· Ladina-saksa ajajärk eesti keele kirjeldamises · Keele õppimiseks oli vaja grammatikat (ladina keele kategooriates) ja ladina-rahvakeele sõnastikku · Grammatikate traditsioonilised osad: hääldamine, ortograafia, vormiõpetus, lauseõpetus Heinrich Stahl 1637 esimene põhjaeesti grammatika: · Pani aluse eestikeelsele protestantlikule kirikukirjandusele ja eesti vanemale kirjakeelele · Ühtlustas keelekasutust, oli oma aja autoriteet · Väike käsiraamat algajatele iseseisvaks õppimiseks. 34 lk grammatikat (ortograafia ja vormiõpetus), 100 lk saksa- eesti sõnastik (ca 2000 sõna) · Ei ole hääldamist, lauseõpetust, sõnamoodustust, muuttüüpe, eitavaid abivorme, harjutusmaterjali · Pearõhk eesti ja saksa ühisjoontel · Korrapäratu kirjaviis. Häälikute seas c, f, x, z. Pikka vokaali märgib h. (sahn) · Artiklid üx ja se. · Sõnatüvi ei muutu, ei teadnud, et eesti keeles on laadivaheldus
sajandist(sõnu ja kohanimesid) . Kontakt oli indoeuroopa keeltega kust tuli ka palju laensõnu. Taani hindamisraamat ja Läti Hendriku kroonika. 2. Eesti keele kirjeldamise algus: 17. ja 18. sajandi keelekäsiraamatud. 1637 Esimene grammatika, Heinrich Stahl Misjonilingvistika. Pani aluse eestikeelsele protestantlikule kirikukirjandusele ja eesti vanemale kirjakeelele.Ühtlustas keelekasutust, oli oma aja autoriteet. Pearõhk eesti ja saksa keele ühisjoontel. Korrapäratu kirjaviis, kuus ladina käänet. 1648 Lõuna-eesti grammatika. Johann Gutslaff ,,Observationes Grammaticae circa linguam Esthonicam" . Pikk vokaal, palatalisatsioon, 5 käänet. 1660 Põhja-eesti sõnastik. Heinrich Göseken ,,Manuductio ad Linguam Oesthonicam" .17 sajandi suurim sõnavarakogu, grammatika, kullamaa murre. Laidab eesti talupoja keelekasutust. 1693 Johann Hornung "Grammatica Esthonica". Põhjaeesti, hea keele tundmine, diplomaatiliselt ei esitanud ortograafia reformi, vaid kasutas
sõna eesti vasted, XVII sajandi suurim sõnavarakogu), grammatika. Laidab eesti talupoja keelekasutust. Johann Hornung ,,Grammatica Esthonica" (1693) ortograafiareformi ei esita, vaid kasutab. 5 käänet käänamine vastavuses tegeliku keelekasutusega. Salomo Heinrich Vestring ,,Lexicon Esthonico Germanicum" (1710-1720) käsikiri, esimene eesti muu keele sõnastik (saksa), järgmiste sõnastike aluseks. Anton Thor Helle ,,Kurzgefasste Anweisung zur Estnischen Sprache" (1732) käsiraamat: sõnastik, tekstid, kohanimed, taimenimetused (esimene eesti eralasõnaloend); märgitud tüüpsõnade numbrid August Wilhelm Hupel ,,Ehstnische Sprachlehre für beide Hauptdialekte" (1780) grammatika (põhja- ja lõuna- eesti eraldi); eesti-saksa ja saksa-eesti, 17 000 sõna. (1715 Uus Testament Forseliuse-Hornungi grammatikas 17. sajandi piiblikonverentsid) 4. Eesti keele teadusliku uurimise algus 19. sajandil. Beiträge. Euroopas valgustusajastu, rahvuslikkus jne.
