Keskaegse linlase toidulaud (1)

Tallinna Ülikool
Ajaloo Instituut
KESKAEGSE LINLASE TOIDULAUD
Referaat
Juhendaja : Ajaloolane Priit Raudkivi, Phd
Tallinn 2011
SISUKORD#
SISSEJUHATUS 2
1. TOIDUAINETE VALIK LIIVIMAAL 2
2. LINNAELANIKU TOIDULAUD 2
3. JOOGID JA JOOGIKULTUUR 2
4. PIDUSÖÖMING 2
5. ARGIPÄEVA TOIT 2
KOKKUVÕTE 2
SISSEJUHATUS
Referaadi teema on valitud keskaegse linlase toidulaud, söömine - joomine maal ja linnas keskajal.
Keskaegne elanikkond jagunes kolmeks seisuseks: aadlikeks, vaimulikeks ja lihtrahvaks, kes koosnes talupoegadest, käsitöölistest ning kaupmeestest. Linnaelanikud olid rikkamad, mistõttu nad võisid lubada endale rohkem ja saadi ka pidada pidusid. Maaelanikud tegelesid suurema osa ajast tööga, mis mõjutas ka nende seltsielu.
Toitumine pole ainult inimese elementaarne bioloogiline vajadus, sellel on ka alati sügav sotsiaalne ja kultuuriline sisu ning selle pärast on toitumiskultuur ka ajaloo uurimusobjekt.1
Paljude inimeste koolipõlves kujunenud kujutlus keskajast kui kultuuri allakäigu ja vaimupimeduse perioodist on mitmeti ühe­külgne ja kohati koguni väär. Inimkonna ajaloos ei tähendanud keskaeg sugugi aren­gu peatumist, veel vähem tagasiminekut. See pikk ajajärk andis paljugi uut tootmise, olustiku ja kultuuri arengule.
Põltsam, I. (2002). Söömine-joomine keskaegses Tallinnas raamatus käsitletakse inimese toitumiskultuuri vastavalt majanduse arengutasemele ja keskaja Euroopa ühiskonnale. Vaatluse all on keskaja linn – toiduainete tootmine ja toidukaubandus linnas, et saada ettekujutust toiduainete tarbimisest linnas. Linnaelanike toidulaud – mida Tallinna elanikud sõid ja jõid, millised olid nende toitumist määranud tegurid ning argipäeva toitumise erinevus pidusöökidest.2 Raamatus käsitletakse ka linnaelanike igapäevast toitumist mõjutavaid tegureid. Jälgitakse toidu ja toitumisega seotud erinevate pidustuste ja tähtpäevade traditsioone ning tavasid, keskendudes pidusöögi kulinaarsele küljele, kuidas neid läbi viidi.
Inimeste huvi vaatemängude vastu rahuldasid suu­red vabaõhuetendused — müsteeriumid ja turniirid. Nendest ja teistestki kul­tuuri- ning olustikku puutuvatest seikadest on käesolevas raamatus juttu.
1. TOIDUAINETE VALIK LIIVIMAAL
Keskaja majandus oli agraarse iseloomuga, st põhines maal, mis kindlustas eluks hädavajaliku. Põllutöö jäi tervenisti talupoja õlgadele, kõik teised ühiskonnakihid elasid tema kulul ning nende heaolu olenes talupoja majanduslikust tegevusest.
Linn oli keskajal samuti agraarse iseloomuga, st linlaste eluviis sarnanes paljus külaelanike omaga – loomakasvatus , aiandus ja kalandus etendasid linlaste majanduslikus tegevuses suurt osa. Elu linnas erines ainult väikeste variatsioonide poolest külaelust. Linnamüüri ette kerkinud eeslinnades asusid elanike aiad, põllumaad, väiksemaid aialappe leidus ka linnas sees. Seal kasvatati oma tarbeks köögivilju, maitsetaimi, puuvilju , isegi vilja.
Märkimisväärselt oli levinud loomapidamine.3
Keskaja Euroopas kuulus inimese toidusedelis kõige tähtsam koht teraviljadest valmistatud toitudele , ennekõike muidugi leivale, kuid ka putrudele, suppidele jne. Muinasajal olid Eesti peamisteks viljakultuurideks rukis ja oder . Samuti kasvatati ka tatart, kaera ja nisu.
