EESTI MAKSUSÜSTEEM (5)

EESTI MAKSUSÜSTEEM

Maksusüsteemid 1
Kas jõukam inimene ohverdab maksumaksmisega vähem või rohkem kui vaesem ? 4
Eesti maksusüsteem 5
Eesti maksud 5
Maksustamise üldised põhimõtted 6
Maksusüsteemi stabiilsus 7
Maksukoormus 8
Maksusoodustused 8
Rahvusvaheline maksustamine 9
Maksude haldamine 9
Maksuraha kasutamise kontroll 10
Eesti maksusüsteemi ajalugu 11
Eesti maksusüsteemi põhijooni 1994 – 1999 12
  Eksperiment ettevõtte tulumaksu kaotamisega  15
EL ja Eesti maksusüsteem 23
Kokkuvõtteks 25
Kasutatud kirjandus 27
Summary   28

Maksusüsteemid

Maksusüsteemid on maksude kogumiseks loodud õigusaktide kogumid. Maksusüsteemid võivad olla üles ehitatud erinevate põhimõtete kohaselt. Vastavalt sellele, kuidas maksumäär sõltub maksustatavast summast , liigitatakse maksusüsteeme proportsionaalseteks, progressiivseteks või regressiivseteks. On ka teisi liigitusi .
Proportsionaalse maksusüsteemi puhul peab inimene, kes teenib aastas 100 000 krooni, maksma samasuguse protsendi tuludest kui see, kes teenib 25 000 krooni aastas. Proportsionaalne 22-protsendiline maksumäär võtab madalama sissetulekuga inimeselt 5500 krooni (0,22 x 25 000 = 5500) ja 26 000 krooni kõrgema sissetulekuga inimeselt (0,22 x 100 000 = 22 000). Eestis on liht-astmega tulumaksusüsteem, mis tuleneb tulumaksuvabast miinimumist, mis 2006. aastal oli 2000 krooni kuus ehk 24 000 krooni aastas.
Proportsionaalse kontrastina võtab progresseeruv tulumaks suurema tuluga inimestelt ka suhteliselt suurema maksu. Oletame, et tulumaksu süsteem on progressiivne ja 2 astmega (tulumaksuvaba miinimumi loetakse küll lihtastmeks, aga selle üle ka vaieldakse): tulumaksuvaba miinimum on 4000 krooni kuus (48 000 krooni aastas), esimene aste 20%, mis kehtib summani kuni 40 000 krooni kuus (480 000 krooni aastas) ja viimane aste 40 001 krooni kuus ja rohkem(üle 480 000 krooni aastas), millelt makstakse 30%. Tulumaksumäära arvutamiseks: maksu kogusumma : kogupalk (neto palk) ehk ka ( brutopalk - netopalk) : brutopalk x 100(et saada %) = mingi %
Kolm näidet:
Kui inimene saab 12 000 krooni kuus palka ( bruto - ilma makse maha arvestamata), siis sellest lahutatakse tulumaksuvaba miinimum(4000) ja maksu makstakse 8000 krooni pealt 20% (8000 x 0.2) ehk 2000 krooni ja inimesele, siis inimene saab kätte 4000 + 6000 = 10 000 krooni (neto - palk, millest on maks maha arvestatud). Sellele inimesele jääb siis kätte 4000 + (8000 - 2000) = 10 000 krooni(neto). Tegelikuks tulumaksumääraks siis (12 000 - 10 000) : 12 000 x 100 = 16.67%
Kui inimene saab 50 000 krooni kuus palka (bruto), siis sellest lahutatakse tulumaksuvaba miinimum 4000 ja saadakse 46 000. Teine aste on kuni 40 000 krooni, 40 000 kroonilt võetav maksuprotsent on 20. 40 000 x 0.2 = 8000 krooni. Kolmas määr on 40 000 kroonist üle jääv suumma ja seega 46 000 - 40 000 (2. aste) = 6000, millelt makstakse tulumaksu 30%. 6000 x 0.3 = 1800. Sellele inimesele jääb siis kätte 4000 + (40 000 - 8000) + (6000 - 1800) = 40 200 krooni(neto). Tegelikuks tulumaksumääraks jääks sellel juhul siis (8000 + 1800) : 50 000 x 100 = 19.6%
Kui inimene saab palka 100 000 krooni palka(bruto), siis sellest lahutatakse tulumaksuvaba miinimum 4000 ja saadakse 96 000 krooni. Teises astmes võetakse tulumaksu kuni 40 000 kroonilt 20%, seega 40 000 x 0.2 = 8000 krooni. Kolmandas astmes võetakse maksu 30% ja seda 40 000 kroonist üle jäävalt summalt ehk 96 000 - 40 000 = 56 000 krooni. 56 000 x 0.3 = 16 800. Sellele inimesele jääb siis kätte 4000 + (40 000 - 8000) + (56 000 - 16 800) = 75 200 krooni(neto). Tegelikuks tulumaksumääraks siis (100 000 - 75 200) : 75 2000 x 100 = 32.98%
Kui sissetulek suureneb, suureneb vastavalt ka maksumäär, aga ei saavuta kunagi kõrgeima maksuastme suurimat maksumäära ehk antud juhul 40%. Selline maksusüsteem on üsna keeruline lihtinimesele mõista, õnneks maksavad Eestis tulu ja sotsiaalmaksu inimese eest ettevõtted ja inimesed ei pea sellega ise tegelema (välja arvatud FIE-d - füüsilisest isikust ettevõtjad, kes tegelevad sellega ise).
Progressiivset maksusüsteemi kutsutakse ka progresseeruvaks maksusüsteemiks ja Eestis astmeliseks tulumaksuks.
Lisaks proportsionaalsele ja progresseeruvale maksasüsteemile on olemas ka regressiivne maks. Sel puhul võetakse madala sissetulekuga inimestelt suurem protsent kui kõrge sissetulekuga. Näiteks käibemaks on regressiivne. Oletame, et madala sissetulekuga perekond ja kõrge sissetulekuga perekond ostavad mõlemad 5000 kroonise külmutuskapi, mille käibemaks on 18 protsenti. Nad mõlemad maksavad 900 krooni käibemaksu. Aga 900 krooni moodustab 25 000 kroonise sissetulekuga perekonna jaoks 3,6% ja 100 000 sissetulekuga pere jaoks vaid 0,9%. Seega maksab väiksema sissetulekuga pere oma sissetulekust proportsionaalselt rohkem kui suurema sissetulekuga pere, seega on tegemist regressiivse maksuga.

Kas jõukam inimene ohverdab maksumaksmisega vähem või rohkem kui vaesem?