Morfoloogiaosa alguses esitab ta sõnatuletuletusvõimalusi koos tuletusalustega. Käändeid 5 (nominatiiv, genitiiv, akusatiiv, daativ, ablatiiv), käänamisreeglid vastavad üsna hästi tegelikule keelekasutusele. Esitab 9 käändsõnatüüpi, kuigi väidab ühe deklinatsiooni olemasolu. Ka eitavad vormid. Pigem deskriptiivne, kui õpik Salomo Vestring: põhjaeesti murdeline eesti-saksa sõnastik, käsikiri. Aluseks kõigile 18.saj trükist tulnud eesti sõnastikele. Esimene eesti-saksa sõnaraamat. Anton Thor Helle ,,Kurzgefaszte Anweisung zur Ehstnischen Sprache" (,,Lühike eesti keele õpetus"): eesti keele käsiraamat, sisaldab lugemisharjutustena 525 vanasõna, 135 mõistatust ja 10 saksakeelse tõlkega varustatud dialoogi. Selles raamatus on esimene eesti keele oskussõnastik taimenimetused eesti, saksa ja ladina keeles, valik Põhja-Eesti kohanimesid jm. August Wilhem Hupel ,,Ehsnische Sprachlehre für beide Hauptdialekte den revalischen und den dörptschen"
EESTI KIRJAKEELE AJALUGU I Kirjakeele vanim periood 13.–16. sajandini. Esimesed tänini säilinud, peamiselt käsikirjalised tekstid. Kirjaviis on ebaühtlane, alamsaksa- või poolapärane. Esimesed eestikeelsed fraasid on kirja pandud 13. sajandi esimesel poolel Henriku Liivimaa kroonikas, nt Laula! Laula! Pappi; Maga magamas. 16. sajandist alates kujunevad eraldi põhja- ja lõunaeesti kirjakeel ehk tallinna ja tartu keel. Esimesest säilinud trükitekstist, Simon Wanradti ja Johann Koelli katekismusest (1535), on säilinud 11 katkendlikku lehekülge. Tähtsamaid tallinnakeelseid allikaid: Kullamaa käsikiri (1524–1532), mis sisaldab katoliku palveid ja usutunnistust, pärisnimesid ja üht lauset. On säilinud ka paar käsikirjalist vandeteksti ja talurahvaõiguse katkend. Tähtsamaid tartukeelseid allikaid: Johannes Ambrosius Velteruse ja Laurentius Boieruse
kirjakeelele. Andis välja väikse käsiraamatu algajatele, mis sisaldas endas grammatikat ja saksa-eesti sõnastikku. Otsis peamiselt eesti ja saksa keele ühisjooni. 1648-lõunaeesti grammatika, saksa-ladina-lõunaeesti sõnastik 1660-põhjaeesti sõnastik 1715-uus testament 1693-Hornungi grammatika põhjaeesti keele kohta 1710-1720-eesti-saksa sõnastik, mis oli esimene eesti-muu keele sõnastik ning see oli järgmiste sõnastike aluseks. 1732-A. Thor Helle käsiraamat, sisaldas grammatikat, eesti-saksa sõnastikku, tekste ka vanasõnu ja mõistatusi, koha- ja taimenimetusi, antud oli ka tüüpsõnade muutmine, see oli oma aja kirjakeele norm 1739-esimene eestikeelne täispiibel 1780-A.W.Hupeli käsiraamat, sisaldas grammatikat ja saksa-eesti ja eesti-saksa sõnaraamatuid, eraldi on märgitud põhjaeesti ja lõunaeesti grammatikad, mahukas teos, kasutati ka ülikoolis õppevahendina 19.saj alguses 3. Eesti keele teadusliku uurimise algus 19. sajandil
Mõju saksa keelel eeskujukeelena, abstraktse sõnavara puudus Mis liiki tekste trükiti? (Vt konspekti, töölehti!) kirikukäsiraamatud ja jutlusekogud 4. 17. saj kirjakeele tekstid (teada aastaid ja seda, miks tähtsad) ● 1600 – 1606 - G. Mülleri jutlused - 39 jutlust, 341 lk. ● Esimesed eesti keele grammatikad 1637 - H. Stahli põhjaeesti grammatika - Tema kujundatud ebaühtlane kirjaviis lähtus saksa keelest, mõeldud sakslastele 1648 - J. Gutslaffi lõunaeesti grammatika -ladinakeelne 5. Bengt Gottfried Forselius eesti rahvahariduse ja kirjakeele arendajana, õp lk 84 + konsp, töölehed ● Rahvakoolide juurutaja (Mis moel?) - Forselius õpetas talupoistele päris tasuta lugemist, kirjutamist, usuõpetust. Natuke arvutamist, kirikulaulu, saksa keelt ja raamatuköitmist.
“Keel ja ühiskond” X klassile 11. ptk Mare Hallop 25.10.2013 KiNG 30.10.2012 Üldiseloomustus 20. saj algupoolel eesti kirjakeele kultuurkeeleks kujundamine 1918 – 1939: o arenes teaduskeel, o kujundati teadlikult eri alade terminoloogiat, o mitmefunktsiooniline kirjakeel (ametlik suhtlus, õiguses, majanduses, teadus-, ilukirjandus-, ajakirjandustekstides). Pärast I ms taastati keelekorraldus 1947, kus nõukogude ajal kohustuslikkus keelekorralduses - üks kindel õige variant, tänapäeval – kirjakeelde sobivate variantide paljusus, soovitused üldsusele. Praegu: o sihikindel ja otstarbekohane keelekorraldus, o ulatuslik terminoloogiatöö.
