Nõukogude okupatsioon Eestis aastatel 1940–1941 (0)

I etapp – Nõukogude okupatsioon  
 Eestis aastatel 1940–1941
Sissejuhatus
Tema Ekstsellents Eesti Vabariigi  President   Lennart  Meri kirjutas 14. augustil 1998 ko-
misjoni liikmetele :
“Ma loodan, et  komisjon  suudab aidata minu riigil astuda kindlalt tuleviku poole pärast 
seda, kui on tuvastatud kõik isikud ja rühmad, kes vastutavad pool sajandit tagasi Eestis toi-
munud paljude traagiliste sündmuste eest.”
Komisjon  moodustati, et uurida põhjalikult ajaloolisi dokumente inimõiguste massilise 
rikkumise kohta Eestis Teise maailmasõja ajal ja pärast seda.
Komisjon  jaotas  oma  uurimistöö  kolmeks  osaks:  esimene  Nõukogude  okupatsioon 
(1940–1941), Saksa okupatsioon (1941–1944,  lõppraport  avaldati aastal 2001) ja teine Nõu-
kogude okupatsioon (alates 1944. aastast).
Komisjon avaldab tänu Toomas Hiiole ja uurimisrühma liikmetele väärtuslike raportite 
eest, millel põhinevad komisjoni järeldused.
Mõisted
Et täpselt määratleda, keda lõppraportis käsitletakse, leppis komisjon kokku, et  terminit  
“eestlane” kasutatakse vaid kodakondsuse tähenduses. Kui me peame vajalikuks nimetada 
Eesti kodanike konkreetseid etnilisi või usulisi rühmi, kasutame vastavat terminit. Enamus-
rahvuse määratlemiseks kasutame me terminit “etnilised eestlased”.
Oma esimesel koosolekul otsustas komisjon kasutada käesolevale raportile lisatud Rah-
vusvahelise Kriminaalkohtu 1998. aasta  Rooma  statuudi artiklis 7 sätestatud “inimsusevas-
taste  kuritegude”  definitsioone. Kuigi nimetatud definitsioonid töötati välja palju aastaid
pärast meie poolt uuritud sündmusi, oleme veendunud, et need kajastavad standardit, mis 
on nende sündmuste puhul kohane. Komisjon ei ole kohus; kõik õiguslikud meetmed, mida 
võidakse  rakendada  komisjoni   leidude   tulemusena,  kuuluvad  Eesti  Vabariigi  asjakohaste 
ametiasutuste pädevusse. Nende sündmuste analüüsimisel, millel põhineb käesolev  raport , 
jõudis komisjon järeldusele, et teatud sündmused vastasid  Rooma  statuudi artiklis 8 sätesta-
tud sõjakuritegude definitsioonile.
3
Ajalooline taust
24. veebruaril 1918. aastal avaldas Eesti Päästekomitee “Manifesti kõigile Eestimaa rah-
vastele” ning kuulutas Eesti iseseisvaks vabariigiks. Enne seda kuulusid eestlaste poolt asus-
tatud  alad  Vene  impeeriumi  Eestimaa  ja   Liivimaa    kubermangudesse .  Niinimetatud  Balti 
erikord, mis kehtis nendes kubermangudes, tagas laiaulatusliku  autonoomia : rakendati oma 
tsiviilkoodeksit, kohalik võim kuulus linnadele ja kohalikele rüütelkondadele ning enamus 
rahvastikust kuulus luteri kirikusse.
1918. aasta  veebruaris  okupeeris Saksamaa keiserlik 8.  armee  Eesti ja veebruarist kuni 
novembrini kuulus võim Eestis 8. armee ülemjuhatusele. Pärast Compiègne’i  vaherahu  all-
kirjastasid August Winnig, Saksa valitsuse peavolinik Eestis ja Lätis, ning Eesti Ajutise Valit-
suse esindajad 19. novembril 1918. aastal Riias lepingu, millega Saksamaa andis ülemvõimu 
Eestis üle Eesti Ajutisele Valitsusele. Samal ajal koondas Nõukogude Venemaa Eesti piirile 
Punaarmee üksusi, kes ründasid 28. novembril 1918. aastal Narvat. Eesti Vabariigi Ajuti-
ne Valitsus kuulutas 29. novembril välja üldmobilisatsiooni. Algas Eesti  Vabadussõda . Eesti 
sõjaväge toetasid  Suurbritannia   laevastik  ning vabatahtlikud Soomest,  Taanist  ja Rootsist. 
Punaarmee üksused tõrjuti Eestist välja 1919. aasta jaanuaris ja veebruaris. Eesti Vabariigi ja 
Nõukogude Venemaa vaheline Tartu  rahuleping  allkirjastati 2. veebruaril 1920. Nõukogude 
Venemaa tunnustas Eesti iseseisvust. Soome tunnustas Eestit 7. juulil 1920, Suurbritannia, 
Prantsusmaa ja Itaalia tegid sama 26. jaanuaril 1921 ning Ameerika  Ühendriigid  28. juulil 
1922.
Eesti sai Rahvasteliidu liikmeks 22. septembril 1921.
1920. aastal vastu võetud põhiseaduse kohaselt oli Eesti demokraatlik parlamentaarne 
vabariik.  100-liikmeline  ühekojaline   parlament   valiti  kolmeks  aastaks.   Riigipead   Eestil  ei 
olnud. Valitsusjuht –  riigivanem  ( peaminister ) – täitis vajaduse korral  riigipea  esindusko-
hustusi. 1922. aasta rahvaloenduse andmetel moodustasid eestlased 87,6% Eesti elanikkon-
nast , 1934. aasta rahvaloenduse alusel oli eestlaste osakaal 88,1%. Suurimateks vähemusrah-
vusteks olid  venelased ,  sakslased ,  rootslased , lätlased,  juudid  ja poolakad. 1925. aastal võttis 
parlament vastu vähemusrahvuste  kultuurautonoomia  seaduse. Kuni 1941. aastani said ve-
nelased, sakslased, juudid ja rootslased omandada keskhariduse oma keeles.
Kommunistlik  partei  oli  keelatud.  Eesti   kommunistid   tegutsesid  põranda  all  alates 
1920. aastast  Kominterni  Eesti sektsioonina. Eesti kommunistid püüdsid Nõukogude Lii-
dust  saadetud agentide juhtimisel alustada 1. detsembril 1924. aastal ülestõusu. See suruti 
samal päeval maha. Pärast seda kahanes kommunistide  toetamine  peaaegu  olematuks . Eesti 
kommunistide juhtkond tegutses Nõukogude Liidus.
