Linnukasvatus (0)

Lindude majanduslikult kasulikud omadused ja linnukasvatussaaduste tootmise kiire kasvu soodustegurid
Suur sigivus
Munakana ja vutt munevad aastas keskmiselt 300 muna, 85%-lise koorumise puhul saadakse 255  tibu .
Lihakanadelt saadakse aastas keskmiselt 150 tibu.
Lihapartidelt, kalkunitelt ja hanedelt saadakse aastas vastavalt 160, 80 ja 40 tibu. Erinevate linnuliikidega saavad konkureerida sigivuses vaid küülik ja siga, kes annavad aastas vastavalt ka kuni 60 ja 25 järglast.
Emise aastatoodangu, 25 tapaküpse peekonsea elusmassi (2500 kg) katavad aga 6 lihakana tibud.
Lühike tootmistsükkel
Munakanad hakkavad munema 140…150-päevaselt, vutid 45-päevaselt.
Koos hautamisega kulub uue põlvkonna munema­hakkamiseni kanadel 161…171 ja vuttidel 61 päeva. Munakanalt saab kaks, vuttidelt 5 põlvkonda aastas.
Tapaküpseks saavad kana - ja vutibroilerid 42-päevaselt.
Kunstlik hautamine
Linnuloote emaväline arenemine on kogu tööstusliku linnukasvatuse võtmeküsimus.
Rakendades linnuloote arenguks kunstlikku hautamist, saab võimalikuks plaanipärane linnukarja(de) suurus, munade hautamisele panek , noorlindude (ka broilerite ) üleskasvatamine ja toodangumahud, seega kogu tootmistsükli planeerimine .
Noorlindude kiire kasv
Kanabroileritibu (koorumiskaal 38 g) suurendab oma kehamassi tapaküpsuseni (2,4 kg) 42 päeva kestel umbes 60 korda.
Vasikas suurendab oma sünnimassi (36 kg) samas ajavahemikus umbes 2,2 korda, seapõrsas 13 korda.
Väike söödakulu toodanguühikule
Kanabroilerid kulutavad 1 kg massi-iibele 1,6…1,8, pardibroilerid 2,3 ja kalkunibroilerid 2,4 kg segajõusööta.
1 kg kanamunamassi tootmiseks kulub 2,2 kg sööta.
Kanabroileriliha ja kanamunade tootmisel on söödakulu 1,6…1,3 korda väiksem kui sealiha tootmisel ning 3,6 ja 4,2 korda väiksem kui veise- ja lambaliha tootmisel.
Suur tapasaagis
Kanabroilerite tapasaagis on ~70%, (tapaküpseteks loetakse 40…42-päeva vanused linnud kehamassiga 2…2,2 kg, lihakeha massiga 1,4–1,5 kg).
Nuumatud hanedel ja partidel võib tapasaagis ulatuda 85%-ni (sest sisaldab palju rasva).
Noorte lihaveiste ja lammaste vastav näitaja on 55±5%.
Suur toiduainetetoodang kehamassiühiku kohta
Munavutt (kehamassiga 240 g), muneb aastas 300 muna (á 13,5 g).
Seega toodab vutt aastas umbes 4 kg kooreta munamassi , mis sisaldab 530 g valku ja 440 g lipiide .
1 kg kehamassi kohta toodab vutt valku 2200  g, lipiide 1850 g.
1 kg kehamassi kohta toodab munavutt aastas arvestuslikult toiduvalku seega 4,4 ja lipiide 3,2 korda rohkem kui kõrgetoodanguline piimalehm.
Vutid ületavad oma toodanguintensiivsuselt ca 1,8…2 korda ka kõrgetoodangulisi munakanu.
Muna moodustumine munajuhas
Munajuhas lisatakse rebule 2/3 muna massist: munavalge, koorealused kiudkestad ja lubikoor
Munajuha alaosa
Pikkus, cm
Muna viibimise aeg
Funktsioon
Lehter
8–9
15–20 minutit
Munasarjast vabanenud rebu liigub lehtrisse. Lehtri kaelaosas moodustub rebukeeriste valgukiht (keeriskiht). Muna viljastuskoht.
Valgu-osa
30–35
3 tundi
Siin paiknevad munavalku (-valget) eritavad näärmed . Kõigepealt moodustub rebu kattev sisemine vedel munavalge kiht, seejärel tihe munavalge kiht. Muna edasiliikumise kiirus on >2 mm minutis .