Majandusteadlased ei oska selle üle otsustada, kuna nad ei saa mõõta iga inimese subjektiivset krooni piirväärtust ehk seda, kui palju annab ühele inimesele 1 krooni väärtuses kaupade tarbimine. Ometi viivad arutlused progresseeruva ja proportsionaalse tulumaksu osas inimesed erimeelsustele. Lisaks sellele ei leita üksmeelt küsimuses, milline maks aitaks paremini kaasa majanduskasvu saavutamisele .
Maksusüsteem on neutraalne siis kui iga tööjõutundi maksustatakse ühesuguse maksumääraga. Tegelik majanduselu tunduvalt keerulisem, — isegi kui maksusüsteem on proportsionaalne ehk kõikidele kehtib ühesugune maksumäär, rakendatakse tavaliselt tulumaksuvabastusi (see osa palgast, mille pealt tulumaksu ei maksta ehk maksuvaba miinimum). Seega on väikese sissetulekuga inimestel maksumäär madalam kui suure sissetulekuga.
Oletame, et tulumaksumäär on kõikidele 26% ja rakendatakse tulumaksuvabastust 500 krooni kuus. Sellisel juhul maksab 1000 kroonise sissetulekuga inimene maksudeks vaid 13% ja 10 000 kroonise sissetulekuga inimene 24,7% oma sissetulekust. Järelikult on iga järgmise krooni maksumäär ehk piirmaksumäär erinev.
Erinev piirmaksumäär võib kaotada indiviidi ajendi enam teenida, kuna iga järgmise krooni eest tuleb maksta järjest enam. Veelgi sügavam on probleem siis, kui lisaks maksudele võib suurem sissetulek endaga kaasa tuua ka toetuste kaotuse.
Oletame jällegi, et maksumäär on 26% ja 500 krooni kuus on maksuvaba tulu, lisaks saavad kõik kuni 1000 krooni suuruse sissetulekuga indiviidid toetuseks 500 krooni. Sellisei juhul maksab töötaja, teenides 1001 krooni, maksudeks 62,96%, kuna ta kaotab lisaks 130,26 krooni suurusele maksudele veel ka 500 krooni toetusi.
Sellisel juhul kaob töötajal igasugune mõte teenida enam kui 1000 krooni.

Eesti maksusüsteem

Eesti maksusüsteem koosneb maksuseadustega sätestatud ja kehtestatud riiklikest maksudest ning seaduse alusel valla- või linnavolikogu poolt oma haldusterritooriumil kehtestatavatest kohalikest maksudest.
Eesti maksusüsteem on valdavalt proportsionaalne: maksumäärad ei sõltu maksustatavast summast.

Eesti maksud

Eestis on kehtestatud kaheksa riiklikku maksu:

• tulumaks (maksumäär 2006. aastal 23%, 2007. aastal 22%, 2008. aastal 21% ning alates 2009. aastast 20%);
  
• sotsiaalmaks (maksumäär 33%);
  
• maamaks (maksumäär 0,1 kuni 2,5% maa maksustamishinnast aastas);
  
• hasartmängumaks;
  
• käibemaks (maksumäär 18% maksustatavast väärtusest, raamatute puhul 5%);
  
• tollimaks ;
  
• aktsiisid ( alkoholiaktsiis , tubakaaktsiis, kütuseaktsiis, pakendiaktsiis)
  
• raskeveokimaks .
  

Kohalikke makse võib olla kuni kaheksa:

• müügimaks;
  
• paadimaks;
  
• reklaamimaks;
  
• teede ja tänavate sulgemise maks;
  
• mootorsõidukimaks;
  
• loomapidamismaks;
  
• lõbustusmaks;
  
• parkimistasu.
  

Maksustamise üldised põhimõtted

Eesti maksusüsteem peab säilitama oma lihtsuse, kuid samas olema paindlik, toetama Eesti majanduse konkurentsivõimet ja soodustama tööhõivet, vastama tegeliku elu vajadustele ning olema kooskõlas maksuõiguse üldpõhimõtetega. “Lihtsa ja väheste eranditega” maksusüsteemi loosung ei tohi olla ettekääne topeltmaksustamise, formalistlike tõlgenduste või põhjendamatute piirangute õigustamiseks.
Maksustamine peab toimuma kooskõlas võrdse kohtlemise ja maksevõimelisuse põhimõtetega. Maksuseadustest tuleb kaotada põhjendamatud piirangud, mis tekitavad tulude topeltmaksustamist ja käibemaksu kumuleerumist. EML peab õigeks tõsta lähetuskulude päevaraha ja töötaja isikliku sõiduautohüvitise määrasid, viies need vastavusse tegelike kuludega.
EML peab õigeks tulumaksuseaduse muudatusi, mis vabastaksid füüsilise isiku reinvesteeritud kapitalitulu tulumaksust. Maksusüsteem peab soodustama säästmist ja investeerimist.
Maksukoormust suurendavate muudatuste sisseviimisel tuleb arvestada õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetega. Lubamatu on maksukohustuste tagasiulatuv kehtestamine, samuti tähtajaliste maksusoodustuste ennetähtaegne tühistamine või tähtajaliselt fikseeritud määrade enneaegne tõstmine.

Maksusüsteemi stabiilsus

Maksusüsteemi stabiilsus on riigi usaldusväärsuse üks tagatisi. Stabiilne ja eelnevalt teadaolev reeglistik võimaldab maksukohustuslastel, kohalikel omavalitsustel ja riigil suurema täpsusega koostada pikemaajalisi arengukavasid ning neid tulemuslikumalt ellu viia. Seetõttu tuleb maksuseaduste kergekäelisest muutmisest hoiduda ja iga vajalik muudatus peab olema otsustatud vähemalt üks aasta enne jõustumist.
Maksuseaduste väljatöötamine peab toimuma osalusdemokraatia põhimõttel ja nende menetlus ranges vastavuses Riigikogu kodukorra seadusega. Maksuseaduste muutmisel tuleb läbi viia põhjalik analüüs muudatuste majandusliku mõju kohta, samuti tuleb analüüsida, milliseid probleeme võib muudatuse rakendamine praktikas kaasa tuua.
Tähtsamate ja põhimõtteliste muudatuste kohta tuleb anda seaduseelnõu seletuskirjas põhjalik ja arusaadav selgitus. Maksuhaldur peab tähtsamatest muudatustest üldsust teavitama enne muudatuste jõustumist.
Seadusloomesse tuleb rohkem kaasata praktikuid, kes oskavad hinnata muudatuste mõju maksumaksja ja maksuhalduri igapäevasele tööle. Samuti tuleb rohkem kasutada välisriikide kogemust ning võtta üle sellest parim.
Seaduste arusaadavuse tagamiseks ja tõlgendusprobleemide vältimiseks tuleb rohkem rõhku panna eelnõude ja seletuskirjade keelelisele toimetamisele. Ainult korrektses ja õiges eesti keeles kirjutatud seadus saab olla maksumaksjatele üheselt arusaadav.

Maksukoormus

Maksukoormus peab alanema. Riigile laekuvat raha peab kokkuhoidlikumalt kasutama. Lubamatu on priiskamine ja raha sihipäratu või kontrollimatu kulutamine.
EML peab õigeks tööjõu maksukoormuse jagamist tööandjate ja töötajate vahel. Tööjõule rakenduv maksukoormus on Eestis liiga kõrge. EML ei toeta sotsiaalmaksu alammäära tõstmist ning peab õigeks sotsiaalmaksu ülempiiri kehtestamist ka töötajatele. Maksusüsteem peab senisest enam soodustama uute (sh osalise tööajaga) töökohtade loomist ning tegevust alustavaid ettevõtjaid.
Sihtotstarbeliselt kogutavaid makseid ei tohi kasutada muudeks eesmärkideks. Riigilõivud peavad olema vastavuses lõivustatavate toimingute tegelike kuludega.

