Keskaja Talupojad (2)

Talupojad keskajal
Sisukord
Sisukord . . . . . . . . . . . . .. . . . . .. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
Talupoja elamu, talupoja rõivastus. . . . . . . . . . . . . . .. . . .. . . . . . .
Talupoja söök ja jook . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .. . . . . . . . . . . . . . .
Feodaalmõis, talupoegade koormised , edusammud põlluharimises. .
Kokkuvõte talupoegade elust. . . . . . . . . . .. . . . . . . . . . . . . . . . . .
Kirjandus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .. . . . . . . . . . . . . . . . . .
1. Talupoja elamu
Metsarikastel aladel ehitas talupoeg elamu palkidest. See oli ilma korstnata suitsutare , mida kattis õlgedest või roost katus. Tare keskel asus kolle , jõukamatel talupoegadel ka ahi, mille ees ja sees sai valmistada toitu. Kütmise ajal täitis tare tihe suits, mistõttu inimesed liikusid poolkummargil, suitsupilvest madalam. Suitsu lasti välja madala ukse kaudu. Suitsu juhtimiseks ülespoole hakati tegema läbi katuse ulatuvaid laudadest pustakloore. Need olid aga tuleohtlikud ja enamik talupoegi leppis vana ja ennast pikkade inimpõlvede jooksul õigustanud suitsutarega. Aknad või õigemini aknaavad olid vähestel taredel ja needki olid vaid pisut peopesast suuremad. Külmal ajal tõugati akendele ette lükandluuk või pisteti avasse tuust heinu.
Uksed koosnesid sageli kahest - alumisest ja ülemisest - poolest. Kui ülemine pool oli avatud, pääses valgus tarre ning suits laks välja, alumine uks aga ei lasknud õues tuhnivatel sigadel tarre tulla. Koduloomade tõkestamiseks tehti lavepakud hästi kõrged.
Soojal ajal tehti tuld ja valmistati toitu mitte tares, vaid õues asuvas suvekoogis. Tavaliselt oli õue keskel suur sõnnikuhunnik, mille peal õiendati ka loomulike vajadusi.
Mööblit leidus tares napilt. Peamised mööbliesemed olid söögilaud koos järidega, kirst või kapp rõivaste hoidmiseks ning jõukamates taredes veel voodi. Kehvemad talupojad magasid kas ahju peal või põrandale laotatud õlgedel. Tares hoiti katlaid, potte ning muid majapidamisriistu, lõõtsa tule ohutamiseks ning käsikivi. See tarberiist tuli vooraste pilkude eest hoolikalt peita , sest talupoeg oli kohustanud jahvatama kogu oma vilja feodaali veskil, tasudes selle eest mativiljaga.
Inimeste elurütm olenes peaaegu loomulikust valgusest. Hommikul oldi koos paikesega jalul ja pimeduse saabudes hakati seadma magamiseks. Valgustusega oli lugu kehv. Vahaküünlad olid kallid ja nende põletamist võisid endale lubada vaid kirikud ning feodaalid . Linlased ajasid läbi õlilampide ning haisvate rasvaküünaldega. Talurahva peamiseks valguseallikaks oli pird .
Talupoja rõivastus
Talupoeg kandis kodukootud linasest või villasest kangast halle, pruune ja musti rõivaid. Talvel tõmbas ta selga veel lambanahkse urbi .
2. Talupoja söök ja jook
Talupoegade igapäevane toit oli nisu- või rukkileib, hirsi - ja kaerapuder, hiljem ka tatrapuder, kodune juust ja pealerüüpamiseks kali või olu. Leiba soodi palju - kilogramm inimese kohta päevas oli paris tavaline, mehed soid enamgi . Puhast leiba sai vaid headel saagiaastatel. Kullalt sagedane oli aganatega segatud jahust naljaleiva pruukimine. Pühapäevadel ja pühadel soodi ka liha ja mune. Põhjapoolsetel aladel ja Saksamaal eelistati sealiha, Vahemeremaades aga lambaliha . Kartulit ja suppe keskaegse talurahva menüüs ei olnud. Kartuli aset täitsid põldherned, põldoad ja naerid. Kartulit õpiti tundma Euroopas alles XVI sajandil ja siis kasvatati seda Ameerikamaa imetaime pigem kaunite õite kui toitvate mugulate parast . Alles uusajal omandas kartul selle koha, mis talle praegu kuulub.
