MONTESSORI PEDAGOOGIKA - KASVATAMISEST JA FILOSOOFIAST (2)

TALLINNA ÜLIKOOL Kasvatusteaduste Instituut
MONTESSORI PEDAGOOGIKA - KASVATAMISEST JA FILOSOOFIAST
Tallinn 2011 SISUKORD
SISSEJUHATUS ........................................................................................................................ 3
MARIA MONTESSORI ELUST ............................................................................................... 4
MARIA MONTESSORI PEDAGOOGILISE LÄHENEMISE FILOSOOFIA ........................ 9
MONTESSORI METOODIKA ............................................................................................... 12
1.1. Lugema-õppimine Montessori meetodi järgi ................................................................ 14
1.2. Kirjutma -õppimine Montessori meetodi järgi ............................................................... 14
1.3. Arvutama -õppimine Montessori meetodi järgi .............................................................. 14
MONTESSORI METOODIKA KRIITIKA ............................................................................ 16
MONTESSORI MEETOD EESTIS ......................................................................................... 18
KOKKUVÕTE ......................................................................................................................... 22
ALLIKAD ................................................................................................................................ 24
2 SISSEJUHATUS
Valisime oma töö teemaks Maria Montessori ­ elu, filosoofia ja pedagoogika ning tema metoodika Eestis.
Maria Montessori tegevus didaktikamaastikul on ühest küljest ääretult uuenduslik ja huvitav omas ajas ning teisest küljest ­ rakendatav ka tänapäeval, mil hariduse keskmesse on taas tõusnud laps/õpilane ning tema vajadused.
Maria Montessori keskendus pigem hariduse eesmärgile kui meetoditele. Tema lähenemine oli keskendunud lastele ja nende vajaduste vaatlemisele. Ta uskus, et lastes peituv inimkonna oskus ennast edukalt uuendada generatsiooni vältel kujundab nende oskuseid õppida ja areneda. (Polk Lillard 1996).
Kooperatiivse projekti algusfaasis arutlesime, mida peaks meie projekt sisaldama, omavahelise arutluse käigus leidsime , et me ei saa käsitleda Montessori pedagoogikat ja filosoofiat , kui me ei tunne Maria Montessori elulugu, mis on suuresti mõjutanud tema vaateid, tõekspidamisi ja didaktilisi printsiipe . Jagasime töö alateemadeks:
Maria Montessori elukäik; Maria Montessori pedagoogilise lähenemise filosoofia; Montessori metoodika: lugema-, kirjutama- ja arvutama õppimine; Montessori meetod Eestis ­ sarnasusi Johannes Käisi meetoditega.
Montessori filosoofia ja metoodika aluseks kujunes lapse tähelepanelik jälgimine, sellele rajas ta oma didaktilised põhimõtted. Lapsele kohase pedagoogika rakendamine viis Maria Montessori hämmastavate tulemusteni: lootusetuteks peetud lapsed hakkasid märgatavalt arenema. (Life and career ...).
1904 . aastal avaldas Maria Montessori, selleks ajaks juba professoriks saanuna, jälgimise kui meetodi põhjal esimene teaduliku töö ,, Pedagoogiline antropoloogia " ( Madise 1992, 6-7).
Montessori filosoofia on üles ehitatud ideele, et laps on midagi enamat , kui ,,suur inimene väikeses kehas" ­ lapse areng viib ta täiskasvanuks kujunemisele, kuid sellele peavad kaasa aitama selleks tööks ette valmistatud täiskasvanud, ettevalmistatud keskkonnas, kus vabadus põimub kohusetundega. 3 MARIA MONTESSORI ELUST
Maria Montessori sündis 31. augustil 1870. aastal Chiaravalles Ancona provintsis Itaalias. Tema isa, Alessandro Montessori pärines Bologna aristokraatlikust suguvõsast ning oli konservatiiv . Tema ema, Renilde Stoppani oli kuulsa filosoofi Antonio Stoppani nõbu. Ema ja tütar olid väga lähedased. Isa rangus ja ema leebus tekitasid tihti tüli ning väikesest Mariast sai vanemate lepitaja. Perekonnas valitses range kord, igaüks teadis oma ülesandeid. Noorena pidi Maria iga päev vaestele kuduma, kuid seda tööd tegi ta rõõmuga, ta oskas end teiste rolli asetada. (Madise 1992, 3).
Pere ainuke tütar pandi tavakooli. Esimesed koolikogemused sööbisid Maria mällu näitena selle kohta, milline kooli ei tohiks olla. Eriti hämmastas tüdrukut lugupidamatus, mille osaliseks lapsed said. Kui Maria oli 12-aastane, kolis perekond Rooma ja nii tekkis võimalus anda pere ainsale tütrele korralik haridus . 14-aastaselt hakkas Maria tõsiselt huvituma matemaatikast ja vanemad soovisid , et tütrest saaks õpetaja. See oli ainus naisele sobiv amet tolleaegses Itaalias. Maria otsustas hakata inseneriks. Õpingute ajal tekkis Marial huvi bioloogia vastu ja lõpuks tegi ta kaljukindla otsuse saada arstiks. Selline otsus oli tolleaegses Itaalias justkui õli tulle valamine - naistel puudus võimalus meditsiini õppida, rääkimata sellestm et naine võiks arstina töötada. Selline oli ka Rooma kõrge hariduskolleegiumi otsus: naisterahval pole võimalik meditsiini õppida. Sellele vaatamata sai Maria 1892. ainsa naisüliõpilasena alustada õpinguid Rooma ülikooli meditsiiniteaduskonnas. Maria isa oli tütre valinud elukutse vastu, ema toetas teda igati. (Life and career...).
1896. aastal kaitses Maria Montessori doktoritöö teemal "Tagakiusamismaania uurimine kliinilisest aspektist " ning temast sai esimene naine, kes lõpetas Rooma ülikooli arstina. Samal aastal valiti ta Itaalia naisliikumise esindajaks Berliini feministide kongressile, kus ta võitles töötavate naiste õiguste eest. 1900. a. pööras ta põhitähelepanu töötavate laste kaitsmisele ning taotles laste töö keelustamist Sitsiilia kaevandustes. (Madise 1992, 5)
4 Kohe pärast ülikooli lõpetamist alustas Maria tööd Rooma Ülikooli juures tegutsevas psühhiaatriakliinikus. Sel ajal hakkas Maria huvi tundma vaimupuudega laste vastu, täpsemalt selle vastu, kas ja kuidas neid oleks võimalik õpetada. Nii hakkaski ta töötama selle nimel, et arendada vaimselt mahajäänud lapsi. Mariale sai selgeks, et sellised lapsed jäävad oma arengus veelgi rohkem maha, kui nad on ümbritsetud vaid valgete seintega. Ta avastas, et vaimne mahajäämus on suuresti pedagoogiline probleem, seega tuleks koolides ja teistes lasteasutustes muuta nii laste õpetamissüsteemi kui ka tingimusi laste arendamiseks . (Maria's career...).
1899. aastal, mil Torinos toimus pedagoogikakongress, taotles Maria õppimise ja õpetamise humaaniseerimist. Kaitses puuetega lapsi, väitis ta, et nad on täisväärtuslikud ühiskonnaliikmed ja nende haridus peab olema teistega võrdsel tasemel. Aastail 1899-1901 juhatas Maria nõrgamõistuslike laste kooli, kuhu koondati kõik Rooma koolide nõrgamõistuslikud lapsed, hiljem ka laps-idioodid Rooma vaimuhaiglastest. Kool töötas teadulikel alustel.
Maria Montessori täiendas ennast Pariisis ja Londonis ning rakendas õpitu kohe ellu. Tähelepaneliku jälgimise ja lapsele kohase pedagoogika rakendamine oli viinud Montessori hämmastavate tulemusteni: lootusetuteks peetud lapsed hakkasid märgatavalt arenema. Nii jõudiski ta küsimuseni: miks terved lapsed nii aeglaselt edasi jõuavad? (Life and career...).
Maria Montessori otsustas alustada õpinguid samas Rooma ülikooli filosoofia- ja psühholoogiateaduskonnas. Olles teistkordne üliõpilane, uuris ta senisest põhjalikumalt Jean Itardi töid laps-idiootide kohta. J. Itard tegeles põhiliselt puuetega lastega; samuti tutvus ta Itardi õpilase dr. Edourd Seguini töödega.
Aastatel 1896-1906 juhtis Maria Montessori hügieenikateedrit naisüliõpilastele mõeldud Magistero Femminile kolledzis Roomas, neli aastat oli ta Rooma ülikooli antropoloogiakateedri eesotsas. 1904. a. sai Maria Rooma ülikooli professoriks ja avaldas esimese teaduliku töö ,,Pedagoogiline antropoloogia". (Madise 1992, 6-7).
1906. a. alustas Maria Montessori Rooma ülikoolis loengute sarja õpetajatele, mis saavutasid koheselt üliõpilaste seas populaarsuse, kuna ta oskas muuta oma loenguid isikupärasteks ja huvitavateks. Loengute kõrvalt praktiseeris Maria Rooma haiglates ja kliinikutes arstina.
5 1908. a. oli Maria Montessori nimi tuntud üle maailma. Sarnaselt Kolumbusega oli ka Maria avastanud Uue Maailma: üks maailm asus kaugel, teine päris lähedal, igas lapses.
Samal ajal avasid Rooma võimud vaeste linnaosas laste maja ( Casa dei Bambini), mida kutsuti juhtima Maria. Sellega avanes tal võimalus teostada ammune unistus ­ töötada tervete lastega. Maria Montessori hakkas laste maja sisustama - annetuste, hulgas olid ka laste töövahendid ­ värvipliiatsid, värvid, paberid . Raskusi oli õpetajate leidmisega, sest ükski hariduse saanud kasvataja ei nõustunud töötama niivõrd perspektiivitus kohas. Nii tuli Maria Montessoril kasutada pedagoogiliselt täiesti harimatuid inimesi: uksehoidja tütart, õmblejannat jt. Ta mõistis, et ükski koolitatud kasvataja ei suudaks nii rasketes tingimustes hakkama saada ning õpitu kasutamine ei oleks võimalik. Laste maja avati 6. jaanuaril 1907. aastal, Maria pidas avakõne, milles ennustas lastele uut tulevikku ­ uue ajajärgu algust. (Maria's career...).
Foto 1. Montessori kool 20. sajandi algul.
1907. a. oli Casa dei Bambibi kõikjal tuntud kui lastele mõeldud maja. Oli avanenud uus maailm: Maria Montessori oli avastanud lapses omadusi, mille olemasolust seni ei teatud. Lapse olemus on omaduste poolest justkui isiksuse kõrgem vorm, mis täiskasvanuile enamasti varjatuks jääb, kuid mille tundmine meidki arengus edasi võib viia. Lastega töötades avastas Maria Montessori tegelikult kõigile tuntud põhimõtted; avastas lapsepõlve, mille avaldusvorme oli peetud kõrvalekalleteks. (Maria Montessori, MD...).
6 Maria Montessori külastas 1913. aastal Ameerikat, Carnegie Hallis kuulas teda 5000 inimest. Loodi Rahvusvaheline Montessori Assotsiatsioon, mille eestvedajaks said Margaret Wilson ja Aleksander Graham Bell. Maria Montessori alustas loengusarja Californias. (Maria's career...). Peale USA-visiiti külastas Maria Montessori ka Ladina-Ameerika riike.
1924. aastal kogunesid Itaalias mõjukad inimesed ning lõid Montessori ühingu ­ Opera Nazionale Montessori, mille asukohaks sai Rooma.
USA-s peetud loengusarja raames kirjutas Maria raamatu ,,Teadusliku pedagoogika meetod kasutatuna väikelaste kasvatuses ja laste majades", mis levis kulutulena üle maailma. Montessori pedagoogiliste ideede laia leviku tulemusena avati laste maju Saksamaal, Austraalias, Hollandis, Ameerikas, Indias ja Itaalias ning enamik neist Maria Montessori otsesel juhendamisel. Samuti tegeles Montessori nelikümmend aastat teadustööga. Paraku ei ole teada tema teadustööde kogumahtu, sest töid ei ole kogutud nad on küll olemas, ent laiali üle maailma, peamiselt itaalia, taani, prantsuse, saksa, hispaania ja hindi keeltes. Kuna Maria Montessori pärines Rooma katoliiklaste perest , siis kirjutas ta oma elu jooksul mitmeid raamatuid religioonist, eriti väikelastele: ,, Missa tutvustamine lastele"; ,,Avatud raamat" jne. 1952. aastal, just veidi enne Maria Montessori surma, loodi Inglismaa Katoliiklik Montessori Gild , mille eesmärgiks sai Maria Montessori maailmavaate ja elutöö levitamine. (Madise 1992, 10-12).
Hispaania kodusõja ajal (aastatel 1936-1939) elas Maria Amsterdamis. Teise maailmasõja ajal elas ta Indias. Seal elatud aastate jooksul juhendas ta mitmeid õpetajate kursusi, mis olid väga populaarsed . Näiteks 1939. aastal Madrases toimunud kursustest võttis osa 300 õpetajat üle India. Pärast sõda tuli ta tagasi Inglismaale ning 1946. aastal avas õpetajate kursused Londonis. Kursused kestsid kuus kuud ja sisaldasid kolme põhikomponenti: 1) Maria Montessori loengud psühholoogilistest printsiipidest; 2) didaktilised materjalid, mida Maria Montessoril oli võimatu loengutes tutvustada; 3) Montessori lasteaedade ja koolide külastamine (kursuslastel tuli sooritada 50-tunnine lapse vaatlus ). Diplom andis õiguse töötada Montessori klassis või avada see. Kaks aastat pärast diplomi saamist ja edukat töötamist kinnitati diplom lõplikult. ( Kramer 1988).
