Fiskaalpoliitika ehk eelarvepoliitika (1)

EESTI FISKAALPOLIITIKA MÕNINGATEST ASPEKTIDEST
Kaie Kerem Tallinna Tehnikaülikool
Kuna Eesti on väike avatud majandus, siis sõltub Eesti majandus väga tugevasti majanduskonjunktuuri muutustest välisturgudel. Seoses Eestis rakendatud valuutakomiteel põhineva rahasüsteemiga pole Eestis võimalik teostada aktiivset rahapoliitikat. Seetõttu on fiskaalpoliitikal täita Eesti majanduses oluline roll.
Antud artiklis analüüsitakse valitsussektori tulusid ja kulutusi ning nendega seonduvaid probleeme. Samuti vaadeldakse valitsussektori kulutuste ja tulude struktuuri ning fiskaalpoliitika efektiivsuse mõningaid aspekte. Fiskaalpoliitika efektiivsuse tõstmine on eriti oluline tingimustes, kus Eesti on endale seadnud eesmärgiks ühineda Euroopa Liiduga.
Valitsussektori tulud
Fiskaalpoliitika järjekindlus on siirderiikide stabiilsuse üheks olulisemaks näitajaks. Taasiseseisvumisest alates on Eestis rakendatud ranget fiskaalpoliitikat , mis eeldab piiratud kulutamist ja kulutuste tasakaalustamist tuludega ning samuti piiratud ulatuses laenamist.
Teatavasti on valitsussektori tulude peamiseks allikaks maksud . Eestis on viimastel aastatel maksukoormus püsinud stabiilselt 36-37% piires (Tanzi, Tsibouris, 2000). Nagu tabeli 1 andmetest näha, on suurimateks tuluallikateks sotsiaalmaks , käibemaks ja üksikisiku tulumaks . Sotsiaalmaksu osakaal tulude struktuuris on vähenenud ning kui võrrelda Eestis kehtivat 33% suurust sotsiaalmaksumäära Euroopa Liidu liikmesriikides kehtiva maksumääraga, siis võib seda pidada pigem madalaks kui kõrgeks (K. Kerem, 1998)
Tabel 1 Üldvalitsuse tulude struktuur (% kogutulust)
Tulud 1993 1995 1997 1998 1999 Maksud omandilt 0,3 0,8 1,1 1,2 1,7 Maksud kaupadelt ja teenustelt 5,3 7,0 9,3 9,9 9,9 Käibemaks 23,3 24,1 24,7 22,8 23,7 Üksikisiku tulumaks 21,4 21,1 19,3 22,2 24,1 Ettevõtte tulumaks 12,1 6,2 4,5 6,8 6,0 Sotsiaalkindlustusmaksed 30,5 30,1 29,3 26,5 26,8 Muud tulud 7,3 10,7 11,8 10,6 7,8 Allikas: Riigi rahandus 1997, Riigi Teataja , 1997, 1999
Erinevalt enamikust arenenud riikidest ja ka mõningatest siirderiikidest, on Eestis rakendatud proportsionaalne tulumaks, mille määr on suhteliselt madal. Ühtlase maksumäära eeliseks peetakse seda, et ta tagab maksimaalse jaotusliku neutraalsuse, maksu kogumise ja maksude administreerimise lihtsuse ja odavuse. Sellist maksumäära peetakse ka mittediskrimineerivaks. Ühtlane maksumäär, seda eriti üksikisiku tulumaksu osas, on aga esile kutsunud palju poliitilisi
73 vaidlusi, kusjuures põhiliseks vastuargumendiks ühtlasele maksusüsteemile on asjaolu, et maksumaksjate tulubaas ja jõukuse aste on erinev. Majanduspoliitilisest vaatevinklist võiks progressiivset tulumaksu õigustada ainult see, et ta kujutab endast majanduse automaatset stabilisaatorit. Eeldada võib siiski, et proportsionaalsest tulumaksust tulenev positiivne efekt majandusele on suurem kui automaatse stabilisaatori olemasolust tulenev efekt.
Perioodil 1993-1999 on ettevõtete tulumaksu osakaal tulude struktuuris oluliselt vähenenud. Majanduskeskkonna tugevdamiseks rakendus Eestis alates 2000. aastast uus tulumaksuseadus , mis vabastas maksust ettevõtluse tulu, mida kasutatakse edaspidi ettevõtluses. Teoreetilises plaanis peaks antud fiskaalpoliitiline otsus stimuleerima investeeringuid, missugune aga on tema reaalne efekt majandusele, selgub teatava ajaperioodi möödudes.
