Okupatsiooni ja Marjamäe muuseumid. (0)

Okupatsiooni muuseum
23. veebruar 1939 28. august 1941 Esimene Nõukogude okupatsioon .
1939. aastal oli riikide kollektiivse julgeoleku süsteem halvatud ning demokraatlikud lääneriigid sõjaliselt nõrgad. Sotsialistlik NSVL ning natsionaalsotsialistlik Saksamaa hakkasid üksteisele lähenema. Saksamaa ja NSV Liidu mittekallaletungilepingu salajase lisaprotokolli, nn Molotov -Ribbentropi pakti sõlmimine 23.08.1939 oli ajaloosündmus, mis sisuliselt avas okupatsioonideperioodi Eesti ajaloos. Eesti valitsus ei informeerinud ei oma rahvast ega maailma avalikkust lepingu sõlmimise asjaoludest. See võimaldas NSV Liidul Eestile vägivallaga peale sundida 28.09.1939 Vastastikuse abistamise pakti (Saaside lepingu) ja tuua oma sõjaväed Eesti territooriumile, 17.06.1940 Eesti täielikult okupeerida ja 6.08.1940 annekteerida NSV Liidu koosseisu. Järgnevale ohvriterohkele tegi lõpu Saksamaa-NSV Liidu sõda. Algas 22.06.1941 ja Saksa okupatsioon. 28.08.1941 Hõivasid Saksa väed Tallinna.
28. august 1941 22. September 1944 Saksa okupatsioon
Selle ajajärgu palge määravad peamiselt sõjasündmused, Nõukogude okupatsiooni taastamise oht. Inimohvrite arvuja üldise surutise poolest oli Saksa okupatsioon märksa kergemini talutav kui eelnev ja järgnev Nõukogude oma. Lootused lääneliitlaste sekkumisele ja iseseisvuse katse luhtusid. 22.09.1944 hõivas Punaarmee jälle Tallinna.
22. september 1944 25. märts 1949 Stalini aeg
Selle ajajärgu sisuks on okupatsioonivõimu kindlustamine. Seda massiterrori abil. Teise maailmasõja lõpp (8.05.1945) ei tähendanud Eestis mingit märgatud ajaraja. Terror kulmineerus suurküüditamisega 25.03.1949. See andis hoobi relvastatud vabadusvõitlusele, metsavendade liikumisele.
25. märts 1949 4. november 1956 Stalinismi aeg
Küüditamise hirmuga sunniti talurahvas 1949. Aastal astuma kolhoosidesse. 1950. Aasta algul tugevdas Moskva keskvõim ideoloogilist survet ning Venemaalt tulnud eestlaste ja venelaste osa kohapealse võimu teostamisel kasvas kohalike kommunistide ja kaasajooksikute arvel. J.Stalini surm (5.03.1953) ei toonud kohe muudatusi. 1953-54 lakkasid vahehaaval massirepressioonid ning algasid majanduslikud uuendused. NLKP XX kongress (veebruarus 1956) lõi elu inimlikkuks ja demokraatlikuks loomise illusiooni. See purunes NSV Liidu sõjavägede viimisega Ungarisse 4.11.1956.
4. november 1956 20. august 1968 Stabilisatsiooni aeg
Illusioonide purunemine tõi kaasa rahva demoraaliserimise, poliitilise kaasajookslikuse (mis eeskätt väljendus eestlaste kommunistlikku parteisse astumises). Majanduse Moskvasse koondatud juhtimise surve teatud lõdvenemise lubas Eesti põllumajandusel välja tulla kolhoseerimise alguaastate täielikust laosest . Pearõhk oli majanduses üleliidulisel tsentraliseeritud rasketööstuse ja aparaadiehituse ülesehitamisel. Tööjõu sissevedu tõstis venelaste arvu (peaaegu iga kolmanda elanikuni). Tšehhoslovakkia taasokkupeerimine 20.08.1968 tõestas veenvalt , et mingist sotsialistliku süsteemi demokratiseerimisest ei saa olla juttugi.
20. august 1968 23. august 1987 Stagnatsiooni aeg
Kogu NSV Liit nõrgenes majanduslikult järjest. Ka Eesti majanduse areng takerdus. Tööstuse kasvutempo ja toodete kvaliteet langes. Eesti kujunes suure NSV Liidu agraaripatsiks, liha ja piima tootlaks, kus aga kohapeal oli toiduainete nappus. Majanduse tegelik arendamine asendus mõõdutundetu propaganda käraga. Immigrantide juurdevad jatkus, kommunistliku partei sihiks oli täielik venestamine , ühtse venekeelsenõukogude rahva kogumine. Toores venestuspoliitika kutsus esile koolinoorte ja intelligentsi vastuseisu. 1987 puhkes üldrahvalik liikumine fosforiidi kaevandamise vastu. Kirde-Eestis, Moskva ja EKP hukatusliku poliitika vastu. 23.08.1987 avalikustati Tallinnas Hirvepargis Molotov-Ribbentripo pakti sõlmimise asjaolusid.
23. august 1987 20. august 1991 Vabanemise aeg
Moskva juhtkond oli paratamatult sunnitud üritama ummikusse jooksnud süsteemi reformida. Politseilise terrori lõdvenedes algasid Eestis suured poliitilised rahvakogunemised, mis häälestusid järjest enam iseseisvuse taastamisele. Seni ainuvõimutsenud kommunistliku partei kõrvale sündisid erinevad poliitilised voolud . Kohalikku võimu teostavad nõukogude struktuuridki arvestasid juba NSV Liidu langunemisega ega saanud vältida koostööd rahvuslike liikumistega (kodanike komiteede liikumine), kes rõhutasid okupeeritud Eesti Vabariigi õiguslikku järjepidevust. Lääneriikide survel ei julgenud NSV Liit otsustavalt lämmatada Baltimaade järkjärgulist iseseisvumist. 20.08.1991 Eesti ülemnõukogu taastas maa riikliku iseseisvuse.
Eestis alates aastast 1944 toime pandud inimsusevastased kuriteod tulenesid Nõukogude Liidu juhtkonna poliitikast , mille eesmärk oli Eesti kiire inkorporeerimine Nõukogude Liitu ning sellele allumatute ja/või NSVL ideoloogiaga mugandumatute sotsiaalsete gruppide ja isikute elimineerimine. Komisjon on seisukohal, et mitte ükski ideoloogia ei õigusta tuhandete süütute inimeste vangistamist, sandistamist ja hukkamist. Eesti Vabariigi kodanike tegevus oma riigi ja rahva teenimisel kooskõlas Eestis enne Nõukogude okupatsiooni kehtinud seadustega ei saanud mitte mingil tingimusel olla aluseks nende järgnenud süüdimõistmisele Nõukogude Liidu seaduste järgi.
Komisjon on seisukohal, et Eesti Vabariigi endise poliitilise juhtkonna, sealhulgas valitsuse liikmete ning riigi- ja kohalike omavalitsuste ametnike aastail 1940–1941 alanud kohtuliku jälitamise ja süüdimõistmise jätkamine oli õigusvastane.
Komisjon peab õigusvastaseks taasokupeerimisele järgnenud vastupanuliikumise mahasurumist ning Otto Tiefi valitsuse liikmete vahistamist ja karistamist.
Eesti kodanike süüdistamine reetmises, mis põhines tõele mittevastaval väitel, nagu oleks tegu olnud Nõukogude Liidu kodanikega, oli õigusvastane.
