Nõukogude eesti (0)

Nõukogude eesti
Tartu Kivilinna gümnaasium
Risto Vao
11e
2010
Nõukogude Eesti
Kriminaalsed sündmused Eestis aastatel 1940–1941
1. Eesti Vabariigi kodanike ja elanike süüdimõistmine
Eestisse sisenes1940. aasta juunis Eestisse koos Punaarmee üksustega või kohe pärast neid NSVLi Siseasjade Rahvakomissariaadi (edaspidi NKVD ) operatiivgrupp, mis juhtis Eesti kodanike ja elanike vangistamist Eesti Vabariigi territooriumil. Esimesed arreteerimised toimusid juba 1940. aasta juunis. NKVD operatiivgrupi poolt olulisemaks peetud isikud viidi mõne päe­va jooksul pärast Eestis kinnivõtmist Leningradi või Moskvasse, kus nad formaalselt uuesti arreteeriti.
1940. aasta juunist augustini püüdsid NSVLi okupatsioonivõimud jätta muljet, et Eesti territooriumil kehtivad jätkuvalt Eesti Vabariigi seadused. NKVD operatiivgrupi tegevuse varjamiseks kasutati Eesti poliitilist politseid. 1940. aasta juuni lõpus määrati endised põran­daalused kommunistid Varese valitsuse siseministri otsusega Eesti poliitilise politsei komis­sarideks (kohalike osakondade juhtideks ) ja madalamate astmete ametnikeks. Inimeste kin­nivõtmise aluseks olid kommunistidest poliitilise politsei komissaride välja antud määrused, mis formaalselt tuginesid Eesti Vabariigi kaitseseisukorra seadusele. Vangistatud inimesed, keda kohe Venemaale ei viidud , paigutati enamjaolt Tallinna Keskvanglasse, kus NKVD operatiivgrupiga Eestisse toodud uurijad kuulasid neid tõlkide abiga üle. Pärast vangistamist menetleti kohtuasju NSVLi kriminaalkoodeksi ja kriminaalprotsessi koodeksi alusel, ehkki Eesti suhtes hakkasid need formaalselt kehtima alles 1940. a detsembris.
1940. aasta juunist augustini arreteeriti kõik Eesti poliitilise politsei kõrgemad ametni­kud, mõned sõjaväelased, mõned kohtunikud , endised Eesti siseministrid, Eesti Kaitseliidu üleriiklikud juhid ja mõned Kaitseliidu kohalikud liikmed, keda süüdistati “töölisliikumise mahasurumises, kontrrevolutsioonilises tegevuses, spionaažis Nõukogude Liidu vastu” jms. Aktiivselt jälitati poliitikuid , politseiametnikke, sõjaväelasi ja kohtunikke, kes olid seotud Eesti kommunistide arreteerimise ja süüdimõistmisega alates 1918. aastast. Siiski arreteeriti inimesi ka pealekaebuste alusel. NKVD operatiivgrupp pööras eriti suurt tähelepanu Eestis tegutsenud endiste Vene valgekaartlaste organisatsioonide juhtidele ja liikmetele , kes arre­teeriti kõigepealt.
Kindral Laidoner, viimane Eesti sõjavägede ülemjuhataja, küüditati 17. juulil 1940 koos abikaasaga Penzasse. President Päts küüditati koos poja, minia ja kahe pojapojaga 30. juulil 1940 Ufasse. 1941. aasta suvel pärast NSVLi ja Saksamaa vahelise sõja algust vangistati nad mõlemad. Kindral Laidoner suri Vladimiri vanglas 1953. aastal ja president Päts Kalinini oblasti erivaimuhaiglas 1956. aastal.
Teadaolevalt arreteeriti 1940. aasta juunist augustini üle 300 inimese. Vangistatute kogu­arv on tõenäoliselt suurem, kuid uurijatel puuduvad kokkuvõtlikud andmed ja kõigi arretee­ritud isikute toimikud ei ole Eestis või pole üldse säilinud.
Vangistamisotsuse langetasid enamikel juhtudel Riikliku Julgeoleku Peavalitsuse või NKGB kohalikud töötajad oma ülema nõusolekul. Otsused kinnitas siseasjade rahvako­missar Boris Kumm, kes määrati 1941. aasta veebruaris riikliku julgeoleku rahvakomissa­riks, või tema asetäitja Aleksei Škurin. Arreteerimised sanktsioneeris ENSV Prokuratuur (ENSV prokurör Kaarel Paas või tema asetäitja eriasjades Sergei Nikiforov ning tema eri­osakonna prokurörid) või NKVD Balti ringkonna vägede sõjaväeprokuratuur (sõjaväepro­kurör Palkin). Süüdistuskokkuvõtted kinnitasid samad organid . Ka maakondade prokurörid andsid nõusolekuid süüdistuskokkuvõtete kinnitamiseks ja süüdistusmaterjali kohtulikule arutelule saatmiseks. ENSV Prokuratuuri eriosakonna prokurörid osalesid süüdistajatena tribunalide töös. Vangid mõisteti tavaliselt süüdi Vene NSFV kriminaalkoodeksi paragrahvi 58 erinevate lõigete alusel. Paljudel juhtudel ei põhinenud süüdistused konkreetsetel tegudel , vaid pigem vangi üldisel kutsealasel või ühiskondlikul tegevusel ning osalemisel kodanike­ühendustes.
Enamasti langetasid otsuse mitmesugused sõjatribunalid. Eestis tegutsesid NKVD Bal­ti ringkonna vägede sõjatribunali koosseisud, kuid otsuseid Eesti kodanike suhtes langeta­sid ka raudtee, Balti Erisõjaväeringkonna, Punaarmee 8. armee , Balti laevastiku ja muud sõjatribunalid. Pärast arreteerimist kohe Leningradi või Moskvasse viidud isikud mõis­teti süüdi sealsete sõjatribunalide poolt. Osa süüdimõistvaid otsuseid langetasid NKVD Erinõupidamised(NKVD organ karistuste määramiseks ja vangistatute süüdimõistmiseks). Erinõupidamised kohtuistungeid ei pidanud ja süüaluseid Erinõupidamise ette ei toodud. Otsused langetati dokumentide alusel tagaselja. Vangilaagrisse mõistetud isikud saadeti NSVLi vangilaagritesse ja surmamõistetud hukati Eestis.
NSVLis oli olemas ka tsiviilkohtusüsteem. Kuid aastatel 1940–1941 mõisteti vaid üksiku­tel juhtudel poliitilistel põhjustel vangistatud inimeste üle kohut ENSV Ülemkohtus. Pärast sõja algust Saksamaaga saadeti enamik veel süüdi mõistmata vange Nõukogude Liitu, kus nii kohalikud tribunalid kui ka NKVD Erinõupidamised ja kohalike oblastikohtute krimi­naalkolleegiumid jätkasid nende kohtuasjade menetlemist.

