Alternatiivpedagoogika ja autism (0)

Steiner - ehk waldorfpedagoogika

Steinerlasteaed on haridusasutus, kus peatähelepanu all on laps, kes õpib kogemise ja loomise kaudu ümbrust mõistma. Lähtutakse põhimõttest: mida enam on lapsel eelkoolieas võimalus areneda vabades fantaasiarikastes mängudes ja neid toetavates päeva-, nädala- ja aastarütmides ning kogeda mõtestatud tegevusi, seda tublim on ta edaspidi koolis teadmisi omandades. [Gustavson, 2004].

Waldorfpedagoogika – õppimise protsessi kulgemine

Esimesel seitsmel eluaastal on kasvatuses tähtsal kohal ka lapse kehalis -füüsiline areng ning selles eas on kõik arengusse puutuv seotud kehaga (Gustavson, 2004). Kogu õppimise protsess toimub keha kaudu ehk siis koolieelik õpib meelte vahendusel ja väljendab-kordab õpitud ning kogetut matkimise ja jäljendamise teel. Täiskasvanute ülesanne on seega kujundada arengut soodustav ümbrus, mis pakub impulsse vajalike kogemuste jaoks, soodustab sotsiaalset suhtlemist ja loob samas kaitseruumi, milles laps saab segamatult areneda. Ning et talle seda pakkuda, peab kogu õpikeskkond olema lapsekeskne, tema vajadusi arvestav:

• Rahulik ja turvaline keskkond, kus on kindel päevaplaan ning on aega tegevuste lõpetamiseks, ilma, et laps peaks kiirustama. Kui laps tunneb end hästi, siis on ta avatud õppimisele.
  
• Aja ja vabaduse andmine, et laps saaks iseseisvalt midagi algatada ning otsuseid teha. Näiteks mängimiseks, mille kaudu väike laps omab sotsiaalse kompetentsuse, oskuse teistega arvestada. Vaba mäng aga loob eelkõige eeldused õpitegevustes osalemiseks – süvenemisoskus, soov midagi innuga teha, mõtlemise liikuvuse areng ja enesekindlus.
  
• Aja ning ruumi andmine vabaks spontaanseks füüsiliseks liikumiseks, mille tagamiseks on vajalik sobivate rajatiste ja ehitiste olemasolu õueala ja ka rühmas.
  
• Tingimused õigete sotsiaalsete oskuste kujunemiseks. Seda saab toetata läbi esimeste punktide ja ka sellega, et laste arv rühmas oleks optimaalne, mis tagab, et pedagoog ei pea kõigi lastega kiirustades ja möödaminnes suhtlema, vaid emotsionaalsemalt, luues rühmas perekondliku õhkkonna. Soovituslik oleks ka see, et rühmas oleks erivanuses lapsi, kus siis nooremad saaksid vanematelt õppida ning vanemad lapsed saavad kogeda, mida tähendab olla suurem ja vanem. Kuna tänapäeval on üha enam üksiklapsi, kes ei saa kodus mingit laadi kogemusi loomulikus suhtlemises nooremate ja vanemate õdede-vendadega, siis nendele pakub erivanuseliste lasteaiagrupi „suurpere” olulist harjutusala ja selle kõrgpunkt seisneb ka kord vanema lapsena nooremate eest hoolitseda ja nende eest vastutada. Ühevanuseliste klass koolis ei saa seda pakkuda.
  
• Laste meeleorganite kaitsmine. Lastele tuleks pakkuda vaikuse- ja rahuelamusi, sest sageli on laste meeleorganid muljete ja ümbritseva müraga üle koormatud.
  
• On vaja luua loomulik õpikeskkond, mis võimaldaks igapäevaste praktiliste ja vajalike toimingute läbiviimist nii toas kui õues, sest väikese lapse põhiline õppimismeetod on jäljendamine.
  

Läbi jäljendamise õppeprotsessi kulgemine :

Vahetu tegutsemine tahte ja ümbrusest saadud eeskuju ajel. Motivatsioon mänguks ei tule veel seestpoolt, vaid selle määravad välised muljed, mida laps on kuskilt saanud ja mida ta nüüd mängus järele aimab.

Sama tegevusega seotud või kaasnevate tunnete läbielamine, ka teiste isikute reageeringu tunnetamine . Tegevuste kordamine mängus.