Maksusoodustused

Maksustamise peamine eesmärk on riigi tegevuseks vajalike tulude saamine. Maksusüsteemi rakendamine muudel eesmärkidel on vastuolus riigi ja omavalitsuste fiskaalhuvidega. Seetõttu tuleb hoolikalt kaaluda maksustamisele regulatiivsete eesmärkide seadmist, eelistades muid majandus- ja sotsiaalpoliitika vahendeid.
Samas ei tohi maksusüsteem tekitada uut ebaõiglust. Maksustamine ei tohi seada ohtu inimese eksistentsi. EML peab õigeks tõsta tulumaksuvaba miinimumi vähemalt miinimumpalgani.
Maksusoodustusi ei tohi anda meelevaldselt. Maksusoodustuste süsteem peab olema läbimõeldud ja põhjendatud. Olemasolevate maksusoodustuste kaotamisel ei tohi kahjustada maksumaksjate õiguskindlust.

Rahvusvaheline maksustamine

Eesti maksusüsteem peab toetama Eesti ettevõtjate konkurentsivõimet. Käibemaksuseadus ja tollieeskirjad peavad soodustama kaupade eksporti, importi ja transiiti läbi Eesti. Tulumaksuseadus peab soodustama Eesti ettevõtjate investeeringuid välismaale ning välisinvesteeringuid Eestisse.
EML peab vajalikuks Euroopa Liidu siseselt liikmesriikide omavahelise maksukonkurentsi säilimist. EML pooldab ühehäälsuse nõude säilitamist otseste maksude harmoneerimisel. EML pooldab Eesti juriidiliste isikute tulumaksusüsteemi säilitamist.

Maksude haldamine

 
Maksude haldamine ei tohi tekitada ülemääraseid kulusid maksuhaldurile ega maksumaksjale. EML on seisukohal, et maamaks praegusel kujul on ülemäära kulukas ja tuleb kas kaotada või ümber korraldada.
 
Maksuhaldur peab suhetes maksumaksjaga pidama kinni hea halduse põhimõtetest ning
suhtlema maksumaksjaga kui võrdse partneriga. EML peab oluliseks maksuhalduri ametnike
professionaalset väljaõpet ja täiendkoolitust. Hea maksuametnik peab olema tugev teoorias ja praktikas, ta peab tundma turumajanduse reegleid ja olema hea suhtleja.
 
Maksuseaduste tõlgendamise ja rakendamise praktika peab olema ühtlane. Maksuhalduri selgitused peavad olema usaldusväärsed. Maksuseaduste tõlgenduspraktikat ei tohi muuta tagasiulatuvalt. EML toetab siduvate eelotsuste süsteemi sisseviimist Eestis.
 
Maksukohustuslased peaksid riiki nägema kui vahendit, mille kaudu tagatakse kõigile ja igaühele tema õiguste, vabaduste ja kohustuste realiseerimine. Eeltoodu kätkeb endas ka maksukohustuslase kohustust ausalt ja tähtaegselt oma maksukohustused täita. EML peab vajalikuks korraldada koostöös maksuhalduriga maksumaksjate pidevat teavitamist ja koolitamist, et aidata kaasa üldise maksualase teadlikkuse ja õiguskuulekuse kasvule.
 

Maksuraha kasutamise kontroll

 
Riigieelarve peab olema läbipaistev ja kontrollitav. Üldsus peab senisest rohkem kontrollima riigi ja kohalike omavalitsuste tegevust maksuraha kasutamisel . Maksumaksja raha raiskamise juhtumid tuleb avalikustada ja süüdlasi tuleb karistada .
 
Avalike ülesannete delegeerimine erasektorile ja eraõiguslike struktuuride moodustamine ei tohi kahjustada avalike teenuste kvaliteeti ega maksuraha kulutamise läbipaistvust.
 
EML peab õigeks sisulise haldusreformi läbiviimist, mille käigus vaadataks üle kõikide avaliku sektori funktsioonide reaalne toimimine, likvideeritaks paralleelstruktuurid ning välistataks vastutuse hajumine erinevate ametkondade vahel.
 
Kohalikud omavalitsused peavad saama suurema otsustusõiguse oma tulubaasi määramisel. EML peab õigeks tulumaksust kohalikele omavalitsustele laekuva osa suurendamist ning riiklike toetuste vähendamist. Ühtlasi peab EML vajalikuks kohalike omavalitsuste tegevuse tõhusamat kontrollimist.

Eesti maksusüsteemi ajalugu

Maksusüsteemidele antavate hinnangute sensitiivsus autorite väärtushinnangutest on nii suur, et isegi selliste elementaarseisukohtade nagu seda on maksustamise printsiibid , osas on praktiliselt samapalju käsitlusi kui autoreid ; ja seda mitte ainult  teaduslikes publikatsioonides, vaid ka õpikutes (Truu 1987; Stiglitz 1995).
Tundub, et maksusüsteemide ja nende arengu käsitlustest tuleb autoriteetseimaks pidada IMF poolt koostöös Oxfordi ja Harwardi teadlastega tehtud uurimusi (Ahmad, Stern 1989; Hinrichs 1996, Musgrave 1985, jt.). Nende käsitluse järgi liigub ühiskond põllumajanduse otseselt maksustamiselt (maamaks, maksud loomadelt, veelt jne.), mida kombineeritakse isikumaksude (nn. peamaks) ja mittemaksuliste tuludega, kaudsetele maksudele ja seejärel sissetuleku maksustamisele. Kaudsete maksude dominandi perioodil tuuakse tavaliselt välja kaks staadiumi: kaubanduse ja tarbimise maksustamise dominandi staadiumid. (Ahmad, Stern 1989: lk. 1014-1015). Kaheksakümnendatel tehtud ulatuslikus uurimuses 86 maa maksusüsteemide kohta tõdeti, et korrelatsioonid maksusüsteemide ja teiste majandusnäitajate vahel on nõrgad. Täheldati vaid nõrka korrelatsiooni isiku tulumaksu osakaalu ja SKP/per capita vahel. Samuti osutus, et uuritud 86 maas oli ettevõtte tulumaksu osakaal eelarve tuludes veidi suurem kui isiku tulumaksu oma (Tanzi 1987: lk. 103-141).
 
Siirdeperioodi algul oli Eesti unikaalses situatsioonis – paljud majanduspoliitilised instrumendid, s. h. maksusüsteem, sisuliselt puudusid. Ideaalis oleks see tähendanud tühjale kohale kaasaja majandusteooria seisukohtadest lähtuva süsteemi kohest ülesehitamist. Kahjuks puudusid sel perioodil siirderiikides, s.h. ka Eestis, vastavad teadmised ja seda nii maksustamise teooria kui ka majandusliku situatsiooni (arengufaaside ja protsesside määratlus ja nende makromajanduslik determinatsioon) kohta. Sellest tulenevalt jmt tegurite mõjul on Eesti maksusüsteem  tänaseni kujunemisjärgus. Tema esimene variant pärineb aastast 1993 ja püsis oma põhijoontes muutumatuna kuni aastani 2000. Tänaseks on alanud muutuste protsess seoses liitumisega EL-ga.
 