Inimsusevastased kuriteod ja Nõukogude okupatsioon Eestis 1940–1941

Nõukogude Liidu eesmärkideks Eesti Vabariigi okupeerimisel oli rindejoone õgvendamine sõja puhuks Saksamaaga ning Eesti Vabariigi likvideerimine ja Eesti sovjetiseerimine. Nõukogude Liit oli totalitaarne ühiskond, mis ei austanud inimõigusi ja isikuvabadusi. Riiki juhtis mõneliikmeline Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei (ÜK(b)P) Keskkomitee Poliitbüroo. Eestis oli selle analoogiks Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei (EK(b)P) Keskkomitee büroo. Nõukogude Liidus ei kehtinud süütuse presumptsioon , kriminaalkoodeksit rakendati tagasiulatuvalt jne. Eestis vangistatuid süüdistati näiteks selles, et nad iseseisva Eesti Vabariigi kodanikena kuulusid selle riigiteenistusse, sõjaväkke või kodanikuühendustesse. 1940–1941 pandi ÜK(b)P ja EK(b)P (Keskkomitee sekretär Karl Säre) korraldusel ja kaastegevusel Nõukogude Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi (NKVD), alates 1941. a märtsist ka Nõukogude Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi (NKGB), samuti Punaarmee ja Balti Laevastiku eriosakondade täidesaatmisel ning nn rahvakohtute, Eesti NSV Ülemkohtu, Ülemnõukogu Presiidiumi, NKVD erinõupidamiste ning Punaarmee ja Balti Laevastiku ning Siseasjade Rahvakomissariaadi mitmesuguste tribunalide otsustel toime järgmised inimsusevastased kuriteod:
1) vähemalt 179 isiku surmamõistmine ja hukkamine enne Eesti vallutamist Saksamaa poolt;
2) umbes 6700 isiku vangistamine ja saatmine Nõukogude Liidu vangilaagritesse. Nendest hukati või suri vähemalt 4200;i
3) Rohkem kui 10 000 inimese küüditamine Nõukogude Liitu 14. juunil 1941.ii
4) Eraomandi ja maa võõrandamine, kodanikuühenduste sulgemine , eeltsensuuri kehtestamine, ajalehtede ja ajakirjade sulgemine, haridussüsteemi ümberkorraldamine nõukogude mudeli järgi jms.
Pärast sõja algust Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel pandi Nõukogude Liidu riigi-, partei- ja sõjaväeasutuste korraldusel ning Punaarmee, Balti laevastiku ja paramilitaarsete (hävituspataljonid) üksuste poolt juulist oktoobrini 1941 Eestis toime järgmised sõjakuriteod:
1) rohkem kui 2000 tsiviilisiku tapmine ;
2) eesti oskustööliste ja ametnike deporteerimine Nõukogude Liidu tagalasse koos ettevõtete ja asutustega (nn evakueerimine; ca 25 000 inimest; see arv sisaldab ka Nõukogude Liidust 1940–1941 tulnud isikud, kes tagasi läksid, ja pealetungivate Saksa vägede eest põgenenud isikud (nn kommunistlikud aktivistid, samuti suur osa Eesti juutidest), kes tuleb eristada ülejäänutest);
3) sõjaväeteenistuseks kõlblikus eas meeste (üle 32000 mehe) deporteerimine. Eesti meeste sundvõtmine Punaarmeesse ei olnud isegi rahvusvahelise õigusega vastuolus olev okupeeritud alade elanikkonna mobilisatsioon , sest mehi ei saadetud mitte sõjalisele väljaõppele ja rindele, vaid Siseasjade Rahvakomissariaadi Laagrite Peavalitsuse (NKVD Gulag ) töölaagritesse, kus nendest 1942. a kevadeks suri vähemalt neljandik. 1941. a suvel ja sügisel meeste Eestist deporteerimise eesmärgiks ei olnud Punaarmee Eesti üksuste formeerimine 1942. a kevadel, see otsus langetati hiljem;
4) majanduse purustamine taganevate Punaarmee üksuste ja NKVD hävituspataljonide poolt (J. Stalini välja kuulutatud “põletatud maa taktika ” elluviimine).
5) endisest Eesti Vabariigi sõjaväest Punaarmee 22. Eesti territoriaalkorpuse moodustamine ja selle rakendamine sõjategevuses 1941. a suvel.

Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)

