Lähiaja okupatsioonid Eestis 1939 - 1944 (0)

Referaat
Lähiaja okupatsioonid Eestis
1939-1944
Tallinn
Esimene Nõukogude okupatsioon
1930. aastate lõpul Leedu, Läti ja Eesti juhtide erineval määral ilmnenud Saksa- orientatsioon osutus väga lühinägelikuks: kuna loodeti jõudude tasakaalu püsimisele Moskva ja Berliini vahel, ei osatud ette näha viimaste omavahelist kokkumängu. 1939. aasta 23. augustil sõlmitud Nõukogude-Saksa mittekallaletungilepingu (tuntud ka Hitler -Stalini või Molotovi-Ribbentropi pakti nime all) salajase lisaprotokolliga Moskva mõjusfääri määratud Baltimaad jäid välispoliitilisse isolatsiooni. Teise maailmasõja puhkedes kuulutas Eesti end neutraalseks ning ei korraldanud mobilisatsiooni ega teinud muid ettevalmistusi võimaliku välisagressiooni tõrjumiseks. Vahetult pärast uue valitsuse ametissenimetamist alustasid okupandid iseseisva Eesti riigiaparaadi , kohtu- ja korrakaitsesüsteemi, omavalitsusorganite, ühiskondlike organisatsioonide ja teiste tsiviilühiskonna kandvate osade kavakindlat lammutamist. Eesti armeeüksused desarmeeriti ja kõrgem väejuhatus kõrvaldati ametist, laiali saadetud Kaitseliidu asemele moodustati okupantide poolt kontrollitud Rahva Omakaitse. Repressioonid kasvasid peagi arreteerimisteks ja küüditamisteks, mille käigus saadeti Nõukogude hävituslaagritesse ( GULagi ) ametist vabastatud tsiviil- ja sõjaväejuhid (teiste hulgas president Päts ja ülemjuhataja Laidoner). Poliitilistest erakondadest lubasid uued võimud tegutseda vaid põranda alt väljunud Kommunistlikul Parteil . Enne massirepressioonide algust oli Punaarmee toel võimule upitatud nukuvalitsusel vabriku- ja maatööliste ning pahempoolse haritlaskonna seas üpris palju toetajaid, ent rahva enamus suhtus uutesse võimudesse erapooletust üha enam asendava vaenulikkusega. 5. juulil saatis Vares -Barbaruse valitsus kehtivaid seadusi eirates laiali Riigikogu ning kuulutas välja ennetähtaegsed üldvalimised. Farsiks kujunenud “valimistel” kogusid ühte valimisplokki koondatud kommunistid ja nende toetajad (vastaskandidaatide esitamine ei olnud võimalik) võimude teatel 92,9% häältest. Esimeste sammudena otsustas uus “ parlament ” kuulutada välja Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi ( ENSV ) ning taotleda selle vastuvõtmist NSV Liidu koosseisu. 6. augustil 1940 viis Moskva anneksiooni lõpuni: NSV Liidu Ülemnõukogu võttis ENSV NSV Liidu koosseisu. ENSVs kehtestati uus konstitutsioon ja Nõukogude seadused, suuremad tööstusettevõtted, pangad , kaubandusettevõtted, laevad, suuremad elumajad jne. natsionaliseeriti. Maatööliste toetuse saamiseks kuulutasid uued võimud välja maareformi, mille käigus natsionaliseeriti ja jagati uusmaasaajatele kiriku ja Eestist lahkunud baltisakslaste maad ning see osa “suurtalude” maadest, mis ületas 30 hektarit. Eesti sõjavägi korraldati ümber Punaarmee 22. territoriaalseks laskurkorpuseks, paljud vanemohvitserid represseeriti.Repressioonid tipnesid 14. juunil 1941 kõigis kolmes Balti riigis korraga läbi viidud massiküüditamisega, millega viidi Eestist loomavagunites Siberisse 10 205 naist, last, vanurit ja meest. Enam kui pooled väljasaadetuist surid ebainimlikes tingimustes. Aktsioon oli mõeldud ettevalmistuseks eelseisvaks sõjaks Saksamaaga — hirmutamaks nõukogudevastasuses kahtlustatavaid eestlasi, lätlasi ja leedulasi võimalike vastuhakkude eest.