Eesti maksusüsteemi põhijooni 1994 – 1999

 
Nagu juba eespool toodud, algas Eesti maksusüsteemi kujundamine sisuliselt 1993 aastal, mil asendati enamik NL aegadest pärit ja vaid kohandatud maksuseadusi põhimõtteliselt uuel alustel olevatega. Süsteem käivitus oma enamuses 1. jaanuarist 1994 ja püsis oma põhijoontes muutumatuna kuni aastani 2000; kõiki sel perioodil tehtud hulgalisi muudatusi ja täpsustusi on aga õige vaadelda kui tehnilisi,  mitte põhimõttelisi.
 
Eelarve suurimaks tuluallikaks oli sel perioodil käibemaks (Eestis sisuliselt klassikaline lisandunud väärtuse maks – VAT, mis juba siis oma põhijoontelt korrespondeerus hästi EL põhimõtetega). Tema osakaal eelarve tuludes oli 1994 aastal 48,4% ja 1999 a. 38,8%. Järgnesid füüsilise isiku tulumaks (samadel aastatel vastavalt 26,6% ja 16,8%) ning aktsiisid (vastavalt 9,4% ja 17,4%). Kuni aastani 2000 ei loetud sotsiaalmaksu, mis oma laekumiste suuruselt ei jäänud alla käibemaksule, riigieelarve osaks, tema laekumine ja sihtotstarbeline (NB!) kasutamine näidati eelarve lisana (Riigieelarve…: lk. 2000). Ka aktsiiside kujundamisel olid aluseks EL üldtunnustatud põhimõtted. Nende osakaalu kahekordistumine eelarve tuludes vaadeldaval perioodil tulenes aga elanikkonna äärmiselt madalast maksevõimest rahareformi järgsel perioodil. Sellest tulenevalt kehtestati aktsiiside määrad algselt väikestena ja kogu seda perioodi iseloomustab aktsiisimäärade korduv ja oluline tõstmine.
 
EL põhimõtetest erinevalt ehitati aga üles isiku tulumaksu süsteem. Kui kõigis EL 15. “vanas” liikmesriigis ja ülejäänud 9-sas “uues” liikmesriigis kehtib progressiivne isiku tulumaks, siis Eesti kehtestas vaid ühe maksumäära - 26%. Sellise proportsionaalse maksusüsteemi ja suhteliselt madala maksumäära valikul oli mitu põhjust: majandusalaste teadmiste tase, nõrk maksuamet, milline ei oleks hakkama saanud vähegi keerulisema maksusüsteemi korral maksu kogumisega, soov kaasa aidata kiiremale kapitali esialgsele akumulatsioonile elanikkonna väga madala sissetulekute taseme tingimustes jmt. Samal ajal on juba 20-30 aastat tagasi mitmed arengumaade maksusüsteeme uurinud autorid viidanud sellisele tulumaksusüsteemile kui ühele võimalikule vaheetapile traditsiooniliselt maa ja karja maksustamiselt üleminekul kaasaegsetele maksusüsteemidele. Nende autorite töödes on toodud rida huvitavaid (osalt kindlasti ka diskussioonilisi) seisukohti seostest riigi arengutaseme ja kasutatavate maksude struktuuri ning määrade vahel (Hinrichs 1966; Lotz 1967; Musgrave 1969; Tait , Graz, Eichengreen 1979 jmt). Kahjuks lõpetas IMF antud teemal läbi viidavate uurimuste finantseerimise niipea, kui arengumaade maksusüsteemid hakkasid vähegi lähenema kaasaegsetele, mistõttu viimase aja teadustöödest antud probleemi põhjalike uurimusi leida pole õnnestunud.
Hinnata  aastail 1994 - 1999 Eestis kehtinud maksusüsteemi on väga keeruline, sest lisaks väärtushinnangute suure mõju probleemile puudub siin mistahes võimalus teadusliku uurimistöö metodoloogia rangeks järgimiseks (situatsiooni unikaalsus, üldtunnustatud ja aproprieeritud metoodika puudumine, andmete ebatäielikus, kontrollgrupi puudumine jmt raskused). Ka ei andnud mingeid tulemusi autori katsed leida korrelatsioone Eesti maksusüsteemi põhikarakteristikute ning SKP kasvutempode, reaalpalga taseme (selle dünaamika), tööpuuduse, inflatsiooni, investeeringute mahu jmt majandusnäitajate vahel. Ilmselt on sel perioodil Eesti majandusele mõjunud teised ja suurusjärgu võrra tugevamad jõud. (Võib oletada, et nendeks olid plaanimajanduslike pidurite lõplik kaotamine, välisinvesteeringute kiire kasv, inflatsiooni kontrolli alla saamine jmt tegurid. Korrektne nende tegurite mõju analüüs siiani puudub). Eeltoodust lähtudes võib siiski teha mõned järeldused.
Esiteks. Eesti jättis kasutamata unikaalse šansi, mis seisnes võimaluses tühjale kohale kohe üles ehitada täiesti kaasaegne ja majandust hästi stimuleeriv kaasaja majandusteaduse seisukohtadele vastav maksusüsteem.
Teiseks. Eestis üles ehitatud maksusüsteem oli segu EL kasutatava süsteemi lihtsustatud variandist ja arengumaades kasutatavast (domineeris EL maksuseaduste tugevasti lihtsustatud kujul kasutamine). Tema originaalsuse rõhutamine on vähe põhjendatud.
Kolmandaks. Teaduslik analüüs ei kinnita sellise maksusüsteemi korduvat kiitmist (majandust väga hästi stimuleeriv, lihtne jne.). Neid väiteid (nagu ka Eesti maksusüsteemi lauskriitikat) tuleb lugeda poliitilises võitluses kasutatud propagandistlikeks väideteks.
Neljandaks. Aastatel 1994–1999 ei olnud Eesti majanduse kiire arengu põhifaktoriks tema maksusüsteem, ilmselt tagasid majanduse kiire arengu teised tegurid.
Viiendaks. Perioodi 1994–1999 iseloomustab suhteliselt suur stabiilsus nii maksu- kui eelarvepoliitikas. See stabiilsus tagati põhimõtteliste muudatuste puudumisega maksusüsteemis. Samuti jäid tagasihoidlikeks ka muudatused konkreetsetes maksudes, millistest olulisem oli aktsiisimäärade pidev tõstmine ligikaudu samas tempos keskmise palga kasvuga. Stabiilne (mõnede autorite arvates isegi liiga stabiilne) maksupoliitika tingis ka maksukoormuse suure stabiilsuse: 1994.a. 36,3%, 1995.a. 36,7%, 1996.a. 36,5%, 1997.a. 36,5%, 1998.a. 36,9%,  1999.a. 35,6% SKP-st. (Riigieelarve…, 1996: lk. 5; Riigieelarve…., 2000: lk. 11).
 

