Eesti Nõukogude võimu all (0)

Eesti Nõukogude võimu all
Nõukogude okupatsioon 1944–1991
Nõukogude võim pärast Teist maailmasõda (1944–1953)
Nõukogude võimuorganid alustasid enesekehtestamist juba enne Saksa okupatsiooni lõppemist, augustis 1944 oli Eesti NSV ajutiseks pealinnaks Võru. Kohe pärast Tallinna vallutamist asus valitsus ümber sinna. Sõjajärgsetel aastatel oli väga suur tegevusvabadus julgeolekuorganitel, mida Eestis juhtis siseminister Boris Kumm . Partei 1. sekretäriks sai 1944. aastal aga Nikolai Karotamm , valitsusjuhiks Arnold Veimer. Kommunistlik valitsus teostas äärmiselt brutaalset repressioonipoliitikat, areteeriti ja põlu alla pandi kümneid tuhandeid inimesi. Selline poliitika tipnes kahe sündmuse, märtsiküüditamisega 1949. aastal ning EKP VIII pleenumiga 1950. aastal, kui valitsus täielikult staliniseeriti ja mitmed haritlased ning avaliku elu tegelased põlu alla pandi ja nende tööde avaldamine keelati. Uueks parteijuhiks sai Venemaa eestlane Ivan Käbin (hiljem Johannes Käbin), kes jäi sellele kohale 28 aastaks.
Äärmine rahuolematus valitsuse repressioonipoliitikaga väljendus metsavendade väga aktiivse tegutsemisega ajavahemikus 1944–1953. Ka linnades tekkisid mitmed vastupanuorganisatsioonid, mis tihti koosnesid koolinoortest.
28. jaanuaril 1949 võttis NSV Liidu Ministrite Nõukogu vastu määruse «Abinõudest põllumajanduses Eesti, Läti ja Leedu NSVs» ning järgmisel päeval 29. jaanuaril 1949 otsuse kulakute, bandiitide ja natsionalistide väljasaatmise kohta. 1949. aasta 25. märtsil Balti riikides alanud küüditamise ohvriks langes üle 20 000 Eesti elaniku. Eraldi korraldati 1950–1951 küüditamisi Eestisse jäänud sakslastele ja Jehoova tunnistajatele, keda loeti eriti rahvavaenulikuks elemendiks.
Kõige räigemad nõukogude repressioonid lõppesid Jossif Stalini surma järel 1953. aastal, kuid ühiskond jäi jätkuvalt tugeva ideoloogilise surve alla.
Sulaajastu
Nikita Hruštšov
Nõukogude võimu poolne surve hakkas märgatavalt leevenduma pärast 1956. aastat, mil Nikita Hruštšov Stalini kuriteod NLKP XX kongressil hukka mõistis, ehkki see avalikkuse eest veel ametlikult 33 aastaks saladusse jäi. Eestis on lõdvema ideoloogilise survega 1960. aastaid nimetatud ka "sula- ajastuks ".
Stagnatsioon
Stagnatsioon
1970. aastate lõpus algas Eestis uus tugevnev ideoloogiline surve, mis leidis väljundi eestkätt uues venestamislaines. Immigrantide vool Eestisse kasvas veelgi ning 1978. aastal sai parteijuhiks Moskva juhtnööre täht-tähelt täitev ja eesti keelt vaevu oskav Karl Vaino. Ideoloogilise surve tugevnemise tõttu hoogustus ka dissidentlus (teisitimõtlemine), mille üheks silmapaistvamaks tulemuseks oli 40 kiri 1980. aastal.
1980. aastal toimus Tallinnas ka Moskva suveolümpiamängude purjeregatt. Seetõttu korrastati Tallinna vanalinna ja rajati mitmeid ehitisi, sealhulgas linna kõrgeim hotell "Olümpia".
Nõukogude võimu perioodil muutus oluliselt ka Eesti elanikkonna rahvuslik koosseis. Eriti 1960. aastatest 1980. aastateni toimunud võõrtööjõu sissetoomisega langes eestlaste osakaal Eesti elanikkonnast 1989. aastaks 61,5%-ni.
