuse tooraineks ). On toodud teraviljakasvatuse tasuvusarvestuse tingimused lähtudes 1999. a. hindadest ja metoodiline plaan.
Käsiraamat nõustajatele ja praktikutele, samuti põllumajandusõppeasutustele.
" Sojauba , kasvatamise võimalused Eestis ja kasutamine"
http://www.sordiaretus.ee/files/Raamat/soja1.pdf
"Efektiivne taimekasvatus "
http://www.sordiaretus.ee/files/Raamat/aastaseminar2011.pdf
Õlikultuurid. Karl Kaarli
http://www.eria.ee/public/files/Olikultuurid.pdf
"Põllukultuuride sordid, omadused ja
soovitusi kasvatamiseks"
http://www.sordiaretus.ee/files/Raamat/Aastaseminar2009.pdf
"Millest sõltub teravilja saagikus"
http://www.sordiaretus.ee/files/Raamat/millest%20sltub%20teravilja%20saagikusRAAMAT.pdf