Venestamine (1)

20sajandi algul kiirenes ühiskonna majanduslik ja poliitiline moderniseerumine
veelgi. Venestamissurve nõrgenemine tõi kaasa rahvusluse uue tõusu ning
rahvuslik liikumine muutus massiliseks. Tekkis palju uusi seltse: karskus-,
spordi- ja pritsimeeste seltsid aitasid kaasa rahvuskultuuri edenemisele,
mitmesugused majandusühingud pakkusid võimalust majanduselus osalemiseks.
Rahvusliku liikumise levikuga suurenes eristunud poliitilised voolud ja
poliitilised erimeelsused.1896. Jaan Tõnisson asutas Postimehe. Postimees
tõstis esile eestlaste rahvusliku eneseteadvuse edendamise, astuti välja
venestamise ja saksastamise vastu. Postimees ründas baltisakslaste ülemvõimu
ja eestlaste seas levivat kadakasakslust. Tõnisson ja tema aatekaaslased
kõnelesid linnatänavatel, kohvikutes , ärides ja teistes avalikes paikades eesti
keelt. Postimees andis lugejatele mõista, et Vene impeeriumi poliitiline korraldus
on aegunud ning piiramatu isevalitsus tuleb asendada konstitutsioonilis-
pralamentaarse monarhiaga. Kohalikes asjades peeti vajalikuks eestlaste
õiguslikku võrdsustamist baltisakslastega ning põhjalikke maa- ja haridusreforme.
1901.a asutas Konstantin Päts Teataja . Nõustus sotsialistidega selles osas, mis
puudutas klassivõitluse paratamatust kapitalistlikus maailmas. Teataja propageeris
majanduse edendamist, pidas eestlaste rahvustunde nõrkuse peamiseks põhjuseks
majanduslike positsioonide haprust. Seati sihiks eestlaste majandusliku olukorra
parandamine, mille saavutamiseks pidi baltisakslased kõrvale tõrjuda. Loodi liit
vene demokraatidega ja kasutati ära ülevenemaalised reformid . 1904 .a tõrjus eesti-
vene valimisblokk sakslased linnavalitsusest välja ja Pätsist sai Tallinna abi
linnapea . Sotsialismi ideed jõudis Eestisse juba XIX sajandi lõpul baltisaksa
haritlaste vahendusel. 20.saj algusaastail tekkisid Venemaa Sotsiaaldemokraatliku
Töölispartei ringid pea kõigis suuremates Eesti linnades. Sotsialistid töötasid
illegaalselt , pidasid salakoosolekuid ja levitasid keelatud kirjandust. Sotsialistliku
liikumisega sidus end hulk tudengeid ja gümnaasiumiõpilasi. 1903.a hakkas
ilmuma ajaleht Uudised. Austaja ja toimetaja oli üheks sellel Peeter Speek, kelle
kõrval töötasid veel Mihkel Martna, Eduard Vilde, Gottlieb Ast, Aleksander
Keskküla. Nad propageerisid isevalitsusliku riigikorra asendamist demokraatliku
vabariigiga ja vähemusrahvaste õiguste respekteerimist ja vastutulekut eestlaste
rahvuslikele soovidele. Eesti elanikel puudusid kõige elementaarsemadki
kodanikuõigused. 1904-1905.a toimus Vene-Jaapani sõda, mis lõppes häbistava
lüüasaamisega Venemaa jaoks, paljastades impeeriumi nõrkuse ja õõnestades
valitsuse autoriteeti. Sõja kestel mobiliseeriti Eestist rohkem kui 12 000 meest.
Revolutsiooni ajendiks sai Verine Pühapäev 9 jaanuaril, mis põhjustas
protestiavaldusi kogu Venemaal. Ka Tallinnas korraldati streike, peeti miitinguid,
toimusid kokkupuuted politseiga. Rahutused haarasid ka vabrikutöölisi ja ametnikke
ja käsitöölisi ka mujal linnades, tudengeid ja õpilasi koolides, mõisamoonakaid,
sulaseid ja taluomanikke külades. Majanduslikud nõudmised asendusid poliitilistega,
streigid muutusid igapäevaseks, hävitati mõisavara, kuid esitati ka palvekirju,
milles taotleti eesti keele kasutusala laiendamist ning omavalituse -,kooli-,kiriku-
ja maareformi. Oktoobris algas ülevenemaaline streik, mille käigus suleti ärid,
töökojad, vabrikud, koolid, ametiasutused, lauldi revolutsioonilisi laule, peeti
miitinguid, rüüstati relvakauplusi ja viinapoode, nõuti poliitvangide vabastamist
ja sõjaväe eemaldamist linnatänavatelt. 16.okt sai surma 94 inimest ja vigastada
üle 200. Nikolai II kirjutas 17.okt alla manifestile, kus lubas anda Venemaale
parlamendi, põhiseaduse ja kodanikuõigused. Tekkisid kaks erakonda, kelle vahel
tekkis ka lõhe: Eesti Rahvameelne Eduerakond ja Eesti Sotsiaaldemokraatliku
Tääliste Ühisus. Erimeeluste ületamiseks kutsuti 27.nov 1905 tartusse kokku esimese
üle-eestimaalise rahvusasemike koosoleku. Jaan Tõnissoni juhtimisel Burgermuse
seltsi saalis koos olnud rahvaesindajad nõudsid Eesti alade ühendamist, baltisakslaste
eesõiguste piiramist ja riigimaade jagamist rahvale. Jaan Teemanti juhatusel
koosolekut pidanud saadikud tahtsid valitsuse korralduste boikoteerimist,
nekrutikohustuste eiramist, maksude tasumisest loobumist, seniste omavalitsuste
laialisaatmist ja revolutsiooniliste komiteede loomist, maade jagamist rahvale ning
rahvamiilitsa loomine. Mindi üle emakeelsele asjaajamisele ja kooliharidusele,
boikoteeriti viinapoole ja kõrtse, keelduti sõjaväeteenistusest ja maksude tasumisest,
loodi relvastatud salke. 11.dets. 1905.a kutsusid Teataja toetajad kokku teise
rahvaasemike koosoleku, kuid Harjumaal kehtestati eelõhtul sõjaseadus ning
algasid arreteerimised.12.detsembril suundus sadakond relvastatud töölist mõisaid
põletama.Eestis tegutsesid karistussalgad ja hukkasid eeluuimise jkohtuta 400
inimest, sadu saadeti sunnitööle, karistati ihunuhtlusega.1908.a tühistati
sõjaseisukord, kuid siiski jätkus kirjasõna tsenseerimine, igasugused poliitilised
meeleavaldused keelati, omaalgatuslikud organisatsioonid suleti. 1906. a avati
Eesti Tütarlaste Kasvatuse Seltsi tütarlaste keskkool tartus, mis oli esimene
eestikeelne. 1909.a asutati Tartus Eesti Rahva Muuseum. Eestikeelse ajakirjanduse
lugejaskond kasvas. 1916.a leidis tööstuses tööd 50 000 inimest. Suurimateks
tööstuharudeks kujunesid tekstiilitööstus ja masina- ja metallitööstus, suurimaks
tööstuskeskuseks oli Tallinn. Mõisatest kujunenud suurmajandid tegelesid ka põ
llumajandussaaduste töötlemisega. Kasutati kunstväetisi, soetati moodsaid
põllutöömasinaid, pöörati tähelepanu sordi- ja tõuaretusele. Piimakasvatus
kujunes kõige tähtsamaks põllumajandusharuks. Kasvas talumajandus. 1916.
aastaks oli Eestis päriseks ostetud 83% talumaast. Külades süvenes sotsiaalne
kihistumine . Maatamehed moodustasid üle 2/3 talurahvast ning maapuudus kujunes
suurimaks probleemiks. Selle leevendamiseks jagas keskvalitsus väikekohti
riigimaast ja õhutas väljarändamist Venemaa teistesse vähem asustatud küladesse.
1906-1014.a rändas Eestist välja 20 000 talupoega. Eestlaste suhtumine sõtta oli
erinev. Ühelt poolt ei tuntud erilist vajadust sõtta minna, sest Vene valitsus polnud
vastu tulnud väikerahvaste soovidele, ning kardeti, et Venemaa võiduga kaasnev
šovinismi kasv ja venestamislaine . Teisalt sooviti Saksamaa kui ajaloolise vaenlase
lüüasaamist. 1915.a hõivasid Saksa väed Poola, Leedu ja Kuramaa , rinne jõudis
Väina jõele, lahingud käisid Riia juures. Eestis suurendati vägede hulka. Sõja
käigus võeti Vene armeesse umbes 100 000 eestlast. Paljud surid, said haavata ,
saadeti vangi ja jõudsid koju alles pärast sõda. Sõja tagajärjel halvenes tooraine
saamine Venemaalt. Kriisi teravdas kaubanduse katkemine Läänemerel. Lisaks
halvenes tööjõu kvaliteet. Sõja käigus hävisid mitmed suurettevõtted.
Põllumajandust tabasid eriti raskelt hobuste ja kariloomade ning põllusaagi
rekvisitsioonid. Sõda tõi siiski kaasa ka rahvusliku liikumise elavnemise. Loodi
Linnadeliidu Komitee tallinnas ja põhja-balti komitee tartus. Nad tegelesid vene
armee ja sõjapõgenite abistamise ja tagala korrastamisega, aitasid kaaasa
evakuatsioonidele. Jüri Vilms nõudis 1916.a, et Eestile antaks venemaa koosseisus
rahvuslik autonoomia .
1917.a õõnestas majandust inflatsioon, valitses tugev kütuse, toidu ja tarbekauba
puudus, transpordisüsteem ei toiminud . Sõjavägi oli kaotamas võitlusvõimet,
sõdurid lahkusid rindelt omavoliliselt. Kasvas sõjatüdimus ja umbusaldus valituse
vastu. Veebruarirevolutsiooni tagajärjel loobus keiser troonist ja Venemaast sai
vabariik. Võim läks ajutise valitsuse kätte. Valitsuse suutlikust vähendasid konfliktid
tööliste ja saadikute stiihiliselt tekkinud nõukogudega. Nõukogudes olid juht
positsioonil pahempoolsed, kes üksnes talusid ajutist valitsust ning püüdsid haarata
enda kätte üha suuremat võimu. Märtsis taaskehtestas Ajutine Valitsus Soome põhi-
seaduse, kuulutas välja Poola iseseisvuse ja alustas läbirääkimisi Ukrainale
autonoomia andmiseks . Ka eesti rahvuslased seadsid eesmärgiks autonoomia. 1917.a
märtsis toimus Tartus rahvuslaste nõupidamine, kus seati kokku autonoomiaseaduse
projekt ja esitati see ajutisele valitsusele kinnitamiseks. 26.märtsil toimus Petrogradis
hiiglaslik demonstratsioon. 30.märtsil ühendati Eesti üheks kubermanguks . Haldus-
üksuse etteotsa asus Jaan Poska . Mai lõpul toimusid Maanõukogu- Eesti esimese
parlamentaarse rahvaesinduse- valimised. Kogu kubermangus kuulutati eesti keel
ametlikuks asjaajamise keeleks . Hakati looma Eesti rahvusväeosi, mille eesmärgiks
oli kergendada eestlaste sõjaväeteenistust, koondada nad kodumaale , tugevdada kait -
set Saksa võimaliku pealetungi vastu, anda rahvuslaste juhtide käsutusse reaalne jõud
ümberkorraldusteks. Enamslaste sihiks oli vallandada kommunistlik maailma
revolutsioon ja luua kogu maailma hõlmav uut tüüpi internatsionaalne ühiskond,
pidasid rahvuslikke püüdlusi segavaks teguriks ning taunisid teravalt kõiki
rahvuslikke ilminguid. Oktoobris saavutasid juhtpositsiooni töörahva nõukogusid
ühendav kaitseorganisatsioon- eestimaa nõukogude täitevkomitee. Enamlased lubasid
sõja jätta, anda maad. Oktoobris alustasid enamlased ettevalmistusi relvastatud
võimuhaaramiseks Venemaal. 26.oktoobril kukutati ajutine valitsus petrogradis. 27.
oktoobril võttis enamlane Viktor Kingissepp võimu Jaan Poskalt üle. Kõrgemimaks
kohalikuks valitusasutuseks sai Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee, mille eestotsas
seisis Jaan Anvelt. Kõik olulised otsused langetati enamlaste partei keskkomitees
Petrogradis. Demokraatlikult valitud omavalitsused asendati töörahva saadikute
nõukogudega. Miilitsa asemel alustas tegevust enamlik Punakaart ning Eesti
rahvusväeosi püüti asendada Punaarmee üksustega. Kohtute asemel loodi
revolutsioonilised tribunalid, mis eirasid kõiki seadusi. Enamlased piirasid oma
poliitiliste vastaste tegevusvabadust, keelustasid nende koosolekud, sulgesid ajalehti,
vangistasid juhte. Eestis kehtestati piiramisseisukord ja algas baltisakslaste ja eesi
rahvuslaste arreteerimine. Majandusreformid algasid pankade, tööstusettevõtete,
suuräride, hotellide ja restoranide riigistamisega ning natsionaliseeriti elamuid. Kogu
maa kuulutati riigi omandiks, mõisnike maa võeti endale.
Venemaast lahkulöömise peamiseks ajendiks oli kartus , et enamlaste käivitatud
ennenägematud sotsiaalsed eksperimendid võiksid lõppeda eest rahva jaoks traagiliselt.
Kardeti Venemaal anarhia vallandumist ja ka kodusõda, saksa vägede sissetungi.
Esimestel oktoobripöördejärgsetel nädalatel kujunes Eestis kaksikvõim. Enamlaste
kõrval tegutsesid jätkuvalt Maanõukogu ja Maavalitusus ning toimusid ettevalmistused
Eesti Asutava Kogu valmisteks. Rahvasaadikud kogunesid 15.novembril 1917
Toompea lossi ning võtsid vastu otsuse: riigikorra määrab eesti asutav kogu, ainus
kõrgeima võimu kandjaks eestis kuni asutava kogu kokkuastumiseni on maanõukogu,
kehtivad ainult maanõukogu seadused. Lääne-Euroopasse saadeti delegatsioon ning
loodi sidemed suurriikide diplomaatidega. Esimesed vastukajad oli positiivsed. 1918.
a jaanuari lõpul katkestasid enamlased asutava kogu valimised. Rahvuslikud
poliitikud otsustasid Eesti iseseisvuse välja kuulutada revolutsioonilisel tee. Saksa
pealetund algas 18.veebr 1918. Vene armee põgenes, enamlaste Punaarmee oli
samuti liiga nõrk. Loodi Päästekomitee(Päts, Vilms, Konik) ja oli mõeldud erakorralistes
oludes, enne kõike iseseisvuse väljakuulutamiseks. 21.veebruaril kiitis vanematekogu
iseseisvusmanifesti heaks.23.veebruaril loeti manifest ette Pärnus Endla teatri ees
kell 8, päev hiljem ka viljandis . 24.veebruari õhtul moodustati Tallinnas Riigipanga
hoones Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus. Peaministriks sai Päts ja asetäitjaks Vilms.
25.veebruari hommik oli Tallinnas pidulik: lehvisid rahvuslipud, helistati kirikukelli,
peeti jumalateenistusi ja kooliaktusi. Keskpäeval korraldati sõjaparaad.Saksamaa
tahtis Balti kubermandudest luua Balti(hertsogi)riiki. Eestlastele lubati vaid
kultuurautonoomiat. Reaalselt see toimima ei hakanud. Saksa okupatsiooniga saadeti
rahvusväeosad laiali, poliitiline tegevus keelustati , trükisõna allutati tsensuurile,
omavalitsusjuhid asendati baltisakslastega, saksa kee sai ametlikuks keeleks. Paljud
rahvuslikud poliitikud vangistati. Eesti vabariigi iseseisvust tunnustasid Suurbritannia ,
Prantsusmaa, Itaalia. Novembris puhkes Saksamaal revolutsioon, mille tulemusel
kukutati keiser ja loodi sotsialistlik valitsus. 11.nov kirjutas uus valitsus alla
Compiegne 'i vaherahule. Tallinnas novembri alguses puhkesid toitlusrahutused ning
nõuti toiduainete väljaveo peatamist, okupatsioonivägede lahkumist ja kohalike
omavalitsuste ennistamist. Sakslased andsid loa Ajutise Valitsuse kokkukutsumiseks.
11.nov 1918 toimus Ajutise valitsuse koosolek. Loodi Eesti Kaitseliit . Rahvuslased
võtsid järgnevatel päevadel okupatsioonivõimudelt asjaajamise üle. 21.nov läks
võim lõplikult eestlaste kätte. Vabadussõda puhkes 28.novemrbil 1918 Punaarmee
rünnakuga Narvale. Narvas kuulutati välja eesti töörahva kommuun - enamlaste sõnul
iseseisev riik.Kommuun jätkas enamlaste poliitikat, natsi suurettevõtted ja pangad ,
moodustati põllumajanduslikke ühisettevõtteid jms. Eesti oli ebaedu küüsis, langes
Narva, Jõhvi, Rakvere, Võru, Valga, Tartu. Põhjuseks oli rahva meeleolu ja vastase
ülekaal. Kaitseliit oli veel nõrk, sõjaväe loomist takistas relvade laskemoona jm
varustuse nappus. Rahvas puudus usk edusse. Alahinnati ennast ja ülehinnati vastast.,
oli sõjatüdimus. Paljud mehed ei teinud mobilisatsioonikäsust välja, paljud ei ilmunud
teenistuskohta, paljud jooksid väeosades laiali, tihti põgeneti. Peagi muutus meeleolu
ja algas vabatahtlike üksuste loomine, eriti suur roll oli ülikooliõpilastel. Positiivselt
mõjutas meeleolu ka välisabi- Eestisse saabusid Briti laevastikueskaader ja Soome
vabatahtlikud. 1919 aasta esimese nädala lahingutega pandi Punaarmee pealtund
seisma. 7. jaanuaril algas Rahvaväe vastupealtung, mille põhijõuks olid soomus
rongid , mis vabastasid Tartu, Narva. 1.veebr hõivati ka raudteesõlm Valga, edasi
aeti enamlased väla Võrust ja ka Petserist ja Aluksnest. Veebruari keskel alustasid
Punaarmee väed uut pealetungi. Laidoner otsustas viia lahingutegevuse Vene ja
Läti territooriumile. Vallutati pihkva rahvaväe poolt. Punaarmee põgenes ja Läti
Nõukogude Vabariik hävines. Lätlased pöördusid abipalvega sakslaste poole, kes
olid nõus kartes punaarmee sissetungi ida-preisimaale. Ja loodi Balti Landeswehr .
23.juunil marssisid Rahvaväe väed sisse Võnnu linna, olid sakslased ära ajanud.
Tekkis sõjavaimustus. Eestlased plaanisid vallutada Riia. 2. juulil kirjutati Antandi
esindajate vahendusel alla vaherahu .Ulmanise valitsus võttis riigi juhtimise enda
kätte, Landeswehr saadeti enamlaste vastu ja Saksa väeosad pidid Lätist lahkuma .
1919 detsembris algasid ägedad heitlused Narva pärast. Eestlaste kaitse jäi püsima.
Tartus toimus rahukonverents. Jaan poska taotles vaherahu sõlmimist, eesti
iseseisvuse tunnustamist, idapiiri kindlaksmääramist. 31.dets kirjutati alla
vahelepingule 1920.a. 2.veebruaril 1920 allakirjutatud rahulepingus määrati kindlaks
Eestile sobilik riigipiir , Vene valitus saatis laiali kommunistlikud eesti väeosad,
venemaa eestlased said kodumaale tlla, eesti ei pidanud enam osalema vene
välisvõlgade tasumisel ja sai 15 miljonit kuldrubla, venemaa tunnustas eesti riigi
iseseisvust.