Eesti Ajalugu (0)

Ajaloo kontrolltööks kordamine
Esimene maailmasõda
Ühiskondliku arengu katkestas senise ajaloo suurim relvastatud konflikt – Esimene maailmasõda (1914-1918). Eestlaste suhtumine sõtta oli erinev – ühelt poolt ei tuntud erilist vajadust minna sõtta olles Venemaa poolel, kardeti šovanismi tõusu ning uut venestamislainet. Teisalt aga sooviti siiski Saksamaa kui ajaloolise vaenlase lüüasaamist ning oldi valmis sellele igati kaasa aitama.
Otsene sõjategevus Eesti aladel oli väike kuni 1917. aastani. 1915. aastal hõivasid saksa väed Poola, Leedu ja Kuramaa, lahingud käisid Riia lähistel. Sellest tulenevalt suurendati Eestis paiknevate vägede hulka (ainuüksi Tallinnas oli 30 000 maaväelast ning 20 000 madrust). Aastal 1917 sügisel sai Eestist rinde lähitagala, siia koondus ligi 200 000 relvastatud meest.
Vene vägedesse mobiliseeriti umbes 100 000 eestlast ning puisati erinevatesse väeosadesse Eestist väljaspool. Hukkus 10 000 eestlast, haavatute arv oli aga kõvasti suurem. Paljud sattusid vangi ning pääsesid kodumaale alles pärast sõja lõppu. Nii suuri inimkaotusi polnud eestlased nii lühikese aja jooksul varem kandnud.
Sõda mõjus halvavalt majandusele. Halvenes tooraine saamine Venemaalt, kuna raudteed olid üle koormatud sõjaliste vedudega. Kaubandus katkes Läänemerel saksa sõjalaevastiku aktiivsuse tõttu. Halvenes ka tööjõu kvaliteet: armeesse mobiliseeritud oskustöölisi asendasid Vene sisekubermangudest Eestisse toodud talupojad või kohapeal värvatud noorikud ning naised. Sõja käigus hävisid mitmed suurettevõtted (nt. Waldofi tselluloosivabrik Pärnus, kunstsiidivabrik Kärdlas). Paljude ettevõttete toorainevarud ning tööliskond evakueeriti Venemaale. Põllumajanduslikult kahjulik oli see, et võeti hobuseid, kariloome ning põllusaaki, mobilisatsioonid tekitasid tööjõu defitsiidi , tootmist piirati. Polnud võimalik soetada uusi põllutööriistu ega väetisi, katkesid maaparandustööd, sordiaretus ning tõuparandus. Toodangu vähenemise ning sõjatarvete kasvuga kaasnesid varustusraskused, mis ähvardas suuremaid linnu näljaga.
Siiski leidus ka midagi positiivset – elavnes rahvuslik liikumine. Tõuke selleks andis erinevate sõjaga seotud ühiskondlike organisatsioonide loomine (olulisemad olid Linnadeliidu Komitee Tallinnas ning Põhja-Balti Komitee Tartus). Need tegelesid Vene armee ja sõjapõgenike abistamise ning tagala korrastamisega. Selle kõrvalt jätkati aga ka võimude eest varjatult rahvusluse propageerimist ja omaalgatusliku tegutsemise õpetamist. Arutati päevakohaseid probleeme ning Eesti tuleviku küsimusi.
Sõja-aastail kerkisid esile noored haritlased, kes tähtsustasid ühiskonna sotsiaalse ümberkorraldamise vajadust. Nende üks juhtidest oli Jüri Vilms, kes 1916. aastal esimest korda nõudis avalikult, et Eestile antaks Venemaa koosseisus rahvuslik autonoomia (autonoomia – osaline iseseivus, mis on antud osale riigi territooriumist, ühele rahvusele).
Aasta 1917
Veebruarirevolutsioon
1917. aasta alguseks oli I MS viinud Venemaa krahhi äärele. Majandust õõnestas inflatsioon , puudus oli kütusest, toiduainetest ning tarbekaupadest, transpordisüsteem ei toiminud . Sõjavägi oli kaotamas võitlusvõimet, enam kui 1,5 miljonit sõdurit lahkus omavoliliselt rindelt. Kasvasid sõjatüdimus, umbusaldus valitsuse vastu, kõneldi keisri kukutamisest.