Esimene Nõukogude okupatsioon 1940-41

Eesti anastamine kui rahuvastane kuritegu

Rahvusvaheline vägivallakeeld arendati lõplikult välja 1945.aastal jõustunud ÜRO põhikirjas. ÜRO tunnistas oma peaeesmärgiks maailmas rahu ja julgeoleku säilitamise koos otsustava sekkumisega rahu vahetu ohustamise või rikkumise või agressiooni juhtude. Nürnbergi tribunali põhikiri määratles samal aastal rahuvastase kuriteo järgmises sõnastuses: “agressiivse sõja või rahvusvaheliste lepingute, kokkulepete või lubaduste rikkumisele viiva sõja planeerimine , ettevalmistamine, algatamine või pidamine, või osavõtt ühisest plaanist või salanõust eespoolmainitud tegude toimepanekuks”. See mõiste on antud üldisena ja absoluutsena, ilma vähimagi viiteta konkreetsetele juhtudele või riikidele. Eesti inkorporeerimine (õigemini, N.Liidu poolt eneseõigustuseks esitatud tõlgendus) on mingil määral võrreldav Austria 1938.aasta nn anšlussiga. Tunnistades viimase tagasihaaravalt rahuvastaseks kuriteoks seletas Nürnbergi tribunal 1946.a kohtuotsuses, et kuigi võib isegi tõsi olla, et anneksiooni soovisid paljud kohalikud elanikud, on see väide ebaoluline, sest eesmärgi saavutamise meetodid olid agressori meetodid: otsustav tegur oli Saksamaa sõjaline jõud, mida oldi valmis kasutama igasuguse vastupanu korral (Hough III: viide 310).
Eelöeldust järeldub, et Eesti 1940.a okupeerimine oli samuti rahuvastane kuritegu, nimelt sõja ettevalmistamine ja sõja algatamise lõpuniviidud katse. Ettevalmistatud sõda jäi ära ainult vastupanu puudumise tõttu. Sõjaplaane tõendab kaks dokumenti N.Liidu sõjalaevastiku keskarhiivist. Esimene on N.Liidu Kaitse Rahvakomissariaadi 9.juuni direktiiv nr 02622, millega kästakse vallutada Eesti ja Läti sõjalaevastik, kaubalaevastik ja ujuvvahendid, organiseerida dessantide maandamine Paldiskisse ja Tallinnasse, vallutada Tallinna sadamad ja patareid, sulgeda Riia laht ning tihedas koostöös maaväega aidata kaasa Leningradi sõjaväeringkonna väeosade pealetungile Rakvere suunas. Teine dokument on viitseadmiral V.F.Tributsi üksikasjalik aruanne selle direktiivi täitmisest: 80 lehel kirjeldatakse 14.juunil alanud mereblokaadi Balti riikide vastu, 4 riigi 52 laeva kinnipidamist, 17.juunist alates tehtud dessante, toimepandud vallutamisi ja muid kuritegusid . Nürnbergis N.Liidu rahuvastaseid kuritegusid ei arutatud, kuid ÜRO Peaassamblee tunnistas hiljem nii Nürnbergi põhikirja kui ka kohtuotsuse kohustuslikuks õigusallikaks kõigile ÜRO liikmesriikidele. See jätab ainult ühe võimaluse: N.Liidu ja selle juhtide tegevust tuleb hinnata sama mõõdupuuga, mida rakendati hitlerlastele.

Olulisemaid sündmusi Nõukogude okupatsiooni ajal

Nõukogude ajaloolased ja juristid on meie N.Liitu inkorporeerimise kohta esitanud kaks omavahel vasturääkivuses olevat teooriat. Esimese järgi toimus üleminek Eesti põhiseaduse reeglite kohaselt ning ENSV oli Eesti Vabariigi otsene õigusjärglane ja riikluse edasikandja, siis küll juba N.Liidu “osariigina”. Kuna see teooria ei kannata kriitikat, siis asendati see hiljem uuega: eesti rahvas olevat teostanud revolutsiooni, kukutanud 21.juunil 1940 “klikivalitsuse” ja valinud 15.juulil vabadel valimistel uue “parlamendi”, mis siis rahva soovil seadis sisse nõukogude korra ja palus võtta Eesti Vabariik liiduvabariigina N.Liitu. Miskipärast aga väidab Venemaa välisministeerium mõlemale teooriale vastukäivalt veel praegugi, et Eesti riik olevat 1940.aasta suvel olemast lakanud (nähtavasti siis ikkagi N.Liidu kuritegeliku anneksiooni tõttu), millest püütakse rahvusvahelise õiguse vastaselt teha järeldust, et Tartu rahuleping olevat kaotanud kehtivuse. Riigi kadumist on püüdnud tõestada ka paar eesti autorit .
Öeldust ilmneb, et juriidiliselt tähtsaimad sõlmküsimused Eesti 1940.aasta ajaloos ja riigi järjepidevuse tuvastamisel on üleminek Varese valitsusele ning kollaborantliku “ riigivolikogu ” valimiste lugu. Neid käsitame allpool pikemalt. Tuleks muidugi valgustada ka rahva kui enesemääramise õiguse kandja vahetut vastupanu okupatsioonikorrale, kuid see on üldteada ja selleks käesolevas lühiartiklis ruumi ei jätku. Anname vaid põgusa ülevaate Eesti esimesest suurest vastupanuliikumisest – vastukandidaatide esitamisest 1940.aasta valimistel.

