Kirjastustegevus ja raamatulevi Eestis aastail 1940 - 1944 (0)

TARTU ÜLIKOOLI VILJANDI KULTUURIAKADEEMIA
Raamatukogundus ja infoteadus
R12
Anu Käärik
KIRJASTUSTEGEVUS ja RAAMATULEVI EESTIS AASTAIL 1940- 1944
Referaat
Juhendaja : M. Muru
Viljandi
2008
SISUKORD
Sissejuhatus……………………………………………………………………..3
1. Raamat kui kommunikatsioonivahend ……………………………………….3
2. I nõukogude period aastatel 1940 – 1941…………………………………….4
3. Raamatuala korraldus Eestis nõukogude võimu esimesel aastal…………….4
4. Kirjastustegevuse reorganiseerimine………………………………………...5
5. Trükinduse ümberkujundamine…………………………………………… ..6
6. Kokkuvõte 1940, 1941 aastatel toimunust………………………………….. 7
7. Eesti Raamat II Maailmasõja ajal aastatel 1941- 1944………………………7
8. Raamatud okupatsiooni ajal………………………………………………… 8
9. Kirjastustegevuse korraldamine…………………………………………….. 8
10.Kasutatud allikmaterjalid……………………………………………………9
Sissejuhatus
Mõned mõtted raamatust tänapäeval.
Raamat on nagu organism, mis elupaiga muutudes muudab kuju, käitumist, küüniste pikkust – ta kohaneb, säilitades kusagil alateadvuses siiski idee iseenda neljakandilisest algvormist, millel on sisu, algus ja lõpp, ning lugeja” 
V. Mikita, Bibliomorfid: lühike kirjeldus. – Vihik, nr. 4, 2003.
1. Raamat on kommunikatsioonivahend.
Raamat on mujal olevate maailmade edastamise vahend. Raamat on mujalolevate inimeste ja nende mõtete lähedale toimetamiseks.
Raamat toob meile kohale, raamat ka talletab. Raamat on anum, see on hoiukoht ja pank. Sinna talletatu võib hävineda koos selle raamatu kui asja kadumisega. Ent ka vastupidi, mõne raamatu hävimine, selle füüsilise hävitamise akt, võib selle raamatu tähendust ja meeldejäävust hoopis tõsta. Eesti viimaste aastate praktika on seda näidanud.
Ettekanne konverentsil "Kunstniku raamat" Eesti Kunstiakadeemias 14. aprillil 1997
Raamat on trükitud või käsikirjaline kaante vahele köidetud iseseisev mitteperioodiline väljaanne; graafiline informatsiooni säilitamise ja edastamise vahend. Raamat on infokandja, millel talletatud info säilib kaua ja seda on võimalik korduvalt kasutada. Näiteks on raamatud üldsusele kättesaadavad läbi raamatukoguvõrgu.
Raamatutele väljastatakse unikaalne ISBN (raamatu rahvusvaheline standardnumber ). ISBNi ei saa näiteks märkmikud, päevikud, värvimisraamatud, ürituste kavad.
Raamat annab edasi selle autori või koostaja sõnumit, st lugeja ei täienda raamatut omalt poolt (vastupidiselt näiteks ristsõnamõistatuste kogumikele, värvimisraamatutele, õpilaspäevikutele, töövihikutele jms). Ülaltoodud kehtib ka pimedate (Braille) kirjas raamatutele.
Raamatute alandatud käibemaksumäär võeti Euroopa Liidu käibemaksuterritooriumil kasutusele selleks, et tagada traditsioonilise raamatu elujõulisus ja konkurentsivõime teiste infokandjate (peamiselt elektrooniliste) seas. Seega kehtib näiteks traditsioonilises vormis paberkandjal teatmeteosele käibemaksumäär 5%, kuid juhul kui sama info on talletatud CD-ROMile, maksustatakse see 18% käibemaksumääraga.
Käibemaksuseaduse mõttes eristatakse raamatud ka otstarbe järgi, kuna vastavalt käibemaksuseaduse § 16 lõike 1 punktile 6, on õppevahendid maksuvaba käive.
Käesolev referaat käsitleb raamatuprotsesse Eestis aastatel 1940-2000, jälgides raamatute publitseerimist, valmistamist ja levitamist ning poliitilise õhkkonna majanduslike tegurite mõju sellele valdkonnale.
Kasitlusi vaadeldava aja raamatukultuuri kohta Eestis pole kuigi arvukalt.
