Anton Hansen Tammsaare "Tõde ja õigus" kokkuvõte ptk kaupa (4)

Anton Hansen Tammsaare „Tõde ja õigus“ (kokkuvõte)
Tegevuspaik: Vargamäe (Oru ja Mäe), kõrts
Sündmustiku aeg hõlmab aastaid 1870-1890
Tegelased:

• Pearu Murakas -kaval, salalik ning visa hingega mees
  
• Andres Paas - väga töökas, sihikindel ja tugev mees
  
• Krõõt- nõtke, teotahteline , heasüdamlik. Andrese esimene naine
  
• Lambasihver - matsakas, leppiv peksmisega. Pearu naine
  
• Juss - töökas ja allaandev. Andrese sulane Mari esimene mees
  
• Mari- emalik, töökas, jutukas . Vargamäel türukuks, Jussi naine, hiljem Andrese naine
  
• Hundipalu Tiit- oli Indreku ristiisa ning talupere mees
  
• Taar- oli rätsep,ta oli isamaaline ideaal ,kes mõtles ainult raha peale!
  
• Kassioru Jaska - oli rikas talumees
  

http://koolimaterjalid.blogspot.com/2008/06/tde-ja-igus-kokkuvte.html
I
Vargamäe andres ja Krõõt astusid oma uue kodu poole. Krõõt polnud oma mehe ostuga rahul, sest maalapp oli väga soine . Ta oli harjunud oma isakoduga, kus olid ilusad laaned ja metsad. Lehm oli sohu kinni jäänud ning peremees läks kohe appi teda välja aitama . Asjaga oli nii kiire, et peremees ei jõudnud isegi riideid vahetada. Lehma jalad olid juba külmaga kannatada saanud ning ta ei suutnud esialgu kõndida. Ometigi õnnestus lehm päästa.
II
Järgmisel päeval tutvuti koduümbrusega. Andres pllanis kraavi kaevata, et maad kuivendada. Ta arvas , et naabriga kahe peale kaevates tuleb see odavam. Sulane Sauna-Madis, aga arvas, et Pearuga koostööd teha ei maksa. Andres ja Madis tõstsid võidu kive. Andres oli oma sulasest palju tugevam.
III
Anres pllanis nüüd põllu tegemist, kuid Madis tegi selle idee taas maha. Krõõt ja Anres läksid kõrtsi juurde. Krõõt kohtus seal naisega, kellest nad olid esimesel päeval mööda sõitnud. Kõrtsi juures kabeldi endale tüdruk. Sobiv kanditaat leitigi. Andres lootis kõrtsis Pearut (mees veetis enamuse ajast sakste ruumis) kohata, kuid see kohtumine oli ebameeldiv, sest naabrimees oli ta vastu üleolev. Mehed läksid peaaegu isegi kaklema.
IV
Pearu tuli alles reedel alanud kõrsiskäigult teisipäeva lõunal koju. Perenaine , kes mõtles juba meest otsima minna, ei jõudnud talle õigel ajal vastu ning seetõttu sõitis mees aia puru. Selle eest sai naine tuuseldada. Naine põgenes mehe eest aita varjule ning pani ukse riivi. Pearu vihastas seetõttu nii hullusti, et oleks kättemaksuks peaaegu kaevu urineeerinud, aga sulane suutis ta ümber veenda. Hiljem tahtis Pearu ka Anrese poole minna, aga perenaine takistas teda.
V
Veeti kive ja alustatu kraavi kaevamist. Kuid peagi jõuti naabri maani ning Andresel tuli minna Pearuga sel teemal rääkima. Mõne aja pärast esitas Pearu oma tingimused ( krrav asugu täielikult tema maal, muld tema pool kraavi kaldal ) kraavi kaevamise suhtes.
VI
Saabusid Nelipühad ning toad ja majaümbrus kaunistati kaskedega. Mindi kirikussegi. Järgmisel päeval tulid külalised (rohkem huvi pärast naabrite vastu, kui pühade pärast). Katsuti rammu. Esialgu oli tugevaim Pearu sulane, kuid kui ta Andresega vastamisi oli, siis võitis Andres ta mitmel korral üsna lihtsalt ära. Samuti tegi ta Pearu sulase kaika veoga naerualuseks.
VII
Andres tutvus ümbruskonnarahvaga ning arutati sõnnikuveoplaane. Käidi naabritel abis. Andresele oli see esimene sõnnikuvedu Vargamäel. Peale sõnnikuvedu oli veesõda. Märgati, et Pearu sulane Kaarli ja Andrese tüdruku Mai vahel on midagi.
VIII
Saabus heinateo aeg. Perenaine oli rase , kuid rabas siiski justkui mitme eest tööd teha. Kunagi oli Vargamäe nimeks olnud Kuusiku. Nimi tuli sellest, et Kuusiku peremees käis sulasega Kuusiksaarel salaja kuuski lõikamas, kuid jäi ükskord mõisnikule vahele. Sellest ajast peale hakatigi seda kohta kutsuma Vargamäeks. Hiljem jagati ala Eespereks ja Tagapereks. Rahva suus kutsuti kohti sageli Oruks ja Mäeks.
