India (4)

India
1.Riiklus ja ühiskond
Induse tsivilisatsioon
Induse tasandikul ja seda piiravatel mägialadel said põlluharimine ja karjakasvatus alguse V aastatuhandel e.Kr. peagi võeti kasutusele metallid ninig III aastatuhandel e.Kr arenes niisutuspõllundus ning esile tõusis pronksiaegne Induse tsivilisatsioon.
Paljude asulate seas oli suuremaid linnu, millest tähtsamad olid Harappa ja Mohendžo Daro. Hoonestuse tiheduse ja asustus ala pindala järgi otsustades võis linnade elanikkond ulatuda mõne kümne tuhandeni. Enamik inimesi olid siiski maal elavad põlluharijad. Tsivilisatsiooni umbes tuhandeaastase ajaloo jooksul hariti üles suur osa Induse madalikust ja rajati ulatuslikke niisutuskanaleid. Toiduks kasvatati peamiselt nisu, otra ja datleid. Alguse sai ka puuvillakasvatus : esmalt oli puuvill loomasöödaks, peagi sai sellest aga tekstiilitooraine.
Linn koondus künkal paikneva kindlustatud lossi ümber, mis tõenäoliselt oli valitseja residents. Silmapaistvaid templeid polnud ja lossil oli ka pühamu funktsioon. Sealsamas olid ka mahukad viljasalved. Ümbruskonnas paiknesid põletatud tellistest elamukvartalid. Enamik rahvast elas madalates üheruumilistes majades . Jõukamate suuremad elamud olid vähemalt kahekorruselised ja sisehooviga, kus paiknenud kaevust ammutati vett ka n-ö vannitoa tarvis. Reovee väljajuhtimiseks oli kanalisatsioon . Linnades olid turuplatsid ja omaette käsitööliste kvartalid.
Nii keraamika kui ka metallitöötlus saavutasid silmapaistvalt kõrge taseme. Induse linnade kaubandussidemed ulatusid arvatavasti Mesopotaamiani, mille valitsejad - Sumeri ja Akadi kuningad - olid huvitatud idapoolsetest toorainetest ja luksuskaupadest.
Umbes 1700 a e.Kr aset leidnud Induse tsivilisatsiooni languse põhjused pole teada. Arheoloogilised leiud osutavad, et linnad jäeti maha ja edaspidi elati väiksemates ning vaesemates asulates. Oletatavasti tingisid selle välisvaenlaste sissetung ja sisevastuolud, aga ja hävitavad üleujutused või muud looduskatastroofid.
Aarjalased veedade ajajärgul
II aastatuhande keskpaiku eKr tungisid loodest Indiasse indoeuroopa keeli kõnelevad hõimud, kes nimetasid end aarjalasteks. Neist said tänapäeva hindude esivanemad. Aarjalaste kõneldud keelest arenes hiljem India klassikaliseks kirjakeeleks saanud sanskriti keel, samuti tänapäeva India arvukad keeled, mida sageli nimetatakse kokku hindi keeleks . Pole teada kas aarjalaste sissetung põhjustas Induse tsivilisatsiooni languse või tungisid uued asukad Indiasse pärast varasema kõrgkultuuri allakäiku. Peagi hõivasid aarjalased ka Gangese madalikku ja alistasid järgnevalt suure osa Indiast . Ainult Hindustani poolsaare lõunaosa jäi neist sõltumatuks ja seal kõneldakse tänapäevani peamiselt kohaliku päritolu draviidi keeli. Umbes 800 aastat eKr algas Indias rauaaeg . Peagi võeti kasutuseleka foiniikia tähestikul põhinev kiri.
Aarjalaste ühiskonnakorraldusest saab ülevaae nende pühade raamatute ehk veedade vahendusel. Need olid muistset tarkust talletanud hümnide ja muude usutekstide kogumikud. Kõige varasem, „Rigveda”, sisaldab üle 1000 hümni mitmesugustele jumalatele. Ülejäänud kolm kogumit täiendavad seda muude hümnide, loitsude ja rituaalsete juhistega. Enne kirja kasutuselevõttu ja tekstide üleskirjutamist pärandati veedasid põlvest põlve suuliselt.
