Kokkuvõte 8 kl keemiast. (3)

Millega tegeleb keemia
Keemia – teadus, mis uurib aineid ja ainetega toimuvaid muundumisi.
Puhas aine – koosneb ühte liiki aineosakestest (molekulid, aatomid või ioonid ). Kindel koostis ja kindlad omadused. Nt, keedusool (NaCl), suhkur(), kuld (Au), vask(Cu).
Ainete segu – koosneb mitme aine osakestest . Kindel koostis puudub. Omadused sõltuvad koostisest. nt, õhk, looduslik vesi, muld , pronks.
Ainete füüsikalised omadused:
Värvus, lõhn, maitse – iseloomulikud omadused, mille järgi saab aineid kergesti eristada.
Agregaatolek – aine võib tavatingimustel olaa tahke(kindel kuju), vedel(voolav, võtab anuma kuju) või gaasiline(levib kogu ruumi ulatuses).
Tihedus – näitab, kui suur on kindla ruumalaga ainekoguse mass Tähis ρ(roo). Valem ρ=m/V. Mõõtühikud: kg/m; g/cm; kg/dm.
Tugevus – aine vastupidavus painutamisele, venitamisele või survele.
Kõvadus – aine vastupidavus kriimustamisele või lõikamisele.
Sulamis- ja keemistemperatuur – puhas aine sulab ja keeb kindlal temperatuuril. Puhta aine sulamisel ja keemisel temperatuur ei muutu. Nt. S: jää 0°C, raud ~1500°C, tina 232°C. K: vesi 100°C, etanool 78°C, eeter 36°C.
Elektri- ja soojusjuhtivus – aine võime juhtida elektrir ning soojust. Head elektri- ja soojusjuhid on metallid(Ag, Cu, Al) ja soolade vesilahused.
Ohutusnõuded:
1. järgi täpselt tööjuhendis antud soovitusi ja õpetaja nõuandeid!
2. vajadusel kasuta avivahendeid nt. kittel , kummikindad jne.
3. plahvatus - ja tuleohtlike aineid hoia põletist eemal.
4. hoia töökoht puhas ja korras, väldi kemikaalide sattumist nahale, riietele ja lauale!
5. tundmatu aine lõhnaga tutvu eemalt, ära maitse!
6. pärast tööd pese käed ja korrasta laud.
7. kasuta väikeseis ainekoguseid
Katsevahendid:
Katseklaas – katsete tegemiseks, ainete kuumutamiseks (ka lahtisel leegil).
Keeduklaas – katsete tegemieks, vedelike kuumutamiseks (ei või lahtisel leegil).
Kolvid – lahuste valmistamiseks ja hoidmiseks ( kooniline - ja ümarkolb).
Statiiv - katsevahendite hoidmiseks
Mõõtesilinder – vedelike koguste ligikaudseks mõõtmiseks
Pipett – vedelike täpseks mõõtmiseks.
Tilgapipett – vedelike tilkhaaval võtmiseks.
Lehter – vedelike valamiseks .
Uhmer ja nui – tahkete ainete peenestamiseks.
Portselankauss – ainete kuumutamiseks (ei tohi lahtisel leegil).
Portselantiigel – ainete kuumutamiseks lahtisel leegil.
Tiiglitangid – kuumade asjade tõstmiseks.
Spaatel – tahkete ainete tõstmiseks
Põleti ehk piirituslamp – ainete kuumutamiseks.
Füüsikalised nähtused – ainetega toimuvad muutused, kuid aine koostis jääb samaks, nt purunemine , aine ruumala muutumine soojendamisel või rõhu tõstmisel, oleku muutumine näiteks tahke aine sulamsiel.
Keemilised nähtused – ühtedest ainetest tekivad teised ained s.t toimub keemiline reaktsioon , nt põlemine, raua roostetamine, fotosüntees.