Veebruari lõpul Petrogradis vallandunud toitlusrahutused kasvasid revolutsiooniks. Mässu mahasurumiseks saadetud sõjaväeosad läksid üle rahva poolele. Keiser loobus troonistning Venemaast sai vabariik. Võimu sai Ajutine Valitsus, kes üritas Venemaad suunata demokraatlikule arenguteele. Seda aga takistasid pidevad konfliktid tööliste ja soldatide nõukogudega. Juhtpositsioonil olid pahempoolsed, toetati Ajutist Valitsust ning püüti haarata enda kätte üha suuremat võimu.
Eestisse jõudsid teated rahutustest 2. märtsil, põhjustades Tallinnas ülelinnalise streigi ja 20 000 osavõtjaga miitingu. Kõnedest üles köetud miitingulised suundusid poliitilisi vange vabastama. Paksu Margareeta juures tapeti vangla ülem ja paar valvurit, väravad murti lahti, vangid vabastati ning hoone süüdati põlema. Sama kordus kõigis Tallinna vanglates. Rüüstati politsei- ja kohtuasutusi. Relvastatud madrused ja sõdurid tapsid ohvitsere ja politseinikke. Samalaadsed sündmused juhtusid ka teistes linnades. Korratused likvideeriti üsna kiiresti ning korravalve võttis oma õlule miilits.
Autonoomia
Revolutsiooniga avanesid uued väljavaated. Eesti rahvuslased seadsid eesmärgiks autonoomia. Märtsis 1917 Tartus toimunud rahvuslaste nõupidamisel seati kokku autonoomiaseaduse projekt ja esitati see Ajutisele Valitsusele kinnitamiseks. Petrogradis hakkas asjaajamine aga venima, paljud sealsed poliitikud leidsid , et sedavõrd olulise seaduse võib anda vaid Venemaa Asutav Kogu. Asutava Kogu valimised seisid alles suure küsimärgi all, seega otsustasid eestlased valitsusele survet avaldada.
26. märtsil toimus Petrogradis hiiglaslik demonstratsioon (Petrogradis korraldati meeleavaldus, 40 000 hästi organiseeritud ning korda pidavat eestlast, kelle hulgas ligi 15 000 relvastatud sõdurit. Eestile nõuti autonoomiat). See avaldas sügavat muljet nii tavakodanikele kui ka Vene valitsusringkondadele. Neli päeva hiljem, 30. märtsil, ilmus Ajutise Valitsuse määrus Eestimaa kubermangu juhtimise ajutise korra kohta. Selle järgi ühendati Eestimaa kubermang ja Liivimaa kubermangu põhjaosa ühtseks rahvuskubermanguks. Uue haldusüksuse etteotsa asus Jaan Poska.
Nõuandvaks organiks sai demokraatlike valmiste teel moodustatud Ajutine Maanõukogu, täidesaatvaks asutuseks aga Maanõukogu poolt kujundatud Maavalitsus . Esimest korda Eesti ajaloos sai teoks eestlaste asualade ühendamine terviklikuks haldusüksuseks, mille juhtimine läks eestlaste eneste kätte.
Kubermanguvalitsuses ja selle allasutustes töötanud vene ametnikud asendati eestlastega ning kohalik võim anti eestlastest maakonnakomissaride ja miilitsaülemate kätte. Mai lõpul toimusid Maanõukogu (Maapäeva) Eesti esimese parlamentaarse rahvaesinduse valimised. Maanõukogu seadis ametisse täidesaatvat võimu teostava Maavalitsuse, mida esialgu juhtis tuntud kooli- ja põllumees dr Jaan Raamot, hiljem Konstantin Päts. Kogu kubermangu ametlikuks asjaajamiskeeleks kuulutati eesti keel ning tehti ettevalmistusi üleminekuks eestikeelsele kooliharidusele.
Samal ajal hakati looma Eesti rahvusväeosi. Algatus tuli eesti sõduritelt ja nooremohvitseridelt. Rahvusväeosade loomisega püüti saavutada mitut eesmärki: kergendada eestlaste sõjaväeteenistust, koondada nad kodumaale, tugevdada kaitset Saksa võimaliku pealetungi vastu, anda rahvuslaste juhtide käsutusse reaalne jõud umberkorraldusteks.