President Päts ja riikluse järjepidevuse säilimise probleem

Eesti riikluse järjepidevus olevat 1940.aasta juunis jäädavalt katkenud sellepärast, et 21.juunil vabastas president Päts Eesti seaduste kohaselt ja presidendi eriõiguse alusel ametist prof .Uluotsa valitsuse ja määras selle asemele dr Vares-Barbaruse valitsuse. Uluotsast olevat saanud ekspeaminister ja nii polevat temast lähtuv Tiefi valitsus ja Eesti valitsused eksiilis kunagi saanud riigi juriidilist järjepidevust kanda. Seda on väitnud üsna paljud. Paari TÜ juristi väiteid õigustab ehk asjaolu, et Eesti taasvabanemise eel polnud 1940.a sündmustik veel piisaval määral selgunud ning puudus ülevaade lääne demokraatlike juristide käsitlustest.
J.Uluotsa valitsuse ametistvabastamisele juriidilise hinnangu andmisel tuleb eristada rahvusvahelise õiguse ja siseõiguse vaatenurka. Tähtsam on siin muidugi rahvusvaheline õigus, sest riigi järjepidevus ja selle säilimine on rahvusvahelise õiguse küsimus. Autoriteetseim seisukoht on pärit Genfi ülikooli professori Krzystina Mareki põhjapanevast uurimusest. Seda tsiteerib peaaegu igaüks, kes kirjutab Balti riikide anneksiooni mittetunnustamisest. Prof. Marek jõuab järeldusele, et “hetkest, mil võõras võim dikteeris Balti valitsuste koosseisu, oli nende iseseisvus juba kadunud.” Eestis toimus see 19.juunil 1940, kui ždanov esitas president Pätsile oma nõudmised valitsuse kohta. Nendest ta enam ei taganenud ning sellest hetkest valitses Eestit okupatsioonivõim. Rahvusvahelise õiguse järgi oli toimunud otsustav pöörak, millele juhib tähelepanu ka A.Warma: Eestile tõotatud rahumeelse okupatsiooni oli ždanov oma meelevaldsete korraldustega ja järgneva relvastatud sekkumisega muutnud tavaliseks sõjaliseks okupatsiooniks, mis peatas Eesti riikluse (Warma1965:15-16). K.Pätsi korraldustel puudus seetõttu juriidiline jõud.
Varese valitsus oli okupatsioonivõimule alluv okupatsiooniorgan. Tollaste kommunistide mälestustest selgub , et ždanov oli Varese valitsuse kokku pannud 19.-20. juuniks . Juba enne ždanovi tulekut oli N.Liidu saatkonna nõunik V.Botškarjov 18.juunil siseministriks määranud oma agendi Maksim Unti . Valitsuse koostamisel ei lastud kaasa rääkida isegi mitte kommunistide juhte, välja arvatud ehk Kominterni esindaja K.Säre. Ministreid soovitasid ždanovile saatkonna töötajad Izmestjev ja Botškarjov. Arvatakse, et Joh.Varese kandidatuuri võisid siiski esitada M.Unt või N.Andresen. N.Andresen on seletanud, et välisministriks hakkamise asjus polnud tal kõnelusi mitte kellegagi peale ždanovi, ja kirjeldanud, kuidas ždanov valitsusse planeeritud isikute kohta iseloomustusi küsis. Valitsuse tegevust suunasid algusest peale ždanov ja N.Liidu saatkond. Presidendi kantseleiülem meenutab, kuidas joodikust juristi Boris Sepa kohtuministriks määramine oli presidendil teada juba 18. või 19.juunil ning kuidas okupatsioonivalitsuse juht Vares ei julgenud Sepa asjas ždanovilt luba küsimata midagi ette võtta (Tambek:346-347).
President tõrkus allumast ždanovi 19.juuni diktaadile. K.Pätsi sundimiseks otsustas see tõestada, et Eesti riigiorganitel pole enam mingit tegelikku võimu. Selleks andis ta Varese siseministrile M.Untile 20.juunil ülesande organiseerida 21.juuni meeleavaldused koos kõige juurdekuuluvaga. Ettevalmistustesse tõmbas Unt kaasa Moskva Kominterni esindaja Karl Säre ja ennast Kominternile alluvaks pidava illegaalse organisatsiooni, mis nimetas end Eestimaa komparteiks. 21.juuni ürituste programm oli saatkonnaga kooskõlastatud ja sellele lubati juba ette N.Liidu relvajõudude toetust. ždanov garanteeris ühtlasi, et Eesti politsei ega sõjaväelased ei sega vahele (1940 god:21-22,111-112,116). Kogu hiljem “juunipöördeks” ristitud sündmustik oli tegelikult N.Liidu jõudemonstratsioon ja relvastatud interventsioon Eesti siseasjadesse. Juba ettevalmistavat salakoosolekut 20.juunil julgestasid lähikonda paigutatud N.Liidu tankid . 21.juuni meeleavaldusele suurema osavõtjate arvu tekitamiseks veeti kohale hulganisti Nõukogude sõjaväebaaside töölisi, valdavalt N.Liidu kodanikke . Punaarmee üksused ja tankid olid Vabaduse väljakule ja selle ümbrusse juba enne miitingut kaitseks valmis pandud. Punakomandörid ja -armeelased osalesid vahetult miitingus, pidasid kõnesid, aitasid “juubeldada” ja “rahva häält” teha. Jõudemonstratsioon jätkus Kadrioru lossi ees, kuhu umbes tuhande laiali minemata jäänud meeleavaldaja hulgas marssis rivikorras ka 150 räbalaisse riietatud punasõdurit, kes reetsid end Eestis tundmatute vene lauludega. Rongkäiku saatis ja Kadriorgu jõudis üle 20 tanki ja muu soomuki . Siis muutus jõudemonstratsioon sõjaliseks interventsiooniks. Patarei vangide vabastamist ja aktsiooni Kalamaja õhukaitseväeosa vastu julgestasid jällegi tankid, millele hiljem kiirkorras appi toodi terve punaarmee väeüksus. Vanglaülemat ähvardamas käinud 5-mehelise delegatsiooni koosseisus oli 3 vene ohvitseri. Järgnenud korratustes, politseisse kokkukorjatud relvade röövimises, kaitsepolitsei vangivõtus ja NKVD kätte andmises, ringhäälingu ülevõtmises ja eriti lahingus Raua tänava koolimajja paigutatud Eesti sidepataljoniga etendasid samuti otsustavat osa tankid ning punavägi oma politrukkidega, kes osutusid sageli koguni organisaatoreiks.