propageerija täpset ja ühest fikseerimist · Parandas sõnajärge · Koostas palju oskussõnavara · Uute sõnade loomine · Osales kõikidel keelekonverentsidel · Arendas morfoloogiat · Huvi keele arendamise vastu Aavik Veski Näited: võttis kasutusele sark, embama; Näited: oskussõnad: iive, valk, elamus;aitas ,,Tuleviku eesti keel" seal esitas oma koostada üle 30 oskussõnaastiku, seisukohad, ,,Noor-Eesti" liige 19. saj keskel elanud kirjakeele arendaja 20. saj alguse keelekorraldaja ja teadlane · Eesti keele uurija ja arendaja · Eesti kirjakeele arendaja ja uurija · Astmevahelduse looja · Abiks õigekeelsus sõnaraamatu
Kirjakeele arendamine. 1872. aastal asutati Eesti Kirjameeste Selts (EkmS), mille eesotsas oli Jakob Hurt, kes tegi Helsingi ülikoolis doktoritöö ne-liitelistest nimisõnadest. Eesti Kirjameeste Selts ühendas eesti haritlasi, tema ülesandeks oli eesti keele, rahvaluule ja hariduse arendamine ning ajaloo uurimine (senine peamiselt TÜ õppejõududest koosnev ÕES toimis saksakeelsena). Eesti korralduse poole pealt arendas EkmS eesti kirjakeelt: tekkis ühtne kirjakeel, toimus üleminek uuele kirjaviisile ja töötati välja kirjakeele normid. Tekkis ka mitmeid vaidlusi: näiteks, kas kirjutada ea või ää (pea, hea), -id või ivad (annaksid, lugesid) ja kuidas märkida III väldet (M. Veske: pooole) ning kuidas rikastada sõnavara (murretest, sõnamoodustus: sõnastik, laevastik, alaealine J. Hurt). Aastal 1884 andis Karl August Hermann välja ,,Eesti keele grammatika", mis oli normatiivne. Ta ei soovitanud paralleelvorme (näiteks ainult de-mitmus,
aastal ilmunud trüki tarvis põhjalikult ümber. Vana Testamendi tõlkimisel oli Thor Helle osa suurem ja tõenäoliselt määravgi. Tegelikke tõlkijaid oli aga palju ja seni pole päris selge, kas Thor Helle ise midagi üldse tõlkis, kuid üldiste tõlkepõhimõtete väljatöötajana ning valminud tõlke parandaja ja täiustajana täitis ta selle suurteose puhul tänapäevases mõttes peatoimetaja osa. Teine tähtis raamat, mis Thor Hellega seostub, on 1732. aastal ilmunud eesti keele käsiraamat ,,Kurtzgefaßte Anweisung Zur Ehstnischen Sprache" (,,Lühike sissejuhatus eesti keelde"), mis n-ö kirjeldab piiblitõlkes kasutatud keelt teoreetiliselt. Selle väljaandjana seisab tiitellehel Pühavaimu koguduse abiõpetaja Eberhard Gutsleffi nimi ning Thor Helle koostatud ongi vaid raamatu grammatikapeatükk ja mingi osa lisas avaldatud dialoogidest. Kolmanda Thor Helle kaastöös valminud suurteose tähendus ei ole tänapäeval enam nii selgelt teadvustatud, kuid oma ajas
sõnavarauurimused), Valmet (mitmuse osastav, allikatutvustused nt Helle kohta), Alvre (sõnavara ja morfoloogia küsimused), Peebo (tartu kirjakeele varasem periood), Kingisepp (vana kirjakeele sõnavara), Laanekask (ühtse kirjakeele kujunemise probleemid, 19.saj I poole seisukohad eesti kirjakeele ühtlustamisel), Ross (piiblikeele areng, heebrea k laensõnad). 2. Vana kirjakeele mõiste ja kirjakeele ajaloo periodiseerimine (A. Kase ja H. Laanekase järgi) Vana kirjakeel nähtus, millega tegeleb kirjakeele ajalugu. Alguseks peetakse esmaseid kirjapanekuid 13.saj ja lõpuks Hornungi grammatika ilmumist 1693, mis fikseeris vana kirjaviisi põhimõtted. 1686 suur pööre rahvakeelsuse poole ilmus ,,Wastne Testament", mille tõlkijate keelekasutus leidis poolehoidu üle Eesti. Hornungi grammatika kui murrangu tipp fikseeris vana kirjaviisi ehk I ühtlustatud kirjaviisi põhimõtted, tehes eestlastele jumalasõna arusaadavamaks ja lähenedes rahvakeelele
10.2013 30.10.2012 17. sajandi lõpp 17. saj lõpp kirjakeele arengus murranguline: § oli tegeldud ligi 100 aastat piibli tõlkimisega, § suurem osa uuest testamendist põhjaeesti keelde tõlgitud, § olemas lõunaeestikeelne vana testamendi tõlge, 1680 suur pööre: Bengt Gottfried Forseliuse (1660 1688) § ettepanek - rahvahariduse arendamise ja rahvakoolide arendamiseks kergem kirjaviis, vana kirjaviis ehk Forseliuse kirjaviis kasutas oma aabitsas (1685 pole säilinud), põhjustas keelevaidlusi piiblikonverentsidel (1686, 1687), süsteemsuse ja lihtsuse pärast võeti kasutusele nii põhja- kui lõunaeestikeelsetes usutekstides, lähtus täishäälikute pikkuse märkimisest (eeskujuks saksa ja rootsi kirjaviis, mistõttu ei erista veel piisavalt kaashäälikute pikkust).