Kastikord
Kastikorra all mõistetakse Indiale iseloomulikku ühiskonnaliikmete jagunemist erinevatesse seisustesse. Sellise korralduse nimetus tuleb portugalikeelsels sõnast casta- sünnipära. Kastikuuluvus omandatakse sündides ja seda vahetada pole võimalik. Eri kastide liikmete omavahelised abielud on keelatud. Arvukad kastid grupeeruvad omakorda neljaks suuremaks seisuseks. Kastide koguarv ulatub umbes 3000-ni.
Kuningriigid
VI sajandiks eKr oli Põhja-Indias kujunenud vähemalt 16 aarjalaste riiki. Ühed olid kuningriigid, teised vabariiklikku korraldusega. Edaspidi koondusid nad suurteks monarhilisteks riikideks. Riikide jõuvahekord oli muutlik : maa eri osades tugevnesid ja langesid üha uued omavahel vaenutsevad riigid. Mõnigi neist suutis lühemaks või pikemaks ajaks liita oma võimu alla suuri piirkondi, vahel koguni suure osa Indiast, kuid mitte tervet Hindustani poolsaart.
Esimene riik, mis hõlmas nii Induse kui Gangese tasandikku, kujunes IV sajandil eKr ja saavutas oma võimsuse tipu III sajandil eKrkuningas Ašoka valitsusajal. Ašoka laiendas veristes vallutussõdades oma võimu ka lõuna poole, kuid otsustas siis edasisest verevalamisest loobuda ja pühendus suurriigi sisekorraldusele. Riigi pealinn oli Pataliputra Gangese ääres. Raidkirjades lasi Ašoka end kujutada kohusetundliku ja humaanse valitsejana. Ašoka järglaste ajal suurriik lagunes . Suure osa Indiast ühendas veel kord Guptade dünastia IV – VI sajandil pKr. Enamiku ajast oli India aga jagunenud mitmeks sõltumatuks riigiks.
Poliitiline killustatus ei tähendanud Indias kaost, vaid normaalset seisundit. Paljud riigid olid sisemiselt hästi korraldatud. Kuningas valitses oma nõuandjate, ministrite väeülema ja madalamate ametnike toel. Riik oli jaotatud administratiivseteks üksusteks, mia juhtisid asevalitsejad, kellele maksti teenistuse eest palka või anti maavaldusi. Kuninga ametnike kõrval mängisid riigis olulist rolli ka linnade käsitööliste ning kaupmeeste organisatsioonid. Nii olid erinevate kastid liimed kaasatud riigiasjade korraldamisse.
2. Religioon ja kultuur
Brahmanism ja hinduism
Veedad kajastavad aarjalaste usku arvukatesse jumalatesse, näitavad ohverdamise tähtsust toonases religioonis ja rõhutavad braahmanite osa riitustel. Viimasest tingituna on aarjalaste vaane usk tuntud brahmanismi nime all. Hindud peavad tänapäevani veedasid oma usu alusteks . Kuid aja jooksul on lisandunud teisi usualaseid kirjutisi, mis on veedade õpetust edasi arendanud. Osa neist uskumustest pärineb tõenäoliselt juba aarjalaste sissetungile eelnenud ajast. Kogu selles kirjavaras kajastuv maailmavaade moodustab kokku hinduismi, mis kujunes järk-järgult aastatel 500 eKr – 500 pKr ja o tänases Indias kõige levinum religioon.
Hinduism on brahmanismi edasiarendus. Brahmanistliku ettekujutuse järgi hoiavad ja kaitsevad maailmakorda nii maa peal, õhus kui ka taevas. Selleks tuleb neil võidelda pimedust ja kaost kehastvate deemonitega, kes lisaks maailmakorra lõhkumisele tahavad ka inimkonda hävitada. Et jumalatel võitluses jõudu oleks, tuleb neile ohvreid tuua. Braahmanitel olid keerukad ohvrirituaalid. Olulist rolli mängis rituaalne tuli, mida kujutati jumal Agnina. Tulerituaal muutus aja jooksul olulisemaks kui jumalad: usuti, et jumalad ise alluvad tulerituaalide võimule. Samas usuti, et rituaal aitab ka inimestel oma eesmäre saavutada, ja mis peaasi , hingel pärast surma taevasse pääseda.
