Küüditamine (0)

Juuniküüditamine
Juuniküüditamine toimus 1941. aasta juunis. See pandi toime Nõugokude Liidu poolt ja selle käigus aeti oma kodudest välja ja viidi teistesse piirkondadesse üle 100 000 inimese. Juuniküüditamine hõlmas Eesti, Läti, Leedu, Valgevene, Ukraina ja Moldova alasid.
Juuniküüditamine Eestis
Ettevalmistused
NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu ja ÜK(b)P Keskkomitee võtsid 1941. aastal 14. mail vastu ühismääruse nr 1299-526ss, mis kinnitas „Direktiiv sotsiaalselt võõra elemendi väljasaatmise kohta Balti liiduvabariikidest, Lääne-Ukrainast, Lääne-Valgevenest ja Moldaaviast" eriasumisele saatmise läbiviimise kohta. Toimuvat koordineerima määrati NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi rahvakomissar Vsevolod Merkulov, tema asetäitja Ivan Serov ja NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissari asetäitja Viktor Abakumov.
Operatsiooni asusid läbi viima nn ''troikad'', mis olid kolmest isikust koosnevad komisjonid . Eesti NSV juhttroikasse kuulusidiikliku julgeoleku rahvakomissar Boris Kumm, siseasjade rahvakomissar Andrei Murro ja EK(b)P KK I sekretär Karl Säre.
Kogu Eesti ulatuses juhtisid küüditamist NKVD Operatiiv staap, mille juht oli Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi rahvakomissar Boris Kumm ja liikmeteks Eesti NSV Riikliku Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissar Andrei Murro, Eesti NSV Riikliku Julgeoleku rahvakomissar asetäitja Aleksei Škurin, Eesti NSV siseasjade rahvakomissari asetäitja Venjamin Gulst ja Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi 2. osakonna ülem Rudolf James.
Vastavalt kavale oli plaanis saata Eestist väljasaadetud järgmistesse piirkondadesse ja töölaagritesse: Starobelski laagrisse , vastavalt siis 4665 inimest, Usollaagrisse 691 inimest ja väljasaadetavaid pereliikmeid Altai kraisse oli 9115 inimest. Küüditamise ehk "sundevakueerimise" läbiviimisele asuti 13. ja 14. juuni ööl, reedel vastu laupäeva. Keskpäeval oli kõikidele asutustele antud korraldus saata oma transpordivahendid miilitsa käsutusse. 13. juuni õhtul hakkasid varem ette valmistatud kogunemiskohtadesse koonduma asjasse pühendatud seltsimehed. Kohalviibijatest moodustati neljaliikmelised „brigaadid", mida üldjuhul juhtis julgeolekutöötaja. Brigaadidele jagati välja instruktsioonid ja vajalikud paberid : arreteeritavate ja küüditatavate nimekirjad, vara ülevõtmise blanketid jms.
Küüditamise algus
14. juuni öösel kella 1-2 paiku alustasid küüditamist läbiviivad rühmad tegevust samaaegselt üle Eesti. Õhtul magama läinud pered aeti üles ning neile loeti ette määrus, mille alusel nad kuulutati kas arreteerituks või kodumaalt välja saadetuks. Mingit kohtuotsust selleks polnud. Korterid ja hooned otsiti läbi. Kaasa lubati võtta kuni 100 kg asju ning asjade kokkupakkimiseks anti umbes . Paar tundi pärast küüditamise algust saabusid esimesed autod raudteejaamades haruteedel ootavate vagunite juurde. Kokku oli operatsiooni läbiviimiseks varutud 490 vagunit. Need seisid Tallinnas Koplis ja Pääskülas ning Haapsalus, Keilas, Tamsalus, Narvas, Petseris, Valgas , Tartus ja Jõgeval. Tähega A (arreteeritud) tähistatud vagunitesse paigutati täiskasvanud mehed, tähega B vagunitesse naised ja lapsed. Sel hetkel nägi enamik naisi oma mehi ja enamik lapsi oma isa viimast korda. Arreteerimisele või küüditamisele kuulunud inimeste tagaotsimine jätkus 16. juuni hommikuni.
Küüditatute saatus
17. juunil 1941 hakkasid küüditatute rongid Narva ja Irboska kaudu Eestist välja sõitma. Vagunitesse oli paigutatud üle 50 inimese. Täistuubitud vagunitesse pääses valgust vaid kitsast pilust. Vett ei olnud, käimla aset täitis põrandast läbi ulatuv toru. Õhk oli vaguneis raske ja läppunud, päikeselõõsas seistes muutusid vagunid lämmatavalt kuumaks. Algul sõitsid A- ja B-vagunid ühes ešelonis, mõne aja pärast haagiti aga esimesed lahti ja saadeti otse sunnitöölaagritesse.Enamik A-vagunitesse paigutatud arreteeritutest suunati algul Ukraina NSV Starobelski ja Babino laagritesse ning Uurali lähistele Verhodurski laagrisse Sverdlovski oblastis, väiksem osa viidi kohe Kirovi oblasti vangilaagritesse. Starobelskisse ja Babinosse saadetud vangid sattusid sõjategevuse piirkonda ning toimetati seetõttu peagi Siberi vangilaagritesse. Külma, viletsa toidu ning üle jõu käiva töö tagajärjel suri enamik arreteeritutest juba esimesel Siberi talvel. 1941. aasta lõpul asusid vangilaagrites tegutsema uurimiskomisjonid. Suur osa vangistatutest lasti maha. 1942. aasta kevadeks oli umbes 3500-st otse vangilaagritesse saadetud mehest elus paarsada. B-vagunitesse paigutatud naised ja lapsed viidi asumisele Kirovi, Novosibirski, Omski ja Tomski oblastitesse ning Altai ja Krasnojarski kraisse. Nendest naistest ja lastest suri külma, nälja ja raske töö tagajärjel iga teine. Jätkusid ka arreteerimised, mistõttu nii mõnigi sattus asumiselt vangilaagrisse. Pärast sõja lõppu hakkasid küüditatute elutingimused pikkamööda paranema. Aastatel 1946 – 1947 lubasid võimud saata tagasi Eestisse lapsed, kellel oli kodumaal sugulasi. 1949 – 1951 aga otsisid julgeolekuorganid enamiku tagasi saadetud lastest üles ning saatsid nad uuesti Siberisse. Kodumaale õnnestus küüditatutel tagasi pöörduda alles 1950. aastate lõpul.