2. I Nõukogude periood aastatel 1940 ja 1941.
On nii üldajaloolaste kui eri valdkondade arenguloo uurijate poolt läbi töötamata ja mõtestamata. Sellekohased uuringud on alanud alles viimastel aastatel. Et ajast nõukogude periodi kohta rohkem aimu saada, vaatleme, mis juhtus Eesti territooriumil 1940. aastal.
Nõukogude Liidu moodustamine
1940. aasta augusti alguses registreeris NSVLi Ülemnõukogu ametlikult Eesti, Läti ja Leedu vastuvõtmise NSVLi. Alustati Eesti Vabariigi riiklike struktuuride asendamist Nõu­ kogude struktuuridega. 25. augustil 1940 kuulutasid Eesti, Läti ja Leedu “parlamendid” end “ajutisteks ülemnõukogudeks” ja kinnitasid uued põhiseadused, mis olid koostatud NSVLi liiduvabariikide olemasolevate põhiseaduste järgi. ÜK(b)P Keskkomitee Poliitbüroo oli “parlamentide” 25. augusti deklaratsioonide tekstid (need olid kõigis kolmes riigis ühesu­gused) eelnevalt kinnitanud. 21. juunil 1940 ametisse määratud “valitsused” astusid tagasi ja nende asemele määrati peaaegu eranditult Kommunistliku Partei liikmetest koosnevad Rahvakomissaride Nõukogud. ÜK(b)P Keskkomitee Poliitbüroo oli ka nende koosseisud eelnevalt kinnitanud.
Eesti lõplik sovetiseerimine toimus 1940. aasta augustist kuni 1941. aasta suveni. ÜK(b)P juhtis kõiki protsesse Nõukogude Liidus nii riiklikul kui ka kohalikul tasandil. Eestimaa Kommunistlik (bolševike) Partei (edaspidi EK(b)P) ühendati ÜK(b)Pga ametli­kult 1940. aasta oktoobris . 1940 okupeeris NSVL Eesti Vabariigi (nagu ka Läti ja Leedu), kasutades selleks sõjalise jõuga ähvardamist. NSVLi eesmärk oli Balti riikide alaline liitmine oma territooriumiga. Lavastati Balti riikide “vabatahtlik” ühinemine Nõuko­gude Liiduga ja algas nende riikide sunniviisiline sovetiseerimine.
3. Raamatuala korraldus Eestis Nõukogude võimuesimesel aastal,1940-1941
21. juunil1940. aastal läksid valitsusohjad Eestis üle uue, Nõukogude Liidu poolt määratud valitsuse kätte.
Riigipöörde järel häälestati kõik eluvaldkonnad sotsialistlikule lainele. Sama kehtis ka trükiasjanduse ning kirjandustegevuse kohta.Võttes arvesse trükisõna suurt mõju inimeste maailmavaate ja tõekspidamiste kujundamisele, pööras nõukogude võim sellele eriti suurt tähelepanu.Üsna varsti, peale nõukogude võimu kehtestamist, võeti vastu seadus Eesti Vabariigis 1918.-1940. aastal ilmunud kirjavara keelamist ja hävitamist puudutavad otsused. Otsus võeti vastu 22. augustil 1940. Põhjuseks toodi, et raamatukogudes, antikvarjaatide, raamatupoodides leidub hulgaliselt reaktsioonilist kirjandust. Keelustati n-ö laimu-, ässitus- ja suurkodanlike kurnajate ideoloogiat propageeriv kirjandus. Käibelt kõrvaldati ka ekspluateerimist sisaldavad kirjutised ja usuline kirjandus. Otsus puudutas ka perioodilist kirjandust. Keelatud kirjanduse välja selgitamiseks ja kõrvaldamiseks anti aega 1. septemrini. Kuna otsuse juures puudusid nimestikud, siis valikud kõrvaldamise osas olid täiesti meelevaldsed.