Füüsikaliste ja keemiliste nähtuste koosesinemine nt raua kuumutamine (raua temp. Tõusmine on füüsikaline- ja rauatagi tekkimine keemikaline nähtus) ja koogi küpsetamine(vee aurumine füüsikaline- aga taina kerkimine keemiline nähtus).
Keemilise reaktsiooni tunnused:
*Valgusefekt
*Soojuse eraldumine
*Värvuse muutus
*Iseloomulik lõhn
*Gaasi eraldumine
*Sademe teke
Reaktsioonide kulgemise tingimused:
*Kuumutamine
*Süütamine
*Valgustamine
*Elektrivoolu läbijuhtimine
Lahus = lahusti + lahustunud aine
Lahus – ühtlane segu, mis koosenb lahustist ja selles ühtlaselt jaotunud ainest.
Lahustuvus – suurim aine kogus, mis võib kindlal temperatuuril lahustuda mingis kindlas lahusti koguses.
Küllastunud lahus – kui ainet ei saa enam lahustada antud temperatuuril.
Küllastumata lahus – kui ainet saab veel lahustada antud tempertatuuril.
Lahustumist saab kiirendada segamisel, soojendamisel ja peenestamisel.
Tahketa ainete lahustuvus temp. Tõstmisel kasvab, gaasidel väheneb.
Ainete eraldamine segudest:
Setitamine ja nõrutamine – vedeliku eraldamiseks mittelahustunud tahketest ainetest(jämedateralised ja suure teihedusega tahked ained). Setitamine on tahke aine sadenemine ja nõrutamine vedeliku eraldamine sademest.
Filtrimine – hõljuvate tahkete mittelahustunud ainete eraldamiseks lahusest.
Jaotuslehter – mittesegunevate vedelike eraldamiseks teineteisest (nt vesi ja bensiin ). Põhineb vedelike erineval tihedusel.
Aurusatmine – vedelikus lahustunud tahke aine kättesaamiseks nt mereveest soola saamiseks.
Destilleerimine – lahusti eraldamiseks lahusest. Seisneb vedelike aurusatmises ja sellele järgnevas kondenseerumises.
Aatomid ja keemilised elemendid
Aatom – üliväike ja neutraalne aineosake, millest koosnevad kõik ained. Läbimõõt ~ 10cm
Planetaarne aatomimudel – aatomi keskel on tuum, mis koosneb prootonitest ja neutronitest . Ümber tuuma tiirlevad elektronkihtidel elektronid.
Aatommass – aatomi mass aatommassiühikutes (1amü=1,66*10g)
Aatomituum – moodustab põhiosa aatomi massist, koosneb tuumaosakestest, positiivse laenguga.
Prooton – tuumaosake, laeng +1, mass 1. Neutron – tuumaosake, laeng 0, mass 1.
Elektronkate – koosneb elektronidest, mis on jaotunud kihtidesse. Elektron – laeng -1, mass ~0,0005
Massiarv A = prrotonite arv + neutronite arv = tuumaosakeste arv
Aatomnumber Z = tuumalaeng = prootonite arv = elektronide arv
Elektronskeemide koostamine!!! 1. kihile mahub 2é; 2. kihile 8é; 3.kihile 18é; 4. kihile 32é; väliskihile kuni 8é.
Keemiline element – kindla tuumalaenguga aatomite liik.
Isotoop – ühe ja- sama keemilise elemendi aatomid, mis erinevad neutronite arvu poolest tuumas.
Elektronskeem – koosneb keemilise elemendi sümbolist, mille kärel märgitakse elemendi tuumalaeng ning elektronide arv kihtide kaupa.
Periood – moodustavad tabelis samas reas kõrvuti asuvad elemendid. Perioodi number näitab elektronkihtide arvu aatomis. Rühm – moodustavad tabelis üksteise all asuvad lähedasete omadustega elemendid. Rühma number näitab väliskihi elektronide arvu aatomis.