Huvi tärkamine selle tegevuse vastu, kujutluste ja mõistete tekkimine. Omapoolsete arvamuste ja küsimuste esitamine.

Päevakava lasteaias

Päevakava on waldorflasteaias paika pandud arvestades seda, et tegevused esiteks arendaksid meeli, pakuksid võimalusi lastel täiskasvanuid jäljendada ning tehes seda kõike rütmiliselt, rutiinselt. Kuna lapse arengut mõjutab lisaks ruumide kujundusele ka aja kujundamine: tervelt rütmiliselt kujundatud päev, nädal, kuu ja aasta mõjub pikapeale erakordselt tugevalt mitte üksnes laste vaimsele arengule, vaid ka kehale ja seda tugevamalt, mida noorem on laps. Lisaks aja kujundamisele mängivad suurt rolli nn alusmeeled (kompimis-, liikumis -, tasakaalumeel, elumeel), mis pole suunatud välismaailma poole, vaid sissepoole oma keha suunas: nad annavad teada tema asendist ja liikumisest ruumis (liikumis- ja tasakaalumeel), tema puutumisest asjade vastu ( kompimismeel ), ka sisemiste organite tundlikkusest (nn elumeel). Ruumis liikumist, naha vastu puutumist, raskusjõu mõju kogeb laps aga kaheti: ühelt poolt enese keha ja teiselt poolt ruumilis-ainelist välismaailma, milles tema keha asub. Siin saavad kokku enesekogemus ja maailmakogemus, mida toetavad siis lasteaias pakutavad tegevused ning aja planeerimine .
Eurütmia – kõik seisavad ringis ning tund algab tervitamisega, seejärel kuulatakse vastavalt aastaajale luuletus. Seejärel toimub õpetaja eestvedamisel värsi või muinasjutu esitamine, mida saadavad erinevad liigutused ja liikumised, mida lapsed järgivad ja matkivad. Liigutused ei ole juhuslikud, vaid kooskõlas õpetaja poolt loetud värsi või jutustusega. Lõpetakse vaikselt suletud silmadega seistes, seejärel jäetakse hüvasti ja lahkutakse ruumist.
Muinasjutud – üks tähtsamaid ja oodatuimaid osa päevakavas. Läbi muinasjuttude antakse lastele edasi elutarkusi, samas on seda meeldiv jälgida, kuna sisu on konkreetne, sündmuste- ja tegevusterohke, siis suudab laps end kergesti nende sündmustega siduda ning luua oma sisemised pildid.
Hommikuring ja laulumängud – üksteise tervitamine , tähelepanemine ja koosõppimine ühises ringis. Ring kui vorm mõjub lapsele jätkuvalt ja kindlalt, seega turvaliselt. Hommikuringis on olulisel kohal laulumängud, millega kaasnevad kindlad rütmi- ja näpumängud, mille abil vaadatakse, kes on lasteaias kohal ja keda ei ole.
Vaba mäng – täielikku, tõsist ja segamatut pühendumist nõudev tegevus. Esmalt õpib väikelaps tundma omaenese keha, koolitab sellega silma-käe koordinatsiooni ja hakkab valitsema oma motoorikat . Kui ta on õppinud suunatult haarama , tegeleb ta hea meelega asjadega, mis asuvad tema ümbruses või täiskasvanud talle pakuvad, keerab ja pöörab neid, kompab ja uurib kõigi meeltega , enne kui ta uue objekti poole pöördub. Kui laps saab juba ruumis vabalt liikuda ja on juba jälginud paljusid täiskasvanute igapäevategevusi, siis võtab mäng teise, fantaasiarikka pöörde: silmapaistmatust asjast oskab laps teha mänguasja, sellega et ta annab objektile oma äranägemise järgi enda valitud „tähenduse”, mis järgmisel hetkel võib ka jälle muutuda. Üks puutükk võib näiteks olla triikraud , siis trompet , siis klaver jne. Kujutlusjõud ja algatusvõime saavad areneda ja toimida mängus rahulikul moel. Mängu käigus kujuneb välja kindel koordineeritud liikumine, tasakaal ja taktiilne tundlikkus, mis on aluseks arenevale teadvustatud maailma kogemisele ning kui laps saab mängus oma fantaasiat rakendada ning end vabalt välja elada, siis tugevneb temas võime teha tulevikus oma tööd täie kaasaelamise ja inimlikkusega. Samuti ei tohiks mängu süvenenud last järsult katkestada, sest laps peab saama oma mängumaal vabalt toimida, kuna lapse tegevuse sage katkestamine võib häirivalt mõjuda arengule tervikuna. Lisaks sellele on aju-uuringud tõestanud vaba mängu tähtsust väikelapseeas, kuna vabas mängus saab areneda ajutüvest pärit teadvusjõud, mis on aga eelduseks , et ajukoor aktiveeruks ja võiks informatsiooni vastu võtta. Seega, ajutüvi aktiveerib ajukoort, et inimene saaks õppida, selleks aga peab ajutüvi ise olema aktiivne ning see toimub lapse puhul tegutsemise ja mängimise kaudu. [Gustavson, 2004].
Maalimine – eesmärgiks on õpetada lapsi tunnetama värvida omadusi ja mõju ning anda kogemusi värvide segamisest. Töö ajal ei tohiks vahele segada, et hinnanguid anda, samuti ei peaks uurima, mida on pildil kujutatud, sest see on tekkinud spontaanselt ning pealegi ei oksa väike laps oma tundeid ja mõtteid sõnastada.
Meisterdamine ja käsitöö – mäng, millegi matkimine, katsetamine ja loomine. Lapsed loovad mängides aias või looduses viibides, kasutades seejuures võtteid, mida nad on näinud täiskasvanuid tegevat – sidumine, punumine , niidi-nõela kasutamine. Rohututtidest, lehtedest, okstest ja muust meisterdatakse nukke, loomi ja taimeseadeid. Villa vilditakse ja keeratakse pallid , millele lisatakse kõrvad, saba, tiivad, noka jm. Meisterdamisel kasutatakse looduslikke materjale, mida on ise võimalik korjata või vanematelt saada. Meisterdamise ajal aga lapsed arendavad silma ja käe koostööd ning omandavad erinevaid võtteid ja teadmisi materjalidest .
Voolimine mesilasvahaga – mäng kui ka kunstitegevus. Mesilasvaha on käesõbralik materjal, mida saab korduvalt kasutada ning millega voolimine võimaldab lastel kasutada nii oma meeli kui ka fantaasiat.