Juriidiliselt ja sisuliselt kuulus N.Liidu jõudude hulka lisaks avalikele relvakandjaile ka illegaalne 133-liikmeline (Kuuli:47) “Eestimaa kompartei ”, mis pidas ennast Kominterni sektsiooniks (Kuuli:183,187,45,21) ja esines sellisena ka avalikkuse ees (1940.a dokumente:32,39,65 ja Mälestused:142). Teise “eesrindliku väesalgana” lisandusid neile punaarmee baasivägedega kordusõppuslastena Eestisse toodud ja tsiviilriides “praktilisele tööle” käsutatud NSVLiidu eesti soost kodanikud-kommunistid (vähemalt 50 inimest – vt Ed.Päll, Keel ja kirjandus 1988, nr 11, lk 685-690), kes ÜK(b)P liikmeina seisid eraldi arvel (Kuuli:173 v.64). “Eestimaa kompartei” alluvus Kominternile tähendas pimesi kuuletumist selle käskudele. Tsiteerime Kominterni ettekirjutusi: “ Komintern võitleb ... proletariaadi maailmadiktatuuri kehtestamise , ülemaailmse Nõukogude sotsialistlike vabariikide liidu loomise eest”; “...uued proletaarsed vabariigid astuvad föderatiivsesse liitu olemasolevatega”; “NSVLiidu näol on maailma proletariaat esmakordselt saanud tõelise isamaa”; “...imperialistlike valitsuste kukutamine proletariaadi diktatuuri ja NSVLiiduga ühinemise loosungi all...”; “...partei ees tõusetub ülesanne viia nad (= massid ) otserünnakule kodanliku riigi vastu”; “...rahvusvaheline kommunistlik distsipliin peab avalduma liikumise eri- ja kohalike huvide allutamises selle üldistele ja kaugema ulatusega huvidele ning Kominterni juhtorganite otsuste vastuvaidlematus täitmises kõigi kommunistide poolt”. Peaks tõesti selge olema, et “Eestimaa kompartei” oli võõrvõimu tööriist. Komintern, N.Liidu valitsusaparaat ja sõjajõud töötasid ühiselt ÜK(b)P ja selle eesotsas seisva Stalini käsu all. Kominterni osa näiteks Hiina revolutsiooni juhtimisel ja seoseid ÜK(b)P-ga on selgitanud Stalin ise.Allumatuse eest ähvardasid rängad karistused: näiteks arveteõiendamist sõnakuulmatu poola komparteiga dokumenteerib Kommunismi Must Raamat.
Eespoolkirjeldatud sündmustikust on otstarbekas rõhutada järgmisi juriidilisi fakte (vrd 1940 god:20-22): 1) Varese valitsuse moodustamist alustas NL saatkonna nõunik V.Botškarjov 18.juunil ning selle koostas lõplikult N.Liidu emissar ja ÜK(b)P sekretär ždanov 19./20.juunil; 2) valitsust käsutas ždanov ja see alustas osaliselt oma tegevust (meeleavalduste ja korratuste ettevalmistamist) 20.juunil, kaasates Moskva Kominterni kohapealsed jõud; 3) ždanov nõudis presidendilt oma valitsuse tunnustamist 19.juunil ja teistkordselt 21.juunil pärast jõudemonstratsioone; 4) otsustav osa sündmustes oli NL relvajõududel; 5) Eesti riigi õiguskorra funktsioneerimine oli takistatud okupatsioonireiimi kehtestamisega alates 17.juunist (vt 1940 god:20) ning faktiliselt peatatud 19.juunil, kõige hiljemalt aga 21.juunil ždanovi teistkordse visiidiga, kordusdiktaadiga ja sõjalise interventsiooniga.
Relvastatud sekkumise korraldamisega tõestas ždanov ise kogu maailmale, et Eesti riik oli Eesti territooriumil faktiliselt lakanud, et selle asemel kehtis piiramatu sõjaline okupatsioonivõim ning et president Pätsile pealesunnitud 21.juuni aktid olid järelikult oma võimu kaotanud riigipea fiktiivsed aktid ja rahvusvahelise õiguse seisukohast tühised. Presidendi subjektiivsed tunded, arvamused ja kujutelmad ei lugenud siin enam midagi. Ka nõukogulik revolutsiooniteooria väidab, et juba Varese valitsuse moodustamine oli “kodanliku Eesti riigimasina” kesksete lülide purustamine ning et 21.juunil senine “presidendi institutsioon muutus fiktsiooniks” ja K.Pätsi jätmine ametikohale oli vaid “taktikaline kaalutlus ”: see võimaldas Varese valitsusel ära kasutada presidendi seadusandlikke õigusi olukorras, kus see “polnud enam võimutäiuse kandja, vaid valitsuse ülesannete täitja”. O.Kuuli lisab, et see aitas “desorienteerida teatud osa klassivaenlasest” – nimelt neid, kellel puudus “revolutsiooniline õigusteadvus” ja kes uskusid kodanlikku seaduslikkusse (Kuuli:191). Teiste sõnadega öeldult: võimaldas okupatsiooni tingimustes matkida Eesti riigivõimu, mida faktiliselt (de facto ) enam olemas polnud. Samas ei maini nõukogulik uurimus ainsa sõnagagi ždanovi, N.Liidu saatkonna, Eesti sõjaväe kõik rajatised ja hooned hõivanud 120-tuhandelise okupatsiooniväe, raudtee - ja sidesõlmed hõivanud spetskomandode, linnades võimutseva soomusväe, kõik sadamad, Naissaare ja Aegna vallutanud sõjalaevastiku, Kominterni kahe (või üheksainsaks liitunud?) “eesrindliku väesalga” ega sadade, kui mitte tuhandete erariides N.Liidu kodanike osa juunisündmustes, uurimus ei maini isegi mitte nende kohalolekut, vaid nimetab N.Liidu jõhkrat interventsiooni “töörahva võidurikkaks väljaastumiseks fašistliku reiimi vastu” ja revolutsiooniks.