Perioodilisusseadus – keemiliste elementide omadused on perioodilises sõltuvuses nende aatomite tuumalaengust.
Väärisgaas – element, mille aatomite väliselektronkiht on täielikult elektronidega täitunud, äärmiselt püsiv.
Molekulid ja ioonid . Liht- ja liitained .
Molekul – aine väikseim osake, millel on selle ainele iseloomulik koostis. Koosneb omavahel seostunud aatomitest.
Lihtaine – lihtaine molekul koosneb ühe elemendi aatomitest, nt jne.
Liitaine – liitaine molekul koosneb mitme elemendi aatomitest, nt
Molekuli valem – näitab, millistest aatomitest molekul koosneb
Indeks – näitab sama elemendi aatomite arvu molekulis
Aatomid ühinevad molekulideks, kuna nende energia on siis väiksem ja need on püsivamad.
Kaheaatomilised molekulid: O2; H2; N2; Cl2; F2; Br2.
Ioon – laenguga aatom . Aatom on liitnud või loovutanud elektrone ja omandanud laengu.
Katioon – positiivse laenguga ioon. Aatom on loovutanud väliskihi elektronid, et saavutada püsivat väliselektronkihti.
Anioon – negatiivse laenguga ioon. Aatom on liitnud väliskihti elektrone, et saavutada püsivat väliselektronkihti.
Aatomite ja ioonide erinevused:
1. Ioonid on püsivamad, kui vastavad aatomid.
2. Aatom on neutraalne, ioonil on positiivne või negatiivne laeng.
3. Ioonide omadused erinevad vastava aatomi omadustest
Katioonide teke: aatom: K:+19|2)8)8)1) ioon: K+:+19|2)8)8) K-1éK+
Anioonide teke: aatom: S:+16|2)8)6) ioon: S2- :+|2)8)8) S+2éS2-
Keemiline side – aatomite või ioonide vaheline vastasmõju, mis ühendab aatomeid molekulis või ioone kristallides
Iooniline side – erinimeliste laengutega ioonide vaheline keemiline side. Esineb aktiivse metalli ja mittemetalli vahelistes ühendites.
Kovalentne side – aatomite vaheline keemiline side, mis tekib ühise elektronpaari moodustumisel. Esineb mittemetallide liht- ja liitainetes.
Aatommass – aatomi mass aatommassiühikutes, tähis A.
Molekulmass – molekuli mass aatommassiühikutes tähis M.
Mool – ainehulga ühik (loendusühik) 1mol=6,02*10osakest.
Aatommassiühik (amü) – suhteline ühik, mille abil väljendatakse aatomite jt aineosakeste massi. 1/12 süsiniku (massiarvuga 12) aatommassist . (1amü=1,66*10g)
Lihtaine – aine, mis koosneb ühe elemendi aatomitest.
Halogeenid – VIIA rühma elemendid, lihtainena on mürgised.
Allotroop – ühe keemilise elemendi esinemine mitme erineva lihtainena. Erinevad aatomite arvu ja paigutuse poolest molekulis.
Lihtainete esinmemisvormid:
1. üksikaatomitena – väärisgaasid, nt He, Ar, Ne
2. (kaheaatomiliste) molekulidena – nt O2; H2; N2 (gaasid) ja I2, S8
3. tahkete kristallidena – nt. metallid: Au, Fe, Ca... ja mittemetallid C, P...
Lihtained  mittemetallid (esinevad üksikaatomitena, molekulidena või kristallidena. Aatomeid seovad ühised elektronpaarid) ja metallid ( kristalsed ained, aatomite vahel metalliline side. Iseloomulik hea elektri- ja soojusjuhtivus, metalne läige, head materjalid)
Liitaine – keemiline ühend, aine mis koosneb mitme erineva keemilise elemendi aatomitest.