Kitsus
8
60–70 minutit
Kitsuse algosa näärmete valguline (terakestena) sekreet imab vett, terakesed paisuvad ja moodustavad muna kiudkesta ning seejärel koorealuse kiudkesta. Samaaegselt kiudkestade moodustamisega toimub ka välimise vedela valgukihi suurenemine. Kitsuses liigub muna aeglasemalt – 1,4 mm minutis.
Emakas
8–9
9–21 tundi
Emakanäärmed eritavad peamiselt ainult mineraalaineid ja vett sisaldavat sekreeti. Esialgu tungivad vesi ja mineraalsoolad osmoosi tõttu läbi kiudkestade munasse, munavalk vedeldub, muna maht suureneb, kiudkestad tõmbuvad pingule. Muna on valmis, algab lubikoore moodustumine. Lubikoor moodustub välimisele kiudkestale kaltsiumkarbonaadi terakestest. Nende vahele sadestatakse valguosakesi, mis "tsementeerivad" mineraalaineosakesed. Algul tekib nibu - e mamillaarkiht, siis käsn- e spongiooskiht (moodustab 2/3 munakoore paksusest). Emakanäärmetel ei ole kaltsiumivarusid (Ca transporditakse vere kaudu). Lõpus lisatakse pigmendid (peamiselt ovoporfiriin).
Tupp /klooak
7–8
alla 1 minuti
Tupe sisepind on kaetud madalate näärmekurdudega. Näärmete sekreet katab muna õhukese valgukihina – moodustab kutiikuli – mis suleb munakoore poorid ja kaitseb muna mikroorganismide sissetungi eest. Munade hautamisel takistab vee liigset äraaurumist pooride kaudu. Haudemune ei tohi pesta. Muna väljub tavaliselt terava otsaga ees.
MUNA MORFOLOOGILINE JA KEEMILINE KOOSTIS
Muna on emassugurakk, mis on ümbrisetud rebu, munavalge kiud- ja lubikestadega.
Sisaldab kõiki organismi kasvamiseks ja arenemiseks vajalikke toitaineid. Tervetelt lindudelt saadud muna sisu on steriilne.
Linnuliik
Muna mass (g)
Kana
60 (45–75)
Kalkun
70–90
Munapart
60–65
Lihapart
80–90
Muskuspart
70–80
Hani
120–200
Pärlkana
45
Vutt
12–18
Jaanalind
1000–1600
Muna morfoloogiline koostis:
rebu, munavalge, koorealused kiudkestad ja lubikest ( munakoor )
Munavalge ja rebu on arenevale lootele toitainete tagavaraks.
Rebu koosneb vaheldumisi paiknevast kuuest valgest ja kuuest kollasest rebu kihist ning neid katvast rebukilest (vitelliinkest).
Rebu sisemusse viib iduketta juurest rebutaela kael , mis lõpeb rebutaela e latebraga.
Rebu paikneb keeriste abil munavalge sees püsivas asendis.
Munavalge koosneb neljast kihist: väline vedel (23% kogu munavalgest), keskmine tihe (57%), keskmine vedel (17%) ja sisemine tihe e keeriskiht (3%).
Munavalget ümbritseb sisemine koorealune kiudkest (e munakest) ja väljaspool asuv koorealune kiudkest (e koorekest).
Munakesta paksus on 22 µm ja koorekesta paksus 48 µm.
Kiudkestad on kokku kasvanud, välja arvatud muna tömbis otsas, kus nende vahele moodustub muna õhuruum , mis muna säilitamisel pidevalt suureneb.
Munakoor kaitseb muna väliskeskkonna mõjude eest ja on arenevale lootele mineraalainete allikaks.
Munakoore paksus on erinevatel linnuliikidel 0,2–1,6 mm, kanamunadel 0,25–0,40 mm.
Munakoores on 90–120 poori 1 cm2 kohta, kokku 7000–17 000 poori. Rohkem on poore muna tömbis otsas.
Munakoor on pealt kaetud poore sulgeva liimja kaitsekihiga – kutiikulaga. Läbi kutiikula , lubikoore pooride ja kiudkestade aurub munade säilitamisel vett, hautamise ajal toimub läbi nende gaasi- ja veevahetus.
Munakoores on anorgaaniline aine läbi põimunud orgaanilise aine kiududega, mis teeb koore vastupidavamaks. Koore vastupidavus sõltub tema paksusest ja muna kujust . Muna purustamiseks tömbist otsast on vaja 4,73 ja teravast otsast 5,57 kg rõhku.