IX
Koristati vilja ja kartuleid . Ait sai rohkem täis kui Anres oli lootnud, kuid saak oli väiksem kui Pearul . Saabus varajane talv ja Andres ei olnud jõudnud teist rega valmis teha. Ta küsis ree Pearult laenuks. Pearu tegi sellest kõrtsis suure probleemi ning Andres saatis ssetõttu ree võimalikult ruttu naabrimehele tagasi. Krõõdal sündis tütar. Andres oli lootnud poega ning oli nüüd pettunud . Krõõt tunnetas mehe pettumust nign tundis end seetõttu süüdlasena. Andres ei saanud aru, miks Pearul võivad kaks esimest last pojad olla, aga temal on tütar.
X
Mai, kes Kaarliga varem hästi läbi sai, lahkus nüüd pererahva juurest pisarsilmi. Ta oli perenaisesse väga kiindunud . Saunaeit märkas, et naabrikoer käib nende õuele häda tegemas ning nende endi koer Pearu õuel. See pidi tähendama, et naabrid on tülis või on see tüli tulemas. Peagi avastas Krõõt Pearu aeda lõhkumas, nii et nende sead naabri rukkisse pääsesid. Krõõt kutsus sead heleda häälega koju (ikka: „kotsu, kotsu, kotsu, põssa, põssa, põssa“) ning saatis ka lehmad koju. Naabrimees oli naise „heledast jaalest“ nii vaimustuses, et jäi veel tükiks ajaks lõhutud aia juurde seisma. Kui Pearu ja andres juhtunust kõrsis vestlesid, tekkis nende vahel äge vaidlus.
XI
Võeti uus tüdruk Mari. Mari noris pidevalt pere sulast Jussi, kes nüüd kiuste paremini tööle hakkas.Ükskord uhkeldas Juss jõest üle ujumisega. Tagasi ujudes tekkis tal, aga kramp ning peremees pidi ta uppumissurmast päästma. Peale seda ei julgenud Mari teda tükk aega norida. Kraav hakkas valmis saama ning otsustati, et tamm lõhutakse mõlema naabri ja sulase juuresolekul. Paraku ei pidanud Pearu oma sõna ning Andres ja sulane said vaadata vaid kraavis voolavat veenire. Andres lasi sulasel oma maale uut kraavi kaevata. Pearu tegi hobustega sama tembu, mis sigadega. Naabrite vahel tekkis taas suur tüli. Joobnuna tuli Pearu Andresele külla ja sõimas teda.Ainult Krõõda „heledat jaalt“ ta kiitis.
XII
Andres asus kambreid juurde ehitama. Seetõttu oli Maril ja Jussi niitmisega rohkem tööd. Mari noris Jussi kallal nagu alati. Ta laulis : „ Jussike, Jussike, Vargasoo ussike! Nipinapi kaelake, Limpalampa jalake!“ Jussi mõõt sai täis ning ta tahtis end kuuse oksa külge üles puua. Maril õnnestus ta siiski ümber veenda ning otsustati isegi abilelluda. Esialgu ei rääkinud nad sellest plaanist kellelegi.
XIII
Kambrid saidki sügiseks enamvähem valmis. Krõõdal sündis taaskord tütar. Sünnitusega ja lapse pesemisega pidi ta seekord üksi hakkama saama, sest kodus oli vaid tema esimene tütar. Ta puhkes nutma, sest ta teadis , et Andres soovib poega. Andres oligi pettunud, aga ta lohutas end sellega, et võibolla järgmine laps on poeg. Mari rääkis perenaisele, et ta sooviks Jussiga abielluda ning sauna elama minna. Õhtul tuli teema uuesti jutuks ning peremees andis nõusoleku.
XIV
Pearu oli kraavile tammi ette ehitanud ning nüüd oli Andrese karjamaa vee all. Ta käis naabriga rääkimas, kuid see vastas üleolevalt, et kraav on tema maa peal ja ta ise otsustab, mis ta sellega teeb. Andres vihastas ja lubas tammi ise maha lõhkuda. Ta läksi kodust kirvast tooma , kuid kui naabrid tammini jõudsid, oli see juba maha lõhutud. Kodus sai andres teada, et seda tegi karjapoiss Mart. Teisel korral tammi lõhkudes jäi Mart Pearule vahele. Paeru hakkas poissi taga ajama, kuid see oli soisel maal jooksmises osavam, samuti oli tal abiks koer, kes naabrit jalast pures. Pearul ei jäänud muud üle kui hakata tammi parandama ja seda valvata. Mardi õnnestus veel kolmandat kordagi tamm ära lõhkuda, kuid nii,et Pearu seda tähele ei pannud.
XV
Pearu harjutas laskmist. Järgmine kord, kui Mart, keda nüüd Matuks kutsuti, oma koera Valtuga karja läks, oli naaber taas kraavikaldal. Algas tagaajamine, mille käigus Pearu koera maha lasi. Mõlemad olid juhtunust šokis. Peale toibumist jooksis poiss kohe Andresele juhtunust rääkima. Koos tuldigi sündmuspaigale, kuid koera enam polnud. Pearu oli laiba oma maale vedanud ning valetas nüüd, et koer oli tema maa peal tedre poegi püüdnud ning tallegi kallale läinud. Juhtunu tõttu käisid naabrid ka esimest korda kohut . Paraku ei õnnestunud tõde austaval Andresel võita. Järgimse kohtuskäigu põhjuseks oli Pearu loomade pääsemine Andrese maale, kus nad ädalat sõid. Pearu alustas taas tammiga naabri kiusamist . Kui kohtunik loomade tekitatud kahju tuli vaatama, oli Mart jõudnud just tammi ära lõhkuda. Seega jäi Pearu jälle võidumeheks. Andres pani Madise taas uut kraavi kaevama.