Montessori pedagoogika

Montessori pedagoogika on teaduslik pedagoogiline kasvatus- ja haridus - süsteem lastele vanuses kuni 12 aastat, mis on välja töötatud arsti, psühholoogi, pedagoogi Maria Montessoori (1870-1952aa) poolt. Maria Montessori on lapse ja õppimise olemust kirjeldanud järgmiselt: laps loob end oma sisemiste jõudude abil, lapsele on omane loomulik uudishimu ja teadmisjanu, millele õppimine peaks toetuma lapse arengus on nn tundlikkuse staadiumid, mil teatud oskuste õppimine on kõige kergem ja pakub lapsele suurt rahuldust, laps on tervik. Seepärast ei ole tema arengus otstarbekas - ega isegi võimalik - eristada intellektuaalset, füüsilist, afektiivset ja sotsiaalset külge last ei tohi loodusest lahutada, sest lapsel on tugev vajadus hoolitseda teiste elusolendite eest, lapse käitumis- jm häired on reaktsioonid, millega laps annab teada, et keskkond on tema jaoks puudulik ega paku võimalusi tema kõige tähtsamate vajaduste rahuldamiseks.

Lapse arengu teooria

Maria Montessori töötas välja lapse arengu teooria, mille kohaselt inimese areng on nagu uuestisündimise sari. Iga arenguastme ehk arenguetappi tulemuseks on 'uus indiviid'. Montessori väitis, et igal lapsel on sees etappide mehhanism ning, et see on igal lapsel väga individuaalne. Nimelt lapse arengus on nn tundlikkuse staadiumid, mil teatud oskuste õppimine on kõige kergem ja pakub lapsele suurt rahuldust. Oluline on, et laps saaks igal arenguastmel oma vajadusi rahuldada.
Montessori järgi läbib laps täiskasvanuks saamiseni neli arenguastet:
0 - 6 aastat - esimene arenguaste algab sünniga ja kestab hammaste vahetumiseni. Seda etappi pidas Montessori isiksuse tekkimise perioodiks , mil laps vajab nii armastust ja kaitset kui ka iseseisvust ja sotsiaalset suhtlemist.
6 - 12 aastat - teise perioodi lõpu tähiseks on puberteediikka jõudmine.
12 - 18 aastat - kolmas periood (nii nagu ka esimene) on Montessori arvates loomingulise arenemise ja individuaalsuse väljakujunemise periood. Sel perioodil vajab inimene erilist hoolt, tähelepanu ja mõistmist, selle põhjuseks on inimese sees toimuvad suured muudatused.
18 - 24 aastat - neljandat perioodi nimetab ta tasakaalustamise perioodiks, mil kinnistub eelmistel perioodidel rajatud aluspõhi.