Tagasi Itaaliasse tuli Maria Montessori 1947. aastal. Samal aastal taasavati Itaalias sõja ajal suletud olnud Montessori ühing Opera Montessori.
7 1949. aastal kutsuti Maria Montessori esinema UNESCO - sse, samal aastal autasustati teda Prantsusmaal Auleegioni ordeniga.
Pärast Indiast naasmist sai Maria Montessori püsivaks elukohaks Holland . Amsterdami ülikool omistas talle filosoofiadoktori aukraadi.
Veel 80- aastasena pidas ta loenguid Norras ja Rootsis. Mariale omistati linna aukodaniku tiitel nii tema sünnilinna Ancona kui ka Perugia linna poolt. Kõikidel reisidel saatis Maria Montessorit tema poeg Mario Montessori, oma ema töö järgija. Mario toetas nii Maria ideid, kui ka lõi kaasa tema teoreetilistes ja praktilistes töödes. Ilma pojata ei oleks Maria suutnud vastu panna ajastust tingitud mittemõistmisele ja frustratsioonile. Mariost sai tänu tema mõistmisele, entusiasmile ka kaasatöötamisele Maria tugisammas , kes jätkas ema tööd peale tema surma. Mario juhatas Rahvusvahelist Montessori Assotsiooni, mille eesmärgiks sai Maria Montessori teadusliku pärandi levitamine pärast tema surma. Maria Montessori pikk ja tööle pühendatud elu jõudis lõpule 1952. aastal 6. mail. Noordwijkis, Hollandis. Ta maeti Noordwijkis väikesele katoliku kiriku kalmistule, kuhu on püstitatud ka tagasihoidlik mälestussammas (Madise 1992, 14).
Foto 2. Maria Montessori hauakivi Noordwijkis. 8 MARIA MONTESSORI PEDAGOOGILISE LÄHENEMISE FILOSOOFIA
Montessori filosoofia on üles ehitatud ideele, et lapsed arenevad ja mõtlevad teisiti kui täiskasvanud - nad ei ole üksnes "suured inimesed väikses kehas". Maria oli tuline laste õiguste kaitsja, ta väitis, et lapsed töötavad selleks, et areneda. Asudes lapsi õpetama võttis ta eesmärgiks aru saada, kuidas tema võiks õnnestuda seal, kus laste eelmised õpetajad olid ebaõnnestunud. Mariale ei meeldinud tolleaegne haridussüsteem, ta viitas lastele kui "kuivanud liblikatele", kes olid asetatud klaasvitriini taha vaatamiseks. Maria nimetas kooli halliks ja lastele igavust-tekitavaks kohaks, mille eesmärk oli vaid lastele "kulbiga tarkust pähe valda". Tema arvates ei arvestatud tollases haridussüsteemis piisavalt sellega, et lapse areng on faasiline, igas faasis on hädajuhus või arengu uuestisünd, mis tõuseb kõrgpunkti ja siis kahaneb. (Polk Lillard 1996).
Maria Montessori oli pragmaatik , ta kogus tõendeid objektiivsel ja eelarvamusteta meetodil ­ otse lastelt ning nende loomupärases keskkonnas. Maria oli unistaja , kes uskus, et lisaks sellele, et ta leiab vastused oma küsimustele, mis aitavad laste elu paremaks muuta, aitavad tema vastused muuta kogu maailma paremaks, tuues seega kasu tervele ühiskonnale.
Maria keskendus pigem hariduse eesmärgile kui meetoditele. Tema lähenemine oli keskendunud lastele ja nende vajaduste vaatlemisele. Ta uskus, et lastes peituv inimkonna oskus ennast edukalt uuendada generatsiooni vältel, kujundab nende oskuseid õppida ja areneda. (Polk Lillard 1996).
Montessori võrdles tuhat aastat tagasi elanud inimeste käitumist ­ sarnasusi ja erinevusi oma kaasaja inimeste käitumisega, siis kui nad veel ei saanud aru neid ümbritsevast keskkonnast - täpsemalt lapsi, kes peavad samamoodi avastama maailma, mis nende jaoks on võõras. Nii jõudiski ta järelduseni, et inimesed ei valda instinkte, mis lubaks neil ära tunda nende vajadusi ja kindlustada nende ellujäämise, nagu see loomadele omane on. Samas tõi ta välja järgmised käitumisviisid: avastamine, orientatsioon , kord, kujutlusvõime, manipulatsioon , kordamine, vigade kontrollimine, perfektsus ning suhtlemine , mis ümbritsevad meid läbi elu; samas ei ole need käitumisviisid üksteisele sarnased ajavahemikus 0 kuni 24 eluaastat . On ju kaheaastase maailma avastamine hoopis teine kui kümne- või kuueteistkümnetaastasel. Samuti on lapse soov tegevust korrata , lapse spontaanne huvi uue tegevuse vastu, kui eelmine on end ammendunud, erinevatel eluperioodile erineva tähendusega. (Madise 1992, 9). 9 Töötades laste ja noorte täiskasvanutega hakkas Maria tasapisi ära tundma kindlaid faase , mis on vajalikud inimese arenemisel/kasvamisel. Maria tõi välja neli erinevat faasi, kaks neist lapsepõlves (12 aastat kuni täiskasvanud lapseni) ning kaks moodustumise faasi täiskasvanueas (noor täiskasvanu kuni 24 eluaastani). See arusaamine sisaldab Montessori argumenti uuest ja maisest hariduses, põhinedes lapse arengufaasidel ja vajades erinevat hariduskeskkonda igaühele. Nii uskus ta, et arendamine võiks vastata lapse arenguperioodidele - selmet jagada koolid lasteaiaks, algkooliks, põhikooliks ja ülikooliks tuleks haridus (õpetamine) jagada faasideks . Montessori katsetas esimest korda oma ideid ja materjale eelkooliealiste laste peal, kes reageerisid tema õpetusele positiivselt. Nii jõudis Maria Montessori arusaamisele, et senine õpetamine ei vajanud ainult reformi ­ ta mõistis, et haridussüsteem vajas revolutsiooni. See pidi sisaldama inimese arengufaaside äratundmist ja eesmärkidest arusaamist, juhatusi ja võimeid, karakteri võimekust igaühele. Montessori tegi ettepaneku, et hariduse revolutsioon ehitataks inimeste reageeringutele, mis teeks võimalikuks nende täieliku arengu ja kohanemise keskkonnaga. (Montessori education...).
Hariduse süsteem, mille Montessori lõpuks välja arendas , põhines tema tähelepanekutel ning sisaldas kolme olulist elementi: ettevalmistatud keskkond, ettevalmistatud täiskasvanu ja vabadus koos kohusetundega. Montessori pedagoogika oli jagatud tippudeks ja orgudeks. (Polk Lillard 1996).
