Keskaja inimene (0)

Q: Milliseid seisusi väärtustati rohkem milliseid vähem?

Vastus leiad õppematerjalist: Keskaja inimene

Keskkool - Ajalugu - Ajalugu

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Milliseid seisusi väärtustati rohkem milliseid vähem?

Sisukord

Sissejuhatus………………………………………….………….…………………………3

Keskaeg ja keskaja mõiste……………………….…………………………………….4

Keskaja inimeste jagunemine………………….…….…………………………………5
2. 1. Munk ………………………………………………………………………………...5
2. 2. Rüütel………………………………………………………………………………..6
2. 3. Talupoeg ja põllutöö………………………………………………………………...7
2. 3. 1. Talupoja elamu………………….……………………………………………….7
2. 3. 2. Talupoja rõivastus……………………………………………………………….8
2. 3. 3. Talupoja söök ja jook ……………………………………………………………8
2. 3. 4. Feodaalmõis……………………………………………………………………..9
2. 3. 5. Talupoegade koormised …………………………………………………………9
2. 3. 6. Edusammud põlluharimises……………………………………………………..9
2. 4. Linlane ja linnaelu ……………….…………………………………………………11
2. 4. 1. Linna välisilme………………………………………………………………....11
2. 4. 2. Müürid ja privileegid …………………………………………………………..11
2. 4. 3. Elu linnas……………….………………………………………………………12
2. 5. Intellektuaal ……………….………………………………………………………..13
2. 6. Kunstnik……………………………………………………………………………13
3. Keskaja inimese maailmapilt …………………………………………………………...14
KOKKUVÕTE…………………………………………………………………………..15
ALLIKAD
Sissejuhatus
Minu referaadi teemaks on uurida keskaja inimese kohta ning kuidas nad elasid.
Keskaja inimese igapäevaelu erineb väga palju tänapäeva inimese igapäeva elust.
Valisin selle teema kuna see, kuidas inimesed on elanud vanasti, on mõjutanud ka suurel määral meie tänapäeva elu.
Referaati eesmärgiks on uurida munga , talupoja, rüütli, linlase, intellektuaali, kunstniku töö- ja igapäevaelu. Kuna keskajal jagunesid inimesed erinevatesse seisustesse, siis minu eesmärgiks oleks ka uurida milliseid seisusi väärtustati rohkem, milliseid vähem?
1. Keskaeg ja keskaja mõiste
Termini keskaeg (ld medium aevum – keskmine aeg) võtsid 15.-16. saj tarvitusele itaalia humanistid , pidades selleks tuhandeaastast ajavahemikku antiikkultuuri ja renessansi vahel.
Mõistet kasutati algusest peale halvustava tähendusega kui vahepealset „unustuste ajajärku“. Selline suhtumine, kus keskaeg tähendas vaimupimedust, vägivalda ja vaesust , ulatub mõneti välja nüüdisaegagi.
Keskaeg on ligi tuhande aasta pikkune ajalõik Euroopa ajaloos. Traditsiooniliselt piiritletakse seda aastatega 500 ja 1500 ning selle suurim ühisnimetaja on katoliku kirik . Varajane keskaeg jäi 6. sajandi ja 11. sajandi keskpaiga vahele, sellele järgnes südakeskaeg, mis kestis 13. sajandi lõpuni ja mida loetakse Euroopa ajaloo üheks dünaamilisemaks perioodiks. Hiliskeskaja alguseks võib pidada 14. sajandit. Selle üle, millal keskaeg lõppes ja nn. uus aeg algas, vaieldakse ikka veel.
Üks keskaja tunnus on lääniühiskond. Sellele on iseloomulik maaomandi ja naturaalmajapidamisega seotud poliitiline võim. Süsteem oli hierarhiline : ühiskonna erinevaid kihte sidus omavahel kaitse , teeninduse ja usuelu vastastikune mõju. Ülemkihid tasusid oma vasallidele raha asemel neile maakasutamisõiguse ja privileegide andmisega.
Hiliskeskajale iseloomulikud tunnused: katastroofid, konfliktid, mässud, usuline hüsteeria ja maailmalõppu ootus muutis keskaja elu süngest lootusetusest särtsakaks elunaudingute otsinguks. Keskaega kuulusid nägemused ja lood imedest (Päivi Setälä 1999).
2. Keskaja inimeste jagunemine
Keskajal võis eraldada inimesi enamasti kolme klassi: munk, rüütel, talupoeg.
