Linnukasvatus (0)

10
Munade koostis
* makrotoitained (vesi, proteiin , aminohapped, rasv )
* makromineraalained ( kaltsium , fosfor , magneesium , naatrium, kaalium , kloor, väävel)
Mikromineraalained (vask, tsink , seleen, koobalt , mangaan, raud), vitamiinid ning rasvhapete sisaldus varieerub sõltuvalt nende sisaldusest söödas.
Munade vitamiinisisaldus (eriti A, D ja mõned B rühma) oleneb otseselt nende imendumisest lindude seedetraktis
Kui sööt sisaldab liigselt küllastunud rasvhappeid, siis väheneb küllastamata rasvhapete ( linool - ja linoleenhape ) ladestumine munasse ja halveneb embrüonaalne areng.
Haudemunade saamiseks peavad karjad olema vabad:
1. nakkushaigustest
2. munajuhahaigustest
3. sooltrakti probleemidest, mis võivad mõjutada toitainete imendumist ja seega ka toitainete sisaldust munades
4. respiratoorsetest haigustest, mis mõjutavad vere pH ja selle kaudu toitainete transporti ja ladestumist munadesse.
Väga oluline on jälgida pesakastide sanitaarset seisundit .
Pesamaterjal peab:
1. pärinema kindlast teadaolevast kohast, materjalist
2. säilima hästiventileeritavas kohas
3. olema kaitstud saastumise eest (hiired, rotid jne)
Haudemuna valik:
Ideaalsed haudemunad
1. pikkus/laius 1,4:1
2. karjale ja tõule iseloomuliku keskmise massiga
3. munetud pesas, mis on kuiv, puhas ja tolmuvaba
4. on pärit haigustevabast karjast
5. puhtad (pole määrdunud sõnnikuga)
6. puhtad ja kuivad (ei tohi olla kokkupuutunud katki läinud munade sisuga)
7. ühtlase värvusega (tumedamad või heledamad , sõltuvalt karja vanusest )
8. sileda koorega ; ei tohi omada pinnal deponeerunud kaltsiumit, olla liigselt poorne ja mõradega
Haudemunade desinfitseerimine
Muna on eriti vastuvõtlik saastumisele õhuruumi formeerumise ajal. Õhuruum muna tömbis otsas hakkab tekkima munemisjärgselt.
Munemisjärgselt muna jahtub, muna tömbis otsas toimub munavalge ja pooride kokkutõmbumine, mille tagajärjel imetakse õhk muna tömpi otsa, kus ta jääb membraanide vahele. Kui muna asub sel ajal saastunud allapanul, pesas jne, siis munakoorel olevad bakterid , seened jm tungivad läbi koore pooride munasse. Patogeenid hakkavad kiiresti paljunema munade inkubeerimise alguses (sest temperatuur tõuseb). Kõige parem aeg mune desinfitseerida ongi sel ajal, kui nad on veel soojad ja pole maha jahtunud . Hiljem, kui jahtunud, siis munasse sisenenud patogeene sealt enam välja ei saa. Vahetult munemisjärgselt on muna temperatuur u. 40 kraadi (veidi vähem kui linnu kehatemperatuur 42 kraadi). Muna mahajahtumiseks kulub 4-6 tundi (olenevalt keskkonnast). Selle aja jooksul tuleks desinfitseerida. Haudemune peaks korjama 4-5 korda päevas, et nad enne õhukambri moodustumist desinfitseerida. Lisaks sagedasele munakorjamisele ja pesa puhtusele on oluline ka munakoore kvaliteet. Paljude uuringutega on tõestatud, et enam, kui munade pesas asumise aeg, mängib tähtsaimat osa munakoore kvaliteet (koore paksus).
Desinfitseerimismeetodid
1. desinfitseerimismaterjali piserdamine (sprei)
2. gaasitamine
3. munade pesemine
4. munade pühkimine, poleerimine
Haudemunade säilitamine
Kui haudemune säilitatakse kauem kui 1 nädal, siis koorub vähem tibusid, elujõulisus on väiksem ja see on seotud nende edaspidise kasvu ja arenguga. Muna viljastatakse lehtris vahetult pärast ovulatsiooni.Sügoodi jagunemine algab 5h pärast emakas ja kestab 11h.
* kanakarja vanus mõjutab embrüo arengut munemishetkel (vanemal karjal on rakke rohkem).
