Iseseisvumine (0)

7
Iseseisvumine
Poliitilise mõtte areng 1917: Vene föderatsioon , Balti puhverriik , enesemääramise idee. Maanõukogu otsused 15.11.17 ja nende tõlgendused, Maanõukogu laialiajamine. Baltisakslaste poliitilised sihid ja kontaktid eestlastega. Aastavahetusnõupidamised Tallinnas. Esseerid ja Eesti Töövabariik. Sammud iseseisvumise suunas: pinnasondeerimine Vene erakondade ja välissaatkondade juures, välisdelegatsioon, Eesti Asutava Kogu valimised. Päästekomitee loomine ja Iseseisvusmanifesti koostamine. Võimu ülevõtmine maakondades; iseseisvuse väljakuulutamine Pärnus , Viljandis ja Paides . Tallinnas sündmused 24.–25.02.1918. Päästekomitee päevakäsud ja Ajutise Valitsuse moodustamine
Poliitilise mõtte areng 1917: Vene föderatsioon, Balti puhverriik, enesemääramise idee.
Poliitilse mõtte areng
11.–13. (24.–26.) märtsil toimub Tartus Eesti maakondade ja linnade esindajate nõupidamine Eesti saatuse üle. Osalevad J. Tõnisson , K. Päts, O. Strandmann jt. Nõutakse autonoomiat vaba Venemaa koosseisus, eestlaste asuala ühendamist Eesti- ja Liivimaal
J. Tõnisson juba 8.03 Peterburi Lvovi jutule –autonoomiasooviga. Tõnisson, J. Vilms ja Otto Strandam koostasid memorandumi, kus ettepanek Vm muutmiseks föderatiivseks riigiks. Eesti autonoomia : mõlemas kubermangus loodaks korraga kummaski omavalitsus . See 18.03 Peterburi. Viimistleti. Lõplik variant – eestlaste territoorium üheks koos autonoomiaga.
Ajutine Valitsus suhtus eitavalt, et asja otsustab tulevane Asutav Kogu. Ometi võttis valitsus 30.03 1917 vastu otsuse Eesti ajutise omavalitsuse kohta, kehtivusega 1919. Tekkis Eesti kubermang . Kubermangukomissar Poska . Kõrgemaks organiks üldvalimistel valitav Maanõukogu ( maapäev ).
Maanõukogu valimised Toimusid valimised 23. mail valdades ja 24.-25. juunil maakondades. Maanõukogu tuli kokku 1. juulil 1917
Juulis valis Maanõukogu oma täidesaatva organi, Maavalitsuse (esimees Jaan Raamot, hiljem K. Päts). Suvel toimuvad linnavolikogude ja vallanõukogude valimised. Eestlased domineerivama positsiooni.Linnavalimistel olid edukad pahempoolsed. Tallinnas said enamlased etteotsa (Jaan Anvelt), ka Narvas nii. Vallavalimistel said ka maatamehed esmakordselt hääleõiguse. Enamlaste esindajad tahtsid Maanõukogu uuesti valida, kuna ei saanud seal etteotsa. Pahempoolsed toetasid, hääletati uue valimisseaduse poolt, see kavatseti valida novembris üheaegselt Vene Asutava Kogu valimistega.
Tegelikult vaid piiratud autonoomia. 30.03 1917 määrus oli põhjapaneva tähtsusega teel omariikluseni. Eesti rahva seisulik esindus Eesti Maanõukogu. Iseseisvuspüüete õiguspärasuse teke. Vene valitsuse koostööpartneri rolli astus esimest x eesti-läti rahvuslikud ringkonnad baltisakslaste asemel. Venemaa poliitilised jõud ei pooldanud riigi föderaliseerimist, rääkimata iseseisvate riikide tekkimist. Juulis 1917 kadettide kongress , mis lubas vähemusrahvustele vaid piiratud kultuurautonoomiat. Tõnisson kirjutas selle peale, et rahvad peavad oma teed ise otsima lahus Suur- Venemaast. Iseseisvuse tekke idee.Venemaal hakkasid valitsema hoopis suurriiklikud meeleolud, küsimus vähemusrahvaste tulevikust lükati edasi.
Eesti riigi sünnitunnistus — Maanõukogu 15. novembri otsus
Eesti iseseisvumine otsustati 15. (uue kalendri järgi 28.) novembril 1917. Venemaa poliitiline olukord ei jätnud teist võimalust. Veel augustis olid eestlased uskunud, et autonoomia on võimalik, lootes koostööle küll lätlaste, küll soomlastega. Järgmise aasta 24. veebruaril “vormistati” otsus lihtsalt ära.