Tähestikkiri ligikaudu 1700 e.m.a(Palestiina,Süüria) 100 ekr võtsid selle üle foniiklased, edasi levis see kreekasse ja rooma. Eesti keeles hakati raamatuid kirjutama üle 400 a. Tagasi, 16.saj. Eesti keele kirjaviisi ei olnud keegi välja töötanud, raamatute autorid kasutasid saksa kirjaviisi. 17. saj ilmus rohkem raamatuid ning suuremat tähelepanu pöörati eesti keele uurimisele ja kirjakeele arendamisele. Esimene eesti keelne grammatika ilmus 1637. Ka siis veel polnud kirjaviis eesti keele häälikusüsteemiga vastavuses. Selle otsustas vastavusse viia B. G. Forselius. Bengt Gottfried Forselius- sündis (u.) 1660.a Harju-Madisel. Isa oli Rootsi päritolu haritud mees. Forselius õppis eesti keele ära juba lapsena. Lõpetas Wittenbergi ülikooli, tema elutööks sai eesti talurahvahariduse edendamine. Hakkas ka väljatöötama sobivamat kirjaviisi. Ta tegi ettepaneku u.k. mitte kasutada c;f;q;x;y;z. Ning jätta ära pikendusmärk h. Alguses
vene keele kasutuse järsk tõus: Ühiskonnaelu valdkonnad muutusid kakskeelseteks või täiesti venekeelseteks Vene rahvastiku osatähtsus tõusis (⅓) Rahvusvaheline suhtluskeel oli vene keel, mida koolis õpetati alates teisest klassist Kultuurielus hääbusid murded v.a Võru- ja Saaremaal. 5)Milliseid perioode eristatakse eesti kirjakeele kujunemisloos? Eesti kirjakeele kujunemisloos eristatkse kolme perioodi: Stahli-pärane kirjaviis (ebaühtlane ja saksapärane, esimestest kirjapanekutest kuni aastani 1680) Forseliuse kirjaviis ehk vana kirjaviis (esimene ühtlustatud kirjakeele variant, 1680-1843) Uus kirjaviis (soomepärane ja häälduspärane, 1843-tänapäevani) 6)Millised olulised tekstid eesti kirjakeele ajaloos pandi kirja/ilmusid nendel aastatel? 1224-1227- Hendriku “Liivimaa kroonika” 1524-1532- Kullamaa vakuraamat 1535- Simon Wanradti Johann Koelli luterlik katekismus
Ka gümnaasiumi osaline muutmine inglise keeleks oleks suur viga, kuigi looks õpilastele paremad võimalused välismaa kõrgkoolides edasiõppimiseks. Nad kaotaksid in6glise keeles õppides võime neis ainetes emakeeles mõelda ja arutada. Tulemuseks olekski see, et eesti keel kaotaks osa kasutusvaldkondadest ja muutuks seeläbi vaesemaks. 9. Miks on vajalik arenenud kirjakeele olemasolu? Arenenud kirjakeel on keele püsimajäämisel väga oluline tegur. Kui on olemas kirjakeel siis on võimalik trükkida raamatuid, anda haridust ja korraldada ühiskonna elu. 10. Milliste erialade esindajatele võime olla tänulikud eesti kirjakeele kujunemise eest? Kirjakeele tekkimine on saanud teoks tänu paljudele inimestele kiriku õpetajatele, keeleteadlastele, kirjanikele ja teiste haritlaste sihipärase keelekorralduse tulemusel. 11. Millal hakati eesti keeles raamatuid kirjutama ja eesti keelt arendama?Eesti keele arendamine algas 16. sajandil, 17. sajandil
sajandil Hääbumise põhjused: · dialekt on seotud lokaalse kultuuri ia identiteediga. Lokaalsete kultuuride ja identiteedi asendumine rahvuskultuuri ja identiteediga · dialekt on seotud suhteliselt homogeense maaühiskonnaga. Kui kultuur ja ühiskond diferentseerub, diferentseerub ka keel · moodne kultuur on seotud linnaga, kirjaliku tekstiga, normikeelega (teadus, asjaajamine jms). See toob murdesse laenud normikeelest · kirjakeel levib hariduse ja trükisõnaga. Eestis kirjakeele normingud kinnistuvad 1930. aastateks · inimeste liikuvuse suureneb ja kitsamad dialektid segunevad · sotsiaalne diferentseerumine ja sotsiaalne mobiilsus, mis soodustab talupja laste muutumist tööliseks, haritlaseks jne. · teadlik murrete hävitamine või allasurumine 3.1. Sotsiolingvistika ja keele sotsiaalne varieerumine (linnakeele uurimine) SL kaks mahtu: 1