Komisjon on seisukohal, et Eesti kodanike kontrollimine filterlaagrites, sõjatribunalide rakendamine otsuste langetamiseks tsiviilisikute üle ning nende otsuste täidesaatmine kujutavad endast inimsusevastaseid kuritegusid . Õigusvastane oli ka tsiviilelanike ja demobiliseeritud sõjaväelaste kasutamine sunnitööl.
Komisjon on seisukohal, et küüditamine on vaieldamatult inimsusevastane kuritegu . Ei saa olla mingit õigustust tuhandete süütute tsiviilelanike, enamjaolt naiste, laste ja vanurite küüditamisele nende poliitiliste, sotsiaalsete või usuliste veendumuste pärast või sellepärast, et nad olid suguluses niinimetatud „sotsiaalselt ohtliku elemendiga”. Kuigi 1949. aasta küüditatud vabastati pärast Stalini surma (enamik neist 1950. aastate teisel poolel), suri nendest üle 10%.
Komisjoni seisukoht rajaneb peamiselt tõsiasjal, et küüditamist tuleb eristada kohtuotsusega asumisele saatmisest. Kuigi ka niisugused kohtuotsused langetati tihtipeale õigusvastase menetluse käigus ning olid seega ebaseaduslikud, oli asumine – vähemalt tavapäraselt – ajaliselt piiritletud. Küüditati seevastu ilma ajalise piiritlemiseta – küüditatud kaotasid alatiseks õiguse kodumaale tagasi pöörduda.
Arvesse tuleb võtta ka nende, oma veendumuste või suhete tõttu süüdi mõistetud või küüditatud inimeste edaspidist, nende vabastamisele järgnenud diskrimineerimist praktiliselt igal elualal.
Kuigi kogu poliitiliste arreteerimiste ja süüdimõistmiste protsess oli õigusvastane, tuleb tõdeda, et mõnedel juhtudel, eelkõige nendel, mis puudutasid endisi Omakaitse liikmeid, politseinikke ja laagrite valvureid, esitati tõendeid inimsusevastaste kuritegude kohta, ning nendel juhtudel rakendati peaaegu eranditult surmaotsust (aastail 1944–1947 ja uuesti alates aastast 1950; aastail 1947–1950 ei olnud Nõukogude Liidus surmanuhtlust).
Komisjon on seisukohal, et üksikutel juhtudel olid tõendid piisavad selleks, et õigustada määratud karistusi. Ei saa väita, nagu tuleks kõiki Nõukogude julgeolekuasutuste poolt vahistatud ja tribunalide poolt süüdimõistetud isikuid pidada süütuks üksnes sellepärast, et menetlused, mida nende puhul rakendati, olid õigusvastased.
Komisjon on seisukohal, et Eesti taasokupeerimine Nõukogude Liidu poolt 1944. aastal oli õigusvastane, ning järelikult oli vastupanuliikumises osalejate võitlus okupatsioonivõimudega õigustatud. Niisuguses kontekstis on kummagi poole kohuseks vähendada miinimumini võitlusest eemalejääjate kannatusi, ning sedavõrd, kuivõrd selle kohustuse täitmist sihilikult eirati, võib kõnelda toimepanijate võimalikust süüst inimsusevastastes kuritegudes.
Komisjoni eesmärk on olnud määratleda vastutus inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude eest, mis pandi toime Nõukogude ja Saksa okupatsioonide ajal. Komisjon märgib, et pärast Stalini surma 1953. aastal toimus Nõukogude reţiimi teatav üldine leevenemine; isegi sedavõrd, et inimsusevastaste kuritegude määratlus ei ole enam kohaldatav. Seetõttu ei ulatu komisjoni uurimused reeglina ajaliselt kaugemale 1950. aastate keskpaigast.
Kummatigi möönab komisjon, et vaatamata mainitud leevenemisele jäi olukord Eestis kuni iseseisvuse taastamiseni repressiivseks. Kuigi selle hilisema ajajärgu sündmuste uurimine ei kuulu komisjoni ülesannete hulka, tervitame me Eesti Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese otsust rajada instituut, mille ülesanne on nimetatud perioodi dokumenteerimine . See annab praegustele ja tulevastele põlvkondadele võimaluse mõista tingimusi, milles nende vanemad ja vanavanemad olid sunnitud elama üle poole sajandi.
Teine maailmasõda ja nõukogude võimu taaskehtestamine 1944. aastal lõhestasid senise tervikliku eesti kultuuri kaheks: välis- ja kodueesti kultuurieluks. Paguluses oli suurem loomevabadus, kuid vähem eestikeelse kultuuri tarbijaid ning tõenäosus kultuuriliselt asukohamaaga assimileeruda oli suur. Eesti kultuuril Eesti NSV-s tuli vastu seista venestamissurvele ja loomevabaduse piiramisele, mis lõppkokkuvõttes ka õnnestus ning tagas eesti kultuuri püsimajäämise. Samal ajal lubas Nõukogude režiim mõningaid kultuurikontakte kodueesti ja väliseesti vahel, mida ta püüdis oma huvides ära kasutada (VEKSA jms).
Eesti NSV aegse ametliku kultuuripoliitika peamiseks eesmärgiks oli „ sisult sotsialistliku ja vormilt rahvusliku” kultuuri juurutamine . Sellest tulenevalt suhtus uus võim eestlaste kultuuripärandisse algusest peale klassiprintsiibist lähtudes. Kogu intellektuaalne sfäär oli nõukogude ajal kord rohkemal, kord vähemal määral ideoloogilise surve all, sõltuvalt parasjagu valitsevatest poliitilistest oludest . Ent olenemata režiimi väikestest kõikumistest liberaalsuse ja ranguse skaalal, ei kadunudtsensuur (Glavlit) kunagi - selle ülesanne oli koos pideva meelsuskontrolliga takistada vaba mõtte levikut ühiskonnas.
​Tugeva surve all oli ka  usuelu . Kiriku ja muude vaimuelusfääride kontrollimisel etendasid olulist rolli julgeolekuorganid (KGB). Negatiivsete tagajärgedega oli Eesti NSV poliitiline ja majanduslik eraldatus maailmast, millega kaasnes ulatuslik (ent kaugeltki mitte täielik) infosulg Lääne vaimsetest arengutest ja suundumustest. Sõjajärgsel aastakümnel käsitas režiim piiriüleseid teadus- ja kultuurikontakte negatiivsena -„lääne ees lömitamisena”. See aga tähendas otsest sundi orienteeruda vene kultuurile, eriti tugev oli see sund 1940. aastate lõpus ja 1950. aastate esimesel poolel. Venestamispüüetest hoolimata jäid eestikeelne haridus ja kultuur püsima.
Nõukoguliku kultuuripoliitika üheks osaks oli eelnevate põlvkondade loodud kultuuripärandi valikuline hävitamine. Nii puhastati raamatukogud sõjajärgsetel aastatel „kodanliku ühiskonna pärandist”, mille käigus hävitati märkimisväärne osa iseseisva Eesti ajal ilmunud perioodikast ja ilukirjandusest ning enamik allesjäänust suleti erihoidlatesse. Eeltoodule lisandus tervet ühiskonda hõlmav propaganda, mis pidi aitama allutada kogu vaimset elusfääri valitseva režiimi kontrollile .
Nõukoguliku kultuuripoliitika olemus.

