Alternatiivpedagoogika referaat (0)

Sissejuhatus
Käesolev referaat koosneb peamiselt Rudolf Steineri ja Maria Montessori pedagoogilistest meetoditest , mida ka n.ö „ tavalistes koolides “ võiks palju rohkem praktiseerida.
Töö käigus püüan jõuda arusaamiseni, kas lasteaedades ja koolides oleks võimalik nii suhtumise kui ka õpetamise poolest midagi muuta selleks, et lastel parem keskkond arenemiseks oleks.
Rudolf Steiner ( 1861- 1925) oli saksa-austria filosoof , kelle panus pedagoogikale on selles, et ta lõi inimese arengut kehalisest, hingelisest ja vaimsest seisukohast uuriva antropoloogia alusel pedagoogika, mis hõlmab nii tunnetuslike, kunstivõimeliste, moraalsete kalduvuste kui ka religioossete elamuste arengut. Esimene Waldorfkool asutati 1919. aastal Saksamaal Stuttgardi lähedal. Waldorfkooli õppekava põhineb akadeemiliste, kunsti-ja tegevusainete tasakaalul.
Maria Montessori ( 1870- 1952) oli itaalia arst ja pedagoog , kes on tuntud eelkõige Montessori pedagoogika väljatöötajana. Tema õpetusviisi mõte seisneb selles, et stimuleerida lapse iseõppimist, enesearendamist ja enesekasvatust, suurendada tema iseseisvust ohututel võimalustel.
3
Waldorf - ehk steinerpedagoogika põhiidee
Steineri-pedagoogika seisukohast on inimene hingelisele ja kehalisele lisaks ka vaimne olend . Inimese vaimne tuum on igaühe ainulaadsuse aluseks, mis tõestab seda, et see, kes me oleme ei ole vaid pärilikkuse ja ümbritseva keskkonna tegurite tulemus. Inimeste teadvustamata põhieesmärgiks on oma vaimse potensiaali kasutamine, teostamine ja enese arendamine.
1.1 Mis on waldorfpedagoogika ?
Steiner koolides on õppetöö ühine nii poistele kui tüdrukutele. Alates esimesest klassist hakatakse õppima kahte võõrkeelt, loobutakse istumajätmisest, tunnistused on põhjalikult tekstipõhised, hindeid ei panda. Kogu selline seisukoht õppimises on olnud enesestmõistetav alates esimesest waldorfkooli loomisest ( 1919 a.) peale. Alles tunduvalt hiljem võeti üht-teist sellest üle ka tavakooli. Näiteks see, et pole ainult tüdrukute või poiste klasse , tütarlastekoole jms.
Erinevalt paljudest tavakoolidest ei ole waldorfkoolis kasutusel tavapärased valmiskujul olemasolevaid õpikuid või töölehti, kus peaks ainult lünki täitma ning mis ei innustaks last ise asjade üle arutlema ja loomingulisust leidma. Nendes on enamasti tegu hoopis endakujundatud tsüklivihikutega.
Lasteaias ühes rühmas on koos erinevate vanustega lapsed, mis on hea selleks, et lastel oleks kogu aeg silme ees vanemate tegevus ning olek. Ei maksa arvata, et 2 aastasele on eeskujuks 5 aastane, aga nendele suurematele eeskuju enam pole. Nende eeskujuks ja jäljendusobjektideks on rühmas õpetajad, kes peavad igal hetkel meeles pidama , et keegi kusagil kindlasti jälgib. Õpetajad oma tööga ja tegemistega ning aktiivsusega annavad eeskuju kõikidele, kes neid ümbritsevad.
1.2Kuidas saaks tavalasteaias rakendada waldorfkasvatust?
Aegade jooksul on tekkinud arusaam, et see mis ei sarnane üleüldisele olemasolevale tegevusele, on midagi imelikku ning taunitavat. Äärmise lihtsusega oskab igaüks meist panna diagnoosi lapsele, kes armastab jutustada, on veidi püsimatu ning keskmisest uudishimulikum, et tegemist on hüperaktiivse lapsega. Tegelikult saab seda öelda ikkagi ainult arst uuringute tulemusena.
Olles rääkinud lähiringkonnas waldorfpedagoogika võimalustest ja montessori õppemeetodist, siis tihtipeale on kuulde lauset, et need ju seal midagi ei tee, korralikku õppimist ei toimu ja lastakse lastel joosta ja teha, mida ise tahavad.
Kuigi ise pole ma füüsiliselt sellises õppeasutuses viibinud, tean loetud kirjanduse põhjal, et näiliselt selline mulje jääbki, tegelikkus on aga hoopis teistsugune.
Lapsed õpivad eeskujude põhjal väga palju. Vaadake või seda, kui mõnes raskes situatsioonis lipsab üle huulte sobimatu sõna, laps, kes võibolla mängis kaugemal, on selle sõna kinni haaranud ja juba kordama hakanud, teadmata isegi tähendust. Ja pole imestada, kui tal endal midagi välja ei tule ja me sama sõna taas kuuleme, kuigi oleme lootnud, et see on unustatud.
4
Vanemad, kes lubavad lapsel majapidamistöödes abiks olla, neile selgitavad, miks asju tehakse just niimoodi ning julgustades ka pisikesi ise proovima, tegelevad ju tegelikult eeskujuks olemisega ning õpetamisega. Täpselt niimoodi toimub ka õpetamine waldorfkoolis ja -lasteaias.
Tavaliselt asuvad sellised õppeasutused eramajas, olgu see siis spetsiaalselt ostetud või ehitatud.
Maja ümber on aed, kus kasvab puid, tehakse peenraid, laste jaoks on palju erinevaid turnimise võimalusi, lisaks suured liivakastid. Välja paistab, kui kodu.
Reeglina lastele valmis ülesandeid ei anta, neil tuleb ise oma loovus vabaks lasta ning tegevused leida. Mänguasju on üldiselt vähe, kuid palju on nn. poolikuid produkte, millest saab midagi ehitada, konstrueerida , leiutada. Materjalid on looduslikud, palju kasutatakse puitu ja villa. Samal ajal, kui lapsed tegelevad mängimisega, on õpetajad hõivatud teiste ülesannetega, sest täiskasvanud mängus ei osale, nad võivad vaid taustal abimeeskonnaks olla. Vaadates aga lapsi, siis saab kindlalt väita, et neile meeldivad just need tegevused, mida suured, s.t täiskasvanud, teevad. Ikka on esmalt laps või paar, kes kogunevad õpetaja ümber, et sealsest tegevusest osa saada. No ja ajapikku tulevad ka kõik teised, sest nii on huvitav ja hariv. Töökasvatus on see, millest meie ühiskonna lastel puudus on. Vanasti, kui elati mitu põlvkonda koos, oli iseenesest mõistetav, et lapsed said näha, kuidas vanemad ja vanavanemad tööd tegid. Nüüd tegeleb sama õpetuse ja kasvatusega waldorfkool.
Lisaks eelpoolkirjeldatud tegevusele, toimub nendes koolides ja lasteaedades ka loomulikult tavamõistes õppetegevus.
Tsiteerin Gustavsoni raamatus väljatoodud õppekorraldust: Õppimine toimub tsüklite kaupa, mis tähendab seda, et kuni neli nädalat on hommikuti kaks esimest tundi samale teemale pühendatud.
Koolis õpitakse:

• kirjutamist
  
• emakeelt
  
• grammatikat
  
• ajalugu
  
• maateadust
  
• matemaatikat
  
• inimeseõpetust
  
• loomaõpetust
  
• taimeõpetust
  
• füüsikat
  
• keemiat
  

Lasteaias on paljud õppeained samad, kuid lihtsamal kujul. Lisaks toimuvad nn. põhitunnid, sest oskusi on vaja lihvida ning kordamistega on lihtsam meelde jätta. Need toimuvad iganädalaselt.
Põhitundideks on:

• võõrkeeled, mida koolis hakatakse juba esimesest klassist õpetama
  
• eurütmia ja võimlemine
  
• tööõpetus ja käsitöö
  
• muusika , maalimine ja joonistamine ( Gustavson 2004).
  

5
Hetke seisuga tegutseb Eestis 7 Waldorfkooli ja 8 Waldorflasteaeda või mängurühma. Neid võib pidada „piirkonnata“ koolideks ja lasteaedadeks, kuna neis õpib õpilasi suhteliselt paljudest erinevatest omavalitsustest. Eesti Waldorfkoolid on reeglina laste arvu poolest väikesed üldharidust andvad erakoolid . Need ei tee laste vastuvõtmisel vahet lapse soo, rahvuse, usu, õpivõimekuse või vanemate majandusliku seisu alusel.
Waldorfkoolide eesmärgiks ei ole kasumi teenimine, vastupidi, nende asutuste pidajateks on mittetulundusühingud.
Täismahulise kvalifikatsiooni tagava waldorfõpetaja koolituse puudumine on üheks oluliseks waldorfhariduse arengut takistavaks teguriks Eestis. Vastavat haridust on võimalik omandada vaid välismaal.
Kogu info tulemusena, saab öelda, et ehk küll paljudel meist ei ole võimalik käia seda välismaal õppimas, saame aga muuta nii mõndagi oma tegemistes kirjanduse põhjal. Eelkõige võidavad sellest lapsed.
Montessori pedagoogika
Maria Montessori on väga kindlalt paika pannud, missuguste vahenditega ja kuidas arendada last loovalt mõtlema.
Montessori pedagoogika aluseks on kord. Nendes lasteaedaes valitseb vabadus, kuid vabadus tähendab seda, et on võimalus valida vabalt endale meelepärane tegevus ja see alati lõpuni viia. Töötada saab häirimatult ja sellest rõõmu tunda. Maria Montessori on öelnud, et vabadus tähendab vastutust. Peale iga tegevuse lõppu peavad lapsed oma asjad tagasi viima ettenähtud kohale, selleks, et säiliks kord rühmaruumis. Seejärel võib võtta uue meelepärase tegevuse käsile. Lastel tuleb jõuda nii kaugele, et nad peavad rühmas korda iseenesest, sest kasvatajapoolne distsipliin püsib enamasti vaid seni, kuni korraldaja toast lahkub .
Maria Montessori töötas välja õppevahendite kasutamise süsteemi. Õppevahendid jagunevad kolme suurde rühma:

• Igapäevaseks eluks ettevalmistavad harjutusvahendid N: uste vaikselt avamine ja sulgemine , tulede tööle panemine ja kustutamine, karpide avamine ja sulgemine ( erinevate kaantega), riiete eest hoolitsemine.
  