võõrkeeltest, kuid võõrmõjud ei hukuta keelt. Võõrmõjud ei hukuta keelt. Keel hukkub siis, kui temaasemel kasutatakse suhtlemiseks mõnd teist keelt. 8. Mis võib kaasa tuua eesti keele kadumise? Eesti keele kadumise võib kaasa tuua see, kui ülikoolides otsustatakse õppetööd inglise keeles korraldada. Siis inimesed hakkavad rääkima ja mõtlema inglise keeles. Keel kaotaks oam kasutusvaldkonna ja muutuks seeläbi vaesemaks. 9. Miks on vajalik arenenud kirjakeele olemasolu? Arenenud kirjakeel on keele püsimajäämisel väga oluline tegur. Kui on olemas kirjakeel, siis on võimalik trükkida raamatuid, anda haridust ja korraldada ühiskonnaelu. 10. Milliste erialade esindajatele võime olla tänulikud eesti kirjakeele kujunemise eest? Kirjakeele tekkimine on saanud teoks tänu paljude inimeste kirikuõpetajate, keeleteadlaste, kirjanike ja teiste haritlaste sihipärase keelekorraludse tulemusel. 11. Millal hakati eesti keeles raamatuid kirjutama ja eesti keelt arendama?
Eesti iseseisvumise eeldused 1) Kultuurilised eeldused: · Kirjakeele ühtlustumine. Eesti oli seni jagatud kahe kubermangu vahel Liivimaa kubermang ja Eestimaa kubermang, mis nüüd ühtseks ühendati. Kuni 19. sajandini olid kirjakeelena kasutusel peaaegu võrdselt põhjaeesti (tallinna) keel ning lõunaeesti (tartu) keel. Ühtse eesti kirjakeelena jäi lõpuks kasutusele põhjaeesti keel, mistõttu lõunaeesti kirjakeel jäi tahaplaanile. Kuusalu pastor Eduard Ahrens (3. aprill 1803 - 19. veebruar 1863) on eesti keele uurimise ajaloos murrangulise tähtsusega mees, kelle töödega lõppes vana, Heinrich Stahli grammatikast alguse saanud saksa ja ladina orientatsiooniga grammatikatraditsioon ning sai alguse uus, soomesuunaline keelekäsitlusviis, mis on püsinud tänini. Eesti rahvusliku keelekorralduse algusaastaks peetakse 1872. aastat, mil Eesti
osanud esialgu veel keelt. Põhjasõja ajal ei trükitud juurde vaimulikke raamatuid peale 1715. a. Uue Testamendi ja neist oli nüüd suur puudus. Tallinna käsiraamatust valmistati ette uus väljaanne, mis rahulepingu allakirjutamise aastal, s.o.1721 Halles trükist ilmus. Selles oli tervenisti sees Hornungi ,, Ma kele Kodo ja Kirgo Ramat". 1723. a. anti Riias Hornungi lauluraamat teist korda välja. 1729. a. ilmus Tartu lauluraamatu kolmas trükk, mida Sangaste õpetaja Gotthard Ferdinand Rauschert ja Kambja õpetaja Albrecht Sutor olid enne ulatuslikult parandanud ja täiendanud. Kaks aastat varem olid samad mehed Riias Wastse Testamendi teise trüki välja andnud. 1729. a. anti välja ka põhjaeesti murdes Uue Testamendi kordustrükk. See lühikese aja jooksul välja antud kirjanduse hulk näitab, et rahval oli vaimuliku toidu järele suur nälg. Veel enam paneb see imestama, kui loeme, et mõnes kihelkonnas oli vaid kümneid inimesi
Murrete hääbumine hakkas 20.sajandil ning jäi järele ainult aktsient, Hääbumise põhjused: dialekt on seotud lokaalse kultuuri ja identiteediga. Lokaalsete kultuuride ja identiteedi asendumine rahvuskultuuri ja identiteediga. Dialekt on seotud suhteliselt homogeense maaühiskonnaga. Kui keel ja ühiskond diferentseerub, siis diferentseerub ka keel. Kuna moodne kultuur on seotud linnaga, kirjaliku teksti, normikeelega, siis see toob murdesse laenud normikeelest. Kirjakeel levib hariduse ja trükisõnaga. Inimeste liikuvus suureneb ja väiksemad dialektid segunevad teistega. Toimub mingil määral ka teadlik murrete hävitamine ja allasurumine. Sotsiolingvistika ja keele sotsiaalne varieerumine Sotsiolingvistika laias mõttes on distsipliin, mis uurib keele ja ühiskonna suhteid, aga kitsas mõttes on distsipliin, mis uurib keele sotsiaalset varieerumist. Sotsiolingvistika uurib keeli teistmoodi kui uuritakse murdekeeli.