• Ametliku kultuuripoliitika eesmärk: sisult sotsialistliku ja vormilt rahvusliku kultuuri juurutamine
  
• Kogu vaimuelu ideoloogilise surve all, mille tugevus olenes poliitilisest oludest: masendav Stalini, leebe Hruštšovi ja tugev Brežnevi ajal
  
• Tsensuur
  
• Ulatuslik infosulg Lääne vaimsetest arengutest
  
• Sundorienteeritus vene kultuurile, eriti 1940 – 1950ndate vahetusel
  
• Eelnevate põlvkondade vaimupärandi valikuline hävitamine
  
• Tervet ühiskonda hõlmav propaganda
  

Saavutused:

• Eesti kultuuri kandis jätkuvalt eesti keel
  
• Eesti kultuuri ei õnnestunud tasalülitada (vt hümni sõnad Jää kestma kalevite kange rahvas ja...)
  
• Jätkus eestlaste isetegevusharrastus (laulukoorid, rahvatants )
  
• Jätkus laulupidude traditsioon – rahvusliku varjundiga massiüritus
  
• Suurenes Eesti Raadio saatemaht: I programmile lisandus 1967 Vikerraadio
  
• 1955 alustas tööd ETV, 1970-ndale värvitelevisioon
  
• Lugemishuvi ja odavad raamatuhinnad kasvatasid koduraamatukogusid
  
• Rahvustunnet tervendas sport – korvpall kujunes peaaegu rahvaspordiks. („Kalev“)
  

Rääkides televisioonist. On olemas paar tähtsaid sündmust, mis on seotud antud aja perioodiga. 23.06.1955 müügile sattusid esimesed telerit. Ja juba 1956 aastal toimus esimene proovisaade. 1961 aastal inimesed esimest korda vaatasid Eurovisiooni saadet. Aga 1971 infoprogramm „Vremja“ sai kohustuslikuks ETV kavas.
Vaimse surutise aastad 1940. aastate II pool ja 1950. aastate I pool. Sellel ajal paljud loomeinimesed sattusid põlu alla: „tõrksad heideti loomeliitudest välja, vallandati, arreteeriti. Loomeinimestelt nõuti varasema loomingu mahasalgamist („ümberhindamist“), kriitikat (formalismis, kodanlikus natsionalismis) ja enesekriitikat ning edasises tegevuses sotsialistliku realismi järgmist. Teadusasutustes ja kõrgkoolites tegutsesid ulatuslikud paljastuskampaaniad.
Liigume edasi ja juba jõudsime sulaperioodile 1950. aastate II pool, 1960. aastad. Vanem põlvkond sai võimaluse loometöö juurde tagasi tulla. Nendel aastatel küüditatud hakkavad Eestisse tagasi pöörduma. Algas rahvuskultuuri osaline enesetaastumine. Olulist rolli hakkas etenduma uus põlvkond haritlasi, kelle lõplik läbimurre toimus 1960. aastatel – nad olid sündinud ja kasvanud okupatsiooni ajal, seega ei pidanud tõestama, et on nn. nõukogu inimesed. Kultuurielu iseloomustas vabam loomeõhkkond, isikupärased ja uudsed vormikatsetused, uued ideaalid.
Uuendused teatris:

• Voldemar Panso oli lavastaja , näitleja, teatripedagoog ja teatriteadlane.
  
• Panso lõpetas Tallinnas Riikliku Lavakunstikooli ja Moskvas Teatriinstituudi Draamateatri peanäitejuhina.
  
• 1957. aastal rajas ta Tallinna Konservatooriumi lavakunstikateedri, mida juhtis
  
• Panso lavastused olid fantaasiarikkad ja uudsed
  
• Panso mängis ka filmides (Näitleja Joller)
  
• Aastast 1978 antakse Voldemar Panso sünniaastapäeval välja Voldemar Panso nimeline preemia, mis on mõeldud noorte andekate EMTA Lavakunstikooli lavaüliõpilaste esiletõstmiseks ja tiivustamiseks
  
• Hakati viljelema džassi, moodsat kunsti, levis tehnokraatlik mõtteviis
  
• Massiline isetegevusharrastus hakkas taanduma professionaalse kõrgkultuuri ees
  
• Massiteabevahendite osatähtsus kultuuritarbimises kasvas
  
• Kodust kultuuritarbimist iseloomustas tehnifitseerimine: osteti raadioid, telereid, magnetofone
  