Paremradikaalse  rahvaliikumise  Eesti  Vabadussõjalaste  Liit   toetajaskond   suurenes 
1930. aastate alguses. Niinimetatud vapside liikumise liikmed ründasid parlamentaarset süs-
teemi, kasutades populistlikku propagandat, ja nõudsid uue põhiseaduse vastuvõtmist, mille 
alusel antaks presidendile suured  volitused . Vapside liikumise poolt rahvaalgatuse korras 
esitatud uue põhiseaduse eelnõu sai 1933. aasta rahvahääletusel 2/3 häältest. Uus  põhiseadus  
jõustus 24. jaanuaril 1934. Et vältida vapside kandidaadi arvatavat  võitu  lähenevatel  presi -
dendivalimistel, kuulutas riigivanem (peaminister)  Konstantin  Päts 12. märtsil 1934. aastal 
riigis välja erakorralise seisukorra ja kutsus Vabadussõja-aegse Eesti sõjavägede juhi kind-
ralleitnant  Johan  Laidoneri  sõjavägede  ülemjuhatajaks.  Vapside   organisatsioonid   suleti  ja 
nende juhid vangistati. Vapside liikmed ja nende  pooldajad  kõrvaldati riigiteenistusest, sõja-
4
väest ja kohalikest omavalitsustest. Põhiseaduse kohaselt oli parlament – Riigikogu –  alaline  
asutus, seepärast saatis valitsus selle 2. oktoobril 1934. aastal laiali, kuid jättis niinimetatud 
vaikivasse olekusse: uusi valimisi ei korraldatud. Poliitiliste erakondade tegevus peatati 1935. 
aasta märtsis. Asutati rahvaliikumine Isamaaliit, mis oli ainus seadusega lubatud poliitiline 
liikumine.
1937. aastal kutsuti kokku  Rahvuskogu , kes töötas välja uue põhiseaduse, mis jõustus 
1. jaanuaril 1938. aastal. Selle põhiseadusega nähti ette  kahekojaline  parlament: Riigivoliko-
gu oli parlamendi alamkoda, mis koosnes 80st rahva poolt valitud esindajast, ning Riiginõu-
kogu oli parlamendi ülemkoda, kuhu kuulus 40 liiget: kohalike omavalitsuste, kahe suurima 
kiriku, kahe ülikooli ja kutsekodade esindajad ning kümme presidendi poolt nimetatud lii-
get.  Riigipeana  oli presidendil laiaulatuslik võim ja ta oli täitevvõimu juht; peaminister oli 
valitsuse eesistuja. Konstantin Päts valiti presidendiks 1938. aasta  aprillis . Poliitiliste parteide 
tegevus jäi keelatuks. 1938. aastal valiti Riigivolikokku viiskümmend viis valitsusmeelse Isa-
maaliidu esindajat ning 25 opositsiooni esindajat. Riigis jäi kehtima kaitseseisukord .
Aastatel 1934–1940 juhiti Eesti Vabariiki autoritaarselt. 1938. aasta mais andis president 
Päts  amnestia , mille alusel vabastati vanglast 183 poliitvangi. Enamik neist (104) olid kom-
munistid ja nende poolehoidjad, kes olid riigivastase tegevuse eest aastatel 1923–1938 pikaks 
ajaks vangi mõistetud, samuti vabastati 79 vapside liikumise liiget. 1940. aasta suvel oli lisaks 
kriminaalkurjategijatele  vangis  36 inimest, kes olid süüdi mõistetud spionaažis Nõukogude 
Liidu kasuks, ja seitse isikut, kes olid vangistatud poliitiliste süütegude pärast.
Eesti Vabariigi okupeerimine ja Nõukogude Liitu 
inkorporeerimine
23. augustil 1939. aastal allkirjastasid Nõukogude Liidu (edaspidi  NSVL ) välisasjade rah-
vakomissar Vjatšeslav  Molotov  ja Saksamaa  välisminister  Joachim von Ribbentrop Nõuko-
gude Liidu ja Saksamaa vahelise mittekallaletungilepingu. Lepingu salajases lisaprotokollis 
nähti ette mõjusfääride jaotamine Ida-Euroopas. Eesti jäeti Nõukogude Liidu mõjusfääri.
1.  septembril  1939  ründas  Saksamaa  Poolat  –  algas  Teine   maailmasõda .  Punaarmee 
tungis 17. septembril 1939. aastal Poola idaossa. 28. septembril 1939. aastal sundis  NSVL  
Eestit allkirjastama vastastikuse abistamise pakti, mille kohaselt paigutati alates 1939. aasta 
oktoobrist Eesti territooriumile Nõukogude Liidu maa-, mere- ja lennuväebaasid ligikau-
du 25 000 Nõukogude sõjaväelasega. Samal ajal oli Eesti sõjaväe tegevteenistuses ligikaudu 
15 000 meest.
6. oktoobril 1939 peetud kõnes kutsus Saksamaa riigikantsler Adolf  Hitler  kõiki Eestis, Lä-
tis, Leedus, Itaalias ja Nõukogude Liidus elavaid sakslasi Saksamaale ümber asuma. Sakslaste 
ümberasumine kooskõlastati läbirääkimistel Nõukogude Liiduga. Ligikaudu 14 000  sakslast  
(niinimetatud ümberasujad, saksa keeles Umsiedler) lahkusid Eestist 1939. aasta oktoobrist 
1940. aasta maini. Pärast seda, kui NSVL okupeeris Eesti, läks Nõukogude Liidu ja Saksamaa 
vahel  allkirjastatud  lepingu alusel 1941. aasta  jaanuarist   aprillini  Eestist Saksamaale veel ligi-
kaudu 7500 inimest (niinimetatud järelümberasujad, saksa keeles Nachumsiedler).
16. juunil 1940. aastal esitas Molotov August Reile, Eesti saadikule Moskvas, ultimaatu-
mi, milles ta süüdistas Eestit vastastikuse abistamise pakti rikkumises ja nõudis täiendava 
Punaarmee väekontingendi paigutamist Eestisse ning uue valitsuse moodustamist. Eesti va-
5
litsus otsustas ultimaatumi vastu võtta: Eesti ei saanud  loota  välisriikide abile ja valitsus pi-
das relvastatud vastupanu lootusetuks. 17. juunil toodi Eestisse veel kuus Punaarmee laskur-
diviisi, tankibrigaad ning mere- ja lennuväeüksused. Koos varem Eestisse toodud vägedega 
oli Eestis 21. juuniks üle 100 000 NSVLi sõjaväelase. Juba 1940. aasta juunis paigutati Balti 
laevastiku sõjanõukogu Tallinna ja Punaarmee 8. armee ülemjuhatus Tartusse .