Nagu juba eespool märgiti, on riigieelarve üheks peamiseks tuluallikaks käibemaks. Käibemaksubaasi ühtlustamine Euroopa Liidu VI Direktiiviga eeldab, et Eesti maksustaks käibemaksuga ka need kaubad , mis siiani olid käibemaksust vabad. Nii näiteks kaotas Eesti alates 2001. aastast käibemaksuvabastuse meditsiinikaupadele.
Perioodil 1993-1999 on aktsiisimaksude osakaal tulude struktuuris suurenenud, moodustades 1999. aastal ligikaudu 10% valitsuse tuludest. Aktsiisimäärade astmeline lähendamine euronormidele on tekitanud olulisi probleeme, mis on nii eetilist kui ka tulupoliitilist laadi. Esimene on seotud inimeste hoiakuga maksumaksmise ja varimajanduse suhtes. Selle muutmine peaks olema kogu ühiskonda hõlmav eesmärgistatud tegevus. Teine probleem on elanike tulutaseme ja aktsiisimäärade tõusu suhe. Näiteks sigarettide aktsiis on alates 1995. aasta algusest viiekordistunud, samal ajal on keskmine netopalk kasvanud vaid 1, 8 korda ( Talvik , 2000).
Tarbimise maksustamist peetakse majanduspoliitiliselt õigemaks kui mitmeid tootmisega seotud makse ja tulu otsest maksustamist, et säilitada majanduslikud stiimulid tootmise arenguks ja suuremate sissetulekute teenimiseks. Ka Eesti fiskaalpoliitikas on lähtutud eeldusest, et kaudsete maksude osakaalu tuleb suurendada. Seda enam, et integreerumiseks Euroopa Liiduga tuleb Eestil kaudsete maksude määrasid lähendada Euroopa Liidu vastavatele maksumääradele.
Kahtlemata tuleb Eestil ühinemisel Euroopa Liiduga maksud harmoneerida, kuid samas peab ka arvestama maksukandja ostujõudu. Maksukoormuse võrdlemisel ei saa lähtuda ainuüksi maksumäärast, vaid võrrelda tuleb ka vastavate riikide elanike tulusid ning varasid (Tammeraid, 1999). Nagu tabeli 2 andmetest selgub, on enamikus Euroopa Liidu riikides tulu inimese kohta aga ligikaudu 3 korda suurem kui Eestis. Seetõttu on raske ette näha, et Eestis kaoksid teatud elanike grupid, kes kalduvad aktsiisiga maksustatavaid kaupu ostma illegaalsetest müügikohtadest. Pigem võib selline situatsioon põhjustada illegaalse majanduse kasvu.
Eesti maksupoliitilised eesmärgid lähiaastateks näevad ette üldise maksukoormuse teatavat vähenemist, mis saavutatakse just tänu muudatustele nii ettevõtete tulu maksustamisel kui ka üksikisiku maksuvabas tulumääras (Riigieelarve, 1999). Kui aga vaadata maksude struktuuri, siis tekib küsimus, kas tingimustes, kus kavatsetakse veelgi tõsta aktsiisimäära ja maksustada seni käibemaksust vabastatud kaubad käibemaksuga, on Eesti maksupoliitilised eesmärgid realiseeritavad.
74 Tabel 2
Sisemajanduse koguprodukt elaniku kohta ostujõupariteedi alusel 1994-1998 (USA dollarites)
Euroopa Liit Siirderiigid Riigid SKP Riigid SKP Luksemburg 35500 Tsehhi 12170 Prantsusmaa 19960 Sloveenia 13720 Saksamaa 21800 Slovakkia 9260 Suurbritannia 20610 Ungari 9660 Taani 23900 Poola 7250 Rootsi 20520 Läti 5500 Soome 20530 Leedu 6180 Portugal 14990 Eesti 7350 Kreeka 13300 Rumeenia 5940 Allikas: Eesti statistika aastaraamat, 2000
Siirderiikide üheks väga oluliseks probleemiks on maksude administreerimine ja maksuhaldurite töö tõhustamine, vähendamaks maksudest kõrvalehoidmist. Maksudest kõrvalehoidmiseks on mitmeid erinevaid põhjuseid, kuid selge on see, et inimeste soov maksudest kõrvale hiilida sõltub otseselt kasust, mida maksude maksmisest loodetakse saada. Kui riik ei suuda inimeste põhivajaduste (korra ja seaduslikkuse kindlustamine, haridus ja sotsiaalkindlustus ) rahuldamise finantseerimist piisavalt tagada, siis inimeste soov riiki maksudega toetada kindlasti väheneb (Pirtillä, 1999). Lisaks majanduslikele kaalutlustele sõltub maksu maksmine ka maksumaksjate sisemisest aususest ning arusaamast, et maksu maksmine on eelkõige sotsiaalne kokkulepe (Vihanto, 2000).