 Eksperiment ettevõtte tulumaksu kaotamisega 

 
1.jaanuarist 2000 toimusid Eesti maksusüsteemis olulised muudatused. Kõigepealt viidi sotsiaalmaks ja selle arvelt tehtavad väljamaksed, s.o. pensioniteks ja  tervishoiuks tehtavad kulutused, eelarve lisast eelarve osaks. See ümbertõstmine ei kujuta printsipiaalset muudatust , küll aga muudab eelarve mahu ja struktuuri andmed enne ja pärast 1. jaanuari 2000 raskesti võrreldavateks. 1.jaanuarist 2000 toimus maksusüsteemis ka üks põhimõtteline muudatus – nimelt sisuliselt kaotati Eestis sellest kuupäevast ettevõtte tulumaks. Idee ettevõtte tulumaksu kaotamisega (või olulise vähendamisega) majandust elavdada pole uus – kogu nn. maksuparadiiside e. off- shore `ide süsteem baseerub põhimõtteliselt samal ideel. Antud makromajandusliku kontseptsiooni aluseks on idee ettevõtte tulumaksu vähendamisega jätta ettevõtete käsutusse varasemaga võrreldes rohkem kasumit lootuses, et sellest enamik reinvesteeritakse, mis koos loodetava väliskapitali sissevooluga madalamate maksumääradega riiki peab looma head eeldused uute töökohtade loomiseks ja SKP kiireks kasvuks. Selle idee kasutamine Eestis omab aga selgelt väljendatud spetsiifikat. 
 
Jätkem kõrvale selle idee teoreetilised põhjendused – need on selgelt poliitpropaganda, mitte teadusliku analüüsi tasemel (Kallas, 1999).Seejuures on idee autorid jätnud kasutamata põhilise teaduslikult korrektse seda toetava argumendi. – kõigis siirderiikides on SKP nii väike, et aastaid alatarbimise tingimustes elanud majapidamised lihtsalt pole võimelised ega nõus säästma majanduse rekonstrueerimiseks – tehnilise mahajäämuse tõttu hädavajalik protsess - vajalikku summat . Järelikult on investeeringute soodustamine ja välisraha sisse meelitamine (ka väga kalli “hinna” eest) teatud perioodil hädavajalik 
 
Eestis läbi viidud eksperimendi esimeseks eripäraks on tulumaksu objekti tõlgendus. Ettevõtte tulumaksu objektiks on kõigis riikides olnud ettevõtte kasum (mida on määratletud erinevalt). Eesti tulumaksuseadus aga isegi ei kasuta sõna kasum. Tulumaksu objektiks on vaid teatud osa ettevõttesse laekunud raha kasutamise viise. Dividendid , erisoodustused töötajatele ja tehingud off-shore piirkondadega moodustavad lõviosa maksustamisele kuuluvatest väljamaksetest, s.o. sisuliselt ettevõtte tulumaksu objekti. Seega on Eestis kasutusel pöördprintsiip võrreldes maailmas kasutusel oleva tulumaksu objekti määratlemisega. Kogu maailm (meie käsutuses olevatel andmetel kõik riigid) lähtub seisukohast , et kogu kasum on maksustatav, välja arvatud seaduses üles loetud erandid, s.o. maksusoodustused. Eesti püüab anda kasumi kasutamise nende viiside loetelu, mis on maksustatavad. Kuna ükski loetelu pole kunagi täiesti ammendav, on siinkohal head võimalused tulumaksust mööda . Praktikas on selliseid probleeme Eestis juba üles kerkinud .
Teiseks Eesti ettevõtete tulumaksu süsteemi erinevuseks maailmas kasutusel olevatest  on maksukohustuse tekke ajastatus. Maailmas tekib ettevõtetel maksmise kohustus kasumi suuruse selgumisel, millele lisandub teatud periood raamatupidamise jt. dokumentide koostamiseks ja kontrolliks ning arveldusteks. Eestis kasutusel olev ettevõtte tulumaksu süsteem tekitab siin täieliku ebamäärasuse – kasum võib püsida ettevõtte arvel aastaid nii, et riik seda ei maksusta (ja soovi korral ei kasuta ka ettevõte ise). Alles kasumi kasutamisel saab vastata küsimusele, kas kasumi antud kasutusviis tekitab ettevõttele maksukohustuse või ei. Sellise ebamäärase maksukohustuse tähtaja otstarbekus on kaheldav.
 
Ettevõtte tulumaksu sisulise kaotamise spetsiifikast on otseselt determineeritud ka tema tulemused. Neist on kõige paremini välja toodav riigieelarve tulude vähenemine. (Tõsi, ajahorisondi pikenedes muutub ka see üha raskemaks). Ettevõtte tulumaksu laekus 1998 aastal (1999 aasta andmed pole enam “puhtad”, sest kuna tulumaksu sisuline kaotamine oli ette teada, kasutasid paljud ettevõtted raamatupidamise võimalusi, et näidata kasumi tekke ajaks mitte 1999 aasta teine pool, vaid 2000 a. algus) 1914,1 miljonit krooni. 2000 aastal oli see summa 854 miljonit, 2001 aastal 570 miljonit, 2002 aastal 1348 miljonit (2002 aasta...: lk.4-6) ja 2003 a. 2149 miljonit krooni ( 2003 aasta…: lk.13 ). Kui 1998 aastal moodustas ettevõtte tulumaks 13,7% riigieelarve tuludest, siis 2000.a. ainult 2,4%. Isegi kui me arvestame eelarve tulude struktuuri muutust seoses sotsiaalmaksu toomisega eelarvesse, moodustas ettevõtte tulumaks 2000.a. ikkagi vaid 4,1% eelarve tuludest (Riigieelarve….2001: lk.7-8). Riigieelarve vähenemine kompenseeriti käibemaksu, riigilõivude ja trahvide suurendamisega (2000.a. eelarves kasv eelmise aastaga võrreldes vastavalt 290 miljonit, 250 miljonit ja 150 miljonit krooni). (Riigieelarve….2000: lk.20).  Kuna see lisalaekumine ei kompenseerinud täies ulatuses ettevõtte tulumaksu vähemlaekumist (rääkimata tulumaksulaekumiste “loomulikust” kasvust seoses majanduse kasvuga, mis ka ära jäi), siis kärbiti riigieelarve kulutusi, seda nii sotsiaalkulutuste kui ka muude kulutuste, s.h. ka majanduse arendamiseks mõeldud kulutuste, arvelt.
 
On selge, et riigieelarve kulude selline kärpimine on sotsiaalselt valulik ja saab olla õigustatud vaid siis, kui seda kompenseerivad võidud teistes valdkondades. Ettevõtte tulumaksu sisulise kaotamiseeesmärgiks oli saada “võit” investeeringute olulise suurendamise arvel, mis pidi kiiresti kaasa tooma koguprodukti kasvu ja tööpuuduse vähenemise. (Kallas, 1999: lk. 836).
Ettevõtte tulumaksu sisulise kaotamise üheks oluliseks tulemuseks pidi olema SKP ümberjaotamise vähenemine. Siin lähtuti a priori seisukohast – mida väiksem on SKP ümberjaotamine ühiskonnas, seda parem. Seda seisukohta ei saa aktsepteerida ei sotsiaalsest (see tähendaks mainimisväärse osa inimeste eksistentsi füüsilist lõppu) kui ka puht majanduslikust vaatevinklist – igasuguse ümberjaotamise täielik puudumine viib lõppkokkuvõttes totaalse monopoli tekkele. 
Eesti majandusstatistika näitab, et ettevõtte tulumaksu sisulise kaotamise järel ei vähenenud Eestis SKP ümberjaotamise ulatus, vaid toimus ümberjaotamises osalevate subjektide ringi ning ümberjaotuse põhimõtete muutus. Selline süsteem toetab eelkõige suure kasumiga ettevõtteid (kes niigi ei vaja riigi poolset toetust), väikese kasumiga ettevõtete “võit” osutub aga väikeseks. On tehtud arvutusi , mille alusel 2000.a. langes Eestis kasumi massilt 40 suurema ettevõtte arvele umbes 90% ettevõtte tulumaksu sisulise kaotamise “võidust. ( Raju 2001; lk. 83-84). Kõigi ülejäänud ettevõtete summaarne “võit” ettevõtte tulumaksu vähendamisest aga oli sel aastal väiksem kui riigieelarvest ettevõtetele makstava toetuse vähenemine (Riigieelarve…, 2000: lk.63-68). Seega vähenes ümberjaotus era- ja avaliku sektori vahel, kuid suurenes ümberjaotus erasektori sees.
 