Peaminister Jüri Uluotsa valitsus astus tagasi 18. juunil 1940. aastal. Üleliidulise Kommu-
nistliku (bolševike) Partei (edaspidi ÜK(b)P)  Keskkomitee  sekretär ja ÜK(b)P  Leningradi  
linna- ja oblastikomitee sekretär, ÜK(b)P Keskkomitee Poliitbüroo liige Andrei  Ždanov  saa-
bus Tallinna 19. juunil ning dikteeris president Pätsile uue valitsuse koosseisu. President Päts 
nimetas valitsuse Ždanovi survel ametisse 21. juunil 1940. aastal.
Alates 21. juunist kuni 25.  augustini  1940 likvideeriti Eesti Vabariigi  riigiasutused , po-
litsei,  sõjavägi,   rahandus -  ja   majandussüsteem ,  alustati  haridusasutuste  reorganiseerimist 
vastavalt NSVLi mudelile ning saadeti laiali  kodanikuühendused . Sama toimus ka Lätis ja 
Leedus. Vastavalt NSVLi esindajate juhtnööridele korraldasid kolme Balti riigi valitsused 
kolmes  riigis korraga, 14. ja 15. juulil 1940, uute parlamentide valimised. Nende “parlamen-
tide” istungid, kus riigid kuulutati nõukogude sotsialistlikeks vabariikideks ning taotleti vas-
tuvõtmist NSVLi, toimusid samuti ühel ajal – 21. juulil 1940. “Parlamendid” kuulutasid maa 
riigi omandiks, kaotades maa eraomanduse, samuti kuulutasid “parlamendid” välja pankade 
ja tööstusettevõtete natsionaliseerimise.
Neid protsesse Eestis, Lätis ja Leedus juhtisid ÜK(b)P Keskkomitee peasekretär  Jossif  
Stalin ,  ÜK(b)P  Keskkomitee  Poliitbüroo  ja  ÜK(b)P  Keskkomitee.  Nende  otsused  seoses 
ümberkorraldustega  Balti  riikides  on   praeguseks   osaliselt  avaldatud.  Eestis  koordineeris 
ümberkorraldusi  Ždanov, kes elas 2. juulist 1940 kuni juuli lõpuni Tallinnas NSVLi saatkon-
nas. Eesti Nõukogude Liitu  inkorporeerimise  kohalik koordinaator oli Vladimir Botškarjov, 
kes  tegutses  NSVLi  kaubandusesindajana  ja  NSVLi  Tallinna  saatkonna  volinikuna  alates 
1930ndate aastate  lõpust . Ta määrati 1940. a juunis NSVLi saadikuks Eestis ning alates 1940. 
aasta septembrist kuni 1941. aasta augustini tegutses ta ÜK(b)P Keskkomitee ja NSVLi Rah-
vakomissaride Nõukogu esindajana.
21. juunil 1940 ametisse nimetatud peaminister Johannes  Varese  valitsus sai korraldu-
si Ždanovilt, Botškarjovilt ja teistelt Nõukogude Liidu saatkonna ametnikelt ning samuti 
mitmete valdkondade (rahandus, majandus,  väliskaubandus , Siseasjade  Rahvakomissariaat , 
raudtee ) volinikelt, kes olid saadetud Eestisse.
1940.  aasta  augusti  alguses  registreeris  NSVLi  Ülemnõukogu  ametlikult  Eesti,  Läti  ja 
Leedu vastuvõtmise NSVLi. Alustati Eesti Vabariigi riiklike struktuuride asendamist Nõu-
kogude struktuuridega. 25. augustil 1940 kuulutasid Eesti, Läti ja Leedu “parlamendid” end 
“ajutisteks ülemnõukogudeks” ja kinnitasid uued  põhiseadused , mis olid koostatud NSVLi 
liiduvabariikide  olemasolevate  põhiseaduste  järgi.  ÜK(b)P  Keskkomitee  Poliitbüroo  oli 
“parlamentide” 25. augusti deklaratsioonide tekstid (need olid kõigis kolmes riigis ühesu-
gused) eelnevalt kinnitanud. 21. juunil 1940 ametisse määratud “valitsused”  astusid  tagasi 
ja nende asemele määrati peaaegu eranditult Kommunistliku Partei liikmetest koosnevad 
Rahvakomissaride  Nõukogud.  ÜK(b)P  Keskkomitee  Poliitbüroo  oli  ka  nende  koosseisud 
eelnevalt kinnitanud.
Eesti lõplik sovetiseerimine toimus 1940. aasta augustist kuni 1941. aasta suveni. ÜK(b)P 
Keskkomitee Poliitbüroo otsuse ja NSVLi kaitse rahvakomissari  Semjon  Timošenko korral-
duse alusel reorganiseeriti Eesti sõjavägi (nagu ka Läti ja Leedu sõjavägi) 1940. aasta augustis 
6
Punaarmee territoriaalseks laskurkorpuseks ja see allutati Punaarmee komissaride kontrol-
lile . Eestis (nagu ka Lätis ja Leedus) kehtestati 1940. aasta hilissügisel NSVLi  rahasüsteem  
ning Vene NSFV  kriminaal -, tsiviil- ja kohtumenetluse koodeksid. Kohalikud  omavalitsused  
sovetiseeriti 1941. aasta jaanuaris: Eesti NSV (edaspidi  ENSV ) Ajutise Ülemnõukogu Presii-
dium (Ülemnõukogu alaline organ) määras oma otsusega maakondade, linnade ja valdade 
Töörahva Saadikute Nõukogude Täitevkomiteede koosseisud nimeliselt ilma formaalsetegi 
valimisteta.
ÜK(b)P juhtis kõiki protsesse Nõukogude Liidus nii  riiklikul  kui ka kohalikul tasandil. 
Eestimaa Kommunistlik (bolševike) Partei (edaspidi EK(b)P) ühendati ÜK(b)Pga  ametli -
kult 1940. aasta  oktoobris  ja selle  kongress  peeti 1941. aasta veebruaris. Kongressil täideti 
enamik juhtivaid ametikohti Nõukogude Liidust tulnud inimestega.
Komisjon jõudis järeldusele, et 17. juunil 1940 okupeeris NSVL Eesti Vabariigi (nagu ka 
Läti ja Leedu), kasutades selleks sõjalise jõuga ähvardamist. NSVLi eesmärk oli Balti riikide 
alaline  liitmine  oma territooriumiga. Lavastati Balti riikide “vabatahtlik” ühinemine Nõuko-
gude Liiduga ja algas nende riikide sunniviisiline sovetiseerimine.
Eesti (nagu ka Läti ja Leedu) okupeerimine tähendas NSVLi pikaajaliste ekspansionistlike 
eesmärkide  täitumist.  Eesti,  Läti  ja  Leedu  okupeerimise  taktikaliseks  lähtepunktiks  oli 
1939. aasta augustis NSVLi ja Saksamaa vahel allkirjastatud mittekallaletungileping. NSVLi 
tegevust ei õigusta sõjaline vajadus kaitsta NSVLi  piire  Teise maailmasõja ajal, millele mõni-
kord viidatakse kui Eesti okupeerimise põhjusele 1940. aastal.