* kanade kehamass, liinid , mida on valitud kehamassi suurenemise suunas munevad mune, kus on blastulafaasis rohkem rakke.
* munemistsükli algul ja selle lõpus munetud munadel on blastotsüstis rohkem rakke võrreldes munemistsükli keskel munetud munadega. Pesa tüüp mõjutab samuti rakkude arvu – individuaalpesadesse munetud munad on suurema rakkude arvuga, sest nad jahtuvad maha aeglasemalt (tihti kana istub veel pesas ja soojendab).
Haudemunade eelinkubeerimine
Kui mune on vaja pikemaajaliselt säilitada (kuni 2 nädalat), siis soovitatakse eelinkubeerida 6h (37,7 kraadi).
Munade säilitamise füsioloogiline null (F0). Füsioloogiline null on temperatuur, kus embrüo areng on seiskunud. 20-21; 25-27; 28-29 kraadi.
Vee aurustumine munadest – haudemunade niiskuse aurumine peaks olema säilitamise ajal minimaalne ja võiks olla 0,9% nädalas. Sobiv niiskus 55-75%.
Munavalge näitajad
Tihedus sõltub selle pH-st, see väheneb karja vananedes ja munade massi suurenedes.
Munavalge pH mängib tähtsat osa loote gaasivahetuses ja toitainete transpordil lootesse. Pärast munemist süsihappegaasi sisaldus munavalges väheneb.
Süsihappegaasi vähenemine sõltub:
* munavalge puhverdamisvõimest (min. pH 7-9). Omadus vastu panna reaktsiooni järsule muutumisele happe või aluse lisamise korral.
* ümbritsevast temperatuurist
* munakoore paksusest
* munade säilitamise ajast
Munavalge pH muutub: munemisjärgselt 7,6 kuni 9 (paari päevaga).
Munavalge pH tõus on vajalik:
* embrüo arengut reguleerivad ensüümid on pH tundlikud;
* alkaalne pH kaitseb embrüot patogeense mikrofloora eest.
Enamus pH tõusust toimub esimese 3-4 munade säilitamise päeval. Väga värskelt inkubeerima pandud munadest tuleb vähem tibusid. Munavalge pH tõus, selle veeldumine parandab loote gaasivahetust ja toitainete transporti embrüosse. Noorte kanade munavalge on hästi tihe, tihedam kui hilisemas munemisperioodis olevatel kanadel.Mida vanem kari , seda kõrgem pH munavalges munemispäeval ja munavalge kõrgus on madalam (mm).
Muna pH stabiliseerub 9,2 juures 4-5 säilitamispäevaks. Pikemal säilitamisel pH rohkem ei muutu.
Munarebu
Munemisajal on pH 6-6,3. Suureneb ja stabiliseerub 6,5-6,8.
pH suurenemisest tulenevalt:
* munarebu vitelliinmembraan muutub nõrgemaks
* osa munavalge veest liigub osmoosi tõttu rebusse
* munavalge kahevalentsed katioonid liiguvad rebusse ja munavalge veeldub üha enam
* munarebu viskoossus ja struktuur muutuvad, munarebu kaotab oma kuju.
Kui sellised muutused rebus toimuvad väga kiiresti (mõnedest söötadest põhjustatud, koktsidiostaatikumide või ussirohu kasutamise tõttu), siis on rebul plekid , laigud.
Pärast munade pikaaegset säilitamist toimuvad muutused:
* vedel rebu (suur rebu veesisaldus )
* rebust läheb raud munavalgesse – munavalge roosakas
* rebusse lähevad proteiinid munavalgest – rebu lõhevärvi
Säilitamisel munavalge tihedus väheneb, munavalge veeldub, munarebu liigub muna õhukambri suunas (tömpi otsa), suureneb muna dehüdratatsioon, mis halvendab hautamistulemusi.
Embrüo
Munade säilitamise tingimused
Temperatuur – munade kiire mahajahutamine võimaldab lootel säilitada saavutatud arengutaseme, mis on vajalik pikemaks säilitamiseks.
* lühiajalisel säilitamisel, temperatuuril veidi alla F0 toimub ikkagi munavalge lagunemine ja toitainete liikumine embrüosse, ilma, et see mõjutaks vitelliinmembraani.
* pikemaajalisel säilitamisel tuleb hoida temperatuuri tunduvalt madalamal kui F0, et vähendada nekrootiliste rakkude arvu suurenemist .