XVI
Jussil ja Mril sündis poeg. Mari muretses, et pojal samasugused jalad ei olek nagu Jussil. Krõõdal sündis kolmas tütar. Peresse kaubeldi uus tüdruk Kaie. Pearu võttis uue ja tugevama sulase. Kui Pearu kõrtsist tuli ja naisele peksa tahtis anda, astus uus sulane Jaagup vahele. Peale seda hakkas peremees teda nöökima. Pani teda kõige hullemaid töid tegema, lasi kauem tööd teha kui teistel, saatis tööle isegi siis kui väljas oli koereailm, hiljem jättis isegi söömata ja ei maksnud palka. Selline käitumine viis mehed kohtusse. Lõpuks Pearu maksiski purjus peaga palga ära, kuid kaineks saanuna kahetses seda. Talvel sai Pearu armutult peksa. Andres tõi ta tee äärest koju ja kutsus arsti. Pearu oli kindel, et seda tegi Jaagup, kui tal oli alibi olemas. Peksjat ei saadudki teada. Pearu paranes kaua ning tänu sellele oli Andrese elu rahulikum. Jõulude eel, kui Pearul juba parem oli ja ta taas kõrtsist tuli, ähvardas ta oma naist peksta. Oru perenaine jooksis Mäe pere juurde varjule, kuid Pearu tuli järele. Ta nõudis oma „lambasihvrit“, kuid Andres ei lasknud tal naisele liiga teha. Pearu lõi selle peale teda jalaga, kuid Andres viskas ta majast välja. Natukese aja pärast tuli Pearu õue peale karjuma ja Andrest lambapussiga hirmutama.
XVII
Mari ja Krõõt olid taas rasedad . Krõõt tundis, et ta on nõrk ning palus Marit , et kui teda enam ei ole, et Mari ta laste ees hoolitseks. Arvati, et Krõõt sünnitab enne, kuid läks vastupidi ning seda enam kartis Krõõt oma tervise pärast. Maril sündis seekord tütar. Krõõdal sündis küll poeg, aga ta ise oli väga nõrk. Andres märkas nüüd , et ta oli alati loomade tervise eest paremini hoolt kandnud, kui oma naise. Ta palus Jumalat, et ta tema poja ja kõik tulevased lapsed tütardeks teeks , kui ainult Krõõt ellu jääks. Paraku tema palvetele ei vastatud ja Krõõt suri. Andres lasi Oru perenaisel laiba ära pesta ning kutsus kirstutegija. Öösel tegi Pearu koos sulastega tee siledaks, et naabrinaise teekond hauani ei oleks konarlik ja hüplev. Andres oli vihane , et ta ise selle peale polnud tulnud. Matustel rääkis Pearu kui hea perenaine Krõõt oli olnud ning kuidas ta sigu oma heleda häälega oli koju kutsunud.
XVIII
Mari kolis ajutiselt peremehe majja, et laste eest hoolt kanda. Kõik arvasid, et peremees hakkab nüüd endale uut perenaist otsima, kuid ta ei teinud selle heaks mitte midagi. Esialgu oli Juss olukorraga rahul, aga saunatädi hirmutas teda sellega, et äkki Mari ei tahagi enam sauna tagasi tulla. Juss tahtis Mariga esimesel jõulupühal kirikusse minna, aga Mari keeldus laste pärast. Ometigi läks ta järgmisel päeval peremehega koos kirikusse. Juss nägi seda tee äärsete põõsaste tagant luurates. Jõulude ajal läks Juss pererahva juurde jõule tähistama. Ta otsis sobivat hetke, et Mariga kirikuskäigust rääkida, aga see õnnestus tal alles enne lahkumist . Kõrtsis kõneles Pearu Maris kui uuest perenaisest. Andres vihastas ja lõi teda selle eest. Pearu kaebas ta kohtusse. Andres pidi paar päeva vee ja leiva peal olema ning kinni istuma. Samal ajal meelitas Juss Marit peremehe majast põgenema, kuid Mari soovis seda pigem peremehega arutades otsustada. Kui peremees hilja õhtul koju tuli oli tal jalas pussi haav („Jussi vägitegu“ loe järgmisest peatükist). Tä väitis, et kukkus purjus peaga mingi terava orgi otsa. Peremees rääkis Marile pidevalt, et ta oleks perenaiseks ideaalne. Maril kippus see kõik üle pea kasvama.
XIX
Juss jooksis tee äärde kuuskede varju peremeest ootama. Peale pikka ootamist hakkaski samme kostma. Juss komistas kuusejuurika otsa ning lõi Pearut jalga, muidu oleks ta arvatabasti peremehe tapnud . Ta ehmatas sellest nii, et pistis jooksu ja viskas pussi ära. Ta läks madala kuuse juurde, võttis pükstelt simusega nööri ja poos end sama üles. Hommikul oli Madise ehmatus suur, ta kutsus kõiki seda õudust vaatama. Mari tundis nööri kohe ära ning lausus , et sama nööriga tahtis ta end ka niitmise ajal üles puua. Juss maeti laupäeval surnuaia taha. Talle ei oldud nõus kelli lööma ja palvet lugema. Seda tegi hoopi Andres, kes taskust palveraamatu võttis ning luges . Maril oli selle üle väga hea meel. Nüüd tundis ta, et on Andresele võlgu ning ta ei saa Vargamäelt lahkuda.
