lähtuvalt ka toiduahelas. Kuid loodus neid ise ei valmista.Dioksiinid tekivad siia ilma meie plastmassimaania tagajärjel siis, kui me neid aineid põletame. Dioksiinide sugulasi, PCB-sid valmistati aga täiesti teadlikult 50 aasta vältel ning selle taga seisis meilegi hästi tuntud nimi: Monsanto. Praegu tehakse dioksiinide määranguid vajaduse korral mitte Eestis, vaid Soomes, Kuopios. Sellel aastal testiti Läänemere räimi, piima, silmu konserve, aga mitte liha, möödunud aastal lihatoodetest veiseliha. Rutiinsest proovist searasva kohta leiti normist 200 korda ületav kogus dioksiine. Heleri Pira, 11.kl.
moodustasid 10-20% loonusandamite koguväärtusest. Peamised lihaloomad olid ikka sead, lambad ja kodulinnud(kanad, kabunatid, haned). Keskaja komme hobuse liha toiduks tarvitada taandus ning sel polnud enam mingit arvestatavat osa. Kala oli keskajal igapäevase toidu väga oluline osa, see oli rahva silmis hinnatud toit. Siseveekogudest püüti latikat, ahvenat, särge, haugi, peipsi tinti, rääbist jm, samuti vähki. Narva jõest püüti silmu, angerjat ja lõhet, kuid need läksid enamjaolt ekspordiks. Mere kalasaagis oli eskohal räim, lest, kilu, tursk, koha, haug ja angerjas. Enamasti kalu kas kuivatati või soolati, suitsutamine oli alles hilisema aja nähtus. Oma osa toidulaua mitmekesistajana oli keskajal jahisaagil. Kütiti põtru, jäneseid, hirvi ja igasugu metslinde. Metsast korjati ka metsmaasikaid, vaarikaid, mustikaid, murakaid, sinikaid, jõhvikaid, pähkleid ning seeni. Keskajal imporditi ka sisse paljuid tooteid
on ta tükk maad madalamal arenguastmel. Suu asemel on tal sarvhammastega imilehter, nahk on soomusteta, pea külgedel on seitse paari lõpuseavasid. Selg ja küljed on metalselt läikivad tumehallid, kõht valkjaskollane. Peale selle pole silmud head ujujad, vaid liiguvad edasi maotaoliselt loogeldes. Võivad kasvada kuni poole meetri pikkuseks ja kaaluda kuni paarsada grammi. Eestis asustab jõesilm pea kõiki Soome lahega seotud jõgesid, kõige silmurikkam on Narva jõgi. Silmu puhul väärib tähelepanu tema iseäralik elukäik ja areng. Ta suundub kudema merest jõgedesse, valides selleks välja kiirevoolulised ja kivipõhjalised kohad. Kudemise ajal toimuvad aga silmuga mitmed muutused: sarvhambad nüristuvad (kudemise ajal ta niikuinii ei toitu) ning kehapikkus väheneb isastel 1/6, emastel koguni 1/4 võrra. Ainus pulmareis jääb ühtlasi ka viimaseks nende elus. Silmud liiguvad üksnes pimeduse
6 kvaliteedist. Kõige silmurikkamad on meil Eestis Soome lahe jõed, eesotsas Narva jõega. Suhteliselt palju võib jõesilma ka kohata Puidsoo, Jägala, Vääna ja Kunda jõgedest. Kudemiseks valib ta kiirevoolulised (1-1,8 m/s) liiva-kruusa- või kivipõhjalised kohad jões, sageli kümnete kilomeetrite (Narva jões ligi 15 km) kaugusel jõesuudmest. Suuremates järvedes ja meredes võib silmu kohata mitmekümne, isegi 100 m sügavusel. [1] Jõesilm koeb meie jõgedes ja ojades tavaliselt mai keskpaigast kuni juuni keskpaigani. Lähevad jõgedesse (sept./okt.). Kudenud isendid hukkuvad. Ühe mm pikkusi ellipsikujulisi marjateri on kuni 40 000. Vastsed elavad jões umbes 5 a., merre laskuvad 6. aasta kevadel, olles 9-15 cm pikkused. Eestis koeb arvukamalt Pärnu ja Narva jões; 1.04-30.06 püük keelatud. [1, 4, 5]
