20. sajandi I pool Kirjandus Kirjandus on trükitud proosa. See on ühtlasi kui kaubanduse haru. Meid huvitab kirjandus kui looming, vaimne seisund mis on seotud inimese kunstilise väljendusega üldiselt. Kõik saab alguse samast lättest. Nt afrikas moonutati muretult inimkehi, et saavutada ekspressiivsust. Futurism Futurum, tahtis minevikule selga pöörata, väljendada masinate elu, ehitusbuumi. Tekkekohad Itaalia ja Venemaa. Itaalias on tähtsaim esindaja Marinetti, Venemaal Majakovski. Dadaism Kiikhobu või isa. Loodi Sveitsis kohvikus Voltaire. Sündis umbes 1914 ringis. Üks esindaja oli Tristam Tzara. Kõik piirid lahti ja miski ei tohi piirata eneseväljendust. Sürrealism Dadaism kasvas üle sürrealismiks, nende põhilised esindajad olid prantslased. Näiteks Paul Eluaid ja Jean Cocteau. Tegeldi sellega mis on tavareaalsusest kõrgem. Selleks püüti vabastada oma meeleelundeid argielu loogikast. Alkohol ja mõnuained. Püüti kirjutada nii nagu inimene magaks ?
1. Sajandivahetuse draamakirjanikke (tabel; Shaw ,,Pygmalion"; sümbolism). Strindberg: 1849-1912; Rootsi. Põhiteosed- ,,Punane tuba", ,,Preili Julie", ,,Surmatants". Stiil- realistlik, naturalistlik, sümbolism, dramaturgiline, kõledad kulissid, dekoratsioonid kui sümbolid, psühholoogiline lähenemine. Teemad- inimisiksus ja perekonna probleemid, meeste ja naiste vahelised suhted (usaldamatus, võimuvõitlus perekonnas, psühholoogilised hälbed, hukatuslik kirg ja pahelised instinktid), sotsiaalne tõus ja langus. Strindberg peal oluliseks näitekirjanduse juures tegelikkust, tõetruudust, loomulikkust, anda võimalus publikule fantaseerimiseks, kaasaeg nõuab komöödiaid- tema ei taha vaid meelelahutust, vaid et teos kõneleks. Huvitus julmadest eluvõitlusteks. Muutis- konstrueeritud dialoogi vabadialoogiks, üks vaatus, üks ja sama lavapilt, dekoratsioone vähe, ei tohiks olla grimmi, valgustuse (alt) ära võtmine, soovis väikest l
Kirjandus Sissejuhatus 20. Sajandi kirjandusse Rahvakirjanikud Eestis 20.saj algus – Oskar Luts 20. saj lõpp – Andrus Kivirähk Oskar Lutsu Palamuse-lood Tegelased kannavad endas kindlat elutunnetust ja esindavad mingit inimtüüpi: Oskar Luts: Ta on pärit Palamuse kihelkonnast Ta on kirjutanud „Kevade“ „Suve“ „Talve“ Tal on Tartus majamuuseum Tema raamatutest on tehtud filme Tal ei ole ühegi kooli lõputunnistust Kirjanike liidu auliige Rühmitused ja isiksused Eesti kirjanduses Noor-Eesti ja Gustav Suits Huvi maailma vastu Sümbolism (Charles Baudelaire) ja kunst kunsti pärast Noor-Eesti (1905 ilmus I album) Gustav Suits „Olgem eestlased, aga saagem eurooplasteks!“ Sümbolistlik luulekogu „Tuulemaa“ (luuletus „Tuulehaud“) Noor-Eesti ja Friedebert Tuglas „Väike Illimar“ „Siil“ „H
Kirjandusteaduse alused 1.Kirjanduse mõiste muutumine ajalooliselt? Kirjanduse mõiste on ajalooliselt palju muutunud. Läbi ajaloo on peetud kirjanduseks erinevaid asju. Enne 1800 peeti kirjanduseks igasuguseid kirja pandud teadmisi, kirjutisi, nt matemaatikast, astronoomiast, maailma arusaamadest, kirjandusest jne. Alates 18.sajandi lõpust oli kirjandus pigem väljamõeldis/fiktsioon. Enne oli kirjandus kui retooriline vahend hea argumendi loomiseks. Praegu on kirjandus pigem tõlgendamine, mida kirjandus meile õpetab maailma kohta. 2.Kuidas määratleda kirjandust (4põhitüüpi)? (1) Kirjandus kui poeetiline keel. Ehk kirjandus kui teatud sorti keelekasutus. Kirjandus oma poeetilise keelekasutusega muudab ka igapäeva keelekasutust. Kirjanduse poeetiline keel on igapäevasest keelest hulga intentsiivsem. Kirjanduse keel erineb/võõrandub sellest, lugemisel tekib nn. võõrandumisefekt. Poeetiline keel on kahtlemata keel, mis tõmbab tähelepanu