1. päeval võiks säilitada 20-23 kraadi juures, 14. päeval 11-14 kraadi juures (2x vahe).
Niiskus – niiskusrežiimil ei ole munade säilitamise ajal suurt mõju embrüonaalsele suremusele
Munade pööramine – see hoiab ära rebu liikumise membraanide suunas, aitab säilitada munas niiskust. Kindlasti peaks pöörama vanemalt karjalt saadud mune, alles munemist alustanud kanade munade pööramine ei oma mingit efekti.
Munade säilitamine terava otsaga üles – pikaajalisel säilitamisel (üle 14 päeva) on soovitatav neid hoida õhuruumiga all. Nii on rebu kontaktis munavalgega ja ei saa membraanide külge kleepuda. Et mitte õhuruumi vigastada, tuleb mune ettevaatlikult käsitleda.
Atmosfäär
* hapniku asendamine lämmastikuga vähendab oksüdeerumist.
* CO2 suurendamine , et vähedada CO2 eraldumist munavalgest.
Lämmastiku ja loote suremuse vahelised seosed on ebaselged. CO2 mõju on veel vastuolulisem.
Niiskuse suurendamine, CO2 suurendamine ja hapniku vähendamine võimaldavad munavalge pH hoida samal tasemel nagu munas 3-5 päeva pärast munemist. Samuti soovitatakse munad sulgeda kilekotti .
Mune tuleks pöörata alates 9. päevast. Terav ots võiks üleval olla ja kotis hoida alates 13. päevast. Temperatuuri alandada ja relatiivne niiskus võiks tõusta 90ni 8ndal päeval.
Munade pikemaaegne säilitamine pikendab inkubatsiooniaega (45-50 min iga päeva kohta) ja vähendab embrüo kasvukiirust esimesel 48 inkubeerimistunni jooksul.
14 päeva seisnud munade embrüonaalne areng on 12,2 tundi hilisem võrreldes värskete munadega.
Eelhautamine
Kui 4 päeva muna säilitada – aeglasemal temperatuuri tõstmisel on embrüonaalne suremus väiksem (13 päeva muna säilitamisel esineb suurem erinevus kiirema ja aeglasema temp tõstmise vahel suremusele).
Inkubeerimine
Inkubeerimistingimused:
* temperatuur – loote areng jaguneb 3 perioodiks (faasiks):
1. endotermiline (8 päeva)
2. isotermiline
3. eksotermiline (8 päeva)
Loote soojusproduktsioon hakkab järsult tõusma alates 10. päevast.
Suuremal munal on soojusproduktsiooni maksimum kõrgem kui väiksemal munal.
Embrüo soojusproduktsiooni mõjutavad:
1. kanatõu kasvupotensiaal
2. muna mass
Tänapäeva suure produktiivsusega kanakrosside munade inkubeerimisel suureneb soojusproduktsioon inkubeerimisperioodi lõpul kuni 20% võrreldes nö traditsiooniliste kodukanadega. Ehk kiirekasvulisel lihakanal on kõrgem soojusproduktsioon kui munakanal.
Embrüo soojatajuvus (-aisting)
Soojaaisting erineb soojusproduktsioonist, sest lisaks mängib suurt osa ka ümbritsev keskkond.
4 põhilist faktorit:
* munakoore soojusjuhtivus (läbilaskvus)
* muna ja keskkonna temperatuuride erinevus
* õhu kalorimeetriline kapatsiteet (õhu soojusjuhtivus)
* õhu liikumiskiirus
Munakoore soojusjuhtivus - aeroobsetes tingimustes on loote peamiseks energiaallikaks rebulipiidid, mille metabolismil vabaneb vesi ja CO2, mis eralduvad munast pooride kaudu. Siseneb lisaks ka hapnik.
Temperatuur – munakoore pealt mõõdetud temp on peaaegu sama mis loote temperatuur muna sees.
* enamik kanatõuge vajab inkubeerimiseks 37-38 kraadi (võib ka 35-40)
* embrüod on tundlikumad rohkem kõrgetele temperatuuridele
* liiga madala inkubeerimistemperatuuri mõju sõltub selle kasutamise ajast, pikkusest.
* embrüod on rohkem tundlikud madalale temperatuurile inkubeerimisperioodi algul, lõpus vähem
* optimaalseks hautamistemperatuuriks peavad paljud uurijad 37,8 kraadi.