• Makulatuuri hääbumine
  

1970. aastad, 1980. aastate II pool – pessimism, süvenev venestamine. Tugevnes kultuurielu administreerimine, kakskeelsuse propaganda ja tsensuur. Taas tõusis päevakorrale ideoloogilise võitluse loosung . Venestuslaine põhjustas valitseva režiimi vastase protesti – „40 kiri“. Iseloomulik oli tulevikuväljavaate puudumine: vaata minevikku , et kaasajas vastu pidada. Kasutatakse „ridade vahele kirjutamist“. Vastupanu toimus kultuuri kaudu.
Hariduse valdkonnas toimusid ka parandused. Õpetuse sisu ümberkujundamine: esmajoones ajaloo, kirjanduse, muusika rakendamine nõukogude korra ülistamise ning Eesti omariikluse mahategemise teenistusse. Eesmärk oli režiimile kuuleka inimese kasvatada. Vene keele õpetamisele pööreti suur tähelepanu. 7-klassiline haridus, 1959 : 8 – klassiline ja 1970-ndatel kohustuslik keskharidus. Eesti kool oli 11- klassiline, venekeelsed koolid 10 – klassilised.
Tallinna purjeregatt 1980. Moskva Olümpiamängud: osales 81, ei osalenud 64 riiki. Tallinnas toimunud olümpiamänguse korralduskomitee esimees oli Arnold Green. Võistlusalasid oli Tallinnas kuus. Jahte kokku 84. Sportlasi osales 156. Olümpia purjeregatti maskott oli hülgepoeg Vigri. Olümpia tule tõi Eestist lähetatud delegatsioon Moskvast Tallinna rongiga. Balti jaama jõudis tuli 19. juulil, kust teatejooksjad tõid selle Raekoja pplatsile. Tseremooniaalurnis süütas leegi kergejõustiklane Rein Tõru. Järgmisel päeval jätkus tõrvikuteatejooks Piritale. Olümpiatule süütas purjeregati paigas Veiko Vooremaa. Ava- ja – lõputseremoonia režii pani kokku Mikk Mikiver ning muusika komponeeris Lepo Sumera nimestuse all „Olümpiamuusika“. Olümpiaadiks Tallinn ehitas :

• Pirita Purjespordikeskus, laevakujuline olümpiaküla
  
• 314 m kõrguline teletorn
  
• Tallinna Peapostkontor
  
• Tallinna lennujaam
  
• Hotell Olümpia
  
• Tallinna Linnahall
  
• Vanalinnas restaureeriti mitmed elamukvartalid
  
• Tallinnast Narva poole väljuv maantee ehitati osaliselt neljarealiseks
  
• Pirita tee rekonstrueerimine .
  

Inimeste elu-olu sel aastatel. Nii moes, kui ka soengutes säilis 1930-ndate esteetika . Oli üldine tarbe- ja toidukaupade puudus: enamik kaupu oli kaardi peal. Röivastuses sõjaväeline joon, patšokid nii naiste kui meeste rõivastuses. Meestel laiad pintsakud ja mansettitega püksid või nn. Kalifeed särasabastega, naistel moejalanõud valged tennised. Lammutati palju, ehitati vähe. Uusehitused uhkeldavas stalinistlikus stiilis.
Kuuekümnendatel Nõukogude propagandal õnnestus häälestada suur hulk noortest usu vastu. Levis põlgus väikekodanluse ja väikekodanlaste vastu. Innustuti kosmonautikast, aatomienergeetikast, nailonist, magnetofonidest jms. Sagenes parteisse astumine . Moodi tulid kitsad püksid, paksutallalised nn. tšehhi kingad – selliselt rõivastatud linnavurle ristis J. Smuul lõnguseks. Mööbel muutus heledamaks ja kergemaks. 1960. a. II poolel moodi alt laienevad püksid, tüdrukutel miniseelikud, poistel juuksed õlgadeni? Levisid elektroonilised- pesumasinad, külmkapid, tolmuimejad, elektriikrauad jms. Hakati ehitama paneelmuid. Esimesed olid hruštšovkad, mille kortereid iseloomustasid madala laed , tilluke köök ja kitsas esik.
Seitsmekümnendatel Brežnevi pikki ja sisutuid kõnesid võib lugeda lehest, kuulda raadiost, näha telerist. Mis on Brežnevi pakike?

• Küllust ei olnud ja vaesust ka mitte
  
• Moodsaid rõivad ja jalanõusid oli poest võimatu saada, sest kui need ükskord tootmisse jõudsid, olis juba moest läinud.
  
• Olmelise eneseteostuse tipp oli isiklik sõiduauto
  
• Edukad inimesed olid kaubanduses, teeninduses töötavad inimesed, taksojuhid, varustajad.
  
• Moodi tuli raske, tume polüesterlakiga kaetud. Kõige iseloomulikumad olid sektsioonkapid ja põrandal „ Mistra “ vaipkate
  
