Keemia riigieksami põhimõisted (14)

PÕHIMÕISTED
AATOM - aineosake , koosneb tuumast ja elektronidest; molekuli koostisosa.
TUUMALAENG – võrdub arvuliselt elemendi järjenumbriga perioodilisussüsteemis.
ELEKTRONKATE – tuuma ümbritsevad elektronid.
ELEKTRONIDE VÄLISKIHT – elektronide arv väliskihil ehk elemendi rühmanumber, välisel elektronkihil võib olla kuni 8 elektroni.
KEEMILINE ELEMENT – kindla ühesuguse tuumalaenguga aatomite liik.
IOON – laenguga aatom või aatomite rühmitus.
KATIOON – positiivse laenguga ioon.
ANIOON – negatiivse laenguga ioon.
MOLEKUL – liht- või liitaine väikseim osake, millel on kõik selle aine põhilised keemilised omadused, koosneb aatomitest.
AATOMMASS – aatommassiühikutes väljendatud aatomi suhteline mass.
MOOL – aine hulk, mis sisaldab 6* 1023 aineosakest.
MOLAARMASS – aine ühe mooli mass grammides .
AVOGADRO ARV – osakeste arv ühes moolis aines; NA=6,02*1023 dm3/mol.
GAASI MOLAARRUUMALA – kõikide gaaside ühe mooli ruumala normaaltingimustes; Vm=22,4 dm3.
KEEMILINE SIDE – aineosakeste vahelise vastasmõju kindel viis, tekkes osalevad väliskihi elektronid.
MITTEPOLAARNE KOVALENTNE SIDE – sama elemendi aatomite vahel, elektronegatiivsused on ühesugused. ∆X=0.
POLAARNE KOVALENTNE SIDE – moodustub erinevate mittemetallide aatomite vahel, elektronegatiivsused erinevad vähe, ühine elektronpaar on elektronegatiivsema poolt. ∆X1,7.
METALLILINE SIDE – moodustavad metalliaatomid metallides, teostub metalliioonide ja neile ühiste elektronide kaudu.
VESINIKSIDE – esineb sama aine molekulide vahel, esineb ainetes, kus vesinik on vahetult seotud kas hapniku, lämmastiku või fluoriga.
LIHTAINE – koosneb ainult ühe ja sama elemendi aatomitest. Nt metall , mittemetall.
LIITAINE – keemiline ühend, koosneb mitmest elemendist. Nt oksiidid , happed , alused, soolad , alkoholid, süsivesinikud.
KRISTALL – korrapärase struktuuriga tahke keha.
METALL – lihtaine, millel on metallidele iseloomulikud omadused (läige, juhivad hästi soojust ja elektrit, enamasti plastilised ja sepistatavad, madal elektronegatiivsus ).
MITTEMETALL – lihtaine, millel puuduvad metallidele iseloomulikud omadused (metalliläige, haprad , juhivad halvasti soojust ja elektrit, kõrge elektronegatiivsus).
AINE VALEM – väljendab liht- ja liitaine koostist.
INDEKS – näitab aatomite arvu molekulis ja ioonide arvu ioonühendi valemis.
KEEMILISE REAKTSIOONI VÕRRAND – keemilise rekatsiooni üleskirjutus valemite abil, vasakul pool on reaktsiooni lähteained, paremal saadused .
KORDAJA REAKTSIOONIVÕRRANDIS – tasakaalustab reaktsiooni, näitab võrrandis olevate ainete molekulide või aatomite arvu.
LIITAINE PROTSENDILINE KOOSTIS – iga elemendi protsendiline sisaldus.
LAGUNEMISREAKTSIOON – ühe aine lagunemisel moodustavad kaks või enam uut ainet.
ÜHINEMISREAKTSIOON – kahest või enamast lähteainest moodustub uus aine.
ASENDUSREAKTSIOON – lihtaine aatomid asendavad ühendi koostises oleva elemendi aatomeid.
POLÜMERISATSIOON – ühe ja sama aine paljude molekulide liitumine, mille tulemusena tekib uute omaduste ja väga suure molaarmassiga aine.
OKSÜDEERIJA – aine, mille koostisse kuuluva elemendi o.a. antud reaktsiooni käigus väheneb, liidab elektrone.
REDUTSEERIJA – aine, mille koostisesse kuuluva elemendi o.a. antud reaktsiooni käigus suureneb, loovutab elektrone.
REDOKSREAKTSIOON – reaktsioon , mille kulgemisel muutub reageerivate ainete koostiselementide o.a.
OKSÜDEERUMINE – elektronide loovutamine aatomitelt, ioonidelt või molekulidelt, elemendi o.a. suureneb.
REDUTSEERUMINE – elektronide liitumine aatomitega, ioonidega või molekulidega, elemendi o.a. väheneb.
OKSÜDATSIOONIASTE – vastab laengule, mida aatom omandaks, kui kõik elektronpaarid on nihkunud elektronegatiivsema elemendi aatomi poole, lihtaine o.a. on 0.