Suurimat rolli mängivad siin vaimulikud ehk täpsemalt mungad , kelle põhifunktsiooniks on palvetamine , mis annab neile kontakti jumalariigiga ja maapealse elu üle vaimse väe. Vaimulike järel tulevad sõjamehed ehk uus ühiskonnakiht, ratsanikud, rüütlid - kes saavad uusaadlikeks ja kaitsevad relvade toel ülejäänud kahte klassi. Lõpuks töötav klass kuhu kuuluvad põhiliselt talupojad, kelle olukord on enam-vähem igalpool sama, kes toidavad ära oma töösaadustega teised kaks klassi.
2. 1. Munk
Munkade elustiil pärineb apostlite aegadest . Sel ajal oli usklikel üks süda ja hing: keegi ei pidanud midagi enda omaks, vaid kõik oli ühisvalduses. Inimesed müüsid ära kõik oma maad ja varad ning jagasid raha kõigi vahel vastavalt igamehe vajadustele. Pärast apostlite surma hakkas vaimustus raugema. Need vähesed, kelles leegitses veel apostoolne lõõm, hülgasid linnad ja kaaslased ning asusid elama üksildastesse paikadesse, kus nad said vaikselt omaette rakendada reegleid, mis apostlid nende arvates olid kehtestanud kogu kirikule. Kuna nad hoidusid abielust , sugulastest, hakati neid ajapikku kutsuma “munkadeks” ( Vikipedia ).
Mungad olid end täielikult Jumalale pühendunud isikud, enamasti mehed, kes üldreeglina olid saanud pühitsuse ning seeläbi olid vaimuliku ordu liikmed. Munkade igapäevaseks kohustuseks oli palvetamine. Nad elasid tavaliselt eraldi ja kloostrites. Kloostrist sai koht, kus peeti avalikke ja kollektiivseid palvusi, mida inimesed ja ühiskond vajasid elus püsimiseks.
Mungad olid enamjaolt vaesed, nad olid kõik enda varanduse ära andud ja selga tõmmanud mungarüü, sest tahtsid Kristuse moodi olla, kuna too oli ka olnud väga vaene.
Mungad püüdsid oma aja ühiskonda vahetada, suunata ja lepitada. Nad proovisid luua rahu ja vennalikkuse õhkkonda. Ehkki munkade ning kloostrite kiriklik ja sotsiaalne roll on pidevalt kahanenud, ei ole selle võimsa laine hoog veel täielikult raugenud ( Jacques Le Goff 2002).
2. 2. Rüütel
Rüütel oli raskerelvastuses ratsasõjameeste ja ka madalaim lääniaadlike seisus keskajal. Rüütlite seisus kujunes Lääne-Euroopas välja 10. – 11. sajandil suurfeodaalide kaaskonda kuulunud vabadest sõjasulastest, kes teenete või vapruse eest rüütliks löödi. Rüütlite põhitegevus oli sõdimine oma isanda huvides.
Vanasti kogunesid sõjamehed salkadesse ja nendes salkades oli aegade jooksul tekkinud välja oma eetika , mis seadis esiplaanile vapruse, ustavuse ja kiindumuse oma juhisse.
Need traditsioonid keerlesid nüüd aristokraatide sõjasalga ümber, millest oli saamas eliit.
Pidulik relvade üleandmine muutus noore vürsti troonile astumise tseremooniaks , mida meie teame kui rüütlikslöömise rituaali, mis sai ratsa varustuse ja seisuse väliste eraldusmärkidega määravaks rüütlimõiste väljakujunemisel. Rüütleid oli kahte sorti: ilmalikud ja vaimulikud.
Ilmaliku rüütli eesmärgid olid maised ja nad olid väga uhkelt riides ja kaunite soengute ning kõige uhkema varustusega. Vaimulikud rüütlid olid aga totaalsed vastandid, nad olid mungaseisusest rüütlid, kes olid täielikult eraldunud maisest elust ja pühendunud uskumatutega võitlemisele ja kristlaste kaitsemisele. Nad ei hoolinud oma välimusest ja neil olid kehvad relvad.
Rüütlid armastasid seiklusi ja otsisid neid iga päev. Peeti ka rüütliturniire, mis ei toimunud ainult rüütlite vahel vaid sellest võttis osa ka suur hulk jalamehi. Koht, kus turniire peeti, ei olnud tavaliselt korralik lipukestega ääristatud rada, nagu me filmidest näha võime, vaid tõeline lahinguväli.
2. 3. Talupoeg ja põllutöö
2. 3. 1. Talupoja elamu