Okupatsioonivõimu kuriteod

Eesti juutide tapmine
Haarangud ja tapmised algasid kohe pärast esimeste Saksa vägede saabumist. Neile järg­nes üsna pea hävitusüksus Einsatzkommando (Sonderkommando) 1A, mille ülemaks oli Martin Sandberger ja mis moodustas osa eriülesandega grupist Einsatzgruppe A. Viimast juhtis Walter Stahlecker. Samal ajal kui sakslased liikusid läbi Eesti, jätkusid arreteerimised ja hukkamised. Ligikaudu 75%-l Eesti juudikogukonnast, kes teadsid, milline saatus neid oleks oodanud, õnnestus põgeneda Nõukogude Liitu; peaaegu kõik ülejäänud juudid (950 kuni 1000 meest, naist ja last) tapeti enne 1941. aastat. Teadaolevalt elas Eestis sõja üle vähem kui tosin Eesti juuti.
Välisriikidest toodud juutide tapmine Eesti territooriumil
Sakslased küüditasid Eestisse teadmata arvu juute teistest riikidest, sealhulgas Leedust , Tšehhoslovakkiast, Saksamaalt ja Poolast. 1942. aastal asutati Jägalas töölaager, mida juhtis eestlane Aleksander Laak. 1942. aasta jooksul toodi Terezini getost Eestisse mitu ešeloni. Ligi 3000 juuti, keda ei valitud välja töötegemiseks, viidi Kalevi-Liivale ja lasti maha. Jägala laager likvideeriti 1943. aasta kevadel: enamik vangidest lasti maha.
Vaivaras asunud laagrikompleks asutati 1943. aasta septembris ja seda juhtisid Saksa oh­vitserid (Hans Aumeier, Otto Brennais ja Franz von Bodman). Kompleks koosnes ligikaudu kahekümnest välilaagrist, millest mõned töötasid vaid lühikest aega. Kui venelased alusta­sid sügisel 1944 pealetungi, evakueeriti osa vange meritsi Stutthofikoonduslaagrisse.
Kloogal lastimaha ligikaudu 2000 vangi,nende laibad kuhjati tuleriitadele ja põletati. Tapmised toimusid erinevatel aegadel ka Tallinna Keskvanglas, Tartu koonduslaagris ja mujal.
Saksa relvajõud Eestis
22. juuni 1941 alustasid sakslased pealetungi N. Liidu läänepiirile koondunud Punaarmee vastu. 26. juunil tegi seda Soome. Baltikumi suunas tungis peale Saksa armeegrupp "Nord" 20 jalaväe-, kolme mootoriseeritud- ja kolme soomusdiviisiga. Punaarmeel oli okupeeritud Balti riikides Balti väegrupil 19 jalaväe- ja seitse ratsa diviisi ning viis soomusbrigaadi. Pärast Riia vallutamist liikus "Nordi" 18. armee kiiresti edasi ja ületas 7. kuni 9. juulini laia rindena Eesti lõunapiiri. Lätis asunud Nõukogude 8. armee riismed taandusid paaniliselt kahe Saksa armeekorpuse ees ja jäid peatuma Pärnu - Emajõe joonel.
Saksa üksuste kiiret edasiliikumist Lõuna-Eestis soodustas asjaolu, et Lõuna-Pärnumaa, Valga– ja Lõuna-Tartumaa vallad olid metsavendade Omakaitse üksuste poolt nõukogude võimu alt vabastatud.
Jõudnud Pärnu-Emajõe joonele, peatasid sakslased oma edasimarsi, et oodata järele Peipsi järvest ida pool liikuvaid väeosi. Sakslaste rünnakuplaani järgi pidid need väeosad jõudma enne Soome laheni, et ära lõigata Eestis asunud punaväe grupeeringu taganemistee. See sakslaste plaan õnnestus täielikult. Sakslased tõid juurde veel ühe korpuse ning rünnates Omedu juurest ristuvate löökidega Emajõe joonelt põhja ning kirde suunas, piirasid sisse Emajõe joont kaitsnud Vene väeosad. Umbes 10 000 punaarmeelast võeti vangi.
Esimesi Eesti piiri ületanud Saksa armeeüksusi võttis rahvas vastu juubelduste ja lilledega. Esmakohtumistel saksa sõduritega märgati suurt erinevust punaväelaste ja sakslaste käitumise vahel. Kui Punaarmee sõdurid sisenesid eesti tallu püssitääk ees ja ainult mitmekesi, võttes sealt kõike neile meeldivat jõuga, siis saksa soldat jättis majja sisenemisel oma relva välisukse taha või aiavärava külge ja maksis soovitud toiduainete eest raha või vastukaubaga. Kõik see kinnitas eestlaste lootusi, et sakslaste näol on meil tegemist tsiviliseeritud armeega ja nõukogude okupatsioonist vabastajaga, kelle abiga taastatakse Eesti iseseisvus.
Kohe esimestest päevadest peale liitus Saksa relvajõududega tuhandeid metsades tegutsenud eesti mehi, kes jätkasid koos sakslastega võitlust sünnimaa täielikuks vabastamiseks.
Pärnu vallutas üks väiksearvuline Saksa eelüksus. Ka siin sai sakslaste kiire edasiliikumine võimalikuks vaid seetõttu, et Pärnumaa metsavennad ja Omakaitse olid Lõuna-Pärnumaa vaenlasest vabastanud.
Kuna tõsised relvastatud kokkupõrked metsavendade ja hävituspataljoni ning punaväelaste vahel olid alates 3. juulist kuni Saksa relvajõudude tulekuni toimunud ka Tõstamaal, Saugas, Vändras, Toris ja teistes Põhja-Pärnumaa valdades, tegi see kõik punaste olukorra ebakindlaks ja kergendas esialgu sakslaste edasitungi.
Esimese hooga jõudsid sakslased 8. juulil Virtsuni, 9. juulil Märjamaani ja 10. juulil Vändrani. Kuid siitpeale tõi vastane juurde täiendavaid jõude ja sakslaste väikesed eelüksused, keda toetas Pärnumaa Omakaitse, olid sunnitud taanduma.
19. juuliks oli rindejoon jõudnud Valgeranna - Sauga mõisa – Nurme silla joonele, jäädes seega vaid 6 – 12 km Pärnu südalinnast. Koos rindejoone lähenemisega elavnes kohe ka venelaste lennutegevus. See oli seda saatuslikum, et vahepeal olid sakslased linnast ära viinud oma raske õhutõrjeüksuse. 29 ja 30. juulil toimus linnale mitu õhurünnakut, mida saksa kerge õhutõrje ei suutnud tõrjuda. Hukkunuid oli umbes poolesaja ringis . Purustused olid suhteliselt väikesed. Elanikele, kelle kohalolek polnud vajalik, anti käsk linnast lahkuda. Edasi toimusid õhurünnakud peaaegu iga päev. Vene pommitajad, mis asusid Saaremaal, tulid tavaliselt pärast lõunat, kui päike oli loodes ja nende lähenemist raskem avastada . Viimane venelaste õhurünnak Pärnule toimus 20. augustil.
Juuli lõpul hakkasid sakslased värbama eesti vabatahtlikke, kes abistasid saksa üksusi kuni Tallinna vabastamiseni. Augusti algul elavnes koostöös Omakaitsega sakslaste rünnaktegevus ja 10. augustil vallutati tagasi Pärnu-Jaagupi. 28. augustil vabanes Tallinn.
Põhja suunas liikunud sakslaste rünnakukiil vallutas Tapa ja jõudis 6. augustil Kunda juures Soome laheni. Vene 8. armee oli pooleks raiutud. Seejärel pöördus üks Saksa korpus itta ja vabastas 17. augustil Narva, võttes selle operatsiooni käigus ligi 6000 vangi. Sakslaste teine korpus koos Pärnu poolt tulnud väeosadega võtsid piiramisrõngasse Tallinna.
Kuna nõukogude 8. armee oli praktiliselt hävinud, allutati selle Tallinna ruumi jäänud väed Balti laevastiku juhatajale admiral Tributsile. Koos mereväelastega oli Tallinnas umbes 70 000 punaväelast. Nende käsutuses oli kokku 224 suurtükki ja 195 õhutõrjesuurtükki. Tallinna elanikud käsutati sundkorras linna ümber kaitserajatisi ehitama. Kokku rajati linna ümber kolm kaitsevööndit.
Sakslaste käsutuses oli kolmest diviisist koosnev XLII korpus kindralleitnant Raitz von Frentzi juhtimisel. Ajavahemikul 20. kuni 25. augustini peetud lahinguis murdsid sakslased vastase kaitse. Punaväelased kaotasid neis lahingutes 7500 meest langenutena . 28.augustil 1941 tungis esimesena Tallinna üks Saksa 505. rügemendi pataljon, mille ülemat kolonelleitnant Gottfried Weberit autasustati rüütliristiga. Neis lahingutes võeti 11 500 punaarmeelast vangi. Saagiks saadi üle 90 soomusmasina ning ligi 300 suurtükki ja miinipildujat.
Osa punaüksusi põgenes Tallinnast laevadel Leningradi suunas, kuid sattusid Juminda nina juures miinitõkkele. Toimus ajaloo suurim konvoilahing, kus sakslased uputasid 200st teele läinud laevast umbes 60. Koos laevadega hukkus ligi 16 000 inimest, nende hulgas ka palju mobiliseeritud eestlasi. Saksa miinilaevastiku juhti korvetikapten Friedrich Brilli autasustati Eesti vetes toimunud lahingutes teisena rüütliristiga.
14. septembrist kuni 21. oktoobrini toimusid lahingud Eesti saartel. 5. oktoobril 1941 alistusid viimased punavägede riismed Sõrves saksa ja vabatahtlikest ERNA II üksustele, keda toetasid merelt ristlejad Leipzig ja Emden. Punaarmee ohvitserid ja komissarid põgenesid viimasel hetkel oma väeosadest Mõntu sadamasse, et poolsaarelt põgeneda. Maha jäänud punaüksustes võttis maad peataolek ning korralagedus ja need andsid end sakslastele vangi. Kokku võeti saartel vangi üle 15 000 punaväelase. Saagiks saadi umbes 300 suurtükki ja miinipildujat.
Oma väeosad maha jätnud ja Mõntu sadamast kaatritel põgenenud punakomandörid ja komissarid lasid saksa sööstpommitajad merel põhja.