.................................................................................................3 1. Eesti kirjakeele sünd ja välja kujunemine................................................................4 1.1 Eesti keele areng tänapäeval........................................................................4 1.1.1 Mis ohustab eesti keelt?...............................................................................5 1.2.1 Eesti kirjakeel 13. sajand.............................................................................5 1.2.2 Eesti kirjakeel 16. sajand.............................................................................5 1.2.3 Eesti kirjakeel 17. sajand.............................................................................6 1.2.4 Eesti kirjakeel 18. sajand.............................................................................6 1.2
müümise vastu. Sai alguse 1517. Saksamaal. Ladinakeelne jumalateenistus asendati emakeelsega. (TÄHTSUS: hakati nõudma emakeelset jumalateenistust) Esimene eestikeelne raamat on Saksamaal Wittenbergi linnas trükitud Simon Wrandti ja Johann Koelli katekismus, milles seisavad kõrvuti alamsaksa- ja eestikeelne tekst. Säilinud on 11 lehte. Teos oli mõeldud abivahendiks saksa soost pastoritele. Katekismus on lühike usuõpetuse käsiraamat küsimuste ja vastuse kujul- usuõpik. Rootsi aeg- 1625-1710, nimetatakse vanaks heaks rootsi ajaks. (TÄHTUS: tõi eestisse kultuuri nähtusi, nt. Kiriku ja hariduselu ümberkorraldamise) 1632. Rajati Academia Gustaviana, see oli esimene kool, mis koolitas eesti talulapsi. 1684. Aastal Forseliuse algatusel rajati Tartusse rahvakooli õpetajate seminar. Pandi alus kirikukirjandusele ning eesti keelekorraldusele
Ta töötas ka Eesti Postimehe lisalehe toimetajana ning hiljem Otepää kiriku pastorina. Lisaks oli ta Aleksandrikooli komitee president. Jakob Hurt oli esimene president Eesti Kirjameeste seltsis ning ta kogus hoogsalt ka rahvaluulet. Hurda peamine idee oli eestlaste vaimuelu õhutamine ning ajaloo ja rahvaluule kirjapanemine. 14. Võitlus vana ja uue kirjaviisi vahel Uuele suunale eesti grammatikakirjelduses pani oma keelekäsitlusega aluse Eduard Ahrens. Ta loobus püüdest normida eesti keelt saksa ja ladina eeskujul ning võttis eeskujuks hoopis soome grammatika. Ta uskus, et eesti keel on soome keele ,,tütar". Tema keelekäsitluslikke seisukohti on toetanud juba 19. sajandi II aastakümnest O.W. Masing, F.R. Faehlmann, Knüpffer ja Rosenplänter. Kõige enam on ta aga tähelepanu pälvinud kirjaviisi uuendamisega. Vana, 17. sajandil välja töötatud kirjaviis ei
..". Võtab kokku senised teadmised põhja- ja lõunaeesti keele ehitusest. Lai levik, kasutati ka ülikoolis (1803 loodi TÜ eesti keele lektori koht). 19. saj. keeleuurimine, võrdlev-ajalooline keeleteadus, keelesugulus, soome grammatikate eeskuju. Ajakirjas "Beiträge zur genauern Kenntni der ehstnischen Sprache" (1813-1832, J.H. Rosenplänter) soome keele eeskujul käändevormide tähendusfunktsioone. Deskriptiivsed grammatikad (Ahrens, Wiedemann). 1853 E. AHRENS "Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes. Zweiter Theil: Satzlehre" süstemaatilise süntaksikäsitluse alusepanija. Lauseliikmed, totaalsus partsiaalsus aluse, sihitise ja öeldistäite juures, käände- ja pöördevormide kasutamine, ühildumine, lausetüübid. 1875 F.J. WIEDEMANN "Grammatik der Ehstnischen Sprache" esimene teaduslik grammatika. Süntaksiküsimused põhjalikumalt kui Ahrensil, totaalsuse partsiaalsuse kohta üsna täpsed reeglid