Munakoore tugevus oleneb kanade söötmisest (sööda Ca ja P sisaldusest), kanade tõust, vanusest ja munemisintensiivsusest.
Linnumunade morfoloogiline koostis (%)
Liik
Munakoor
(kiudkestadega)
Munavalge
Munarebu
Kana
9,0
63,8
27,2
Vutt
14,72
55,81
29,37
Kalkun
11,97
58,63
29,40
Hani
12,4
52,5
35,1
Part
12,0
53,0
35,0
Kanamuna keemiline koostis (%)
Näitaja
Kanamuna (kooreta)
Muna-
rebu
Muna-
valge
Muna-
koor
Kuivaine
25,05
51,3
12,1
98,4
Proteiin
12,51
16,6
10,6
3,3
Rasv
10,56
32,6
0,03
Süsivesikud
1,00
1,0
0,9
Mineraalained
0,98
1,1
0,6
95,1
Brutoenergia (100 g)
kcal
163
kJ
682
Kaltsiumkarbonaat
98,3
Kaltsiumfosfaat
0,84
Kanamuna tihedus (erikaal) on 1,07–1,09 g/cm3
Koaguleerumistemperatuur: terve muna 57 ºC
munavalge 55–60 ºC
rebu 56–70 ºC
Külmumistemperatuur: munavalge –0,45 ºC
rebu –0,65 ºC
Kanamuna standard
Tootmise ja tarbimise seisukohalt olulisimaks tuleb pidada muna kvaliteedi- ja suuruse nõudeid.
Munad jagatakse kolme kvaliteediklassi: A, B ja C. Viimasesse, C klassi kuuluvad A- ja B-klassi nõuetele mittevastavad munad ja need ei kuulu realiseerimisele kaubandusvõrgus.
A-klassi ehk värsked munad ei tohi olla enne ega pärast sorteerimist pestud ega eelnevalt mingil viisil puhastatud. 9 päeva vältel peale munemist või 7 päeva vältel peale pakendamist loetakse A-klassi mune ekstra värsketeks munadeks. B-klassi mune iseloomustatakse standardis kui jahutatud ja säilitatud mune.
A-klassi munade kategooriad
Massikategooria
Muna mass,
g
100 muna miinimummass,
kg
Väga suur – XL
vähemalt 73
7,3
Suur – L
63–73
6,4
Keskmine – M
53–63
5,4
Väike – S
alla 53
4,5
A klassi munad märgistatakse tootjakoodiga, mis koosneb numbritest ja tähtedest (näiteks 3EE12345). Tootjakood peab olema selgelt eristatav ja kergesti loetav ning vähemalt 2 mm kõrge. Tootjakoodi esimene number näitab lindude pidamisviisi:
O – mahepõllunduslik tootmine;
1 – vabalt peetavate kanade munad;
2 – õrrekanade munad;
3 – puuris peetavate kanade munad.
Järgneb tootja riigi tähis (näiteks: EE-Eesti; LV-Läti; LT-Leedu) ning lõpuks ettevõtte eraldusnumber (mis tuleb taotleda Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametist).
Hauderežiim – loote arenemiseks vajalike tingimuste kompleks. Lindude munad sisaldavad toitainete varu, millest jätkub lootele kogu embrüonaalse arenemise perioodiks . Loode areneb normaalselt üksnes siis, kui haudeperioodil valitseb vastav temperatuur, sobiv niiskusrežiim, hapnikku on piisavalt, haudemunad on õiges asendis ja neid pööratakse perioodiliselt.
Temperatuur. Sõltuvalt hauduri tüübist ja linnuliigist hautatakse linnumune temperatuuril 37…40 ºC.
Madalamal temperatuuril loote arenemine aeglustub, kõrgemal temperatuuril aga kiireneb .
Õhuniiskus. Sõltuvalt linnuliigist ja hautamise kestusest peab haudekapi õhu keskmine suhteline niiskus olema hautamiskapis 50…60%, koorumiskapis 65…70%. Nii liiga niiske kui ka liiga kuiv õhk põhjustavad loodete suurt suremust.
Ventilatsioon . Hautamise kestel tarbib loode rohkesti hapnikku ja väljutab palju süsihappe­gaasi. Hauduri õhu hapnikusisaldus peaks normaaltingimustes olema 20...21% ja süsihappe­gaasisisaldus mitte üle 0,2…0,4%. Hauduri õhu normaalne hapnikusisaldus tagatakse 4…9 kordse õhuvahetusega tunnis.