XX
Peale selliseid sündmusi oli Vargamäel tükk aega rahu. Alles kevadel hakkas Pearu taas „rehenutipidamisega“ tegelema. Käidi kohut rikutud põldude, teede ja kraavi pärast. Ükskord sõitis Pearu Andrese rukkisse. Seekor võitis kohtus Andres. Kõrtsiski ei saanud veel mehed rahu. Nüüd krutskeid täis olev Andres vedas Pearut nina pidi ning tegi ta kõrtis naerualuseks. Meeste vahel tekkis kaklus . Pearu kiskus Andrest habemest, nii et tükid taga. Andres aga haaras Pearu kõge hellemast kohast kinni nii, et mees ilma abita tõustagi ei saanud. Nii saavutas Andres võidu ka kõrtsis.
XXI
Andres tuli rõõmsa tujuga koju ning rääkis Marile, et ta ise oli Pearu hobuse rukkisse suunanud ja nüüd kavalusega kohtus võitnud. Samuti sai Mari oma kahtlusele kinnitust, et pussihaav oli hoopis Jussi tegu mitte kukkumise tagajärg. Mari kahtles kaua, kuid oli nüüd valmis Andresega abielluma.
XXII
Andres ja Mari läksid kirikuõpetaja jutule. Neil tuli õpetajat kaua veenda, et ta abiellumiseks nõusoleku annaks. Mari ja Andrese pulma tuli ka kutsumata külapoisse, kes suure huviga Laulu-Lullu laulu kuulasid ja irvitasid. Kui peremees laulu kuulama tahtis minna lõpetas mees laulmise. Andres lasi ühel külalisel laulu sisu välja uurida. Laul oli Andresest , Marist ja Jussist (Pearu tellitud laul).Andres vihastas ja lõi Laulu-Lullut ning viskas kutsumata külalised välja. Laulu-Lullu lubas endale, et ta täiendab laulu. Mari soovis meeleheitlikult teada saada, millest laul oli.Ühel hommikul leidid ta aidast kirstukapist lauluraamatu vahelt selle laulu sõnad. Ta luges laulu läbi ning otsustas seda Andrese eest varjata. Nüüd hoolitses ta selle eest, et aita alati lukustatud oleks.
XXIII
Mari peitis laulu kirstu põhja riiderullide alla. Andres oli laulu juba ammu unustanud, aga kõrtsis tuletati talle seda taas meelde. Räägiti, et saunatädi toimetas laulu Marile, kuid ei teatud kuidas ning arvati, et Pearu on laulu tegemisega seotud. Nüüd tahtis Andres saunatädi, Mari ja Pearuga asjast rääkida. Kui ta koju jõudis hakkas ta laulu kohe Marilt nõudma. Mari salgas laulu olemasolu. Andres ähvardas naist lüüa, kuid lapsed jooksid Mari ümber ning mees otsustas seda mitte teha. Nüüd läks Mari aita ja tõi mehele laulu ning lausus, et tõi selle vaid seetõttu, et mees teda ei löönud. Andres andestas talle salatsemise ning laulu varjamise.
XXIV
Nüüd võttis Andres ka saunatädi ette. Andres rääkis ka Madisega, et see oma naise suud taltsutaks, sest enamus infot levis just tema laterdamise tõttu. Madis nüpeldas naist. Tallu võeti uus sulane ning sündis Mari ja Andrese esimene ühine laps(poeg). Paraku oli laps väeti ja nõrguke. Andres lohutas Marit sellega, et siis kasvab poisist hoopis tark ja arukas laps.
XXV
Eespere talus sibas nüüd 7 last: Krõõdalt 3 tütart Liisi, Maret , Anna ja poeg Andres, Marilt poeg Indrek ja Jussi lapsed Juku ja Kata. Indrek oli kõige väetim ning aina nuttis. Liisi ja Maret olid võõrasemale abiks Indreku hoidmisega, kuid neid tüütas see poisi virisemise tõttu ruttu ära. Niipea, kui Mari poissi hoidis jooksid lapsed mängima ning lasid end kaua tagasi kutsuda. Neil oli oma väikene Vargamäe. Mini-Vargamäe oli meisterdanud karja-Atu. Enamus ümberkaudseid tegelesid kartuli kasvatamise ja müümisega, et kiiresti rikastuda. Andres arvas, et kartulid on rohkem tüliks, kuid ometi kaalus ta võimalust nende kasvatamisega kätt proovida. Kõrtsileti ääres läks taas Pearul ja Andresel omavaheliseks ärplemiseks. Võrreldi, kes on jõukam ning suudab rohkem Katariina II pildiga sajaseid lauale laduda . Andres oli kaval ja lasi kõrtsis raha koguda ning salaja tema kätte tuua. Kui mõõduvõtuks läks oli Andresel muidugi rohkem krabisevat. Saksakambrist tuli aga välja Kassiaru Jaska, kellel olid varvaste ja sõrmede vahel sajalised. Peagi suundus ka Pearu saksatuppa. Jaska ja Pearu tellisid kõrsis viibijatele viina: Jaska toobi ning Pearu pool. Tegevust korrati veel paar korda. Kui Pearu mõne päeva pärast koju läks pidi naine teda teenindama kui ori.