Nõukogude okupatsioon Eestis 1944-1991

Katkematu Nõukogude okupatsioon kestis Eestis 47 aastat, maa oli inkorporeeritud impeeriumisse Eesti NSV nime all. Toimusid massirepressioonid, sundkollektiviseerimine ja -industrialiseerumine, mis mõjutasid pea kõiki eestimaalasi. Alates 1950. aastate keskapaigast massirepressioonid küll lõppesid, kuid ühiskonda hoiti rangelt kommunistliku ideoloogia mõjusfääris ning teisitimõtlejaid koheldi karmilt. Suureks probleemiks muutus ka muulaste küsimus, kuna tööstustöölistena toodi Eestisse sadu tuhandeid migrante. 1980. aastatel, kui Nõukogude majandus selgelt kriisi sattus, algasid Eestis, nagu teisteski Nõukogude liiduvabariikides, massimeeleavaldused ja rahvaliikumine, mida võimulolijatel enam maha suruda ei õnnestunud. 1991. aastal, kui Moskvas püüdsid võimu haarata vanameelsed kommunistid, kuulutas Eesti oma iseseisvuse taastatuks.

STALINI AEG

Majanduspoliitika – üleminek nõukogulikule käsumajandusele
Põllumajandus –
1) Jätkati 1940.a. alustatud maareformi (1944-1947) – samas ei räägita kolhoosidest.

• Sovhooside loomine
  
• MTJ-id ja hobulaenutuspunktid
  
• Talu max suurus 30ha, äralõiked uusmaasaajatele (keskmine suurus 15ha).
  
• Taludel müügikohustus riigile
  

2) Kollektiviseerimine 1947-1951

• 1947.a. ÜK(b)P KK määrus kolhooside loomisest Balti liiduvabariikides
  
• määrus kulakute väljaselgitamisest
  
• 1949.a. ööl vastu 25. märtsi küüditamine
  
• 1949.a. aasta lõpuks 65% 1951 95% taludest kolhoosides
  

Tööstus – ekstensiivareng ja tööstuse forsseeritud arendamine, sundindustrialiseerimine. Väiketööstus likvideeritud 1947.aastaks

• põlevkivikaevanduste ja –elektrijaamade laiendamine NSVL Kaitsekomitee määrusega (40% ENSV kõigist kapitaalmahutustest sinna)
  
• 1948.a. Kohtla-Järve põlevkivigaasitehas, 1952 KJ-Tallinn põlevkivigaasijuhe
  
• Sillamäele salajane sõjatehas – uraani tootmine
  
• masina-ja metallitööstus – NSVL sõjatööstuskompleksi kuuluvad Tallinna Dvigatel, Narva Baltijets
  
• ehitustegevus saabuvatele võõrtöölistele korterite ehitamiseks
  

Rahvuspoliitika

• võõrtööliste sissevool, massiline migratsioon
  
• nõukogude sõjaväebaasid, erusõjaväelased
  
• eesmärk kujundada uus nn “nõukogude rahvas”
  

Stagnatsioon

Poliitiline juhtimine

• Represseeritute rehabiliteerimine – 1959.aastaks üle 30 000 tagasipöördunu
  
• Oludega kaasaminek ja süsteemiga kohanemine peale 1956.aastat – põhjus Ungari sündmused ja NLKP XX kongress . Eestlaste arv EKPs kahekordistus – rahvuskommunistide põlvkonna kujunemine.
  
• Käbini laveerimispoliitika
  

Majandus

• Tööstus - loodi ENSV Rahvamajandusnõukogu ,millele allutati kõik põhilised tööstus- ja ehitusharud
  
  • Jätkub ekstensiivareng – aparaadiehitus, tööstuslik kalapüük, ehitustööstus – majaehituskombinaadid Tallinnas ja Tartus.
    
  • RMN ettevõtted andsid kuni ¾ ENSV tööstustoodangust
    
  • Tööstustoodang kasvas 1957-1961 1,7 korda
    
  • ENSV oli maailmas esimeste seas elektrienergia tootmise poolest – kaasnes keskkonnareostus. Põlevkivitööstusele anti kütte-energeetiline suund.
    