Muidugi ei saadud läbi ilma konfliktideta. Vene töölised ning sõdurid ei püüdnudki mõista eestlaste rahvuslikke sihte, tekkisid rahvuslikud vastuolud. Mida keerukamaks muutus Venemaa olukord, seda väem oli Ajutine Valitsus valmis tegema järeleandmisi, aina teravamalt süüdistati rahvusvähemuslasi Venemaa ühtsuse lõhkumises. Lisaks konfliktidele ohustas Eesti vastset autonoomiat jätkuv I MS. Oktoobri algul hõivas Saaremaal maabunud Saksa dessantkoondis kogu Lääne-Eesti saarestiku.
Oktoobripööre
1917. aasta jooksul tekkis Eestis terve hulk erakondi. Esialgu jagunesid parteid kaheks: sotsialistlikud ning rahvuslikud.
Sotsialistid - eelistasid eestlaste rahvuslikele eesmärkidele kogu maailma sotsiaalset ümberkujundamist. Järk-järgult hakkas enamik sotsialiste tähtsustama rahvuslikke püüdlusi.
Rahvuslikud - eitamata sotsiaalsete reformide vajalikkust, seadsid esikohale rahvuslikud huvid.
Rahvuslust eitaval seisukohal olid eesti poliitikutest ainult enamlased (e. bolševikud, Venemaa pooldajad , tsaarivastased). Nende sihiks oli vallandada kommunistlik maailmarevolutsioon ja luua kogu maailma hõlmav uut tüüpi internatsionaalne ühiskond. Seega nad ei pidanud vajalikuks luua rahvuslikku erakonda, vaid kuulusid ülevenemaalisesse parteisse.
VSDP (Venemaa Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei) enamlik tiib tõusis järjest tähtsamaks, kasvatades partei liikmete ja veelgi enam oma pooldajate ridu. Septembris võitsid nad linnavalimised Tallinnas ja Narvas. Enamlaste edu põhines vastutustundetul demagoogial. Loosung "Maha sõda!" võeti omaks ilma mõtlemata, kuidas ja millistel tingimustel oleks võimalik sõda tegelikult lõpetada. Lubati maad ümber jagada, ütlemata kellelt maa võetakse ja kellele antakse. Oma osa etendas ka asjaolu, et enamlikku liikumist finantseeris salaja Saksamaa kindralstaap, kes lootis enamlasi kasutada Venemaa destabiliseerimiseks.
Oktoobris alustasid enamlased ettevalmistusi relvastatud võimuhaaramiseks Venemaal. Selleks moodustati suuremates linnades sõjarevolutsioonikomiteed. Peamine löök kavatseti Ajutisele Valitsusele anda pealinnas Petrogradis. Kroonlinnale, Helsingile ja Tallinnale pöörati samuti tähelepanu. Neis linnades paiknesid arvukad relvastatud väekoondised, millest loodeti suurt abi riigipöörde teostamisel.
23. oktoobri õhtul saadeti komissarid Tallinna garnisoni (sõjaväeosa), raudteejaamadesse ja riigiasutustesse ning punakaartlased asusid patrullima linna tänavail. 26. oktoobril, mil saadi teada Ajutise Valitsuse kukutamisest, anti tallinlastele teada, et pööre on korda läinud.
27. oktoobril võttis enamlane Viktor Kingissepp võimu kubermangukomissar Jaan Poskalt üle. Kõrgeimaks kohalikuks valitsusasutuseks sai Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee, mille eesotsas seisis Jaan Anvelt. Kõik olulisemad otsused langetati siiski enamlaste partei keskkomitees Petrogradis. Demokraatlikult valitud maakonna-, linna- ja vallaomavalitsused asendati enamlaste kontrolli all seisvate nõukogudega. Eesti rahvusväeosi püüti asendada Punaarmee üksustega.
Kujunes välja ühe partei diktatuur. Enamlased piirasid oma poliitiliste vastate tegevusvabadust, keelustasid nende koosolekuid, sulgesid ajalehti, vangistasid juhte.
Majandusreformid algasid pankade riigistamisega, peagi jõudis järjekord tööstusettevõtete, suuräride, hotellide ja restoranide kätte ning algasid ettevalmistused elamute natsionaliseerimiseks. Kogu maa kuulutati riigi omandiks, mõisnike maavaldused konfiskeeriti.