Seoses talivilja kasvatamisega kujunesid eeldused kolmeviljasüsteemi levikuks. See oli maaviljeluse tähtsaim uuendus, mis keskaeg kaasa tõi. Selle tulemusena kasvas haritava maa pindala, suurenes saagikus, mitmekesistus toodangu sortiment ning tänu sellele paranes oluliselt inimeste toitumine.
Juba iidsetest aegadest mängisid meie esivanemate toidulaual suurt rolli kaunviljad. Enim kasutatavad olid hernes, põlduba ja lääts. Nad sisaldavad kõrsviljadega võrreldes palju rohkem valkaineid, nende kasvatamine on lihtsam, sest nad on mulla suhtes vähenõudlikud ja nende väetisetarve on väike. Köögiviljadest domineerisid keskaja inimeste toidulaual enim kapsas , naeris, kaalikas , porgand, redis , söögipeet, rõigas, pastinaat, kurk ja petersell.
Mitmeid maitse- ja ravimtaimi kasvatas keskaja inimene oma aias, kuna idamaised vürtsid olid kallid. Kõige tuntumad maitseained olid petersell, aedruut , sibul , rõigas, küüslauk, aedtill , kummel, salvei , mädarõigas, aedseller, sibul ja unimagun.
Puuviljakasvatuse kohta leidub kirjalikes allikates napilt teateid ja seetõttu ka selles raamatus. Algselt kasvatati õunu ja pirne ja hiljem lisandusid neile kirsid , küdooniad ja ploomid . Arvatakse, et ka kreegid.
Loomakasvatuse osatähtsus taludes pidi keskajal olema suur, sest loomakasvatussaadused moodustasid 10-20% loonusandamite koguväärtusest. Peamised lihaloomad olid ikka sead, lambad ja kodulinnud( kanad , kabunatid, haned ). Keskaja komme hobuse liha toiduks tarvitada taandus ning sel polnud enam mingit arvestatavat osa.
Kala oli keskajal igapäevase toidu väga oluline osa, see oli rahva silmis hinnatud toit. Siseveekogudest püüti latikat, ahvenat, särge, haugi , peipsi tinti, rääbist jm, samuti vähki. Narva jõest püüti silmu , angerjat ja lõhet, kuid need läksid enamjaolt ekspordiks. Mere kalasaagis oli esikohal räim, lest, kilu , tursk, koha, haug ja angerjas . Enamasti kalu kas kuivatati või soolati, suitsutamine oli alles hilisema aja nähtus.
Oma osa toidulaua mitmekesistajana oli keskajal jahisaagil. Kütiti põtru, jäneseid, hirvi ja igasugu metslinde. Metsast korjati ka metsmaasikaid, vaarikaid, mustikaid, murakaid, sinikaid, jõhvikaid, pähkleid ning seeni.
Keskajal imporditi ka sisse palju tooteid. Nõutuim maitseaine sool oli ühtlasi üks tähtsaim impordiartikkel. Suhkru osa hansakaubanduses jäi tagasihoidlikumaks. Soola järel tähtsuselt teine impordiartikkel oli heeringas . Palju saabus vürtse, maitsepuuvilju ja puuvilju: ingver , pipar, nelk , safran, kannel , muskaatõied ja -pählid, kalgan, kardemon , paradiisitera, nelgipipar, kalmus, rooma köömen, kubeebpipar, loorber, aniis , oliivid, ussipujuseemned, viigimarjad, sidrunid , datlid, apelsinid , kreekapähklid, humal. Teraviljadest imporditi tõenäoliselt riisi ja hirssi. Piimasaadustest veeti Läänest Tallinna palju erinevaid sorte juustu.
Soolale järgnes teisena imporditavusest oli heeringas ning Liivimaale transporditi ka kuivatatud turska. Heeringas oli üheks nõutavamaks lihtrahva peolaual.