Perestroika ja laulev revolutsioon
Fosforiidisõda
Laulev revolutsioon
1985. aastal Nõukogude Liidu juhiks saanud Mihhail Gorbatšov alustas 1987. aastal kriisis oleva riigi päästmiseks perestroika ja glasnosti kampaaniat, millega lubati inimestel teatud määral kritiseerida ka kehtivat režiimi. Eestis kritiseeriti esialgu valitsuse konkreetset poliitikat, eriti kava rajada Kirde-Eestisse fosforiidikaevandusi (fosforiidisõda), samuti esitati omapoolseid ettepanekuid, näiteks IME projekt. Peagi liitusid põhiliselt majanduslike nõudmistega aga ka rahvuspoliitilised, juba 1988. aasta alguses toodi välja Eesti rahvuslipud ja loodi Eesti Muinsuskaitse Selts, mis hakkas lisaks kultuurväärtuste kaitsmisele tegelema ka rahvuspoliitikaga. Toimus loomeliitude ühispleenum, millel eesti kultuuritegelased avaldasid sügavat nördimust Eestis valitseva olukorra üle. Loodi Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), mis võttis otseselt suuna Eesti iseseisvuse taastamisele. Sama aasta suvel toimusid ka öölaulupeod, kus sajad tuhanded inimesed laulsid rahvuslikke laule ja nõudsid senise parteijuhi Karl Vaino tagasiastumist. See saigi teoks, uueks EKP juhiks sai reformimeelne Vaino Väljas, Ministrite Nõukogu esimeheks aga Indrek Toome. Uus juhtkond püüdis leida keskteed impeeriumi- ja iseseisvusmeelse poliitika vahel ja võttis suuna Eesti NSV muutmisele suure autonoomiaga liiduriigiks. Seda poliitikat toetas ka samal aastal loodud Eestimaa Rahvarinne .
Eesti NSV suveräänsusdeklaratsioon, Kodanike Komiteede liikumine ja Balti kett
Deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest
Oluliseks sammuks Eesti autonoomsuse suunas oli deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest, mis võeti vastu 16. novembril 1988. Moskva seda ei tunnustanud. 1989. aastal hakkasid radikaalsemad rahvuslased moodustama Eesti Kodanike Komiteesid, mis pidid taastama Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse alusel. ENSV juhtkond sellega aga veel ei nõustunud, vaid taotles NSV Liidu muutmist võrdsete riikide liiduks liidulepingu alusel. Mõlemad suunad olid vastuvõetamatud aga nii Gorbatšovile kui ka tagurlikele kommunistidele, viimased organiseerisid Eestis Interliikumise (ka Inetrrinne), mis asus ägedalt NL-i terviklikkust kaitsma ja püüdis eestlaste rahvuslikke püüdlusi lämmatada. 23. augustil 1989, Molotovi-Ribbentropi pakti (MRP) 50. aastapäeval, toimus Tallinnast Vilniuseni ulatuv Balti kett, kus eestlased, lätlased ja leedulased protesteerisid MRP tagajärgede vastu. Alates sellest hakkas ka Eesti NSV juhtkond liikuma pigem Eesti täieliku iseseisvuse toetamise suunas.
Suund iseseisvumisele
1990. aastal toimusid Eestis esimesed enam-vähem vabad valimised pärast Teist maailmasõda, kus valiti Eesti NSV Ülemnõukogu XII koosseis, milles selge enamuse said reformikommunistid ja neid toetav Rahvarinne, sest rahvusradikaalsed ERSP ja selle toetajad keeldusid jätkuva okupatsiooni tingimustes valimistel osalemast. Peaministriks sai Edgar Savisaar, Eesti NSV nimetati samal aastal ümber Eesti Vabariigiks, ehkki NSV Liidust väljaastumisele otseselt veel ei asutud. Valitsus kuulutas välja üleminekuperioodi, mis plaaniti tõenäoliselt lõpetada Eesti iseseisvuse täieliku taastamisega. Rahvusradikaalid valisid samal aastal Eesti Kongressi, mis pidi samuti hakkama ette valmistama Eesti iseseisvuse taastamist. Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi vahel puhkesid vaidlused, kas taastada sõjaeelne või luua "uus" iseseisvus .