Liiga madal hautamistemperatuur hautamise 1. nädalal aeglustab loote arengut ja ohustab tema termoregulatsiooni esimesel inkubeerimisnädalal
Liiga kõrge temperatuur inkubeerimise lõpus (38,6) suurendab tibu termo -tolerantsi, mis võib suurendada tema kuumatalumise võimet ka edaspidi.
Munade pööramine – 45 kraadine pööramine.
Õhu CO2 sisaldus – suurenemine õhus inkubeerimise I järgus kuni 0,7% võib avaldada positiivset mõju loote soonvälja väljaarenemisele ja seega embrüo kasvule.
Inkubaatori munadega täitmine
Inkubaatorisse tuleb panna ühtlase kvaliteediga haudemunad. Hautamistingimused olenevad: munade viljastatusest ja inkubaatori täitvusest. Viljastatud muna vajab ja toodab soojust, viljastamata mitte. Viljastamata muna temperatuur inkubaatoris on madalam kui viljastatud munal. Viljastamata munad absorbeerivad endasse soojust, mis võib kõrvalolevad viljastatud munad maha jahutada. Viljastamata munadest aurustub vähem vett, mis mõjutab inkubaatori õhu niiskusesisaldust. Viljastamata munad ei tooda CO2, seega süsihappegaasi sisaldus inkubaatoris väheneb. Inkubaatori täituvus üeaks olema vähemalt 75-80%. Juhul, kui mune on vähem, tuleb jagada nad ühtlaselt ja isegi hautamisrestidel peaks olema ühesugune arv mune.
Inkubaatori ruumi keskkond: temp 25 kraadi, rel. niiskus 55%, õhk 1-1,5 kuupm/h/100 muna.
Munade asetamine koorumiskappi
Tehakse 18. päeval kiiresti. Viljastamata ja surnud lootega munad eemaldatakse. Kui mune eemaldatakse rohkem kui 15%, siis tuleb koorumisrestid täita ühtlaselt (täis), mis tagab ühtlase temperatuuri kooruvatele tibudele. Tühjad restid asetatakse inkubaatori alumisse sektsiooni .
Koorumine
Vastmunetud muna keemiline koostis koorega: 66% vett, 12% proteiini , 11% rasva, 1% süsivesikuid ja 11% mineraalaineid.
Koorumisrežiimil peaks olema 36-37 kraadi. Õhuniiskus ka 55%. CO2 sisaldus 0,2 ja 0,4 vahel. Ventilatsioon peab olema suurem koorumise ajal (75%).
Koorumisaken – aeg, mis kulub esimesest viimasena koorunud tibuni.Kui 24h jooksul, siis on see väga hea. Alates 36 tunnis on halb.
Kiirekasvulisel kanatõul on väiksem inkubeerimisaeg, kui aeglasel.
Miks munad on halvalõhnalised?
Trimetüülamiin (TMA) kuhjub rebus. Bakterid konverteerivad peensooles koliini TMA-ks. Maks konverdib TMA mittelõhnavaks ühendiks. Probleem tekib, kui söödaga antakse TMA-d või TMA prekursoreid (koliini, sinapiini). Kanad, kellel on defektne FMO3 geen ei tooda piisavalt ensüümi, et oksüdeerida TMA mittelõhnavaks komponendiks. TMA kuhjub rebus, mistõttu tekib kalahaisuga muna. Pruunidel munejatel esineb see. Munad on ka kalamaitselised. Nende munad ei haise, kui neile ei anta TMA-d sisaldavat sööta (nt rapsiseemned). Kesk-Euroopas kasutatakse palju. 10% pruunidest munejatest esineb FMO3- geeni defekt ja nende munad haisevad, kui rapsiseemneid anda. Olemas on geenitest, mille abil saab tuvastada defektse geeni kandjaid . Aretusest on hakatud välja jätma defektse geeni kandjaid, et saada FMO3 defektivabu pruune liine. Rapsiseemnetes on nt sinapiin. Rapsiseemned on hea, kergesti seeditav proteiiniallikas, esineb palju toorkiudu.
Kalaõlis on kõrge TMA tase. Lisaks tanniinid (linaseemnetest) ja glükosinolaadid deaktiveerivad TMA oksüdaasi. Söödakulusid saab kokku hoida, kui kasutada FMO3 defektivabu kanu.