• Uued kodumasinad : röster ja mikser
  
• Üldlevinud tarbeesemeks sai kilekott
  
• Paneelehituse õitseaeg
  

Muuseumis tutvutakse nii natside kui kommunistide okupatsioonide aegse vägivallapoliitikaga Eestis. Eestist kadusid täielikult juudi, mustlaste, sakslaste ja rootsi vähemusrahvused; küüditamised ja maha laskmised tabasid nii siinseid eestlasi kui venelasi ning eesti rahva ja riigi olemasolu sattus kahtluse alla. Eesti rahvaarv vähenes II maailmasõja tulemusel umbes 300 000 inimese võrra, mida oli üle 25% sõjaeelsest. Selline rahvastikukaotuse osakaal koos sõjategevusele järgnenud terroriga on Euroopas üks suuremaid.
Muuseum on ühtlasi mälestusmärgiks neile paljudele, kelle haued on jäljeta. Meie hukkunud on matmata, kuni nende mälestus pole jäädvustatud. Mitte ainult nende mure muljutused, vaid rahva vabadustahe ja kustumatu lootus aitas allasurutud ühiskonnal ent säilitada ning esimesel võimalusel jälle pead tõsta ja jälle oma riiklik iseseisvus taastada. Meie Eesti okupatsiooni muuseum pole nii suur, aga siin on toodud välja kõik inimeste valud ja emotsioonid . Tuhandele inimestele see oli kõige kohutavam aeg nede elus. Paljud säästsid, aga paljud lahkusid. Muuseumi külastades on võimalus igaühele tunda, natukene küll, aga tunda, mis toimus nende aastatel ja kuidas see toimus. Ma saan aru, et igaühel on küll oma mõtted sellest, sest muuseumi külastavad ka välismaalt tulnud turistid, ja kes teab, missuguste mõttetega nad väljuvad muuseumist. Arvan, et igaüks võiks leida aega, et külastada ja mõnele ajale sukelduma teise ajale, mis, õnneks, on juba möödunud.
Okupatsiooni muuseum näeb välja nagu suur muuseum, aga tegelikult see pole nii. Ta pole sees nii suur, aga väga kompakselt on kõik esile tootud. Mis mulle meeldis, et selles muuseumis oli palju ekraane, kust oli võimalik vaadata filme okupatsiooni erinevade perioodest. Ja oli võimalus panna iseendale keelt, milles sa tahad kuulata ja ka kohta, kust sa tahaksid vaatama. Mulle ka meeldis, et seisavad toolid . Sa saad neid võta, istuda ja rahulikult vaadata. Kõige huvitavam oli näha videoid tol ajast, kui inimesed rääkisid oma tunnetest, kui näitasid igasuguseid intervjuud ja televisioonisaadete katkendeid. Saal on täitsa suur ja seal on suured aknad. Tänu neile, mul oli normaalne tunne kuulata kõikidest õudsetest asjadest ja ma ei kartnud. Minu jaoks okupatsiooni teema on väga raske ja eriti mulle ei meeldi sellega kokku puutuda. Minu jaoks oli väga huvitav vaadata erinevaid eksponaate, mis oli esitatud muuseumis : telefooniputka, sõiduauto Moskitš, invaliidiauto, valik raadioid, hambaarsti tool, vangla uksed, meremiin, mürsukiludest vigastatud kirjutuslaud, tuletõrjekilp, nõukogude armee raadiosaatja jne. Aknad ejuures ma nägin valik Eestist lahkuma sunnitatud inimeste kohvreid. Kõige hullem minu jaoks oli see, et madalamal korrusel seisid Lenini büstid ja monumentit, mis on tõsiselt väga suured. Ja neid on seal palju. On niisugune tunne, et nad vaatavad kõik su peale. Ja sa seisad üksinda seal ja isegi ei tea, kuhu võib peituda. Lugesin pärast ajalehest, et see on spetsiaalselt tehtud, et inimestel hirmu tunne esile kutsuda. Kunagi nad seisid Marjamäe muuseumi tagahoovis aga õues nad pole nii hirmutavalt kohutavat.
Iseolemise tahe
1917. aastaks oli Eesti juba 2 sajandit olnud Vene Tsaarriigi osa. Eestit ja selle elanikke valitses Nikolai II Romanov, kelle võim veel hiljuti tundus kõigutamatu.
Kuid juba kolmandat aastat kestis esimene maailmasõda (1914-1918), kuhu Vene Impeeriumist oli mobiliseeritud 15 miljonit sõdurit. Neist 2 miljonit olid langenud ja miljonid haavatud.
Sõjast tekkinud pingetest lahvatas Venemaal 1917. Aastal Veebruarurevolutsioon ., millele samal sügisel järgnes kogu maa kaosesse viinud enamlik riigipööre. 1918. aasta veebruaris okupeerisid Venemaa lääneosa omakorda Saksa väed.
Olukorras, kus Vene Suurriik oli legitiimse võimuna lakanud olemast, kuulutasid kokkuvarisenud Impeeriumi läänealade rahvad end iseseisvaks. Soomlased tegid seda 6.12.1917, Leedulased 16.02.1918, Eestlased 24.02.1918 ja Lättlased 18.11.1918.
19. veebruaril moodustati Eestimaa Päästmise Komitee, kuhu kuulusid Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik. Iseseisvusmanifesti koostas Maanõukogu liige Juhan Kukk. Esimest koha seda lugeti rahvale 23.02 õhtul Pärnus Endla teatri rõdult. 24. veebruari hommikul kuulutati iseseisvusmanifest välja Paides , pärastlõunal Tallinnas.
Esimene maailmasõda oli lõppenud. Samal ajal tuli uuesti kokku Eesti Ajutine Valitsus. Kuid punaväe kallaletungiga Narvale 28. novembril algas Vabadussõda. 18.11.1919 sai uueks peaministriks Jaan Tõnisson, kelle valitsusel õnnestus 2.02.1920 Tartus sõlmida Venemaaga rahu. Vabadussõda oli võidetud. Eestlased olid väiksem rahvas Euroopas, kes Esimese maailmasõja lõpul Austria-Ungari ja Vene Impeeriumi lagunedes saavutas iseseisvuse. Kaalukamat osa selles saavutuses mängis meil meeste ja naiste haritus ning inteligents.
20. sajandi alguses oli Eesti meeste peamisteks spordialadeks maadlus , tõstmine ning jalgratasõit. Naistel aga polnud tol ajal spordi juurde pea üldse asja.
Eesti kõrgharidese laienemisel oli murranguline 1919 aasta. 11.septembril 1919 asutati Eesti Helikunsti Seltsi Tartu Kõrgem Muusikakool, 28. septembril Tallinna Kõrgem Muusikakool ja 1. oktoobril Tartus esimene Eesti kunstikõrgkool – Kunstiühingu Pallas kunstikool.
Sama aasta 1.detsembrist läks Tartu Ülikool ametlikult üle eesti keelele, kuigi osa loenguid peeti esiangu veel vene keeles.
Vahetut meelelahutust toonasele inimesele pakkusid teatrid, tsirkused , kinod, asjaarmastajate näiteringid ja orkestrid ning muidugi kutselised muusikud .
Maailmasõda ja 1918 aasta Saksa okupatsioon laostasid Eesti majanduslikult. Saksa okupatsioonile järgnenud kommunistliku Venemaa kallaletung ei lubanud eestlastel kohe asuda laastatud majandust taastama. Selle tõttu tuli Tallinna ja teisi linnu 1919. Aasta talvel näljahäda. Näljahirmus Eesti pealinna jõudis 9. veebruaril Inglismaalt nisulastiga aurik Baltonia.