Eestis 21. juunil 1940 ametisse nimetatud Varese valitsuse ja 14.–15. juunil 1940 valitud 
“parlamendi” tegevust juhtisid NSVLi esindajad Tallinnas vastavalt ÜK(b)P Keskkomitee 
Poliitbüroo direktiividele. Seetõttu ei teinud need asutused otsuseid mitte Eesti Vabariigi, 
vaid NSVLi huvides Eesti annekteerimise eesmärgil.
Komisjon jõudis järeldusele, et vastutus Eesti Vabariigi annekteerimise ja Nõukogude 
Liitu inkorporeerimise eest lasub peamiselt Stalinil ja ÜK(b)P juhtkonnal ning eelkõige selle 
poliitbürool,  mis   langetas   või  kinnitas  kõik  olulisemad  otsused  Eesti  Vabariigi  okupeeri-
misel. Samuti lasub vastutus ÜK(b)P Keskkomiteel ja NSVLi Rahvakomissaride Nõukogul 
(valitsusel), sest nende kahe organi dekreedid ja otsused moodustasid aluse, mille põhjal ha-
kati alates 1940. aasta augusti algusest Eesti Vabariiki sovetiseerima. Eraldi tuleb esile tõsta 
Ždanovi ja Nõukogude Liidu Tallinna saatkonna nõuniku ning hilisema saadiku Botškarjovi 
osa, kes koordineerisid Eesti annekteerimist kohapeal.
Lisaks järeldas komisjon, et vastutus Eesti annekteerimisele kaasaaitamise eest lasub ka 
nendel Eesti Vabariigi kodanikel, kes koos Nõukogude  ametnikega  valmistasid ette ja viisid 
ellu võimu ülevõtmise ning aitasid rakendada tegelikke meetmeid Eesti annekteerimiseks. 
Eelkõige kuuluvad siia:
1)  21. juunil 1940 ametisse määratud Varese valitsuse liikmed, kes vastutavad oma ametiko-
hast tulenevalt rakendatud meetmete kasutamise eest;
2)  14. ja 15. juulil 1940 valitud  Riigivolikogu  liikmed, kes  langetasid  formaalse otsuse Eesti 
Vabariigi likvideerimise kohta;
3)  25. augustil 1940 ametisse nimetatud ENSV Rahvakomissaride Nõukogu liikmed, kes 
juhtisid Eesti sovetiseerimise meetmete rakendamist 1940.–1941. aastal;
4)  EK(b)P Keskkomitee Büroo ja selle liikmed, kes juhtisid ÜK(b)P Keskkomitee Poliitbü-
roo ja ÜK(b)P Keskkomitee direktiivide praktilist rakendamist Eestis.
7
Kriminaalsed sündmused Eestis aastatel 1940–1941
1.  Eesti Vabariigi kodanike ja elanike jälitamine ning süüdimõistmine
1940. aasta juunis sisenes Eestisse koos Punaarmee üksustega või kohe pärast neid NSVLi 
Siseasjade Rahvakomissariaadi (edaspidi  NKVD ) operatiivgrupp, mis juhtis Eesti kodanike 
ja elanike vangistamist Eesti Vabariigi territooriumil. Esimesed arreteerimised toimusid juba 
1940. aasta juunis. NKVD operatiivgrupi poolt olulisemaks peetud isikud viidi mõne päe-
va jooksul pärast Eestis kinnivõtmist Leningradi või Moskvasse, kus nad formaalselt uuesti 
arreteeriti.
1940. aasta juunist augustini püüdsid NSVLi okupatsioonivõimud jätta muljet, et Eesti 
territooriumil kehtivad jätkuvalt Eesti Vabariigi seadused. NKVD operatiivgrupi tegevuse 
varjamiseks kasutati Eesti poliitilist politseid. 1940. aasta juuni lõpus määrati  endised  põran-
daalused kommunistid Varese valitsuse siseministri otsusega Eesti poliitilise politsei komis-
sarideks (kohalike osakondade juhtideks) ja madalamate  astmete  ametnikeks. Inimeste kin-
nivõtmise aluseks olid kommunistidest poliitilise politsei komissaride välja antud määrused, 
mis formaalselt tuginesid Eesti Vabariigi kaitseseisukorra seadusele. Vangistatud inimesed, 
keda  kohe  Venemaale  ei   viidud ,  paigutati  enamjaolt  Tallinna  Keskvanglasse,  kus  NKVD 
operatiivgrupiga Eestisse toodud  uurijad  kuulasid neid tõlkide abiga üle. Pärast vangistamist 
menetleti kohtuasju NSVLi kriminaalkoodeksi ja kriminaalprotsessi koodeksi alusel,  ehkki  
Eesti suhtes hakkasid need formaalselt kehtima alles 1940. a detsembris.
1940. aasta juunist augustini arreteeriti kõik Eesti poliitilise politsei kõrgemad ametni-
kud, mõned sõjaväelased, mõned kohtunikud, endised Eesti siseministrid, Eesti Kaitseliidu 
üleriiklikud juhid ja mõned Kaitseliidu kohalikud liikmed, keda süüdistati “töölisliikumise 
mahasurumises, kontrrevolutsioonilises tegevuses, spionaažis Nõukogude Liidu vastu” jms. 
Aktiivselt jälitati  poliitikuid , politseiametnikke, sõjaväelasi ja kohtunikke, kes olid seotud 
Eesti kommunistide arreteerimise ja süüdimõistmisega alates 1918. aastast. Siiski arreteeriti 
inimesi ka pealekaebuste alusel. NKVD operatiivgrupp pööras eriti suurt tähelepanu Eestis 
tegutsenud endiste Vene valgekaartlaste organisatsioonide juhtidele ja liikmetele, kes  arre -
teeriti kõigepealt .
Kindral  Laidoner, viimane Eesti sõjavägede ülemjuhataja, küüditati 17. juulil 1940 koos 
abikaasaga Penzasse. President Päts küüditati koos poja,  minia  ja kahe pojapojaga 30. juulil 
1940 Ufasse. 1941. aasta suvel pärast NSVLi ja Saksamaa vahelise sõja algust vangistati nad 
mõlemad. Kindral Laidoner suri  Vladimiri   vanglas  1953. aastal ja president Päts Kalinini 
oblasti erivaimuhaiglas 1956. aastal.
Teadaolevalt arreteeriti 1940. aasta juunist augustini üle 300 inimese. Vangistatute kogu-
arv on tõenäoliselt suurem, kuid uurijatel puuduvad kokkuvõtlikud andmed ja kõigi arretee-
ritud isikute toimikud ei ole Eestis või pole üldse säilinud.