20. sajandi alguses oli Eesti Vene impeeriumi ääremaa. Ülejäänud maailmal polnud ei Eestist ega eestlastest suuremat aimu . Eestlaste sõnaõigust omaenda kodustes asjades piirasid Vene ametnike ja baltisaksa aadli käsud ja keelud. Kuigi eestlastel oli juba 1905. aasta revolutsiooni päevil kujunenud selge paleus – rahvuslik autonoomia –, takistasid selle saavutamist Venemaa poliitilised olud.
Autonoomne Eesti sai võimalikuks pärast 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni. Kasutades saabunud vabadust, koostasid rahvuslikult meelestatud poliitikud autonoomiaseaduse eelnõu ja esitasid selle kinnitamiseks Venemaa Ajutisele Valitsusele.
30. märtsil (uue kalendri järgi 12. aprillil ) ilmus Ajutise Valitsuse määrus Eestimaa kubermangu ajutise valitsemiskorra kohta. Määruse alusel ühendati Eestimaa kubermang (Põhja-Eesti) ja Liivimaa kubermangu põhjaosa (Lõuna-Eesti) terviklikuks rahvuskubermanguks, mille kõrgemaks võimukandjaks nimetati kubermangukomissar Jaan Poska; tema kõrvale loodi nõuandva funktsiooniga Eestimaa kubermangu Ajutine Maanõukogu (Maapäev).
Maanõukogu moodustati üldvalimiste teel, kusjuures esimest korda ajaloos said valimisõiguse kõik Eesti elanikud (alates 21. eluaastast). Pisut vähendas valimiste demokraatlikkust vaid nende mitmeastmelisus: alustuseks valiti valdades valijamehed ja seejärel valisid maakondade kaupa kogunenud valijamehed oma esindajad Maanõukogusse; eraldi läkitasid saadikud Maanõukogusse linnade omavalitsused .
Maanõukogu esimene koosolek peeti 1. (14.) juulil Toompea lossi Valges saalis. Otsuste elluviimiseks moodustas Maanõukogu täidesaatva asutuse – Maavalitsuse. Selle eesotsas seisis esialgu Jaan Raamot, alates oktoobrist Konstantin Päts. Et Eesti on föderatiivse Vene vabariigi autonoomne osa.
Mõnda aega rahuldusid eestlased saavutatuga ega seadnud uusi suuri rahvuspoliitilisi sihte.
Eesti iseseisvuse väljakuulutamise põhjused
Saavutanud pärast Venemaal toimunud Veebruarirevolutsiooni ajalooliste
Eesti alade ühendamise ühtseks rahvuslikuks kubermanguks ja kubermangu
omavalitsusasutuste – Maanõukogu ning Maavalitsuse – loomise,
hakkasid Eesti poliitikud tulemusi kindlustama. Kuid seoses segaduste
süvenemisega Venemaal ning Vene armee demoraliseerumisega, mis
ähvardas Saksa okupatsiooni laienemisega Eesti aladele , hakkasid 1917.
aasta suve lõpus tekkima uued ideed. Kuna Eesti jaoks tundus kujunenud
olukorras suhete jätkamine Venemaaga ohtlik, algasid otsingud, et
vabaneda olemasolevatest sidemetest . Selle idee juurdumisele aitas kaasa
enamlik riigipööre 1917. aasta oktoobris . Sai lõplikult selgeks, et oodata
Venemaalt kaitset Saksamaa vastu ei ole mõtet, pealegi ilmus uus ja suur
oht – enamlaste tegevus ähvardas kogu impeeriumit kodusõja või täieliku
anarhiaga ning alustatud sotsiaalsed eksperimendid seadsid küsimärgi
alla väikerahvaste säilimise.
Otoobripöördejärgsed nädalad – kaksikvõim.
Maanõukogu otsus novembris 1917: Eesti tulevase riigikorra määrab Eesti Asutav Kogu ning kuni selle kokkuastumiseni on ainsaks kõrgeima võimu kandjaks Maanõukogu, kelle korraldused ainsana on Eestis kehtivad.
Hakati otsima toetust Lääne-Euroopa riikidelt.
Asutava Kogu valimised katkestati enamlaste poolt.
Valmistuti iseseisvuse väljakuulutamiseks iseseisvusmanifestiga ajal, mil enamlased taanduvad Saksa pealetungi eest.