Montessori loodud keskkond võimaldab lapsel tunda kindlustunnet , see on koht, kus lapsed saavad tegeleda neile huvipakkuvate teemadega ja sealjuures tunda ennast turvaliselt, usaldades endi võimeid. See psühholoogiline turvalisus on seotud korralikult struktureeritud keskkonnaga, mis annab lastele impulsi proovida rohkem ja uurida teadmatut, kaasa arvatud ebameeldivaid fakte elust. Eesmärgiks on aidata last hakkama saada ebaõnnestumiste ja pettumustega, mis elus ette tulevad ning mitte lasta neil ennast negatiivselt mõjutada. (Prepared environment...).
Montessori kutsus vabadust "võtmeks arengu protsessile". Kui Maria hakkas laste vabadusest kahekümnendal sajandi algusel rääkima, ei teadnud keegi, millest on jutt, sest tollal olid lapsed küll näha, kuid neid ei kuulatud. Tänapäeval lapsevanemad küll tunnustavad lapse vabadust, kuid sellel ei ole sageli sama tähendus nagu selle oli enda jaoks lahti mõtestanud Montessori. Vabadus ei tähenda, et saame teha ükskõik, mida me tahame, seda eriti kui me oleme lapsed. Lubades lastel teha, mida nad soovivad, surub see neid kapriiside ja emotsiooni
10 põhjal tahetavate soovide valda. Need on aga tihti ennasthävitavad nii enda, teiste kui ka keskkonna suhtes. Reaalsuses tähendab aga vaba olemine kontrolli enda üle, võimet võtta vastu otsuseid mitte tunnete ja emotsioonide ajel vaid vaba valiku põhimõttel. Selleks, et lapsed ehitaks sellise enesedistsipliini, peavad täiskasvanud olema oma ootustes ning nõudmistes kindlad, õiglased ja järjekindlad, seda lapse sündimisest alates. Arutledes vabaduse teemadel , mainis Maria eranditult selle suhet vastutusega ja enesedistsipliiniga. Me vajame vabadust, et harjutada vastutust, me vajame oskust olla vastutustundlik enne, kui me saame olla tõeliselt vaba. Seda suudavad meile õpetada vaid meie vanemad, õpetajad ja teised täiskasvanud ja seda ainult läbi eeskuju. (Polk Lillard 1996).
Nii jõuame Montessori kui õpetaja juurde, kes ei "õpeta" last tavalises mõttes. Ta jälgib last, et avastada tema vajadused ja huvid, tuginedes arengufaasile, milles laps hetkel viibib. Ta on enamasti pigem kõrvaltvaataja ja juhendab vaid siis, kui seda laps soovib, ta annab lapsele ruumi areneda ja arvestab igal sammul tema individuaalsusega. Lapse arengule annab ta hinnangu tagaside ja kvalitatiivse analüüsi vormis, sest Montessori meetod taunib traditsioonilisi hindamismeetodeid (hinded, testid), kuna see on laastav nii lapse kui ka täiskasvanute mõttemaailma arengule. (Pitamic 2006).
Paljud inimesed teevad vea, kui võrdsustavad Montessori pedagoogika tema poolt spetsiaalselt väljatöödatud õppevahenditega. Tegelikult on need materjalid teisejärgulised ning valmistatud keskkonna avastamiseks esmajärgulised on alati teised lapsed ja õpetaja ning nendevaheline suhtlemine. Maria Montessori pidas alati kõige olulisemaks lapsi, ta oskas vaadata sügavale laste hinge, tundis neid ja hoolitses emaliku armastusega nende heaolu eest. (Polk Lillard 1996).
11 MONTESSORI METOODIKA
Montessori metoodika kui reformipedagoogiline suund kerkis Lääne ­ Euroopas esile möödunud sajandi alguskümnendil, mil kõneldi ,,uuest lapsest" ja ,,uuest pedagoogikast". Samaaegselt jõudsid Montessori pedagoogilised põhimõtted ka Eestisse. Nõukogude ajal peeti Maria Montessorit aga liiga reaktsiooniliseks pedagoogiks ja tema metoodika jäi paljudele lasteaiaõpetajatele pikkadeks aastateks tundmatuks. Viimased aastad on taas loonud võimaluse nii tutvuda laias maailmas tunnustatud Montessori pedagoogikaga, kui ka töötada tema metoodika järgi. ( Kikas 2002, 33).
Montessori on öelnud, et ta ei loonud uut metoodikat, vaid lapsi erapooletult jälgides avastas ta laste olemuse väärtused. Ta tõestas oma pikkade pedagoogiaastate jooksul, et soodsates kasvutingimustes avaldub lapse loomulik headus ja armastus, loomulik vajadus õppida ja tööd teha. Haridust, ei kõrg- ega algastmes, saa anda ega võtta, see tuleb igaühel endal omandada. Selle omandamine sõltub sellest, kas väikese õppija kõrval on täiskasvanu, kes toetab tema püüdlusi kasvamise ja õppimise teel. Õpetaja ülesanne on luua lapsele keskkond, kus ta saab oma sünnipärast potentsiaali kõige paremini arendada.
Koolieeliku vajadusi arvesse võttes tähendab see tingimusi, kus lapsele on tagatud liikumis - ja tegevusvabadus, arengut soodustavad töövahendid, ilu, kord ja puhtus . Ettevalmistatud keskkond peab võimaldama antud eale iseloomuliku tundlikkusperioodidele vastava tegevuse, võimaluse saada alusoskused ümbritsevas elus toimetulekuks, kirjutamiseks, arvutamiseks, lugemiseks jne. Lapse käsutuses olevad vahendid peavad võimaldama tema arengust lähtuva tegevuse. Lapsele peavad olema loodud kõik tingimused, et ta leiaks teda arendava tegevuse, saaks sellega katkestamatult tegeleda ja viia alustatu lõpuni. Lapsel peab tekkima tunne, et tema on tegevuse eesmärgi püstitaja ja teostaja. Täiskasvanu tuleb oma soovitustega tegevuse valikul appi äärmisel vajadusel või siis, kui lapsel pole iseseisva töö oskusi veel välja kujunenud. Maria Montessori tõestas korduvalt, et tuleb uskuda lapse võimesse end ise arendada, aga see saab toimuda talle loodud arengut soodustavas keskkonnas. Täiskasvanu on vahelüliks ümbruse ja lapse vahel. (Kikas 2002, 33).
Maria Montessori on teadaolevalt ainuke pedagoog , kes on töötanud välja nii laiaulatusliku õppevahendite kogumi, mis vastab lapse vajadustele imikueast kuni puberteedini (Kikas 2002, 33). 12 Nende vahendite ülesanne on kasvatada arusaama iseendast ja ümbritsevast, iseseisvust, vastutustunnet ja abivalmidust, arendada motoorikat ja koordinatsiooni, keskendumisvõimet ja korraarmastust. Nendega tegelemisel harjutab laps iseseisvalt omandatut kuni vastava oskuse või vilumuse saavutamiseni. Nende õppevahendite kasutamise metoodika põhineb lapse loomulikule soovile kõike käega katsuda , sest käelised liigutused ei arenda mitte üksnes füüsist, vaid talletatuina alateadvusse moodustavad baasi vaimseks tegevuseks. Käsi on intellekti tööriist. (Montessori metoodika ...).