Aja jooksul ohvrirituaali tähtsus siiski vähenes ja selle kõikvõimsuses hakati kahtlema. Selle asemel usuti , et inimese saatuse pärast surma määrab tema eluviis ja teod. Nii kujunes hiljemalt VI sajandiks eKr usk, et inimene ei pääse surma järel taevasse, vaid on sunnitud üha uues ja uues kehas. Kusjuures eelmises elus korda saadetud teod ehk karmamäärab, millisesse kehasse ta sünnib, kui nauditav ja pikk on see elu. Hing võib sündida mitte ainult inimese, vaid ka taime või looma kehasse, ja teatud juhtudel isegi jumalana. Ka sünd ühe või teise kasti liikmena on seega karma tulemusel ette määratud. Taassündide õpetususet sai seega kastikorra oluline põhjendus.
Ülim hüve mis inimesele osaks võib saada, on pääs taassündidde ahelast taevasesse õnnistusse. Selle saavutamine oli India mõtlejate peamisi eesmärke. Vahendid, mille kaudu eesmärgini jõuda püüti, olid aga erinevad. Osa nägi pääseteed mõne jumala andunud austamises või pühendumises joogale, st meditatsioonile ja askeetlikele kehalistele harjutustelem mis vaimu kõigest liigsest vabastades päästavad hinge taassündidest.
Teised rõhutasid tarvidust maailma mõista, saamaks aru, et inimese hing on üleüldise maailma vaimulik osaja võib kehast vabanedes sellega taas üheks saada. Enamik inimesi aga ei lootnudki taassündidest vabaneda , vaid püüdis oma kastile kohase eluviisi, pahategudest hoidumise ja usukommete järgimisega tagada, et nende järgmine elu oleks parem.
Igal juhul tõi usk taassündidesse kaasavägivallatuse põhimõtte. Kuna vägivald tähendab halba karmat, siis tuleb seda iga hinna eest vältida. Ja kuna hinged sünnivad mitte ainult inimese, vaid ka taime ja loomakehadesse, siis tuleb vältida vägivalda nendegi vastu. Paljud hinduismi usukoolkonnad nõuavad seetõttu taimetoitlust ja keelevad mõne sellise taime sõõmist, mida peetakse paljude hingede asupaigaks.
Jumalad
India mitmepalgeline panteon, kus valdavalt inimnäoliste jumalate kõrval esines ka loomakujulisi, muutus aja jooksul tunduvalt. Induse tsivilisatsiooni asukate austatud jumalatest teame väga vähe.aarjalaste austatud jumalad seevastu on meile veedade kaudu hästi tuntud.
Indra . Tormi-, äikese- ja sõjajumal, keda sageli võrreldi mõirgava pullina. Mitmes „Rigveda” hümnis on ülistatud Indra peamist vägitegu, s.o hirmuäratava lohe ja karjaröövli Vritra tapmist, millega jumal päästis valla seni tagasi hoitu viljastavad vihmaveed.
Višnu. Oli Indra abiline, kuid tõusis hilisemas hinduismis viimasest palju olulisemaks. Višnu on maailma looja ja hoiab maailma käigus ka edaspidi. Tema uinakud tähistavad ajastute lõppu ja ärkamised uute algust. Tavaliselt kujutatakse teda kollasesse riietatud sinise neljakelise mehena . Üks tema tähtsamaid sümboleid on lootoseõis, mis tõusis vetesügavusest ja kajastab seega vett kui elu allikat. Višnu ilmub inimestele paljudes kehastustes, millest tähtsaim on Krišna.
Krišna. Višna tähtsaim kehastus ja India kõige laialdasemalt austatud jumal. Krišna kehastab jumalikku armastust. Müütides esineb Krišna kurjuse vastu võitleva kangelasliku valitseja või siis neidude seltsis tantsu lööva kütkestava noore karjusena. Sageli austatakse teda kui lummavat lapsukest. Krišna armastus on ühteaegu vastupandamatu ja kättesaamatu.