Väga keeruline, tihti aga lausa võimatu on välja tuua, milline osa investeeringutest (veel enam, nende kasvust), aga ka maksulaekumiste muutumisest (välja arvatud ettevõtte tulumaksu enese vähenemine) on tingitud ettevõtte tulumaksu sisulisest kaotamisest. Kaudseid näitajaid, mis kirjeldavad neid seoseid vähemalt osaliselt, on aga võimalik analüüsida. Kõigepealt on välja toodav ja analüüsitav investeeringute dünaamika.
 
Investeeringute “loomulikuks” allikaks on säästud. Nagu eespool juba toodud, läbivad kõik siirdemajandusega riigid perioodi, kus neil oluliselt napib kodumaist säästu investeeringuteks. Samal ajal nõuab mahajäänud tehnilise taseme ja nõrga infrastruktuuri ületamine suuri investeeringuid, s.t. kõigis neis maadel tuleb läbida periood, kus investeeringute nappus on majanduse arengut pidurdav põhitegur. Eesti Konjunktuuriinstituudi poolt alates 1992. a. kvartaalselt korraldavate uuringute alusel leidsid Eesti juhtivad majanduseksperdid aastail 1993-1996, et investeeringute vähesus on majanduse arengut kõige enam pidurdav tegur. Alates 1997a. I kvartalist on investeeringute piiratus vähesus majanduse arengut pidurdavate tegurite hulgas taandunud ekspertidele välja pakutud vastusevariantide hulgas teise poole hulka, alates 1999.a. koguni viimaste sekka. (Konjunktuur, 2003: lk.7-11). Viimasel ajal on juttu olnud pankade ülekapitaliseeritusest.
 
 Tabel 1. Eesti majanduse arengut iseloomustavaid arve 1998-2004
 
 
Aasta
Kvar -
tal
SKP muutus püsivhindades võrreldes eel-
mise a. sama perioodiga  %
Töö-
tuse
määr,
Otse-
inves-
teeringud
(neto),
tuh. kr.
Välis-
riikide otse-
investeeringud
Eestis, tuh. kr.
Ettevõtete investee-ringud mat. põhivarasse, tuh. kr.
1998
I
10.4
10.1
1 217 900
981 300
1 846 303
 
II
 6.8
  9.5
871 000
1 302 500
3 213 339
 
III
 2.5
  9.6
3 235 700
3 007 300
3 114 396
 
IV
-0.4
10.2
2 665 100
2 780 300
3 753 419
1999
I
-1.9
  12
1 401 800
1 402 700
1 710 099
 
II
-1.5
11.6
1 360 200
1 587 100
2 275 165
 
III
-1.1
12.4
105 800
637 100
2 608 676
 
IV
1.9
12.9
340 400
821 100
3 359 571
2000
I
6.4
14.6
743 600
1 114 400
2 155 878
 
II
8.6
13.1
599 700
1 260 700
2 580 045
 
III
7.9
12.7
2 005 800
1 965 600
2 479 283
 
IV
5.7
13.9
2 252 300
2 303 800
3 932 999
2001
I
5.7
14.1
2 971 700
3 266 000
4 041 046
 
II
5.5
12.4
260 000
1 587 300
5 051 164
 
III
3.9
11.9
809 200
2 232 000
4 831 555
 
IV
5.1
11.9
1 860 400
2 344 300
6 219 801
2002
I l
3.2
11.2
1 715 100
2 034 400
4 432 850
 
II
           7,0
  9.4
168 100
1 059 100
4 892 970
 
III
6.7
  9.1
-30 800
655 500
5 373 285
 
IV
5.9
11.3
759 400
1 051 200
6 304 888
2003
I
5,0
10.6
x
1 876 300
4 876 324
 
II
4,1
10.7
x
1 719 200
3 907 621
 
III
4,3
9,5
x
937 400
4 112 075
 
IV
4,7
10,2
x  
1 248 000
3 674 231
2004
I
4,6
10,6
 
 
 
Allikas. Eesti Panga Bülletään, 2002, nr 2 ja 2003, nr.1; Eesti põhilised sotsiaal- ja majandusnäitajad, 2003, nr. 5; Majandusülevaade. Rahandusministeerium . http://www.fin.ee/
 
Ekspertide arvamuste selline muutumine on loogiline. Tänu kiirelt käima lükatud ja radikaalsetele majandusreformidele saavutas Eesti juba 90- nendate keskpaigaks välisinvesteeringute mainimisväärse sissevoo. Otsesed välisinvesteeringud Eestisse, mis moodustasid 1993.a. 156 miljonit USD,  kasvasid 1998 aastaks 575 miljoni USD-ni. Siis kasv lõppes, real perioodidel on esinenud ka vähenemist (1999 a. 315 miljonit USD). (Transition…:1999, vt. ka tabel 1).
 
Nagu näitavad tabelis 1 toodud arvud on alates 1999. aastast investeeringute ja koguprodukti pikemat aega kestnud kiire kasv asendunud keerulisemate ja vastuolulisemate protsessidega. Nagu näitab juba tabeli 1 pealiskaudnegi silmitsemine, on olemas vaid üks ilmne seos – investeeringute mahu ja majandustsükli faasi vahel. Teiste sõnadega: veelkord leiab kinnitust fakt, et majandustsükli tõusufaasis tehakse investeeringuid rohkem kui languse perioodil. Rohkem seoseid tabelist 1 otse silma ei paista - ja ka vaatamata pingutustele ei õnnestunud ka autoril leida ühtegi mainimisväärset korrelatsiooni. Siit saab teha vaid ühe järelduse: ettevõtte tulumaksu sisuline kaotamine Eestis alates 2000 aasta algusest ei ole avaldanud tabelis 1 toodud näitajatele mainimisväärset mõju; nende dünaamika sõltub ilmselt teistest, siin vaatlemist mitte leidvatest teguritest. Tööpuuduse teatud vähenemise kohta 2002 aastal võib püstitada hüpoteesi, et see on osaliselt sel perioodil võimul olnud koalitsiooni veidi erineva majanduspoliitika tulemus (hüpoteesi tõestus või ümberlükkamine on praktiliselt võimatud). Välismaiste otseinvesteeringute maht aga on ka 2003 aasta olnud tagasihoidlik ( http://www.stat.ee/pohinaitajad ). See kinnitab ekspertide eeltoodud arvamustest tulenevat järeldust, et massiliste välismaiste (otse)investeeringute buum Eestis on läbi saamas. Vajadus täiendavate investeeringute järele on veel suur, kuid nüüd vajavad neid eelkõige avalik sektor ja väliskapitali jaoks väheatraktiivsemad majandusharud.
 