Lindude majanduslikult kasulikud omadused ja linnukasvatussaaduste tootmise kiire kasvu soodustegurid
Suur sigivus
Munakana ja vutt munevad aastas keskmiselt 300 muna, 85%-lise koorumise puhul saadakse 255 tibu. Lihakanadelt saadakse aastas keskmiselt 150 tibu.
Lihapartidelt, kalkunitelt ja hanedelt saadakse aastas vastavalt 160, 80 ja 40 tibu. Erinevate linnuliikidega saavad konkureerida sigivuses vaid küülik ja siga, kes annavad aastas vastavalt ka kuni 60 ja 25 järglast.
Emise aastatoodangu, 25 tapaküpse peekonsea elusmassi (2500 kg) katavad aga 6 lihakana tibud.
Lühike tootmistsükkel
Munakanad hakkavad munema 140…150-päevaselt, vutid 45-päevaselt.
Koos hautamisega kulub uue põlvkonna munemahakkamiseni kanadel 161…171 ja vuttidel 61 päeva. Munakanalt saab kaks, vuttidelt 5 põlvkonda aastas.
Tapaküpseks saavad kana- ja vutibroilerid 42-päevaselt.
Kunstlik hautamine
Linnuloote emaväline arenemine on kogu tööstusliku linnukasvatuse võtmeküsimus.
Rakendades linnuloote arenguks kunstlikku hautamist, saab võimalikuks plaanipärane linnukarja(de) suurus, munade hautamisele panek , noorlindude (ka broilerite ) üleskasvatamine ja toodangumahud, seega kogu tootmistsükli planeerimine .
Noorlindude kiire kasv
Kanabroileritibu (koorumiskaal 38 g) suurendab oma kehamassi tapaküpsuseni (2,4 kg) 42 päeva kestel umbes 60 korda.
Vasikas suurendab oma sünnimassi (36 kg) samas ajavahemikus umbes 2,2 korda, seapõrsas 13 korda.
Väike söödakulu toodanguühikule
Kanabroilerid kulutavad 1 kg massi-iibele 1,6…1,8, pardibroilerid 2,3 ja kalkunibroilerid 2,4 kg segajõusööta. 1 kg kanamunamassi tootmiseks kulub 2,2 kg sööta.
Kanabroileriliha ja kanamunade tootmisel on söödakulu 1,6…1,3 korda väiksem kui sealiha tootmisel ning 3,6 ja 4,2 korda väiksem kui veise- ja lambaliha tootmisel.
Suur tapasaagis
Kanabroilerite tapasaagis on ~70%, (tapaküpseteks loetakse 40…42-päeva vanused linnud kehamassiga 2…2,2 kg, lihakeha massiga 1,4–1,5 kg).
Nuumatud hanedel ja partidel võib tapasaagis ulatuda 85%-ni (sest sisaldab palju rasva).
Noorte lihaveiste ja lammaste vastav näitaja on 55±5%.
Suur toiduainetetoodang kehamassiühiku kohta
Munavutt (kehamassiga 240 g), muneb aastas 300 muna (á 13,5 g).
Seega toodab vutt aastas umbes 4 kg kooreta munamassi, mis sisaldab 530 g valku ja 440 g lipiide . 1 kg kehamassi kohta toodab vutt valku 2200  g, lipiide 1850 g.
1 kg kehamassi kohta toodab munavutt aastas arvestuslikult toiduvalku seega 4,4 ja lipiide 3,2 korda rohkem kui kõrgetoodanguline piimalehm.
Vutid ületavad oma toodanguintensiivsuselt ca 1,8…2 korda ka kõrgetoodangulisi munakanu.
Munade ja linnuliha väga head dieetilised omadused
Noorlindude (broilerite) lihakehas on rasva 4…8%, v.a veelinnubroilerid (täiskasvanud nuumatud hanel kuni 40%). Lihakehas olev rasv on umbes 2/3 osas talletatud nahaaluse ja sisemise rasvana, mida on soovi korral kerge lihast eraldada. Linnurasv sisaldab võrreldes teiste loomsete rasvadega palju rohkem küllastamata rasvhappeid. Linnuliha on kõrge valgusisaldusega (kana- ja kalkunibroilerite rinnalihastes kuni 22%).
Linnumuna kui loote arenguks kõiki toitaineid sisaldav ja preservina käideldav toiduaine on kõrge dieetilise väärtusega.