Eesti Vabariigi esimene põhiseadus võeti vastu 15.juunil 1920 ja see jõustus 21.detsembril 1920. Eesti kehtestati demokraatlik parlamentaarne vabariik, kus olulisemat rolli mängis seadusandlik võim – Riigikogu.
Juhtivad demokraatlikud suurriigid tunnustasid Eesti riiklikku iseseisvust 1921.aasta algul. 1921 võeti Balti riigid vastu maailma maid ühendanud Rahvasteliitu. See tagas Eestile rahvusvahelistes suhetes võrdväärse partneri rolli.
Iseseisvuse üheks lahutamatuks tunnuseks on oma raha. 1. jaanuarist 1928 hakkas riigis kehtima uus vääring Eesti kroon. Eestisse tulid uudsed tööstusharud ning väiketööstus. Eesti edenev majandus ja tõusu haridustase parandasid elu kvaliteeti. Elustandart jäi küll alla Põhjamaadele, kuid iseseisvuse säilides oleks see peaegi saavutatud. Rajatu uusi teid ja sillutati tänavaid, arendati bussi - ja lennuühendust. Jõudsalt arenes telefoniside. Linnad muutusid puhtamaks. Kaasaegsed korterid ja moodne kodutehnika muutsid elu mugavamaks. Eesti keel oli muutunud igal tasandil kasutuskõlblikuks kultuurkeeleks, mille ebaõigluses keegi ei kahelnud.
Eestlased on end korduvalt vabaks laulnud. 1869 aastal alanud laulupidude traditsioon jätkus ka Eesti Vabariigis. Laulupidusid hakkas nüüd korraldama 1921. aastal asutatud Eesti Lauljate Liit.
Kui 1920.aastatel Eesti oli parlamentaarne ja demokraatlik, siis 1934. aastal toimus siin nagu paljudes Euroopa riikides autoritaarne pööre. 1938. aastal võttavad vastu uue põhiseaduse. Moodustati kahekojaline Riigikogu, riiki hakkas juhtima president, kelleks 1938. Aastal valiti K. Päts. Juhtivad demokraatlikud suurriigid tunnustasid Eesti iseseisvust 1921. aasta algul. 22.09.1921 võeti Balti riigid vastu maailma maid ühendanud Rahvasteliitu. See tagas Eestile rahvusvahelistes suhetes võrdväärse partneri rolli.
Iseseisvuse üheks lahutamatuks tunnuseks on oma raha. 1. Jaanuarist 1928 hakkas riigis kehtima uus vääring Eesti kroon. Samal ajal tulid Eesti uudsed tööstusharud ning väiketööstus. Eesti edenev majandus ja tõusu haridustase parandasid elukvaliteeti. Elustandart jäi küll alla Põhjamaadele, kuid iseseisvuse säilides oleks see peaegi saavutatud. Rajati uusi teid ja sillutati tänavaid, arendati bussi- ja lennuühendust. Jõudsalt arenes telefoniside. Linnad muutusid puhtamaks. Kaasaegsed korterid ja moodne kodutehnika muutusid elu mugavamaks. Eesti keel oli muutunud igal tasandil kasutuskõlblikuks kultuur keeleks , mille eluõiguses keegi ei kahelnud.
Eestlase on end korduvalt vabaks laulnud. 1869. aastal alanud laulupidide traditsioon jätkus ka Eesti Vabariigis. Laulupidusid hakkas korraldama 1921. aastal asutatud Eesti Lauljate Liit.
1940. aastal viis Nõukogude Liit ellu oma ammuse plaani – okupeeris ja annekteeris Baltimaad . Nõukogude kuritegusid olid õudsed: paari aasta jooksul saadeti vangilaagritesse üle 16 000 eestlase, kuni 1953. aastani veel umbes 15 000. Seal hukkus neist suur osa. Teise maailmasõja käigus vahetas Nõukogude okupatsioon välja Saksa okupatsioon. 23. augustil 1939 aastal NSV Liidu ja Saksamaa vahel oli sõlmitud Molotovi-Ribbentropi leping, milles salaprotokolliga anti Baltimaad ja Soome NSV Liidu mõjusfääri. Algasid arreteerimised, mis hõlmasid riigi juhtkonda, sõjaväe ja kaitseliidu juhte aga ka paljusid tavakodanikke. Eluohtlikuks muutus ka oma mõtete väljendamine. Nõukogude võim üritas kustutada kogu mälestuse iseseisvast Eestist. Inimesi süüdistati salaorganisatsioonide asutamises . Arreteeriti samas ka välismaalaseid. Sõja puhkedes hakkasid paljud eestlased ootama sakslasi kui päästjaid nõukogude võimu õudustest. Hellitati lootust omariikluse taastamiseks. Kuid natsionaalsotsialistid ei andnud Eestile iseseisvust tagasi, vaid jätkasid Stalini kuritegusid.
1944. aasta sügisel asendus Saksa okupatsioon taas Nõukogude omaga. Okupatsioonide kiire vahetumine tekitas olukorra, kus eestlastel tuli Teises maailmasõjas sõdida eri pooltel. Kokku sõdis Saksa poolel eri aegadel 70 000 eestlast. Pärast okupantide vahetumist selgus peagi, et ka Hitlerile pole sõltumatut Eestit vaja. Algas iseseisvuse taastamisele suunatud poliitiline vastupanu. Natsiideoloogia oli samuti pealetükkiv ja agressiivne ning eitas eesti iseseisvust. Propaganda peamine teravik oli suunatud juutide vastu. Saksa okupatsioon ei toonud loodetud muutusi. Natsionaliseeritud omandit tagasi ei antud, hoopis Saksa firmad võtsid ettevõtted üle. See süvendas veendumust, et üks okupatsioon oli lihtsalt asendanud teisega . Jätkusid mobilisatsioonid. Paljud pered jäid meesteta ning kodu ülalpidamine jäi naiste õlule.
Suur osa eestlasi ei võtnud omaks ei üht ega teist okupatsioonivõimu. Rahvuslikult mõtleva eestlaskonna iseolemise tahet ei suutnud siiski murda ei nõukogude ega ka natslik ideoloogia. Vaimset vastupanu väljendasid esmajoones noored: õpilased kandsid rahvusvärvidega märke või linte, viisid vabariigi aastapäeval Vabadussõja tähistele lilli, korraldasid mälestusõhtuid ja levitasid lindlehti. Protesti elati välja pilkelauldes, luuletustes ja karikatuurides. Rahvas ihkas tagasi kaotud iseseisvust ning oli selle nimel valmis kinni haarama igast õlekõrrest. Teise maailmasõja lõpp 8. mail 1945 ei toonud Eestile tagasi kaotatud omariiklust. Eesti Vabariigi jaoks lõppes Teine maailmasõda alles liigi viiskümmend aastat hiljem.