2. LINNAELANIKU TOIDULAUD
Keskajal tarvitati Tallinnas liha palju ja laias valikus : nii härja-, veise- lamba-, kitse -, vasika- kui ka linnuliha . Toore liha kõrval tuli ette veel selliseid kaubaartikleid nagu sink , suitsuvorst , keel, seakülg, kuivataud liha, soolaliha , kuivatatud keel, (sea) pekk ja praeliha. Keskajal ei lastud loomast ühtki osa raisku minna, ära tarvitati ka sisikond, veri , sea jm. Tavaliselt oli ka keskaja linnas kindel ametimees, kes tegeles rupskitega.
Erinevalt koduloomadelihast oli metsloomaliha keskajal luksusartikkel, oma sotsiaalse staatuse ja ühiskondliku positsiooni rõhutamise vahend.
Kala söödi keskajal palju ja meeleldi. Täiesti asendamatuks muutus kala paastu ajal, mis kestis umbes kolmandik aastast. Tallinas müüdi räime, lõhet, turska, tinti, lesta, silmu, tuure, hauge, angerjat, ahvenat, latikat, Tartu havit, heeringat, kuivatatud turska jne, lõpetades kalamarjaga. Kalaäri oli Liivimaal nii tulus , et sellega tegelesid isegi suurkaupmehed.
Mõne uurija väitel muutus leib tavaliseks toiduks alles 18. sajandil. Selle ajani oli põhiline söök puder, leib polnud peatoidus, vaid ainult lisaroog ülemkihi laual. Esialgu hakati tarvitama igapäevaseks toiduks hapendatud rukkileiba , mis asendas varasema odraleiva. Liha ja kala muutusid leivakõrvaseks. Võib arvata, et keskajal sõid vaesed linnakodanikud nagu talupojadki puuduse tõttu vähemkvaliteetsest, aganarohketest tuulamata viljadest tehtud ning kliidega segatud jahust küpsetatud leib.
3. JOOGID JA JOOGIKULTUUR
Keskaja olustikus aga omandasid erilise tähtsuse joovastavad joogid, mis ei pakkunud ainult lisa toidulauale, vaid ka tröösti ja joovastust. Nende abil sai rõhutada oma sotsiaalset positsiooni ja väljendada lugupidamist, ühtlasi kehtisid joogid alati maksevahendina
Jookide valik oli keskaja Euroopas vaeste ja jõukate jaoks üsna ühesugune, isiku sotsiaalset kuuluvust, tema positsiooni ühiskonnas näitas ja rõhutas joogi kvaliteet. Paikkonna geograafilisest asukohast sõltuvalt oli tähtsaim igapäevane keelekaste kas mõni teraviljast hapendatud jook , ennekõike õlu, või viinamarjavein. Veejoomist võeti kui märki puudusest.
Levinumaid teraviljast hapendatud jooke oli keskaja Tallinnas dunnenber. Kahjuks pole täpselt teada, mis joogiga oli tegu. Mõdu valmistamine toimus Tallinnas range kontrolli all: „See saksa mees, kes teeb mõdu müügiks, ei või pruulida õlut müügiks“.4
Keskaja Tallinnas valitses vaieldamatult õlu, mis maitses ühtviisi hästi nii talupoegadele, linnaelanikele kui ka feodaalisandatele. Keskaja kroonikud , näiteks Jean Froissart, nimetasid õlut tema populaarsuse pärast vedelaks leivaks.
Kõige kõrgemalt hinnati peeni lõunamaiseid veine . Seda joodi üksnes pidulikel puhkudel ning õllega võrreldes tunduvalt väiksemates kogustes . Kõige levinumad veinisordid olid Tallinnas reinvein5, romenii6 ja malvasiir7.
Keskaja alguse poole oli viin rohkem luksuskaup rikastele. Hiljem hakkas viina tarbimine järsult tõusma, kuid õllele see konkurentsi ei pakkunud.
Õlle tähtsust keskaja inimese toidulaual on raske alahinnata: suur toituvus, energia- ja vitamiinirikkus tegid selle võrdväärseks leivaga. Eriti oluliseks muutus õlu paastu ajal, pakkudes olulist täiendust ühekülgsele ja kesisele toidule.