Pärast  Eesti  ametlikku  liitmist  NSVLiga  arreteeriti  inimesi  1940.  aasta  augustist  kuni 
1941. aasta sügiseni sarnaselt mujal NSVLis  kehtinud  korraga. ENSV Siseasjade Rahvako-
missariaat (NKVD) asutati 29. augustil 1940. aastal vastavalt NSVLi Siseasjade Rahvako-
missariaadi  kirjalikule  korraldusele  nr.  001067.  1941.  aasta  veebruaris  ja  märtsis  eraldati 
senine Riikliku Julgeoleku Peavalitsus (GUGB) koos mõnede allüksustega Nõukogude Lii-
du NKVDst ning moodustati nende baasil Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat (edaspidi 
NKGB). Ümberkorraldus viidi Eestis läbi 1941. aasta märtsis ja aprillis.
8
Vangistamisotsuse  langetasid  enamikel  juhtudel  Riikliku  Julgeoleku  Peavalitsuse  või 
NKGB  kohalikud  töötajad  oma  ülema  nõusolekul.  Otsused  kinnitas  siseasjade  rahvako-
missar Boris  Kumm , kes määrati 1941. aasta veebruaris riikliku julgeoleku rahvakomissa-
riks ,  või  tema  asetäitja  Aleksei  Škurin.  Arreteerimised  sanktsioneeris  ENSV   Prokuratuur  
(ENSV  prokurör  Kaarel  Paas  või tema asetäitja eriasjades  Sergei  Nikiforov ning tema eri-
osakonna  prokurörid ) või NKVD Balti ringkonna vägede sõjaväeprokuratuur (sõjaväepro-
kurör Palkin). Süüdistuskokkuvõtted kinnitasid samad  organid . Ka maakondade prokurörid 
andsid nõusolekuid süüdistuskokkuvõtete kinnitamiseks ja süüdistusmaterjali kohtulikule 
arutelule  saatmiseks.  ENSV   Prokuratuuri   eriosakonna  prokurörid  osalesid  süüdistajatena 
tribunalide töös. Vangid mõisteti tavaliselt süüdi Vene NSFV kriminaalkoodeksi paragrahvi 
58 erinevate lõigete alusel. Paljudel juhtudel ei põhinenud süüdistused konkreetsetel tegudel, 
vaid pigem vangi üldisel kutsealasel või ühiskondlikul tegevusel ning osalemisel kodanike-
ühendustes.
Enamasti langetasid otsuse mitmesugused sõjatribunalid. Eestis tegutsesid NKVD Bal-
ti ringkonna vägede sõjatribunali koosseisud, kuid otsuseid Eesti kodanike suhtes langeta-
sid ka raudtee, Balti Erisõjaväeringkonna, Punaarmee 8. armee, Balti laevastiku ja muud 
sõjatribunalid.  Pärast  arreteerimist  kohe  Leningradi  või  Moskvasse  viidud  isikud  mõis-
teti  süüdi  sealsete  sõjatribunalide  poolt.  Osa  süüdimõistvaid  otsuseid  langetasid  NKVD 
Erinõupidamised(NKVD organ karistuste  määramiseks  ja vangistatute süüdimõistmiseks). 
Erinõupidamised kohtuistungeid ei pidanud ja süüaluseid Erinõupidamise ette ei toodud. 
Otsused  langetati  dokumentide  alusel  tagaselja.  Vangilaagrisse  mõistetud  isikud  saadeti 
NSVLi vangilaagritesse ja surmamõistetud hukati Eestis.
NSVLis oli olemas ka tsiviilkohtusüsteem. Kuid aastatel 1940–1941 mõisteti vaid  üksiku -
tel juhtudel poliitilistel põhjustel vangistatud inimeste üle  kohut  ENSV Ülemkohtus. Pärast 
sõja algust Saksamaaga saadeti enamik veel süüdi mõistmata vange Nõukogude Liitu, kus 
nii kohalikud tribunalid kui ka NKVD Erinõupidamised ja kohalike oblastikohtute  krimi -
naalkolleegiumid jätkasid nende kohtuasjade menetlemist.
2.   Eesti Vabariigi kodanike ja elanike vangistamine
NKVD vangistas 1940. aastal peaaegu 1000 ning NKVD ja NKGB vangistasid 1941. aas-
tal peaaegu 6000 Eesti Vabariigi kodanikku ja elanikku. Enamik neist inimestest mõisteti 
süüdi ja saadeti NSVLi vangilaagritesse, kus suurem osa neist suri, või hukati surmaotsuste 
alusel Eestis või NSVLis, kui surmaotsus võeti vastu pärast sõja algust ja/või kui vang oli 
Eestist ära viidud. Olemasolevatel andmetel hukati 1940. aastal arreteeritutest vähemalt 250, 
ligi 500 suri vangistuses, 1941. aastal arreteeritutest hukati üle 1600 ja peaaegu 4000 suri 
vangistuses.
NSVLi poliitika sihtmärgiks oli eelkõige Eesti ühiskonna  eliit : vangistati riigi- ja omava-
litsustegelased, väljapaistvad majandus- ja rahandustegelased, sõjaväelased, Kaitseliidu ak-
tiivsed liikmed, jõukamad talunikud, vabade kutsete esindajad jt.
Mõned näited: ajavahemikul 1918–1940 oli Eestis riigivanema (1938–1940 presidendi) 
ametis 11 meest.  Nendest  jäi ellu vaid August Rei, kel õnnestus 1940. aasta suvel Rootsi põ-
geneda. Otto  Strandman   laskis  ennast maha, enne kui NKVD jõudis ta arreteerida. Ülejää-
nud üheksa meest vangistati aastatel 1940–1941. Neist kolm hukati (lasti maha) ja ülejäänud 
surid vangilaagris. Lisaks eelmainitutele kuulus  ajavahemikus  1918–1940 Eesti valitsustesse 
9
veel 105 meest. Nõukogude okupatsiooni alguses elas nimetatud valitsuse liikmetest Eestis 
73, neist 48 vangistati ning kaks tegid enesetapu. 48 vangistatust jäid ellu kolm: üks põgenes 
sõja alguses vangilaagrisse  viimise  ajal ja pääses tagasi Eestisse ning kaks elasid  vangistuse  
üle. Ülejäänutest 15 hukati (lasti maha) ja 30 suri vangilaagris. Üks endine minister lan-
ges Saksa okupatsiooni ajal Omakaitse liikmena lahingus. Suur osa Eestisse jäänud valitsuse 
liikmetest põgenes pärast Saksa okupatsiooni lõppu välismaale. Kaheteistkümnest Eestisse 
jäänud ministrist vangistati üheksa pärast sõda. 1940. aastal Eestis viibinud endistest minist-
ritest pääsesisd üldse vangistusest kolm.