Meelsasti soodi kala, kui seda ainult oli. Kirik propageeris kalaroogasid ja koos kristluse levikuga kasvas Euroopas ka kalapuugi tähtsus. Kala säilitamiseks tundi vaid kahte moodust - kuivatamist ja soolamist. Kuivatatud või soolatud kala vahetati kaluritelt vilja vastu. Eriti otsitud oli kala kevadise suure paastu ajal, mil lihatoidud olid keelu all. See keeld lõppes ülestõusmispühadega. Rahvas nimetas neid usupühi lihavõttepühadeks, kuna siis võis jälle liha süüa. Laanemeremaade saartel ja rannikul tarvitati toiduks ka hülgeid, kuigi nende mereloomade liha oli ebameeldiva maitsega.
Vahemeremaade talurahvas tarvitas palju juur - ja puuvilju , oliivõli ja pidupäeviti lambaliha. Õlut asendas veega lahjendatud viinamarjavein. Tugevalt vürtsitud soolased road ajasid jooma. Joogivesi oli pahatihti halva maitsega. Piima andsid tolleaegsed kidurad lehmad oige vahe. Seeparast joodi palju õlut, kalja ja mõdu. XII sajandil õpiti odraõllele lisama humalat, et anda õllele teravat maitset ja säilitada jooki kauem. Mõdu oli kergelt alkohoolne jook, mida pruuliti teraviljast ja tehti suurepäraseks metsmeega. Vajadust magusa aitas rahuldada viinamarjadest keedetud käärimata jook.
3. Feodaalmõis
Kogu maa kuulus keskajal feodaalile. Maal asusid feodaalide majapidamised - mõisad. Mõisa keskel seisis feodaali elumaja koos abihoonega. Põllumaa oli jagatud kahte ossa : ühe moodustasid mõisapõllud, teine oli antud talupoegadele ja seal asusid nende majapidamised. Mõlemat osa harisid talupojad, kellest enamik olid sunnismaised pärisorjad.
Talupoegade koormised
Feodaali maa kasutamise eest pidid talupojad kandma koormisi, s.t täitma kohustusi feodaali heaks. Nad pidid harima mõisapõlde ja tegema teisigi feodaali majapidamistoid. Niisugust maa kasutamise eest tasumise viisi nimetakse teorendiks. Kogu mõisapõlde saak kuulus feodaalile. Lisaks sellele tuli talupoegadel tasuda loonusrenti, s.o anda feodaalile osa oma põllult kogutud saagist, heinast, küttepuudest ja kodus valmistatud käsitöötöödetest.
Edusammud põlluharimises
Põlvest põlve harisid talupojad maad esiisadelt õpitut viisil ja suhtusid uuendustesse üsna umbusklikult. Vanad tavad pusisid visalt . Siiski toimus põlluharimises mitmeid olulisi muutusi, arenesid talupoegade oskused ja rakendati paremaid maaharimisviise .
Algul oli valitsevaks kahevaljasüsteem. Ühele poolele põllumaast külvati vili, teine aga jäeti kesa alla. Järgmisel aastal pooled vahetati. Nii sai osa maast igal aastal puhkust ja poldu ei kurnatud üleliia.
Levinud oli aletegemine. Mets raiuti maha ja süüdati põlema, puhastatud pinnasele külvati siis vili. Nii saadi juurde uudismaad.
Ajapikku hakati kasutama kolmeväljasüsteemi: ühele osale põllust külvati suvivili, teisele talivili, kolmas jäeti aga kesa alla puhkama . Selline korraldus oli senisest soodsam, sest nüüd külvati igal aastal kahele kolmandikule põllust, mitte enam üksnes poolele.
Põllumaad oli varakeskajal vahe. Kolm neljandikku Euroopast võtsid enda alla polislaaned ja sood . Et rajada uusi põlde, tuli teha uudismaad. Niiviisi havitati aga vaga palju metsa, näiteks Inglismaal jäid alles vaid kuninglikud jahilaaned.
Algul künti poldu härgade ja kerge adraga. Selleks kulus palju aega, sest harjad oli aeglased ja kerge adraga ei saanud kuigi sügavalt kunda. X sajandil kasutusele voetud raske ratasader hõlbustas tood tunduvalt. Muutused puudusid ka veoloomi. IX sajandi lõpul hakati hobuseid rautama, mistõttu nende jalad ei saanud enam nii tihti viga. Rauad kaitsesid kapju ka kulumise eest. X sajandi algul voeti kasutusele rangid, sest senine umber hobuse kaela käiv veorihm ei kõlvanud raskemate koormate vedamiseks. Hobuseraud ja rangid lubasid kündmisel kasutada hobuseid, kes aeglastest härgastest märksa paremini hakkama said. Nisu ja odra kõrval tuli uha enam kasvatada kaera, mis oli tööhobuse peamiseks toiduks.