Küüditatute arv
13. juunil 1941. aastal Moskvast antud korralduse kohaselt oli Eestist ette nähtud küüditada 11 102 inimest. Kõiki neist ei õnnestunud küüditajatel siiski tabada. 1941. aasta 17. juunil esitas NSVL Riikliku Julgeoleku rahvakomissar Merkulov aruande No2288/М Stalinile, Beriale ja Molotovile, mille kohaselt küüditati Eestist kokku 9146 inimest, kellest arreteeriti 3173 ja 5978 saadeti asumisele. Sama aruande kohaselt kuulus küüditatute hulka 124 territoriaallaskurkorpuses arreteeritud sõjaväelast. 1941. aasta juunis läks Eestist Narva ja Irboska kaudu teele üheksa ešeloni 10 016 küüditatuga. 1942. Saksa okupatsiooni ajal tegeles Nõukogude okupatsiooniohvrite kindlakstegemisega 1941. aasta 4. septembril loodud „Äraviidute Otsimise ja Tagasitoomise Keskus", saksakeelse lühendi järgi ZEV. 1943. aastaks oli ZEV ankeetide abil kogutud andmete alusel nimekirja kandnud 9 632 küüditatut. Selles nimekirjas puudusid juudi rahvusest isikud. Praegu loetakse juuniküüditatute koguarvuks veidi üle 10 000 inimese. Alaealisi oli neist 36 – 38%, alla aastaseid lapsi üle 100, oli ka voodihaigeid vanainimesi. Juuniküüditamise tagajärjel hukkus umbes 6000 inimest.
Juuliküüditamine
Juuliküüditamine on Eestis 1941. aastal 30. juunist kuni 3. juulini nõukogude represiiv-, partei- ja kohalike täitevorganite ning nõukogude aktiivi poolt läbi viidud elanike vägivaldne ümberasustamine Lääne-Eesti saartelt Venemaa Siberi piirkonda. Peale 1941. aasta juuniküüditamist viidi Lääne-Eesti saartel läbi uus küüditamisaktsioon, mille käigus viidi ainuüksi Saaremaalt ära 654 inimest, kellest üle 400 (naised ja lapsed) pääses tänu Saksa vägede kiirele edasitungile kuuajalise vangistuse järel Tallinnast tagasi koju. Saaremaalt viis juuliküüditamine kokku 654 inimest – 175 võrra rohkem kui 14. juuni aktsioon. Saaremaalt kinni püütud 421 naist-last jõuavad sõjasündmuste kiire arengu tõttu peagi kõik koju tagasi, kuid 233 arreteeritud mehest naasis aastate pärast Siberist vaid 14. Muude asjaolude kõrval on selle juuliküüditamise eripära meessoost ohvrite kardinaalselt erinev saatus naiste ja laste käekäigust. Kokkukogutud toimetati Roomassaare sadamasse, kust küüdilaev suundus mandrile, kuid juba tiirles mere kohal Saksa lennuk. Laev jõudis siiski tervena Rohuküla sadamasse, kus küüditatud pidid tääkidega sõdurite spaleeri vahel marssima raudteel ootavatesse loomavagunitesse. Mehed olid naistest ja lastest eraldatud juba laevas . Tallinnas paigutati mehed esmalt Patarei vanglasse, naised-lapsed aga tuubiti kinniste kongidega autodesse ja viidi Harku vangla abimajandisse, kus neid hoiti viis nädalat. Augusti algul pakuti naistele ootamatut võimalust: kellel on sugulasi Läänemaal, see võib lasta end sinna vedada. Virtsu sadam oli purustatud , saatjad leppisid kokku Kuivastusse viimise suhtes ja hommikul pandi sõjaväekaatrisse, Kuivastust edasisõiduks sõjaväeautodele. Patareisse paigutatud mehed veeti 1941. aasta 20. juuli paiku rongidega Leningradi kaudu Siberisse ning sinna, Irkutski oblastisse nad jäidki. Üks vähestest tagasi tulnud meestest, Aleksander Velvet , on SaaremPatareisse paigutatud mehed veeti 1941. aasta 20. juuli paiku rongidega Leningradi kaudu Siberisse ning sinna, Irkutski oblastisse nad jäidki. Üks vähestest tagasi tulnud meestest, Aleksander Velvet, on Saaremaa Muuseumis talletatavas käsikirjas vahendanud hulgaliselt pildikesi juuliküüditamisaa Muuseumis talletatavas käsikirjas vahendanud hulgaliselt pildikesi juuliküüditamise ohvriks langenud meeste saatusest.