Metsarikastel aladel ehitas talupoeg elamu palkidest. See oli ilma korstnata suitsutare , mida kattis õlgedest või roost katus. Tare keskel asus kolle, jõukamatel talupoegadel ka ahi, mille ees ja sees sai valmistada toitu. Kütmise ajal täitis tare tihe suits, mistõttu inimesed liikusid pool kummargil, suitsupilvest madalam. Suitsu lasti välja madala ukse kaudu. Suitsu juhtimiseks ülespoole hakati tegema läbi katuse ulatuvaid laudadest pustakloore. Need olid aga tuleohtlikud ja enamik talupoegi leppis vana ja ennast pikkade inimpõlvede jooksul õigustanud suitsutarega. Aknad või õigemini aknaavad olid vähestel taredel ja needki olid vaid pisut peopesast suuremad. Külmal ajal tõugati akendele ette lükandluuk või pisteti avasse tuust heinu.
Uksed koosnesid sageli kahest - alumisest ja ülemisest - poolest. Kui ülemine pool oli avatud, pääses valgus tarre ning suits laks välja, alumine uks aga ei lasknud õues tuhnivatel sigadel tarre tulla. Koduloomade tõkestamiseks tehti lavepakud hästi kõrged.
Soojal ajal tehti tuld ja valmistati toitu mitte tares, vaid õues asuvas suvekoogis. Tavaliselt oli õue keskel suur sõnnikuhunnik, mille peal õiendati ka loomulike vajadusi.
Mööblit leidus tares napilt. Peamised mööbliesemed olid söögilaud koos järidega, kirst või kapp rõivaste hoidmiseks ning jõukamates taredes veel voodi. Kehvemad talupojad magasid kas ahju peal või põrandale laotatud õlgedel. Tares hoiti katlaid, potte ning muid majapidamisriistu, lõõtsa tule ohutamiseks ning käsikivi. See tarberiist tuli vooraste pilkude eest hoolikalt peita , sest talupoeg oli kohustanud jahvatama kogu oma vilja feodaali veskil, tasudes selle eest mativiljaga.
Inimeste elurütm olenes peaaegu loomulikust valgusest. Hommikul oldi koos paikesega jalul ja pimeduse saabudes hakati seadma magamiseks. Valgustusega oli lugu kehv . Vahaküünlad olid kallid ja nende põletamist võisid endale lubada vaid kirikud ning feodaalid . Linlased ajasid läbi õlilampide ning haisvate rasvaküünaldega. Talurahva peamiseks valguseallikaks oli pird .
2. 3. 2. Talupoja rõivastus
Talupoeg kandis kodukootud linasest või villasest kangast halle, pruune ja musti rõivaid. Talvel tõmbas ta selga veel lambanahkse urbi .
2. 3. 3. Talupoja söök ja jook
Talupoegade igapäevane toit oli nisu- või rukkileib, hirsi - ja kaerapuder, hiljem ka tatrapuder, kodune juust ja pealerüüpamiseks kali või olu. Leiba soodi palju - kilogramm inimese kohta päevas oli paris tavaline, mehed soid enamgi . Puhast leiba sai vaid headel saagiaastatel. Kullalt sagedane oli aganatega segatud jahust naljaleiva pruukimine. Pühapäevadel ja pühadel
soodi ka liha ja mune. Põhjapoolsetel aladel ja Saksamaal eelistati sealiha, Vahemeremaades aga lambaliha . Kartulit ja suppe keskaegse talurahva menüüs ei olnud. Kartuli aset täitsid põldherned, põldoad ja naerid. Kartulit õpiti tundma Euroopas alles XVI sajandil ja siis kasvatati seda Ameerikamaa imetaime pigem kaunite õite kui toitvate mugulate parast . Alles uusajal omandas kartul selle koha, mis talle praegu kuulub.
Meelsasti soodi kala, kui seda ainult oli. Kirik propageeris kalaroogasid ja koos kristluse levikuga kasvas Euroopas ka kalapuugi tähtsus. Kala säilitamiseks tundi vaid kahte moodust - kuivatamist ja soolamist. Kuivatatud või soolatud kala vahetati kaluritelt vilja vastu. Eriti otsitud oli kala kevadise suure paastu ajal, mil lihatoidud olid keelu all. See keeld lõppes ülestõusmispühadega. Rahvas nimetas neid usupühi lihavõttepühadeks, kuna siis võis jälle liha süüa. Laanemeremaade saartel ja rannikul tarvitati toiduks ka hülgeid, kuigi nende mereloomade liha oli ebameeldiva maitsega ( Hillar Palamets 1982).
Vahemeremaade talurahvas tarvitas palju juur- ja puuvilju , oliivõli ja pidupäeviti lambaliha. Õlut asendas veega lahjendatud viinamarjavein. Tugevalt vürtsitud soolased road ajasid jooma. Joogivesi oli pahatihti halva maitsega. Piima andsid tolleaegsed kidurad lehmad oige vahe. Seeparast joodi palju õlut, kalja ja mõdu. XII sajandil õpiti odraõllele lisama humalat, et anda õllele teravat maitset ja säilitada jooki kauem. Mõdu oli kergelt alkohoolne jook, mida pruuliti teraviljast ja tehti suurepäraseks metsmeega. Vajadust magusa aitas rahuldada viinamarjadest keedetud käärimata jook.