Montessori metoodikat kasutatavates rühmades on koos lapsed vanuses 3-7aastat. Õppevahendid on paigutatud madalatele lahtistele riiulitele, mis moodustavad omaette töönurgakesed.
Foto 3. Maria Montessori koos poja Marioga lastega rääkimas.
Hommikul lasteaeda tulles saab laps päeva sisse elada vastavalt oma rütmile, tal on õigus valida vabalt tegevus ja sellega segamatult tegeleda kuni ta seda soovib. Vabadus valida tegevus, vahendid, võimalus tunda lõpetatud tööst heaolutunnet ja rahuldust treenib kannatlikkust, keskendumisvõimet ja kasvatab austust teiste tegevuse suhtes. Iseseisva tegevustsükli järel toimuvates ühistundides õpitakse tundma uusi õppevahendeid, vaadatakse piltide sarju, tehakse katseid, jutustatakse, lauldakse jne. Olulise osa moodustavad grupiviisilised tööd, mille käigus omandatakse nt. koolivalmidus. (Kuidas me tõlgendame...).
Lapse arengu tähtsaim tunnusjoon on usk iseendasse. See tunne tekib ja areneb sünnimomendist alates, kui võtame last sellisena nagu ta on, õpime tundma tema võimeid, austama tema eripära ja aitame tal koondada jõudu sinna, kus tal abi ja jõudu tõesti vaja on. (Montessori metoodika ...). 13 1.1. Lugema-õppimine Montessori meetodi järgi
Montessori lugemaõppimise metoodika erineb tavapedagoogikas kasutatavast selle poolest, et esmalt õpitakse selgeks tähed, mis võimaldab lapsel varakult iseseisvalt lihtsamaid sõnu laduda (Kikas 2002, 35).
Montessori arvates tekib lapsel huvi tähtede vastu 3-4 aastaselt. Tähed omandatakse peenest liivapaberist väljalõigatud tähtede kompimise teel. Kui laps on omandanud juba teatud hulga tähti, võib talle anda karbikese väikeste esemetega, mille nimetust ta saab laduda, nt karu. Sõna hääldatakse koos. Laps nimetab häälikuid, mida ta kuulis , ja leiab häälikule vastava tähe karbist. Järgnevalt võib anda lapsele lihtsaid esemeid kujutavaid pilte ja ta laob pildil olevate esemete nimetusi vahenditega nagu eelnevaltki. Selliste harjutustega hakkab lapsel kujunema lugemisoskus ja nüüd võib pilte kasutada koos sõnakaartidega. Lugema õpetamise materjalid on jaotatud kolme raskusastmesse, mida eristatakse värvi järgi. (Kikas 2002, 36).
1.2. Kirjutma-õppimine Montessori meetodi järgi
Enamik lapsi on ammu enne kooli lugemisest ja kirjutamisest huvitatud ja selle põhjuseks on tundlikkusperiood, mis aitab lapsi nende oskuste omandamisel. Kirjutama hakkamine eeldab suutlikkust valitseda kirjutusvahendit ja tunda tähti. Kui tavaliselt hakkab kirjutamise eeltöö kirja eelharjutustega, see tähendab kriipsukeste tõmbamisega küll üht- küll teistpidi, siis Montessori rühmades algab kirjutamise eeltöö 3- aastaste lastega pesupulki korvi äärele kinnitades, puupärleid nöörile lükkides või pintsettidega herneid ja pärleid avaustesse ladudes . See on kogum erinevaid harjutusi, mis arendavad silma ja käe koostööd, ilma milleta on hilisem kirjutamisoskus võimatu. Maast madalast sooritakse kõik harjutused suunaga vasakult paremale, et käsi omandaks õige kirjasuuna vilumuse. (Kikas 2002, 36).
1.3. Arvutama-õppimine Montessori meetodi järgi
Vastupidiselt üldlevinud arvamusele ei ole matemaatika lapsele raske, kui ta saab omandada alustõed konkreetse materjaliga tegeledes ja raskusastmelt õiges järjekorras. Õpetaja ülesanne on teha matemaatikast huvipakkuv aine ja lapsele esmalt näidata matemaatikat tema ümber, et ta mõistaks selle elulist vajadust. Montessori poolt välja töötatud matemaatika õppevahendid
14 võimaldavad lapsel kõik valdkonnad omandada konkreetse, nii öelda käega katsutava materjali abil. (Kikas 2002, 35).
Ettevalmistus kümnendsüsteemi mõistmiseks algab Montessori lasteaias juba aistingute arendamise materjalidest, millega töötades laps alateadlikult omandab kümnendsüsteemi sisulise mõiste. Maria Montessori peab oluliseks liivapaberist numbreid 1- 10. Laps puudutab igat numbrit sõrmega, liikudes mööda numbreid loogilises kirjutamisjärjekorras. Niiviisi talletub numbri kuju lapse lihastesse, hiljem on numbreid hõlpsam pliiatsiga kirjutada. (Meister 1994, 70).
Matemaatika temaatika on Montessori rühmades aeg­ajalt tekitanud vastakaid arvamusi nende poolt, kes ei ole pädevad õpetamise metoodikas . Kõik matemaatilised nimetused jäävad õpetaja teada ja ka see, miks nimelt ühte või teist asja tehakse, laps laob aga värvilisi pärleid kümne kaupa karbikestesse, jaotab ringe erineva arvuga sektoriteks, mõõdab ja võrdleb, eristab ja samastab nagu ikka selleealine laps, aga tal on käes vastavad õppevahendid, mis aitavad tal korrastada matemaatilist maailma. Paljud vahendid on võimalik valmistada väikese vaevaga ise, vaja on ainult veidike pealehakkamist ja vastava kirjandusega tutvumist. (Kikas 2002, 36)
Foto 4. Montessori pedagoogika õppematerjalid.
15 MONTESSORI METOODIKA KRIITIKA
Üheks põhiliseks Maria Montessori ja tema õpetamise meetodi kritiseeriaks oli Ameerika haridusteoreetik John Dewy, kelle arvates oli liiga varajane laste intelligentsuse arendamine ohuks nende üldisele arengule. Dewy õpilane William Heard Kilpatrick'u arvates põhinesid Maria Montessori materjalid laste sensoorseks arendamiseks, vananenud teooriatele inimese meelte arengust (seda põhjusel, et Kilpatrick oli suuresti mõjutatud biheivioristlikust liikumisest ). Nagu Dewy'gi märkis ka tema, et nii varane laste intelligentsuse arendamine ei ole laste üldisele arengule kasulik ning kritiseeris Montessori õppematerjale, kuna need olid tema arvates liiga lapse kujutlusvõimet ja loomingulisust piiravad. Samuti ei meeldinud Kilpatrick'ule Montessori ilmselgelt liiga individualistlik vaade lapsest. (Enright...). Nii väitsid Kilpatrick ja Dewey , et see meetod on liiga piiratud ja ei pane adekvaatset rõhku sotsiaalsele toimetulekule ja arengule (The Montessori...).