Õlut vajasid kõrtsmikud, kes väljaspool linnamüüre kõrtsi pidasid, õlleta ei saadud ka läbi perekondlikel pidustustel, seltskondlikel üritustel ega vastuvõttudel.
Keskaja Tallinnas valitses vaieldamatult õlu, mis oli ühteviisi hea nii skorbuudi vastu kui ka meelelahutuseks , ometi jääb faktiks, et peeni lõunamaiseid veine hinnati alati õllest kõrgemalt. Importveinid olid kaalukad luksuskaubad, mida igaüks ei võinud endale lubada. Veini joodi üksnes pidulikel puhkudel ning õllega võrreldes tunduvalt väiksemates kogustes.8
Keskajal ei rahuldutud üksnes puhaste, naturaalsete veinide joomisega, vaid muudeti neid suurepärasemaks igasuguste lisanditega: mee, suhkru ja tol ajal nii armastatud vürtsidega. Veini kvaliteet oli väga kõikuv ning mõnigi kord muutus see alles joodavaks alles pärast vürtside lisamist. Vürtsiveine peeti niihästi mõnusaks joogiks kui ka arstimiks. Vürtsid ja maitseaine annavad veinile erilise kanguse ning muudavad ja muudavad maitse paremaks. Ühtlasi takistab vürtside mõju veinil rikneda, annab meeldiva lõhna ja tõstab söögiisu.9
Keskaja alkohoolsetest jookides jääb veel mainida viina, mille valmistamine sai alguse 12. saj. Viin oli kallis ning alguses kasutati ainult meditsiiniliseks otstarbeks; viina valmistati kloostrites ja apteekides . Veel 15. saj oli viin saksamaal luksuskaup, ent juba järgmisel sajandil viina tarbimine kasvas järsult, eriti Põhja-ja Kesk Euroopas.10
Õlle- ja veinisortide rohkust arvestades ei ole sugugi üllatav pigem ootuspärane, et keskaja inimesed ka ise seda küllust vääriliselt hinnata oskasid ega lasknud ennast mitu korda paluda peekrit tõstma. Iga mehe tublidus pandi õieti proovile alles õllejoomisel proovile: „Kes seal paremini suutis lakkuda ja priisata, lüüa, torgata ja rüselda, see oli see kõige esimene kukk ja seati teiste poolt ülemisse otsa istuma ja anti temale au”.11
Alkoholismi kui probleem keskaja ühiskonnas ei teadvustatud. Kui mõni mees mõistlikult juua ei osanud ehk oma piiri ei teadnud, oli see tema enda süü ja ta vääris karistamist. Seadus ütles nii, et „ Kes niipalju joob, et oksendab, saab trahvida 2 katle täie õllega”.12 See aga ei muutunud suhtumist alkoholi. Kogu elu keerles vägijookide ümber – need olid inimelu lahutamatud koostisosad. Kui mõnikord püütigi inimestele rääkida alkoholi kahjustavast mõjust, jõid inimesed ikka edasi ja need manitsused jäid hüüdjaks hääleks kõrbes.
4. PIDUSÖÖMING
Jõuka rahva seas oli pidutsemine tavalisem, kuid pidulaua ümber kogunesid võimalusel kõik, nii risti-, kihlus-, pulma- ja peiepidude kui ka kiriklike tähtpäevade puhul. Lihtrahval, käsitöölistel ja talupoegadel, olid oma pidupäevad: talgud , loomatapu- ja saagikoristuspeod.
Mida jõukam oli võõrustaja ja mida kõrgem tema koht ühiskondlikus hierarhias , seda peenem , rikkalikum ja mitmekesisem oli tema pidulaud. Toiduga prassimist võidi küll kritiseerida, kuid laual valitsevale küllusele vaadati üldiselt sallivalt, seda koguni eeldati kui kõrgklassi positsiooni osa. Kitsidus ei olnud kohane ega austusväärne. Helde kostitamine oli ühtlasi osa kristliku külalislahkuse nõudest, ligimesearmastuse ja sõpruse avaldus. Teiselt poolt oli see maapealse mõjuvõimu suurendamise vahend, rikkuse, võõrustaja ja võõrustatavate võimusidemete ja kohustuste väljendus.