2. 3. 4. Feodaalmõis
Kogu maa kuulus keskajal feodaalile. Maal asusid feodaalide majapidamised - mõisad. Mõisa keskel seisis feodaali elumaja koos abihoonega. Põllumaa oli jagatud kahte ossa : ühe moodustasid mõisapõllud, teine oli antud talupoegadele ja seal asusid nende majapidamised. Mõlemat osa harisid talupojad, kellest enamik olid sunnismaised pärisorjad.
2. 3. 5. Talupoegade koormised
Feodaali maa kasutamise eest pidid talupojad kandma koormisi, s.t täitma kohustusi feodaali heaks. Nad pidid harima mõisapõlde ja tegema teisigi feodaali majapidamistoid. Niisugust maa kasutamise eest tasumise viisi nimetakse teorendiks. Kogu mõisapõlde saak kuulus
feodaalile. Lisaks sellele tuli talupoegadel tasuda loonusrenti, s.o anda feodaalile osa oma põllult kogutud saagist, heinast, küttepuudest ja kodus valmistatud käsitöötöödetest.
2. 3. 6. Edusammud põlluharimises
Põlvest põlve harisid talupojad maad esiisadelt õpitut viisil ja suhtusid uuendustesse üsna umbusklikult. Vanad tavad pusisid visalt . Siiski toimus põlluharimises mitmeid olulisi muutusi, arenesid talupoegade oskused ja rakendati paremaid maaharimisviise .
Algul oli valitsevaks kahevaljasüsteem. Ühele poolele põllumaast külvati vili, teine aga jäeti kesa alla. Järgmisel aastal pooled vahetati. Nii sai osa maast igal aastal puhkust ja poldu ei kurnatud üleliia. Levinud oli aletegemine. Mets raiuti maha ja süüdati põlema, puhastatud pinnasele külvati siis vili. Nii saadi juurde uudismaad.
Ajapikku hakati kasutama kolmeväljasüsteemi: ühele osale põllust külvati suvivili, teisele talivili, kolmas jäeti aga kesa alla puhkama . Selline korraldus oli senisest soodsam, sest nüüd külvati igal aastal kahele kolmandikule põllust, mitte enam üksnes poolele.
Põllumaad oli varakeskajal vahe. Kolm neljandikku Euroopast võtsid enda alla polislaaned ja sood. Et rajada uusi põlde, tuli teha uudismaad. Niiviisi havitati aga vaga palju metsa, näiteks Inglismaal jäid alles vaid kuninglikud jahilaaned.
Algul künti poldu härgade ja kerge adraga. Selleks kulus palju aega, sest harjad oli aeglased ja kerge adraga ei saanud kuigi sügavalt kunda. X sajandil kasutusele voetud raske ratasader hõlbustas tood tunduvalt. Muutused puudusid ka veoloomi. IX sajandi lõpul hakati hobuseid rautama, mistõttu nende jalad ei saanud enam nii tihti viga. Rauad kaitsesid kapju ka kulumise eest. X sajandi algul voeti kasutusele rangid, sest senine umber hobuse kaela käiv veorihm ei kõlvanud raskemate koormate vedamiseks. Hobuseraud ja rangid lubasid kündmisel kasutada hobuseid, kes aeglastest härgastest märksa paremini hakkama said. Nisu ja odra kõrval tuli uha enam kasvatada kaera, mis oli tööhobuse peamiseks toiduks.
Alates XII sajandist tõusis tanu nimetatud uuendustele põldude saagiks tunduvalt. Sellal hakati kasvatama ka mitmeid uusi põllukultuure: idast jõudsid Euroopasse riis , puuvili ja roosuhkur . Senise mõru apelsini kõrval hakati Vahemeremaades kasvatama magusat apelsini. Kuni XIV sajandini kasvatati Inglismaal isegi viinamarju, siis muutus kliima karmimaks ja viinamarjakasvatus hääbus. Kõige arenenumad põllumajanduspiirkonnad olid Lõuna- Hispaania ja Flandria (tänapäeva Belgia).
Loomakasvatuse osakaal oli üpris tagasihoidlik . Loomapidamiseks oli vaja suuri karjamaid, põldudeks tehtud uudismaad ei tahetud aga enam raisata. Ajapikku hakati siiski ka loomakasvatusele suuremat tähelepanu pöörama: Inglismaal tegeldi rohkem lamba-, Saksmaal seakasvatusega (Jaques Le Goff 2002).