• Põllumajandus
  
  • Kokkuostuhindade tõstmine, müüginormide vähendamine
    
  • Põllumajanduse elektrifitseerimine, mineraalväetised, maaparandus, põllumajanduse mehhaniseerimine
    
  • 1958 kolhoosnikele rahapalk, 1964 pensionid
    
  • MTJ likvideeriti, tehnika kolhoosidele, EPA 1951
    
  • Hruštsovi kampaaniad – külviseemne jaroviseerimine, maisikasvatamine, kartuli panek ruutpesitsi
    
• Elukvaliteedi paranemine
  
  • Massiline elamuehitus
    
  • 5-päevane töönädal
    
  • teedeehitus ja paranesid transpordiolud
    
  • palkade tõus ja hoiuste kasv
    
  • individuaalehitus, läänelik elulaad ja tarbimiskultuur
    
  • võimaldati kontaktid välismaaga 1965 Helsinki -Tallinn laevaliin , Soome TV, välisturistid, Vaba Euroopa ja Ameerika Hääl
    

Vastupanu režiimile

• 50. aastate alguse iseloomulikud range korraga koolipoiste salaorganisatsioonid – eesmärk EV taastamine. Näit. Eesti Rahvuslaste Liit – Enn Tarto
  
• 60. aastatel komsomoliopositsioon – mõjustatud noorsoorahutuste lainest maailmas 1968-1969. EÜE ja EÕM – kuldsed kuuekümnendad
  
• dissidentluse teke - ülddemokraatlik liikumine, kontaktid teiste NSVL teisitimõtlejatega
  
• pagulaskonna nooremas põlvkonnas nihe vasakule – Rein Taagepera “30 aasta plaan” – Eesti muutmine rahvademokraatiamaaks
  