XXVI
Andres hakkas uut rehetuba ja rehealust ehitama. Liisi ja Maret, kellel oli Oru naabripoistega suhtlemine keelatud, vedasid salaja Oru- Joosepile ja –Karlale saepuru ning laaste. Ühel õhtul jäid tüdrukud emale vahele. Mari lubas neile, et ta isale sellest ei räägi, kui tüdrukud edaspidi ka hästi käituvad. Poisid ehitasid materjalidest kindlused ja mängisid sõda. Tüdrukud vaatasid seda hoolega aia tagant. Talu oli nii palju arenenud, et esimest korda võeti appi ka suviline.
XXVII
Kui Indrek oli nelja-aastane sündis Ants. Andres kuivatas humalat, et sellest õlut teha. Poja varrude (ristimise) puhul tapeti siga ja mõned lambad . Kohale tuli palju rahvast ümbruskonnast. Lauldi ja peeti kõnesid (ka isamaalisi). Isamaaliste kõnede tõttu tekkis Rätsep Taari ja Hundipalu Tiidu vahel vaidlus ning köster üritas mehi rahustada, kuid sellest polnud eriti kasu. Vaidlus läks nii kaugele, et sekkus ka Pearu, kes rätsepale tema valmistatud püksid pähe tõmbas. Oma naise saatis Pearu siis koju uute pükste järele. Nüüd kõndis Pearu vaid linase särgi väel. Naistele see ei meeldinud ning nad hakkasid mehe sääri nõgeste, tikkerpuu-okste ja vitstega peksma . Ülejäänud päev mõõdus enam-vähem rahulikult .
XXVIII
Järgmisel talvel jäid Kassiaru Jaska lapsed lastehaigusesse ning vähehaaval surid 6 last. Ainult noorim laps Maali jäi ellu. Pered, kes olid käinud Kassiaru laste matustel, levitasid haigust ka oma lastele. Orul suri 2 last, Hundipalul 4 last, Ämmasool 2 last ja Raval 1 poeg. Võllal surid 2 last ja naine( veidi lapsiku olemisega). Aasemäe rahvas käis Orul matustel ja Andres ning Mari Hundipalul. Peagi jõudis laastav haigus ka Aasemäele ja Eesperre. Saunaeit arvas, et laste surm on karistuseks Jussi poomise pärast. Ka Mari süüdistas end samal põhjusel. Esmalt surid Jussi lapsed Kata ja Juku. Ellujäänud lapsed arvasid, et surnud lapsed viiakse kolliauku. Saunatädi arvas isegi, et laste surm oli õige ja kohus Mari pattude eest. Kahe esimese surnu puhul jäeti saunatädi lapsi hoidma. Need aga hiilisid õue lumme möllama ja jäid seetõttu haigeks . Liisi ja Matet paranesid, kuid Anni suri samal ööl.
XXIX
Haudadel käies tulid ka Krõõda ja Jussi matused uuesti värskemalt meelde.Kuna Mari kogu aeg Jussi ppärast kub oli, siis vihastas Andres ta peale. Peale seda ei julgenud naine enam Jussi nime suhu võtta. Vargamäel olid ainsana rõõmsameelsed sulane Jaagup ja tüdruk Leena. Jaagupile meeldis Roosi ning ta käis sageli neiu juures ööbimas. Ükskord sai ta külapoistelt Roosi pärast korraliku keretäie. Vaevu suutis ta koju roomata. Vanatüdruku Miina abiga raviti ta terveks. Esimesel õhtul andis naine talle oma särgi selga ning pani ta oma asemele magama. Kui Jaagup juba veidi paranenud oli puges Miina tema juurde magama. Miina jäi Jaagupist rasedaks. Kui Jaagup eelmisel aastel kroonust tänu nälgimisele pääses, siis peale Miina rasedusest teada saamist sõi ta salaja, et teda kindlasti kroonusse võetaks. Kroonusse ta võetigi ning alles nüüd rääkis Miina talle, et ta tahab vaid last ja jaagup ei pea temaga abielluma. Nüüd rahunes mees. Peagi peale mehe minekut kroonusse saadeti Miina Vargamäelt minema.
XXX
Umbes aasta pärast lasti Jaagup kroonust tervist parandama. Ta külastas Andrest ja Marit ning rääkis neile, et nüüd elab ta Miina juures saunas . Andres kohtas kõrtsis Matut ja kutsus ta endale sulaseks. Mees oli nõus ja palju aega ei möödunudki kui peale pikka rahuperioodi hakkas Pearu taas „rehenutti“ pidama , mille tõttu ka tihti kohut külastati. Andres peksis õuel oma naist. Ainus, kes seda pealt nägi oli Indrek. Ta jooksis ema juurde ning hoidis tast peksmise ajal nuttes kinni. Juhtunu jäi poisile pikaks ajaks meelde. Pearu pani kraavi teravad orgid, mille tõttu paljud oma jalad ära lõhkusid. Taas asus Matu Pearuga sõtta. Ta kiskus orgid maast välja ning loopis kraavi ümbrusesse laiali. Järgmisel korral viis ta orgid kohta, kus Vargamäe rahvas jõest läbi käib ning toppis maasse. Tagapere peremeeski lõhkus oma jala ära. Paraku ilmusid orgid peagi vanasse kohta tagasi. Seekord jäi Matu oma tööga vahele. Pearu mängis talle relvaga vingerpussi. Kättemaksusks „parandas“ Matu teed nii, et Pearu sinna kinni jäi.