3. märtsil 1991 korraldati Eesti iseseisvuse küsimuses referendum, mis näitas Eesti elanike selget toetust iseseisvuse ideele. Interrinne ja teised impeeriumimeelsed jõud püüdsid veel iga hinna eest vana korda säilitada, ehkki ka Gorbatšov oli sunnitud järele andma ja nõustus juba liidulepingu ideega. Balti riikidele, Gruusiale ja mitmele teisele liiduvabariigile tuli viimase järeleandmine aga juba liiga hilja ning nad lükkasid selle tagasi, nõudes Gorbatšovilt nõustumist nende lahkumisele NSV Liidust.
Kultuur
Teine maailmasõda ja nõukogude võimu taaskehtestamine 1944. aastal lõhestasid senise tervikliku eesti kultuuri kaheks: välis- ja kodueesti kultuurieluks. Paguluses oli suurem loomevabadus, kuid vähem eestikeelse kultuuri tarbijaid ning tõenäosus kultuuriliselt assimileeruda asukohamaaga oli suur. Eesti kultuuril Eesti NSVs tuli vastu seista venestamisesurvele ja loomevabaduse piiramisele, mis lõppkokkuvõttes ka õnnestus ja tagas eesti kultuuri püsimajäämise. Samal ajal lubas Nõukogude režiim mõningaid kultuurikontakte kodueesti ja väliseesti, mida ta püüdis oma huvides ära kasutada (VEKSA jms).
Eesti NSV aegse ametliku kultuuripoliitika peamiseks eesmärgiks oli “ sisult sotsialistliku ja vormilt rahvusliku” kultuuri juurutamine. Sellest tulenevalt suhtus uus võim eestlaste kultuuripärandisse algusest peale klassiprintsiibist lähtudes. Kogu intellektuaalne sfäär oli nõukogude ajal kord rohkemal, kord vähemal määral ideoloogilise surve all sõltuvalt parasjagu valitsevatest poliitilistest oludest . Ent olenemata režiimi väikestest kõikumistest liberaalsuse ja ranguse skaalal, eikadunud tsensuur (Glavlit) kunagi - selle ülesanne oli koos pideva meelsuskontrolliga takistada vaba mõtte levikut ühiskonnas.
​Tugeva surve all oli ka usuelu . Kiriku ja muude vaimuelusfääride kontrollimisel etendasid olulist rolli julgeolekuorganid (KGB). Negatiivsete tagajärgedega oli Eesti NSV poliitiline ja majanduslik eraldatus maailmast, millega kaasnes ulatuslik (ent kaugeltki mitte täielik) infosulg Lääne vaimsetest arengutest ja suundumustest. Sõjajärgsel aastakümnel käsitas režiim piiriüleseid teadus- ja kultuurikontakte negatiivsena - "lääne eest lömitamisena“. See aga tähendas otsest sundi orienteeruda vene kultuurile, eriti tugev oli see sund 1940. aastate lõpus ja 1950. aastate esimesel poolel. Venestamispüüetest hoolimata jäi eestikeelne haridus ja kultuur püsima.
Nõukoguliku kultuuripoliitika üheks osaks oli eelnevate põlvkondade poolt loodud kultuuripärandi valikuline hävitamine. Nii puhastati raamatukogud sõjajärgsetel aastatel “kodanliku ühiskonna pärandist”, mille käigus hävitati märkimisväärne osa iseseisva Eesti ajal ilmunud perioodikast ja ilukirjandusest ning enamik allesjäänust suleti erihoidlatesse. Eeltoodule lisandus tervet ühiskonda hõlmav propaganda, mis pidi aitama allutada kogu vaimset elusfääri valitseva režiimi kontrollile .
