India (4)

India
Tsivilisatsioon
Indias kujunes tsivilisatsioon suurte jõgikondade alal. Indus ja Ganges ujutavad üle suvel lume sulamise tõttu, mis võis põhjustada tõsiseid kahjustusi. Himaalaja mäestiku tõttu on Gangesel palju sademeid ja see soodustab seal põllukasvandust. Induse madalik on aga kuiv ja sinna rajati mitmeid niisutuskanaleid. Kuid sellegipoolest sai tsivilisatsioon alguse just sealt.
V aastatuhat eKr sai alguse põlluharimine ja karjakasvatus . Võeti kasutusele metallid ja arenes niisutuspõllundus. Pronksiaeg.
Tähtsamad linnad olid Harappa ja Mohendžo Daro. Enamik inimesi elas maal, kuid osad elasid ka linnas. Linnad kujunesid ümber künkal oleva lossi, millel oli pühamu funktsioon. Seal olid ka viljasalved. Elamukvartalid olid põletatud tellistest. Enamik elas madalates ühetoalistest majades. Jõukamatel olid mitmekorrulised sisehooviga majad. Oli olemas kanalisatsioon reovee väljajuhtimiseks. India inimesed olid esimesed, kes ehitasid käimlad majadesse. Toiduks olid peamiselt nisu, oder ja datlid . Sai alguse puuvillakasvandus, mis oli algul loomadele söödaks, kuid hiljem tehti sellest ka tekstiili. Indias oli kaubandus väga tugev, mis ulatus kuni Mesopotaamiani. Sealne rahvas oli huvitatud idapoolsetest toorainetest ja luksukaupadest (vääriskivimite töötlemine, keraamika - ja metallitöötlus).
1700 a eKr toimus Indiuse tsivilistasiooni langus, kuid sellele ei ole täpseid põhjuseid teada. Ajaloolased arvavad , et asi võis olla looduskatastroofides või vaenlaste sissetungis.
Aarjalased
II aastatuhat Ekr tungisid Indiasse aarjalased (sankriti k arja – sursugune, õilis). Aarjalaste püha raamat oli veeda , mis sisaldasid hümne ja muid usutekste. Kõige varasem on „Rigveda“. Nendega kaasnenud keelest kujunes välja India kirjakeel – sankriti keel. Kuna Hindustani ps osa jäi nendest hõivamata, kõneldakse seal tänapäevani kohaliku draviidi keelt.
U 800 eKr algas Indias rauaaeg ja võeti vastu foiniikia tähestikul põhinev kiri.
Aarjalased olid eelkõige karjakasvatajad, kuid nad võtsid omaks põlluharimise ja peamiseks põlluviljaks sai riis . Aarjalaste elu juhtisid kohalikud pealikud ehk radžad.
Kastikord
Indias on ühiskond jaotatud kastidesse (tuleneb portugali keelest casta – sünnipära). Kastidesse sünnitakse ja seda ei ole võimalik vahetada.
Juba arjaalased olid jaotatud 4 seisusesse e. varnasse (värvi järgi). Ühe „rigveda“ hümni järgi tekkisid varnad jumala Puruša loovutamisel:

• Jumala suust loodi braahmanid e preestrid, kes korraldasid rituaale ja hoolitsesid pärimuste säilitamise eest.
  
• Kätest loodi kšatrijad e sõjamehed, ke skaitsesid ja valitsesid kogukonda .
  
• Puusadest vaišjad, kes kasvatasid karja, harisid põldu ja tegelesid käsitöö ning kaubandusega.
  
• Jalalabadest šuudrad, kes olid teenijad. Osalised pärinesid mitte arjaalaste seast.
  

Aarjalastest väljapoole jäävad inimesed jäid varnadest väljapoole ja moodustasid puutumatute grupi.
Riigid
VI saj eKr oli Põhja-Indias kujunendu vähemalt 16 aarjalaste riiki. Osad olid kuningriid, teised vabariigid. Aja jooksul kujunesid neist suuremad monarhlikud riigid. Osad riigid vaenutsesid omavahel ja nende piirkond muutus tihti. Poliitiline killustatus ei olnud Indias kaos , vaid normaalne seisund. Valitses kuningas, keda toetasid madalamad seisused. Riik oli jaotatud administratiivseteks üksusteks, mida valitsesid asevalitsejad. Paljud olid kaasatud riigiasjadesse, sest nii linnas kui ka külades olid omavalitsused ja kasitölistel ning kaupmeestel olid oma organisatsioonid .
Kuningas Ašoka tegi suure riigi pealinnaga Pataliputra, mis hõlmas nii Indust kui Gangest ja pidas veriseid vallutussõdu, kuid tema järglaste ajal suurriik lagunes .
Brahmanism e. aarjalaste usk
Veedade järgi oli aarjalstel palju jumalaid, nad viisid läbi ohverdusi ja brahmanitel oli tähtis osa riitustel. Brahmanismist arenes hinduism. Hinduismi sümbol on palvesilp aum, mis tähendab kõiksust.
Brahmanistliku usu järgi hoiavad ja kaitsevad jumalad maailmakorda maa peal, õhus ja taevas. Selleks tuleb neil võidelda deemonitega. Et jumalatel võitluses jõudu oleks, tuleb neile ohvreid tuua.
Braahmanitel olid keerukad ohvrirituaalid. Oluline roll oli rituaalsel tulel, mida kujutati jumal Agnina. Usuti , et rituaal aitab inimesel oma eesmärke saavutada ja pärast surma taevasse pääseda.
Aja jooksul tekkis arusaam, et pärast surma peab inimene sündima üha uuesti ja uuesti uues kehas. Arvati, et uus elu sõltub vanas elus korda saadetud tegudest ehk karmast. Nii sai taassündide õpetusest kastikorra oluline põhjendus.
Ülim hüve hingele oli pääs taassündide ahelast taevasse. Selle saavutamiseks oli mitmeid viise. Nt meditatsioon või mõne jumala andunud austamine. Osad aga ei lootnudki taassünnist loobuda ja püüdsid oma elu parandada.
Usk taassündi tõi kaasa vägivallatuse põhimõtte. Kuna vägivald tähendab halba karmat ning hinged sünnivad ka taime- ja loomakehadesse, siis tuleb nende vastu vägivalda ära hoida. Selle tõttu keelavad hinduismi koolkonnad liha ja osade pühade taimede söömist. Sellest tuleb ka lehm pühaloomana.
Hindude püha linn oli Varanasi .
Budism
Lisaks hinduismile arenes välja ka budism. See ei pööranud tähelepanu kastierinevustele ning ei tunnistanud braahmanite ega veedade autoriteeti. Budismile pani aluse valitsejaperekonnast Gautama . Temast sai Valgustatu ehk Buddha . Ta rõhutas hirmudest vabanemist, õiget käitumist ja vaimse ning kehalise pingutuse tasakaalustatud seost. Tema õpetuse neli suurt tõde:

• Elu ja surmaga kaasnevad kannatused
  
• Kannatusi põhjustavad hirmud
  
• Kanatustest saab vabaneda hirmudest lahti öeldes
  
• Hirmudest vabanemine on võimalik targa ning kõlbelise eluviisi korral
  

Õige eluviis seisnes äärmustest ja vägivallast hoidumisest ja mõistmises et naudinguhimu ja vihkamine põhjustavad kannatusi. Kirgedest ja hirmudest loobumine vabastab vägivallast ja kannatustest ning toob kaasa õnnistatud hingerahu ehk nirvaana (mis on tagatis taassünnist pääsemisest).
Juba Buddha eluajal oli tal palju austajaid, kellest hiljem arenesid kloostrikogukonnad. Budistlikud nunnad ja mungad püüdlevad nirvaana poole. Selleks nad hoiduvad vägivallal põhinevast lihatoidust, joovastavatest jookidest ja suguelust.
Budismi laialdasele levikule aitas kaasa Ašoka. Ta otsustas levitada õpetust oma alamate seas, kuid saatis ka misjonäre välismaale. Nii levis budism ka Tiibetis , Sri Lankal , Kagu-Aasias, Hiinas ja Jaapanis . Budismi tõlgendasid erinevad koolkonnad kahteviisi, ühed näevad temas inimlikku suurkuju ja teised austavad teda igaviku jumalana.
Jumalad
Indra – tormi-, äikese- ja sõjajumal, keda võrreldi möirgava pulliga. Mitmes „Rigveda“ hümnis räägitakse tema vägiteost, kus ta tappis lohe ja karjarööövli Vritra, millega ta päästis valla vihmaveed. See kajastab aarjalaste võitu India põliselanike üle.
Višnu – maailma looja. Tema uinakud tähendavad ajastute lõppu ja ärkamised uute ajastute algust. Kujutatakse kollasesse riietatud sinise neljakäelise mehena . Tema sümbol on lootoseõis, mis kajastab vett kui elu allikat. Ta ilmub inimestele paljudes kehastustes, millest tähtsaim on Krisna.
Krišna – India kõige laiemalt austatud jumal. Ta kehastab jumaliku armastust. Müütides on ta kurjuse vastu võitlev kangelaslik valitseja või siis neidudega tantsu lööv kena karjus .
Šiva – jumalik hävitaja, kel oli võim surma ja hinge vabastamise üle. Meditatsiooni ja jooga isand, kes vabastas oma austajad taassündimisest. Oli loomade ja metsiku looduse valitseja ja oma nooltega eksimatult tabav kütt. Kehastas seksuaalsust ja sellest hoidumist. Oli ka tantsuisand. Kujutati tantsiva neljakäelisena ja vilepillipuhujana.
Kangelaseepika
Kõige kuulsamad kangelaseeposed „ Mahabharata “ ja „Ramajana“. Sisaldavad suurel hulgal mütoloogiat ja usulisi tõekspidamisi. Arvatavasti loodi neid 500 eKr kuni 500 pKr.
„Mahabharata“ keskendub kahe suguvõsa, Kauravate ja Pandavate võitlusele ühiselt esivanemalt päritud riigi pärast. Kauravates kehastuvad kurjad deemonid ja Pandavates kehastuvad Heatahtlikud jumalad. Lahing toimub 18 päeva ja Pandavad võidavad oma vastased ja seejärel saavad maailma vaitsejateks.
„Ramaja“ on lugu kangelase Rama seiklustest ka kautsumustest, kes kehastab Krišnat. Rama läheb pagendusse koos oma naise Sitaga džunglisse. Nendega juhtub seiklusi, kus lõpus Sita vajub maapõue ja Rama tõuseb jumalana taevasse.