E.-J.Truuväli vähemalt piirdub faktide mahavaikimisega, aga O.Kuuli laskub tegelikkuse otsese eitamiseni ja väidab, et punaarmee ei võtnud riigikukutamisest üldse osa, vaid üksnes “ viibis kohal” ning võis seetõttu osutuda “kodanlust” hirmutavaks jõuks (Kuuli:87-88,208-209). ždanovit mainib ta oma 225-leheküljelises teoses ainult ühe korra: kui 21.juuni rongkäik jõudis Toompealt Pika jala kaudu Pikale tänavale, siis ždanov olevat ilmunud NSVL saatkonnahoone rõdule (Kuuli:79). Kõik sellised tahtlikud mahavaikimised ja võltsingud on nõukoguliku revolutsiooniteooria, õigemini küll revolutsioonimüüdi kõige olulisem osa. Sest kui riigikorda muudetakse välisriigi sõjajõudude kaasabil (või tegelikult – kui ollakse riigikorda muutvate okupatsioonijõudude väike abiline ), siis ei saa ju juttugi olla revolutsioonist .
Presidendi kohta peaks lisama , et lihtsalt “valitsuse ülesannete täitja” ta muidugi polnud ning et hiljemalt 23.juunil sai temast okupatsioonivõimu vahialune, keda pidevalt valvas ja kõikjal saatis RO-nimeline miilits; ühtlasi isoleeriti ta ka enamikust ametlikust informatsioonist (Tambek:230,365-367,377).
Kui vaadata küsimust Eesti siseõiguse poolt, siis jõuame samale tulemusele. Oli tekkinud olukord, mida tagantjärgi kirjeldab ligi neli aastat hiljem koostatud Eesti presidendi valimiskogu protokoll . Eestis oli asunud teotsema NSVL sõjaline okupatsioonivõim ning sellest peale Eesti Vabariigi põhiseaduslikud organid ei saanud enam teostada oma põhiseaduslikku võimu. Konkreetsemalt : Eesti riiklus oli Eestis faktiliselt peatatud ja vabariigi president oli okupatsioonivõimu surve ja sekkumise tõttu alates 19.juunist, hiljemalt 21.juuni õhtupoolikust rängalt takistatud oma ametikohustusi täitmast. Aga põhiseadus nõudis, et presidenditöö tegemises ei tohi vahet tekkida, – ja seetõttu olid presidendi ülesanded PS §46 alusel automaatselt üle läinud peaminister Uluotsale, kelle tagasiastumise avaldus oli veel rahuldamata. On üsnagi tõenäone, et prof.Uluots kui kõrge kvalifikatsiooniga jurist seda 21.juuni õhtul juba mõistis ning kommunistliku võimu hea tundjana soovitas teha nägu, nagu areneks kõik ždanovi tahtmist mööda. Mida muud ta siis presidendiga terve tunni arutas (Tambek:347)? Kui nii, siis päästsid need kaks riigimeest sellega riigi järjepidevuse, sest EV valitsusest oli Uluots ainuke, kes oskas märkamatuks jääda ja kellel õnnestus õudse 1941.aasta hukkamistest, vangistamistest ja küüditamistest tervena läbi tulla. Kui aga Pätsi ja Uluotsa kokkulepet polnud, siis oli presidendivõim ikkagi Uluotsa kätte üle läinud – ja järjepidevuse eest tuleb tänada põhiseadust.
Autorid, kes prof.Uluotsast lähtunud Eesti valitsusi kontinuiteedi kandjaina eitavad, kasutavad väära eeldust, nagu jätkaks põhiseadus riigi territooriumil toimimist veel pärast seda, kui riiklus ise on peatunud ja võõra võimuga asendunud. Väär eeldus annab väära järelduse, nagu olnuks Varese valitsus ametisse määratud põhiseaduse kohaselt, nagu oleks Uluotsast saanud ekspeaminister ja nagu oleks president Päts oma tööd jätkanud. Tegelikult on põhiseadus vaid riigi juurde kuuluv nähtus, mõnes mõttes selle vorm, ja muutub sisuta spekulatsiooniks, kui riik ei toimi (vt õigusfilosoofilisi arutlusi Rait Maruste teoses Põhiseadus ja selle järelevalve, Tallinn 1997, lk 13-15). Samas oli okupatsioonivõimu üheks taotluseks matkida Eesti riigi jätkumist ja näidelda sel alusel “vabu valimisi” (vt allpool). Tsiteeritud nõukogulik uurimus tuvastabki, et Varese okupatsioonivalitsus oli “algusest peale” ( niisiis juba 20.juunist, kui ždanov selle kokku pandud sai) “proletariaadi diktatuuri funktsioone täitev võim” ning muutis “vana vormi” (ehk fiktsiooniks muutunud põhiseaduse) “võidu tööriistaks”. Siit leiamegi tõe: Kominterni juhtnööride kohaselt proletariaadi diktatuur = ühinemine N.Liiduga (= okupatsioonivõim). Nii et viimaseks põhiseaduslikuks sündmuseks jäi presidendivõimu üleminek prof.Uluotsa kätte.