XXXI
Matu rääkis oma vingerpussidest ja tegemistest ka Indrekule ja noorele Andresele. Nemadki proovisid kaseladvast alla lasta. Indrek rääkis peale seda tempu, et tal käis külm tuul südame alt läbi. Sama tunne valdas poissi kui ta nägi Andrest midagi ohtlikku tegemas. Andres polnud ise kunagi sellist tunnet tundnud ning sai seetõttu Indreku peale pahaseks ning kakles temaga. Üldse kaklesid poisid väga tihti. Vaieldi isegi vareste ja kullide vastasseisu pärast. Ükskord läksid nad ema juurde kartulipõllule. Andres võttis Indreku mütsi, pani mulda sisse ja viskas kartulivagude vahele. Indrek vihatas ja heitis venna poole suure kivi. Andres kummardas ning kivi tabas hoopis Marit. Peake seda hoidsid poisid teineteisest eemale.
XXXII
Noorele Andresele ja Indrekule meeldis ehitada ja meisterdada. Andres tegi endale pasuna ja puhus seda, Indrek lullitas oma häälega. See äratas palju rohkem naabrite huvi kui Andrese pasuna puhumine . Isa otsustas noore Andrese sulase asemele võtta. Tüdruku asemel olid Liisi ja Maret. Tüdrukutele meeldis tantsimas käia, kuid isa oli sellele vastu. Mari abiga pääsesid nad kodust välja. Hoolimata oma isa keelust sõbrustasid nad Oru poistega. Tüdrukud soovisid suvel aita magama minna, kuid taaskord oli isa sellele vastu. Joosep ei saanud nüüd kuidagi liisi juurde ööseks minna. Ka koer Pollo oli nende armastuse vastu. Üheskoos hävitati koer. Eespere võttis endale uue karvase ja musta värvi koera Muska. Paraku oli uus koer Joosepi vastu veelgi õelam. Joosep ja Liisi hakkasid kohtuma palgivirna juures. Saabus sügis ning Joosepil oli aeg kroonusse minna. Tüdruk soovitas tal liisku oma käe ehk vasaku käega võtta.
XXXIII
Nüüd oli Indrekul karjas palju rahulikum, sest kiuslik vend oli nüüd sulase asemel. Hiljem tuli karja ka noorem vend Ants. Üle kõige meeldis indrekule kala püüda. Orul oli samal ajal karjas Riia, kes alati oma lemmikkassi Millit kaasas kandis . Indrekule ei meeldinud see kass aga üldse. Samal arvamusel oli koer Muska, kes oli meister kassi- ja ussitapja. Indrek näitas Riiale linnupesa . Järgmisel päeval oli pesa tühi. Indrek kahtlustas kohe kassi. Nüüd mõtles ta välja plaani, kuidas kass vahele võtta. Ta näitas Riiale uut pesa, puges ise peitu ja ootas millal kass vahele jääb. Peagi tõi Riia kassi üle kraavi pesa juurde. Indrek vaatas juhtunut pealt ning tuli peidust välja alles siis kui tüdruk oli lahkunud. Indrek läks Riialt kassi mängimiseks laenama, kuid kass sattus Muska lõugade vahele ning suri. Indrek kaevas tüdruku lohutamiseks haua ning vooderdas selle seest ära ja lubas isegi risti teha. Hiljem Indrek kahetses, et ta seda oli lubanud, sest ta arvas, et see kass pole risti väärt. Seetõttu lükkas ta risti tegamist pidevalt edasi. Ükskord tuli Muska kass hambus Indreku juurde. Poiss mattis kassi taas maha, kuid sama kordus veel korra. Nüüd leppisid poisid kokku, et põletavad kassi ära. Põletamise ajal tuli ka riia nende juurde ja kaebas jubeda haisu üle. Hiljem tunnistas Indrek üles, et see oli põleva kassi hais . Samuti rääkis ta, et oli näinud tüdrukut kassile linnupoegi söötmas. Riia salgas seda ja jooksis minema.
XXXIV
Naabrid ei käinud enam üldse läbi. Isegi Tiiu ja Kadri ristimisele Pearut ei kutsutud ning Jüri ristimisele polnud jällegi Mäe rahvas oodatud. Ainult lapsed suhtlesid salaja. Joosep oligi vasaku käega liisku tõmmanud ning pääses kroonust. Pearu arvas, et see on kindlasti mingi Andrese vemp. Jõulude ajal sõitsid noor Andres, Ants, Indrek, Liisi; Maret ja Liine kirikusse. Joosep laenas Eespere hobustele kuljuseid kaela. Kodus küpsetasid Mari, Tiiu ja Kadri jõuluroogi. Naabrite koer Valtu pääses tuppa ning Andres nüpeldas teda nii kuidas vähegi jaksas. Poriste jalgadega koer astus palveraamatu peale jättes sinna jälje, mida enam keegi maha ei saanud. Teisel jõulupühal võisid lapsed õlgedel möllata (eelnev periood oli selleks liiga püha). Kui keegi oleks esimesel jõulupühal külla tulnud, oleks talle vanad pastlad kaela visatud. Noor Andres uhkeldas oma jõuga ning peale sööki „võistles ta isaga mustlast“. Isa muidugi võitis ja noomis poissi uhkustamise pärast. „ Kingsepa silma peast torkamise“ võitis noor Andres.