Brežnevi aeg

1970. aastate lõpus algas Eestis uus tugevnev surve, mis leidis venestamislaine ajal kätt. Immigrantide vool Eestisse kasvas veelgi ning 1978. aastal sai parteijuhiks Moskva juhtnööre Karl Vaino. Tema eestikeelne oskus polnud sugugi kiita. Ideoloogilise surve tugevnemise tõttu hoogustus ka dissidentlus, mille silmapaistvaimaks tulemuseks oli ilmselt ``40 kiri`` 1980. aastal. 1980. aastal toimus Tallinnas Moskva suveolümpiamängude purjeregatt . Seetõttu ehitati Tallinna linna kõrgeim hotell "Olümpia".
Nõukogude liidu lagunemine
1985. aastal alanud perestroikapoliitika eesmärk pidi olema nõukogude ühiskonna majanduslikust ja välispoliitilisest ummikust väljaviimine sotsialistlikku ühiskonnakorda säilitades. Seda loodeti saavutada majanduselu ajakohastamise, valitseva režiimi osalise ümberkorraldamise, sõnavabaduse suurendamise ja paindlikuma välispoliitika abil. Moskva välispoliitiline “uut moodi mõtlemine” tõi endaga kaasa külma sõja taandumise ning kommunismi kokkuvarisemise Ida-Euroopas. Siseriiklikult viis perestroika aga ühiskonna sügavasse vastasseisu , mis tipnes tagurlike poliitiliste jõudude võimuhaaramiskatsega 1991. aasta augustis. Riigipöörde läbikukkumine põhjustas omakorda Nõukogude Liidu lagunemise ning andis võimaluse paljudele liiduvabariikidele iseseisvumiseks.
Perestroika algus
1985. aasta märtsis sai uueks NLKP peasekretäriks Mihhail Gorbatšov. Ta tuli võimule Nõukogude Liidu jaoks keerulisel ajal: impeeriumi areng oli viinud riigi sise- ja välispoliitilisse ummikusse. Sellises olukorras mõistsid muudatuste vajadust ka kõige tagurlikumad jõud, kes samuti toetasid Gorbatšovi kandidatuuri. Temast pidi saama partei uus liider, kes riigi kriisist välja viib ja säilitab sotsialistliku ühiskonnakorra. Gorbatšovi esialgne uuendustekava nägi ette riigi majandusliku arengu kiirendamist. See pidi toimuma sotsialistliku ühiskonna täiustamise ja ümberkorraldamise ehk perestroika teel. Hakati uuendama ka riigi juhtkonda.
Avalikustamine
Majandusuuenduste kõrval tõusis alates 1986. aastast päevakorrale uus märksõna – glasnost . See tähendas salastatuse vähendamist ühiskonnas ja sõnavabaduse avardumist. Senised äärmiselt ranged tsensuurireeglid pehmenesid. Nõukogude inimestele hakati rääkima riigis toimunud õnnetustest, katastroofidest, kuritegevuse tõelisest ulatusest. Ajaloosündmusi hakati käsitlema senisest tõepärasemalt. Uutes oludes kasvas järsult massiteabevahendite (eriti ajakirjanduse ja televisiooni) mõju. Ühiskond muutus eriarvamuste suhtes sallivamaks. Avalikustamisega kaasnes ka nõukogude poliitilise elu liberaliseerimine ja kontaktide tihenemine muu maailmaga .
Uutmoodi mõtlemine välipoliitikas
Gorbatšovi võimuletulekuga muutus Nõukogude Liidu välispoliitiline kurss . NSV Liidu uuenev juhtkond seadis oma eesmärgiks suhete parandamise lääneriikidega. Moskvas mõisteti, et kui suhted Ameerika Ühendriikide ja Euroopa juhtriikidega ei parane, pole võimalik ka siseriiklikke ümberkorraldusi ellu viia. Pealegi ei kannatanud NSV Liidu majandus enam välja pikku aastaid kestnud võidurelvastumist. Seetõttu pakkuski Gorbatšov välja ulatusliku relvastuse vähendamise (desarmeerimise) kava, mida aga Lääs kohe heaks ei kiitnud.
Nõukogude-Ameerika suhted hakkasid paranema pärast 1986. aastal Reykjavíkis toimunud Gorbatšovi ja president Reagani tippkohtumist. Nõukogude välispoliitika muutus paindlikumaks, see tõi kaasa olulisi muudatusi rahvusvahelistes suhetes. Senine Moskva terav vastasseis lääneriikidega kadus . 1987. aastal sõlmiti Washingtonis kokkulepe keskmise ja lühimaa tuumarakettide likvideerimiseks. Gorbatšov lõpetas sõja Afganistanis ja viis sealt 1989. aastal Nõukogude väed välja. Moskva vähendas kontrolli ka Ida-Euroopas ning hakkas sealt vägesid välja viima. Niisugune vabade-käte-poliitika ja mittesekkumispoliitika viis aastatel 1989-1990 kommunistlike režiimide kokkuvarisemiseni idabloki maades. Oma tegevuse lõpetas Varssasi Lepingu Organisatsioon ning Moskva heakskiidul sai võimalikuks Saksamaa ühinemine. 1980. aastate lõpuks paranesid ka Nõukogude-Hiina suhted.
Poliitilise elu reformeerimine
Perestroikapoliitika ei näinud esialgu ette muudatusi ühiskonna poliitilises elus. Kuid poliitilise surve alt vabanemine hakkas järjest enam murendama ainult kommunistlikule parteile tuginevat poliitilist süsteemi. Muudatused toimusid ka kommunistlikus parteis . Vähenes partei juhtroll riigi poliitilises elus ning paljud tagurlikud partei juhttegelased sunniti ametist lahkuma .
Nõukogude Liidus otsustati kehtestada presidentaalne valitsemissüsteem. 1988. aastal valiti Gorbatšov Nõukogude Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks – riigipeaks, kel olid senisest hoopis suuremad volitused riigiasjade juhtimisel. 1989. aasta märtsis valiti uus kõrgeim riigivõimuorgan – NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress. Need olid esimesed mitme kandidaadiga valimised pärast 1917. aastat. Kongress valis delegaatide hulgast Ülemnõukogu, kes valis Nõukogude Liidu presidendiks Gorbatšovi. Ühiskonnas tekkisid mitmesugused poliitilised liikumised, millest kasvasid hiljem välja poliitilised parteid ( erakonnad ).
Kõik need muudatused ja kommunistliku partei mõju vähenemine ei olnud aga vanameelsetele poliitilistele jõududele vastuvõetavad. Gorbatšov püüdis laveerida reformimeelsete ja vanameelsete jõudude vahel, rõhutada vajadust säilitada sotsialist ja Nõukogude Liidu terviklikkus. Seetõttu lahkusid Gorbatšovi lähikonnast paljud tema senised uuendusmeelsed lähikonlased. Läbi kukkus ka Gorbatšovi majanduspoliitika. Loodetud majanduslikku tõusu asemel süvenes riigis kriis ja langes elanikkonna elatustase.
1991. aasta augustisündmused
Poliitilise elu demokratiseerimine oli teravalt päevakorrale tõstatanud rahvuste enesemääramise küsimuse. Mitu liiduvabariiki eesotsas Eestiga võttis vastu suveräänsusdeklaratsiooni ja püüdles täielikult iseseisvuse poole. Keskvõim püüdis rahvaste iseseisvumispüüdlusi lämmatada. Mitmel pool kasvasid rahvuskonfliktid veristeks kokkupõrgeteks. Järjest mõjukamaks muutus NSV Liidu suurim liiduvabariik – Vene Föderatsioon – eesotsas Boriss Jeltsiniga. Ilmselgeks sai tõsiasi, et senine riiklik ühendus, Nõukogude Liit, oli oma aja ära elanud. Selle asemel hakkas kujunema uus liiduvabariikide majanduslik ja poliitiline ühendus, mis pidi tuginema kõigi liiduvabariikide poolt heakskiidetud liidulepingule. Gorbatšov nägi liidulepingus endise suurriigi kooshoidmise vahendit. Läbirääkimisi liidulepingu sõlmimiseks alustati juba 1990. aastal. 1991.aasta märtsis korraldati rahvahääletus, kus ¾ hääletanutest pooldas endise suurriigi säilimist. Eesti, Läti, Leedu, Armeenia, Gruusia ja Moldova boikoteerisid seda rahvahääletust.