esimeseks katseks eesti keelest midagi teada. Kaudsetele andmetel on 16. saj koostatud ja trükis avaldatud veel mõned luterlikud katekismused (1554. a Tartu Jaani koguduse õpetaja Franz Witte lõunaeestikeelne katekismus, kus olevat olnud 6 eestikeelset vaimulikku laule, rahva seas populaarne), kui säilinud neid pole. Samuti pole säilinud jesuiitide (Thomas Busaeuse,1585) katekismusi rekatoliseerimise perioodist 16. saj lõpul Lõuna-Eestis. Tervikuna on säilinud katoliku kiriku käsiraamat, kirikutalituste käsiraamat vaimulikele "Agenda Parva"(1622), milles teatud osad on paralleelselt saksa, poola, läti ja (lõuna)eesti keeles. Teos sisaldab ladinakeelseid eeskirju preestritele, liturgilisi vormeleid ja palveid ladina keeles. Kohtades, kus lihtrahvas pidi riitusest aktiivselt osa võtma ja kus vaimuliku küsimusest tuli aru saada, on tekst antud läti, eesti, poola ja saksa keeles. 3. Georg Mülleri jutlused
· esialgu oli Eestis kaks kirjakeelt: põhja- ja lõunaeesti murdes · 1686. aastal ,,Wastne Testament" · piibel tervikuna läks 1739. aastal rahva kätte põhjaeestikeelsena · piibli toimetas Jüri kihelkonna pastor Anton Thor Helle · usulised eesmärgid, lugemisoskus · põhjaeesti keskmurre kujunes eesti kirjakeele aluseks · süsteemipärane kirjaviisi töötasid XVII sajandi lõpul välja Bengt Gottfried Forselius ja Johann Hornung = vana kirjaviis (mudda, wanna) (muda = muuda, laned = laaned) · vana kirjaviis kestis poolteist sajandit · 18. saj. hakkas levima ka eestikeelne ilmalik kirjandus. Koduõpetust aitas elavdada praktilis- õpetliku sisuga kalendri väljaandmine. · 18. sajandil hakkas pidevalt ilmuma kalender. Kalendrid sisaldasid rohkest näpunäiteid põllupidamise ja arstimise valdkonnast. Need tõid ära ka ilmaennustused terveks aastaks ette, mida talupojad jälgisid tõsise huviga
Kaudsetele andmetel on 16. saj koostatud ja trükis avaldatud veel mõned luterlikud katekismused (1554. a Tartu Jaani koguduse õpetaja Franz Witte lõunaeestikeelne katekismus, kus olevat olnud 6 eestikeelset vaimulikku laule, rahva seas populaarne), kui säilinud neid pole. Samuti pole säilinud jesuiitide (Thomas Busaeuse,1585) katekismusi rekatoliseerimise perioodist 16. saj lõpul Lõuna-Eestis. Tervikuna on säilinud katoliku kiriku käsiraamat, kirikutalituste käsiraamat vaimulikele "Agenda Parva"(1622), milles teatud osad on paralleelselt saksa, poola, läti ja (lõuna)eesti keeles. Teos sisaldab ladinakeelseid eeskirju preestritele, liturgilisi vormeleid ja palveid ladina keeles. Kohtades, kus lihtrahvas pidi riitusest aktiivselt osa võtma ja kus vaimuliku küsimusest tuli aru saada, on tekst antud läti, eesti, poola ja saksa keeles. Georg Mülleri jutlused (maailmavaade, teemad, keel jms)
ilmus Tallinnas 1637. aastal. Raamatu autoriks oli Kadrina pastor Heinrich Stahl ning see kirjeldas põhjaeesti keelt. Ligi kümme aastat möödudes ilmus juba järgmine Eesti kirjakeele käsiraamat: Johann Gutslaffi „Observationes grammaticae circa linguam Esthonicam“ (grammatilised vaatlused eesti keelest) Tartus 1648. aastal. Sellele järgnesid 1660. aastal ilmunud Heinrich Gösekeni põhjaeesti keele käsiraamat „Manuductio ad Linguam Oesthonicam, Anführung zur Öhstnischen Sprache“ (sissejuhatus eesti keelde) ja 1693. aasta Johann Hornungi „Grammatica Esthonica“ (eesti grammatika) (Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross 2007). Süstemaatilised eesti keele uuringud algasid palju hiljem Peterburi Teaduste Akadeemia liikme Ferdinand Johann Wiedemanni eestvedamisel. Selline tegevus tõenäoliselt aitas luua Eesti rahvusliku keelekorraldust 1872