1. Kirjanduse klassikalise mõiste kujunemine Techne- oskus, meisterlikkus Tänapäeva postmodernistlik kultuur on urbanistlik Tehnoloogia areng- kaob autorlus dehumaniseerimine "Kirjanduse" etümoloogia Euroopa keeltes: lad. littertra Tähestik Grammatika Kirjalik tekst Haritus, õpetatus "Kirjanduse" mõiste ajalooline kujunemine Kirjavara (Schrifttum, ) Ilukirjandus (belles-lettres), 17-18. saj Fiction (fiktsioon: vale, väljamõeldis; ilukirjanduslik proosateos; narratiiv) / nonfiction Nonfiction (mittefiktsioon) Emmanuel Carrcre "L'Adversaire" (2000), eesti k. "Vaenlane" (2002) Jean-Claude Romand Kirjanduse määratlused Neoplatonlik esteetika- kunst kui ülev ja kaunis Formalism, strukturalism- kirjandusliku teksti poeetiline funktsioon Funktsionaalne määratlus (J. Mukaovski) Kunst on see, mida kunstiks peetakse (iga nähtus või ese võib saada esteetilise funktsiooni kandjaks) Kirjanduse funktsioonid Hedonistlik- kumsti võime naudingut pakkuda Informatiivne- Modelleeriv
FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused I FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2012, Kurvet-Käosaar KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Kohustusliku kirjanduse ja loengumaterjalide läbitöötamisel pidage silmas, et eksam eeldab ka praktilisi teadmisi: 1) värsimõõdu, riimiskeemi või stroofitüübi määramine luuleteoses, kõnekujundi määramine luuleteoses ja 2) jutustajatüübi (näit. kõiketeadev jutustaja, ebausaldusväärne jutustaja, minajutustaja, heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline jutustaja) ja jutustamistasandi (samaaegne, järgnev, ennetav, vahelepõimitud) määramine proosakatkes. Loengumaterjalid (slaidid, ÕIS-is, vt ka viimane konspekt ,,Postkolonialism") Merilai, Saro, Annus, ,,Poeetika": Ilukirjanduslikkus (lk 914), Luule poeetika (1788, sh osa ,,Kõne-lause ja piltkujundid"), Proosa poeetika (139194) J. Kraavi, ,,Postmodernismi teooria", lk 110135. S. Nootre, Kirjanduse kõnetus: 1333, 5860, 6365, 111135 T. H
FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused I FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2012, Kurvet-Käosaar KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Kohustusliku kirjanduse ja loengumaterjalide läbitöötamisel pidage silmas, et eksam eeldab ka praktilisi teadmisi: 1) värsimõõdu, riimiskeemi või stroofitüübi määramine luuleteoses, kõnekujundi määramine luuleteoses ja 2) jutustajatüübi (näit. kõiketeadev jutustaja, ebausaldusväärne jutustaja, minajutustaja, heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline jutustaja) ja jutustamistasandi (samaaegne, järgnev, ennetav, vahelepõimitud) määramine proosakatkes. Loengumaterjalid (slaidid, ÕIS-is, vt ka viimane konspekt „Postkolonialism”) Merilai, Saro, Annus, „Poeetika”: Ilukirjanduslikkus (lk 9–14), Luule poeetika (17–88, sh osa „Kõne-lause ja piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194) J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135. S. Nootre, Kirjanduse kõnetus: 13–33, 58–60, 63?
I MAAILMAKIRJANDUS ROMANTISMIJÄRGNE LUULE. SÜMBOLISM Sümbolism valitses luules paralleelselt realismiga proosakirjanduses. Luulest levis sümbolism teistesse kunstivooludesse. Luuletajad hakkasid teadlikult hoiduma isiklikkusest, oma tunnete ja mõtete otsesest rõhutamisest. Selle asemel edastasid nad oma mõtteid viimistletud kujundite e sümbolite abil. Kirjutati väga metafoorselt ja sugestiivselt. Sümbolite ühesugust mõistmist ei taotletudki. Taheti säilitada hämarat üldmuljet, neutraalsust ja ebaisiklikkust. Põhimõte "kunst kunsti pärast" kunsti eesmärgiks pole maailma parandada, ta peab piirduma iseendaga, nii vastanduti romantikutele. Sümbolid vihjasid tihti elu mõttetusele, surmale, irratsionaalsetele jõududele, mille mängukanniks inimene on (dekadentlik e mandunud kirjandus ja kunst). Laiemalt võeti kasutusele vabavärss. Sümbolism sai alguse Prantsusmaal ja Belgias, muutus üleeuroopaliseks 1880. aastatest, täielikult valitses Euroopas XIX-XX sajandi v
Kõik kommentaarid