Kuna Kirjastajate ja Raamatukauplejate ühing saatis kirja Hariduse Rahvakomissarjaadile, soovides nimestikke antud otsuse juurde, moodustatigi 10 liikmeline komisjon : A. Alle, A. Jakobson , M. Jürna, H.Piilmann, P. Rummo, R. Sirge, A. Sibul, E. Tehve, K. Taevi, N. Puusepp . Koostati viis nimestikku. Neli neist olid avalikkusele kättesaadavad, viienda avaldamise keelas ära Eesti NSV Kirjandus- ja Kirastusasjade Peavalisus. Kokku sisaldasid nimestikud 1548 nimetust : 900 eesti-, 507 vene-, 141 võõrkeelset raamatut. Lisaks veel 20 autori kõik teosed. Kõige enam keelati usulist kirjandust ning ajalugu ja memuaarid . Eesti NSV Kirjandus- ja Kirastusasjade Peavalisus loodi 1940. aasta oktoobris ja tema ülessandeks sai jooksev tsensuur ja keelatud raamatute nimekirjade koostamine ja kogude puhastamise kontroll. suuniseid ja juhtnööre tegutsemiseks jagas tsensuurile NLKP Keskkomitee. Alates 1940. aasta 20. oktoobrist ei tohtinud trükikojad ilma tsensuuri loata tellimusi vastu võtta. Lisaks sellele, et käsikirjad kontrolliti enne trükki andmist, toimus pidev kontroll ka kogu trükkimise protsessi üle. Seega rakendati Nõukogude Liidus, sealhulgas ka Eestis, trükitoodangu eel- ning järeltsensuuri. Nõukogude perioodil rakendati tsensuuri riigi- ja sõjasaladuse kaitsmise sildi all, see osa tsensuurist oli mitmetasandiline ja väga täpselt sätestatud
Raamatute keelamine ja hävitamine kestis terve esimese nõukogude aasta kuni 1941. aasta juunini . Hävitamiseks mõeldud raamatud Lõuna-Eestist toimetati Tartu Ülikooli raamatukoguhoonesse, Põhja-Eesti raamatud toimetati Tallinna Riigiraamatukogu hoonesse. Tarus olevad raamatud purustati ja hävitati, Tallinnas jäi hävitamine pooleli.Raamatute kõrvaldaminise sisuline suunitlus ja arvuline ulatus annavad tunnistust nõukogude võimu soovist panna eeslasi võimalikult kiiresti oma ajalugu ning kogu varasemat elu Eesti Vabariigis ära unustama . Eriliselt püüti vältida noore põlvkonna kokkupuudet raamatutega, mis oleksid kõnelenud endistest aegadest nin teistsugusest elust.
4. Kirjastustegevuse reorganiseerimine.
Pärast 1940. aasta võimuvahetust likvideeriti seni eksisteerinud kirjastuse süsteem täielikult ning raamatute väljaandmisel seati sisse riiklik monopol . Moodustati 02. septembril Eesti NSV Riiklik Kirjastuskeskus, mille ülessandeks sai kirjastustegevuse juhtimine, suunamine ja kirjastusliku programmi teostamine, kirjastuste tegevuse raamatuturu ja raamatukaupluste tegevuse kontrollimine, samuti kõikide ilmuvate teoste käsikirjade kontrollimine ja avaldamislubade andmine. Avaldamislubade andmise võttis üle Eesti NSV Kirjandus- ja Kirastusasjade Pevalitsus. 04. septembril 1940. aastal natsionaliseeriti kirjastused ja nende juures tegutsenud raamatukauplused ning anti üle Riikliku Kirjastuskeskuse haldusesse. Samas algas ka iseseisvate raamatukaupluste riigistamine. Kogu kirjastuste riigistamisprotsessi juhtis natsionaliseerimise komisjon mille eesotsas oli P. Rummo.Ühtekokku riigistati esimese nõukogude aasta jooksul 98 kirjastust ja 47 raamatukauplust ning antikvariaati. Kirjastuskeskuse direktoriks sai J. Rahanik.06. märtsil 1941. aastal avaldatud Riikliku Kirjastuskeskuse põhimääruse kohaselt planeeris ja kavandas keskus trükiasjandust ning kirjastustegevust, organiseeris trükitoodete leviamist nii oma raamatukaupluste võrgu kui ka muude ettevõtete ja asutuste kaudu, korraldas ettevõtete tehnilist ning materiaalset varustamist. Riikliku Kirjastuskeskuse ülessannete hulka kuulus ka kaadri ehk töötajate ettevalmistamine ning paigutamine , teiste ametkondade kirjastustegevuse koordineerimine ning kirjastusküsimustesse puutuva uurimistöö ja õppetegevuse organiseerimine . Seni oli Eesti majandust valdavalt juhtinud turg , nüüd asendati see tsentraliseeritud plaanimajandusega. Kuna raamatud olid odavad ja poliitilist kirjandust jagati lausa tasuta, saadi hakkama ainult dotatsioonide rahadega.