Vikipeedia "Oktoobripööre" - 1917 toimunud revolutsioon , millega bolševikud kukutasid Ajutise Valitsuse. Laiemas mõttes hõlmab bolševike võimu kehtestamine kogu Venemaal. Sellest sündmusest sai alguse Nõukogude Venemaa ning hilisem Nõukogude Liit.
Iseseisvumine
Venemaast lahkulöömine
1917. aasta algul rahuldusid rahvuslaste juhid autonoomiaga, küll aga jälgiti murelikult Venemaa nõrgenemist ja sellest tulenevat Saksa okupatsiooni ohu kasvu.
Pärast Riia langemist sakslastele, hakati Eesti tulevikku senisest põhjalikumalt arutama. Jaan Tõnisson leidis Maanõukogu koosolekul, et kuni surmani haige Venemaa ei suuda enam Eestit Saksa sissetungi eest kaitsta, siis tuleb otsida toetust Antandilt (Venemaa, Prantsusmaa, Suurbritannia, Itaalia). Ta arvas, et Saksamaaga sõjajalal olevad lääneriigid võiksid soostuda neutraalse Balti puhverriigi (suurriikide või nende mõjupiirkondade vahel olev sõjaliselt või poliitiliselt nõrk riik) loomisega Venemaa ja Saksamaa vahele.
Esimestel oktoobripöördejärgsetel nädalatel kujunes Eestis omalaadne kaksikvõim. Enamlike asutuste kõrval tegutsesid jätkuvalt Maanõukogu ja Maavalitsus ning algasid koguni ettevalmistused Eesti Asutava Kogu valimisteks. Esialgu loodeti, et just Asutav Kogu otsustab lahkulöömise küsimuse, kuna aga polnud selge, millal ja kas see saab kokku tulla, siis langes see ülesanne Maanõukogu õlule. Rahvasaadikud kogunesidki 15. novembril 1917 Toompea lossi ning võtsid kiiresti ja üksmeelselt vastu ajaloolise tähtsusega otsuse.
Maanõukogu 15. novembri otsuses öeldi järgmist:

• Eesti tulevase riigikorra määrab Eesti Asutav Kogu.
  
• Kuni Asutava Kogu kokkuastumiseni on ainus kõrgema võimu kandja Eestis Maanõukogu.
  
• Eestis kehtivad ainult Maanõukogu kinnitatud seadused.
  

Seega tähendas 15. novembri otsus riiklike sidemete katkemist Venemaaga ja Maanõukogu muutumist kõrgeimaks seadusandlikuks võimuks Eesti pinnal.
Iseseisvuse väljakuulutamine
Enamlased ajasid samal päeval Maanõukogu jõuga laiali, see aga ei tähistanud Maanõukogu tegevuse lõppu. Volitused läksid üle selle vanematekogule, nemad jõudsid veendumusele, et lisaks Venemaast eraldumisele on vaja Eesti iseseisvus ka avalikult välja kuulutada.
Jaanuaris 1918 astuti esimesed sammud. Lääne-Euroopasse saadeti delegatsioon ning loodi sidemed suurriikide diplomaatidega. 1918 jaanuari lõpul katkestasid enamlased Asutava Kogu valimised. Nüüd otsustati kuulutada Eesti iseseisvus välja revolutsioonilisel teel, st koostada rahvale adresseeritud manifest, milles deklareeritakse Eesti suveräänsust ning olla valmis selle avalikuks väljakuulutamiseks. Avalikustamise koha ja aja suhtes jõuti järeldusele, et seda tuleb teha sel ajal ja selles paigas, millal ja kus suudetakse võim enamlastelt üle võtta. Teades, et Saksa väed valmistuvad idarindel uueks pealetungiks, loodeti et vabariigi väljakuulutamiseks õnnestub kasutada ajavahemikku enamlaste põgenemise ja sakslaste saabumise vahel.
Saksa pealetund algas 18. veebruaril 1918. Enamlaste armee oli sakslaste peatamiseks liialt nõrk. Kahe nädalaga olid enamlased Eestist välja löödud. Mitmetes suuremates keskustes ning valdades võtsid rahvuslikud jõud põgenevatelt enamlastelt võimu üle enne sakslaste saabumist.
Riiklikult oli väga tähtis Päästekomitee loomine. See loodi 19. veebruaril ning oli mõeldud tegutsemiseks erakorralistes oludes, ennekõike aga iseseisvuse väljakuulutamiseks. Päästekomitee koosseisu kuulusid: Konstantin Päts, Jüri Vilms ning Konstantin Konik.
21. veebruaril kiitis vanematekogu heaks iseseisvusmanifesti teksti (autoriteks Juhan Kukk ja Ferdinand Peterson ).
23. veebruaril kell 8 õhtul luges Maanõukogu iseseisvusmanifesti teksti Pärnus Endla teatri juurde kogunenud rahvahulgale ette. Päev hiljem tehti sama ka Viljandis.
Tallinnas asusid enamlased ööl vastu 24. veebruari sadamas seisvatele Vene sõjalaevadele, et põgeneda Petrogradi. Tänavatel patrullisid rahvuslased. 24. veebruari õhtul moodustati Riigipanga hoones Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus. Peaministriks sai Konstantin Päts, tema asetäitjaks Jüri Vilms. 25. veebruari hommik oli pidulik, välja oli kuulutatud iseseisvus. Samal päeval marssisid sisse aga Saksa üksused ning Eesti üürike iseseisvus katkes ligi üheksaks kuuks.
Saksa okupatsioon
Okupatsioonivõimude omavoli tekitas küll viha, kuid otsest vastupanu polnud võimalik relvastatud sakslastele osutada. Eesti Vabariigi iseseisvust tunnustasid Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia.
Novembri algul puhkes Saksamaal revolutsioon, mis viis keisri kukutamisele ja sotsialistliku valitsuse loomisele. I MS lõpp pidi tegema lõpu ka Saksa okupatsioonile Eestis.
Novembri algul Tallinnas puhkesid toitlusrahutused ning nõuti toiduainete väljaveo peatamist, okupatsioonivägede lahkumist ja kohalike omavalitsuste ennistamist.
11. novembril 1918 toimus üle mitme kuu esimene Ajutise Valitsuse legaalne koosolek. Tegevust alustas Eesti Vabariigi esimene relvastatud kaitsestruktuur: Johan Pitka ja kindral Ernst Põdderi eestvedamisel põranda all loodud Eesti Kaitseliit . Järgnenud päevadel võtsid rahvuslased asjaajamise järk-järgult üle, esialgu küll ainult Põhja-Eestis. Lõplikult läks võim eestlaste kätte 21. novembril, vastavalt Riias sõlmitud Eesti-Saksa kokkuleppele.
Vabadussõda
Sõja algus
Novembrirevolutsioon Saksamaal tugevdas Venemaa enamliku juhtkonna unistust kommunistlikust maailmarevolutsioonist. Selle vallandamiseks oli vaja ühendada Vene ja Saksa revolutsioonilised jõud, kuid kuna ühendus Saksamaaga kulges läbi vastmoodustunud rahvusriikide, siis jäid iseseisvad Eesti, Läti, Leedu ja Poola enamlaste plaanidele jalgu.
Vabadussõda puhkes 28. novembril 1918 Punaarmee rünnakuga Narvale. Moskva püüdis anda sissetungile kodusõja ilmet, siis kuulutati Narvas Eesti Töörahva Kommuun - enamlaste sõnul iseseisev riik.
Üksteise järel langesid enamlaste kätte Narva, Jõhvi, Rakvere, Võru, Valga, Tartu.
Eesti Vabariigi sõjalise ebaedu põhjuseks oli vastase ülekaal ja rahva meeleolu. Valitsusel polnud esialgu kedagi Punaarmee vastu saata. Saksa okupatsioonivõimud olid Eesti rahvusväeosad laiali ajanud, vastalustanud Kaitseliit oli veel nõrk, sõjaväe loomist takistas relvade, laskemoona jm varustuse nappus. Rahval puudus uks sõjapidamise võimalikkusesse. Ei usutud, et väike Eesti suudaks end kaitsta suure Venemaa riigi eest. Vastast ülehinnati ega mõistetud, et revolutsioonist nõrgestatud enamlik riik pole võrreldav sõjaeelse impeeriumiga.
Murrang
Niipea, kui rahvuslastele sai selgeks, et keegi teine nende eest kodumaad päästma ei tule, algas vabatahtlike üksuste loomine. Eriti suur roll oli kooliõpilastel, kes tõttasid noorusele omase uljusega isamaad kaitsma, pidamata vanemate inimeste ettevaatlikku kaalutlemist miskiks. Enamlastes hakati nägema Vene okupatsioonipoliitika tööriista, aga poolehoidu omariiklusele suurendas valitsuse lubadus viia läbi põhjalik maareform . Sõja käiku mõjutas ka välisabi - Eestisse saabusid Briti laevastikueskaader ja Soome vabatahtlikud - ning Rahvaväe juhtimise ümberkorraldamine. Ülemjuhatajaks nimetatud Johan Laidoner muutis senise poolstiihilise partisanivõitluse sihipäraseks sõjategevuseks.
1919. aasta esimese nädalaga pandi Punaarmee pealetung seisma ja anti enamlastele mitu valusat õppetundi. 7. jaanuaril algas Rahvaväe vastupealetung , mille põhijõuks olid soomusrongid. Vaikselt vabastati Eesti võõrvägedest.
Nüüd otsustati sõjapurustuste vältimiseks viia lahingutegevus Vene ja Läti territooriumile. Põhjakorpus tungis Petrogradini. Veelgi edukamaks osutus löök lõuna suunas. Eesti ratsaväe sügav läbimurre Võru alt Väina jõeni ning sakslaste samaaegne pealetung Riia lähistel sundisid Punaarmee põgenema ja tõid kaasa enamliku Läti Nõukogude Vabariigi hävinemise.
Landeswehr 'i sõda
Esimene etapp - 1919. aasta juuni alguspäevadel Võnnu lähedal kohtusid Eesti ja Saksa väed, kes oleks pidanud asuma koos jälitama itta taanduvaid enamlasi, ent omavaheline vaen osutus tugevamaks. Seejärel kehtestas Antant aga ajutise relvarahu, mis andis aega lahinguteks valmistamiseks, püsivat kokkulepet ei saavutatud ning sõda jätkus.
Teine etapp - Võnnu lahing - algas sakslaste pealetungiga. Neli päeva kestsid ülimalt ägedad lahingud ning alles Eesti varuüksuste saabumine viis saksa kindrali järeldusele, et operatsioon on ebaõnnestunud. Anti korraldus taanduda ning 23. juuni marssisid Rahvaväe üksused lahinguteta Võnnu linna.
Eestlased nägid Landeswehr'i sõjas vihatud balti parunite avalikku sõja kuulutust. Tekkis enneolematu sõjavaimustus, leiti, et nende purustamine tähendab jäädavat vabanemist orjusest ning aitab tasuda ülekohtu eest. Võnnu vallutamispäeva tuntakse ka võidupühana.
Kurss rahule
Sõjast oldi väsinud ning ei tuntud huvi sõdida Venemaa pinnal. Seetõttu tekitas Vene valitsuse ettepanek alustada rahuläbirääkimisi elavat huvi. Läbirääkimised aga jäid poolikuks, kuna Antandi nõudel sunniti Loodearmee pealetungis osalema ka Eesti.
Detsembris 1919 algasid ägedad heitlused Narva pärast. Venelaste korduvad katsed peale tungida aga ebaõnnestusid. Samal ajal toimus Tartu rahukonverents. Taodeldi vaherahu sõlmimist, Eesti iseseisvuse tunnustamist ja idapiiri kindlaksmääramist. 31. detsembril kirjutati vaherahulepingule alla (hakkas kehtima 3. jaanuaril 1920 kell 10.30). Sellega oli Vabadussõda lõppenud.
2. veebruar 1920 kirjutati alla rahulepingule, millega määrati kindlaks Eestile sobilik riigipiir , Vene valitsus saatis laiali kommunistlikud eesti väeosad, Venemaa eestlased said õiguse kodumaale tulla, Eesti vabanes kohustusest osaleda Vene välisvõlgade tasumisel ja sai 15 miljonit kuldrubla Venemaa kullavarudest ning kõige olulisem, Venemaa kinnitas, et tunnustab Eesti riigi iseseisvust.
Demokraatlik Eesti
Sisepoliitiline areng
Õigusliku aluse rajamiseks Eesti riigile tuli koostada põhiseadus. Selleks astus 23. aprillil 1919 kokku Asutav Kogu. EV esimene põhiseadus võeti vastu 15. juunil 1920. Sätestati ka kodanikuõigused: täielik võrdsus seaduse ees (vaatamata rahvusele, soole, usule, varanduslikule seisule), isiku- ja korteripuutumatus, kirjavahetuse saladus, ühinemise, koosolekute-, südametunnistuse-, usu- ja sõnavabadus jne. Kõrgeimaks võimukandjaks oli rahvas, kes viis võimu ellu valimiste, rahvahääletuste ja rahvaalgatuste kaudu. Seadusandlikku võimu teostas Riigikogu - 100-liikmeline ühekojaline parlament -, täidesaatvat võimu aga Vabariigi Valitsus. Valitsuse tegevust juhtis riigivanem, kes lisaks peaministri kohustusele täitis ka mõningaid riigipeale kuuluvaid esindusülesandeid.
Laialdase demokraatia tingimustes kujunes välja mitmeparteiline erakondlik süsteem. Sellesse kuulusid agraarerakonnad, liberaalsed erakonnad , sotsialistlikud erakonnad ning vähemusrahvuste erakonnad. Suurim edu oli tavaliselt Põllumeestekogul ning sotsialistidel. Koalitsioonivalitsuses osales tavaliselt neli-viis erakonda, mis kõik tegid valitsuse moodustamise käigus järeleandmisi.
Majanduselu
Majanduselu vajas põhjalikke ümberkorraldusi. Esimeseks sammuks sai maareform, mille aluseks oli maaseadus (vastu võetud 10. oktoobril 1919). Reformi käigus riigistati mõisate maa, hooned, tehnika, kariloomad jm. Loodi 35 000 uut asundustalu . Kõigepealt said maad Vabadussõjas silmapaistnud sõjamehed, seejärel ülejäänud soovijad. Pärast Vabadussõda algas majandustõus, kiiresti arenes tööstus. Rajati sadu uusi tehaseid ja tööliste arv kolmekordistus.
Majandustõus oli aga liiga kiire ning tõi 1923. aastal kaasa kriisi. See sai alguse rahandusest, sest pangad olid jaganud hiiglaslikke laene. Laenude tasumine osutus aga raskeks ning raha oli vaja juurde trükkida.
1924. kevadel käivitati uus majanduspoliitika , millega hakkas valitsus varasemast enam sekkuma majanduse suunamisse, püüdes tagada selle vastuoludeta arenemist. Orienteeruti ümber Euroopa turule. Tööstuse asemel seati esikohale põllumajandus: riik aitas kaasa ühistegevuse arendamisele, maaparandusele ja sordiarengustele, kutseoskuste levitamisele.
Rahvasteliidu vahendusel hangiti välislaen, mille abil tehti panga- ja rahareform (markadelt mindi üle kroonile). Uus kurss osutus sobivaks , majandus tõusis.
Välispoliitika
26. jaanuaril 1921, tunnustas Antandi Ülemnõukogu ühekorraga kõiki Balti riike.
Eesti välispoliitika peamine ülesanne oli riigi julgeoleku kindlustamine. Ohuallikateks olid endiselt Saksmaa ning Venemaa.
1. detsembril 1924 üritas Eestimaa Kommunistlik Partei relvastatud riigipöördega haarata võimu. Kuna puudus rahva toetus, suruti see maha mõne tunniga ning EKP kaotas igasuguse poolehoiu ning mandus.
Üritati normaliseerida suhteid võimalike vastastega. 1932. aastal kirjutati alla Eesti-Vene mittekallaletungilepingule, kuid Eesti julgeolekut see kokkulepe ei suurendanud. Otsiti sõpru demokraatlike suurriikide seast, ennekõike loodeti Suurbritanniale, nemad aga Eestist ei huvitunud.
1920. aastate algul pandi suurt lootust Balti liidule, mille all mõeldi Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola sõjalis-poliitilist koostööd. 1923. aastal kirjutati alla Eesti-Läti kaitseliidulepingule, kuid sellel polnud riikide väiksuse tõttu erilist tähtsust. Eestist sai 22. septembril 1921 Rahvasteliidu liige.