Kerkib loomulikult küsimus, miks siiski ei tekkinud suurt investeeringute sissevoolu Eestisse. Üheks põhjuseks on kindlasti asjaolu, et 2000 aastaks olid kõige kasumlikumad lõigud majandusest juba välisinvestorite käes. Teiseks ei tohi unustada, et tulumaksu suurus on vaid üks teguritest, milledest lähtudes investorid valivad raha paigutamise kohta. Kolmandaks on siiani täiesti mööda mindud Eesti ja teiste Ida-Euroopa riikide võrdlusest nende konkurentsivõime osas välisinvestorite juurde meelitamisel. Nagu näitavad tabelis 2 toodud arvud, pole Eesti investeeringute maksustamise tasemelt sugugi nii palju atraktiivsem; veel enam, mitmed riigid, nagu Horvaatia , Leedu ja Slovaki, kus pealegi ei maksustata erisoodustusi, ei ole investoritele sugugi vähem atraktiivsed ka kasumi maksustamise osas.(Vt. tabel 2). 
                                                                                                                                              
Ettevõtte tulumaksu sisulise kaotamisega kaasnes veel üks huvitav nähtus. Koheselt pärast ettevõtte tulunaksu sisulist kaotamist suurenes raha väljavool Eestist, mistõttu 2000 aasta I kvartali maksebilanss oli 1.3 miljardi krooniga miinustes. Hiljem olukord küll stabiliseerus, kuid on selge, et ettevõtte kogu kasumi, mitte ainult Eestisse reinvesteeritud kasumi, vabastamine tulumaksust on kaasa toonud ettevõtete käsutusse täiendavalt  jäänud raha investeerimise märkimisväärses ulatuses
Tabel 2.  Ettevõtte tulumaksu iseloomustavaid arve Ida-Euroopa maades (2002)
 
Riik
Tulumaksu määr reinvesteeritud kasumilt (%-des)
Ettevõtte tulumaksu osakaal riigi maksutuludes (%-des)
Amortisatsiooni tüüp ja reeglistik
Bulgaaria
15
6,4
Lineaarne 5 aastat
Eesti
0
3,6
—
Horvaatia
20
2,6
Lineaarne 4-10 aastat
Leedu
5
3,0
Lineaarne 4-10 aastat
Läti
19
6.7
Lineaarne 20-40%
Poola
24
8.8
Regressiivne 20%
Rumeenia
25
11,4
Lineaarne 10 aastat
Slovaki
25
9,1
Lineaarne 15 aastat
Tsehhi
31
8,3
Regressiivne 12 aastat
Ungari
18
6,9
Lineaarne 20%
Venemaa
35
11,7
Lineaarne 4-10 aastat
Allikas: PriceWaterhouseCoopers (2002) Corporation Taxes – Wordlwide Summaries 2002-200,, New Jersy ;  IMF Government Finance Statistics yearbook, 2001, Washington.
 
väljaspool Eestit. Selle protsessi korrektseks teaduslikuks analüüsiks on andmeid kahjuks liiga vähe.
 

EL ja Eesti maksusüsteem

 
Liitumine EL kutsub esile hulga muudatusi Eesti maksusüsteemis. 2004. a. domineerivad veel mitte põhimõttelised muudatused. Olulisemad neist on aktsiiside tõus mootorikütusele, keskmiselt veidi üle ühe krooni liitri kohta, ja käibemaksuga mitte maksustatud kaupade ning teenuste ringi vähenemine.
 
2004 aastal on Eesti jaoks põhimõtteliseks muudatuseks maksusüsteemis nn. kolmandate riikide suhtes Eesti piiril kehtima hakkavad EL ühtsed tollid . See puudutab eelkõige Eesti kaubavahetust Venemaa, Ukraina ja USA-ga; nende mõju suurus Eesti majanduskeskkonnale selgub alles mõne aja pärast.
 
Olulisemad muudatused Eesti maksusüsteemis toimuvad aga veidi pikema aja kestel. Tubakaaktsiisid tõusevad samm- sammult 6 aasta jooksul. Selle keerulise süsteemi lõpptulemuseks on maksude ja seega ka tubakatoodete hinna tõus kuskil 9-10 krooni paki kohta. Arvestades tubakatoodete suhteliselt madalat hinnaelastsust, on maksuintsidents siinkohal väike ja selle maksu lõppkandjaks jääb dominantselt  tarbija.
 
Eriti oluline on aga Eestile avaldatav surve tulumaksu muudatusteks. Kõigepealt on selge, et EL ei saa endale lubada ühtse majandusruumi siseseid off-shore, olgu selleks Eesti, Leedu või mõni muu riik. Liitumislepingu lisa IV ütleb üks-üheselt, et kapitali ja tema liikumise maksustamisel saavad 10 uut liiget kohaldada neid vastavaid sätteid, mis kehtisid enne 1993 aasta lõppu (Eesti ja…: lk. 483) s.o. enne, kui siirderiigid hakkasid madalate maksumääradega konkureerime investeeringute pärast. Eesti on siinkohal kaubelnud endale erandi – ema ja tütarettevõtete kasumi lahusmaksustamist, milleta kogu praegune tulumaksusüsteem kaotab mõtte, tohib Eesti säilitada kuni 31. detsembrini 2008 (Eesti ja…: lk. 2876). Seega aga on kaudselt pandud ette ka tähtaeg, milleks Eesti peab tulumaksuseadust muutma
Tulumaksuseadusele on veel teinegi surve. Nimelt on EL-s juba ammu ametiühingute survel paigas reegel: isiku tulumaksuvaba miinimum ei tohi olla väiksem statistilise perekonna minimaalsest ostukorvist. Selle täitmisest pole liitumislepingus sõnagi, aga vaevalt on mõeldav, et me seda ignoreerida saame. Seega tõuseb tulumaksuvaba miinimum lähiajal vähemalt 3500 kroonini kuus. See aga toob endaga möödapääsmatult kaasa suuri muudatusi majandus ja sotsiaalpoliitikas (omavalitsuste rahastamise aluste muutumine, muudatused toimetulekutoetustes jne).
 
EL tähendab ühtset konkurentsiruumi. Konkurents toimub nii kaupade kui tootmise sisendite osas. Kuna eesti pole momendil konkurentsivõimeline tööjõu osas, on oodata massilist tööjõu siirdumist teistesse EL liikmesriikidesse. See toob kaasa palkade hüppelise kasvu ja annab võimaluse resoluutselt ümber kujundada sotsiaal- ja tulumaksusüsteemi, aga ka omavalitsuse rahastamise süsteemi. See võimalus on lühiajaline ja seda ei tohi käest lasta, nagu see juhtus aastail1995-1996 .
 
On veel liiga vara teha lõplikke järeldusi seoses eesti astumisega EL toimuvate  muutuste makromajanduslike resultaatide kohta. Esialgu võime me rääkida ainult EL uute (ka vanade) riikide maksusüsteemide lähenemisest ja seega ka majandamistingimuste (eelkõige konkurentsitingimuste) ühtlustumisest.
 