Valitsussektori kulutused
Viimastel aastakümnetel on arenenud riikides suurenenud nii valitsussektori aktiivsus kui tema kulutused. Üldtendentsiks võib pidada asjaolu, et koos kogutulu kasvuga kaldub valitsussektori osakaal sisemajanduse koguproduktis suurenema. Vastavalt Wagneri seadusele (Dr. Gablers, 1976) on majapidamiste nõudlus avaliku sektori hüviste suhtes elastne, mille tulemusena on sissetulekute kasvul tendents suurendada valitsussektori kulutuste osakaalu sisemajanduse koguproduktis. Wagneri seaduse toime pidurdamiseks peaksid riikide valitsused järgima ranget fiskaalpoliitikat ja vähendama valitsussektori kulutusi.
Valitsussektori osa majanduses hinnatakse tema osakaaluga sisemajanduse koguproduktis. Eestis on olnud valitsussektori kulutuste osakaal SKP-s ligikaudu 40% (vt. tabel 3). Kui aga võrrelda Eesti valitsussektori kulutuste osakaalu Euroopa Liidu riikide vastavate näitajatega, siis üldjuhul on Euroopa Liidu riikide valitsussektori kulutuste osakaal SKP-s suurem. Nii näiteks oli 1997. aastal valitsussektori kulutuste osakaal Soomes 54,5%, Taanis 57,9%, Rootsis 63,4% ja Saksamaal 57,9% (Riigi rahandus, 1997). Siinjuures tuleb arvestada aga asjaolu, et rikkamad
75 riigid suudavad taluda suuremat maksukoormust ja seetõttu võib ka valitsussektori kulutuste tase neis olla kõrgem.
Tabel 3 Üldvalitsuse eelarve tasakaal (% SKP-st)
1992 1995 1997 1998 1999 Tulud 34,6 39,9 39,4 39,5 37 Kulutused 34,8 41,1 37,3 39,8 41,7 Ülddefitsiit/ülejääk -0,2 -1,2 2,1 -0,3 -4,7 Allikas: K. Kerem, 2000
Vastavalt OECD hinnangutele on valitsuskulutuste osakaal Eestis kõrgem kui maades, kus SKP tase on Eestiga ühesugune ja peaaegu sama kõrge kui Euroopa Liidu neis liikmesmaades, kus SKP on madalaim. Mitmed rahvusvahelised organisatsioonid leiavad, et valitsussektori kulutused on siirderiikides, k.a. Eesti, nende SKP-ga võrreldes liiga suured (WEO,2000).
Vaatamata sellele, et Eestis on kehtestatud tasakaalustatud eelarve nõue, ei ole suudetud seda alati järgida. Tabeli 3 andmetest on näha, et kõige suurem eelarve defitsiit oli 1999. aastal. Suures osas oli see tingitud Venemaa kriisist ja häiretest rahvusvahelistel finantsturgudel alguse saanud majandustsükli langusfaasist, mis tõi endaga kaasa tootmismahtude vähenemise, töötuse suurenemise ja eelarvetulude vähenemise. Range fiskaalpoliitika taastamine ja tasakaalustatud eelarve nõude täitmine eeldab valitsussektori kulutuste olulist kärpimist.
Samal ajal esitab olulisi nõudmisi valitsussektori kulutuste kasvule eurointegratsiooniprotsess, mis eeldab avaliku administratsiooni tugevdamist, investeeringute suurendamist keskkonnaga seotud infrastruktuuri, sisetururegulatsioonide rakendamist põllumajandussektoris ja liitumiseelsete fondide haldamist. Seega ühelt poolt nõuab tasakaalustatud eelarve nõude järgimine valitsussektori kulutuste kärpimist, teisalt põhjustab aga liitumine Euroopa Liiduga valitsussektori kulutuste suurendamist.