2. 4. Linlane ja linnaelu.
2. 4. 1. Linna välisilme
Keskaegne linn koosnes kitsaste tänavate, läbikäikude ja siseõuede võrgustikust, mis võis maalt tulnud inimesele tunduda tõelise labürindina. Paljud tänavad olid sisuliselt koridorid- neid katsid kas varikatused või lihtsalt ülesriputatud riidepalakad. Majade uhkemad küljed olid muidugi tänava poole. Keskaja inimene armastas eredaid värve, eriti punast ja kuldset, mis lisasid linnapildile veelgi kirevust.
Tänavatel ja väljakutel tunglesid linnakodanikud ja kerjused, talupojad oma linnaskäikudel, hulgused ja üliõpilased, liikusid vankrid ja kaarikud . Suuremates linnades asunud kerjusmungaordude konvendid pakkusid peavarju nii munkadele kui nunnadele. Avalikeks paikadeks olid kohati muutunud isegi linnasurnuaiad: vaesemad inimesed jõid siin veini ja mängisid hasartmänge ning lõbunaised pakkusid haudade vahel oma teenuseid ( Helmut Piirimäe 2000).
2. 4. 2. Müürid ja privileegid
Linna kaitsesid tema privileegid. „Linna õhk teeb vabaks,“ öeldi selle kohta. Aga vabadus ei laienenud kõigile linnas elavatele inimestele ühtmoodi (Helmut Piirimäe 2000). Eelisseisundis olid linnakodanikud, kelle seast tõusid omakorda esile rikkad kaupmehed, pankurid ja pärilik linnaaristokraatia – patritsiaat. Niisiis asusid kivimüüride varjus veel teised, linnaõigusel põhinevad nähtamatud müürid, mis tagasid eliidile eelisolukorra ja mida ületada suutsid vähesed.
Inimene, kes tahtis saada linnakodanikuks, pidi pärinema seaduslikust abielust, tal pidi olema toetajaid ja soovitajaid ning küllalt vara, et tagada endale seisusekohast äraelamist. Kõigele lisaks tuli vähemalt aasta linnamüüride vahel elada. Linnakodaniku staatus tähendas ka kuulumist mingisse ühendusse, mis oma liikmete huvisid kaitses ja vajadusel nende eest välja astus. Kõikvõimalikud vennaskonnad ja liidud moodustasidki linnaelu kandepinna. Nende seast tõusid esile noorte vallaliste meeste ühendused, mille sisemine solidaarsus väljendus tihti agressiivsuses ja karistamatustundes. Sellega kaasnenud löömingud ja seksuaalne vägivald andsid keskaegsele linnaelule oma varjundi. Korra kaitseks kehtis öine liikumiskeeld
Linna uusasukad püüdsid oma staatust tõsta võimalikult iidse sugupuu ja väärikate esivanemate eksponeerimisega; eriti efektiivseks otseteeks nende pürgimustes oli abiellumine mõne vaesunud aadlisuguvõsa liikmega. Kõik see aitas uutel kodanikel põlistada oma kohta linnapäikese all (Helmut Piirimäe 2000).
2. 4. 3. Elu linnas
Elu linnas nõudis keskaja inimeselt ka suurt kohanemisvõimet. Pidi elama pead-jalad koos, toime tulema keelte ja kommete segadikus. Paljud keskaegsed linnad olid üle rahvastatud ja eraldatust said endale lubada ainult vähesed.
Privaatsus oli kõrgema staatuse tunnus. Näiteks võis keskajal tõeliselt privilegeerituks nimetada seda inimest, kellele kuulus eraldi magamistuba või omaette voodi. Keskmiselt asus ühes majas 2-3 perekonda. Prantsusmaal Chambery linnas elas näiteks 14. sajandi lõpus 306 majas 3000 inimest. Enamik neist paiknes ka keldrikorrusel või pööningukambris.
Perekonnad olid linnas väiksemad kui maal ja ka abielus inimeste suhtarv väiksem. Abielu said endale lubada jõukamatest või nimekamatest perekondadest pärit neiud ja noormehed, kes suutsid saavutada küllalt väärika ühiskondliku positsiooni. Niisiis oli linnas palju poissmehi ja vabu naisi. See tekitas tõsiseid kõlblusprobleeme (Helmut Piirimäe 2000).
2. 5. Intellektuaal
Intellektuaal on inimene, kes mitte ainult ei viljele mõnda intellektuaalset tegevusala, vaid ka annab oma uurimus oskusi edasi ning kellel on oma töömeetodid, arengutee ja kindlad eesmärgid.
Intellektuaalide elukutse oli nende silmis väga erilise väärtusega. Intellektuaalid pidasid endid ise literaatideks ja teised kutsusid ka neid nii.
Intellektuaalil oli väga arenenud kriitikameel, järjekindel pühendumine õpetamisele, oma ideede ja loetu edastamisele. Talle oli südamelähedasem uurimismeetod kui selle objekt. Tal oli tohutu usk uurimismeetodisse.
2. 6. Kunstnik
Kunstil oli suur tähtsus keskajal. Mõnikord vaadeldi pilte kui kirjaoskamatutele mõeldud raamatu aseainena. Pildid on ennekõik rahvale õpetuseks. Alguses jaotati kunstnikud töötegijate hulka aga hiljem hakati neid rohkem väärtustama.
Kõrgem positsioon oli kullasseppadel ja klaasmeistritel, kes valdasid keerukat tehnoloogiat ja hinnalisi materjale. Kunsti peeti kõrgemaks kui kulda ja kalliskivi, aga kõige kõrgemal oli siiski tellija . 12. saj kunstnik võis olla väga suure lugemusega inimene. 14. saj tõsteti kunstnik aadliseisusesse, sellest on küll vähe andmeid.
3. Keskaja inimese maailmapilt