Juulivalimised 1940 ja rahvusliku vastupanuliikumise algus

Juulivalimised korraldas juba okupatsioonivalitsus, ilma et sellel oleks olnud midagi ühist Eesti riigiga. Püüti küll jätta muljet, et see toimub Eesti põhiseaduse alusel, aga kas või põhiseaduse rikkumised valimisseaduse muutmiseks olid niivõrd ulatuslikud , et see väide ei kehti. Valimisseadust oleks tohtinud muuta ainult seaduslikult valitud parlament oma mõlema koja osavõtul, aga seda tehti okupatsioonivalitsuse määrusega ja hilisema täiendava korraldusega, mida täpsustas valdavalt kommunistidest koosneva valimiste peakomitee juhatuskiri. Eesti demokraatlikus valimisseaduses tehti hulk muudatusi, mis pidid takistama kandideerimisi kommunistide bloki vastu ja võimaldama “riiklikult” juhitud valimispettusi, ilma et neid saaks kohtusse kaevata. Muudatuste kirjeldamine siinkohal viiks pikale. Demokraatliku maailma jaoks ennekuulmatu oli riigi põhikorra muutmine valitsuse määrusega: jäeti ära parlamendi teise koja (riiginõukogu) moodustamine.
Hoolimata kõigest valitses ometi oht, et valimisi võidakse esitama hakata kui täiesti uue rahvaesinduse moodustamist rahva enesemääramise õiguse alusel. Sellepärast organiseerisid eestimeelsed ringkonnad valimistel vastukandidaatide ülesseadmise. Ürituse juhina tunnustati Jaan Tõnissoni, kuid osalesid nii Pätsi-aegse opositsiooni poliitikud kui ka autokraatlikud rahvustervikluse pooldajad ja paar aastat enne seda vangist tulnud vapsid. See tähendas massilise eesti rahvusliku vastupanuliikumise algust. Nelja päevaga esitati 80 valimisringkonna hulgast 69-s kokku 87 vastaskandidaati (taktikaliselt peeti otstarbekaks okupatsioonivalitsuse ministrite vastu mitte kandideerida). Nendest 10 kandidaati loobus teiste rahvuslaste dubleerimise vältimiseks, 7 sunniti loobuma ähvarduste ja vägivallaga, ülejäänud 70 läksid lõpuni ja kogusid oma abiliste kaudu rahvalt kolme päevaga üle 6000 toetusallkirja. Vabadel valimistel oleksid nad võitnud. Kandideerimine “partei ja valitsuse” vastu tuli ždanovile kui totalitaarriigi poliitikule ilmselt suure ootamatusena, mistõttu ei osanud ta ette võtta midagi muud kui laskis 69 kandidatuuri meelevaldselt tühistada. 6000 eestlase vastuhakk ajas nurja plaani lavastada Eesti “vabatahtlik” ühinemine NLiiduga: kui ikka 77 kandidaadist lubatakse kandideerida ühelainsal, siis ei saa juttugi olla vabadest valimistest. “Riigivolikogu” kujunes seetõttu Moskva Kominternile alluva “Eestimaa kompartei” organiks ehk okupatsiooniga kaasatöötajate koguks, – ning Eesti ühinemine N.Liiduga kujunes Moskva lepinguks iseendaga. See oli peamine, miks maailm asus üksmeelselt Moskva anneksiooni mittetunnustamise joonele ja pidas seda joont 52 aastat.
Moskva plaani nurjamise eest said eesti poliitikud väga rängalt nuhelda: vastukandideerimise asjaosalistest represseeriti ühe praegu veel lõpetamata uurimuse esialgseil andmeil kaks kolmandikku, neist omakorda kaks kolmandikku mõisteti surma või hukkus vangis . Paljudel oli süüdistuseks just kandideerimine. Üle veerandi asjaosalisi jõudis hiljem pagulusse või langes sõjas. Repressioonidest pääses Eestis umbes 8%. Ohvrid olid suured, aga suur oli ka vastupanust saadud tulu meie iseseisvusvõitlusele.
Seda ždanov teist suurt möödalasku on võimalik välja vabandada ainult väitega, et “proletariaadi” huvides on kõik lubatud. Nii seletataksegi: “Sellega oli kodanluse passiivne valimisõigus faktiliselt tühiseks muudetud. Tekkinud olukord, kus proletariaadi esindajaid saab, aga kodanluse esindajaid ei saa valida, viitab poliitilise võimu jagamatule omastamisele proletariaadi poolt, s.t proletariaadi diktatuurile”. Kui vähe oli Eestis proletariaati selle revolutsioonilis-teoreetilises mõttes, on üldteada. Kõik ülejäänud esindasid siis väidetavalt kodanlust ja jäid ilma passiivse valimisõiguseta! Nii järeldub isegi nõukogude autori seletustest, et demokraatiat ega rahva enesemääramise õiguse kasutamist polnud neil valimistel mitte sugugi . Sellest kõnelemata, et nõukogude korra ja N.Liiduga ühinemise nõudmist enne “valimisi” kindlasõnaliselt eitati ning et need loosungid hakkasid kõlama alles takkajärgi. Aga takkajärgi muidugi kohe järgmisel päeval.
Valimiste tegelikku käiku ja järgnenud inkorporeerimist N.Liitu on põhjalikult valgustanud hulk kirjutusi Eestis ning uurimusi siin ja välismaal.
1941. AASTA KÜÜDITAMINE
Stalinliku genotsiidi tagajärjel likvideeriti Venemaal üle 40 väikerahva. Arvestades Eesti geopoliitilist asendit oleks sama saatus tabanud ka Eestit. Pärast Balti riikide inkorporeerimist Nõukogude Liidu koosseisu algas nende maade elanike massiline arreteerimine ja deporteerimine Siberisse.
Baltimaade rahvaste küüditamiseks oli olemas Nõukogude Liidu Riikliku Julgeoleku rahvakomissariaadi
poolt aegsasti välja töötatud kava, milline dokument riikliku julgeoleku rahvakomissari asetäitja
Serovi allkirjaga leiti 1941. aastal Riiast . Nagu sellest dokumendist nähtub, peeti Balti riikide
kodanike maalt väljasaatmist suure poliitilise tähtsusega ülesandeks. Samuti kinnitab see N. Liidu
juhtivate tegelaste väidet, et Balti maade vallutamisel ei tohi korrata Peeter I viga ja jätta maa
pärisrahvad kohale. Kompartei häälekandja Pravda kirjutas 1941. aasta kevadel: "Peeter I tegi
sellega suure vea, et ta jättis Balti pärisrahvad nende asukohtadesse".
1941. aastal otsustasid nõukogude julgeolekuorganid selle vea parandada ja alustasid kohe peale
Baltimaade okupeerimist ette valmistama suurejoonelist elanike ümberasustamist. Nagu hiljem leitud
materjalidest selgub, oleks 1941. aastal nõukogude korra kestma jäämine viinud Siberi-teele kogu
eesti rahva. Ainult ajaloo suurima inkvisiitori surm 1953. aastal päästis eesti rahva sellest
hävingust. Kuid ikkagi hukkus järgnenud 50 okupatsiooniaasta vältel 274 260 eestimaalast, seega
umbes 23% endise Eesti Vabariigi elanikkonnast, mis on suhteliselt mitu korda rohkem, kui hukkus
juute natside holokausti tagajärjel.
Korraldused ja instruktsioonid küüditamise läbiviimiseks andis Nõukogude Liidu Riikliku Julgeoleku