ELEKTROLÜÜS – aine lagundamine elektrivoolu toimel.
KORROSIOON – metallide keemiline hävimine ümbritseva keskkonna toimel.
LAHUS – koosneb lahustist ja lahustunud ainest.
LAHUSTI – aine, milles lahustunud aine pihustub ja jaotub ühtlaselt.
LAHUSTUNUD AINE – aine, mis on ühtlaselt jaotunud teises aines.
LAHUSE PROTSENDILINE KOOSTIS – näitab mitu massiosa ainet on lahustunud 100 massiosas lahuses; lahustunud aine sisaldus protsentides.
LAHUSTUVUS – aine suurim mass grammides, mis antud temperatuuril lahustub 100g lahustis (vees).
SOLVATATSIOON (HÜDRATSIOON) – lahustumine ja lahustumisel molekulide liitumine lahusti molekulidega.
LAHUSTUMISE SOOJUSEFEKT – soojushulk , mis lahustumisel vabaned või neeldub,
HÜDRAATUMINE on :
EKSOTERMILINE – eraldub soojust.
ENDOTERMILINE – soojus neeldub (lõhkumiseks on vaja energiat).
KÜLLASTUNUD AINE – lahus, milles antud temperatuuril ainet enam ei lahustu.
KÜLLASTUMATA LAHUS – lahus, milles antud temperatuuril veel sama ainet lahustub.
KRISTALLHÜDRAAT – aine, mis tekib, kui sool kristallub lahuses koos kristallveega; kristallilises olekus hüdraat.
KOLLOIDLAHUS – (ühelt poolt tõeliste lahuste ning teiselt poolt emulsioonide , suspensioonide ja aerosoolide vahel); kolloidosakesi sisaldav lahus, nad on molekulide kogum mõõtmetega 10-5-10-7.
EMULSIOON – tekib kahe teineteises mittelahustuva vedeliku segunemisel.
SUSPENSIOON – tekib tahke aine pihustamisel teda mittelahustavasse vedelikku.
AEROSOOL – tekib tahke aine või vedeliku pihustamisel gaasi.
VAHT – dispersne keskkond, kus gaasi on pihustatud vedelikku või tahkesse ainesse .
VEE KAREDUS – põhjustavad Ca ja Mg- ioonid .
MÖÖDUS KAREDUS – saab kõrvaldada keetmisega, on tingitud vees lahustunud Ca ja Mg vesinikkarbonaadist.
PÜSIV KAREDUS – ei ole võimalik kõrvaldada, on tingitud Ca ja Mg sulfaatidest ja kloriididest.
ELEKTROLÜÜTILINE DISSOTSIATSIOON – ioone sisaldavate lahuste tekkimine elektrolüütide lahustumisel.
ELEKTROLÜÜT – hapete, aluste, soolade vesilahused, juhivad elektrivoolu.
DISSOTSIATSIOONIMÄÄR – iseloomustab kindlat vahekorda ioonide ja dissotseerumata molekulide vahel. Näitab milline osa molekulidest on jagunenud ioonideks.
α30% - tugev elektrolüüt.
ioonideks dissotseerunud molekulide arv * 100%
α = -------------------------------------------------------------
lahustunud aine molekulide üldarv
MITTEPOLAARSED AINED – mittepolaarsetest molekulidest koosneb aine.
POLAARSED AINED – polaarsetest molekulidest koosnev aine.
IOONILISED AINED – ioonilise kristallvõrega aine, milles osakesed on seotud ioonilise sidemega.
ELEKTROLÜÜDI LAHUS – elektrolüüdid on jagunenud ioonideks, juhib elektrivoolu.
LAHUSE ELEKTRIJUHTIVUS – kui lahuses on ioonid, juhib lahus elektrit.
HAPE – (aine, mis annab lahusesse vesinikioone ) elektrolüüt, mille dissotsiatsioonil katioonidena moodustuvad üksnes vesinikioonid.
HAPPELINE OKSIID – mittemetallioksiid , mis vastab mingile happele ; alusega reageerides annavad soola ja vee.
TUGEV HAPE – lahuses täielikult dissotseerumun ioonideks: H2SO4; HNO3 ; HCl.
NÕRK HAPE – lahustumisel osaliselt dissotseerub ioonideks: H2S; H2CO3; H4SiO4.
ALUS EHK HÜDROKSIID – (aine, mis annab lahusesse hüdroksiidioone) elektrolüüt, mille dissotsiatsioonil anioonidena moodustuvad üksnes hüdroksiidioonid.
ALUSELINE OKSIID – metallioksiid , mis reageerides happega annab soola ja vee.
LEELIS – vees lahustuv alus. IA ja IIA rühma metallid, söövitavad.
NEUTRALISATSIOONIREAKTSIOON – aluse ja happe vaheline reaktsioon, saadusteks sool ja vesi.
LAHUSE pH SKAALA – näitab keskkonna happelisust; skaala 0 kuni 14.
pH=7 – neutraalne keskkond.
pH>7 – aluseline keskkond.
PH