Munade asend ja pööramine. Muna koostis­osadest on rebu väikseima erikaaluga, sest ta sisaldab palju rasva. Kui mune hautamisel ei pöörata või pööratakse liiga harva, siis tõuseb rebu koos areneva lootega ülespoole koorealuste kestade vastu ja loode kleepub nende külge kinni. Hautamise kestel pööratakse mune iga 1…2 tunni tagant.
Hautamiseks paigutatakse munad hauderestidele rõhtsalt või püsti, terav ots allapoole, koorumis­restidele rõhtsalt.
Haudemunade püstasendi korral pööratakse haudereste korraga 90º.
Haudemunade rõhtasendi korral pööratakse neid pikitelje suhtes korraga 180º.
Kalkunid
Kalkunite põlvnemine
Kalkun kuulub kanaliste seltsi (Galliformes) kalkunite sugukonda (Meleagridae). Kodukalkuni (Meleagris gallopavo) tõud põlvnevad Põhja-Ameerika ulukkalkunist (metskalkunist).
Kalkunite bioloogilised iseärasused
Kalkunid on kanadest aeglasema kasvuga, mistõttu nende üleskasvatamine kestab märgatavalt kauem.
Kalkunite generatsioonidevaheline intervall on minimaalselt 8...9 kuud.
Kergetesse ja keskmise raskusega tõugudesse kuuluvad emaskalkunid alustavad munemist 7-kuuselt, raskete tõugude emaskalkunid ligi 8-kuuselt.
Intensiivne munemine kestab umbes 5 kuud, sulgimine 3...4 kuud.
Teist munemisperioodi (aastat) munevate kalkunite munatoodang võib olla 20...30% väiksem kui esimesel munemisperioodil, kuid sundsulgimise rakendamisel on toodang kõrge (kuni 100% 1. a).
Kalkunitel ilmneb tunduv sugupooltevaheline dimorfism nii kasvukiiruses, kehamassis kui ka realiseerimisküpsuses.
Emasnoorkalkunid saavad tapaküpseks 3...4-kuuselt, isaskalkunid 5...6-kuuselt.
Täiskasvanud raskete tõugude emaskalkunite kehamass on kuni 11, isaskalkunitel 20...22 kg.
Kalkunitele on omane tugev haudeinstinkt.
Kalkunid on kõrgendatud tundlikkusega mitmesuguste stressorite , s.h. ümberpaigutuse ja veterinaarse töötlemise suhtes.
Kalkunitelt on raske saada suurt heteroosiefekti. Neljaliinilise krossi korral peaks hübriidlindudelt saadav ökonoomiline efekt lähteliinidega võrreldes olema 12...18, kolmeliinilisel krossil 8...12 ning kaheliinilisel krossil 6...8%. Viimasel ajal kasutatakse rohkem kahe- ja kolmeliinilisi krosse või universaalseid liine.
Vutid
Vuttide bioloogilised iseärasused
Kõige väiksem kanaline .
Kaalub 73...134 g. Elutseb maapinnal, lendab harva.
Levikuala Skandinaavia poolsaarest, Atlandi ookeani ja Vahemere saartest kuni Loode-Indiani, Põhja-Hiinani ja Jaapanini. Eestis kultuurmaastikel väikesearvuline haudelind. Talvitub Aafrika põhjaosas, ka Indias, Jaapani saartel, Birmas .
Põldvutt ei moodusta alatisi paare . Kurnas 8...20 pruunitaustalist mustjaspruunide tähnidega muna. Haudumine kestab 15...17 päeva.
Isaslinnud haudumisest ega poegade kasvatamisest osa ei võta.
Taimetoidulised (valdavalt).
Farmivutid raskemad , suuretoodangulised. Haudeinstinkt kadunud .
Aastane munatoodang võib ületada 300 muna.
Vutimuna keskmine mass on 12...14 g. Hautamiskestus on 17 päeva.
Vutitibud on väga kiire kasvuga.
Vastkoorunud tibude kehamass on vaid 8...10 g, kahe kuuga suureneb see 15...20 korda (120…200 g).
Täiskasvanud vuttide kehamass:
munavutid: 160–200 g
lihavutid: 330–400 g
Isasvutid on kergemad.