Lihalindude tapmine, linnuliha töötlemine ja toidumunade sorteerimine on kõrgtasemel mehhaniseeritud ja automatiseeritud .
Linnukasvatussaadusi tarbivad kõik inimesed, sõltumata eri rassidest ja usulistest tõekspidamistest.
Kanamuna ehitus – elliptilise kujuga, ühest otsast jämedam.
Muna moodustumine munajuhas:
munajuha
alaosa
muna
viibimise aeg
funktsioon
lehter
15-20 min
Munasarjast vabanenud rebu liigub lehtrisse. Lehtri kaelaosas moodustub rebukeeriste valgukiht (keeriskiht). Muna viljastuskoht.
valgu-osa
3 tundi
Siin paiknevad munavalku (-valget) eritavad näärmed. Kõigepealt moodustub rebu kattev sisemine vedel munavalge kiht, seejärel tihe munavalge kiht. Muna
edasiliikumise kiirus on >2 mm minutis .
kitsus
60-70 min
Kitsuse algosa näärmete valguline (terakestena) sekreet imab vett, terakesed paisuvad ja moodustavad muna kiudkesta ning seejärel koorealuse kiudkesta.
Samaaegselt kiudkestade moodustamisega toimub ka välimise vedela valgukihi suurenemine. Kitsuses liigub muna aeglasemalt – 1,4 mm minutis.
emakas
9-21 tundi
Emakanäärmed eritavad peamiselt ainult mineraalaineid ja vett sisaldavat sekreeti. Esialgu tungivad vesi ja mineraalsoolad osmoosi tõttu läbi kiudkestade munasse, munavalk vedeldub, muna maht suureneb, kiudkestad tõmbuvad pingule. Muna on valmis, algab lubikoore moodustumine. Lubikoor moodustub välimisele kiudkestale kaltsiumkarbonaadi terakestest. Nende vahele sadestatakse valguosakesi, mis "tsementeerivad" mineraalaineosakesed. Algul tekib nibu - e mamillaarkiht, siis käsn- e spongiooskiht (moodustab 2/3 munakoore paksusest). Emakanäärmetel ei ole kaltsiumivarusid (Ca transporditakse vere kaudu). Lõpus lisatakse pigmendid (peamiselt ovoporfiriin).
tupp /kloaak
alla 1 minuti
Tupe sisepind on kaetud madalate näärmekurdudega. Näärmete sekreet katab muna õhukese valgukihina – moodustab kutiikuli – mis suleb munakoore poorid ja kaitseb muna mikroorganismide sissetungi eest. Munade hautamisel takistab vee liigset äraaurumist pooride kaudu.
MUNA MORFOLOOGILINE JA KEEMILINE KOOSTIS
Muna on emassugurakk, mis on ümbrisetud rebu, munavalge kiud- ja lubikestadega. Sisaldab kõiki organismi kasvamiseks ja arenemiseks vajalikke toitaineid. Tervetelt lindudelt saadud muna sisu on steriilne.
Linnuliik
Muna mass (g)
Kana ja munapart
60
Kalkun ja lihapart
80
Hani
120
Vutt
12
Jaanalind
1200
Muna morfoloogiline koostis:
rebu, munavalge, koorealused kiudkestad ja lubikest ( munakoor )
Munavalge ja rebu on arenevale lootele toitainete tagavaraks.
Rebu koosneb vaheldumisi paiknevast kuuest valgest ja kuuest kollasest rebu kihist ning neid katvast rebukilest (vitelliinkest).
Rebu sisemusse viib iduketta juurest rebutaela kael, mis lõpeb rebutaela e latebraga.Rebu paikneb keeriste abil munavalge sees püsivas asendis.
Munavalge koosneb neljast kihist: väline vedel (23% kogu munavalgest), keskmine tihe (57%), keskmine vedel (17%) ja sisemine tihe e keeriskiht (3%).
Munavalget ümbritseb sisemine koorealune kiudkest (e munakest) ja väljaspool asuv koorealune kiudkest (e koorekest).
Munakesta paksus on 22 µm ja koorekesta paksus 48 µm.
Kiudkestad on kokku kasvanud, välja arvatud muna tömbis otsas, kus nende vahele moodustub
muna õhuruum, mis muna säilitamisel pidevalt suureneb.