Esimese nõukogude aasta raamatutoodang. Vastavalt EKP IV kongressi otsusele oli Riikliku Kirjastuskeskuse peamiseks ülesandeks „kindlustada marksismi -leninismi klassikute teoste, samuti ka massilise poliitilise kasvatuse, massilise tootmisküsimusi käsitleva kirjanduse, lastekirjanduse, nõukogude- ning majandustöötajatele vajalike käsiraamatute ja õppevahendite väljaandmine. Ühiskonnas juhtiva positsiooni omandanud EK(b)P nägi oma peamistt ülesannet rahva töötlemises uue ideoloogia vaimus ja majandustegevuse ümberkorraldamises sotsialistlikel põhimõtetel ning kirjastused toetasid seda vastavasisuliste väljaannetega. Uus nähtus Eesti kirjanduses oli raamatute trükiarvu suur tõus. Põhiliselt trükiti poliitilist kirjandust. Rohkelt anti välja mitmesuguseid juhend- ja normmaterjale ning õppekirjandust.Viimase abil algas laste ja noorte vormimine nõukogulikus vaimus. Palju oli tõlkekirjandust vene keelest, mis lükkas eesti kirjanike teosed tagaplaanile.
Esimest nõukogude aastat kirjastustegevuses jäävad iseloomustama järgmised tendentsid: nimetuste arvu järsk vähenemine, tiraašide suurenemine, poliitilise
k irjanduse ning marksismi-leninismi klassikute teoste suur hulk, ilu- ja teaduskirjanduse nimetuste vähenemine, igas kirjanduse liigis avaldatakse põhiliselt vene nõukogude autorite tõlkeid.
5. Trükinduse ümberkujundamine.
Nõukogude võimu ettekirjutusest lähtuvalt riigistati ka trükikojad 1940. aasta juulis, väiksemad 1941. aastal. Riigistamise esialgseks läbiviijaks oli Majandusministeeriumi juures asuv Natsionaliseerimise Peakomitee, mis loodi 1. augustil 1940. aastal. Natsionaliseeriti 83 suuremat trükikoda.
Seosesrahvakomissariaatide moodustamisega ministeeriumide asemel läksid selle peakomitee ülesanded vastloodud rahvakomissariaadile, kusjuures trükindus allutati Eesti NSV Kergetööstuse Rahvakomissariaadile. 1940.aasta novembril nimetati Eesti NSV Kergetööstuse Rahvakomissariaadi polügraafiatööstuse osakond Polügraafiatööstuse peavalitsuseks. Peavalitsus planeeris trükiettevõtete tööd, valis neile kadrit, korraldas finantseerimist, varustamist ja turustamist. Trükikodade arvu vähendati seoses trükinduse reorganiseerimisega suurtööstuseks, mis oligi nõukogude võimu peamine eesmärk polügraafia ümberkorraldamisel.
Raamatukaubanduse reorganiseerimine.
Kogu raamatualal ilmnenud tsentraliseerimisdendents andis end kaubanduses tunda poodide arvu vähenemise, nende liitmise ja sulgemisega. „Raamatukaubanduse sisekorrat ja abinõudest selle parandamiseks” öeldi, et hästikorraldatud raamatukaubandus on osaparteilisest ja üldriiklikust tööst töötajate kommunistlikul kasvatamisel. Seetõttu pöörati ka raamatukaubanduse arengule suurt tähelepanu ning soodustati raamatute laialdast levikut. See puudutab muidugi ainultnõukogude võimule meelepäraste trükiste levitamist.
6. Kokkuvõte 1940., 1941. aastal toimunust.
Trükitegevuses ja kirjastamises seati sisse riiklik monopol.
Kõik raamatutega seotud ettevõtted riigistati.
Algas trükiste tsenseerimine
Trükikojad ühendati suurteks ettevõteteks
Juhtivaks kirjanduseks sai poliitiline kirjandus, mille abil taheti eestlaste maailmavaadet vormida nõukogude võimule meelepäraseks.
Eesti kirjanduse tagaplaanile surumine . Palju tõlkekirjandust vene keelest.
Raamatud, mis olid nõukogude korrale vastuvõetamatud, keelati ja hävitati.
7. Eesti raamat teise maailmasõja ajal 1941-1944.
1941. aasta juulist algab Eestis Saksa okupatsioon .