Pühad ja pidustused kuulusid tähtsaimate kultuurinähtuste juurde. Nendega peetakse meeles ja tähistatakse kogukondade ja inimgruppide olulisemaid sündmusi, perioode . Pühad moodustasid ühe osa kombestikust ja traditsioonidest.
Pidustused tegi eriti oluliseks sotsiaalkultuuri välised märgid: jook, söök ning peoga seonduvad tegevused.
Lisaks lõõgastumistele ja lõbutsemistele lahendati aasta tähtsamate pidustuste ajal ka mitmeid administratiivseid küsimusi ning täideti religioosseid ja majanduslikke kohustusi.13
Keskaegsete pidustuste uurimisel on erilist tähelepanu pööratud linnade peokultuurile.
Keskajal tähendas pidusöök palju enamat kui lihtsalt söögi ja joogi nautimist, see oli väga tähtis osa kogu ühiskonna elus. Pidusöök ja luksus olid omavahel tugevasti lahutamatult seotud. Toimusid turniirid, vastuvõtud ja pidustused, mis olid seotud traditsioonidega (vastlad, jõulud, mardipäev, nelipühad, pulmad ). Üks tuntumaid pidustusi keskaegses Tallinnas oli maikrahvi valimine kevadel, kui ilmad soojemaks läksid ning kõige luksuslikum ja suurejoonelisem pidu olid ordumeistri ning komtuuri14 vastuvõtud.
Keskaja luksusel oli kaks külge – kvalitatiivne ja kvantitatiivne. Ühe puhul samastati luksust varandusega, siis teise puhul tähendas luksus väärtuslikumate kaupade kasutamist. Hiljem ei piisanud enam sotsiaalsete barjääride esile tõstmisest vaid hakati esile tõstma pillamist ja üha paremate ja kallimate kaupade rõhutamist.
Suur rõhku kaubanduses pandi eriti luksuskaupadele. Esmajärgulised oli idamaadest sisseveetavad lukskaubad, mida kasutati ka peenete ja luksuslike piduroogade valmistamisel.
Luksuseks olid keskajal ka toidu valmistamise peened viisid.
Luksuskaupadest kuulusid peolauale ka imporditud puuviljad , riis ja mitut sorti kala.
Vürtsid olid ühed peamised luksuskaubad, kuna nad olid raskesti kättesaadavad ja kallid hinna poolest. Nende tarvitamine oli prestiizi märgiks ja kuulumist ühiskonna kõrgkihti. Vürtside kõrval kasutati ka teiste vürtside ja ürtide segusid.
Peale toitude rohke vürtsitamise oli nooblile köögile iseloomulik toitude värvimine ja kallerdamine. Pidusöögi keskme moodustas siiski liha, kala ja leivatooted.
Pearoana serveeriti loomaliha (lehma- või nuumhärjaliha). Peamiselt serveeriti toiduna värsket liha, aga kasutati ka soolaliha.15 Liha või kala oli kallerdises esindussöök. Keskaja köögile oli iseloomulik nii toidu värvi ja maitse kui ka vormi muutmine tundmatuseni. Road vormiti taime- või loomariigist võetud eeskujude järgi.16
Pidusöögi oluliseks osaks oli ka lauakaunistused ja üllatusroad. Traditsioonilised üllatusroad olid värvitud sulestikuga paabulinnud ja luiged .
Pruugitavate joogidest võib esile tõsta õlle, mis oli ka 14. sajandi valitsevaks joogiks. Teiseks populaarseks joogiks oli mõdu.
Lihtsamate inimeste pidustustel tarvitati joogiks veini suhteliselt harva, aga prestiizikamas seltskonnas oli domineerivamaks joogiks vein. Tallinna raehärrade seas oli populaarsemaks kallis vürtsivein klarett17, mida eriti sageli kasutati jõulupidustuste ajal.18
Linnaelanikele üheks suuremaks ja olulisemaks sündmuseks oli pulm. Pulma peeti ka oma rikkuse ja mõjukuse näitamise kõige paremaks viisiks.