Tabeli 4 andmed iseloomustavad Eesti valitsussektori kulutuste struktuuri. Siirdemajanduste üheks oluliseks probleemiks on sotsiaalkulutuste kõrge tase. Äärmiselt halb demograafiline situatsioon sunnib leidma teid ja vahendeid üha kasvavate sotsiaalsete kulutuste katmiseks. Selline situatsioon võib viia kõrgemate maksudeni ning soovini sisse viia progressiivne
Tabel 4 Üldvalitsuse kulutuste struktuur (%-des)
1997 1998 1999 Tulusiirded 38,4 38,7 39,4 Investeeringud 10,5 11,4 10,9 Finantskulud 1,8 1,2 1,0 Tarbimine 49,3 48,6 48,7 Allikas: Riigi rahandus 1997, Rahandusministeeriumi andmed tulumaks, mis tähendab seda, et loobutakse maksu neutraalsusest ja lihtsast maksusüsteemist.
76 Riiklikud investeeringud moodustavad üldvalitsuse kulude struktuuris ligikaudu 11%. Investeeringute suurendamine võimaldaks muuhulgas suurendada ka investeeringuid teadusse ja arendustegevusse. Majanduse konkurentsivõime tugevdamiseks on need investeeringud väga olulised. Kahjuks jäävad Eesti vastavad näitajad tugevasti alla arenenud riikide näitajatele.
Fiskaalpoliitika efektiivsus
Valitsussektori kulutuste suurust ei saa automaatselt seostada fiskaalpoliitika efektiivsuse või ebaefektiivsusega. Üks võimalus fiskaalpoliitika efektiivsuse hindamiseks on võrrelda erinevate riikide andmeid valitsuskulutuste suuruse ja valitsuse poolt pakutud teenuste kohta. Riiki peetakse ebaefektiivseks, kui teised riigid pakuvad väiksemate valitsuskulutuste hinnaga suuremat teenuste mahtu (WEO, 1998). Nagu kinnitavad mitmed uurimused, kulutavad OECD riigid vähem kui siirderiigid, kuid nende tulemused mitmete indikaatorite lõikes (vastsündinute suremus , eeldatav eluiga, töö- ja pensioniealiste suhe jne.) on paremad (Fakin, 1997).
Valitsuse majanduspoliitilist tegevust on analüüsitud mitmete erinevate indikaatorite abil. Nii näiteks on Kaufmann, Kraay ja Zoido-Lobaton välja töötanud kuus erinevat indikaatorit. Nimetatud autorite uurimus näitas positiivset seost indikaatorite väärtuse ja per capita tulu vahel. (Kaufmann, 1999). B. Wederi institutsionaalse kvaliteedi indeks võtab aluseks eelpoolnimetatud autorite kuuest indikaatorist viis, mis arvestavad demokraatiat, valitsussektori efektiivsust , regulatsioone, seadusi ja korruptsiooni (vt. joon. 1)1.
Nii antud indeksi kui ka tema koostisse kuuluvate indikaatorite väärtust hindas B. Weder vahemikus ­25 kuni +25. Arenenud riikides on antud indeksi keskmine väärtus 12,6. Eesti vastav indeks on 5,8 ja Eesti valitsuse efektiivsuse indikaator on 2,6 (WEO, 2000). Valitsuse efektiivsuse indikaator võtab kokku ligikaudu 30 erinevat näitajat: valitsuse poliitika, avalike teenuste osutamine, avaliku teenistuse töötajate kompetentsus jne. Nimetatud indeksi põhieesmärgiks on hinnata "sisendeid", mis on vajalikud majanduspoliitika teostamiseks (Kaufmann, 1999). Seega on Eesti fiskaalpoliitika seisukohalt eriti oluline suurendada valitsuse efektiivsust.
Valitsuse institutsionaalse kvaliteedi tähtsust on rõhutanud mitmed uurijad . Näiteks Aage märgib, et olulisem kui valitsuskulutuste suurus on nende kasutamise otstarve ja tulemuslikkus. Sealhulgas on mitme muu abinõu hulgas erilise tähtsusega maksude efektiivse kogumise tagamine (Aage, 1997).