Montessori pedagoogika 8 printsiipi

 
Kaheksa Montessori seisukohta, mis on tuletatud laste jälgimisest ning kõik printsiibid eksisteerivad Montessori süsteemis koos ja on sinna sügavalt juurdunud:
1. Liikumine ja teadmiste kogumine on tihedalt läbi põimunud ning liikumine võib soodustada mõtlemist ja õppimist;
2. Õppimine ja enesetunne on paremad, kui inimesed tunnevad , et nad kontrollivad ise oma elu, vaba valik;
3. Inimesed õpivad paremini, kui nad on õpitavast huvitatud;
4. Igasuguste tasude sidumine õppimisega mõjutab negatiivselt motivatsiooni tegelda sama asjaga siis, kui tasu enam ei anta ;
5. Koostöö korraldamine võib õppimist tugevasti edendada;
6. Õppimine, mis on seotud tähendust omava kontekstiga, on sageli sügavam ja rikkam kui õppimine abstraktses kontekstis;
7. Teatavad täiskasvanutega suhtlemise vormid on seotud laste optimaalsemate tulemustega;
8. Ümbruse korrastatus on lastele kasulik.
 

Esimene printsiip: liikumine ja tunnetamine on tihedalt läbi põimunud

Montessori märkis, et mõtlemine paistab väljenduvat kätes enne, kui neid osatakse sõnadesse panna. Montessori väitis, et väikestel lastel on mõtlemine ja liikumine üks ja sama protsess. Juhindudes sisemistest vajadustest näitab laps üles huvi ühe või teise tegevuse vastu. Selleks tulebki anda talle võimalus spontaanseks arenguks, isiksuse avastamiseks.
Kasvatuse ülesandeks on tagada lapse sünnipärast potentsiaali toetav keskkond. Liigne õpetamine ja kasvatamine võivad seda hoopis takistada. Autoritaarsete pedagoogiliste tegevustega ei tohi vahele segada lapse vabale arengule. Uusi teadmisi ja oskusi saadakse uurides, katsetades, mitmete meelte abil tajudes ning kinnistatakse praktilises tegevuses harjutades ja korrates seni kuni omandatakse oskus ja vilumus . Õpetaja peab laskma lapsel oma tegevustsükli alati ise läbida, see tekitab lapses rahu ja tasakaalutunde. Omandatud ülesanne ei paku enam huvi ja nii ta valib järjest raskemaid. Seetõttu peab õpikeskkond võimaldama lastele igapäevast praktilist katsetamist ja uurimist (Hujala, 2004).

Teine printsiip – vaba valik

Lapsed näivad õnnelikud olevat, kui neil on võimalus valida ja kontrollida oma ümbrust. Ehkki head Montessori programmid panevad sellele vabadusele kindlad piirid, on Montessori lapsed vabad tegema palju rohkem otsuseid kui lapsed traditsioonilistes koolides : mille kallal töötada, kui kaua töötada, kellega koos töötada jne. Lapse areng toimub kooskõlas ümbritseva esemelis-ruumilise ja sotsiaalse keskkonnaga. Montessoriümbrus on nn. ettevalmistatud ümbrus, mis pakub arenemisele õigeid mudeleid ja vahendeid, mida laps vastaval arenguperioodil vajab. Siin on vanuseperioode arvessevõtvalt pakutud võimalusi lapse iseseisvaks tööks.
Maria Montessori on ka öelnud, et lasteaed ja kool on kohaks, kus lapse loov energia peab leidma ruumi arenguks, kus lapsel on võimalus areneda igas suunas. Seega on õpetaja oluliseks rolliks arvesse võtta individuaalsus ja väärtustada iga last sellisena nagu ta on ning toetada ja kannustada lapse õppimist tema enda rütmis (Hujala, 2004).
Lapse individuaalsus ja aktuaalne huvi võib aidata täiskasvanul orienteeruda selles, milliseid sobivaid materjale ta hetkel rohkem vajab, millega talle rohkem meeldib tegeleda. Valikuvabadus on võimalik spetsiaalselt lapsele loodud keskkonnas, kus on huvi äratavad esemed, mis toimivad arengut soodustavate vahenditena. Laps on keskne, kes võib end ise juhtida, vabalt valida tegevusi ja täiskasvanu on tagaplaanil olev saatja, suunaja ja nõuandja.
Silmas tuleb pidada seda, et:

• Töövahenditeks valitakse vaid need, mida lapsed meelsasti kasutavad, see inspireerib kordamist ja materjal salvestub paremini;
  
• Materjalide hulk ühe omaduse arendamiseks on piiratud;
  
• Iga ülesandega esitatakse vaid üks nõue;
  
• Harjutused peavad andma enesekontrolli võimaluse.
  

 Kolmas printsiip - huvitatus õpitavast

Kolmanda printsiibi kohaselt toimub parim õppimine huvi olemasolu korral. Huvi võib olla personaalsem, mis paistab tulenevat sisemusest, või võib see olla tingitud situatsioonist; huvi mis võib tekkida paljudes inimestes, kes puutuvad kokku mingisuguste sündmuste ja tegevustega. Montessori tekitas situatsioonilise huvi kavandamismaterjalide osas, millega lapsed näisid tahtvat tegutseda. Samas tõstab Montessori pedagoogika esile ka individuaalsete huvide unikaalsust. Lapsed tahavad õppida seda, mis neile konkreetselt huvitav on. Last suunavad tugevad sisemised impulsid ja valides tegevuse ja tegeledes sellega vastavalt oma soovile rahuldab laps oma sisemist arengu vajadust. Ning õpetaja peab andma lastele võimalusi mitmekesiste kogemuste saamiseks ja jälgima laste huvi tekkimist nende vastu ning suunama lapsi endisest sügavamalt asju mõistma ja keerulisemaid teadmis- ja mõtlemiskonstruktsioone kujundama (Hujala, 2004).

 Neljas printsiip –igasugust tasustamist välditakse

Intensiivsed keskendumisperioodid on Montessori pedagoogikas kesksel kohal. Montessori räägib kuidas lapsed kordavad tegevusi tosinkond korda järjest, näidates seega keskendumistaset, mida ta ise oli varem pidanud laste puhul võimatuks. Lasteaialapsed suudavad intensiivselt keskenduda kuni 30 minutit. Montessori pedagoogikas on tasud sisemised.  

Viies printsiip - õppimine koos omasugustega ja nendelt

Traditsioonilises koolituses annab õpetaja lastele infot ja lapsed õpivad harva üksteiselt või vahetult materjalidest (välja arvatud tekstidest, mis sageli käsivad last, selle asemel et aidata neid ise avastada ). Montessorirühmades võivad lapsed sageli töötada üksi oma valiku järgi, kuid algkooli lapsi on harva näha üksi töötamas.
Kui lapsed tulevad hommikul lasteaeda, saavad nad uude päeva sisse elada vastavalt oma rütmile. Päev algab vaba tegevusega. Rühmades on koos 3-6 aastased lapsed, seega saavad suuremad aidata väiksemaid ning väiksemad joonduvad jällegi suuremate järgi.
Montessorirühmades toimub õpetamine nii individuaalselt, kui ka ühistundides. Ühistunnid võivad toimuda alarühmades või kogu rühmaga. Ühistunnid toimuvad ajal, mil iseseisva tegevuse tsükkel on läbitud ( Madise , 1992). 

Kuues printsiip - õppimine kontekstis

Montessori lõi oma materjalide ja õppimissüsteemi, milles õpitava tähendus ja rakendused peaksid jõudma iga lapseni. Selle asemel, et õppida suuremalt jaolt seda, mida õpetajad ja tekstid neile räägivad, õpivad lapsed Montessori programmides suurelt jaolt kõike ise tehes. Rühmaruumis on vahendid paigutatud laste kõrgusel olevatele avatud riiulitele nii, et nad oleksid lastele näha, lapsed võivad neid ise võtta ja viia tagasi oma kohale. Eakohased töövahendid meelitavad enamikku lastest proovima, sest alati leidub suures rühmas neid, kes on arengus pisut ees ja oma uudishimuga teistele teed sillutavad, aga kui laps tegeleb pidevalt ühe ja sama õppevahendiga, siis on tal selleks seesmine vajadus. 