Munakoor kaitseb muna väliskeskkonna mõjude eest ja on arenevale lootele mineraalainete allikaks. Munakoore paksus on erinevatel linnuliikidel 0,2–1,6 mm, kanamunadel 0,25–0,40 mm.
Munakoores on 90–120 poori 1 cm2 kohta, kokku 7000–17 000 poori. Rohkem on poore muna tömbis otsas.
Munakoor on pealt kaetud poore sulgeva liimja kaitsekihiga – kutiikulaga. Läbi kutiikula , lubikoore pooride ja kiudkestade aurub munade säilitamisel vett, hautamise ajal toimub läbi nende gaasi- ja veevahetus.
Munakoores on anorgaaniline aine läbi põimunud orgaanilise aine kiududega, mis teeb koore vastupidavamaks. Koore vastupidavus sõltub tema paksusest ja muna kujust. Muna purustamiseks tömbist otsast on vaja 4,73 ja teravast otsast 5,57 kg rõhku.
Munakoore tugevus oleneb kanade söötmisest (sööda Ca ja P sisaldusest), kanade tõust, vanusest ja munemisintensiivsusest.
Liik
Munakoor (kiudkestadega)
Munavalge
Munarebu
Kana
9
64
27
Vutt
15
56
29
Kalkun
12
59
29
Hani
12
52
35
Part
12
53
35
Näitaja
Kanamuna (kooreta)
Munarebu
Munavalge
Munakoor
Kuivaine
25
51
12
98
Proteiin
12
17
11
3
Rasv
11
33
0,03
SV
1
1
1
Min. ained
1
1
0,6
95,1
Munakoores on kaltsiumkarbonaat (peamine) ja kaltsiumfosfaat
Kanamuna tihedus on 1,07-1,09 g/kuupcm.
Terve muna koaguleerub 57 kraadi juures, rebu kõrgema temp juures kui munavalge. Rebu külmumistemperatuur on madalam.
Kanamuna standard
Tootmise ja tarbimise seisukohalt olulisimaks tuleb pidada muna kvaliteedi- ja suuruse nõudeid. Munad jagatakse kolme kvaliteediklassi: A, B ja C. Viimasesse, C klassi kuuluvad A- ja B-klassi nõuetele mittevastavad munad ja need ei kuulu realiseerimisele kaubandusvõrgus.
A-klassi ehk värsked munad ei tohi olla enne ega pärast sorteerimist pestud ega eelnevalt mingil viisil puhastatud. 9 päeva vältel peale munemist või 7 päeva vältel peale pakendamist loetakse A-klassi mune ekstra värsketeks munadeks.
B-klassi mune iseloomustatakse standardis kui jahutatud ja säilitatud mune.
A klassi munad märgistatakse tootjakoodiga, mis koosneb numbritest ja tähtedest (näiteks 3EE12345). Tootjakood peab olema selgelt eristatav ja kergesti loetav ning vähemalt 2 mm kõrge. Tootjakoodi esimene number näitab lindude pidamisviisi:
O – mahepõllunduslik tootmine;
1 – vabalt peetavate kanade munad;
2 – õrrekanade munad;
3 – puuris peetavate kanade munad.
Järgneb tootja riigi tähis (näiteks: EE-Eesti; LV-Läti; LT-Leedu) ning lõpuks ettevõtte eraldusnumber (mis tuleb taotleda Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametist).
Kanamuna kui toiduaine
Üks kanamuna katab inimese päevasest tarbest (%): energia 3,3, valk 8,0, asendamatud aminohapped 9,4, fosfor 8,0, kaltsium 3,8, raud 5,0.
Muna sisaldab letsitiini ja lüsosüümi.
Kanamuna sisaldab kolesterooli (rebus ~230 mg). Inimese kõikides kudedes kokku on ~60 g kolesterooli ja osa sellest (~1000 mg päevas) sünteesib organism ise. Kahjuliku mõjuga on kolesterool siis, kui tema sisaldus veres ületab 2 g liitri kohta.
Kanamuna rikastatakse ω-3-rasvhapetega. Ω-3-rasvhapetel on tervistav mõju (ennetab südame- veresoonkonna haigusi, vähendab vereliistakute kleepuvust ja trombide tekke ohtu).Ω-3-rasvhapped on keeruka koostisega polüküllastamata rasvhapped (α-linoleenhape, mida rohkelt leidub lina- ja rapsiõlis). Rikastamiseks kasutatakse söödale lisatavaid lina-ja rapsiõli.