Ühinemisreaktsioon – reaktsioon, milles ained ühinevad omavahel, moodustades uue aine. Lähteainete vahel tekivad keemilised sidemed ja energia eraldub.
Võrrandi tasakaalustamine – aatomite arvu võrdsustamine võrrandi mõlemal poolel.
Hapnik ja vesinik , nende ühendid
Õhu koostis: lämmastik ~78%; hapnik ~21% (organismid kasutavad energia saamiseks); süsihappegaas ~0,03% (taimed kasutavad fotosünteesi lähteainena); argoon ~0,93%; veeaur
Puhas õhk on läbipaistev, värvuseta, maitseta ja lõhnata.
Hapniku saamine: tööstuses  õhu fraktsioneeriv destillatsioon ja vee elektrolüüs. Laboris  vee elektrolüüs ja hapniku sisaldavate ainete lagundamine (näiteks KMnO4 kuumutamine)
Hapniku kindlakstegemine – hõõguv pird süttib hapnikus
Põlemine – ainete reageerimine hapnikuga. Liht- ja liitainet epõlemisel tekivad nende elementide ja hapniku ühendid ehk oksiidid . Põlemisel ained oksüdeeruvad.
Osüdeerumine – elektronide loovutamine
Oksüdeerija – ühend, mille osakesed liidavad elektrone
Oksiid – hapniku ühend mingi teise keemilise elemendiga
Oksüdatsiooniaste – elemendi aatomi laeng keemilises ühendis ( eeldusel , et ühend koosneb ioonidest)
1. kui metallil on püsiv o-a ehk see asub IA, IIA, IIIA rühmas, siis oksiidi nimetuses metalli o-a’d ei märgita. (MgO- magneesiumoksiid )
Kui metallil on muutuv o-a, siis määratakse see ära ja märgitakse oksiidi nimetuses. (NiO- nikkel (II)oksiid)
2. mittemetalli oksiidi nimetuses märgitakse indeksid ladina keelsete eesliidetega. (N2O5- dilämmastikpentaoksiid)
1- mono 2- di 3- tri 4- tetra 5- penta 6- heksa 7- hepta 8- okta 9- nona 10- deka .
Vesinik – värvuseta, lõhnata, maitseta gaas , mille tihedus on ~15 korda õhu tihedusest väiksem. Keemiliselt väheaktiivne. Litainena maal ei leidu, ühendite koostises on üks enamlevinud keemilise elemente maal. Kosmose on kõige levinum element (tähtede koostises). Õhus süttib vesinik põlema eraldades palju soojust (üle 2000*C), mida kasutatakse metallide sulatamisel ja keevitamisel.
Kasutamine: metallide tootmine, margariin, keevitamine , bensiin, happed , väetised.
Vesiniku saamine: tööstuses – vee elektrolüüsil 2H20->2H2+02 . laboris – metallide reageerimisel hapetega (nt Ca+2HCl->CaCl2+H2)
Paukgaas – gaasisegu, mis koosneb 2 mahuosast vesinikust ja 1 mahuosast hapnikust, on väga plahvatusohtlik.
Redoksreaktsioon – reaktsioon, milles muutuvad elementide oksüdatsiooniastmed, toimub oksüdeerumine ja redutseerumine – redutseerija oksüdeerub, oksüdeerija reduseerub
Redutseerija – aine, mille osakesed loovutavad elektrone. O-a kasvab.
Redutseerumine – elektronide liitmine . o-a väheneb.
Oksüdeerija – ühend, mille osakesed liidavad elektrone. O-a väheneb
Oksüdeerumine – elektronide loovutamine . O-a kasvab.
Vesi – puhas vesi on läbipaistev, värvuseta, lõhnata ja peaaegu maitseta. 71% kogu maakerast katab vesi. tihedus kõige suurem 4*C juures. Külmumisel vesi paisub , tihedus väheneb. Veel on väga suur erisoojus ja aurustumissoojus .