Seitsmes printsiip – õpetajate ja laste tegutsemisviisid

 Montessori soovitused õpetajatele, kuidas nad peaksid lastega tegutsema, ennetasid viimaseaegseid uurimusi lapsevanemaks olemise ja õpetamise kohta. Kui täiskasvanud seavad kindlad piirid, kuid lasevad lapsed neis piirides vabaks ja reageerivad tundlikult laste vajadustele, säilitades samal ajal kõrged ootused, ilmutavad lapsed kõrget küpsusastet, häid saavutusi, empaatiat ja teisi soovitavaid iseloomujooni. Traditsioonilised koolid on mõnikord eksinud, olles liiga autoritaarsed , mis ei seostu lapse positiivsete tulemustega. Kui edumeelsed koolid ebaõnnestuvad võib see mõnikord olla tingitud sellest, et kasutatakse kõikelubavat, ülemääraselt lapsekeskset lähenemist.
 

Kaheksas printsiip – kord ümbruses ja meeles.

Montessori rühmad ja klassid on väga organiseeritud, nii füüsiliselt (materjali väljapaneku suhtes) kui ka kontseptuaalselt (selles osas, kuidas materjalide kasutamises edenetakse). See organiseeritus tõukab mõnikord eemale: see tundub liiga nõudlik. Ometi uuringud näitavad, et kord aitab kaasa õppimisele ja arengule.

Montessori õppevahendid

Montessori – pedagoog peab lapsele võimaldama vabaduse s.t. vabaduse töötada ilma täiskasvanu abi ja sekkumiseta. Hea õpetaja tegevusse ja suunamisse kuulub ka tagasitõmbumise oskus. Lapsele pakutakse abi just nii palju ja nii kaua, kui ta seda vajab. [Huljala, 2004].
Igapäevaseks eluks ettevalmistavad harjutusvahendid - harjutusvahendite ülesandeks on arendada järgmisi omadusi – kasvatada arusaama iseendast ja ümbritsevast, iseseisvust ja enesekindlust, usku iseendasse, vastutustunnet ja abivalmidust, arendada motoorikat ja koordinatsiooni, keskendumisvõimet ja korraarmastust.
Aistingute arendamiseks väljatöötatud õppevahendid - kuna lapse keskendumine algab käelisest tegevusest, on nad välja töötatud nii, et laps saab huvitavate käeliste tegevuste kaudu teadmisi asjade mahu, kaalu jne. kohta.
Kultuurikeskkonda tutvustavad õppevahendid - sellesse rühma kuuluvad õppevahendid, mis tutvustavad botaanikat, zooloogiat, ajalugu ja geograafiat. Võtmesõnaks on lapsepoolne huvi ning õppevahendid aitavad vaid nähtut ja kogetut süstematiseerida, last huvitavatele küsimustele vastust leida.
Emakeele materjalid - keelematerjalid moodustavad oma rühma, aga iga õpetaja peab palju ise tegema sõltuvalt oma maa kirja ja keele eripäradest. Huvi keelematerjali vastu tärkab 3-4-aastaselt.
Matemaatika materjalid - sellega alustatakse tööd 3-4-aastasena ja jätkatakse kuni koolieani.