Pardid
Partide põlvnemine ja bioloogilised iseärasused
Kodupardid põlvnevad sinikaelpardist (Anas platyrhynchos L.).
Asustavad Euroopa, Aasia , Aafrika ja Ameerika veekogude kaldapiirkondi.
Pardid kodustati 3…4 tuhat aastat e.m.a.
Pardid on vähenõudlikud ja kohanevad kergesti erinevate pidamistingimustega.
Kiirekasvulised – tapaküpsus saabub 45…55 päevaselt.
Lihatõugu emaspardilt saab munemisperioodil (6…7 kuud) 145…150, munatõugu partidelt 200…260 muna.
Ühe emaspardi kohta aastas 200 parditibu ning 400…500 kg pardiliha.
Pardid hakkavad munema 4,5…5,5 kuu vanuselt.
Munevad kella 2…3-st öösel 10-ni hommikul .
Kergesti erutuvad .
Partidel on suhteliselt kõrge kehatemperatuur (42 ºC).
Kiire ainevahetuse tõttu vajavad pardid rohkesti hapnikku (4 parti = 60 kg lammas).
Kiurikaste söötade seeduvus halvem kui hanedel.
Noorpardid alustavad 50…60. elupäevast juveniil­sulgimisega (50…60 päeva).
Pardibroilerid tuleb tappa enne sulgimist 48…52 päeva vanuselt.
Pardiliha toodetakse peamiselt muskuspartide ning muskuspartide ja lihaparditõugude (peamiselt pekingi tõug) hübriidide baasil – mullarditega.
Muskuspardid
Päritolu ja levik
Muskuspardi (Cairina moschata) kodumaaks on Lõuna- ja Kesk-Ameerika.
Muskuspart on suluspesitseja metsalind, osav lendaja.
Kultuurpopulatsioonid on tänapäevani säilitanud lennuvõime.
Euroopasse toodi muskuspardid pärast Lõuna-Ameerika koloniseerimist.
Palju kasvatatakse Prantsusmaal, Kanadas, Itaalias ja Hollandis.
Eestisse toodi muskuspardid 1981. a kevadel.
Muskuspartide bioloogilised iseärasused
Kehamass ♂ 4,5...5 kg, ♀ 2,5...3 kg.
Võrreldes koduparditõugudega on muskuspardil pikk (60...80 cm) ja lai kere , eriti lai on lihaseline rind.
Kael keskmise pikkusega, hästi liikuv, selg pikk, lai ja tasane , horisontaalse asetusega.
Tiivad pikad (30...35 cm) ja võimsad.
Pea pikk, pealagi kaetud pikemate, kergelt püstiste sulgedega.
Valge sulestikuga lindudel on silmad helesinised või hallid , tumeda sulestikuga lindudel tumepruunid.
Silmade ja noka ümbruses olev nahk isaspartidel sulgedeta, punast värvi.
Noka alusel ja selle ümber paiknevad lihanibud ( korallid , tüükad) on isaslindudel suuremad kui emaslindudel.
Muskuspartide kui ulukitena suluspesitsejate varbad on varustatud väga tugevate ja teravate küünistega.
Varvaste vahel ujulestad.
Emaspardid tugeva haudeinstinktiga.
Erinevalt kodupartidest muskuspardid ei prääksu, ärritununa sisisevad.
Sigimisperioodil eritavad isaspardid tugevat muskuslõhna, mida tekitavad laubal silmade lähedal paiknevad näärmed.
Isaspartidel kuumade ilmade saabumisel (mais, juunis) suguline aktiivsus väheneb.
Munade viljastatus aprillikuus on 94...96%, augustikuus 50...60%.
Muskuspardid alustavad munemist 6...9 kuu vanuselt, aastane munatoodang 60...120 muna, muna keskmine mass 70...80 g.
Aasta esimene munemisperiood algab muskuspartidel märtsi lõpus või aprilli alguses ja kestab 5...6 kuud.
Teine munemisperiood algab peale sulgimist ja kestab 3 kuud, seega aasta lõpuni.
Munade hautamiskestus on 34...37, sagedamini 34 päeva.
Muskuspartide hübriidid kodupartidega
♂ muskuspart × ♀ kodupart – mullard ( mule )
♂ kodupart × ♀ muskuspart – hinny (hinny)
Saadud hübriidid on tugeva konstitutsiooni , kiire kasvu ja heade lihaomadustega.