Silmud kasvavad kuni poole meetri pikkuseks ja kaaluvad kuni paarsada grammi. www.sunsite.ee ajakiri.kalastaja.ee Elupaik: Jõesilm on tüüpiline siirdekala, kes suurema osa oma elust veedab meres, ent pulmade pidamiseks rändab massiliselt merre suubuvatesse jõgedesse. Jõesilm püüab naasta kudema alati oma sünnijõkke. Eestis on tuntuim silmu kudejõgi Narva jõgi, kuid kudema tullakse veel ka näiteks Pirita- ning mitmetesse Lääne- ning Pärnumaa jõgedesse. Silmule on iseloomulikud kaks kuderännet: sügisene võib soodsate tingimuste korral alata juba augustis, kevadine toimub pärast jääminekut, enamasti aprillis. Jõesilm on levinud kogu Lääne- ja Põhjamere vesikondades ja Vahemere lääneosas. Ajakiri kalastaja
Dirigendid: Edmar Tuul ja Rasmus Puur Solistid: Hanna-Liisa Võsa, Lauri Liiv, Liisi Koikson, Lili Kirikal, Sepo Seeman Orkestrisse kuuluvad: Anna-Maria Rannamägi, Merike Heldelberg, Liina Relson, Merlin Porkma, Kristel Olivia Tamm, Siiri Pappel, Kristine Järvan, Ann Mäekivi, Merili Merendi, Andrei Stin, Enno Lepnurm, Ann Kuut, Aike Randmann, Kristin Kuldkepp, Varvara Mikhaylova, Maili Madissoon, Kadri Kartasev, Annleena Liivango, Marten Altrov, Priit Loo, Edmar Tuul, Silmu Rom, Karin Karutoom, Tauri Kilsma, Taavi Tõnnisson, Rasmus Tulsk, Kristjan Järvan, Marko Ratas, Tanel Ehala, Mattias Nurk, Helena Anni, Hanna Parman, Joosep Voolmaa, Janika Leisalu. Selle kontserdi tegi eriliseks see , kuidas muusikud nautisid oma tööd ja andsid seda väga hästi publikule edasi. Mina pealtvaatajana jäin väga rahule , sest ei puudunud ka nalja. Kindlasti muutis etenduse veel nauditavamaks see, et õhtujuht oli Sepo Seeman , kes oma
rakud on aluseks mitmseuguste struktuuride tekkele Esimesed selgroogsed loomad . 530miljonit aastat tagai, Kambrium. Selleks liigiks oli Pikaia (koljutu), Ka 3cm pikkune Haikonella(peetakse ka selgroogsete sõsartaksoniks). Kambriumi ajastust on teada koljuga varustatud veeloom Haikouichthyst. Selgroogsete tekke hüpoteesid w. Garstang. Silmuvastne silmudel magevees elav vastnejärk(1.järk) meenutab süstikkala, toidufiltreerijad. Eestis 3 liiki silmu. KALAD · Kala kehakuju on määratud tema keskkonnatingimustega · Paljud kalaliigid on värvirikkad · Värvuste funktsiooniks on varjumine, liigikaaslaste äratundmine ja kommunikatsioon · Neutraalsu ujuvuse tagamiseks enamik kalu varustatud ujupõiega · Kalad on selgroogsed loomad
Silmumõrra valmistamiseks on aegade jooksul kasutatus kuusekoort, männipuust lõhestatud peerge, mis kinnitati kasetohuga, samuti värnitsaga immutatud papiribasid ja muud. Nüüdisajal valmistatakse silmumõrrad enamasti viniplastist. Püügile asetamisel seotakse 50 60 torbikut nööri abil ühise selgnööri külge ( umbes 35 40 sentimeetrilise vahekaugustega). Selgnöör varustatakse raskuste ja ujukitega. Suuvaga allavoolu olvasse mõrda koguneb vahel selline hulk silmu, et nende kättesaamiseks tuleb püünis purustada. Tavaliselt piisab prundi äravõtmisest. Narva jõel on allpool kärestikke püütud silmu ka tõkkesilmadesse asetatud vitsmõrdadega. Kasutusel on olnud veelgi lihtsamaid püügivõtteid. Tundes silmude omapärast eluviisi ja harjumusi, lasti talvel läbi jääaugu jõepõhja kasevitsakimp. Silmud kogunesid oksaharude vahele ning imesid end okste külge. Nii sai neid koos vitsakimpudega jääle tõsta. Narva jõe kalurid peavad silmuliha