Montessori ja waldorfpedagoogika – autismi toetava pedagoogikana

Hujala (2004) rõhutab, et õpetaja asjatundlikkus põhineb õpetaja teadmisel lapse õppimisest ja arengust, teadmisest iga üksiku lapse tugevustest, huviobjektides ja vajadustes ning õpetaja teadmisel lapse elu sotsiaalsest ja kultuurilisest kontekstist, millest ta on vanematelt ülevaate saanud. Nii ka autistliku lapse puhul, ning eelkoolieas , kus kõik lapsed õpivad kõige intensiivsemalt ja paremini, tuleks seda perioodi kõigil võimalikel viisidel toetada ja arendada vahenditega, mida ei paku tavapärased kasvatamis- ja õpetamismeetodid. Kui tavapäraselt arenevad lapsed muutuvad aina sotsiaalsemaks esimeste eluaastate jooksul, siis võrdluseks autistlikud lapsed toetuvad üha enam ainult iseendale ja eristuvad oma erineva käitumisega teiste seast (Chawarska, Klin, Volkmar, 2008).
Lisaks alates teisest ja kolmandast eluaastast autistlikud lapsed jätkavad oskuste defitsiidi välja näitamist pilkkontaktis, emotsioonide välja näitamises, tähelepanus ja püsivuses, suhtlemisoskustes, sidet kõne ja nägudega ja huvist jagada oma huvisid ja tundeid, mis iseloomustavad nende arengut (Chawarska, Klin, Volkmar, 2008). Seetõttu on alternatiivpedagoogika kui meetod autistlikule lapsele vajalik, mille abil muudetakse keskkond toetavaks ja temale vajaliku kindluse ja võimalike huvipakkuvaid tegevusi pakkuvaks. Samas aidates arendada püsivust ja tähelepanu läbi erinevate materjalidega töötamisega ja tehes seda kindla päevakava järgi nagu seda on waldorfpedagoogikas päeva, kuu ja aasta rütmi kaudu.
Kui väga lapsed seda kogemust vajavad, sellest annavad nad täiskasvanule tungivalt märku, kuidas nad ikka jälle harjunud korda ootavad ja nõuavad. Kui see kord on olemas, tunnevad nad end hästi ja turvaliselt. Kui see puudub või on häiritud, siis nõrgestab see nende elutunnet, teeb neid rahutuks ja närviliseks. Autistlik laps võib terve päeva olla rahutu ja endast väljas, kui näiteks hommikul on mõni igapäevane tegevus vahele jäänud.
Läbi rutiinsete tegevuste saavad kasutusele võetud ka erinevad perekonna väärtused, kultuur ja kogemused, mida laps saab õppida jäljendades täiskasvanut (Squires, Bricker, 2007).
Rütmiline aja kujundamine arendab mitte üksnes laste hingelist tasakaalu, vaid mõjub ka kuni une terviseni. Siin pannakse kehalised alused jõudude ülejäägi jaoks, millega hilisem täiskasvanu mitte kuidagi rütmiliselt korraldatud elusituatsiooniga toime tuleb ja isegi ekstreemselt ebarütmilise päeva puhul saab oma tervist mõningal määral hoida.
Teiseks on oluline emotsionaalse keskkonna tekitamine ning näitamine autistlikule lapsele, kuidas teistega koos olla ja tegutseda. Seetõttu on lapse jaoks otsustava tähendusega, millist laadi on täiskasvanute tunded ja mõtted, kavatsused ja soovid, kas need mõjuvad arengut toetavalt või arengut takistavalt. Lapsel peab olema turvaline ja toetav, eeskujuks tema enda tunnete ja sotsiaalsuse arenguks, täiskasvanute poolt mõjutatud ümbrus.
Lisaks kodusele toetavale ümbrusele on ka oluline pedagoogilise ümbruse kujundamine: on see usalduslikult korraldatud ja rütmiliselt struktureeritud, hingeliselt tugevdatud ja vaimselt autentne, siis annab see lapsele kindluse, ja seda tuge vajab laps, et suuta täiesti teisel alal vabalt areneda, nimelt mängus. Siin on laps iseendas , ei allu mingile välisele korrale, etteantud eesmärgile ega suunamisele, vaid järgib üksnes oma tungi. Mängides on ta üks iseendaga , sellega et ta oma mängu motiive ja sisu iseendast ise ammutab. Kuigi lisaks vaba mängule on autistlikule lapsele oluline ka sekkutud mäng, kus pedagoog suunab ja näitab kuidas esemete manipuleerida ning kuidas nendega toimida, et nende enda fantaasiat toetada, sest autistlike lapsi on pigem peetud lasteks, kes ei oska mängida või ei taju mängu potentsiaali õppimises (Beyer, Gammeltoft, 2003).
Oluline on ka see, et autistlikul lapsel ei oleks ülestimuleeriv keskkond, mis segaks teda mängule keskendumist ning mis võib tähelepanu eemale tõmmata mõnele muule tegevusele. Võimalikult kodune ja lihtne keskkond, nagu waldorfpedagoogikas ja avatud riiulitega montessori pedagoogika, mis toetab fantaasia arengut, mis on mänguks oluline oskus.