Tallinna oli 1540. aasta luksusmääruses kirjas ka pulmasöömaaja menüü.
Esiteks oli must paks supp , keelatud oli pakkuda kollast suppi . Kombeks oli serveerida mädarõikaga maitsestatud värske liha, sh kabunaliha.
Teiseks praad lamba- või loomalihast, mille juurde anti ühte sorti veini (tavaliselt reinveini). Vein võis olla lauas seni kuni söödi praadi.
Kolmandaks : sink, suitsuvorst ja keel. Neljandaks „riis ja mitte mandlipuding”, viiendaks või ja juust ning kuuendaks õunad, pähklid ja koogid .19
Keskajal serveeriti tavaliselt kolm, harvem nelja või enam käiku roogi.
Kindlaks oli määratud toitude valik ja mitmekesisus. Kõige olulisem külg sellele oli see, et inimestele kujundati kindel teadmine sellest, milline peab olema pidusöök.
Suur ja oodatud vaatemäng oli maikrahvi valimine. Maikrahvipeod olid kõige pillavamad ettevõtmised ja nende auks korraldati väga luksuslikke pidusööki. Maikrahvipidu oli seotud kahe pühaga: esimese mai ja nelipühaga.
Esimesel kohal oli pidustuse ajal õlu, mis moodustas 40 protsenti kogu peo kuludest . Lisaks kohalikule õllele osteti pidustuste jaoks ka Hamburgi õlut ja reinveini.20
Söökidest oli laual alati loomalihast tooted ja magustoiduks pakuti kooke, pähkleid ja õunu.
Suure pidusöögiga peeti ka jõulu- ja vastlapäevapidusid.
Jõulude ajal pakuti vürtsisegude ja suhkruga maitsestatud veini. Jõulude ajal pakuti igal õhtul loomalihapraadi ja külmi lihast suupisteid, mitmesuguseid kalaroogi, valget leiba ja vürtse .
Kogu jõulude vältel pruugiti õlut, mis oli raehärra poolt tunnistatud parimaks. Lisaks õllele pakuti ka kuivatatud heeringat, tuurakala marja, kuivatatud lõhet ja küpsetatud õunu.
Linn võõrustas maahärraliku võimu kohapealset esindajat – komtuuri. Tema auks korraldati külluslik söömapidu raekojas.
Lihatoitudest serveeriti praadi looma-, lamba- ja linnulihast. Kalast pakuti soolaturska, roogi lestast, samuti vähki.
Toitude valmistamisel kasutati mitmesuguseid vürtse ja maitseaineid. Roogade vürtsitamiseks kasutati nelki ja kaneeli . Mitmekülgne oli ka suupistete valik, desserdiks rosinad ja mandlid . Leiva- ja saiatoodetest söödi saiakesi, kooke ja piparkooke.
Pidusöökidel hävitati meeletutes kogustes sööke ja jooke, aga ka selle juures tuleb arvestada külaliste arvuga, mis oli erinevatel pidustustel küll erinev, aga siiski suure rahva hulgaga.
Suurgildi 1514. aasta vastlapeoks telliti 167 kilokrammi härjaliha, kuna rahvast oli palju, siis jäi liha ainult umbes 1 kilo inimese kohta. Seda oli vähe, sest liha pidi jaguma vähemalt 3 söögikorra peale.
Toidu jagamine vaestele ja puudust kannatavatele oli üks seitsmest kristlikust armuteost, nii et vaestelegi jagus ülikute pidulaualt almuseid. Söömaaja ülejääkidest sai söönuks teenijaskond.
Vaeste inimeste söömaaeg ei olnud nii luksuslik , nende pidusöök oli tegelikult kasina toiduga tubli söömaaeg. Tallinnas anti suuremate pühade puhul vaestele kaks korda rohkem toitu kui tavaliselt.
Keskajal anti lauagildis vaestele heeringat, turska, jõuluõhtul liha ja võid.
Pidusöögi tarvis võeti kasutusele kõige väärtuslikumad ehk auväärsemad nõud – tsunftijootudel tsunftikannud, külaliste tervitamisel tervituspokaalid jms.