Nende liha sisaldab vähe rasva, neid on kerge nuumata kõrgekvaliteedilise maksa saamiseks.
Kodu- ja muskuspartide koos pidamine annab paaritusi harva.
Ristandid viljatud.
Haned
Hanede eellased ja kodustamine
Kaasaja hanetõud on saadud hallhane (Anser anser anser L.) ja luikhane (Anser cygnoides L.) kodustamise ning aretuse teel.
Tuntakse ka kanada lagle (Branta canadensis) kodustatud vormi Kagu-Kanadas.
Hallhani on pruunikashall suure heleda oranžkollase noka ja roosade jalgadega lind.
Isashanede kehamass on 2,8...4,1 kg, emashanedel 2,5...3,8 kg.
Kurnas on 5...6 muna keskmise massiga 160 g.
Hani haudub 28...30 päeva.
Luikhanest (Anser cygnoides L.) (trompethani, kügarhani) on aretatud hiina hanetõug.
Luikhane areaaliks on Lõuna- ja Kesk-Siber, Kamtšatka ja Põhja- Mongoolia . Talvitub Lõuna-Hiinas, Vietnamis ja Indias.
Kurnas on 5...8 muna keskmise massiga 145 g.
Isashanede kehamass on keskmiselt 3,5 kg, emashanedel 2,8...3,5 kg.
Haudub 28...30 päeva. Annab hallhanega ja kõikide hanetõugudega normaalselt sigivaid järglasi.
Hanede bioloogilised ja majanduslikud iseärasused

• suhteliselt väike munatoodang,
  
• madal munade viljastatus ja tibude kooruvus,
  
• tugevasti säilinud haudeinstinkt.
  

Pikaealised, sugulindudena kasutatavad 5...7 aastat.
Ekstensiivsel ja poolintensiivsel pidamisel saab üles kasvatada karjamaal väga vähese jõusöödaga.
Hanede aretussuund tänapäeval:

• palju haudemune andvad liinid ja krossid
  
• suur hanetibude kasvukiirus esimesel kahel kasvu­kuul.
  

Haneliha tootmiseks kasutatakse ristamist
♂ landee, suured hallid, tuluusi, gorki ,
♀ kubaani, hiina, itaalia, gorki, reini.
Kanamuna kui toiduaine
Üks kanamuna katab inimese päevasest tarbest (%): energia 3,3, valk 8,0, asendamatud aminohapped 9,4, fosfor 8,0, kaltsium 3,8, raud 5,0.
Muna sisaldab letsitiini ja lüsosüümi.
Kanamuna sisaldab kolesterooli (rebus ~230 mg). Inimese kõikides kudedes kokku on ~60 g kolesterooli ja osa sellest (~1000 mg päevas) sünteesib organism ise.
Kahjuliku mõjuga on kolesterool siis, kui tema sisaldus veres ületab 2 g liitri kohta.
Kanamuna rikastatakse ω-3-rasvhapetega. Ω-3-rasvhapetel on tervistav mõju (ennetab südame-veresoonkonna haigusi, vähendab vereliistakute kleepuvust ja trombide tekke ohtu).
Ω-3-rasvhapped on keeruka koostisega polüküllastamata rasvhapped (α- linoleenhape , mida rohkelt leidub lina- ja rapsiõlis). Rikastamiseks kasutatakse söödale lisatavaid lina-ja rapsiõli.
Munade ja linnuliha väga head dieetilised omadused
Noorlindude (broilerite) lihakehas on rasva 4…8%, v.a veelinnubroilerid (täiskasvanud nuumatud hanel kuni 40%).
Lihakehas olev rasv on umbes 2/3 osas talletatud nahaaluse ja sisemise rasvana, mida on soovi korral kerge lihast eraldada.
Linnurasv sisaldab võrreldes teiste loomsete rasvadega palju rohkem küllastamata rasvhappeid .
Linnuliha on kõrge valgusisaldusega (kana- ja kalkunibroilerite rinnalihastes kuni 22%).
Linnumuna kui loote arenguks kõiki toitaineid sisaldav ja preservina käideldav toiduaine on kõrge dieetilise väärtusega.
Lihalindude tapmine, linnuliha töötlemine ja toidumunade sorteerimine on kõrgtasemel mehhaniseeritud ja automatiseeritud .
Linnukasvatussaadusi tarbivad kõik inimesed, sõltumata eri rassidest ja usulistest tõekspidamistest.
2