• Meelte arendamiseks välja töötatud õppevahendid N: erinevate pinnatekstuuride tunnetamine , värvitoonide võrdlemine ja eristamine, suurusest ja mahust arusaamine.
  
• Kultuurikeskkonda tutvustavad õppevahendid. Tavaliselt tutvutakse loodusega väljasõitudel või siis oma pisikeses õppeaias. Elava loodusega kontaktis olles areneb ka loomulik ellusuhtumine elavasse, hool ja armastus. Lisaks kasutatakse rühmaruumides näiteks plastiliinist voolitud maapinda orgude ja mägedega, gloobuseid, kus erinevad kontinendid on erinevat värvi ja kaetud liivapaberiga. ( Meister 1994)
  

Selliseid õppevahendeid on vaja põhjusel, et laps õpib silmade ja käe koostööga. Kui saab näha ja katsuda, on asjadel palju lihtsam meelde jääda.
6
Kokkuvõte
Referaati lugedes võib kerkida ülesse küsimus, et kus on selle kahe õpetuse vahel erinevused. Mõlemas arvestatakse laste eripäraga, mõlemal juhul on kasvatus tavamõistes vaba.
Vastus küsimusele on lihtne. Nimelt on Montessori pedagoogilistest vaadetest joondunud Rudolf Steiner oma waldorfpedagoogika loomisel. Nii steinerpedagoogikas, kui ka montessori pedagoogikas arvestatakse laste individuaalseusega niipalju kui selleks võimalusi on. Kahjuks pole sellist mõtteviisi aga paljudes õppeasutustes üle võetud ning suuresti suhtutakse lastesse veel, kui tahet mitteomavatesse shvammidesse, kes peaksid vastu vaidlemata imema endasse kõik teadmised, mida õpetajad nende poole saadavad .
Kui nüüd jätta kõrvale Itaaliast ja Saksamaalt alguse saanud kasvatusviisid ning tulla Eesti õpetlaste juurde, siis juba Johannes Käis rääkis 1920ndatel aastatel, et lapsi ei saa võtta kui täpselt ühesuguseid isiksusi. Õppeprogrammid peaks olema koduloole ja paikkonnale omased , selleks, et lapse tekiksid seosed, tal oleks lihtsam õpitavast aru saada ja meelde jätta. Samuti rääkis ta juba toona individuaalsest õpetusest, kuid kahjuks tuleb tunnistada, et peaaegu sajand hiljem ei ole tavakoolides ja tavalasteaedades siiski veel näha individuaalsusele suunatud õppetegevust.
Käies lasteaias praktikal ja vaadates sealset korraldust sõimerühmas, kus laste vanuseks on 18 kuud kuni 36 kuud, osalesin n.ö loodusõpetuse tunnis pisematele. Õpetaja rääkis väga teaduslikku juttu linnu keha ehitusest ja toitumisest, samal ajal, kui lapsed toolidel nihelesid ja tõepoolest oma pool tundi piinlesid igavuses. Siis tekkis mul eneses küsimus, kas tunde viiakse läbi selleks, et õpetaja saaks oma tööle -tehtud- taha kirjutada, või peaks arvestama siiski laste vanuse ja püsivusega. Individuaalsusest rääkimata.
7
Kasutatud kirjandus
Meister, I. (1994 ). Avastagem laps.Tallinn: Valgus
Lindenberg, C., Loik , H. tõlkija (1993 ) Waldorfkoolid: hirmuta õppida, eneseteadlikult tegutseda. Tallinn: Pakett
Gustavson, M., Piibar, A. toimet. ( 2004 ) Laste aeg-laste aed. Tallinna Raamatutrükikoda
Käis, J. ( 1996 ) Kooli-raamat. Tallinn: Greif
Valgepea , M. Sügis, M.www.waldorfkool.info/Failid/ettekanne-waldorfkoolide-hetkeseisust-kodulehele.pdf ( 26.01.2011)
8
Sisukord
SISSEJUHATUS 3
1. WALDORF-EHK STEINERPEDAGOOGIKA PÕHIIDEE 4
1.1 Mis on waldorfpedagoogika? 4
1.2 Kuidas saaks tavalasteaias rakendada waldorfkasvatust? 4
2. MONTESSORI PEDAGOOGIKA 6
3. KOKKUVÕTE 7
4.KASUTATUD KIRJANDUS 8
TALLINNA PEDAGOOGILINE SEMINAR
Alushariduse ja täiendusõppe osakond
Alternatiivsed kasvatusviisid lasteaedades ja koolides
Refeeraat