Keskaja inimese mõttemaailma peamiseks mõjutajaks oli kristlus . Et ajalikku elu tajuti ettevalmistusena surmajärgsele ja igavikulisele, oli kõik maine ja lihalik tühine. Kiriku õpetus ja sakramendid saatsid indiviidi sünnist surmani. Katoliku kirik oli seega feodaalse hierarhia kõrval keskaja ühiskonna teiseks suureks tugisambaks. Kõrgkeskaja paavstide arvates oli vaimulik võim ilmalikust ülimuslikum, sellega mittenõustujaid ähvardas kirikuvande alla panek. Kirikuvande alla panid teineteist 1054 . aastal ka Rooma paavst ning Konstantinoopoli patriarh . Teoloogiliste vaidluste kulminatsioonina oli kristlaskond lõhenenud roomakatoliku ja kreeka katoliku ehk õigeusu kirikuks.
Keskaegsete õpetlaste arusaam maailmast ja ilmaruumist põhines suurel määral Ptolemaiose teostel. Ptolemaiose eeskujul tunnistasid paljud skolastikud Maa kerakujulisust ja uskusid, et Maa asub universumi keskpunktis . Päike, Kuu ja planeedid aga tiirlevat ümber selle. Planeetide taga usuti olevat tähistaeva pöörlev sfäär ja selle taga omakorda veel üks nähtamatu sfäär – esmaliikuja-, mille Jumal ise on käima pannud ja mis liigutab kõike ülejäänut. Kõige taga on kuplikujuline Jumalikust muusikast täidetud taevas. Lihtinimeste ettekujutusi need skolastilised seisukohad suurt ei mõjutanud. Usuti seda, mida silmaga nähti: Maa on lame ja taevavõlv kõrgub sellekohal.
Levinud oli veendumus , et planeedid ja tähed mõjutavad inimsaatust. Kirik suhtus astroloogiasse taunivalt. Usk saatuse ettemääratusse ähvardas seada küsimuse alla inimese vaba tahte ja koos sellega võimaluse otsustada patustamise või patust hoidumise üle. Kuid kiriku vastuseisust hoolimata suhtuti ennustamisse väga tõsiselt. Paljud valitsejad palkasid endale elukutselisi astrolooge, et jälgida tähtsamate ettevõtmiste eel tähtede seisu ja tuvastada selle mõju ürituste õnnestumisele (Mati Kõiv, Mati Laur 2007).
KOKKUVÕTE
Keskajal jagunesid inimesed kolme klassi: munk, rüütel, talupoeg. Selles klassis mängivad suurimat rolli mungad, kelle põhifunktsiooniks on palvetamine, mis annab neile kontakti jumalariigiga ja maapealse elu üle vaimse väe. Vaimulike järel tulevad sõjamehed ehk uus ühiskonnakiht, ratsanikud, rüütlid- kes saavad uusaadlikeks ja kaitsevad relvade toel ülejäänud kahte klassi. Sõjanduses oli väga tähtsal kohal rüütlivägi, mis osutus sageli lahingus siiski kohmakaks oma liigselt sirgjoonelise taktika ja ülemäära raske relvastuse tõttu. Lahingutest ei erinenud palju ka turniirid, kus rüütlid oma võitlusvõimet demonstreerisid ja aadlidaamidele silma heitsid. Arenesid jalaväe võitlusviis ning piiramistehnika.
Lõpuks töötav klass kuhu kuuluvad põhiliselt talupojad, kelle olukord on peaaegu igal pool sama, kes toidavad ära oma töösaadustega teised kaks klassi. Referaadis pöörasin erilist tähelepanu just talupoegadele, sest nende eluviis erineb väga palju tänapäeva inimese elulaadist. Arvan, et talupoegade tähtsus oli siiski üsna suur, sest kõrgkeskaegne ühiskond oli agraarühiskond: valdava osa rikkusest tootsid talupojad, kes olid feodaalisandatest õiguslikult ja majanduslikult sõltuvad.
Referaadis on kajastatud ka intellektuaali ja kunstniku elulaadi ning nende tähtsust. Uurimuse käigus selgus, et kunstnike hakati järjest enam väärtustama , nende andeid ja nende tööd ning lõpuks tõsteti nad isegi aadliseisusesse. See meeldis mulle väga, sest hindan ka ise kunstnike ning nende andeid.
Olid ka linnaelanikud, kelle probleemid sarnanevad väga palju ka tänapäevaste probleemidega. Maapiirkondadega võrreldes oli linn oluliselt multikultuursem ja liberaalsem ning sealne elanikkond liikuvam. Seega arenes linnades kiiresti kultuur ja haridus , kuid levisid ka sotsiaalsed pahed. Linlaste ellusuhtumine oli kasumlikkusele orienteeritud, st rikkust hinnati päritolust kõrgemaks.
Mina arvan, et on palju probleeme mis olid keskajal aktuaalsed ja mis pole ka tänapäeval lõppenud: inimeste suhtumine, rahaprobleemid , kõrgema ja madalama astme rõhutamine. Referaadis sain teada rohkem keskaja inimeste elulaadi kohta, mis jällegi on tänapäeva inimestest erinev. Sain teada, milliseid seisusi väärtustati rohkem , milliseid vähem.
ALLIKAD
1. Mati Kõiv, Mati Laur, „Keskaja ajalugu VII klassile". Talinn: Avita , 2007.
2. Hillar Palamets, "Keskaja kultuurist ja olustikust". Tallinn: Valgus, 1982.
3. Mati Kõiv, Priit Raudkivi , „Keskaeg“. Tallinn: Avita, 1996.
4. Jaques Le Goff, „Keskaja inimene“. Talinn: Avita, 2002.
5. Madelaine Pelner Cosman, „Keskaja leksikon “. Tallinn: Perioodika , 2001.
6. Vikipeedia contributors, 'Rüütel', Vikipeedia, , 13 jaanuar 2009, 15:46 UTC,
16