Šiva. Jumalik hävitaja, kel oli võim ka surma ja hinge vabastamise üle. Meditatsiooni ja jooga isand , es vabastas seeläbi oma andunud austajad taassündimise sunnist. Šiva juured ulatuvad tõenäoliselt aarjalaste-eelsetesse uskumustesse. Oli loomade ja metsiku looduse valitseja ning oma nooltega eksimatult tabav kütt. Kehastas ühteaegu seksuaalsust kui ka sellest hoidumist ja äärmist askeesi. Samas ka tantsu isand. Šivat kujutati sageli neljakäelise tantsija ning vilepillipuhujana.
Kangelaseepika
Aarjalased laulsid tõenäoliselt kangelaslaule juba indiasse tungimise ajal. Siin pärandus see traditsioon põlvest põlve, kuni selle põhjal loodi ülimahukad kangelaseeposed „ Mahabharata ” ja „Ramajana”. Mõlemad on hindudele ülimalt olulised teosed, mis edastavad usulisi ja kõlbelisi tõekspidamisi ning kuhu on koondatud suur osa nende mütoloogiliast. Mahabharata koosneb umbes 10000 värsireast. Eeposte kujunemine esmasest kirjapanekust lõpliku viimistlemiseni jääb arvatavasti ajavahemikku 500 eKr – 500 pKr.
„Mahabharata” keskendub kahe suguvõsa, Kauravate ja Pandavate verisele võitlusele ühistelt esivanematelt päritud riigi pärast Põhja.Indias.
„Ramajana” on lugu Krišna inimliku kehastuse, kangelase Rama seiklustest ja katsumustest.
Budism
Hinduismile lisaks arenes brahmanismist väljaõpetusi, mis ei tunnistanud veedade ega braahmanite autoriteeti ega pööranud rõhku kastierinevustele. Silmapaistvamaks nende seas kujunes budism. Sellele pani VI ja V sajandi vahetusel aluse kšatria seisusest ja valitsejaperrekonnast pärit Gautama . Pärimuse järgi ütles Gautama jumalike ilmutuste ajel lahti seisusekohasest elust ja andus askeesile ning meditatsioonile, vabastamaks ennast ees ootavatest taassündidest ja neist tulenevatest uutest kannatustest. Kuueaastaste püüdluste järel, mida kroonis 49 päevane intensiivne meditatsioon , jõudis ta mõistmiseni. Temast sai Valgustatu ehk Buddha . Ülejäänud elu pühendas ta Buddha tõe kuulutamisele.
Buddha eitas nii rituaalide täitmise kui ka äärmusliku askeesi tähtsust taassündidest pääsemisel. Selle asemel rõhutas ta hirmudest vabanemist ja õige käitumise ning vaimse ja kehalise pingutuse tasakaalustatud seost. Tema õpetuse lähtekohaks said neli suurt tõde:

• Elu ja surmaga kaasnevad kannatused,
  
• Kannatusi põhjustavad hirmud,
  
• Kannatustest saab vabaneda hirmudest lahti õeldes ,
  
• Hirmudest vabanemine on võimalik targa ning kõlbelise eluviisi korral.
  

Budismi laialdasele levikule andis otsustava tõuke suure osa Indiast endale allutanud Ašoka tegevus III sajandil eKr. Pärimuse järgi masendas Ašokat üks eriti verine sõjakäik ja ta pöördus budismi. Ühtlasi otsustas ta levitada seda õpetust oma alamate seas, kuid saatis misjonäre ka paljudesse maadesse Sri Lankast Tiibeini. Nii pani Ašoka aluse budismi levikule väljaspool Indiat. Õpetuse lai levik soodustas selle jagunemist erinevateks koolkondadeks. Muu hulgas tõlgendavad need koolkonnad erinevalt ka Buddha tähtsust.
Tänapäeval on budismi erinevad voolud kinnitanud kanda ka Tiibetis ja Sri Lankal ning levinud ka Kagu- Aasias, Hiinas ja Jaapanis . Indias seevastu kaotas budism I aastatuhande teisel poolel pKr järk-järgult oma tähtsuse. Moslemite sisetungid alates X sajandist mõjusid budismile Indias hävitavalt.
Seeeiolekonto