XXXV
Pearu kaebas Andrese pekstud koera pärast kohtusse. Kumbki mees aga võitu ega kaotust ei saavutanud, sest asi otsustati jätta nii nagu ta on. Kõrtsis ütles Pearu Andresele, et Liisi magatab tema poega. Koju sõites mõtles ta isegi hetkeks, et Joosepi ja Liisi liit oleks talle kasulik, sest Pearu pärandab oma talu Joosepile. Koju jõudnud, asus Andres asja uurima. Naine aga ei julgenud mehele sellest rääkidagi. Nüüd rääkis ta Liisiga. Liisi oli kangust täis ega loobunud Joosepist. Pearu rääkis pojale , et kui ta Liisiga abiellub, siis jääb ta talust ilma ning see läheb Karlale. Liisi jäi meelega rasedaks, sest ta lootis, et siis isa laseb tal joosepiga abielluda. Andres viskas aga hoopis tütre kodust välja.
XXXVI
Ema soovitas Liisil sauna elama minna. Liisi aitas saunatädil Madise eest hoolitseda. Joosep käis saunas Liisi juures kosjas. Helistati aisakelli ja lauldi. Aisakelli kuulis ka Andres, kuid ta ei teadnud , et heli põhjuseks on tütre kosjad . Maret, kes samal ajal õel saunas külas oli rääkis hiljem perele Liisi kosjadest. Joosep ja Liisi käisid salaja kirikuõpetaja juures ning said abiellumiseks nõusoleku. Pulmade ajaks sõitis Andres kodust ära. Esialgu jäi Liisi ka peale pulmi sauna elama. Sügisel kolisid noored Joosepi onu juurde vabasse tuppa elama. Seal sündis neil poeg, kelle nimeks sai Joosep. Kui Andres nägi, kuidas Joosep Vargamäelt lahkus, heldis ta süda ning lasi ka Liisile kaasavara valmis otsida. Liisi külastas Vargamäed oma pojaga ning tundis nüüd, et kodu on talle väga armas paik, kuigi ta varem oli seda lausa vihanud . Ta lahkus sealt suure nutuga.
XXXVII
Nüüd tuldi Maretile kosja . Esialgu oli Andres lombakale Sassile vastu, kuid Mareti lepliku loomuse tõttu saavutati lõpuks nõusolek. Peale Mareti lahkumist oli Maril taas suur töökoorem õlgadel. Indrek pandi kooli, kus ta saavutas huvi lugemise vastu. Salaja luges ta isegi õdede raamatuid, kuid nendes kirjutatu oli talle raskesti mõistetav. Üle kõige meeldis talle aga „paavsti“- raamat, mille ta õpetaja vennalt lugeda oli saanud. Samuti meeldis talle kuulata õdede vestlusi ja laulmist. Eriti aga Mareti laulu, sest tema hääl meenutas talle ema häält. Liisi hääl meenutas Pearu arvates Krõõda häält. Vana lese kirikumehe juures korteris olles tutvus ta mehe lapselapse Milliga (sama nimi oli Riia kassil). Tüdruk õpetas ta õigesti liha praadima. See jäi poisile hästi meelde ning valmistas edaspidi liha alati nii nagu tüdruk oli õpetanud. Metsast jalutamast tulles peatusid nad surnuaia juures. Indrek oli tüdrukust lummatud. Õhtul lasi ta poisil oma juukseid nuusutada ning tahtis ka, et poiss ta pehmeid juukseid katsuks kuid tüdruku ema tuli koju ning ta pidi voodisse tagasi jooksma . Järgmisel hommikul enne linna tagasi minekut õnnestus siiski Indrekul tüdruku juukseid puudutada. Milli juuste lõhn ja pehmus jäi talle igaveseks meelde. Milli saatis Indrekule linnast kaardi tekstiga „mäestuseks M“. Peales seda kui tüdruk oli linna naasnud hakkas Indrek taas hoolega õppima. Kolmandal aastal võeti ta kirjutaja juurde prooviks kirjutama. Andres ei suutnud otsustada, kas lubada poega kirjutaja juurde või mitte. Ta käis sel teemal Hundipalu Tiiduga rääkimas.