Vesi lahustina – maailmas enamkasutatav lahusti. Vees lahustuvad hästi ained, mille osakesed seostuvad tugevasti vee polaarsete molekulidega, nt alused, soolad ja happed. Halvasti lahustuvad vees ained, mille osakestel ei esine olulist vastastiktoimet vee molekulidega, nt parafiin, bensiin, eeter ja paljus süsinikuühendid.
Soojusmahtuvus – väljendab soojushulka, mis on vajalik kogu vaadeldava ainekoguse soojendamiseks 1*C võrra.
Erisoojus – näitab soojushulka, mis on vajalik 1g aine temperatuuri tõstmiseks 1*C võrra.
Aurustumissoojus – kindla ainekoguse aurustamiseks vajalik soojushulk
Kapillaarsus – vedeliku üles liikumine mööda peenikest toru, sel on tähtis osa taimede jaoks niiskuse ja toitainete kättesaamisel mullast.
Märgumine – vedeliku laiali valgumine mingi materjali pinnal, hästi märguvad need ained, mis vee molekulidega seostuvad
Pundumine – aine paisumine vee toimel. Nt želatiin, puit, jahutooted
Lahuse massiprotsent – näitab mitu massiosa (g) lahustunud ainet on 100 massiosas(g) lahuses. Massiprotsendi tähis: P
m- lahuse mass(g); m1- lahustunud aine mass(g); m2- lahusti mass(g)
Hape – aine, mis annab lahusesse vesinikioone . Hapu maitsega; muudavad lakmuse punaseks; reageerivad metallidega eraldades vesinikku; on söövitavad.
Leidumine: sidrunhape ( sidrun , apelsin ), õunhape(õun, ploom , pirn), piimhape , oblikhape( rabarber , jänesekapsas jne), salitsüülhape( pohl , jõhvikas), süsihape(karastusjook), äädikhape.
Kindlaks tegemiseks kasutatakse indikaatoreid – ained, mis muudavad lahuste toimel oma värvust, nt lakmusepaber, mustikamahl , universaalindikaator. Lakmuselahus muutub hapete toimel punaseks.
Happemolekul koosneb ja jaguneb lahuses vesinikiooniks(H) ja happe aniooniks.
Hapete liigitamine: 1. hapnikhapped (nt H2SO4 , HNO3 , H2CO3) ja hapnikku mittesisaldavad happed (nt HCl , H2S)
2. üheprootonilised happed (nt HCl , HNO3) ja mitmeprootonilised happed (nt H2SO4 , H2CO3 , H3PO4)
3. tugevad happed – kõik happe molekulid jagunevad lahuses ioonideks (nt H2SO4 , HNO3 , HCl , H3PO4) ja nõrgad happed – ainult osa happe molekule jaguneb lahuses ioonideks (nt H2S , H2CO3 , CH3COOH )
Ohutusnõuded: Vältida hapete sattumist nahale, riietele, lauale. Vajadusel kasuta kaitsevahendeid, nt kummikindad, kittel. Kui hapet satub nahale, siis pesta külma veega ja loputada söögisooda lahusega. Hapete lahjendamisel valame hapet veele .
[ metall + hape  sool + vesinik] alati on redutseerijaks metall ja oksüdeerijaks vesinik.
HCl – vesinikkloriidhape ehk soolhape . Tugev hape. Saadakse gaasilise vesinikkloriidi juhtimisel vette. Terava lõhnaga, kahjustab hingamisteid. Maomahl on 0,5% HCl lahus.
H2S – divesiniksulfiidhape. Saadakse gaasilise divesiniksulfiidi juhtimisel vette. Mädamuna lõhnaga.
H2SO4 – väävelhape. Tugev hape, mis on oksüdeerijaks. Saadakse vääveltrioksiidi reageerimisel veega SO3+H2O->H2SO4 . Õlitaoline vedelik, mis seob õhu niiskust.