Baltisakslaste poliitilised sihid ja kontaktid eestlastega
1917.a. detsembris kuulutas Eesti rüütelkond Eesti lahkulöönuks Nõukogude Venemaast ning iseenda kõrgeimakas kohaliku võimu kandjaks. Bolševikud kuulutasid sellepeale balti aadlikud lindpriiks, areteerimised ja väljasaatmised.
1918. aastal otsustasid rüütelkonnad eralduda Venemaast ja taastada Baltimaade iseseisvuse Balti hertsogiriigi kujul. See plaan nurjus Saksamaa kaotuse tõttu Esimeses maailmasõjas ja liitlasriikidele orienteeritud Eesti ja Läti riigi tekkimisega
Aastavahetusnõupidamised Tallinnas. Esseerid ja Eesti Töövabariik
Aastavahetusnõupidamised Tallinnas 1917.a. viimasel ja 1918.a. esimesel päeval kogunesid Maanõukogu Vanematekogu ja kõigi erakondade (v.a. enamlased) esindajad. Lõpptulemuseks oli seal otsus Eesti iseseisvumise kohta.
Esseerid ja Eesti Töövabariik
Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei oli 1917. aasta suvel Venemaa Sotsialistide-Revolutsionääride (esseeride) Parteist eraldunud eesti sotsialistide iseseisev partei.
Ülevenemaalise sotsialistide-revolutsionääride (esseeride) partei loosungiks oli “maa ja vabadus”, samas oli aga esseeride partei oli väheseid Vene poliitilisi jõude, kes vähemalt sõnades tunnustas rahvaste enesemääramisõigust ja föderatsiooniprintsiipi riigi ülesehituses.
Poliitiline suund: Eesti sotsialistid-revolutsionäärid nõudsid Eesti osariiki demokraatlikus Venemaa föderatsioonis. Pärast enamlaste võimuhaaramist Venemaal aga võeti koos teiste sotsialistlike ja kodanlike parteidega suund omariiklusele.
Jaanuaris 1918 avaldasid esseerid ajalooliselt esimese programmilise Eesti iseseisvuse kava brošüüris "Eesti Töövabariik", autoriks Gustav Suits. Samal ajal andis Hans Kruus Nõukogude valitsuse rahvusasjade rahvakomissarile Jossif Stalinile Petrogradis üle memorandumi Eesti iseseisvusest ja Eesti Töövabariigi loomise kavast. Stalin pidas arutelu vääriliseks üksnes nõukogude vabariigi väljakuulutamist Eestis, kuid ütles, et sellega pole kiiret.
Uued eesmärgid kasvasid välja Venemaa jätkuvast nõrgenemisest ja Saksa sõjalise sissetungi ohu teravnemisest. Augusti lõpus loovutas moraalselt laostunud Vene armee sakslastele Riia, kuu aega hiljem aga Lääne-Eesti saared. Mõni päev pärast Riia langemist arutati kujunenud olukorda Maanõukogu koosolekul. Jaan Tõnisson leidis, et kuna Venemaa “on surmani haige”, siis suureneb paratamatult Saksa okupatsiooni tõenäosus, ning soovitas tugineda demokraatlikele lääneriikidele, kes on samuti huvitatud Saksa ekspansiooni pidurdamisest. Tõnissoni arvates võinuks osutuda mõeldavaks luua Entente’i toetusel Venemaa ja Saksamaa vahele neutraalne Balti puhverriik. Kui esialgu ei leidnud Tõnisson erilist poolehoidu, siis Lääne-Eesti saarte kaotus tegi lõplikult selgeks, et Vene armeele ei saa enam loota ja Eesti tuleviku kindlustamiseks tuleb otsida uusi võimalusi. Nüüd tõusid poliitikute seas päevakorrale mitmed kavad: Eesti–Läti kaksikriik, Eesti–Soome unioon, Balto –Skandia ühendus jms. Siiski oli tegemist vaid fantaasiatega, mille teostamiseks puudusid võimalused.)
Nüüd ei jää muud teed
Otsustavalt mõjustas Eesti poliitilise mõtte arengut enamlik oktoobripööre . Vahetult pärast olevat Jaan Poska öelnud : “Nüüd ei jää muud teed, kui Eesti iseseisvaks kuulutada”, ning tema arvamus ei jäänud ainsaks omataoliseks. Iseseisvuse väljakuulutamise idee tulenes ennekõike hädatarvidusest – ilmtingimata oli vaja eralduda Venemaast, sest sealse arengu variandid (enamlik diktatuur, kodusõda , vasturevolutsioon, anarhia jne) näisid tõsiselt ohustavat Eesti tulevikku. Ainsa poliitilise jõuna olid Venemaast lahkulöömise vastu enamlased.