XXXVIII
Noor Andres oli nüüd 19, Ants 13, Liine 11, Tiiu 8 ja Kadri kuuene. Andres oli nii tugev, et leeris oli vaid üks poiss, kellega jõud enam-vähem võrdne oli. Ülejäänud olid Andrese jaoks könnid. Kolmandat aastat leeri jäänud Eedile see ütlemine ei meeldinud ning nende vahel toimus seetõttu kaklus. Peale seda said poisid hästi läbi. Ükskord oli Oru talu peremees hädas hobuse rautamisega. Nagu keegi jalast kinni võttis niikohe ka hobuse juurest minema lendas . Peale seda, kui Andres hobuse ära rautas ei esinenud seda probleemi enam kunagi. Andres sai seetõttu külas niiöelda kangelaseks. Andres oli tüdrukute seas populaarne , kuid ta ei hoolinud neis eriti. Ainult Kassiaru Maali meeldis talle. Tüdruk oli aga pirtsakas ja põlgas poissi riietuse pärast. Kui Andres talle üks kord ütles, et ta kunagi neiu mehe ära tapab ja on valmis ka selle eest Siberisse minema, sai tüdruk aru, et ta Andresele meeldib. Ka Ants oli külas au sees, kuid teistel põhjustel. Nimelt oli ta nupukas ja leidis alati kõigele huvitava lahenduse. Ükskord jäi ta karjas pilvi vahtides magama ning sai selle eest isalt kere peale. Mitu päeva ei saanud ta istuda. Kui ta aga ussilt hammustada sai lõikas ta hammustuse koha pussiga ära ning tegi ussile otsa peale. Ants algatas vähi püüdmise ning ehitas selle jaoks kahvad. Samuti püüdis ta konni nii nagu seda keegi teine ei teinud (korjas igasse sõrmevahesse ühe konna). Samuti nülgis ta konni elusalt. Igal suvel käis kirjutajagi koos Indrekuga Vargamäel vähke püüdmas. Tema lähenes kahvadele suure laulu ja tralliga, mistõttu jäid kahvad sageli tühjaks. Ta leiutas endale uudsed kahvad, mida sai eemalt nöörist tõmmata. Seekord tuli isegi köster vähipüüki vaatama. Kahvad jäid jõe põhja kinni ning kirjutaja sukeldus neile öösel jõkke järele. Jõe põhjas nägi ta kändu, mille juurikate taha olid kahvad kinni jäänud. Kahvalugu sai Vargamäel nii populaarseks, et keegi ei märganud enam Antsu konnade nülgimist. Nüüd muutus see tegevus talle ebameeldivaks ning tappis edaspidi konnad enne ära. Vana Andres arutles, kuidas küll känd jõe põhja sai. Ta rääkis sel teemal sauna-Madisega. Mees rääkis talle loo lepalaanest. Andres mõtles, et kui jõed puhtaks teha hakkaks vesi paremini voolama ning sood kuivaksid. Paraku arvas ta, et keegi naabritest talle appi ei tule ning mattis selle mõtte maha.
XXXIX
Oli suvi enne seda kui Andres kroonusse pidi minema. Pearu ujutas heinamaa veega üle. Noor Andres lubas seekord ise naabriga tegeleda. Ta läks koos Antsuga tammi lõhkuma. Esialgu üritasid nad läbirääkimiste teel edu saavutada, kuid siis võttis andres kavaluse appi. Ta lõhkus ära vaid endapoolse tammiosa, ülejäänu uhtus vesi ise minema. Andres pani Pearu sõnadega nii paika, et see ei julgenud enam uut tammi ehitada. Vana Andres üritas pojalt teada saada, kas ta peale kroonut Vargamäele tagasi tuleb või mitte. Otsest vastust ta oma küsimusele ei saanud. Indrekust ei olnud kindlasti Vargamäele tagasi tulijat, sest tema soovis linna edasi õppima minna. Ta käis isa käest selle jaoks laenu küsimas, kuid isa kinkis talle selle summa. Raha sai ta ka ühelt naiselt, kellel ta armastuskirju aitas kirjutada. Ta kasutas Maie aitamiseks kaarti, mille ta Millilt oli saanud. Kui Indrek valmistus ärasõiduks tuli ka ristiisa Hundipalu Tiit teda ära saatma . Mari muretses emalikult , kas pojal ikka süüa on ja riided kõlbavad. Andres viis venna rongijaama. Andrese enda ära saatmine oli palju rahvarohkem. Kohale toodi isegi sauna-Madis. Andres luges palveraamatut, näidates nii kui tähtis see sündmus tema jaoks oli. Kui ta poega ära saates taaskord küsis, kas poeg plaanib ka kodukohta tagasi tulla sai ta eitava vastuse. Noor Andres ütles:„Isa, sina isegi ei armasta Vargamäed, sul on ainult kahju oma töövaeva võõrastele jätta, see on kõik.“ Peale poja ära saatmist läks Andres kõrtsi, kuid see koht on tema arvates kõvasti muutunud. Kõrtsis on uued mehed, vähe on nende seas peremehi , saksatoas on uued noored mehed jne. Kõrtsis kohtub ta Pearuga. Koju sõites meenutas ta kuidas ta oli Krõõdaga Vargamäele tulnud. Kodus luges ta Piiblist Hiiobi lugu. Kui ta seda luges mõtles ta oma elu üle järele. Lõpuks kordas ta poja sõnu:“Sina oled seda teind ja minu ema tegi, ega muidu nii vara surnd, aga armastus ei tulnd, teda põle tänapäevani Vargamäel.“ Mari kuulas vaiba all ja nuttis. Alles siis kui mees magama hakkas minema märkas ta, et Mari oli kõike kuunun ning see oli talle südamesse läinud.