3.  Eesti Vabariigi kodanike ja elanike küüditamine
ÜK(b)P Keskkomitee ja NSVLi Rahvakomissaride Nõukogu poolt 14. mail 1941 välja an-
tud ühismääruse kohaselt kuulusid küüditamisele järgmised isikud (Eestist, Lätist,  Leedust , 
Lääne-Ukrainast, Lääne-Valgevenest ja Moldaaviast):
1)  niinimetatud kontrrevolutsiooniliste organisatsioonide aktiivsed liikmed ja nende pere-
konnaliikmed;
2)  endised politsei ja vanglate juhtivad ametnikud, samuti  tavalised  politseinikud ja vangi-
valvurid juhul, kui nende kohta leiti kompromiteerivaid materjale (kompromiteerivaks 
materjaliks  loeti andmeid, mis  käsitlesid  Nõukogude Liidu vastast tegevust või seost kol-
mandate riikide luureteenistustega);
3)  endised suurmaaomanikud, kaupmehed, tehaseomanikud ja endiste valitsuste juhtivad 
ametnikud – koos perekonnaliikmetega;
4)  endised  ohvitserid , kelle kohta leidus kompromiteerivaid materjale, sealhulgas need, kes 
teenisid juba Punaarmee territoriaalkorpustes;
5)  selleks ajaks juba surma mõistetud inimeste perekonnaliikmed, kuid samuti nende isi-
kute perekonnaliikmed, kes olid kontrrevolutsiooniliste organisatsioonide liikmed ja kes 
varjasid end;
6)  Saksamaalt repatrieerunud inimesed, samuti need, kes pidid Saksamaale ümber asuma 
(kui nende kohta oli kompromiteerivaid materjale);
7)  endise Poola põgenikud, kes keeldusid Nõukogude Liidu kodakondsusest;
8)  kriminaalkurjategijad, kes jätkasid kuritegude toimepanemist;
9)  politseis registreeritud endised prostituudid , kes jätkasid oma tegevust.
14.  juunil  1941  küüditati  Eestist  perekondadena  üle  10  000  inimese  (mõnede  allikate 
kohaselt 10 861 inimest). Küüditatute seas oli üle 5000 naise ja üle 2500 alla 16-aastase lapse. 
Teistest eraldati ligikaudu 3000 meest ja 150 naist, kes saadeti vangilaagritesse, kus enamik 
neist hukati või suri; ülejäänud naised ja lapsed saadeti eriasumisele Siberisse. Teiste hulgas 
küüditati ka üle 400 Eesti juudi.
1941. aasta juuni lõpus ja juuli alguses võeti veel ligikaudu 1000 meest, naist ja last Eesti 
saartelt kinni, et nad samuti NSVLi küüditada. Saksa vägede kiire edasiliikumise tõttu pääses 
neist enamik koju tagasi.
14. juunil 1941 vangistati Eesti sõjaväe suvelaagris Kagu-Eestis umbes 230 Punaarmee 
22. Eesti  Territoriaalkorpuses   teeninud   eesti  ohvitseri.  Suurem  osa  neist  saadeti   Norilski  
vangilaagrisse, kus enamik suri või hukati.
14.  juuni  küüditamist  koordineeris  ENSVs  kohapeal  ENSV  Riikliku  Julgeoleku  Rah-
vakomissariaadi operatiivstaap, mis koosnes selle esimehest Boris Kummist, kes oli ENSV 
riikliku julgeoleku  rahvakomissar , ja järgmistest liikmetest: ENSV siseasjade rahvakomissar 
10
Andres Murro, ENSV riikliku julgeoleku rahvakomissari asetäitja Škurin, ENSV riikliku jul-
geoleku rahvakomissari asetäitja Venjamin Gulst, Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi 2. 
osakonna ülem Rudolf James.
4.  Eesti meeste sunniviisiline viimine Nõukogude Liitu 1941. aasta juulis 
ja augustis
Eesti oli ainuke aastatel 1939–1940 NSVLi poolt okupeeritud  territoorium , mis ei olnud 
1941. aasta juuli alguseks Saksa vägede poolt vallutatud.
Aastatel  1919–1922  sündinud  mehed  koguti  2.–4.  juulil  1941.  aastal  kokku  ja  saadeti 
Punaarmeesse mobiliseerimise sildi all Venemaale; ajavahemikul 1907–1918 sündinud Eesti 
sõjaväe reservväelasi tabas sama saatus 22.–27. juulil. Ajavahemikul 1907–1922 sündinud Saa-
remaa reservväelased koguti kokku 1.–3. augustil, samuti Venemaale saatmise eesmärgil. Eesti 
reservohvitserid ja sõjaväeametnikud koguti kokku 8.–16. augustil. Ajavahemikul 1896–1906 
sündinud reservväelased ja aastatel 1919–1922 sündinud ülejäänud sundvärvatud koguti kok-
ku 20. augustil. 21. augustil koguti kokku aastatel 1896–1906 sündinud tööjõulised mehed ja 
24. augustil võeti väeteenistusse 462 raudteetöölist, kes olid siiani sel est pääsenud.
Loomulikult koguti mehi kokku ja saadeti Venemaale vaid  neilt   aladelt , mis olid veel 
Punaarmee kontrolli all.
Arvatavasti koguti 1941. aasta juulis ja augustis kokku ligikaudu 50 000 meest, kellest 32 
000 – 33 000 viidi NSVLi. Ligikaudu 3000 meest hukkus teel NSVLi.
5.  Eesti kodanike ja elanike sunniviisiline evakueerimine Nõukogude Liitu 
1941. aasta suvel
Ligikaudu 25 000 inimest, kellest suure osa moodustasid Eesti Vabariigi kodanikud, eva-
kueeriti NSVLi 1941. aasta suvel. NSVLi evakueeriti samuti tööstusettevõtted, riigi- ja valit-
susasutused, põllumajandusettevõtted, transpordiettevõtted ja muud asutused koos nende 
varustuse, seadmete ja personaliga. Paljud evakueeritud läksid NSVLi vabatahtlikult (partei 
liikmed ning niinimetatud nõukogude aktivistid ja nende perekonnaliikmed). Üle 2000 Ees-
ti juudi põgenes samuti sakslaste eest NSVLi. Tuhandeid inimesi evakueeriti NSVLi  sunni -
viisiliselt, neid ähvardati vangistusega või hukkamisega.