moodustasid 10-20% loonusandamite koguväärtusest. Peamised lihaloomad olid ikka sead, lambad ja kodulinnud(kanad, kabunatid, haned). Keskaja komme hobuse liha toiduks tarvitada taandus ning sel polnud enam mingit arvestatavat osa. Kala oli keskajal igapäevase toidu väga oluline osa, see oli rahva silmis hinnatud toit. Siseveekogudest püüti latikat, ahvenat, särge, haugi, peipsi tinti, rääbist jm, samuti vähki. Narva jõest püüti silmu, angerjat ja lõhet, kuid need läksid enamjaolt ekspordiks. Mere kalasaagis oli esikohal räim, lest, kilu, tursk, koha, haug ja angerjas. Enamasti kalu kas kuivatati või soolati, suitsutamine oli alles hilisema aja nähtus. Oma osa toidulaua mitmekesistajana oli keskajal jahisaagil. Kütiti põtru, jäneseid, hirvi ja igasugu metslinde. Metsast korjati ka metsmaasikaid, vaarikaid, mustikaid, murakaid, sinikaid, jõhvikaid, pähkleid ning seeni. Keskajal imporditi ka sisse palju tooteid
veel omapärane elund kolmas, kiirusilm, millel ei ole läätse. Seetõttu saavad silmud tema abil ainult valgusaistinguid. Selle vanapärase elundi on nad pärinud oma eellastelt. Seljaajunärvide selgmised ja kõhtmised juured ei ole ühinenud. (Jones, 2007) Joonis 1. Merisuti imiklehtrist suuava (Tate, 2003). 3 2. ELUTSÜKKEL JA KUDEMINE Silmu vastsed erinevad niivõrd täiskasvanud isendist, et kuni XIX. sajandi keskpaigani peeti neid iseseisvaks perekonnaks (Ammocoetes). Merisuttide vastsed on liivasonglased, neil on silmad nõrgalt arenenud ja õrnalt kaetud. Nelinurkset suuava varjab mütsinokataoline ülahuul. Huule sisepinnal ja ümber suuava on hulk hargnevaid narmakesi. Kolmnurksed välimised lõpuseavad paiknevad keha külgedel pikivaos. (Jones, 2007)
kõne(t) + sid -- > kõnesid koi(d) + sid -- > koisid tibu + sid -- > tibusid õde + sid -- > õdesid Lühike mitmuse osastav moodustatakse B-tüvest tüvevokaali muutmise teel. B-Tüvi E -- > I kuuske ------- > kuuski õnge ---------- > õngi I -- > E kassi ---------- > kasse pilti ---------- > pilte U -- > E kändu --------- > kände silmu ---------- > silme Kass kõrtsis ei käi.( a, õ, i,ei,äi) A ----- > U pauna---- > paunu õuna----- > õunu ilma------ > ilmu heina----- > heinu väina----- > väinu Eks ämm söö kodus sütt.( o, e, u, ä, ö, ü) A ------ > I koera------ > koeri venda----- > vendi hulka----- > hulki pärna----- > pärni Sööta----- > sööti külma---- > külmi Keskvõrde moodustamine: A --- > E halva ---- > halvem