Rahvakomissariaat. Nende täitmine oli pandud kohalikele võimumeestele. Eesti rahva küüditamist
korraldas ja juhtis "troika" (kolmik), kelle eesotsas oli ENSV Riikliku Julgeoleku
Rahvakomissariaadi rahvakomissar Boris Kumm ja kuhu kuulusid veel Siseasjade Rahvakomissariaadi
rahvakomissar A. Murro ning Eestimaa Kommunistliku Partei esimene sekretär Karl Säre. Maakondades
korraldasid küüditamist kohtadel moodustatud " kolmikud " ja operatiivstaabid, kes võtsid arvele
"kontrevolutsioonilise ja nõukogudevaenuliku elemendi" ja koostasid küüditatavate nimekirjad.
Andmete kogumist ja nimekirjade koostamist alustati juba 1940/41. a. talvel.
Materjalide kogumist nõukogudevaenulike kodanike suhtes teostas NKVD oma agentide võrgu kaudu.
Linnad ja maakonnad olid jaotatud sektoriteks, kus NKVD agendid hankisid kompromiteerivaid andmeid
isikute kohta, keda arvasid olevat ohtlikud nõukogude võimule. Määravaks olid samuti kommunistide,
komnoorte ja teiste nõukogude võimu pooldajate kaebused .
Elanikke kompromiteeriva materjali hankimisel kasutas NKVD ka n.n. "salajaste kaastöötajate" abi.
Selliseid kaastöötajaid püüdis NKVD värvata kõigi kutseala töötajate hulgast, kaasa arvatud endised
Eesti Vabariigi poliitilised tegelased. Eriti püüti värvata neid isikuid, keda süüdistati nõukogude
korra vastastena. Nende värbamisel kasutati survemeetodeid, ähvardades värvatava perekond kas
arreteerida või välja saata. Sellest pääseda oli võimalik ainult NKVD kaastöötajaks hakkamise teel.
Peale sõja lõppu kasutas taasokupeeritud Eestis üsna sageli samasugust meetodit ka tollane KGB.
Julgeolekuorganite määruste, instruktsioonide ja korralduste kohaselt kuulusid väljasaatmisele:
natsionalistlike kontrrevolutsiooniliste organisatsioonide nagu Kaitseliit, Isamaaliit j.t.
aktiivsed liikmed koos perekondadega.
endised kaitsepolitseinikud ja politseinikud ning vanglatöötajad.
endised suurmaaomanikud, vabrikandid ja riigiaparaadi teenistujad.
endised ohvitserid, kelle kohta olid olema kompromiteerivad materjalid.
nende kontrevolutsionääride perekonnaliikmed, kellele oli mõistetud kõrgeim karistusmäär.
Saksamaalt repatrieerunud isikud käigus. Samuti sakslased , kes olid Saksamaale sõitjate nimekirjas
ja kelle kohta olid olemas kompromiteerivad materjalid.
põgenikud endisest Poolast, kes keeldusid võtmast Nõukogude kodakondsust.
kuritegelik element.
prostituudid , kes olid varem registreeritud politseis ja jätkasid tegelemist prostitutsiooniga.
Küüditamise läbiviija oli NKVD.
Küüditamise – või nagu seda ametlikult nimetati - sundevakueerimise läbiviimisele asuti 13. ja 14.
juuni öösel. Kõikidele asutustele oli antud korraldus - saata oma transpordivahendid miilitsa
käsutusse. 13. juuni õhtul hakkasid varem ette valmistatud kogunemiskohtadesse koonduma asjasse
pühendatud seltsimehed, usaldusväärsed kommunistliku partei liikmed, komnoored ja töölised, kellest
moodustati vahetult küüditamist teostavad rühmad. Salastatuse tagamiseks lülitati välja kõik
telefonid .
Ometi imbus teade lähenevast küüditamisest siin-seal ikkagi läbi. Ühtesid muutis valvsaks autode
koondamine , teisi pikad rongie?elonid jaamades. Oli ka juhuseid, kus mõned küüditamisest teada
saanud kohaliku võimu esindajad jõudsid rahvast hoiatada ja inimesed läksid pakku . Enamik ei osanud
aga midagi karta, kuna nende endi teada polnud ju keegi neist midagi seadusevastast teinud.
13. juuni õhtul täitusid linnade ja maakeskuste suuremad saalid meestega, kellest suur osa ei
osanud aimatagi, mis eesmärgil nad kohale olid kutsutud. Kui see selgus, püüdsid mõned vargsi
lahkuda, kuid paraku olid Punaarmee sõdurid hooned selleks ajaks sisse piiranud.
Kohalviibijatest moodustati neljaliikmelised "brigaadid", mida üldjuhul juhtis julgeolekutöötaja.
Brigaadidele jagati välja instruktsioonid ja vajalikud paberid : arreteeritavate ja küüditatavate
nimekirjad, vara ülevõtmise blanketid jms. Paraku jäi aga sageli kõik instruktsioonides toodu
paberile, kuna tegelikult sõltus kõik julgeolekutöötaja suhtumisest ja hoiakust .
14. juuni öösel kella 1-2 paiku alustasid rühmad tegevust. Õhtul paha aimamata magama läinud pered
äratati ning neile loeti ette määrus, mille alusel nad kuulutati kas arreteerituiks või kodumaalt
välja saadetavaiks. Mingit kohtuotsust selleks polnud. Korterid otsiti läbi, kusjuures nii mõnigi
väärisese läbiotsija taskusse rändas. Ka ei mainitud , et perekonnapead naistest-lastest hiljem
eraldatakse. Mõnel pool aitasid sõdurid inimestel asju pakkida , teisal aga viidi inimesed ära kaks
kätt taskus.
13. juunil 1941. aastal Moskvast antud korralduse kohaselt oli Eestist ette nähtud küüditada 11 102
inimest. Puuduliku organiseerimise tõttu see tšekistide plaan aga ei õnnestunud ja küüditamine
venis kuni 16. juuni õhtuni. Tänu sellele õnnestus paljudel nimekirjas olnutel pakku minna.
Operatsiooni läbiviimiseks oli varutud 490 vagunit. Need seisid Tallinnas Koplis ja Pääskülas ning
Haapsalus , Keilas, Tamsalus, Narvas, Pärnus, Petseris, Valgas, Tartus ja Jõgeval. Peagi hakkasid
vagunid täituma. Tähega A (arreteeritud) tähistatud vagunitesse paigutati täiskasvanud mehed,
tähega B vagunitesse naised ja lapsed.
17. juunil veeresid rongid Narva ja Irboska kaudu Eestist välja. Instruktsioonide kohaselt oli
vagunisse lubatud panna 30 inimest, kuid tegelikkuses suruti neid sinna üle 50 kuni 60 inimest.
Täistuubitud vagunites oli õhk kuumusest raske ja läppunud. Inimesi vaevas janu. Vett ei olnud.
Käimla aset täitis põrandast läbi ulatuv toru. Paljud vanemad ja nõrgemad inimesed surid juba teel
olles.
Kokku jõuti küüditada 9264 inimest, kusjuures vähemalt 112 inimest võeti kinni nimekirjaväliselt.
Ükski küüditatuist polnud kohtulikult süüdi mõistetud. Perekondadest eraldati 2819 meest, kes viidi
arreteeritutena Sverdlovski oblasti surmalaagrisse, kus 606 neist hiljem maha lasti. 1194 neist
surid nälga ja kurnatusse ning ainult 539 meest tuli hiljem invaliididena Eestisse tagasi.
Küüditatute hulgast lasti maha ka 12 naist.
1941. a. maakondadest ja linnadest küüditatud