Gorbatšovi eestvedamisel hakati koostama uut liidulepingut. Vanameelsed aga püüdsid seda takistada. Päev enne liidulepingu allakirjutamist, 19. augustil 1991. aastal, püüdis võimule tulla Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee (RESK). President Gorbatšov suleti Krimmis koduaresti. Rahvale aga teatati, et ta on haigestunud ega suuda oma ametiülesandeid täita. Teda pidi asendama RESK-i esimees, senine Nõukogude Liidu asepresident Janajev. Venemaa demokraatlikud jõud eesotsas Jeltsiniga astusid aga otsustavalt riigipöördekatse – augustiputši – vastu välja ja mõne päevaga poliitiline segadus riigis likvideeriti.
Nõukogude liidu lagunemine
Riigipöördekatse läbikukkumine kiirendas oluliselt Nõukogude Liidu lagunemist. Lisaks Eestile ja Lätile kuulutasid 1991. aasta augustis iseseisvuse välja ka Ukraina ja Valgevene, keeldudes Gorbatšovi pakutud liidulepingust. 1991. aasta septembris tunnustas NSV Liidu Riiginõukogu Balti riikide iseseisvust. Nüüd tõusis jõuliselt esile Vene Föderatsiooni president Boriss Jeltsin . Tema eestvedamisel ja tollase Nõukogude Liidu presidendi Gorbatšovi teadmata sõlmisid Venemaa, Valgevene ja Ukraina 8. detsembril 1991. aastal Minskis omavahelise liidulepingu, moodustades Sõltumatute Riikide Ühenduse (SRÜ). Paari nädala pärast, 21. detsembril, liitusid sellega veel 8 endist liiduvabariiki. See viis Nõukogude Liidu lõpliku lagunemiseni: 25. detsembril 1991. aastal loobus Gorbatšov presidendiametist. Järgmisel päeval teatas kõrgeim seadusandlik riigivõimuorgan – Ülemnõukogu – ametlikult Nõukogude Liidu laialisaatmisest. Jeltsin võttis Gorbatšovilt üle “tuumanupu”. Nõukogude Liidu õigusjärglaseks rahvusvahelistes organisatsioonides sai Vene Föderatsioon.
Eesti NSV rahandus ja pangandus
Peale Eesti Vabariigi okupeerimist Nõukogude Liidu vägede poolt ja nõukogude valitsusasutuste süsteemi loomist 1940.a. juulikuus, algas ka Eesti NSV majandus- ja rahandussüsteemi loomine, õigemini nende töö vastavusse viimine Nõukogude Liidus kehtinud rahandus- ja pangandussüsteemi nõuetega.
I  1940.a. juulis loodi Eesti NSV Rahanduse Rahvakomissariaat, mille juhiks määrati Paul Keerdo . Eesti NSV Rahanduse Rahvakomissariaat allus Eesti NSV Ministrite Nõukogule ja töökorralduse liinis NSV Liidu Rahanduse Rahvakomissariaadile. Kohe algusest peale hakkas töö toimuma NSV Liidu seaduste ja määruste ning NSV Liidu Rahanduse Rahvakomissariaadi juhendite ja käskkirjade alusel. Kogu majanduses rakendati Nõukogude Liidus kehtinud raamatupidamise ja maksude süsteemi.
Eesti NSV rahandus hõlvas riigieelarve , riikliku krediidisüsteemi ( pangad , hoiukassad), sotsiaalkindlustuse ning vara- ja elukindlustuse süsteemid. Rahanduse materiaalse sisu moodustasid vahetult riigi kätte koondatud ning ettevõtete ja organisatsioonide käsutuses olnud rahalised fondid . Neid rahalisi ressursse kasutati uute ettevõtete rajamise finantseerimiseks, mittetootmissfääri asutuste ja organisatsioonide ülalpidamiseks, elamu- ja kommunaalmajanduskuludeks (lisaks elanikkonna maksetele, mis kõiki kulusid ei katnud), pensionideks jt. sotsiaalkindlustuskuludeks, riigikaitseks ja haldusaparaadi ülalpidamiseks. Ettevõtete töö laiendamise finantseerimise allikaks oli nende kasum.
Nõukogude Liidus juhtis ja kontrollis rahandust NSV Liidu Rahandusministeerium koos liiduvabariikide vastavate ministeeriumide ja kohalike nõukogude täitevkomiteede rahandusosakondadega. 15. Märtsist 1946.a. asendati Nõukogude Liidus ja liiduvabariikides rahvakomissariaadid ministeeriumidega.
Eesti NSV Rahandusministeeriumile allusid töökorralduse liinis vabariigi alluvusega linnade ja rajoonide rahandusosakonnad, kokku 21 osakonda . Rahandusosakondade juhtiva kaadri kinnitamine toimus Rahandusministeeriumi poolt kooskõlastatult kohalike täitevkomiteede juhtkonnaga. Ministeeriumide ja rahandusosakondade tööd kontrollis Rahandusministeeriumi Kontrolli- ja Revisjonivalitsus, kellele allusid linnade ja rajoonide rahandusosakondade koosseisus olnud kontrolör-revidendid. Rahandusosakondade tööd eelarvete täitmisel kontrolliti kaheaastase perioodi järel. Peale Kontrolli- ja Revisjonivalitsuse kontrollisid rahandusosakondade tööd veel Rahandusministeeriumi Riigitulude Valitsus ja Maksude Valitsus. Kontrollimise tulemused vaadati läbi Rahandusministeeriumi kolleegiumi istungil koos kontrollitud ministeeriumide ja kohalike rahandusosakondade juhtidega.
Rahandusministeeriumile allusid veel Riikliku Kindlustuse Valitsus koos linnade ja rajoonide kindlustusinspektuuridega. Kindlustuse Valitsus ja kindlustusinspektuurid allusid tööalase juhtimise liinis ka NSV Liidu Rahandusministeeriumi Kindlustuse Peavalitsusele, kes kontrollis ka Eesti NSV kindlustusasutuste tööd iga kahe aasta järel.
Rahandusministeeriumis tegelesid rahandustöö erilõikude juhtimisega peale ministri veel 2-3 ministri asetäitjat. Kollegiaalseks juhtimislüliks kogu vabariigi rahandussüsteemis oli Rahandusministeeriumi Kolleegium, kelle koosseisu kinnitas oma määrusega Eesti NSV Ministrite Nõukogu. Peale ministri ja tema asetäitjate kuulusid kolleegiumi liikmete hulka 2-3 valitsuse juhatajat, kellega kokku oli kolleegiumi liikmeid 6-7 inimest. Kolleegium arutas rahandustöö põhiküsimusi: riigieelarve eelnõu koostamist enne selle valitsusele esitamist, raamatupidamise, riigitulude ja maksude laekumise, revisjonide, kindlustuse jt. küsimusi. Kolleegiumi otsused rakendati ellu ministri käskkirjadega.
Peale eelpool loetletud Eesti NSV Rahandusministeeriumile allunud asutuste tegeles vabariigis ka otseselt NSV Liidu Rahandusministeeriumile allunud Proovivalve Inspektuur. Tema ülesandeks oli läbi vaadata vabariigis väärismetallidest ettevõtete toodang ning märgistada väärismetalli (kuld, hõbe) sisaldavust toodetes vastava pitsatiga. Suurima töömahu selle asutuse tegevuses moodustas Tallinna Juveelitehase toodangu märgistamine. Eestis töötanud Proovivalve Inspektuur analüüsis väärismetallide sisaldavust ka tolliorganite poolt rekvireeritud esemetes, samuti andis välja tõendeid ja lubasid väärismetallist esemete välismaale viimiseks. Eesti NSV-s töötanud tolliorganid Vabariigi Rahandusministeeriumile ei allunud omades seega otsealluvuse NSV Liidu Tolli Peavalitsusele. Liidu eelarvesse kanti täielikult ka kõik laekunud tollikulud.