Holfester (2008, 4) toob välja negatiivsed aspektid, mida Montessori meetodi vastased on välja toonud : liigne mehaanilisus, -külmus, -akadeemilisus ning mitte vastavus lapse arengu nõudmistele. Negatiivne vastukaja tekitas Maria Montessoris veendumuse, et ainult tema on kvalifitseeritud väljaõpetama tulevasi Montessori pedagooge ning õppevahendid peavad olema just täpselt sellised, mis tema omal ajal välja töötas ja kasutusele võttis. Samas raskendab see meetodi levimist, kuna väikese eelarvega koolidel puudub võimalus endale originaalvahendeid muretseda. Montessori meetoodika ja õppevahendite levikuleei aita kaasa ka Association Montessori Internationale (AMI). (Criticisms....).
Montessori hariduse puudusena toob avalikus välja just selle idealistlikke vaateid, mitte pragmaatilist loomust, mis ei sobi kuidagi ,,päris" maailma. Samuti taunitakse Maria Montessori arvamust, et kõik, mis laps teeb, on töö ja see tõttu on raske aru saada, kust läheb töö ja mängu piir. Puuduseks loetakse Montessori koolist tulnud laste ettevalmistuse puudumise tegelemaks erinevate olukordadega, mis elus ette tulevad, neid koole võetakse sageli kui eliitkoole, kus õpivad vaid priviligeeritud lapsed. (Criticism of...).
Laiem üldsuse kriitika Montessori meetodi kohta pärineb, eelkõige lapsevanematelt, põhiliselt Ameerika näitel. Paljud lapsevanemad arvavad , et Montessori koolisüteemis on lapsel liiga palju õigust teha seda, mida ta ise soovib, teine osa lapsevanemaist iseloomustavab sellist haridussüsteemi liiga jäigana, kolmandad aga kahtlevad Montessori õpetajate
16 kvalifikatsioonis ja õpetamise viisides nende arvates on osad õpetajad on liiga leebed, teised liiga ranged ja kolmandad ei toeta lapse arengut jne. (Criticisms....). Kuigi need kommentaarid võivad põhineda liigsetel emotsioonidel, võib nendes vastuväidetes siiski tõetera sees olla, kuna paljud Montessori pedagoogika vastased väidavad, et selline meetod ei ole seaduslik, kuna sellel puudub standardiseeritud kontseptsioon ja õpetamise metoodika. Näiteks 5000-st USA Montessori pedagoogikat kasutavast koolist on vaid 20% ennast ametlikult seostanud Montessori metoodikat arendavate organisatsioonidega (nt AMI). Kõige suurema probleemina nähakse aga seda, et Montessori meetodit kui sellist ei ole kunagi registreeritud kaubamärgina. See tähendab, et igaüks, kes soovib, saab avada Montessori kooli ja hakata lapsi õpetama ilma, et ta peaks juhinduma standardiseeritud õppekava nõudmistest. Kuigi õpetajate koolitamisega tegeleb Montessori Accreditation Council for Teacher Education (MACTE), ei ole siiani kokkulepitud ühtses õpetamismudelis, kuna puudub ametlik õppekava definitsioon ja eesmärgid, see aga raskendab tulemusliku ja eesmärgipärase õppetöö läbiviimist koolides. (Holfester 2008, 4).
Kriitika all on ka kodutööde ning kõigile arusaadava hindamissüsteemi puudumine. Kuna Montessori koolides hindeid ei panda, vaid viiakse läbi kvalitatiivseid lapse arengu vaatlusi, on lapsevanemal raske aru saad, millisel tasemel tema laps hetkel on ning mida oleks vaja arendada. Ka Montessori pedagoogikaga seotud inimeste seas toimuvad vaidlused, kus erineva taustaga inimesed süüdistavad vastaspoolt liigses jäikuses ja iganenud vaadetes, samas teised heidavad esimestele ette meetodi liigset ,,lahjendamist" ja kõrvalekaldumist Maria Montessori meetodi algsetest põhimõttest ­ luua lapsele keskkond, mis teda igati arendab. (Criticisms....).
Kokkuvõtvalt võib öelda, et laialdased uurimused on näidanud, et Montessori koolis õppivate laste tulemused on standardiseeritud testides paremad kui riiklikes koolides õppivatel lastel. Seda nii matemaatikas kui ka kirjanduses. Montessori metoodika järgi õppinud õpilased käsitlesid oma esseedes palju laiemat silmaringi nõudvaid teemasid kui riiklike koolide õpilased. Lisaks akadeemilistele tulemustele tuuakse esile Montessori õpilaste head sotsiaalsed oskused ja õiglustunne. (Criticisms....).
17 MONTESSORI MEETOD EESTIS
Üksnes Montessori pedagoogikat kasutavaid õppeasutusi Eestis ei ole, seda ajaloolis- kultuurilise tausta tõttu - sõdade vaheline periood, võõrvõim, kelle vaadetega tuli arvestada. Siiski on meil mõned lasteaiad (nt Viljandis Männimäe lasteaed ) ja koolid (nt Võrus Järve Kool), kes kasutavad õpetamises paljusid vahendeid, mänge ja harjutusi, mille loojaks tuleb pidada Maria Montessorit.
Eesti haridustegelastest on Montessorile ideedele kõige sarnasemad Johannes Käisi peadagoogilised vaated. Käis sünteesis omal kombel erinevate progressiiv-pedagoogika esindajate metoodikaid, võttes aluseks lisaks Montessorile ka Platoni, Steineri, aga ka Montessorit kritiseerinud Dewey ja Kilpatricku käsitlusi ning nende põhjal lõi oma töökooli metoodika.
Foto 5. Johannes Käis
Individualiseeritud õpetus on tee isetegemisele. Selliselt esitas Johannes Käis kokkuvõtlikult kooliuuendusliikumise üht põhisuunda juba 1935. aastal (Käis 1991).
Montessori meetod aitab muuta lapse arengu mitmekesisemaks. Meetod koosneb kolmest põhilisest osast: laps, keskkond ja õpetaja. Materjalid, millega tehakse tööd, on huvitavad, neid on lihtne kasutada ning nad on paigutatud madalatele lahtistele riiulitele, mis moodustavad omaette töönurgakese. Hommikul lasteaeda tulles saab laps päeva sisse elada
18 vastavalt oma rütmile, tal on õigus valida vabalt tegevuse ja sellega segamatult tegeleda, kuni ta seda soovib. Vabadus valida tegevus, vahendid, võimalus tunda lõpetatud tööst heaolutunnet ja rahuldust, treenib kannatlikkust, keskenudmisvõimet ja kasvatab ausust teiste tegevuse suhtes.
