KLASSIKALINE EHK TRADITSIOONILINE KASVATUS (0)

KLASSIKALINE EHK TRADITSIOONILINE KASVATUS
Klassikaline pedagoogika ei ole preisi ega nõukogude pedagoogika. Klassikalise pedagoogika keskmeks on väärtusõpetus, sest praktikale orienteeritud teadusena ei saa see olla väärtusvaba, kirjeldav teadus. Juhtida saab ainult see, kellel on sihid, kuhu juhtida. Pedagoogika on nii teadus kui ka kunst . Teadus, sest tal on oma uurimisaine – kasvatus –, mida ei uuri ükski teine teadus. Kunst , sest konkreetne kasvatussuhe on alati ainukordne: nõuab õpetajalt iga kord ainukordset lähenemist ja interpreteerimist.
Pedagoogika klassika moodustavad teadmised, mis on sama vanad kui inimkond , sest inimese areng on alati nõudnud ja nõuab ka edaspidi sihipärast suunamist ning kasvatust. Kasvatusega saab aidata inimest iseenda peremeheks saada. Inimeseks, kes on vaba väliste olude sunnist, kes teab inimesena elamise vastutust. Me sünnime bioloogilisteks olenditeks, kuid peame saama vaimseteks olenditeks. Kasvatuse kaudu ja kasvatuse abil.
Ehkki klassikaline kasvatusideaal pole täismõõdus kusagil teostunud, on see ometi läbi aegade muutumatuna püsinud. Keskenduda ei tule väliste väärtuste jahtimisele, vaid iseenda ülesehitamisele, oma kvaliteedi parandamisele, igaühes peituvate võimaluste teostumisele.
Klassikalise pedagoogika taga on kümned sajandid talletunud tarkust. Klassikalise pedagoogika tõekspidamiste järgi on töötanud ja töötavad kallid erakoolid Ameerikas ja Inglismaal ning sellele lähenevad reformpedagoogika kaasaja uusimad suunad – radikaalne ja kriitiline pedagoogika ning uuskonservatism.
Vaimsete väärtuste inimesesse “istutamine” ongi kasvatuse kõige olulisem roll. See tähendab, et kogu koolitus, erinevad haridusastmed, õppeained jms on vaid vahend, mille kaudu (või abil) jõuab inimene kultuurini, st inimühiskonna väärtuste omaksvõtmisele ning nendele toetuvalt eneseleidmisele. Inimlikkus, kõlbelisus vastandub väärtusena barbaarsusele, loomalikkusele, ebainimlikkusele.
http://www.opleht.ee/Arhiiv/2001/01.06.01/peamearu/2.shtml
REFORMPEDAGOOGIKA SUUNAD
Reformpedagoogika oli pedagoogiline uuendusliikumine. Reformpedagoogikas on kolm selgelt eristuvat liini:

• aktiivsuspedagoogika,
  
• vabaduspedagoogika,
  
• sotsiaalpedagoogika.
  

Aktiivsuspedagoogikas rõhutati lapse oma toimetulekust ja aktiivsust, töökasvatust ning kooli ja elu lähendamist. Vabaduspedagoogikas rõhutati lapse tegutsemisvabadust, austust lapse vastu, lapse iseseisvust ja sõltumatust. Laps ise otsustab oma õppimise üle. Sotsiaalpedagoogikas rõhutati ühistööd ja ühtekuuluvust. Tuliseks teemas oli ka klassi ja kooli omavalitsus ( Tuulik , 2001:72).
Reformpedagoogika sünonüümiks on lapsekeskne pedagoogika (Tuulik, 2001:72). Kasvatuse lapsekesksus on lapsest lähtuv pedagoogika. Lapsekeskse pedagoogika esimeseks esindajaks oli Jean Jacques Rousseau . Rousseau rõhutas lapsepõlve ainulaadsust ja lapse isikupära. Tema pedagoogika kesksed teemad on lapse enesesuunamisvõime ja sisemine arengusüsteem. Lapses peitub sünnist saadik liikumapanev jõud, mis juhib tema arengut õiges suunas. Rousseau arvates tuleb kesksele kohale seada laps, mitte teadmine (Hytönen).
Progressiivpedagoogilise suuna algatajaks oli John Dewey , kes mõjutas kogu 20. sajandi lapsekeskse teooria kujunemist kõige rohkem. Progressiivpedagoogiline suund tahtis rajada vana kooli asemele vabama ja õpilase kesksema kooli. Dewey kasvatusfilosoofia aluseks on seisukoht, et olulised on õppiva indiviidi kogemused. Tõeline kasvatus toimub kogemuste kaudu aga kõik kogemused ei ole kasvatavad (Hytönen).
ALTERNATIIVPEDAGOOGIKA SUUNAD
20. sajandi esimesel poolel tekkis Euroopas palju alternatiivpedagoogikaid. Näiteks seiner- ehk waldorfkoolid, Montessori õpetusele tuginevad koolid ja freinet - ehk elukoolid, mis on tuntud ka praegusel ajal. Tegemist on kolme täiesti erineva õpetusega, mida ühendab sõna „ alternatiivne “ (Tuulik, 2001:176-177)
STEINERPEDAGOOGIKA
Steinerpedagoogika on filosoofilisel alusel (antroposoofia, vaimuteadus) põhinev terviklik kasvatusteadus , millel on oma kindel arusaam lapse arengust, milles on ka välja töötatud nii õpetamise kui kasvatamise teooria ja nõuded koolimiljööle. Waldorfkooli õpetajaks õppimine toimub vastavas seminaris (Tuulik, 2001:177).
1919. aastal rajas Rudolf Steiner (1861-1925) Waldorfi sigaretivabriku töötajate lastele antroposoofia põhimõtetest lähtuva kooli. Igas inimeses on varjul võimed, mis on vaja üles leida ja esile tuua. Last aitavad sellel teel ainult harjutamine ja koolitus. Maailma mõistmisel on esmaseks astmeks võime austada. Waldorfkooli õpetuse aluseks on arenguteooria , mille kohaselt inimese areng kulgeb rütmiliselt üksteisele järgnevate astmetena, nii et eelmise astme keskne sisu siirdub muundunud kujul järgmisse astmesse. Nendeks astmeteks on füüsiline (0-7 aastat), hingeline (7-14 aastat) ja vaimne (14-21 aastat). Selline 3 x 7-aastane ring kordub läbi kogu elu. Koolielus on oluline ühiskasvatus, klassikollektiiv. Kuigi laste arv klaasis on suur, ei toimu omavahelist võistlust. Tugevamad aitavad nõrgemaid. Õppeplaanis on kohustuslikud, alternatiivsed ja vabatahtlikud ained. Oluline osa on kunstiainetel. Kooli ülesanne on last abistada ja kaitsta. Waldorfkoolis on õpetaja ülesandeks arendada lapse keha, toetada selle loomulikku arengut, hinge harmoonilist tasakaalu ja vaimu kui tõeotsijat. Õpetaja õpib kogu elu, sest tema kutse on kunst, mis iga päev teostub loominguga (Tuulik, 2001:178-180).
FREINETPEDAGOOGIKA
Celestin Freinet´ (1896-1966) pedagoogikat iseloomustavad järgmised jooned:

• kasvatus tähendab küpseda laskmist;
  
• oluline on oskamine (läbielamine), mitte teadmine;
  
• mälu arendab töö;
  
• laps on kui täiskasvanu, talle pole vaja sundi väljastpoolt;
  
• lapsele on loomupärane töö, mitte mäng;
  
• laps suudab töötada pikka aega järjest;
  
• karistamine on vale;
  
• hinded on kurjast;
  
• laps planeerib ise oma igapäevast koolitööd;
  
• kool on praktilise toimetuleku õpetamiseks;
  
• õpetaja on kõrvalseisja, lapsega samal tasemel tingimuste looja (Tuulik, 2001:183).
  

MONTESSORI PEDAGOOGIKA
Maria Montessori (1870-1952) uuris iseseisvalt erinevaid pedagoogikaid ja katsetas oma täpseid meetodeid laste meelte ja intellekti arendamiseks. Ta tegeles tervete ja puuetega lastega, kasutades samu meetodeid. 1909. aastal avati seminar , mis valmistas õpetajaid ette Montessori meetodi järgi. Montessori avastas, et

• lastele meeldib tegevust korrata;
  
• lapsed armastavad korda;
  
• lapsed tahavad mänguasju, mida nad saavad ise luua;
  
• väikestele lastele meeldib vaikus ;
  
• lastele meeldib viisakalt käituda;
  
• lapsed õpivad enne kirjutama kui lugema
  
• lugemis- ja kirjutamisoskus tekivad loomuliku jätkena igapäevasele keelekasutamisele
  
• lapse areng on hüppeline (Tuulik, 2001:183-184).
  

M. Montessori töötas välja lapse arengu teooria. Inimese areng jaguneb arenguastmeteks. Nende etappide mehhanism on iga lapse sees ja väga individuaalne. Neid arenguastmeid on neli: 0 – 6 aastat (kriitiline), 6 – 12 aastat (tasakaalustav), 12 – 18 aastat (kriitiline), 18 – 24 aastat (tasakaalustav). Kasvataja saab last aidata ainult siis, kui ta tunneb neid seadusi ja oskab vastavalt neile käituda. Õpetajate ettevalmistamisel õpetatakse lapsi jälgima ja analüüsima. Õpetatakse ka spetsiaalselt ettevalmistatud materjaliga töötama ja oskusi omandama (Tuulik, 2001:185).
ENESEKASVATUS
Enesekasvatus on nähtus, kus kasvandik hakkab ise teadlikult enda juures midagi kujundama. Enesekasvatus on süstemaatiline, sihikindel töö iseendaga , et kõrvaldada puudusi ja kujundada endas positiivseid omadusi. Õpilane püüab välja arendada neid omadusi, mida ta ise väärtustab. „Enesekasvatus on isiksuse psüühilise arengu seaduspärane nähtus, mille väline avaldumine, realiseerumine kindlustatakse vajalike eeltingimuste loomisega kasvatusetegelikkuses.“ Enesekasvatusele aitab kaasa kasvatus, kui on täidetud järgmised tingimused:

• õpilasel aidatakse määrata tema potentsiaalseid isiksuseomadusi ja teed puudustest vabanemiseks;
  
• kasvatuses väärtustatakse õpilaste reaalseid, potentsiaalseid ja puudusi korvavaid omadusi;
  
• õpilasi informeeritakse sotsiaalselt väärtustatud isiksuseomadustest (Tuulik, 2001:17-18).
  

Enesekasvatuse eelduseks on eneseteadvus ning isiksuse afektiivne areng. Afektiivses arengus on viis taset: tähelepanemine, reageerimine, väärtustamine, väärtuste süstematiseerimine ning väärtuste või väärtuste kompleksi alusel eelistamine. Isiksuse afektiivne ehk emotsionaal -hinnanguline areng peab olema jõudnud vähemalt väärtustamise tasemele , et kindlustada enesekasvatuseks vajaliku väärtuste kompleksi ja vastava tundmuslik-motivatsioonilise suhte (Tuulik, 2001:19).
ALLIKAD
Hytönen, J. (1999). Lapsekeskne kasvatus. Tallinn, Tallinna Pedagoogikaülikooli kirjastus.
Tuulik, M. (2001). Kasvatusõpetus. Tallinn, Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus.