India (0)

16
V. INDIA:
1. INDIA AJALOOSÜNDMUSTE KRONOLOOGIA:
Aeg
Olulisemad sündmused
VII at eKr

• Maaviljeluse algus Induse jõe orus.
  

u 2600 eKr

• Induse kultuuri kujunemine, mille suurimateks keskusteks olid Harappa ja Mohenjo Daro .
  

u 1700 eKr

• Teadmata põhjustel algas Induse kultuuri allakäik.
  

u 1500 ekr

• Algas aarjalaste ( indoeurooplased ) sissetung Põhja- Indiasse .
  

u 1200 – 500 eKr

• Indias oli nn veedade ajastu.
  

u 700 eKr

• Indias hakati kasutama vanaindia sanskriti kirjakeelt.
  

6. – 4.saj eKr

• Põhja-Indias tekib Nanda dünastia valitsemisajal ühtne aarjalaste riik.
  

6. – 5.saj eKr

• Siddharta Gautama pani aluse budistlikule õpetusele.
  

4. – 2.saj eKr

• Tšandragupta (valitses u 320 – 298 eKr) pani aluse Maurja dünastia ajastule Indias.
  

u 4.saj eKr

• Pandi kirja kangelaseeepos „ Mahabharata ”.
  

3.saj eKr

• Ašoka Suure valitsemisajal (273 – 232 eKr) ühendati esmakordselt kogu India.
  

u 185 eKr

• Maurja dünastia lõpp, algas poliitilise killustatuse ajajärk.
  

4. – 6.saj

• Gupta dünastia ajajärk; nn India kuldajastu .
  

u 6.saj

• Indias leiutati strateegiline lauamäng male .
  

12.saj lõpp

• Muhameedlaste sissetung Afganistanist Põhja-Indiasse.
  

13.- 16.saj

• Muhameedlaste Dehli sultanaat Põhja- ja Kesk-Indias.
  

1498

• Portugallased Vasco da Gama juhtimisel jõudsid esimeste eurooplastest meresõitjatena Calikuti sadamasse.
  

16.saj

• India rannikualadele hakkasid kujunema Euroopa riikide koloniaalvaldused.
  

16. – 19.saj

• Mongoli päritolu Babur (valitses 1526 – 1530) pani aluse Suurmogulite riigile India põhja- ja keskosas.
  

16.saj kp

• Põhja-Indias Agra linnas püstitati mošee -mausoleum Tadž Mahal .
  

19.saj kp

• Briti Ida-India Kompanii andis India inglise valitsuse kontrolli alla.
  

1947

• India ja Pakistani iseseisvumine Suurbritannia ülemvõimu alt.
  

2. INDUSE KULTUUR:
2.1. India looduslikud olud:
India asub Hindustani poolsaarel Lõuna-Aasias. Põhjast lõunasse on India ulatus 3000 km ja sama palju läänest itta (põhjapoolses osas). Põhjas on India piiriks kõrged Himaalaja mäed, lõunas tungib ta suure kiiluna India ookeani, idast ümbritseb teda Bengali laht ja läänes Araabia meri. India põhjaosas voolavad kaks suurt jõge, lääne pool Indus ja ida pool Ganges, mis algavad Himaalaja mägedes. Araabia merre suubumisel moodustab Indus suure soise delta . Induse orus on ilmastik kuiv ning vihma sajab seal harva, mistõttu oli seal maaharimine võimalik ainult tänu kunstlikule niisutamisele. Ganges, mis samuti algab Himaalaja (Himalaya) jääliustikest ning Bengali lahte suubumisel moodustab suure delta, oli palju niiskem piirkond. Vihma sadas seal küllaldaselt terve aasta läbi ning seetõttu kasvas Gangese jõgikonnas vanaajal igihaljas džungel.
2.2. Induse kultuuri (u 2600 – 1700 eKr) kujunemine:
Umbes VII at eKr sai Induse ja selle lisajõgede piirkonnas alguse viljelusmajandus, mis oli sinna levinud tõenäoliselt lääne poolt nn viljaka poolkuu piirkonnast. Põlluharijad rajasid selgepiirilise tänavavõrguga asulaid, mis koosnesid keskse õue ümber savistellistest tehtud mitmeruumilistest hoonetest. Juba enne kõrgkultuuri kujunemist on olemas tõendeid künnipõllundusest. IV-III at vahetusel eKr levis metallikasutus ning hakati valmistama pronksi. Induse jõe orus (tänapäeva Pakistanis ja Loode-Indias) tekkis III aastatuhande keskel varase pronksiaja tsivilisatsioon , mida on nimetatud Harappa või ka Induse kultuuriks . Selle kultuuri suurimad keskused olid Harappa, Mohenjo Daro, Kalibangan ja Dholavira linnad. Induse kultuuri elanike etniline päritolu on täpselt välja selgitamata.
2.3. Induse kultuuri linnad:
Umbes 2600 eKr kerkisid Induse kultuuri aladel (Himaalaja jalamilt kuni India ookeanini) uhked linnad, millest suurimad olid Harappa ja Mohenjo Daro, mille pindala ületas tublisti kaks ruutkilomeetrit ning kus elas tõenäoliselt kümneid tuhandeid elanikke. Induse kultuuri linnad olid ristkülikukujulise põhiplaani ja planeeritud tänavavõrguga. Telliskividest ühe- ja kahekordsed majad paiknesid ümber keskse hoovi. Paljudes majades olid vannitoad , kust reovesi kanalisatsiooni kaudu välja juhiti. Majad olid ehitatud suhteliselt ühesuurustena, mis viitab sellele, et nende omanikel staatuseerinevused puudusid. Mingisuguseid märke on säilinud ka sellest, et teatud käsitööerialadega tegelejad olid koondunud omaette linnakvartalitesse. Harappa linnavaremed tõendavad seda, et linn oli ümbritsetud 15 m kõrge ja kuni 14 m paksu linnamüüriga. Paljudes linnades olid selle lääneosas eraldiseisvad kindlustatud tsitadellid (kindlused?). Kas nendel tsitadellidel oli ka mingi sõjaline otstarve, pole teada. Kõigist sellistest tsitadellidest on leitud rituaalselt kasutatav bassein koos selle lähedal asuva suure hoonega (tempel?), mis võis olla preestri (või preestrite ) residents ning keskküttega saun ja viljaaidad. Tsitadellist väljaspool pole viiteid templite olemasolule leitud. Kõik suured Induse kultuuri linnad olid tähtsad halduskeskused, kus tegeleti käsitöö ja kaubitsemisega, mererannikul oli kindlustatud sadamad. Mujalt pärinevad esemed tõendavad sidemeid teiste India osadega, aga peamiselt läänepoolsete naabritega : Iraani , Afganistani, Ees- Aasia ning iseäranis Lõuna-Mesopotaamiaga. Väljakaevamistel on leitud rohkesti metallesemeid, maalitud keraamikat, kaaluvihte, pisiskulptuure jm. Induse kultuuri loojad olid ka head meremehed. Tänapäeva Lothali lähedal Araabia mere ääres on välja kaevatud tolleaegne suur sadamalinn, mis annab tunnistust laevaehituse ja meresõidu kõrgest tasemest. Induse kultuur toetus paiksetele põlluharijatele, kes kasvatasid esimestena maailmas puuvilla , kodustasid kana ja tõenäoliselt ka elevandi. Hobused nende majapidamisse ei kuulunud, samuti ei tundnud nad vankrit, rääkimata sõjavankrist.
2.4. Linnade valitsemine:
Kuidas toimus Induse kultuuri linnade valitsemine, pole teada. Väljakaevamistel pole leitud viiteid valitsejate residentsidele ega ka valitsejate kujudele või haudadele. Teadlaste hulgas valitseb arvamus, et linnu ei juhtinud sõjapealikest kuningad, sest sõjale ja vägivallale viitavaid tõendeid peale tsitadellide ja linnu ümbritsevate müüride praktiliselt pole leitud. Tõenäoliselt võisid linnu sõjapealikest kuningate asemel juhtida hoopis kollegiaalsed nõukogud.
2.5. Induse kultuuri kiri:
Induse kultuuri elanikud kasutasid seni veel dešifreerimata kirja, mis võis tõenäoliselt olla pilt- või silpkiri. Arheoloogiliste väljakaevamiste käigus leitud tekstid on kirjutatud pitsatitele. Enamus piktograafiliste (e piltkirja) märkidega kunstipäraseid pitsateid on leitud Harappa nn all-linna ühest – tõenäoliselt kaupmeestele kuulunud kvartalist. Kuna tsitadellidest pole ühtegi kirjakatket leitud, siis on arvatud, et kirja ei kasutatud majanduse tsentraliseeritud juhtimiseks (aruanded maksude tasumise kohta?). Kaubanduse olulisusele Induse kultuuris viitavad ka tõendid standardiseeritud kaalusüsteemist.
2.6. Induse kultuuri allakäik:
Induse kultuuri linnad elasid jõudsalt ligikaudu 1000 aastat. Alates 1922. aastast tehtud väljakaevamistel on avastatud, et tegemist oli hügieenile suurt rõhku paneva kultuuriga , sest leitud on suurel hulgal veetorustikke, vanne , pesemispaiku ja saunu. Samas ei ole Induse kultuuris jälgegi armeedest, orjadest, sotsiaalsetest konfliktidest ega teistest pahedest, mis muudes varajastes tsivilisatsioonides olemas olid.
Umbes 1700 eKr jäeti Induse kultuuri linnad maha või need hääbusid järk-järgult. Kultuuri allakäigu põhjustes pole teadlased seni veel kokku leppinud. Algselt arvati, et selle võisid põhjustada indoeurooplastest aarjalaste sissetung Indiasse. Hiljem on kultuuri allakäiku seotud rohkem looduskatastroofide ja kliimamuutustega. Enim levinud teooriateks on laiaulatuslikud üleujutused, maavärinad , Induse või selle lisajõgede voolusängi muutumine. On arvatud ka seda, et kultuuri allakäigu põhjustas süvenev põud või põllumaade ülesooldumine liigse niisutuspõllunduse tõttu.
3. AARJALASTE SISSETUNG INDIASSE:
3.1. Aarjalaste sissetung Indiasse:
Aarjalased (sankriti k ārya – õilis) kuulusid indoeuroopa keeli kõnelevate rahvaste hulka, kes III at eKr lahkusid oma algkodust ning jõudsid lainetena Lähis-Itta, Pärsiasse ja Indiasse. Umbes 1500 – 1000 eKr tungisid aarjalased mitme lainena Indiasse (sanskriti k Āryavarta – aarjalaste maa) ning asustasid Põhja-Indias järk-järgult piirkonna, kus varem oli eksisteerinud Induse kultuur. Aarjalased leidsid eest juba hääbuva tsivilisatsiooni. Siiski oli Induse äärsete põliselanike kultuuriline mõju veel nii tugev, et aarjalased, kuigi sõjaliselt märksa võimsamad (kasutasid hobust ja sõjavankrit), sulandusid suurel määral eestleitud kultuuri ning võtsid sealt üle ka selle vaimseid väärtuseid. Aarjalased tõid kaasa sõjaväelise ja ülimalt hierarhilise hõimudemokraatliku ühiskonnakorralduse ning varasemast paremad relvad ja tööriistad . Põhja-Indias vallutatud aladel rajasid aarjalased nn veedade ajastul (u 1200‒500 eKr) oma väikeriigid.
3.2. Aarjalaste elukorraldus:
Indiasse jõudes omandas aarjalaste omanimetus – ārya – üliku ja kõrgemast seisusest isiku tähenduse. Allutatud põlisrahvaid hakati seevastu tähistama terminiga dāsa (sanskriti k ori) ja dasyu (sanskriti k röövel). Nomaadidest aarjalaste elu aluseks oli karjakasvatus ja suured veisekarjad, mida peeti jõukuse mõõdupuuks ja vahetusvääringuks. Ka sõdu peeti kariloomade ja paremate karjamaade pärast, millele viitab see, et aarjalaste suguharujuhte nimetati ka „lehmade kaitsjaks ” (sanskriti k gopa), sõna „sõda” (sanskriti k gavišti) aga tähendas õieti „soovi hankida lehmi”. Indias tänapäevani kestev lehma pühakspidamise traditsioon sai alguse just nendest kaugetest aegadest . Veiste kõrval kasvatati lambaid , kitsi, pühvleid, eesleid ja sigu . Asudes elama Induse jõe orgu, muutusid aarjalased järk-järgult paiksemaks ning nad hakkasid karjakasvatuse kõrval tegelema põlluharimisega. Aarjalased elasid sugukondlike kogukondadena kindlustamata külades, savitellistest ehitatud majades. Aarjalaste sõjapealikest hõimujuhte nimetati radžadeks (sanskriti k rādžan).
3.3. Aarjalaste ühiskonnakihid :
Aarjalaste ühiskonnale oli omane nn kastikord, mille järgi inimesed jagunesid sünni järgi nelja suurde gruppi e seisusesse (sanskriti k varna). Mingisse kindlasse varnasse (e kasti) kuulumine oli tööjaotuse, elukutse ja ühiskondliku positsiooni aluseks. Põhikaste oli neli:

Braahmanid – preestrid , kelle ülesandeks oli tõlgendada pühasid raamatuid ning sooritada religioosseid rituaale.

Kšatrijad – ülikud ja sõjamehed, kes tegutsesid ametnikena ja kelle ülesandeks oli rahvast kaitsta.

Vaišjad – talupojad, käsitöölised ja kaupmehed, kelle ülesandeks oli kahte esimest varnat toita.

Šuudrad – teenijad, kelle ülesanne oli kahte esimest varnat toita ja teenida.
Kõigisse nelja varnasse kuulujad olid aarjalased. Väljapoole kastisüsteemi jäid allutatud põliselanikest kastivälised inimesed, keda kutsuti ka puutumatuteks. Nende nimetus tulenes sellest, et kõrgemasse kasti kuuluv võis tunda end roojasena juba üksnes puutumatu varjust, mis tema peale langes. Roojasusest sai vabaneda vaid puhastustseremoonia abil. Puutumatute teha jäeti kõige mustem ja raskem töö.
Kõik neli varnat jagunevad omakorda veel alamkastideks. Ühest kastist teise üle minna aarjalaste (hinduistide) arvates ei saanud. Abielluda tohtis ainult kasti siseselt. Kastivahesid peeti inimese enda tegevuse tagajärjeks. Inimene sünnib kõrgemasse või madalamasse kasti vastavalt sellele, kuidas ta eelmises elus on käitunud. Karma (hinduismis ja budismis teo ning tagajärje üleüldine seadus) võib inimest kastisüsteemis viia nii üles kui alla. Head teod viivad uues elus kõrgemasse kasti. Selline kastisüsteem on India ajaloos mänginud olulist rolli läbi kogu ajaloo. Kuigi riigimees Mahatma Gandhi eestvedamisel keelati 1950 inimeste jaotamine kastisüsteemi alusel, on see varjatult sealses ühiskonnas, eriti maapiirkondades omane kuni tänapäevani ning see süvendab tööpuudust, sotsiaalseid barjääre ja viletsust (kastiväliseid arvatakse tänapäeval olevat kuni 100 milj in).
3.4. Ühtse riigi kujunemine Indias:
Põhja-Indias rajatud aarjalaste väikeriigid ühendati 4.saj eKr Nanda dünastia valitseja Mahāpadma Nanda (valitses u 362 – 322 eKr) poolt kogu Põhja-Indiat hõlmavaks suurriigiks. Antud ajajärku jääb ka Makedoonia Aleksandri sõjakäik Induse jõe äärde aastatel 327 - 325 eKr.
Aarjalased panid Indias aluse ka Maurjate dünastia (u 320 - 185 eKr) impeeriumile. Selle rajaja Tšandragupta (valitses u 320 – 298 eKr) ühendas Induse ja Gangese jõgede ülemjooksu piirkonnad oma valitsemise alla ning tegi pealinnaks Gangese jõe ääres asuva Pataliputra. Läänes pidas Tšandragupta sõdu Makedoonia Aleksandri suurriigi lagunemisel tekkinud hellenistliku Seleukiidide riigiga.
Oma suurima ulatuse saavutas Maurja dünastia poolt valitsetav riik Tšandragupta pojapoja Ašoka Suure valitsemisajal 273 – 232 eKr, kes esimesena ühendas suurema osa Indiast . Enda valitsemisaja alguses pidas Ašoka küllalt veriseid vallutussõdu Hindustani poolsaare lõunaosas. Valitsemisaja kolmeteistkümnendal aastal olevat ta budismi mõjul loobunud edasistest vallutustest ja kuulutanud sõjad ebakõlbelisteks. Ašoka käsul püstitati kogu riigis kivist sambaid, millele oli graveeritud budistlikus laadis valitsemise põhimõtteid ja budistliku õpetuse aluseid. Üks sellistest budistlikku maailmatelge kujutavatest sammastest, mille tipus on allapoole pööratud lootosega kapiteel, millel istuvad nelja ilmakaare poole lõvid, on ühtlasi ka tänapäeva India sümboliks ja vapiks. Ašoka saatis saadikud kuulutama budismi ka väljapoole Indiat kuni Vahemeremaadeni välja. Tema toetus pani aluse budismi positsioonide tugevnemisele India ühiskonnas ja selle laialdasele levimisele. Ašoka korraldusel rajati palju uhkeid ehitisi , mida kaunistati inim- ja loomakujudega ning budismi sümboliseerivate ratastega. Pärast Ašoka surma 232 eKr käis impeerium alla. Viimane Maurjate dünastia valitseja tapeti 185 eKr ja suurriik lagunes taas väiksemateks osadeks . India poliitiline killustatus säilis kuni 3.saj lõpuni pKr.
4. HINDUISM :
4.1. Hinduismi juured:
India praegugi valitsev usund (üle 650 milj järgija) – hinduism – on tekkinud pika ja keerulise arengu tulemusena. Umbes 1500 eKr Indiasse tunginud sõjakate aarjalaste usundit nimetati nende pühade raamatute järgi veedade usundiks, mis oma olemuselt oli polüteistlik ohverdamisreligioon. Aarjalased püüdsid saavutada õnne eelkõige maapealses elus. Hinduismi kujunemise teiseks etapiks oli brahmanism . See oli preestrite (brahmaanide) keskne ohverdamisreligioon, mille eesmärgiks oli säilitada maailma korrastatus läbi pidevate ohvritoimingutel tekkiva imeväe abil. Arvati, et jumalad võtavad ohvriloomade liha söömisest osa. Hinduism kujunes lõplikult välja I at keskel eKr brahmanismi reformimise tulemusena.
4.2. Veedad ja hinduismi jumalad:
Hinduismi pühakirjad või pühad raamatud veedad (sanskriti k veda – tarkus, teadmine) kajastavad muistsete aarjalaste usku, hümne jumalatele, ohvri- ja palveloitse, kombeid ning ühiskonnakorraldust. Veedade erinevad tekstid on loodud paljude autorite poolt ligikaudu tuhande aasta jooksul. Kuna kirja võtsid aarjalased kasutusele alles u 700 eKr, siis säilitasid braahmanid (e preestrid) veedasid esialgu põlvest-põlve suulise pärimusena. Kõige varasemaks veedade hulgas on Rigveda (sanskriti k värsitarkus), mille hümnide suuline kogumine algas juba u 1200 eKr. Rigveda sisaldab üle tuhande hümni (sanskriti k sukta – kenasti öeldu) erinevatele jumalatele ja räägib jumalate panteonist ning varajastest hinduistlikest rituaalidest. Sāmaveda esitab kanoniseerituna nende laulude meloodiad. Jadžurveda (Yajurveda) koosneb eripärastest ohvrihümnidest ning Atharvaveda loitsudest ja tervenduslauludest.
Rigveda tähtsamad jumalad olid vee- ja ookeanijumal Varuna, tormi- ja sõjajumal Indra (ainus Rigvedas mainitud ning ka tänapäeva hinduismis kummardatav jumal), püha tule jumal Agni ja püha taime jumal Soma . Hiljem muutusid tähtsamateks jumalateks Brahma (looja), Šiva (kes esindab tavaliselt hävitamist, karmust ja elu kurjasid / pahatahtlikke jõude) ja Višnu (kelle ülesandeks on maailma säilitamine, kaitsmine ja hoidmine). Kuna elu seisneb loomises, hoidmises (säilitamises) ja hävitamises (purustamises), siis ongi need hinduismi kolm olulisemat jumalat. Nii Šivat kui Višnut kujutati sageli neljakäelisena.
4.3. Hinduistlikud templid:
Hinduistlikud templid on oma väljanägemiselt ja suuruselt väga mitmekesised .Templites käivad inimesed teevad seal annetusi, palvetavad, lauldavad ja kuulavad õpetusi. Klassikalises hinduistlikus templis võib olla mitu pühamut erinevatele jumalatele. Peamises pühamuruumis kummardatakse üht või enamat jumalat. Sinna võivad siseneda ainult braahmanid, kes piduliku riituse käigus jumala pühakuju äratavad, pesevad, riietavad, toidavad ja panevad magama. Jumala püha kuju nägemisest piisab , et saada õnnistus ja puhastuda. Enamikes templites hoitakse ka tseremoniaalset sõjavankrit – rath, mis on väike ratastega tempel, millele asetatakse religioossete rongkäikude puhul peajumala kuju. Enamik hinduistlikke palvusi toimub siiski kodudes oma pühamute ees, kus jumalatele tehakse annetusi.
4.4. Hinduistlikud arusaamad:
Selleks, et mõista maailma ja iseennast ning leida jumalikkusele lähenemise moodused, valib iga inimene endale sobiva tee (või aitab seda leida guru – õpetaja):

Pühendumine (e Bhakti tee): sellele teele asunu pühendab oma armastuse ühele konkreetsele jumalale (tavaliselt Krišnale, Ramale või Šivale), uskudes, et jumal kaitseb oma kummardajaid. Bhakti teele asunute siht on tuua oma elu jumalale armastuseohvriks.

Teod (e Karma tee): sellele teele asunud üritavad teha ainult häid tegusid , et kaotada oma halbu karmavilju, mis hoiavad neid sünni ja surma ahelas.

Teadmine (e Džnjaana tee): uurides pühakirja loodavad selle tee järgijad guru juhendamisel jõuda hinduismi filosoofiliste arutluste taga asuva tõe ja teadmiseni.

Meditatsiooni ja vaimse distsipliini tee: läbi süstemaatiliste harjutuste ja askeesi, liikudes ühelt tasandilt teisele.
Hinduismi arusaamade järgi inimese hing ei sure koos kehaga , vaid sünnib erinevates kehades taas (e sansaara ; uuestisünd e rekarnatsioon). Uuestisünd toimub seni, kuni toimub hinge vabanemine (e mokša). Sansaara e taaskehastumise põhjuseks on iha, kiindumus , rumalus ja see, et ebatõelist peetakse tõeliseks. Seetõttu on hinduistidel kombeks oma surnud põletada (e vabastada surematu hing – aatman – kehast) ja surnu tuhk ning tuleriida jäänused puistatakse pühasse Gangese (või mõnda teise) jõkke või merre. Hinduismis peetakse nii inimese kui ka looma elu pühaks. Eriliselt pühendunud hinduistid järgivad ahimsa (e vägivallatuse) põhimõtet, keeldudes söömas liha ning püüdes mitte tappa ühtegi elusolendit. Kuna sajandeid on Indias austatud püha loomana lehma, siis loetakse lehma tapmist väga raskeks kuriteoks ning seda peetakse sama suureks patuks kui braahmani tapmist.
4.5. Kangelaseeposed ja sanskriti keel:
Hinduistide pühade tekstide hulka kuuluvad ka kangelaseeposed „Mahabharata” ja „ Ramajana ”. Mõlemad kangelaseeposed koosnevad arhailistest kangelaslugudest, mis pajatavad sündmustest sellest ajalooperioodist, kui muistsed aarjalased alles saabusid Hindustani poolsaarele. „Mahabharata” on india eepos , mis räägib kahe suguvõsa omavahelistest suhetest ja verisest võitlusest ülemvõimu pärast. Eepos koosneb kokku umbes 106 000 paarisvärsist (maailma pikim eepos). Eepose tegelikku tekkeaega pole teada ning arvatavasti kujunes see ühetseks tervikuks pika aja jooksul ning pandi kirja u 4. sajand eKr. Umbes 24 000 paarisvärsist koosnev „Ramajana”, mis on kirja pandud ajavahemikul 4.saj eKr – 2.saj pKr, jutustab Kosala prints Rama `st ja tema kangelastegudest.
Mõlemad kangelaseeposed on kirja pandud sanskriti keeles, mis tähendab „hästi tehtu ” või „kokku pandu”. Sanskrit on vanaindia keel, mida kasutati alates veedade ajajärgust erinevate pühakirjade, filosoofiliste õpetuste, kirjanduslike tekstide jm ülestähendamiseks. Sanskriti keelel on nüüdisaegses Indias täita sama osa, mis oli ladina keelel kesk- ja uusaegses Euroopas.
5. BUDISM :
5.1. Siddharta Gautama – budismi rajaja:
Buddha (sanskriti k virgunu, valgustunu) on nimi, mis anti budismi rajajale Siddharta Gautamale (nimetatud ka Šakjamuniks, šakja hõimu targaks). Pärimuse järgi elas ta 6. – 5.saj eKr Põhja-Indias ning pärines valitsejasoost. Pärast seda, kui ta oli 29 aastaselt näinud esimest korda elus rauka, haiget, surnut ja rändavat askeeti, olevat ta hakanud sügavalt mõtlema haiguse, vanaduse ja surma üle. Leidmaks kannatuse põhjuseid ja sellest vabanemise mooduseid, lahkus ta isakodu luksusest ning valis rändava askeedi elu. Siddharta Gautama püüdis selleks nõu küsida vaimsetelt õpetajatelt ning järgis kindlalt askeetlikku eluviisi. Ta jõudis mõne aasta pärast arusaamiseni, et vastus tema küsimustele ei peitu mitte luksuslikus elus ega ranges lihtsuses, vaid nende kesktees. Hoidudes äärmustest ja mediteerides olevat Siddharta Gautama umbes 35 aastaselt mõistnud asjade tõelist olemust (dharma`t) ja virgunud (e saanud buddhaks). Kogu oma ülejäänud elu pühendas ta õpetamisele ja lõi oma koguduse. Budismi eesmärgiks on Buddha Šakjamuni eeskujul inimestes virgunud meeleseisundi tekitamine.
5.2. Budistliku õpetuse põhimõisted:
Buddha olevat oma esimeses jutluses õpilastele rääkinud neljast üllast tõest ning kaheksaosalisest teest. Need õpetussõnad seletavad kannatuse olemust ja õpetavad, kuidas kannatusest vabaneda ning saavutada nirvaanat, mis on lõplik vabanemine sansaarast (e surma ja taassünni ahelast). Nirvaana on budistide arvates ülima õnne ja rahu seisund.
Buddha neli õilsat tõde:

Kannatus on olemas.

Kannatusel on põhjus.

Kannatusele saab teha lõppu.

Kannatusest vabanemisele viib kaheksaosaline tee.
Kaheksaosaline tee, mida Buddha nimetas keskteeks äärmuste - naudingutele andumise ja enesepiitsutamise vahel, hõlmab nii mõtlemist kui ka tegevusi. Selle tee järgijad otsivad endale õpetaja, kes on mõistnud kaheksaosalise tee tähendust.
Kaheksaosaline tee:

Õiged vaated – teada ja mõista nelja üllast tõde.

Õiged kavatsused – loobuda tahtmistest ja soovidest, käituda leebelt ja tegutseda vägivallata.

Õige kõne – rääkida lahkelt ja targalt tõde.

Õige tegu – mitte varastada ega petta .

Õige eluviis – teenida elatist ilma verevalamiseta ja teistele kahju tekitamata.

Õige püüdlus – soodustada ja arendada positiivset mõtlemist, püsimaks teel.

Õige mõtlemine – olla teadlik mõtetest ja tegudest, mis mõjutavad maailma praegu ja tulevikus.

Õige keskendumine – see on mõistuse rahulik tasand, mis tekib kaheksaosalise tee õigel järgimisel.
Sarnaselt hinduismiga eksisteerivad ka budismis sellised mõisted nagu tegu (sanskriti k karma) ja teovili (sanskriti k karmaphala). Budistid arvavad , et igal teol on tagajärg. Olenevalt tegudest on nende tagajärjed kas halvad või head ja iga inimene saab valida, milliseid tegusid ta teeb ning seetõttu ka oma teovilja määrata.
5.3. Kogudus :
Budismi järgijaid nimetatakse koguduseks (sanskriti k sangha). Algne kogudus kujunes Buddha järgijatest. Selle liikmed loobusid Buddha eeskujul ilmalikust elust ning hakkasid kerjusmunkadeks ja -nunnadeks. Kloostrikogukond on jäänud budismi keskmeks läbi sajandite ja on seda tänini. Munkadel puudus vara ja nende isiklike tarbeesemete hulk oli viidud miinimumini. Toitu tuli kerjata ja kehtis tsölibaat ning kogu elukorraldust määrasid sajad reeglid. Varased mungad olid ka rändmungad, neil puudus püsiv eluase . Ajapikku jäi kogudus paikseks ja moodustusid kloostrid (sankriti k vihāra), mis muutusid tõelisteks kultuuri- ja teaduskeskusteks, klooster -ülikoolideks (tuntuim Indias Nālandā). Juba Buddha eluajal kujunes välja ka ilmalik järgijas- ja toetajaskond . Algselt kuulusid ilmalike hulka eeskätt jõukad linnakodanikud , kes moodustasid Buddha ajal majandusliku ja poliitilise eliidi. Nende ülesandeks oli eelkõige koguduse majanduslik toetamine . Nad järgisid igapäevaelus Šakjamuni õpetust, mille keskme moodustasid ilmalikele mõeldud käitumisjuhised.
5.4. Budistlikud koolkonnad :
Kuna erinevate Buddha järgijate versioonid tema õpetusest lahknesid, tekkisid ka mitmed koolkonnad. Aja jooksul toimus mitmeid jagunemisi. Umbes 1. saj eKr toimus budismis lahknemine , mille tulemusel tekkis kaks suunda:

Hinajaana (e väike sõiduk ): konservatiivsem suund, mis jäi püsima eeskätt Lõuna- ja Kagu-Aasias.