Lapse arengu tähtsaim tunnusjoon on usk iseendasse. See tunne tekib ja areneb sünnimomendist alates, kui võtame last sellisena nagu ta on, õpime tundma tema võimeid, austama tema eripära ja aitame tal koondada jõudu sinna, kus tal abi ja jõudu tõesti vaja on.
Tihti tunnevad vanemad huvi, kas Montessori lasteaed valmistab ka kooliks ette. Tuleb öelda, et lasteaed valmistab mudilasi ette eluks, mis on tähtsam, kui miski muu. Aga see, et lapsed õpivad siin kergesti spetsiaalsete materjalide abil kirjutama, lugema, tutvuma matemaatika alustega, on vaieldamatu .
Maria Montessori on lapse loomust ja õppimise olemust kirjeldanud järgmiselt, samu põhimõtteid on välja toonud ka Johannes Käis:
laps loob end oma sisemiste jõudude abil; lapsele on omane loomulik uudishimu ja teadmisjanu, millele õppimine peaks toetuma; lapse arengus on nn tundlikkuse staadiumid, mil teatud oskuste õppimine on kõige kergem ja pakub lapsele suurt rahuldust; laps on tervik. Seepärast ei ole tema arengus otstarbekas - ega isegi võimalik - eristada intellektuaalset, füüsilist, afektiivset ja sotsiaalset külge; last ei tohi loodusest lahutada, sest lapsel on tugev vajadus hoolitseda teiste elusolendite eest; lapse käitumis- jm häired on reaktsioonid, millega laps annab teada, et keskkond on tema jaoks puudulik ega paku võimalusi tema kõige tähtsamate vajaduste rahuldamiseks. (Metoodikast...).
Üks Johannes Käisi meetodite kasutaja on Võrus Järve Kool. Võru Järve Koolis arendati välja hariduslike erivajadustega laste juhendamise meetodeid , võttes aluseks Käisi põhimõtteid, võime julgelt väita, et see ei ole mitte pelgalt ajalooline väärtus, vaid pakub sügavat huvi ka praegustele pedagoogidele, kes on otsimas uusi teid hariduselu uuendamiseks.
19 Täna on jõutud järelduseni ja rõhutatakse, et hariduslike erivajadustega õpilaste õpetamine peab täitma õpilastele mõistetavat, võimalikult iseseisva toimetuleku õpetamise/arendamise eesmärki.
Võru Järve Koolis lähtutakse õpilase arengust. Ja mis see muud on, kui Käisi valitavuse nõue. Johannes Käis pidas tähtsaimaks nõudeks individuaalses töös tööülesannete valitavust. Kriitiliselt suhtus Käis varasemale meetodile: kõigile õpilastele ühe ja sama tasemega harjutus või töö. Teistsugusele töökorralduse võimalusele isegi ei mõeldud.
On teada, et Käis pidas peamiseks õpilaste individuaalsuse arvestamist, teoreetilise tööviisi kõrvale praktilise õpetuse/isetegemise toomist . Samuti rõhutas õpetamist vastavalt õpilase õpitasemele. Oleme hariduslike erivajadustega laste õpetamisel teinud suure edasimineku, vahest teadmata, et põhimõtted pärinevad Käisi aegadest (Morel 2011, 4).
Isetegevuse mõiste käsitlusest ehk selgus, et õpilase omaalgatusliku loova töö tähtsaimaks eelduseks on vabadus. ,,Vabadus ­ see on aktiivsus," väidab M. Montessori ja rajab sellele põhimõttele kogu kasvatussüsteemi. (Käis 1996, 223-224).
Nii ei ole ka Käisi vabaduse printsiip koos individuaalsuse põhimõttega midagi muud kui kaasaegses kasvatusteaduses tähtsaim isetegevuse, individuaalsuse ja lapsepärasuse kõrval. Vabaduse nõue tähendas kõigepealt seda, et lapsele tuleb anda võimalus samuti õigus kasvada ja areneda sel viisil, mis võtaks arvesse tema individuaalsust ning et tema loomupärased võimed saaksid paremini avalduda ja areneda. (Käis 1996, 225).
Hariduslike erivajadustega õpilaste õpetamisel/juhendamisel on oluline:
õpilase individuaalsuse järgimine; õpilasele valikuvõimaluse andmine; isetegemise võimaldamine; täidab seatud eesmärgid; annab eluks teadmisi ja oskusi; arendab vastutustunnet; arendab oskust tegevusi korraldada; õpetab enda ja teiste tegevusi hindama /arvestama; kujundab koostööoskusi.
20 Nimetatud õpetamise/juhendamise põhimõtetest suutis Käis välja tuua positiivsed küljed:
kaob õpilase passiivsus; tööjuhatus (praktiline töö) arendab õpilases sihiteadvust; tööülesannete valikuga kohandatakse töö õpilase võimetega; õpetaja saab rohkem abistada õpilasi, kes rohkem tema abi vajavad; õpilased kasutavad vastastikust abi ja õpivad üheskoos töötama/-teineteisega arvestama; arendab vastutustunnet; täiuslikumalt arenevad õpilase vaimsed võimed ja saavutatakse paremini kasvatuslikud eesmärgid. (Morel 2011, 4).
Käisi teooria käsitles julgelt põhimõtet, et kui igal lapsel on oma individuaalsus , isikupära, siis peab igal neist olema ka võimalus ennast sellele vastavalt väljendada. Kui Johannes Käis suutis omal ajal lühikeste arutlustega õpetuse individualiseerimise vajadused ära põhjendada, siis meil ei ole vaja muud, kui võtta aluseks või järgida tema tööviise edasi. Õpetus täidab oma ülesannet ainult nii palju, kui palju ta võimaldab õpilastele isetegevust. Õpilane saab koolist vaimse omandusena ellu kaasa ainult seda, mida ta ise on läbi töötanud, läbi elanud. Isetegevus on see jõud, mis äratab õpilastes sügavamat huvi, toob rõõmu õpetusest ja annab rahuldust õppimisest. (Käis 1991).
21 KOKKUVÕTE
Maria Montessori oli suur inimene.
Olles esimene naisüliõpilane Rooma ülikoolis võib teda esimeseks pidada ka kogu tema didaktilse tegevuse juures. Keeruliselt alanud õpingud kõrgkoolis, kuid selged sihid ja tahtejõud aitasid kaasa, et Montessorist saaks Montessori ­ just selline nagu meie teda tänapäeval näeme.