Alates XII sajandist tõusis tanu nimetatud uuendustele põldude saagiks tunduvalt. Sellal hakati kasvatama ka mitmeid uusi põllukultuure: idast jõudsid Euroopasse riis, puuvili ja roosuhkur. Senise mõru apelsini kõrval hakati Vahemeremaades kasvatama magusat apelsini. Kuni XIV sajandini kasvatati Inglismaal isegi viinamarju, siis muutus kliima karmimaks ja viinamarjakasvatus hääbus. Kõige arenenumad põllumajanduspiirkonnad olid Lõuna- Hispaania ja Flandria (tänapäeva Belgia).
Loomakasvatuse osakaal oli üpris tagasihoidlik. Loomapidamiseks oli vaja suuri karjamaid, põldudeks tehtud uudismaad ei tahetud aga enam raisata. Ajapikku hakati siiski ka loomakasvatusele suuremat tähelepanu pöörama: Inglismaal tegeldi rohkem lamba-, Saksmaal seakasvatusega.
4. Kokkuvõte talupoegade elust
Keskaegsed talupojad elasid vaikestes kulades, mille umber laiusid põllud. Pakilisi toid tegid kulaelanikud üheskoos. Näiteks suvise heinateo või viljalõikusega ei saanud venitada, sest halb ilm võis kergesti kogu saagi rikkuda ning tagajärjeks oli ikaldus ja talvine nälg. Talvel oli aega rohkem, siis peeti näiteks pulmi ja koguti jõudu järgmiseks suveks. Välismaailmaga puutusid talupojad harva kokku. Vahel juhtus kulla mõni randkaupmees või palverändur, kellelt sai siis kuulda mujal toimunust. Talupojad ise oma kodukohast tavaliselt eemale ei saanudki.
Pärisoriste talupoegade kõrval leidus ka vabatalupoegi. Nende koormised olid vaiksemad ja soovi korral võisid nad ka mujale elama asuda . Mõnel pool (näiteks Inglismaal) olid vabad talupojad üsna jõukad. Oli elukutseid, mida eriti au sees peeti, näiteks seppade ja veskimeeste oma.
Jõukamate talupoegade majad olid ehitatud kindlalt ja hoolikalt, mistõttu need võisid pusida aastasadu. Ehitusmaterjal valiti selline, mida kohapeal saada oli: põhja pool õlg-, lõunas kivikatusega puumajad. Majades olid enamasti õlgedega kaetud savipõrand. Õlgi ei vahetatud , aeg-ajalt vaid visati värskemais peale. Kivipõrand oli suur luksus. Esialgu asetses tulease ruumi keskel ja suits tungis välja ustest-akendest, hiljem said üldiseks korstnaga küttekolded. Saksamaal oli XI sajandi algusest alates levinud kiviahi. Mõnel majal olid eraldi ruumid vanemate pereliikmete tarvis. Kehvemate talupoegade majad olid mõistagi norgema ehitusega neid võis suurema vaevata paigast nihutada.
Valgus tuli hoonetesse akendest, mis suleti puust luukiga. Akendel ei olnud klaase, vahemasti talumeeste majadel mitte. Pimedal ajal valgustas ruumi kolle või pird, vahaküünlaid kasutati üksnes kirikutes ja feodaalide elamutes . Valgusallikaid ei läinutki majas eriti tarvis, sest ärgati paikesetõusul ning magama mindi loojangul. Mööblit oli vahe, tavaliselt vaid laud ja voodi. Kappe ja toole võisid endale lubada, vaid üksnes rikkamad isikud, teised ajasid läbi pinkide või seina veerde asetatud rõivaskirstudega.
Talupoeg kandis linasest või villast kangast rõivaid, mis olid tavaliselt tumedat värvi. Külmal ajal lisandus lambanahkne ürp. Nööpide aset täitsid pöörad ja sidumispaelad, naistel ka sõled. Taskuid polnud, mistõttu kaasavõetud esemed pandi voole seotud kukrusse. Toit oli uksluine ja napp. Soodi palju leiba (nisu- või rukkileiba ), hirsi- ja kaerapudru, samuti kodus valmistati juustu. Peale rüübati kalja või õlut, piima tarvitati vahe, sest see laks ruttu hapuks. Kartulit ei tuntud Euroopas terve keskaja vältel. Liha said talupojad vaga vahe, nii palju kui koduloomi ja -linde enda tarbeks jäi. Meelsasti soodi aga kala, seda eriti mereäärsetel aladel. Vahemeremail tarvitati palju juur - ja puuvilju, oliiviõli ja pidupäeviti lambaliha. Tavalisteks maitseaineks olid sibul ja kuuslauk.
Kirjandus
Kirjandus on saadud:
"Keskaja ajalugu VII klassile"
"Keskaja kultuurist ja olustikust" Hillar Palamets Tln.: Valgus, 1982. 142 lk., ill.