Kuigi vormiliselt kuulus kõrgeim võim Eestis pärast oktoobripööret enamlastele, tegutses isehakanud sõjarevolutsioonikomitee kõrval endiselt ka Maanõukogu. Enamlased nõudsid küll selle laialiminekut, kuid maanõunikud otsustasid korraldust eirata ja astuda Eesti tuleviku kindlustamiseks vajalikud sammud.
15. (28.) novembril 1917 kogunes Maanõukogu ajaloolisele istungile. See kujunes rekordiliselt lühikeseks, sest kõik esitatud eelnõud olid hoolikalt ette valmistatud ja fraktsioonides läbi arutatud. Tänu sellele sai otsus üksmeelne: 39 saadikut hääletasid poolt, üheksa jäid erapooletuks (esseerid ja mõned vähemlased ), vastu polnud keegi (enamlased ei osalenud).
Maanõukogu otsustas: 1) Eesti tulevase riigikorra määrab Eesti Asutav Kogu; 2) kuni Asutava Kogu kokkutulekuni on ainsaks kõrgema võimu kandjaks Eestis Maanõukogu; 3) Eestis kehtivad ainult Maanõukogus kinnitatud seadusandlikud aktid .
Otsuse vastuvõtmise järel ajasid enamlased Maanõukogu laiali ja tema tegevus katkes aastaks. Maanõukogu Vanematekogu ja Maavalitsus jätkasid tegevust põranda all.
Sündis uus riik
See otsus tähendas senise riikliku sideme katkestamist Venemaaga, sest ei Vene Asutaval Kogul ega Ajutisel Valitsusel (ammugi mitte enamlikel võimuorganitel) olnud nüüdsest õigust Eesti asjadesse sekkuda. 1920.–1930. aastatel leidsid toonased juhtivad õigusteadlased (Ants Piip , Jüri Uluots, Artur- Tõeleid Kliiman jt), et Maanõukogu otsus tähendas, vähemalt juriidilises mõttes, iseseisva Eesti riigi loomist. Sest kuigi otsus ei kõnelenud otsesõnu iseseisvast Eesti riigist, siis eraldumine senisest emamaast ja Venemaast sõltumatu seadusandliku võimu loomine tähendas paratamatult ja automaatselt uue riigi sündi. Sama loogika kohaselt oli 15. november 1917 Eesti riikluse sünniloos märksa olulisem daatum kui 24. veebruar 1918. Maanõukogu otsusega konstitueerus iseseisev Eesti riik, iseseisvusmanifestiga aga üksnes deklareeriti iseseisvus t, s.t teavitati avalikkust juba varem loodud riigi olemasolust ning täpsustati Eesti riikluse iseloomu – iseseisev demokraatlik vabariik.
Maanõukogu otsust tähtsustati ka jaanuaris 1919 valminud eelnõus “Eesti Vabariigi pühade määrus”, kus leidsid äramärkimist kaks omariikluse sünniga seotud tähtpäeva: “iseseisvuse päev” 28. novembril ja “vabariigi päev” 24. veebruaril. Kuid nimetatud määrus jäi üksnes paberile, sest peaminister Konstantin Päts kirjutas dokumendi servale resolutsiooni: “Niisuguste pühade määramine jääb Asutava Kogu hooleks.” Vastupidiselt Pätsi resolutsiooni mõttele võttis aga valitsus 12. veebruaril 1919 vastu otsuse: “Vabariigi väljakuulutamise päevaks lugeda 24. veebruar.” Just see otsus sai aluseks Eesti Vabariigi sünnipäeva pühitsemisele 24. veebruaril ja määras 15. novembri tasapisi unustuse hõlma vajuma.
Iseseisvuse väljakuulutamine
Maapäeva salajastel koosolekutel võeti suund iseseisvuse väljakuulutamiseks. Selleks asuti ühendusse välisriikidega - loodi välissaatkond. Välisdelegatsioon- Ants Piip Inglismaale , Kaarel Pusta Prantsusmaale ja Jaan Tõnisson Skandinaaviasse.
Eesti Asutava Kogu valimised 21. ja 22. jaanuar 1918. Enamlased olid võiduusku, läks aga teisiti, enamuse said valimistel parterid, kes juba olid võtnud eesmärgiks Eesti iseseisvumise.