Keskaja peod kestsid tunde ja peokohta koguneti juba ennelõunat ning pidutseti keskööni. Mitte ainult laudlinad, käterätikud, mööblikatted, padjad ja kallid nõud ei rõhutanud toimuva pidulikust ja suurejoonelisust, ka peoruum oli ise oli eriliselt kaunistatud, näiteks põrand võis olla kaetud värske muruga. Kõige olulisem oli valgus – ruum pidi olema eredalt valgustatud.
Luksuseks ja sotsiaalseks tunnusmärgiks olid ka peened lauakombed . Mõõtuandev oli sel alal kõrgaadel, kelle käitumisviise püüdsid alamad kihid matkida. Etiketi järgi pidi söögilaud olema kindlalt kaetud laudlinaga.
Söömaaeg algas traditsiooniliselt käte pesemisega. Seejärel loeti väike palve „Benedicite“, toiduvõtmine lõppes tänupalvega.
Luksus, sh pidusöömingute suurejoonelisus on suhteline. Liivimaa luksuslikke pidusöömingud kahvatuvad muu Euroopa luksuslikuga tublisti.21
5. ARGIPÄEVA TOIT
Keskajal hinnati head toitu niihästi vürstlikes õukondades kui lihtrahva hulgas. Ka argipäevadel sooviti süüa võimalikult hästi ja mitmekülgselt. Parimatel aegadel oli see ajastu tõeliste maitseelamuste paradiis.
Keskaja Euroopas kannatas suur osa elanikkonnast sageli alatoitumust. Aastail 1315 -1317 oli suur üleeuroopaline näljahäda, millel oli Liivimaale väga rasked tagajärjed. See mõjutas kogu rahva elu: talupojad põgenesid, sageli tühjenesid terved külad.
Tühja kõhu kõrval mõjutasid elu üldine ebakindlus, surma külvav katk ja teised nakkusepideemiad ning kiriku kasvav püüe oma haaret laiendada. Näljahädade aegu unistasid nii mõnedki Cockaigne’ist, küllusemaast, kus päevad kuluvad lõputuis maitsenaudinguis
Päevane toidu hulk ja selle jaotus söögikordadeks olenes mitmest asjaolust: toiduainete varudest , tööpäeva pikkusest, mis sõltus aastajast. Suvel, kui olid pikemad päevad, peeti kaks puhke- ja söögipausi. Hommikul võeti kerge eine, mis koosnes leivast, piimast vms. Keskhommikul (kella 10-11 paiku) toimus esimene tõsine söömaaeg, teine oli 5-6 ajal õhtul.
Põhja-Eesti taluperedes olid neljapäev ja pühapäev lihapäevad.
Toit oli uksluine ja napp. Soodi palju leiba (nisu- või rukkileiba), hirsi - ja kaerapudru, samuti kodus valmistati juustu. Peale rüübati kalja või õlut, piima tarvitati vahe, sest see laks ruttu hapuks. Kartulit ei tuntud Euroopas terve keskaja vältel. Liha said talupojad vaga vahe, nii palju kui koduloomi ja -linde enda tarbeks jäi. Meelsasti soodi aga kala, seda eriti mereäärsetel aladel.
KOKKUVÕTE
Inna Põltsami raamat „Söömine-joomine keskaegses Tallinnas“ käsitles tohutuid erinevusi keskaja pidu- ja argipäevase, samuti linna- ja maaelanike toidulaua ja -kommete vahel. Oli pikalt juttu tähtsaimatest toiduainetest ja jookidest – leivast ja õlust.
Ma sain väga palju uut teada keskaja söömiskommete ja –tavade kohta ja sain oma varasemaid teadmisi kinnitada. Kuid mulle tuli uudiseks, et keskajal oli seatud piirinorm veini ja mõdu tootmisel.