Ähvardava okupatsiooni eest põgenes 1944. aastal kodumaalt umbes 75 000 inimest. See oli Eestile oluliseks kaotuseks. Aga pagulaskond tegutses aktiivselt ja mitmekülgselt, et teavitada maailma avalikkust Eesti Vabariigi okupeerimisest Nõukogude Liidu poolt ja taotleda abi iseseisvuse taastamiseks. Selleks kasutati märgukirju, trükiseid, lobby-tööd, demonstratsioone, konverentse jne. Ühise eesmärgi nimel tegutsesid nii eksiilvalitsus, välisesindused, pagulaste poliitilised keskorganisatsioonid kui ka üksikisikud. Korraldasid ka rahvusvahelist koostööd. Välisvõitluses olid abiks raadiojaamad Ameerika Hääl ja Vaba Euroopa. Eestluse säilitamine toimus eelkõige omakeelse kirjasõna ja ühistegevuse kaudu. Eestikeelne ajakirjandus aitas väliseestlasi üksteistele läheneda ning säilitada keelt elavana. Välismaal on välja antud muljetavaldav hulk eestikeelseid trükiseid. Eestlaste seltskondlik tegevus on traditsiooniliselt olnud väga kirev . Suuremates eestlaste keskustes tegutsesid täienduskoolid. Noorte hulgas kandis rahvuslikku vaimu ka skaudiliikumine. Oluliseks eestlaste ühendajaks paguluses oli Eesti Evangeelne Luterlik Kirik. Eestlust aitavad hoida ka ühisüritused – pidustused ja kokkutulekud. Traditsiooniliselt tähistatakse üheskoos vabariigi aastapäeva, jõule, mitmesuguseid tähtpäevi.
Eesti NSV oli üks NSV Liidu viieteistkümnest liiduvabariigist, millel olid mõned riiklikud tunnused nagu lipp, vapp , hümn, parlament ja valitsus. Kõik olulisemad otsused Eesti kohta langetasid NSV Liidu keskvõimud Moskvas. Eesti majandus oli allutatud täielikult üleliidulistele huvidele. Kohalikud võimud ei kontrollinud üleliidulise tööstusettevõtete tegevust. Poliitilise võimu kandjaks Nõukogude Eestis oli Eestimaa Kommunistliku Partei, Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei territoriaalorganisatsioon. Muid parteisid Nõukogude Liidus ei olnud.
Külma sõja olukorras pidas NSV Liit ülal maailma üht suurimat armeed . Ka Eesti mehi hakati kutsuma Nõukogude armeesse aega teenima peagi pärast Eesti taasokupeerimist 1944. aastal. Nõukogude armees on teeninud umbes 300 000 Eesti meest.
Kui Nõukogudeväed olid Eesti taas okupeerinud, hakkas levima hirm kolhooside ees. Kolhoos ehk ühismajand tähendas maarahva põllumaa ja loomade ühisomandit ja ühistööd. Kuigi koomunistid teatasid esialgu, et kolhoosidesse astumine on vabatahtlik, hakati inimesi üsna varsti selleks sundima. Inimesed, kes ei tahtnud astuda aeti ülikõrgete maksudega pankrotti ja sunniti talupidamisest loobuma. Olukord muutus märtsist 1949, mil toimus suurküüditamine Eestis. Küüditamise eesmärk oli sundida rahvas vastupanust loobuma. Mõne päeva jooksul sunniti oma kodust lahkuma ning viidi loomavagunites Siberisse ligi 20 000 inimest. Alles alates 1950. aastate keskpaigast said küüditatud Eestisse tagasi pöörduda, aga selleks ajaks oli juba mitu tuhat küüditatud elutingimuste tõttu surnud.
Teise maailmasõja ajal ja hiljem võitlesid Nõukogude režiimi vastu metsavennad. Nende kõrgajaks olid aastad 1945-1949. Metsavendade taktika nägi ette ootamatuid rünnakuid nõukogude organite ja aktivistide vastu. Vastupanu oli mõeldamatu ilma maaelanike toetuseta. Vajalik toiduvaru ja esmatarbekaubad saadi sugulastelt-sõpradelt ja heasoovlikelt inimestelt. Pärast 1949. aasta küüditamist hakkas liikumine nõrgenema. Uute repressioonide hirmus kardeti metsavendi toetada, talud vaesusid , puudus oli laskemoonast. Juba 1950. aastatel ei kujutanud metsavennad võimudele enam erilist ohtu. Metsavendade kõrval tegutsesid 1940. – 1950. aastate vastupanuliikumises aktiivselt noored. Esimesed organisatsioonidtekkisid 1944. aastal pärast Eesti taasokupeerimist. Paljudel noorterühmadel oli põhikiri, programm, vandetõotus ja kindel liikmeskond. Organiseeritud võitluses osales nendel aastatel vähemalt 1000 noort. Metsavendluste kõrgajal käisid noortegrupid tihedalt läbi metsavendadega, varustasid neid toidu ja luureandmetega. Tavaliselt jäi noorte põrandaaluse organisatsiooni tegevus lühikeseks, sest võimudel õnnestus liikmetele jälile jõuda. Kui Stalini valitsemise ajal nad valdavalt arreteeriti ja anti kohtu alla, siis 1950. aastate keskpaigast hakati karistama eelkõige organisatsioonide juhte.
1950. aastate lõpul hakati Eestis kehtiva korraga harjuma. Ühiskond stabiliseerus, lõppesid repressioonid , inimesed hindasid režiimi teatavat pehmendamist ning elatustaseme tõusu. Enamus eestlasi paraku leppis valitseva olukorraga. Julgemad siiski vahetasid keelatud kirjandust, protesteerisid avaliku venestamise vastu, eksponeerisid rahvussümboolikat, levitasid riigivastaseid lendlehti ja osalesid meeleavaldustel.
Paremas olikorras oli rahvakultuur . Aktiivselt viljeldi rahvuslikku käsitööd, võimude toetusel korraldati laulu- ja tantsupidusid. Vaatamata usuvastasele propagandale tähistati kogu okupatsiooniperioodil jõulusid. 1960. a. tugevnesid eestlaste kontaktid läänega, kus otsiti vastukaalu nõukogude ideoloogiale. Põhja-Eesti elanikele avas akna maailma Soome televisioon . Eestis hakkasid käima välisturistid ning lojaalsetel kodanikel õnnestus käia välisreisidel. Eesti kultuurielu lahutamatuks osaks on üldlaulupeod. Nõukogude ajal oli laulupidu poliitilise iseseisvuse kaotanud rahva massiüritus, mille kaudu sai säilitada eestlust ja viljeleda rahvuskultuuri. Laulupidude traditsiooni jätkumises oli suur teene heliloojal ja koorijuhil Gustav Ernesaksal. Paljuski tänu tema autoriteedile ja sidemetele säilis laulupidude rahvuslik vaim. Repertuaaris oli kohustusliku punapropaganda ja nõukogude rahvaste sõpruse temaatika kõrval rohkesti rahvalaulu ning rahvuslikku heliloomingut. Vabariigi hümni keelustamise järel kujunes Eesti tähtsaimaks rahvuslikuks lauluks Lydia Koidula sõnadele kirjutatud Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm“. Selle esitamine oli ikestatud rahvale kõikide laulupidude kulminatsiooniks.
Sõjajärgsete kümnendite taustal olid 1960. aastad Eesti kultuuris tõeline kuldaeg. Nõukogude režiim oli hakanud leebuma, mis avas uusi võimalusi iseäranis vaimuelus. 1962. aastal ilmus esimene luulekassett, millele järgnes veel neli. Kümnendi lõpuaastatel vallandasid teatriuuenduse, kuid uue hingamise leidsid ka juba tegutsevad lavastajad ja näitlejad. Üheks nende aastate rahvusiidoliks oli laulja Georg Ots. Oluline paik, kus kohtusid kirjanikud ja luuletajad , ülikooli õppejõud, näitlejad, muusikud ja kunstnikud, oli Tartu kohvik Werner . See oli omamoodi suletud sootsium , kus kirjutati, võeti vastu eksameid, mängiti malet, diskuteeriti, peeti pidusid. See oli koht, kus lisaks Tartu vaimule viibis sageli ka Eesti aja vaim.