.DOC Laadi alla originaalfail 16 lk · .doc · 39 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 16 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-04-13 Kuupäev, millal dokument üles laeti

39 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

merit005 Õppematerjali autor

Referaat sai hinde 5.

keskaja inimene referaat keskaeg keskaja mõiste keskaja inimeste jagunemine

Sarnased õppematerjalid

doc

Keskaja Talupojad

Külmal ajal lisandus lambanahkne ürp. Nööpide aset täitsid pöörad ja sidumispaelad, naistel ka sõled. Taskuid polnud, mistõttu kaasavõetud esemed pandi voole seotud kukrusse. Toit oli uksluine ja napp. Soodi palju leiba (nisu- või rukkileiba), hirsi- ja kaerapudru, samuti kodus valmistati juustu. Peale rüübati kalja või õlut, piima tarvitati vahe, sest see laks ruttu hapuks. Kartulit ei tuntud Euroopas terve keskaja vältel. Liha said talupojad vaga vahe, nii palju kui koduloomi ja -linde enda tarbeks jäi. Meelsasti soodi aga kala, seda eriti mereäärsetel aladel. Vahemeremail tarvitati palju juur- ja puuvilju, oliiviõli ja pidupäeviti lambaliha. Tavalisteks maitseaineks olid sibul ja kuuslauk. Kirjandus Kirjandus on saadud: "Keskaja ajalugu VII klassile" "Keskaja kultuurist ja olustikust" Hillar Palamets Tln.: Valgus, 1982. 142 lk., ill.

Ajalugu

doc

Keskaja inimene - kokkuvõte

Linnas oli siiski ka ebameeldivusi: tänavad olid väga räpased, kui kaevud olid reostatud siis nappis joogivett, levisid kiiresti haigused ja tänu sellele oli linnas suremus ka suurem. Abikaasade suure vanusevahe tõttu oli linnas palju lesknaisi. Linnas tekkisid seltsid, mis aitasid rahu ja kaitset pakkuda. Linnakodanikul olid omad kombed, ennekõike õppis ta väljendama oma tundeid, armastust, olema peenekombelisel suhtlemisel vastassooga. Intellektuaal Intellektuaal on inimene, kes mitte ainult ei viljele mõnda intellektuaalset tegevusala, vaid ka annab oma uurismusoskusi edasi ning kellel on oma töömeetodid, arengutee ja kindlad eesmärgid. Intellektuualide elukutse oli nende silmis väga erilise väärtusega. Intellektuaalid pidasid endit ise literaatideks ja teised kutsusid ka neid nii. Intellektuaalil oli väga arenenud kriitikameel, järjekindel pühendumine õpetamisele, oma ideede ja loetu edastamisele

Kirjandus

doc

Keskaeg

· areneb rahamajandus, mille baasiks on linnad · tsunftikäsitöö õitseaeg · kaubanduse areng · algab tsentraliseeritud riikide teke HILISKESKAEG (15.saj.-16.saj.algus) · keskajale omased tunnused asenduvad uusajale omaste tunnustega · kapitalistliku majanduse tekkimine KESKAEG EESTIS Eesti keskaeg on periood, mil Eesti territooriumil toimuvaid sotsiaal-majanduslikke ning poliitilisi protsesse peetakse keskaega kuuluvaks. Üldtunnustatud arvamuse kohaselt loetakse eesti keskaja ajalisteks piirideks aastaid 1227, kui Eesti lõplikult vallutati, kuni 1558.aastal alanud Liivi sõjani. Samuti on keskaja lõppdaatumiks loetud 1561. aastat, mil Vana-Liivimaa riikidesüsteem lõplikult kadus. See jaotus on mõnevõrra problemaatiline, sest mujal Euroopas loetakse keskaja kestuseks umbkaudu aastaid 500 (tihti 476) 1500. Termin 'Eesti keskaeg' tuli kasutusele 1930. aastatel ja kehtib kõige paremini poliitilise ajaloo suhtes. Kultuurilised ja