Majandus
Eesti Vabariigi majanduse aluseks oli olnud talumajapidamisele tuginev põllumajandus ning kohalikke ressursse ja tööjõudu arvestav tööstus. Eesti majandussüsteemi lammutamine algas juba esimesel nõukogude aastal (1940-1941), kuid lõplikult purustati väikeriigi majandusmudel sõjajärgsel perioodil. See saavutati esmalt maareformi, seejärel sundkollektiviseerimise (kolhoseerimine) ja forsseeritud industrialiseerimise abil ning jäiga riikliku plaanimajanduse kehtestamisena. Nii pääses Eestis maksvusele käsumajandus, mis ei arvestanud kohalikke tooraine - ega tööjõuressursse, ajalooliselt väljakujunenud tootmistavasid ega vajadusi. Hiljem - 1960. aastate algul - tehti küll Moskvas katseid vähendada NSV Liidu majanduse tsentraliseeritust nn rahvamajandusnõukogude loomise kaudu , kuid nende mõju jäi ajutiseks.
​​Eestisse rajatud suurettevõtted vajasid palju vastava väljaõppega töötajaid, mis tõi kaasa massilise võõrtööliste sissevoolu. Rasketööstuse (sh. sõjatööstuse)  eelisarendamine ning normaalsete turusuhete asemel riikliku kaubajaotuse sisseseadmine põhjustas NSV Liidus alalise toidu- ja tarbekaupade puuduse (nn. defitsiit). Samas jäi Eesti NSV tarbimis- ja elatustase nii sõjajärgse madalseisu ajal kui ka edaspidi märgatavalt kõrgemaks NSV Liidu keskmisest.
Raudsest Eesriidest hoolimata jõudis Eestisse teadmine ning materiaalne tõestus lääne tavalise inimese elatustasemest (peamiselt läänes elavate sugulaste postipakkide abil, samuti Soome turistide vahendusel). NSV Liidu teiste piirkondade jaoks muutus Eesti omamoodi “läänelikuks oaasiks” – Soviet-West’iks (Sovetski Zapad). Eestlased võtsid omakorda eeskuju soomlastelt, kelle eluolust, aga ka parlamentaarse riigikorra toimimisest saadi aimu Soome TV vahendusel. Eesti NSV väline “läänestumine” väljendus peamiselt materiaalse heaolu “hankimises”, mis omakorda meelitas siia hulgaliselt immigrante. Paremad majanduslikud olud soodustasid samas ka eestlaste noorema ja keskmise põlvkonna süvenevat mugandumist nõukoguliku süsteemiga.
Poliitika
EKP oli Eesti territooriumil aastail 1920-1990 tegutsenud kommunistlik partei, Eesti NSV ajal 1940-1990 ka ainupartei. EKP oli 20. sajandil Eesti arengut oluliselt mõjutanud erakond. Nõukogude Liidu KP territoriaalse allüksusena oli EKP eesmärk üles ehitada kommunistlik ühiskond. EKP kõrgeim organ oli EKP Kongress , millel valiti kongressi saadikute seast EKP Keskkomitee ja EKP revisjonikomitee. Jooksvate ülesannete täitmiseks valis Keskkomitee EKP Keskkomitee büroo. Parteid juhtisid EKP Keskkomitee esimesed sekretärid Karl Säre, Nikolai Karotamm, Ivan Käbin, Karl Vaino ja Vaino Väljas.
1944-1947 tegutses Moskvas ÜK(b)P KK Eesti büroo. Üleliidulise büroo tegevuse eesmärk oli nõustada ja kontrollida kohaliku parteiosakonna (see tähendab EK(b)P KK Eesti büroos ja alles seejärel EK(b)P KK büroos. EKP tegutses Tllinnas asuva EKP Keskkomitee ning piirkondlike allasutuste linna-ja rajoonikomiteedena. Pärast 1924.aasta 1. detsembri riigipöördekatse mahasurumist keelustati Eesti kommunistide tegevus. 1938.aastal siiski varem vangistatud poliitvangid amnesteeriti, välja arvatud 1924. aasta 1.detsembri riigipöördekatsest osavõtnud. Põrandaaluste kommunistide arv küündis Eestis enne 1940.aasta juunit 120-130 inimeseni. Pärast juunipööret tühistas Johannes Varese valitsuse sisekaitseülem Harald Haberman Eesti Kommunistliku Partei keelustamise 4.juulil 1940.