1918.a. veebruari keskpaigas asusid Saksa väed maailmasõja idarindel pealetungile ja tungisid saartelt mandri-Eestisse. Uudis Saksa vägede pealetungist jõudis Tallinna 19. veebruaril. Maanõukogu vanematekogu kutsus seepeale "Estoniasse" kiiresti kokku eesti poliitiliste liidrite koosoleku. Otsustati esimesel võimalusel Eesti Vabariik välja kuulutada. Selleks moodustati Eestimaa Päästmise Komitee, mille liikmeteks said Jüri Vilms, Konstantin Konik ning esimees Konstantin Päts. Ühtlasi koostati ja kinnitati Eesti iseseisvuse manifesti tekst. Kohtadel asusid võimu üle võtma vabatahtlikest loodud Omakaitse salgad. Kuna Tallinnas püsis veel Eesti Nõukogu Täitevkomitee ja merekindluse sõjaväelaste võim, ei olnud seal võimalik Eesti Vabariiki välja kuulutada.
Seetõttu tehti panus 1. eesti polgu vabastatud Haapsalule, kuid 21. veebruaril autoga Haapsalu suunas teel olles selgitasid Päästekomiteele vastu tulevad enamlikud 1. eesti polgu sõdurid, et Haapsalu on juba langenud. Nõnda tuli komiteel tulutult Tallinna tagasi pöörduda.
Tartu vabastamine
Eesti tagavarapolgu üksused arreteerisid 21. veebruaril Tartu täitevkomitee ning üritasid hõivata ka nõukogu hoone.
Läti küttidel õnnestus aga vangid vabastada ning kõrvaldada eesti polgu valveüksused nõukogu ja postkontori juures ning hoida käigus evakueerimist Tartu raudteejaama kaudu.
Pärast vastastikust kokkulepet, millega Eesti väeosad lubasid enamlastel puutumatult linnast lahkuda, läks võim 22. veebruaril eestlaste kätte. Linna miilitsaülemaks nimetati Karl Einbund (Kaarel Eenpalu).
Samal päeval, 22. veebruaril jõudsid Lõuna-Eestisse esimesed Saksa väed Lätist. Jätkati kiiret edasiliikumist ning 24. veebruari hommikul jõuti pärast kokkupõrkeid enamlastega Tartusse
23. veebruar 1918
22. veebruari pärastlõunal evakueerusid Pärnu Nõukogu Täitevkomitee ja punakaartlased Tallinna, võim Pärnus läks 2. eesti polgu III pataljoni kätte.
Kuigi Päästekomiteel ei läinud korda jõuda Haapsallu, õnnestus Maavalitsuse ametnikul Jaan Soobil manifest Pärnusse viia ning 23. veebruaril 1918 luges Maanõukogu liige Hugo Kuusner selle esimest korda avalikult "Endla" teatri rõdult ette teatriplatsil seisvale rahvale 24. veebruaril loeti manifest ette Toris ja Viljandis ja 25. veebruari Paides.
Tallinnas sündmused 24.–25.02.1918. Päästekomitee päevakäsud ja Ajutise Valitsuse moodustamine
24. veebruar 1918
Kasutades ära enamlaste lahkumist , hakkasid eesti üksused ning omakaitse üle võtma Tallinna ametiasutusi, sealhulgas Balti jaama, kesktelegraafi, riigipanga hoonet ning Punakaardi maja praegusel Estonia puiesteel.
24. veebruaril kuulutati sinimustvalgete lippude lehvides välja Eesti Vabariik. Krediidipanga hoone saalis kuulutas Päästekomitee Eesti iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks.
Päevalehe trükikojas asuti Konstantin Koniku juhtimisel trükkima iseseisvusmanifesti, mis kleebiti lõuna paiku üles linnatänavatele.
24. veebruari pärastlõunal toodi Konstantin Päts ja Jüri Vilms oma redupaigast Tartu maanteel autoga, mille kapott oli Eesti lipuga kaetud, krediidipanga hoonesse praegusel Estonia puiesteel.
Pangahoone ees luges Tallinna komandandiks määratud kapten Konrad Rotschild seal seisvale rahvahulgale ette "Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele". Päästekomitee liikmed nimetasid panga saalis ametisse ajutise valitsuse.
Eestimaa Päästekomitee moodustas 24. veebruaril 1918 13-liikmelise Ajutise Valitsuse eesotsas Konstantin Pätsiga. Eesti Ajutine Valitsus oli Eesti Vabariigi täidesaatva võimu organ 24. veebruarist 1918 – 8. maini 1919.
Esimene Ajutine Valitsus läks põranda alla ja ministrite nõukogu esimees Konstantin Päts viibis Saksamaa alistumiseni 11. novembril 1918 interneerituna vangilaagris.
Järgmisel päeval jõudsid Tallinna saksa väed, algas Saksa okupatsioon.