6.  Eesti kodanike ja elanike tapmine 1941. aasta suvel ja sügisel NKVD 
ja NKGB töötajate, NKVD hävituspataljonide ning taganeva Punaarmee ja 
Balti laevastiku üksuste poolt
1941. aasta juunist kuni oktoobrini  tapeti  Eestis üle 2000 tsiviilelaniku. Nende hulka kuu-
lub ka kuni sada “metsavenda”, kes osutasid relvastatud vastupanu NKVD, NKGB või Puna-
armee taganevatele üksustele ja keda sel põhjusel võib pidada lahingus langenuks.
Mõned näited. Viljandi vanglas hoitud 11 vangi hukati  vangla  hoovis 8. juulil 1941. Ööl 
vastu 9. juulit 1941 hukati Tartus 198 vangi, keda ei jõutud saata NSVLi Saksa vägede pea-
letungi tõttu. 9. juulil 1941 hukati kuus inimest Lihulas ja 11 inimest Haapsalus. Üle 100 
inimese hukati Saaremaal 1941. aasta septembris, enamik neist Kuressaares Balti  Rajooni  
Rannakaitse staabi sõjatribunali  otsusel . Siiski  tapsid  enamiku  hukatud  inimestest taganevad 
NKVD hävituspataljonid ja Punaarmee üksused.
11
Järeldus
Komisjon tegi järelduse, et eelloetletud  kuritegusid  tuleb Rahvusvahelise Kriminaalkoh-
tu Rooma statuudi artikli 7 kohaselt pidada inimsusevastasteks kuritegudeks, “mis on teadli-
kult toime pandud  osana  massilisest või süstemaatilisest rünnakust tsiviilelanikkonna vastu”. 
Osa kuritegudest, mis pandi toime Eesti territooriumil alates 22. juunist 1941, tuleb pidada 
sõjakuritegudeks vastavalt Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi artiklile 8.
Vastutuse põhimõtted
Komisjon  leiab,  et  vastutus  ülaltoodud  sündmustega  seotud  toimepandud  kuritegude 
eest tuleb määrata kindlaks kahel viisil. Esiteks peame me teatud inimesi vastutavaks nende 
ametikohtade tõttu: see tähendab, et nad andsid korraldusi, mille tagajärjeks olid inimsuse-
vastased kuriteod.
Teisel juhul määratakse vastutus kindlaks vaid konkreetse isiku tegevuse alusel.
Vastutuse üksikasjalikum eritlus
Komisjon  uuris  Eestis  tegutsenud  või  1940.–1941.  aastal  Eestiga  seotud  otsuseid  vas-
tu  võtnud  NSVLi asutuste ning neile allunud ja otsuste elluviijatena tegutsenud kohalike 
asutuste ülesandeid ja tegevust, mis võimaldab alljärgnevalt esile tuua ametkonnad ja isi-
kud, kes vastutavad inimsusevastaste ja sõjakuritegude eest, mis pandi Eestis toime aastatel 
1940–1941.
Ülaltoodud  protsesside  üldine  järelevalve  oli  NSVLi  keskasutuste  pädevuses.  Selle  all 
mõeldakse järgmisi isikuid ja asutusi: Stalin kui ÜK(b)P Keskkomitee peasekretär, NLKP 
Keskkomitee ise ja eriti selle poliitbüroo ning Rahvakomissaride Nõukogu. Sellest tulenevalt 
lasub neil asutustel üldine vastutus ka Eestis toime pandud inimsusevastaste kuritegude eest. 
Eriti  tuleb  siinkohal  välja  tuua  Nõukogude  Liidu  Siseasjade  Rahvakomissariaadi  Riikliku 
Julgeoleku Peavalitsus (GUGB NKVD) ja selle baasil 1941. aasta veebruaris moodustatud 
Nõukogude Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat (NKGB).
1940. aasta juunist kuni augustini tegutsenud Varese valitsus  jagab  samuti Eestis üldist 
vastutust; kuigi selle valitsuse poolt vastu võetud otsused tehti NSVLi esindajate surve all, 
olid need inimsusevastaste kuritegude allikaks. Samuti jagavad üldist vastutust oma tegevuse 
eest 1940. aasta augustist kuni 1941. aasta hilissuveni EKP Keskkomitee ja selle büroo, mida 
juhtis Karl Säre, ning ENSV Rahvakomissaride Nõukogu, mida juhtis Johannes Lauristin .
Vastutus 1940. aasta juunist augustini tehtud konkreetsete  tegude  eest lasub peamiselt 
Eestis tegutsenud NKVD operatiivgrupi liikmetel. Koos nendega vastutavad oma tegevu-
se eest ka kohalikud ametiisikud, sest NKVD operatiivgrupi tegevus sai võimalikuks nen-
de kaasabil. Esile tuleb tõsta järgmisi isikuid: siseminister Maksim Unt, kes koordineeris 
Eesti Vabariigi politseiasutuste ülevõtmist ja nende edasist tegevust; sisekaitseülem Harald 
Haberman , kes koordineeris igapäevast tegevust siseriikliku julgeoleku vallas ja kes andis 
korralduse  vähemalt  üheksa  hiljem  hukatud  või  vanglas  surnud  inimese  arreteerimiseks; 
1940. aasta juulis Politseitalituse direktoriks määratud Murro ja abidirektor Kumm;  polii -
tilise  politsei  komissarid  ja  ametnikud  (eriti  Tallinna  komissar  Aleksander  Reinson),  kes 
12
määrati ametisse 1940. aasta juunist kuni augustini ja kelle korralduste või tegevuse tagajär-
jel vahistati mitusada inimest, kes anti NKVD operatiivgrupi kätte ja kellest enamik hiljem 
hukati või hukkusid NSVLi vangilaagrites.