Hitleri Saksamaa valitsuse hoiak Eesti okupeerimise ajal 1941 kuni 1944 oli pidada Eestit Nõukogude Liidu osaks, mille saksa väed on vallutanud ja mis hakkab edaspidi kuuluma Saksa riigi külge. Kõike, mis nõukogude okupant oli “natsionaliseerinud”, loeti nüüd Saksa riigile kuuluvaks. Kui omanikele midagi tagastatigi, siis nimetati seda Saksa riigi kingiks , mitte õiguse jaluleseadmiseks. Ühesõnaga, peeti kinni Hitleri-Stalini pakti põhimõtteist ja selle järeldustest. Vastusena Eesti peaministri Jüri Uluotsa 1941. aasta üliettevaatlikult sõnastatud memorandumile omariikluse taastamise asjus anti teada, et Saksamaa ei luba okupeeritud idaaladel mingite valitsuste tekkimist ega rahvuslike sõjavägede loomist. Eestlaste nördimuseks käsitasid Saksa võimud Eestit okupeeritud NSV Liidu osana, koos Läti, Leedu ja Valgevenega lülitati Eesti Reich’i Idaprovintsi (Ostland) koosseisu. Hitleri määratud Ostminister Alfred Rosenberg ja SSi juht Heinrich Himmler olid seisukohal, et Baltimaad tuleb germaniseerida, ent neid eesmärke üritati maskeerida hästikorraldatud poliitilise ja kultuuripropagandaga. Nii loodi Reich’i kõrgeima kohaliku esindaja, kindralkomissari, ja Saksa tsiviilvalitsusele alluvusse väga piiratud volitustega Eesti Omavalitsus , mille juhiks määrati üks vabadussõjalaste liikumise juhte Hjalmar Mäe (1901–1978). Kogu Eesti majandus rakendati idas peetava sõja teenistusse.
8. Raamatud okupatsiooni ajal.
Raamatute keelamine oli omane ka Saksa okupatsioonivõimudele. Novembris-detsembris 1941 avaldati kaks vihikukest? Eesti raamatukauplustest ja avalikest raamatukogudest kõrvaldamisele kuuluva kirjanduse nimestikke? Keelustati igasugune kommunistlik kirjandus, prantsuse ja inglise kirjandus alates 1933. aastast, juudi kirjandus, Saksamaalt alates 1933. aastast emigreerunud kirjanike teosed jne. Kõik teosed keelustati näiteks järgmistel autoritel: M. Andersen-Nexö, L. Beria, G. Brandes, A. Gide , H. Heine, A. Jakobson, E. Kippel, T. Mann , H. Mann, M. Šolohhov jne.
Samuti raamatute hävitamine sarnanes nõukogude võimu esimesel aastal toimepanduga, näitas totalitaarsete riikide suhtumist raamatusse.
9. Kirjastustegevuse korraldamine
Kirjastustegevuse koordineerimine Saksa okupatsiooni alguses oli antud 2. augustil 1941 loodud Eesti Omavalitsuse Rahvakasvatustalituse kompetentsi Kirjastustegevuse üldist juhtimist ja järelvalvet teostas aga haridusdirektor. Eesti Omavalitsuse juhi ja haridusdirektor Hjalmar Mäe määruse järgi võisid kirjastajateks ja toimetajateks olla saksa ja eesti soost laitmatute elukommetega isikud. Kirjastuste asutamiseks ja iga üksiku raamatu väljaandmiseks tuli iga kord taotleda haridusdirektorilt luba. Lisaks Eesti Omavalitsusele kontrollis kirjastusi ja trükki suunatavaid käsikirju ka Saksa Kindralkomissariaadi alluvuses olev Amt für Verlagswesen. Trükiloa saamiseks tuli esitada taotlus kolmes eksemplaris koos käsikirja ja sisu saksakeelse kokkuvõttega. Kirjastuste tegevust piiras paberipuudus. Trükiloa saamisega koos anti luba paberi ostuks .1944. a. märtsipommitamise järel muutus paberi saamine enam-vähem võimatuks. Rinde lähenedes ahenesid kirjastamisvõimalused veelgi. Augustis 1944 katkestati peaaegu poolte ajakirjade ilmumine ja 1. septembrist lõpetati ilu- ja ajaviitekirjanduse väljaandmine.
Niisiis säilitas Saksa okupatsiooni ajal kirjastuselu korraldamisel juba esimesest nõukogude aastast tuttavad jooned-kirjastustegevuse tsentraliseeritus ja kirjastuste arvu piiramine. Kirjastamine koondus mõne suurema ettevõtte kätte. Erinevus nõukogude okupatsioonist oli, et oli lubatud usuühingute kirjastustegevus ja erakirjastused.
Kasutatud allikmaterjalid
http://www.utlib.ee/ee/raamatuaasta/1940_1944.html
http://www.estonica.org/est/lugu.html?menyy_id=50&kateg=8&alam=12&leht=3
http://www.sirvilauad.ee/?q=node/246
Aile Möldre, 2005, Kirjastustegevus ja raamatulevi Eestis aastail 1940- 2000