Ajalugu

doc

Keskaja talupoeg ja tema igapäevaelu

Keskaja talupoeg ja tema igapäevaelu Keskaja inimese elu erineb palju tänapäeva inimese elust ja igapäeva toimetustest. Keskajal jagunes ühiskond kolmeks suureks grupiks need olid talupojad, feodaalid ja vaimulikud. Antud arutluses käsitlemegi eelkõige talupoegade seisust ning nende igapäevaseid tegemisi keskajal 11.- 16 sajandini. Üldiselt talupoegadest Varasel keskajal valitses naturaalmajandus ja inimesed ei käinud oma kodudest eriti kaugemal. Elati muutumatult pikka aega. 11

Ajalugu

docx

Talupoja elu keskajal

TALLINNA ÜLIKOOL Kasvatusteaduste Instituut Algõpetuse osakond Lende Saluvee EKL1-kõ TALUPOJA ELU KESKAJAL Referaat Juhendaja: Priit Raudkivi Tallinn 2010 SISSEJUHATUS Keskaeg (medium aevum) on ajajärk Euroopa ajaloos, mis järgnes Rooma riigi langusele (476). Humanistide arvates oli see vahesein antiigi ja renessansi vahel, vaheaeg kultuuri arengus, "pimedad aastasajad". Lõplikult juurdus keskaja mõiste nn valgustusajal, XVIII sajandil, mil sellega tähistati samuti antiikaja ja renessansiperioodi vahele jäänud ning ebakultuurseks peetud ajajärku. Seega sai keskaja mõiste juba oma tekkest peale küllalt halvustava tähenduse. Tänapäeval ei ole niisugusel eelarvamuslikul ja mõistmatul suhtumisel keskaega enam õigustusi. Seda perioodi võib pidada praeguse Euroopa tsivilisatsiooni kujunemise seisukohalt ülimalt oluliseks, viljakaks ja loominguliseks

Ajalugu

doc

Seisuslik haridus keskajal

................13 2 Sissejuhatus Referaadi eesmärgiks on anda ülevaade keskajal valitsenud seisuslikust haridusest: keda, kus ja kuidas kasvatati. Järgnev referaat kirjeldab erinevate seisuste võimalusi hariduse omandamiseks, õpitavaid ameteid, õppimise protsessi. Referaat on jaotatud neljaks peatükiks. Esimene neist käsitleb seisuste jagunemist ning järgmised kolm peatükki kirjeldavad erinevate seisuste õppimismeetodeid. Algselt oli plaanis põhjalikumalt uurida üldiselt keskaja haridust, kuid see tundus liiga laiali valguv teema. Otsustasin keskenduda kitsamale teemale ning kuna keskaja pedagoogika olulisem aspekt oli seisuslik haridus, otsustasin valida just selle teema. Töö koostamisel on kasutatud keskaega käsitlevaid raamatuid, kuid juurde on leitud informatsiooni ka internetist. Töö illustratsioonid on samuti leitud interneti teel. 3 1. Seisuslik ühiskond Keskaeg on ajalooperiood vanaaja ja uusaja vahel. Tavaliselt paigutatakse keskaeg ajavahemikku 5

Pedagoogika

doc

Talupoegade elu keskajal

Talupoegade elu keskajal Keskaja ühiskond jagunes kolmeks peamiseks seisuseks: vaimulikud, feodaalid ja talupojad. Kogu maa kuulus kirikule või feodaalidele. Seda harisid aga talupojad. Talupojad pidid oma tööga feodaale ja vaimulike ülal pidama. Enamik talupoegi olid sunnismaised pärisorjad. Neid ei võinud müüa ega osta maast eraldi ja neil võis olla oma majapidamine ja oma pere. Pärisoriste talupoegade kõrval leidus ka vabatalupoegi. Nende koormised olid väiksemad ja soovi korral võisid nad ka mujale

Ajalugu

doc

Keskaja inimese igapäevaelu

Keskaja inimese igapäevaelu Keskaja inimese elu erineb tänapäeva inimesest päris palju. Muidugi on olemas sarnasusi, näiteks ka prageusel ajal koosneb ühiskond erineva elustiili ja võimalustega inimestest. Nii ka vanasti, kuid siis oli kontrast palju suurem. Selleks, et anda ülevaadet keskaja inimeste igapäevaelus, räägin lahti olukorrad talupoegade, feodaalide, vaimulike ja linnakodanike pilgu läbi. Talupojad elasid väkestes külades, kus majad asetsesid lähestikku. Majad ehitati savst, kivist ja puidust ning katus valmistati õlgedest. Majas oli sees vaid üks suur muldpõrandaga ruum, mille keskel oli ahi. Mööblit oli tol ajal vähe. Toit oli väga kesine ja lihtne. Tähtisaimaks toiduaineks oli rukkileib

Ajalugu

Rohkem sarnaseid