Eesti keskaegsed linnad olid võõrast päritolu, väljast sisse toodud nähtus. Ka linnakodanikud, nii kaupmehed kui ka käsitöölised, tulid põhiliselt Saksamaalt ja tõid endaga kaasa saksa eluviisi, kombed, road. Isegi kokad olid sakslased . Eriti suure hoo sai linnade areng sisse Hansaga liitumisel. Hansalinnade õitseng tõi kaasa kulinaarse kuldajastu. Nii hästi, kui sõi 14. ja 15. sajandil meie linnarahvas , pole söödud sadu aastaid varem ega hiljemgi. Muidugi olid suurem osa selleaegsetest linnakodanikest sakslased, kuid linnades elas ju ka eestlasi, kes võimalust mööda sakste kombeid üle võtsid. Nii et teatud mööndustega võiks 15. sajandi noobleid linnaroogasid sama moodi Eesti toiduks pidada.
Keskaegne inimene, armastas tublisti süüa. Talupoegade igapäevane toit oli nisu- või rukkileib, hirsi- või kaerapuder, hiljem ka tatrapuder, kodune juust ja peale rüüpamiseks kali või õlu. Leiba söödi palju. Jõukam rahvas eelistas rüübata magusaid ja vürtsitatud veine. Linnakodanike pidusöögid kujunesid sageli prassimisteks, kus söödi ja joodi üle igasuguse määra.
Linnas saadi põhitoidusena süüa ikka ainult seda, mida linnaümbruse külad tootsid. Mujalt jaksati kohale vedada ainult seda, mida kohapeal polnud - soola, vürtse ja maitseaineid. Sisseveetud kaupadest olid peale soola vaesemale rahvale olulised veel heeringas ja soolatursk, rikkad himustasid vürtse ja veini. Vürtse tunti ja kasutati vaat et rohkemgi kui praegu, kõige levinumad olid ingver, mitut sorti piprad, muskaat , rooma köömned, safran, kaneel , nelk. Kohapeal kasvatati lisaks aedruuti, sibulat, küüslauku, tilli, kummelit, salveid, mädarõigast.
Seapekiga herned ja oad olid keskaja Euroopa igapäevaroog. Eestimaal söödud ka kaalikat, porgandit, peeti, kurki, redist, rõigast ja pastinaaki.
Lihaloomad olid samad mis praegugi, piimast tehti võid, koort ja kohupiima. Kuna jaht oli feodaalide privileeg, oli metsloomaliha vaid kõige väärikamate linnakodanike laual. Aga muu liha polnud luksus, seda sõid keskajal ka kõige vaesemad inimesed. Söödi palju kala, aga ka hülgeliha.
Peod olid keskajal tähtsamaid lävimise vorme, neil oli oluline koht üldises suhtlussüsteemis. Keskajal andsid just peod kindla rütmi tervele aastale, tegelikult kogu keskaja inimese elule. Vajadus oma mõjuvõimu näidata sundis aadlike tegema üle mõistliku elustandardi ületavaid kulutusi, rikkust demonstreeriti seda pillates. Suurimad peod leidsid aset tähtsate pidustuste iseäranis gildide peojootude ajal. Joomingutel tarbitud alkoholi kogused on aukartust äratavad.
1 Põltsam, Inna. (2002). Söömine-joomine keskaegses Tallinnas. Tallinn : Argo , lk. 140
2 Põltsam 2002, lk. 6-7
3 Vanamölder, Kaarel.(2009). Eesti kultuurilugu . Tartu Ülikool
4 Põltsam, 2002, lk 47.
5 Reini jõe piirkonnast pärit veinid .
6 Pärineb Napoli de Romaniast.
7 Kreekast pärinevate viinamarjade järgi nimetatud veinisort.
8 Mänd, Anu. (2004). Pidustused keskaegse Liivimaa linnades 1350 – 1550. Tallinn: AS Pakett , lk. 328
9 Mänd, 2004, lk. 329
10 Põldsam, 2002, lk. 59
11 Põldsam, 2002, lk. 58
12 Põldsam, 2002, lk. 64
13 Mänd, 2004, lk.61
14 Maahärraliku võimu kohapealne esindaja.
15 Mänd, 2004, lk. 324
16 Põldsam, 2002, lk. 74
17 Vürtside ja suhkruga maitsestatud vein.
18 Mänd, 2004, lk. 328
19 Põldsam, 2002, lk. 85
20 Mänd, 2004, lk. 241
21 Põldsam, 2002, lk. 99