Et suurendada kiiresti EKP liikmeskonda, võttis ÜK(b)P Poliitbüroo 10.märtsil 1941 vastu otsuse ÜK(b)P allorganisatsiooni ajutise vastuvõtmise korra. Nii anti võimalus soovijatena esineda Nõukogude Liidust saabunud kommunistidel. Sama korra alusel võis parteisse vastu võtta ka isikuid, kes olid Eestisse saabunud Nõukogude Liidust.
8.oktoobril 1940 nimetati EKP ümber Eestimaa Kommunistlikuks (bolševike) Parteiks (EK(b)P) ja ÜK(b)P Keskkomitee otsusega sai EK(b)P Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei allorganisatsiooniks. Sellel liikmeskonna kiire suurendamise ajal liitus parteiga ka “ebasoovitavaid inimesi“. Juba 1940.aasta novembris-detsembris toimus parteipiletite vahetamise käigus ridade puhastus. Parteist heideti välja 500-600 inimest.
EKP juhtimisel natsionaliseeriti 680 ettevõtet: need, kus töötas üle 20 töötaja, ja need, kus oli vähem töötajaid, kuid töö oli tugevalt mehhaniseeritud. Igasse ettevõttesse määrati komissar ja tööliste ühistel põhimõtetel palgad. Teise maailmasõja aegu kuulus EKP-sse ligikaudu üheksasada liiget, kellest 90% asus Venemaa tagalas. 1953 muutis (EK(b)P) nime tagasi Eestimaa Kommunistlikuks Parteiks. EKP vastutas kõigi ettevõtete natsionaliseerimise, tuhandete inimeste küüditamise ja muusuguse represseerimise, talude kollektiviseerimise ja Eesti venestamise eest. Kuigi käsud nendeks operatsioonideks tulid Moskvast, jäi EKP hooleks plaanide väljatöötamine ja täitmine. Partei lagunemise eel oli EKP liikmeid saja tuhande ringis, mis oli umbes viieteistkümnendik Eesti elanikest. Eestlaste osakaal EKP liikmeskonnas oli sel ajal 40% ja 55% vahel. Poole sajandiga käis EKP liikmeskonnast läbi veerand miljonit eestlast. Pärast NKLP Keskkomitee büroo 14.detsembri 1987 salajast otsust natsionalismi ilmingute kohta Eestis, Lätis ja Leedus järgnes 5.jaanuaril 1988 vastav otsus EKP Keskkomitee büroolt, mille kohaselt tuli “paljastada ja kritiseerida Eesti kodanluse ja tema liitlaste kiskjalikku olemust, valge terrori initsiaatoreid ja läbiviijaid, kodanliku Eesti iseseisvuse loosungi olemust: “Kellele iseseisvus, kellele ike,“ Eesti kodanluse 20 aasta juhtimise tegelikke tulemusi, kodanliku Eesti reaktsioonilisi tegelasi, müüti kodanliku Eesti õitsengust, Eesti kodanluse koostööd fašistidega, metsavendade tegevust ja Nõukogude Eesti ajaloo võltsijaid“. Selle plaani täitmist arutasid ning koostasid realiseerimisplaani EKP KK büroo liikmed Karl Vaino (EKP KK I sekretär), Arnold Rüütel (Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees), Bruno Saul, Gennadi Aljošin, Ganjušov, Rein Ristlaan (EKP KK ideoloogiasekretär), Artur Bernhard Ups, Karl Kortelainen (Eesti NSV Julgeoleku Komitee esimees), Liiv, Ain Soidla ja Indrek Toome (Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe I asetäitja). 17.detsembril 1987 oli EKP KK büroo istung, millel kinnitati eespool toodud NLKP KK määruse täitmise esmaste ürituste plaan ja otsustati 22.detsembril 1987 kokku kutsuda ENSV parteiaktiivi nõupidamine ideoloogiaküsimuses.