Maria Montessori kritiseeris tolleaegset kooli ja kogu haridussüsteemi, pidades seda lapsest väga kaugel olevaks; ta viitas lastele kui "kuivanud liblikatele", kes olid asetatud klaasvitriini teistele vaatamiseks. Ta nimetas kooli halliks ja lastele igavust tekitavaks kohaks, mille eesmärk oli vaid lastele "kulbiga tarkuse pähe valamine". Tema arvates ei arvestatud tollases haridussüsteemis piisavalt sellega, et lapsed arenevad faasides, igas faasis on hädajuhus või arengu uuestisünd, mis tõuseb kõrgpunkti ja siis kahaneb. (Polk Lillard 1996).
Maria Montessori oli pragmaatik, ta kogus tõendeid objektiivsel ja eelarvamusteta meetodil ­ otse lastelt ning nende loomupärases keskkonnas. Maria oli unistaja, kes uskus, et lisaks sellele, et ta leiab vastused oma küsimustele, mis aitavad laste elu paremaks muuta, aitavad tema vastused muuta maailma paremaks kohaks, tuues seega kasu tervele inimkonnale.
Montessori kasvatusprogrammi filosoofilise aluse moodustavad tema ideed lapse ja õppimise olemuse kohta (Hirsjärvi 2005, 149). Sama, kuid mitte samavõrd tähtis, kui laps ise, on Montessori pedagoogikas oluline õpikeskkond. Areng saab alguse lapsest enesest, kuid paindlik, lapse arengule vastavalt kohandatav õpikeskkond, tegevuste süstematiseeritud ning järk-järgult keerulisemaks muutuvad õppevahendid tagavad õppimise järjepidevuse ja tagavad edu.
Montessori meetod kajastub Eestis kõige rohkem Johannes Käisi vaadetes õpetamisele - individualiseeritud õpetus on tee isetegemisele. Käisi arvates oli koolis üks olulisemaid tõdesid õpilaste individuaalsuse arvestamine , teoreetilise tööviisi kõrvale praktilise õpetuse/isetegemise toomine. Samuti rõhutas ta õpetamist vastavalt õpilase õpitasemele.
Nagu iga teinegi pedagoogika suund on ka Montessori metoodika saanud piisaval hulgal kriitikat, pedagoogika algusaastatel olid tema tuntumateks kriitiseerijateks William H.
22 Kilpatrick ja tema õpilane John Dewy, kelle arvates oli liiga varajane laste intelligentsuse arendamine, ohuks nende üldisele arengule, samuti kritiseeriti Montessori õppematerjale kui lapse loomingulisust pärssivaid vahendeid. Viimased uurimused on näidanud, et Montessori koolis õppivate laste tulemused on standardiseeritud testides paremad kui riiklikes koolides õppivate laste omad (Criticisms....).
Montessori meetod baseerub didaktilises plaanis laste jälgimisel, mida Maria viis läbi paljudes riikides ja erinevate kultuuride keskel elades . Seega, ei ole tema avastused täpselt kirjeldatud kui Montessori põhitõed; need põhitõed on universaalsed , iseloomustades inimese käitumist üldiselt ning on omased igale inimesele, ühiskonnale ja kultuurile . Need universaalsed põhitõed on vundament haridussüsteemile kõikjal maailmas. Kuna Montessori pidas oma tööd igikestvaks, ei sõnastamud ta oma ideid lõpliku haridusteooriana.
Maria Montessori tõestas oma pikkade pedagoogiaastate jooksul, et soodsates kasvutingimustes avaldub lapse loomulik headus ja armastus, loomulik vajadus õppida ja tööd teha.
23 ALLIKAD
Criticism of Montessori Education. http://wik.ed.uiuc.edu/index.php/Montessori_Schools#Criticism_of_Montessori_Education [09.10.2011].
Criticisms. http://www.k12academics.com/alternative-education/montessor i- method /criticisms [09.10.2011].
Enright, M. Foundations Study Guide : Montessori Education. http://www.atlassociety.org/guide-montessor i .[09.10.2011].
Hirsjärvi, S., Huttunen , J. (2005). Sissejuhatus kasvatusteadusesse. Tallinn: Medicia.
Holfester, C. (2008). The Montessori Method. EBSCO Research Starters. http://www.williamsburgmontessori.org/wp - content/uploads/2010/08/The_Montessori_Method.pdf .[09.10.2011].
Kikas, A. (2002). Laste koolivalmiduse kujundamine M. Montessori metoodikat kasutades. Tea ja Toimeta 20, 33.
Kramer, R. (1988). Maria Montessori: a biography. Cambridge : Da Capo Press.
Kuidas me tõlgendame ja kasutame Montessori meetodit Keskuses ? http://www.montessori.ee/ma_ray_est.html .[27.09.2011].
Käis, J. (1991). Isetegevus ja individuaalne tööviis. Rmt. F. Eisen (Toim.) Tallinn: Koolibri.
Käis, J. (1996). Kooli-raamat. Rmt. F. Eisen ( Koost .) Tartu: Ilmamaa.
Life and career. http://en.wikipedia.org/wiki/Maria_Montessori#Life_and_career [09.10.2011].
Madise, I. (1992). Montessori pedagoogika. 1. Tallinn: Harjumaa Hariduse Arenduskeskus.
Maria Montessori, MD. http://www.montessori.edu/maria.html .[09.10.2011].
Maria's career. http://www.webster.edu/~woolflm/montessori2.html#career .[09.10.2011].
24 Meister, I. (1994). Avastagem laps. Montessori pedagoogika. Tallinn: Valgus.
Metoodikast. http://www.tarklaps.ee/est/metoodika.html .[27.09.2011].
Montessori education. http://en.wikipedia.org/wiki/Montessori_education .[09.10.2011].
Montessori metoodika. http://www.tallinn.ee/est/haridus/Montessori-metoodika [27.09.2011].
Morel, A. (2011). Käeline tegevus ja rühmatunnid hariduslike erivajadustega laste koolis ­ Johannes Käisi põhimõtteid järgides. Võru Linna Leht, veebruar, 4. http://www.voru.ee/linnaleht/Voru_Linna_Leht_022011.pdf .[27.09.2011].
Pitamic, M. (2006). Õpeta mind seda ise tegema: Montessori tegevused teile ja teie lapsele. Tallinn: Koolibri.
Polk Lillard, P. (1996). Montessori today : a comprehensive approach to education from birth to adulthood. Schocken Books .
Prepared environment. http://en.wikipedia.org/wiki/Montessori_education#Prepared_environment .[09.10.2011].
The Montessori Method. http://dewey.area24.net/TheMontessoriMethod.ht m .[09.10.2011].
*Kasutatud fotode viited
Foto 1. http://www.michaelolaf.net/maria.html .[27.09.2011].
Foto 2. http://nl.wikipedia.org/wiki/Bestand:Maria_Montessori_Grave.JPG .[27.09.2011].
Foto 3. http://www.ponderosamontessori.org/0_0_0_0_495_331_csupload_16771267.png?u=2574695132 [27.09.2011].
Foto 4. http://myamazingpeople.com/en/1179/maria-montessoris-amazing-learning/ [27.09.2011].
Foto 5. http://www.htk.tlu.ee/kais .[27.09.2011].
25