Nimetatud keelevariandil on mitme sajandi pikkune kujunemislugu ning kindel roll ühiskonnas. Vastavalt sellele rollile on välja kujunenud ning paika pandud teatud tunnused, mis toetavad selle keelevariandi eesmärki. 1.1 Asjaajamiskeele kujunemine ja roll Eestis Asjaajamiskeel on eesti kirjakeele üks väga suur ja oluline osa ning tähistab kirjakeele kindlat käibevaldkonda. Asjaajamiskeelele laienevad ühelt poolt normitud kirjakeele ning teisalt oskuskeele põhimõtted. Kirjakeel on keelekuju, mis kuulub kogu eesti rahvusele ning mida on teadlikult ja sihipäraselt arendatud. Kirjakeelt kasutatakse haridusasutustes, ametlikus suhtluses ning seda keelt kasutavad ka teabevahendid. (Kull 2000: 11) Kuigi eesti keele üksikuid sõnu võis leida juba XIII sajandi muukeelsetest kroonikatest ja dokumentidest, siis kõige vanem ja pikem sidus tekst on pärit XVI sajandist. Tegemist on Kullamaalt pärit käsikirjaga, kus on toodud katoliku kiriku kolme
Katoliiklaste tõenäoline esimene eestikeelne tekstikogu oli Saare-Lääne piiskopi Johannes Kieveli katekismus (1517), kuid säilinud seda pole. Katoliku ajastu vanim säilinud käsikiri on Kullamaa käsikiri ajast 1524-1530, sisaldab kolme palve (Pater noster, Ave Maria, Credo) tõlkeid, üksikuid eestikeelseid sõnu. Need on teinud vähese eesti keele oskusega Kullamaa pastor Johannes Lelow . Võib oletada, et 16. sajandi alguses oli käibel mingi algeline kiriku kirjakeel eestikeelse esinemise tarbeks, kuid pole säilinud trükiseid ega käsikirju. Väga mahukas religioosse sisuga käsikiri pärineb alles 17.sajandi algusest - Georg Mülleri jutustused kui reformatsioonikiriku esinduslikum tekstikogum, sisaldab 39 eestikeelset jutlust Kahe kiriku vastuseisuperioodil pääses domineerima luterlik rahvakeelne jumalateenistus. Sellega kaasnes ka ladina asemel otseseks mõjutajaks saksa kultuuriruum, kiriku ja mõisa surves tähtsustus
tõlkimisega, jäi see tema surma tõttu 1916. aastal välja andmata. Järgmise piiblitõlke tegi Kose pastor Harald Põld. Ka sellest jõudis ilmuda 1938. aastal ainult Uus Testament; Vana Testamendi tõlke käsikiri oli küll olemas, kuid läks pärast Põllu surma 1939. aastal kaduma. Piibli tervikteksti teine eestikeelne tõlge ilmus aastatel 19381940 vihikutena. Selle tõlke teostas Uku Masing, kelle teksti toimetas omakorda keeleteadlane Johannes Voldemar Veski. Piiblis on ära toodud ka pastor Harald Põllu nimi, kuid tema reaalselt tõlkimisel ei osalenud. Masingu tõlge on sihilikult ja rõhutatult arhailine, mistõttu selle paremaks mõistmiseks soovitatakse kaasaja inimestel kasutada Ferdinand Johann Wiedemanni sõnaraamatut. Raamatuna seda tõlget 1940. aastal alanud Nõukogude okupatsiooni tõttu välja anda ei jõutud. Alles 1989. aastal ilmus Soomes selle vähendatud faksiimiletrükk 25 000 eksemplaris. Sõjajärgsed piiblitõlked
keelekorraldusele. Asutati trükikojad 1633 Tallinna. Stahl koostas esimese eesti keele õpiku ,,Juhatus eesti keele õppimiseks" 1637. Aastal. See sisaldab ka eesti-saksa sõnastikku. Stahli grammatikaga algab eesti kirjakeele kujunemise sajanditepikkune protsess. Sellele järgnesid teiste autorite koostatud grammatikad. Tähtsaim 17. Sajandi keeleõpetuse käsitlus oli J. Hormungi grammatikal. Hormung rajas nn vana kirjaviisi, mis pakkus kindla ortograafilise süsteemi. Kirjakeel omandas ühtlasema ilme sellest hoolimata, et ta polnud eesti keelele kohane. Piibel ristiusu õpetuse aluseks olev tekstide kogumik, kristlaste pühakiri, jumalik ilmutus teispoolsest maailmast... peamised tegevuspaigad asuvad Palestiinas... Piibel on omamoodi raamatukogu, mille vanimad osad on loodud 12. Sajandil eKr ja uusimad 2. Sajandil pKr. Teos on seeda sündinud rohkem kui 1000 aasta jooksul. Vana Testament ja Uus Testament.... Piibel on religioosne ajalookäsitlus
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