Kokkuvõtteks

 
Siirdemajandusega riigid sattusid üleminekuperioodi algul unikaalsesse majandussituatsiooni, kus neil tuli paljusid institutsioone hakata üles ehitama sisuliselt tühjale kohale. Eestis aastail 1994 - 1999 enamvähem stabiilsena püsinud maksusüsteemi iseloomustavad tema lihtsustatus ja suhteliselt tagasihoidlik mõju majanduse arengule. Alates 01.01.2000 likvideeriti Eestis ettevõtte tulumaks tema klassikalises tähenduses. Selle eksperimendi nii praktilised tulemused pakuvad majandusteadusele suurt huvi.
 
Lõplikku hinnangut eksperimendile ettevõtte tulumaksu sisulise kaotamisest Eestis on veel raske anda. Esialgsed tulemused igatahes ei kinnita idee autorite optimismi. Investeeringute kasvutempo ei ole tõusnud Siiani pole arvnäitajaid, mis selgelt näitaksid, et ettevõtte tulumaksu kaotamisest tekkinud eelarve mahu vähenemine ja sellest tulenev sotsiaalkulude kärpimine oleks kompenseeritud  “võitudega” mingis teises valdkonnas. Eesti maksusüsteemi võrdlus teiste Ida-Euroopa maadega näitab, et mitmes riigis ei ole ettevõtte kasum maksustatud kõrgemalt kui Eestis. Ilmselt ei ole Eesti konkurentsis teiste siirderiikidega saavutanud siinkohal loodetud edumaad; pigem vastupidi, kuna neis riikides on tulumaksuvabastus tugevamini seotud reaalinvesteeringutega.
 
Autoril ei õnnestunud leida selgeid seoseid (korrelatsioone) ettevõtte tulumaksu kaotamise ja investeeringute ning SKP kasvutempo ja väliskaubandusbilansi defitsiidi vahel. Ilmselt asuvad Eesti majanduse arengut suunavad põhifaktorid väljaspool uuritavat kogumit.
 
Liitumisel EL leiavad eesti maksusüsteemis aset kahte laadi muudatused. Kõigepealt tõusevad aktsiisid mootorikütusele ja tubakatoodetele ning laieneb käibemaksuga maksustatavate kaupade ring. Need muudatused, kuigi nad pole põhimõttelist laadi, suurendavad hindade taset ja halvendavad teatud ulatuses majanduskliimat. Põhimõttelisteks muudatusteks tuleb aga lugeda seoses Eesti siirdumisega ühtsesse EL majandusruumi nn. kolmandate riikide suhtes kehtima hakkavaid tolle ja Eestile liitumislepinguga de facto ette kirjutatud kohustust taastada ettevõtte tulumaks. Nende muudatuste mõju majanduskeskkonnale alles ootab teaduslikku läbi töötamist.
 

Kasutatud kirjandus

 
1.        Ahmad, S. E., Stern, N. H. Tax reform and development . IMF, 1990.
2.        Ahmad, S. E., Stern, N. H. Taxation for developing countries. - Handbook of development economics II. Harwwards ja Yale, 1989, pp. 1005-1087.
3.        Auerbach , A. J., Feldstein, M. S. Handbook of public economics. Amsterdam, 1987.
4.        Corporation Taxes – Wordlwide Summaries 2002-2003, New Jersy.
5.        Eesti ja EL ühinemisleping. http://www.vm.ee/
6.        Eesti Panga Bülletään, 2002, nr. 2.
7.        Eesti Panga Bülletään, 2003, nr. 1.    
8.        Eesti põhilised sotsiaal- ja majandusnäitajad, 2003, nr. 5.
9.        Hinrichs, H. H. A general theory of tax structure change during economic development. Harvard Law School International Tax Programme , 1966.
10.     IMF Government Finance Statistics yearbook, 2001, Washington.
11.     2002. aasta riigieelarve täitmise aruanne. Tallinn, 2003.
12.     2003 aasta riigieelarve täitmise aruanne. Tallinn, 2004.
13.     Kallas, S. Kõne Riigikogus 10. novembril 1999. - Riigikogu protokollid, 1999, lk. 815–817.
14.     Konjunktuur, 2003, nr. 1.
15.     Lotz, I. R., Morss E. R. Measuring tax effort in developing countries. -  IMF Staff Papers, 1967, No. 14, pp. 478–499.
16.      Majandusülevaade. Rahandusministeerium. http://www.fin.ee/
17. Musgrave, R. A. Fiscal systems. New Haven CT: Yale University , 1969.
17.     Musgrave, R. A. Tax reform in developing countries. - The theory of taxation for developing countries. New York : Oxford University Press and World Bank, 1987.
18.     Raju, O. Estonian`s experiment in abolition corporate income tax. – Economics and Management . Kaunas Faculty of Humanities, Vilnius University. 2001, No 1(4), pp. 82-87.
19.     Riigieelarve eelnõu. Tallinn, 1996.
20.     Riigieelarve eelnõu. Tallinn, 1999.
21.     Riigieelarve eelnõu Tallinn, 2000.
22.     Riigieelarve eelnõu Tallinn, 2001.
23.     Riigieelarve  eelnõu Tallinn, 2004 
24.     Tanzi, V. Quantaitive characteristics of the tax systems of developing countries. - The theory of taxation for developing countries. New York: Oxford University Press, 1987.
25.     Tait. A. A., Gratz W., Eichengreen B. J. International comparisions of taxation for selected developing countries 1972–76. -  IMF Staff Papers, 1979, No 26, pp. 123–156.
26.     Transition Report 1999. Ten years of transition. European Bank.
27.     Truu, M. L., Contogiannis, E. Macroeconomics. Cape Town, 1987.
 

Summary  

The states of transitional economy are unique by their economical processes. One of their individualities was their possibility to create modern institutions as the state budget , the tax system and the local municipalities on an empty place .  Today it’s obvious that all these have become controversial in relation with experiments of this kind, especially in Estonia.  The influence of the tax system on the development of Estonian society, especially on the state budget, the inflation, the unemployment , the local municipalities and the private sector in 1993-1999 was weak .
 
The Estonian tax system was changed in 2000. Since 1 January 2000 the corporate profit is no more taxable in Estonia. The subject of taxation is only money , which goes out of an enterprise – dividends, benefits etc. The purpose of the experiment is to leave more means for investment at the disposal of enterprises as well as promote foreign investments. The negative aspect of the experiment is a decrease in state budget revenues and consequently in social expenditures. Also, there isn’t any guarantee that the money , which is left to enterprises, should be used for investments in Estonia. Initial results of the experiment are contradictory and unclear in their final conclusion.
 
Two different kinds of changes will take place in Estonia while acceding to the EU. First of all, the excise duties for the fuel and tobacco products will arise. These changes aren ’t of a principal nature but they are going to arise the level of the prices and they’ll worsen the economical climate to a degree . But the principal changes should be considered to be the establishment of the customs for non- member -countries and the duty to re-establish the corporate income tax, which has been determined to Estonia in Merger Treaty . The macro -economical influences of these changes are just waiting for their scientific research.
29