Lapsed ja noored on kergemini mõjutatavad kui täiskasvanud. Nii on igati loomulik, et nõukogude võim asus kohe neid ideoloogiliselt töötlema. Alaealiste ideoloogiline kasvatus toimus kooli kaudu. Aktiivne ja tubli õpilane jõuab kooli ajal olla oktoobrilaps (eluaastail 7-10), pioneer (10-14) ja kommunistlik noor (14-28). Vormiliselt ei olnud nendesse organisatsioonidesse astumine kohustuslik. Kui rääkida kommunismist, siis kommunism tähendab ideaalset tulevikuühiskonda, kus ei ole enam sõdu ega vastuolusid ning inimesed tegutsevad kõik ühiselt. Igaüks võib töötada võimete kohaselt ning saada tasuks kõike soovide järgi. Nõukogude inimene pidi olema ideeline ja patriootlik, vastutustundlik ja mehine, samas tagasihoidlik ja viisakas.
1980. aastate keskel ei suutnud NSV Liit enam olla maailma supervõim. Iseseisvumise avalöögiks Eestis sai 1987. aastal alanud fosforiidisõda – rahvaliikumine fosforiidi kaevandamise vastu Virumaal. Liigume ja vaatame, mis toimub Eesti ajaloos järgmisena. Oleme rahumeelne rahvas. Meie relvaks on laul. 1988. aasta juunis suundusid noored Raekoja platsilt sinimustvalgete lippude all lauluväljakule, kus lauldi isamailisi laule. Kaasa lõid lauljad , muusikud ning poliitikud, väljak oli täis. Eesmärk oli inimeste elu-olu okepatsiooni tingimustes paremaks muuta. Laulev revolutsioon oli selle sündmuse nimi. See on kuulus kui revolutsioon ilma verevalamiseta. Mõiste levis kiiresti ka läänes ja tegi eestlased maailmaks tuntuks kui rahva, kes laulab end vabaks. 50. aastapäeval, 23. augustil 1989, korraldasid Eesti, Läti ja Leedu rahvarinded Balti keti. Tallinnast Vilniuseni ulatasid üksteisele käe umbes kaks miljonit inimest, inimahela pikkus oli 620 km. Galti ketiga meenutati maailmale kahe totalitaarse riigi kokkulepet ja selle salaprotokolli, mille tulemusena Eesti, Läti ja Leedu kaotasid oma iseseisvuse ja jäid 50 aastaks okupeerituks.
1980. aastate lõpu – 1990. aastate alguse Eestis, kui igapäevaseks nähtuseks said tühjad poeletid, ülipikad järjekorrad ning hüppeline hinnatõus. Puudus oli kõigest: toiduainetest, rõivastest, küttest. Kaupluste uste taga looklesid pikad järjekorrad. Selles olukorras kehtestati talongid, kuid nendest ei olnud abi. Hinnad tõusid kiiresti. 1992. – 1993. aastaks majanduse olukord stabiliseerus.
1990. aastal valiti uus iseseisvusmeelne Eesti NSV Ülemnõukogu. 3. märtsil 1991 välisvaatlejate osalusel peetud referendumil hääletas 77,8% osalenuist Eesti iseseisvuse poolt. Eesti riiklus taastati aastatel 1991 1992 õigusliku järjepidevuse alusel. Sellele tuginevad Eesti rahvusvaheline staatus, kodakontsuspoliitika ja omandisuhted. 20. augusti 1991 hiliõhtul võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu „Otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest“. Otsustati taotleda Eesti Vabariigi diplomaatiliste suhete taastamist, moodustada põhiseaduse väljatöötamiseks Põhiseaduslik Assamblee ja viia 1992. aastal läbi parlamendivalimised. Iseseisvuse taastamine tähendas ka diplomaatiliste suhete taastamist. Juba augustis 1991 taastasid Eestiga diplomaatilised suhted Island, Taani, Leedu, Läti, Ungari, Norra, Rootsi, Saksamaa ja Soome, Eesti iseseisvust tunnustas Vene Föderatsioon. Massiline vägivallata vastupanu, mis kestis visalt ligi viis aastat, tõi lõpuks Eestile taas iseseisvuse.
Muuseumi külastasin ma üksinda, nii mulle meeldib rohkem ja siis ma sõltun ainult ise ennast. Paar aastat tagasi olen seal juba käinud, aga mäletasin vähe. See kord, kui ma tulin, kõik juba oli minu jaoks teist moodi, sest kui sa juba rohkem tead, millest stendidelt loed – seda huvitavam. Mis kohe silma torkas madalad lagid . Stendit on tumedad . Aknaid ruumides pole. Mõnedes saalites on ekraanid , kus näidetakse temaatilisi katkendeid. See kõik moodustab tõsist atmosfääri. Mul oli ka natuke raske ja ma ka natuke kardsin. Hästi, et saalides oli veel inimesi. Oleks huvitav vaadata ja kuulata, millest räägivad inimesed ekraanidelt, aga muuseumis polnud kohti, kuhu saab istuda ja vaadata. Oli ka kahju, et neid filme ei saa ise reguleerida, et, näiteks, nad hakkasid mängima algusest peale. Mis mulle eriti torkas silma oli Teise maailmasõja saal. Ta oli tehtud punades värvides ja oli väga väga palav seal. Ma ei tea, on see tehtud spetsiaalselt, või töötajad veel pole reguleerunud kütmist muuseumis, aga seal oli tõesti raske olla ja lugeda, sest oli väga palav. Mul oli tunne, et ma seisan leeki sees ja põlen koos hirmuga ja õudusega, mis oli Teise maailmasõja ajal. Kõige rohkem mulle meeldisid viimased saalid . See on arusaadav, sest seal on esitatud viimased aastat enne eesti iseseisvuse taastamist. Ka eestlased juba sel ajal ootasid, et varsti nõukogude aeg lõppeb, vaatamata elu probleemidele nad uskusid ainult ilusasse tulevikku. Nendes saalides juba mängisid tähtsad Eestile laulud nagu „Mu isamaa on minu arm“ ja „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“. Stendidel juba võib näha Olümpia märke, T-särke. Juba pole nii palju okupatsiooni aja plakateid ja elu Eestis juba ei näe kurvalt välja. Mul oli tunne, et ka ma ise hakkasin hingama teisiti. Irooniline punkalaul „Tere, perestroika “ mängib täitsa kõvasti, ja ma hakkasin naeratama. Praegu on veel mõnusam kuulata, kuidas väljendati suhtumist valitsevasse riigikorda peamiselt iroonia ja pilke läbi.
Loomulikult, et külastada suuri näitusi peab valima terve päev, sest „Iseolemise tahe“ näitus on suur, ja mul läks umbes 2,5 tundi, et vaadata, lugeda ja kirjutada ka endale. Ma tõesti elasin läbi need aastat ja rõõmustan, et sündisin juba iseseisvas Eestis ja mul on võimalik vaadata, kuidas inimesed elasid enne seda.