Teine väga tähtis küsimus on, milline peaks olema Eesti fiskaalpoliitika ühinemisel Euroopa Liiduga ja kuidas peaks meie fiskaalpoliitikat harmoneerima. Vastavalt Maastrichti lepingu fiskaalse konvergentsi kriteeriumitele ei tohi liikmesriigi aastane eelarvedefitsiit ületada 3%, riigivõlg 60% SKP-st. Enamikus Euroopa riikides tähendab see liikumist kitsendava fiskaalpoliitika suunas (Papadopoulus, Sidiropoulus, 1999). Nagu näitavad võrdlusandmed, on Eesti üldvalitsuse defitsiit mõnevõrra kõrgem kui EL keskmine. Nii näiteks moodustas üldvalitsuse defitsiit Eestis 1999. a. 4,7% SKP-st, samal ajal oli EL keskmine 1,7%. Samal ajal riigivõla ja SKP suhe oli Eestis 6,67% ja Euroopa Liidus 70,6% (WEO, 1999). 1 Joonis 1 on koostatud B. Wederi andmete alusel (WEO, 2000, lk.136)
77 10 8 6 4 2 Valitsuse efektiivsus 0 Institutsionaalne kvaliteet Tse
Un g
Po o
Sl o
Bul
Lät
Lee
Rum
Sl o Ees
-2 vee
i
vak hhi
gaa ti
du la ari
een -4 nia
kia ria
ia -6 -8 -10
Joonis 1. Valitsuse efektiivsuse ja institutsionaalse kvaliteedi indeks
Kuigi on olemas fiskaalpoliitikat puudutavad ranged reeglid ühinemaks EL rahasüsteemiga, toimuvad diskussioonid EL koordineeritud fiskaalpoliitika olemuse üle. M. Vireni arvates ei saa rääkida fiskaalpoliitika koordineerimisest, kui liikmesriikide majanduse tsükliline käitumine ja majandussokkide toime on erinev. Samuti peaks olema ühesugused maksu- ja ülekannete süsteemid ning sarnased automaatsed stabilisaatorid; korralikud makroökonoomilised prognoosid; koordineeritud poliitiliste aktsioonide suurem efektiivsus võrreldes koordineerimata aktsioonide efektiivsusega; ühesugused fiskaalpoliitilised vaated (Viren, 1999).
Kuigi numbrilised fiskaalsed konvergentsi kriteeriumid ühinemaks Euroopa Liiduga on Eestis täidetud (v.a. 1999. aastal, kus üldvalitsuse defitsiit oli 1,7 protsent-punkti lubatust suurem), võib siiski tekkida olukord, kus Eestis kasutatavad fiskaalpoliitilised abinõud satuvad vastuollu Euroopa Liidus rakendatavate fiskaalpoliitiliste meetmetega ja Eesti fiskaalpoliitiliste eesmärkidega. Näitena võib siin tuua Eestis rakendatud ettevõtete tulumaksu kaotamise, mis võib Eestile probleemiks osutuda, kuna see on vastuolus Euroopa Liidus valitseva põhimõttega võidelda maksukonkurentsi vastu. Teatavasti on ka Eesti valitsuse üheks fiskaalpoliitiliseks eesmärgiks valitsussektori kulutuste vähendamine. Samal ajal nõuab aga ühinemine Euroopa Liiduga valitsussektori kulutuste suurendamist eelkõige selleks, et suurendada investeeringuid infrastruktuuri ja keskkonda. Maailmapanga hinnangul vajab ainuüksi energiasektor ajavahemikul 1996-2005 vähemalt 200 miljonit USA dollarit ( Weber , Taube, 1999).
78 Kokkuvõte
Eesti tingimustes on fiskaalpoliitikal täita oluline roll majanduse stabiilsuse tagamisel ja jätkusuutliku majandusarengu kindlustamisel. Eesti fiskaalpoliitiste eesmärkide realiseerimine ja Euroopa Liiduga ühinemisest tulenevate fiskaalsete konvergentsikriteeriumite täitmine eeldab valitsusepoolseid meetmeid, mis aitaksid: suurendada maksude kogumise efektiivsust; tõhustada maksude administreerimist; süvendada maksumaksjates arusaama, et maksude maksmine on sotsiaalne kokkulepe; tugevdada eelarve distsipliini ja suurendada valitsuse kulutuste ja sotsiaalsete programmide efektiivsust; stimuleerida erasektori säästmist; suurendada investeeringuid inimkapitali ja teadus- ning arendustöösse.