H2SO3 – väävlishape. Keskmise tugevusega hape. Saadakse vääveldioksiidi reageerimisel veega SO2+H2O->H2SO3 .
H2CO3 – süsihape. Väga nõrk hape. Hapuka maitsega. Saamine: CO2+H2OH2CO3 .
Happeline oksiid – hapetele vastav mittemetallioksiid . [happeline oksiid + vesi  hape]
Happevihmad – põhjustavad peamiselt SO2, NO, NO2, mis reageerivad õhus veeauruga ja moodustavad vastavad happed. Kahjustavad loodust (eriti tundlikud on okaspuud ) ja ka mitmesuguseid metallkonstruktsioone, ehitisi , skulptuure jm.
Alus – aine, mis annab lahusesse hüdroksiidioone (OH-ioone)
Leelis – vees hästi lahustuvad tugevad alused. (IA ja IIA rühma metallide hüdroksiidid).
Leidumine: seebilahus, pesupulbrilahus, soodalahus, puhastusvahendid , kaltsiumhüdroksiidi lahus(kustutatud lubi )
Indikaator nt lakmuspaber või –lahus -> siniseks , fenoolftaleiin -> roosakaspunaseks
Omadused: käega katsumisel libedad, söövitava toimega, muudavad lakmuse siniseks
Kõik alustele iseloomulikud omadused on tingitud hüdroksiidioonisdest.
Ohutusnõuded: Vältida aluste sattumist nahale, riietele, lauale. Vajadusel kasuta kaitsevahendeid, nt kummikindad, kittel. Kui alust satub nahale, siis pesta külma veega ja loputada nõrga äädikhappe lahusega. Ei tohi sattuda silma, võib jääda pimedaks.
Alused on kristalsed ained, mis vees lahustudesd jagunevad metalliioonideks ja hüdroksiidioonideks (OH).
Alused -> tugevad alused: lahustuvad vees: leelised ; ja nõrgad alused: vees praktiliselt lahustumatud : kõik ülejäänud.
Hüdroksiidioonide arvu valemis määrab ära metalli oksüdatsiooniaste.
Kui metallil on püsiv o-a, siis nimetuses metalli o-a’d ei märgita, nt Ba(OH)2 – baariumhüdroksiid
Kui metallil on muutuv o-a, siis märgitakse see nimetuses, nt Fe(OH)3 – raud(III)hüdroksiid
NaOH – naatriumhüdroksiid ehk seebikivi – väga tugev leelis, valge tahke aine, lahustub hästi vees, seob tugevasti õhuniiskust, sellest saab seepi .
Ca(OH)2 – kaltsiumhüdroksiid ehk kustutatud lubi – CaO+H2OCa(OH)2, lahustub vees suhteliselt vähe, lubjapiim – vee ja kustutatud lubja segu; lubjavesi – tugevate aluseliste omadustega lubjapiima filtraat ; lubimört – kustutatud lubja, liiva ja vee segu.
NH3*H2O – ammoniaakhüdraat ehk nuuskpiiritus
Aluseline oksiid – alusele vastav metalli oksiid.
Ühinemisreaktsioon – reaktsioon, kus kaks või enam ainet ühinevad omavahel, moodustades uue aine. Energia eraldub.
[aluseline oksiid (NB! Ainult IA ja IIA metallide oksiidid) + vesi  alus]
Lagunemisreaktsioon – reaktsioon, kus aine laguneb kaheks või enamaks aineks. Energia neeldub.
[alus (NB! Ei lagune IA rühma hüdroksiidid) aluseline oksiid + vesi]
Neutralisatsioonireaktsioon – happe ja aluse vaheline reaktsioon, kus saadustena tekivad sool ja vesi. (Hape + Alus  Sool + Vesi)
Lahuse pH – väljendab vesinikioonide sisaldust lahuses.