II Nõukogude Liidus olid pangad riiklikud krediidiasutused. Pangasüsteemile oli omane panganduse riiklik monopol: ringlusvahendite riiklik emissioon , tsentraliseeritud krediteerimine , kommertskrediidi asendamine otsese pangakrediidiga. Valdav osa lühiajalistest krediiditehingutest oli koondatud riigi ühtsesse krediidi- ja arvelduskeskusesse - NSV Liidu Riigipanka.
Eesti NSV-s oli keskseks pangaasutuseks NSV Liidu Riigipanga Eesti Vabariiklik Kontor , kes allus otseselt NSV Liidu Riigipangale. Riigipanga Kontori ülesanneteks olid:
1.analüüsida vabariigi rahakäibe seisundit , korraldada rahakäivet ja kassaplaani täitmist ning esitada selle aruandeid ja analüüse Keskpangale Moskvasse;
2.kõigi vabariigi ettevõtete, asutuste ja ühiskondlike organisatsioonide, vaatamata nende alluvusele, pangaoperatsioonide teostamine ja lühiajaliste laenude andmine.
Sellega erines Eesti NSV-s töötanud Riigipanga Vabariikliku Kontori tegevus suuresti praeguse Eesti Panga tööst. Sageli püüdis NSV Liidu Riigipank oma juhenditega ette kirjutada, milleks võib eelarvelisi assigneeringuid kasutada. Eriti jõhkralt piirati vahendite kasutamist kultuuri-, hariduse- ja tervishoiuasutustes. Ainult Vabariigi Valitsuse oskusliku eelarvevahendite manööverdamisega saadi tagada nende asutuste normaalne töö.
NSV Liidu Riigipangasüsteemi kõrval töötasid ka majandusharusid teenindavad erapangad, kelle keskpangad asusid Moskvas ning liiduvabariikide ettevõtteid ja asutusi teenindavad kontorid liiduvabariikide pealinnades. Eesti NSV-s tegutsesid NSV Liidu Ehituspanga Eesti Vabariigi Kontor, NSV Liidu Hoiupanga Eesti Vabariigi Peavalitsus, NSV Liidu Väliskaubanduspanga Tallinna osakond, hiljem veel ka NSV Liidu Sotsiaalpanga Eesti Vabariiklik Kontor. Nende eripankade peamine töö seisnes rahvamajandusharude kapitaalmahutuste finantseerimises ja pikaajalises krediteerimises. Pankade tegevust määrati rahvamajandusplaaniga. Kõik pangad töötasid isemajandamise alusel.
Eesti NSV-s töötasid NSV Liidu Riigipanga Eesti Kontori osakonnad vabariikliku alluvusega linnades ja rajoonides. Vabariigi Rahandusministeeriumi ülesandeks panganduse alal oli rahakäibe kvartali - ja aastaplaanide koostamine ning nende täitmise aruannete esitamine vabariigi valitsusele. Rahakäibeks vabariigis vajaliku sularaha taotlemine toimus vabariigi valitsuse poolt, kes esitas vastava taotluse NSV Liidu Valitsusele ja NSV Liidu Riigipangale.
III Rahandussüsteemi tööst.
Rahandusministeeriumi keskseks tööks oli riigieelarve koostamine ning kinnitatud eelarve täitmise organiseerimine . Eelarve täitmise eest vastutas Rahandusministeerium ja minister. Koostatud riigieelarve eelnõu esitas Eesti NSV Ministrite Nõukogu Eesti NSV Ülemnõukogule, kelle plaanieelarve komisjon analüüsis projekti ning selle kinnitamine toimus Ülemnõukogus 1-2 istungi järel (pool formaalselt). Aasta jooksul olid valitsusel laialdased õigused eelarve muutmiseks ja suurendamiseks . Täiendavaid lisaeelarveid siis ei koostatud.
Riigieelarve koostamise aluseks oli vabariigi rahvamajanduse arendamise plaani projektist tulenevate ülesannete rahaline tagamine ning teiselt poolt ministeeriumide ja kohalike nõukogude täitevkomiteede taotlused. Eelarve projekti koostamine toimus koos ministeeriumide ja täitevkomiteedega. Peale eelarve projekti läbivaatamist vabariigi valitsuses esitati see NSV Liidu Rahandusministeeriumile, kus see nii tulude kui kulude osas vabariigi rahandusministeeriumi ja teiste ministeeriumide töötajatega üksikasjaliselt läbi vaadati. Enne aasta eelarve projekti läbivaatamist oli juba koostatud vabariigis ning NSV Liidu Plaanikomitees läbi vaadatud vastava aasta rahvamajanduse arendamise plaan, mille näitajatest eelarve koostamisel kapitaalehituse ja soetamiste osas peeti eriti rangelt kinni.
Riigieelarve projekti läbivaatamine kestis NSV Liidu Rahandusministeeriumis tavaliselt kuu aega (juuli - august), mille lõppfaasis toimus vabariigi protestide läbivaatamine NSV Liidu rahandusministri juures Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe osavõtul. Muidugi jäi alati osa väga vajalikke summasid eelarvesse saamata ning seetõttu pöördus vabariigi valitsus igal aastal NSV Liidu Ministrite Nõukogu poole vabariigile vajalike vahendite saamiseks riigieelarvesse .
Selline ebanormaalne olukord, kus meil ei olnud võimalust vabariigis laekuvatest tuludest tasakaalustatud riigieelarvet koostada, tulenes tol ajal kehtivast tulude jaotamissüsteemist liidulise eelarve ja vabariikliku eelarve vahel. Suurim tululiik - käibemaks oli liidu eelarve tulu, mis vaatamata sellele, et ta laekus vabariigis, kanti liidu eelarvesse. NSV Liidu Ülemnõukogu kinnitades liidulise aastaeelarve kinnitas iga kord ka käibemaksu osa - eraldamisprotsendi, mis kanti sel aastal üle liiduvabariigile. Eesti NSV-le jäetud käibemaksu osa moodustas kuni poole vabariigis laekunud käibemaksu summast . Reas liiduvabariikides ei tasakaalustanud eelarvet ka käibemaksu täielik jätmine vabariigile. Neile liiduvabariikidele anti NSV Liidu Ülemnõukogu poolt eelarve tasakaalustamiseks liidu eelarvest dotatsiooni (tagastamatut abi).
Oma olemuselt oli tollane käibemaks osa ettevõttes loodud puhastulust, mis kauba hinna kaudu laekus riigieelarvesse. Selle maksu määrad ja maksustamiskorra määras NSV Liidu Ministrite Nõukogu või tema volitusel NSV Liidu Rahandusministeerium.
Pangandussüsteemi iseärasuseks oli see, et kõik majandusorganisatsioonide jooksvad ülekanded ning maksete tasumised toimusid ainult NSV Liidu Riigipanga süsteemi asutuste poolt. Elanikkonna operatsioonidega (hoiustamine, maksete ülekanded jm.) tegelesid peamiselt hoiupanga asutused. NSV Liidu Riigipanga poolt teostatud pangaoperatsioonide hiigelmahuga suurel NSV Liidu territooriumil kaasnesid sageli ülekannete- ja maksedokumentide kaotsiminekuid ning sellest suur ajakulu pangaoperatsioonide teostamisel.
Eesti NSV ettevõtete impordi- ja eksporditehingutega seotud arveldusi teostati NSV Liidu Väliskaubanduspanga Tallinna osakonnas. Vabariigi eelarvesse neist tehingutest tulusid ei laekunud. Väliskaubanduspanga poolt kanti kõik laekunud tulud NSV Liidu riigieelarvesse. Liidulise alluvusega ettevõtete finants -majanduslikku tegevust puudutavaid vigu ja küsimusi anti sageli NSV Liidu Rahandusministeeriumi poolt kontrollimiseks Eesti NSV Rahandusministeeriumile.
Tänu Eesti väiksusele ja majandusorganisatsioonides esinenud paremale finants- ja töödistsipliinile täitsid vabariigi rahandus- ja pangandusasutused omi ülesandeid suhteliselt korralikult. 
i
ii