Fiskaalpoliitika ehk eelarvepoliitika (1)

EESTI FISKAALPOLIITIKA MÕNINGATEST ASPEKTIDEST
Kaie Kerem Tallinna Tehnikaülikool
Kuna Eesti on väike avatud majandus, siis sõltub Eesti majandus väga tugevasti majanduskonjunktuuri muutustest välisturgudel. Seoses Eestis rakendatud valuutakomiteel põhineva rahasüsteemiga pole Eestis võimalik teostada aktiivset rahapoliitikat. Seetõttu on fiskaalpoliitikal täita Eesti majanduses oluline roll.
Antud artiklis analüüsitakse valitsussektori tulusid ja kulutusi ning nendega seonduvaid probleeme. Samuti vaadeldakse valitsussektori kulutuste ja tulude struktuuri ning fiskaalpoliitika efektiivsuse mõningaid aspekte. Fiskaalpoliitika efektiivsuse tõstmine on eriti oluline tingimustes, kus Eesti on endale seadnud eesmärgiks ühineda Euroopa Liiduga.
Valitsussektori tulud
Fiskaalpoliitika järjekindlus on siirderiikide stabiilsuse üheks olulisemaks näitajaks. Taasiseseisvumisest alates on Eestis rakendatud ranget fiskaalpoliitikat , mis eeldab piiratud kulutamist ja kulutuste tasakaalustamist tuludega ning samuti piiratud ulatuses laenamist.
Teatavasti on valitsussektori tulude peamiseks allikaks maksud . Eestis on viimastel aastatel maksukoormus püsinud stabiilselt 36-37% piires (Tanzi, Tsibouris, 2000). Nagu tabeli 1 andmetest näha, on suurimateks tuluallikateks sotsiaalmaks , käibemaks ja üksikisiku tulumaks . Sotsiaalmaksu osakaal tulude struktuuris on vähenenud ning kui võrrelda Eestis kehtivat 33% suurust sotsiaalmaksumäära Euroopa Liidu liikmesriikides kehtiva maksumääraga, siis võib seda pidada pigem madalaks kui kõrgeks (K. Kerem, 1998)
Tabel 1 Üldvalitsuse tulude struktuur (% kogutulust)
Tulud 1993 1995 1997 1998 1999 Maksud omandilt 0,3 0,8 1,1 1,2 1,7 Maksud kaupadelt ja teenustelt 5,3 7,0 9,3 9,9 9,9 Käibemaks 23,3 24,1 24,7 22,8 23,7 Üksikisiku tulumaks 21,4 21,1 19,3 22,2 24,1 Ettevõtte tulumaks 12,1 6,2 4,5 6,8 6,0 Sotsiaalkindlustusmaksed 30,5 30,1 29,3 26,5 26,8 Muud tulud 7,3 10,7 11,8 10,6 7,8 Allikas: Riigi rahandus 1997, Riigi Teataja , 1997, 1999
Erinevalt enamikust arenenud riikidest ja ka mõningatest siirderiikidest, on Eestis rakendatud proportsionaalne tulumaks, mille määr on suhteliselt madal. Ühtlase maksumäära eeliseks peetakse seda, et ta tagab maksimaalse jaotusliku neutraalsuse, maksu kogumise ja maksude administreerimise lihtsuse ja odavuse. Sellist maksumäära peetakse ka mittediskrimineerivaks. Ühtlane maksumäär, seda eriti üksikisiku tulumaksu osas, on aga esile kutsunud palju poliitilisi
73 vaidlusi, kusjuures põhiliseks vastuargumendiks ühtlasele maksusüsteemile on asjaolu, et maksumaksjate tulubaas ja jõukuse aste on erinev. Majanduspoliitilisest vaatevinklist võiks progressiivset tulumaksu õigustada ainult see, et ta kujutab endast majanduse automaatset stabilisaatorit. Eeldada võib siiski, et proportsionaalsest tulumaksust tulenev positiivne efekt majandusele on suurem kui automaatse stabilisaatori olemasolust tulenev efekt.
Perioodil 1993-1999 on ettevõtete tulumaksu osakaal tulude struktuuris oluliselt vähenenud. Majanduskeskkonna tugevdamiseks rakendus Eestis alates 2000. aastast uus tulumaksuseadus , mis vabastas maksust ettevõtluse tulu, mida kasutatakse edaspidi ettevõtluses. Teoreetilises plaanis peaks antud fiskaalpoliitiline otsus stimuleerima investeeringuid, missugune aga on tema reaalne efekt majandusele, selgub teatava ajaperioodi möödudes.
Nagu juba eespool märgiti, on riigieelarve üheks peamiseks tuluallikaks käibemaks. Käibemaksubaasi ühtlustamine Euroopa Liidu VI Direktiiviga eeldab, et Eesti maksustaks käibemaksuga ka need kaubad , mis siiani olid käibemaksust vabad. Nii näiteks kaotas Eesti alates 2001. aastast käibemaksuvabastuse meditsiinikaupadele.
Perioodil 1993-1999 on aktsiisimaksude osakaal tulude struktuuris suurenenud, moodustades 1999. aastal ligikaudu 10% valitsuse tuludest. Aktsiisimäärade astmeline lähendamine euronormidele on tekitanud olulisi probleeme, mis on nii eetilist kui ka tulupoliitilist laadi. Esimene on seotud inimeste hoiakuga maksumaksmise ja varimajanduse suhtes. Selle muutmine peaks olema kogu ühiskonda hõlmav eesmärgistatud tegevus. Teine probleem on elanike tulutaseme ja aktsiisimäärade tõusu suhe. Näiteks sigarettide aktsiis on alates 1995. aasta algusest viiekordistunud, samal ajal on keskmine netopalk kasvanud vaid 1, 8 korda ( Talvik , 2000).
Tarbimise maksustamist peetakse majanduspoliitiliselt õigemaks kui mitmeid tootmisega seotud makse ja tulu otsest maksustamist, et säilitada majanduslikud stiimulid tootmise arenguks ja suuremate sissetulekute teenimiseks. Ka Eesti fiskaalpoliitikas on lähtutud eeldusest, et kaudsete maksude osakaalu tuleb suurendada. Seda enam, et integreerumiseks Euroopa Liiduga tuleb Eestil kaudsete maksude määrasid lähendada Euroopa Liidu vastavatele maksumääradele.
Kahtlemata tuleb Eestil ühinemisel Euroopa Liiduga maksud harmoneerida,