Happeline lahus – ülekaalus vesinikioonid, pH7 nt söögisooda-, pesusooda - ja leelise lahus
pH määramiseks kasutatakse universaalindikaatoreid, täpsemaks mõõtmiseks kasutatakse pH-meetreid.
Sool – kristalne aine, mis koosneb metalli katioonidest ja happe anioonidest.
Soolade valemid ja nimetused! Na3PO4 – naatriumfosfaat; AlCl3 – alumiiniumkloriid; FeSO4 – raud(II) sulfaat ; CuCl2 – vask(II)kloriid
NaCl Naatriumkloriid ehk keedusool – püsiv aine, keemiliselt väheaktiivne, kõrge sulamistemperatuuriga ; lähteaineks naatriumi, kloori ja nende ühendite tootmisel; looduses leidub lahustunult merevees ja soolajärvedes ning tahke mineraali kivisoolana; kasutatakse ka toitude valmistamisel
Na2CO3 Sooda ehk pesusooda – valge kristalne aine, mille vesilahused on üsna tugevalt aluselised ; tugeva peseva ja ka mõnevõrra söövitava toimega; kasutatakse lähteainena paljude toodete, nt klaasi ja mitmete pesuvahendite, valmistamisel.
NaHCO3 Söögisooda – lahused nõrgalt aluselised; kasutatakse küpsetuspulbrite koostises koos nõrkade hapetega, nt sidrunhappega; reageerimisel happega eraldub gaasiline CO2, mis kergitab küpsevat tainast .
CaCO3 Kaltsiumkarbonaat – vees praktiliselt lahustumatu, kuid tundlik hapete suhtes; põhiaineks mitmete kivimite ja mineraalide koostises, nt lubjakivi , marmor , looduslik kriit jt; leidub ka luudes , munakoortes, tigude ja karpide kodades ja looduslikes pärlites.
CaSO4 kaltsiumsulfaat (kips) – vees vähelahustuv, kuid veega segatult kivistub tahkeks massiks – kipsiks CaSO4*H2O; kipsi kasutatakse ehitusmaterjalina, kujude valmistamisel ning lahaste tegemiseks luumurdude korral.
Lämmastikväetised – eelkõige mitmed nitraadid ( KNO3 , NaNO3, Ca(NO3)2) ning ammooniumsoolad ( NH4NO3 ).
Kaaliumväetised – põhilised on kaaliumkloriid KCl ja kaaliumnitrat KNO3
Nii lämmastik- kui ka kaaliumväetised lahustuvad vees hästi, omastavad taimed neid kergesti.
Fosforiühendid – Ca3(PO4)2 kaltsiumfosfaat – maavara fosforiidi põhiline koostisosa ; vees praktiliselt ei lahustu, seetõttu ei sobi otseselt väetiseks.
Superfosfaat – üks sagedamini kasutatavaid fosforväetis; sisaldab Ca(H2PO4)2, mis lahustub vees üsna hästi.
Soolade saamine:
METALL + HAPE → SOOL + VESINIK (H2) Mg + 2HCl → MgCl2 + H2
ALUS + HAPE → SOOL + VESI LiOH + HNO3 → LiNO3 + H2O
ALUSELINE OKSIID + HAPE → SOOL + VESI Al2O3 + 3H2SO4 → Al2(SO4)3 + 3H2O
ALUS + HAPPELINE OKSIID → SOOL + VESI 6Be(OH)2 + P4O10 → 2Be3(PO4)2 + 6H2O
ALUSELINE OKSIID + HAPPELINE OKSIID → SOOL Na2O + SO3 → Na2SO4
METALL + MITTEMETALL → SOOL 2Li + Br2 → 2LiBr
Happelised oksiidid – SO2 ; SO3 ; CO2 ; P4O10 ; N2O5
Kaheaatomilised molekulid – O2 ; H2 ; N2 ; F2 ; Cl2 ; Br2 ; I2 ; At2