• Harju maakond ja linnad 2593
  
• Harju maakond ja linnad 2593
  
• Järva maakond ja linnad 365
  
• Lääne maakond ja linnad 573
  
• Petseri maakond ja linnad 475
  
• Pärnu maakond ja linnad 816
  
• Saare maakond ja linnad 985
  
• Tartu maakond ja linnad 1070
  
• Valga maakond ja linnad 363
  
• Viljandi maakond ja linnad 745
  
• Viru maakond ja linnad 1303
  
• Võru maakond ja linnad 440
  
  • Kokku 9728
    

1941. aasta juuniküüditamine pani aluse metsavendlusele ning järgnevatele Suvesõja sündmustele, mis lõppkokkuvõttes viis hiljem hauda ja Venemaa vangilaagritesse veel tuhandeid eesti mehi ja naisi.
Selles muuseumis võis näha palju erinevaid esemeid, mis olid säilinud vanast ajast, näiteks: igasugused dokumendid , rõivad, talongid , raadiod, lauanoad, uks tartu arestimajast, võtmeid, pitsatid, palju KGB esemeid, käsiajamiga tuumaallveelaeva telefon ja muid teisi põnevaid esemeid. Mis mulle selles muuseumis kõige enam meeldis? Sellele küsimusele ei saagi päris üheselt vastata, sest kõik need esemed olid erineva väärtuse, vanuse ja ajalooga .
Arvan, et kõige enam meeldisid mulle filmid, mis rääkisid okupeerimistest aga ka esemed olid huvitavad.
Meeldis väga ja soovitan kindlasti teistel ka seda muuseumi külastada.
Sellest muuseumist sain teadmisi ja nägemusi mida minu vanavanemad läbi pidid elama.
12