)) 2.-sid lisatakse B-tüvele(a.os) (nt.kõne+sid- kõnesid) 9.Lühikese mitm.osastava moodustamine 3.Lühike mitm.osastav moodustatakse B-tüvest tüvevokaali muutmise teel. nt. B-tüvi kuuske - kuuski (TULEB TIGE PENI JA URISEB) e-i õnge - õngi kassi- kasse i-e pilti - pilte EKS ÄMM KODUS SÖÖ SÜTT. -i kändu kände KASS KÕRTISIS EI KÄI. -u u-e silmu silme lahja- a-tüvi(a.om) lahja, mitm.os. lahje -erand! 8.Omadussõnade võrdlusastmed 1.algvõrre 2.keskvõrre 3.ülivõrre *Keskvõrde saamiseks 2moodust: 1.A-tüvi+ m (nt.suure+m, puhta+m, rohelise+m) 2.tüvevokaali vahelduse teel A-tüvest+m nt. A-tüvi a-e halva -- halve+m -- halvem u-e loiu -- loie+m -- loiem *Ülivõrre 1.Kõige lisamise teel keskvõrdele (nt. kõige kollasem) 2.Lühike e. i-ülivõrre
(1) 2.7 Kala Kala oli igapäevase toidu väga oluline osa. Eesti alal tarvitati kala küll ohtrasti, ent rahva silmis ei olnud see eriti hinnatud toit. Kala toiduks valmistamise viisid varieerusid vähe: kala kas kuivatati või soolati, suitsutamine on alles hilisema aja nähtus. (1) 9 Siseveekogudest püüti latikat, ahvenat, särge, haugi, peipsi tinti, rääbist jm, samuti vähki. Narva jõest püüti vääriskalu- silmu, angerjat, lõhet-, mis läksid ekspordiks. Läänemere kalasaagis oli esikohal räim. Eesti talurahva peamine leivakõrvane oli silk ehk soolatud räim. Teised püütavamad merekalad oli lest, kilu, tursk, koha, haug ja angerjas. Mainida tuleb ka hülgepüüki, sest värsket hülgepekki tarvitati toiduks. (1) 10 3. Joogid ja joogikultuur
vinnutatud kala. Kuigi Eestimaa ümber on rohkelt merd, oleme hinges pigem metsa- kui mererahvas. Tänapäeval süüakse tavaliselt värsket või külmutatud kala ja suitsukala. Eesti rahvuskala on räim. Igapäevased kalad on ka kilu, ahven, koha, haug, siig, latikas, lest, särg, heeringas, lõhe ja forell. (Heeringat püütakse Atlandi ookeanist ja lõhet tuuakse sisse Norrast.) Delikatesskaladeks on angerjas ja silmud. Eestlased armastavad marineeritud angerjat ja suitsuangerjat. Silmu süüakse röstitult ja marineeritult. Kui pikki aastakümneid peeti loomulikuks, et kalavarud maailma veekogudes on ammendamatud, siis nüüdseks on optimism raugenud. Ülepüük ja halvenenud keskonnatingimused on kalasaake märgatavalt vähendanud. Nõudlus ületab pakkumise. Kes ja kus tohib kala püüda, on tekitanud palju riikidevahelisi vaidlusi. Kvoodid on ookianipüügile pannud kalapüügipiirangud. Nii saab kalavarusid kaitsta ja tagada kalatooted kaupluste lettidel.
solaniini. Sellist kartulit ei tohi toiduks tarvitada. Kevadeti, kui kartulit on säilitatud juba pikemat aega keldris, siis peaks panema kartuli külma vette keema, sest siis läheb säilitamisel kartulisse tekkinud solaniin keeduvette üle. toores aeduba, toores tomat, kui neid toorelt süüa sisaldavad fasiini, mis on mürgine. Kui neid kuumtöödelda, läheb fasiin keeduvette üle ja ei ole ohtlik; silmu ja angerja peal olev lima on mürgine, mis tuleb eemaldada Toiduaine on saastunud mürgiste ühenditega ümbritsevast keskkonnast: saastunud õhk > kaadmium > seened (ära korja maanteede äärest ega ka kesklinnast söögiseeni); kahjurite tõrje > pestitsiidide ja herbitsiidide jäägid > puuviljad, marjad, köögiviljad (toidukäitlemisettevõttesse tohib osta ainult laboratoorselt kontrollitud põllumajandussaadusi);
annaabi.ee 