Kasutatud kirjandus
1. Aage, H. "Public Sector Development : Difficulties and Restrictions", In T. Haavisto, ed., The Transition to a Market Economy , Edward Elgar , Cheltenham, UK, Brookfield, US, 1997. 2. Dr. Gablers. Wirtschaftslexikon. Verlag Dr. Gabler KG, Wiesbaden, 1976. 3. Eesti statistika aastaraamat 2000. Statistikaamet , Tallinn, 2000. 4. Fakin, B., De Crombrugghe, A. "Fiscal Adjustments in Transition Economies : Social Transfers and the Efficiency of Public Spending ­ A Comparison with OECD Countries", World Bank Policy Research Working Paper , No 1803, 1997. 5. Kaufmann, D., Kraay, A. Zoido-Lobaton, P. "Governance Matters ", World Bank Policy Research Working Paper, No 2196, 1999. 6. K. Kerem. "Fiscal Policy and Economic Growth : The Estonian Case", BALT -ECON 2000, Canada, 2000. 7. Kerem, K., Püss, T., Randveer , M., Viies, M. Social Protection System in Estonia on the Threshold of Intgration into the Europen Union, Tallinn, 1998. 7. Papadopoulus, A. P., Sidiropoulus, M. G. "The Sustainability of Fiscal Policies in the European Union", International Advances in Economic Research, 1999, Vol.5 Issue 3, 1999. 8. Pirtillä, J. "Tax Evasion and Economies in Transition: Lessons from Tax Theory", BOFIT Discussion Papers, No 2, Helsinki , 1999. 9. Riigieelarve eelnõu, 1999. 10. Riigi Teataja, Nr. 97/98, 1997; Nr. 3, jaanuar 1999. 11. Riigi rahandus, 1997. Eesti Statistikaamet, Tallinn, 1997. 12. Talvik, M. " Majandusaasta 1999 lähivaates", Eesti Majanduse Teataja, No 2, 2000. 13. Tammeraid, A. "Eesti maksukoormus Euroopa Ühenduse taustal", Eesti Vabariigi majanduspoliitika ja Euroopa Liit, Tallinn, 1999. 14. Tanzi,V., Tsibouris,G. "Fiscal Reform Over Ten Year of Transition", IMF WP, No 113, 2000. 15. Vihanto, M. "Tax Evasion in a Transition from Socialism to Capitalism: The Psychology of the Social Contract", BOFIT Discussion Papers, No 6 , 2000. 17. Viren, Matti. "Fiscal Policy Coordination in EMU", A Political Backlash against the Market Economy, The Centre for Finnish Business and Policy Studies, Helsinki, 1999.
79 18. Weber, R., Taube, G. "On the Fast Track to EU Accession: Macroeconomic Effect and Policy Challenges for Estonia", IMF WP, No 156, 1999. 19. World Economic Outlook (WEO): Progress with Fiscal Reform in Countries in Transition, IMF, October 1998. 20. World Economic Outlook (WEO): World Economic Outlook and Policy Responses to the the Global Slowdown, IMF, May 1999. 21. World Economic Outlook (WEO): Transition: Experience and Policy Issues, IMF, 2000.
Summary
SOME ASPECTS OF ESTONIAN FISCAL POLICY
Kaie Kerem Tallinn Technical University
Proceeding from the model of a small open economy and considering that the Estonian monetary system is based on the currency board system, we can say that fiscal policy plays an important role in securing economic stability and stimulating economic growth in Estonia. Since regaining independence, Estonia has pursued a tight fiscal policy, which requires restriction of expenditures, balancing expenditures with revenues as well as limited borrowing. The current paper examines those features that contribute to general government budget , both from the revenue perspective and from the expenditure perspective.
As is known , the structure of government expenditures depends directly on the role of the government in regulating the economy. While considering the government expenditure some problems arise . Firstly, the low level of government investment in relation to GDP. Another important problem of transition economies is their high level of social expenditures. At the same time the process of European integration makes important demands on the growth of government expenditures, which requires strengthening of public administration, increasing investments into infrastructure related to the environment etc. The extremely unfavourable demographic situation in Estonia and European integration require that government expenditures should be increased. Considering the requirement of a balanced budget, this may lead to a significant rise in the tax burden. An important question is also what the fiscal policy of the Estonian Government should be if Estonia joins the European Union and what requirements should be met in harmonising the fiscal policy.
To be able to attain the main aims of Estonian fiscal policy the Estonian Government has to take concrete measures and make changes both on the revenue and expenditure sides of the budget: · Increase the efficiency of tax collection · Improve tax administration · Educate taxpayers in order to develop the understanding that paying taxes is a social agreement · Strengthen budget discipline and raise the efficiency of government expenditures and social programmes · Stimulate private sector saving · Find ways for increasing investments into human capital and research and development.
80