1940. aasta augustist kuni 1941. aasta hilissuveni toime pandud konkreetsete tegude eest 
lasub vastutus järgmistel asutustel ja isikutel:
1)  ENSV  Siseasjade  Rahvakomissariaadi  Riikliku  Julgeoleku  Valitsus,  mis  reorganiseeriti 
1941. aasta veebruari alguses ENSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadiks, mille pä-
devusse kuulus inimeste vangistamine poliitilistel põhjustel. Siseasjade rahvakomissar oli 
Kumm, kes 1941. a veebruaris nimetati riikliku julgeoleku rahvakomissariks; siseasjade 
rahvakomissari asetäitja Murro nimetati 1941. a veebruaris siseasjade rahvakomissariks;
2)  eraldi tuleb nimetada järgmisi Siseasjade Rahvakomissariaadi ja hiljem Riikliku Julge-
oleku Rahvakomissariaadi juhtivametnikke: Škurin (siseasjade rahvakomissari asetäitja, 
hiljem  riikliku  julgeoleku  rahvakomissari  asetäitja,  EK(b)P  Keskkomitee  liikmekandi-
daat),  Sergei   Kingissepp   (Siseasjade  Rahvakomissariaadi  3.  eriosakonna  ülem,  hiljem 
riikliku  julgeoleku  rahvakomissari  asetäitja,  EK(b)P  Keskkomitee  liikmekandidaat); 
Idel  Jakobson  (Siseasjade Rahvakomissariaadi, hiljem Riikliku Julgeoleku Rahvakomis-
sariaadi uurimisosakonna ülema asetäitja), kes koos  Kummiga  kinnitasid suurema osa 
arreteerimismäärustest ja süüdistuskokkuvõtetest. Vastutus  laieneb  ka Siseasjade Rahva-
komissariaadi ja Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi kohalike osakondade juhtidele 
Reinsonile ( Harjumaa ), Alfred Pressmannile (Tartu, jagab vastutust 198 vangi hukkami-
se eest 1941. aasta juulis), Vassili Riisile (Saaremaa, jagab vastutust vangide hukkamise 
eest Saaremaal 1941. aasta septembris), Kaarel Paasile (Narva, hiljem ENSV prokurör) ja 
teistele;
3)  vastutus lasub samuti kõikidel teistel Siseasjade Rahvakomissariaadi ja Riikliku Julge-
oleku Rahvakomissariaadi ametnikel, kes koostasid nimekirju arreteeritavatest isikutest, 
kelle nad vahistasid ja üle kuulasid ning kelle kohta nad koostasid süüdistuskokkuvõt-
teid. Lisaks vastutavad 14. juunil 1941 toimunud küüditamise eest ja hilisema saartelt 
küüditamise eest ÜK(b)P Keskkomitee ja NSVLi Rahvakomissaride Nõukogu, NKVD ja 
NKGB, ENSV Siseasjade Rahvakomissariaat ja Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat, 
Eestis paiknenud NKVD konvoivägede väeosad, kes tegelesid küüditatavate kinnivõtmi-
se, kokkuvedamise ja konvoeerimisega;
4)  ENSV prokurör Kaarel Paas, ENSV aseprokurör eriasjades Nikiforov ja eriosakonna pro-
kurörid, kes sanktsioneerisid Eesti Vabariigi kodanike ja elanike arreteerimise ning koh-
tu alla andmise poliitilistel põhjustel esitatud süüdistuste alusel;
5)  Eestis paiknenud Punaarmee ja Balti laevastiku üksuste eriosakonnad, mille töötajad jä-
litasid, arreteerisid ja kuulasid üle Eesti Vabariigi  kodanikke  ja elanikke poliitilistel põh-
justel ning andsid neid sõjatribunali alla;
6)  sõjatribunalide erinevad koosseisud – NKVD Balti ringkonna vägede sõjatribunal, Bal-
ti Erisõjaväeringkonna sõjatribunal, Balti laevastiku sõjatribunal, 8. armee sõjatribunal, 
raudtee  sõjatribunal,  Balti  Rajooni  Rannakaitse  sõjatribunal  ja  teised  sõjatribunalid  – 
vastutavad nende poolt langetatud põhjendamatute süüdimõistvate otsuste eest. Need 
tribunalid mõistsid Eesti Vabariigi kodanikke ja elanikke surma või vangilaagritesse, kus 
enamik neist üle jõu käiva töö ja üliraskete elutingimuste tõttu peatselt suri. Samuti vastu-
tavad NKVD Erinõupidamise liikmed, kes mõistsid Eesti Vabariigi kodanikke ja elanikke 
vangi või surma dokumentide alusel tagaselja, samuti Eesti NSV Ülemkohtu liikmed, kes 
13
langetasid otsused poliitilistel põhjustel arreteeritud Eesti Vabariigi kodanike üle, mille 
tagajärjel need saadeti NSVLi vangilaagritesse.
Järgmised isikud vastutavad samuti tapmiste ja muude tegude eest, mida saab osaliselt 
pidada sõjakuritegudeks, sest need pandi toime pärast Nõukogu Liidu ja Saksamaa vahelise 
sõja algust 22. juunil 1941:
1)  NKVD operatiivgrupi liikmed Eestis: NKVD Balti ringkonna vägede juht kindralmajor 
Konstantin Rakutin, ENSV riikliku julgeoleku rahvakomissari asetäitja Škurin ja ENSV 
siseasjade  rahvakomissari  asetäitja  kolonel  Lobanovitš,  kes  kõik  andsid  lisaks  muude 
meetmete  kasutamisele  korraldusi  hävituspataljonide  moodustamiseks  Eesti  territoo-
riumil; hävituspataljonide tegevuse koordineerimisel osalesid ka EK(b)P Keskkomitee ja 
ENSV Rahvakomissaride Nõukogu;
2)  hävituspataljonide operatiivgrupi liikmed: operatiivgrupi ülem, kolonelleitnant Okojev 
(alates 21. juulist 1941 kapten Mihhail  Pasternak ), ja komissar, EK(b)P Keskkomitee sek-
retär Feodor Okk. Oma tegevuse eest vastutavad hävituspataljonide ülemad, komissarid 
ja liikmed, kes on süüdi tsiviilisikute tapmises. Eestis moodustatud hävituspataljonidesse 
kuulus kokku ligikaudu 6000 inimest. Siinkohal tuleb erilist tähelepanu pöörata Lätist 
Eestisse taganenud hävituspataljonide tegevusele Eestis;
3)  Punaarmee ja Balti laevastiku nende üksuste ülemad ja komissarid, mille liikmed on süü-
di tsiviilisikute tapmises, ning samuti need Nõukogude sõja- ja mereväelased, kes tapsid 
Eestis tsiviilisikuid ;
4)  Balti laevastiku sõjanõukogu ja Eestisse paigutatud Punaarmee sõjakomissarid, kes and-
sid korraldusi Eesti Vabariigi kodanike ja elanike sundvärbamiseks Punaarmeesse ning 
nende hilisemaks küüditamiseks Eestist.
Kokkuvõte
1940.–1941. aastal Eestis toime pandud inimsusevastaste kuritegude põhjuseks oli NSVLi 
juhtkonna poliitika, mille eesmärk oli Eesti kiire liitmine NSVLiga ja NSVLi standarditele 
mittevastavate sotsiaalsete gruppide ja üksikisikute elimineerimine. Komisjon on seisuko-
hal, et tuhandete süütute inimeste vangistamist, sandistamist ja hukkamist ei saa õigustada 
mitte  ühegi  ideoloogiaga. Eesti Vabariigi kodanike eelnev tegevus oma rahva ja riigi  teeni -
misel vastavalt enne Nõukogude okupatsiooni kehtinud Eesti Vabariigi seadustele ei saanud 
olla mitte mingisuguseks aluseks nende süüdimõistmiseks Nõukogude Liidu seaduste järgi.
14