Mahajaana (e suur sõiduk): vabameelsem suund, kes leidsid, et Buddha sõna ei saa olla muutumatu dogma , mida pimesi peab kordama , vaid see peab olema arenev ja avatud uuele tõlgendamisvõimalustele. Selle pooldajad lõid järjest juurde uusi pühakirjatekste. Mahajaana budism oma erinevate koolkondadega domineerib Kesk-, Sise- ja Ida-Aasias.
5.5. Budismi levik:
Budismi kõrgaeg ja suurim levik Indias kestis I at keskpaigani, millest alates hakkas see tugevneva hinduismi survel pikkamööda hääbuma. Kesk- ja Põhja-India suured budistlikud kloosterülikoolid (n Nālandā) toimisid oluliste rahvusvaheliste kultuuri- ja hariduskeskustena edasi kuni 12. saj lõpuni, mil Indiasse tunginud moslemitest türklased need hävitasid. Budismi levimisel on läbi aegade olulisteks tähisteks olnud budistlike tekstide tõlkimine kohaliku maa keelde ja mungakoguduse teke. Budism on alati püüdnud sulanduda kohalikku kultuuri, võttes üle mõisteid kohalikust kultuuriruumist, saades mõjutusi kohalikust religioonist ja õpetustest, ning teiselt poolt mõjutades neid ka ise. Nii võib rääkida hiina budismist, jaapani budismist, tiibeti budismist, tai budismist, sri lanka budismist jne. Budism on alati olnud pluralistlik ning aktsepteerinud erinevaid vahendeid Buddha sõna edasi andmisel. Budism jõudis Sri Lankale ja Birmasse 2. saj eKr, kust juba levis edasi Kagu-Aasiasse. Hiinasse jõudis budism 1.-2. saj ning sealt edasi Koreasse ja Jaapanisse . Tiibetis on budismi alguseks 7. saj, sealt levis budism Mongooliasse ja mongoli hõimude kaudu ka Venemaale. Kesk-Aasias õitses budism kuni moslemite vallutuseni. Viimane aastasada on teinud budismi populaarseks ka Läänes. Kloostreid, templeid ja budismi keskusi on rajatud enamikes Euroopa maades, Ameerikas ja Austraalias.
6. INDIA KAHEL VIIMASEL AASTATUHANDEL:
6.1. India I at pKr:
3. – 6.saj pKr valitses Põhja- ja Kesk-Indias asuvat suurriiki Guptade dünastia. Seda ajajärku on vahel nimetatud ka „India kuldajastuks”. Guptade riigi keskuseks oli Pataliputra Gangese jõe ääres. Kõrvuti eksisteerisid kaks suurt religiooni – valitsev hinduism ja selle kõrval aktsepteeritav budism. Paljudes kohtades asutati budistlikud klooster- ülikoolid , mis olid ühtaegu nii usu- kui õppeasutused . Sel ajastul õitsesid Indias teadus, tehnika ja insenerikunst, kirjandus ja matemaatika ning filosoofia.
6.2. Islami periood Indias:
Islami sissetung sai Indias alguse pärast seda, kui muhameedlased olid kanda kinnitanud Afganistanis ja alustasid sealt lähtudes 12.saj Põhja-India vallutamist. Põhja- ja Kesk-India aladel kujunes muhameedlaste vallutuste tulemusena välja Dehli sultanaat (13.-16.saj). Muhameedlaste sissetungi tulemusena hakkas Indias levima islami usk. Osa indialasi võttis selle maksusoodustusi lootes ka üle. Nii sai eriti just Loode-Indias valitsevaks religiooniks islam . Muudes piirkondades jäi jätkuvalt domineerima hinduism. Budism kaotas pärast muhameedlaste sissetungi oma tähtsuse ning levis rohkem naaberaladel – Tiibetis ja Ida-Aasias. 1526 vallutas muhameedlasest mongoli valitseja Babur (valitses 1526 – 1530) Dehli ning pani aluse Suurmogulite riigile, mis jäi püsima kuni 19.saj keskpaigani. Kuigi Suurmogulite valitsejad laiendasid oma võimu suuremale osale tänapäeva Indiast, osutasid neile suurt vastupanu India lääneosas elavad sikhid ja Kirde-India kuningriigid.
6.3. Koloniaalperiood Indias:
Suurte maadeavastuste käigus jõudsid 1498 esimeste eurooplastena meritsi Indiasse portugallased Vasco da Gama juhtimisel. Alates 16.saj rajasid Euroopa suurvõimud Portugal, Holland , Prantsusmaa ja Inglismaa India rannikualadele oma esimesi tugipunkte. Initsiatiiv India allutamisel kuulus Inglismaale , kes kasutades ära sisemisi konflikte suutis 1856.aastaks allutada Briti Ida-India Kompanii juhtimisel suurema osa Hindustani poolsaarest. 1857 puhkes Indias nn sipoide mäss, mille tulemusena kompanii võim lõi tõsiselt kõikuma . Selle tõttu võeti India ligikaudu sajaks aastaks Briti krooni otsese valitsemise alla. 20.saj alguses algas India Rahvuskongressi ja Muhameedliku Liiga juhtimisel iseseisvusliikumine. Teises maailmasõjas nõrgenenud Suurbritannia ei üritanud suurt ja rahvarohket Briti-Indiat jõuga oma impeeriumi koosseisus hoida ning andis 1947 Indiale iseseisvuse. Iseseisvunud koloniaalvaldus lagunes kaheks riigiks: valdavalt muhameedlastest elanikega Pakistaniks ja Indiaks, kus enamuse moodustasid hinduistid.
6.3. India kultuur:
India on kohaks, kus tekkis tänapäevane arvusüsteem . Esimestena maailmas võtsid indialased kasutusele arvu „0”. Nende arvude süsteemis määrasid arvu suuruse mitte ainult numbrid , vaid ka nende numbrite järjekord . Keskajal võtsid india süsteemi üle araablased ning nende käest õppisid seda tundma ka Euroopa rahvad . Selle tõttu kutsutakse Indiast pärinevat arvusüsteemi hoopis araabia numbrite nime all.
Ka strateegiline lauamäng male on pärit Indiast, kus see tekkis u 6.saj paiku. Indiast levis see 64 ruuduga vahelduvate värvidega mängulauaga ning kunsti, teaduse ning spordi elemente sisaldav mäng Pärsia kaudu teistesse islamimaadesse ja jõudis 10. – 11.saj ka Euroopasse.
Moslemite ülemvõimu kehtestamine 13.saj ei toonud Indias kaas märgatavat kultuurilangust. Kuigi muhameedlased kehtestasid Indias ajutiselt ülemvõimu ning esines vägivaldseid kokkupõrkeid ka religiooni tunnistajate vahel, suudeti omavahel ka rahumeelselt läbi käia, mis tõi enesega kaasa india ja islami kultuuri mõningase segunemise. Dehli sultanaadi ja Suurmogulite riigi aegadest pärinevad paljud tänapäevani India sümboliteks olevad ehituskunsti tippteosed nagu mošee – mauseleum Tadž Mahal, Punane kindlus Dehlis jne. Keskajal oli India olulisel kohal tolleaegses maailmakaubanduses. Läbi India läänerannikul asuva Calikuti (Kalkutta) sadama veeti india päritoluga vürtse, kalliskive ning käsitöötooteid araabia kaupmeeste vahendusel edasi Vahemere äärde, kust need liikusid edasi juba Euroopa suunal.
India Tsivilisatsioonid väljaspool Euroopat Koostaja : P. Reimer