Tõde ja õigus I osa (12)

A.H. Tammsaare – „ Tõde ja õigus I „
See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Ühel õhtul, kui päike oli loojumas, läksid Vargamäe poole Andres Paas ning tema vastne naine Krõõt. Vargamäest sai nende uus kodu. Vargamäel oli hulganisti soid ning rabasid, üldse oli seal kuidagi vesine. Mäe Andres aga oli kange mees ning just eriti töös, sest selles ei andnud ta armu ei endale ega ka teistele. Vargamäe saunas elas Sauna – Madis oma eidega, kes oli suur lobamokk ning ei suutnud oma suud sugugi kinni pidada. Vargamäel oli kaks poolt: Eespere ning Tagapere . Tagaperel ehk Orul oli peremeheks Pearu Murakas , igavesti kange ja krutskeid täis mees nagu Andreski. Juba esimestel päevadel läksid mehed vaat et riidu, sest Pearu tahtis Andrest proovile panna, kui kange viimane ka on. Kui Pearu kõrtsist joobnuna tuli, oli ta peaaegu alati kuri ning seda said tunda nii tema saunaeide tütrest naine kui ka nende lapsed. Pearu ja Andrese esimese tüli algeks sai kraav , mille Andres lasi Sauna – Madisel Oru krundile kaevata, makstes ühe poole ise ning teise poole Pearu.
Esimeste nelipühade paiku toimus kohalike meeste vahel ka rammukatsumine, kus sai kõigile selgeks, et Mäe Andresele pole neist kellestki vastast. Kuna üksi ei tulnud Andres Krõõdaga Vargamäel toime, palkasid nad sulase Jussi ning tüdruku Mai.
Kui kätte jõudis heinaaeg, ootas Krõõt juba esimest last – tütart, kelle nimeks pandi Liisi. Järgmisel kevadel läks Mai ära ning uueks tüdrukuks sai Mari – koguaeg rõõmsameelne laululind, kes tööd mõistis teha vägagi hästi. Marile hakkas Juss üha rohkem huvi pakkuma vaatamata tema mitte kõige kenamale välimusele.
Kord lõhkus Pearu oma rukkipõllu eest ära tükikese aeda , mille tagajärjel pääsesid Eespere sead tema rukkisse. Suure karjumise peale läks Krõõt koos lapsega vaatama, mis toimub ning kohale jõudes hakkas ta oma heleda häälega sigu Pearu rukkist ära kutsuma. Ikka „kotsu-kotsu-kotsu, põssa-põssa-põssa“. See jäi Oru Pearule tema surmatunnini meelde.
Järgmine, mida Tagapere peremees tegi, oli see, et lasi Andrese hobused enda kapsapõllule. Järgmisel kevadel ootas Krõõt teist last – taaskord tüdrukut, nimeks sai ta Maret . Andres ei suutnud varjata oma pettumust ja nördimust, miks temal ei ole esimesed lapsed pojad nagu Pearul .
Sügiseks olid Eesperes valmis ka uued kambrid koos helevalgete laudpõrandatega. Nüüd oli käes aeg, mil Juss ja Mari abiellusid ning läksid Eespere sauna elama. Eespere karja hoidis Karja – Mart, keda Krõõt Matuks hüüdma hakkas, sest see ükskord oli Pearut kividega niimoodi pildunud, et viimasel sinised laigud ihul. Kui Pearu kraavis vett paisutas, siis oli just Matu see, kes käis iga kord tammi ära lõhkumas, ning seepärast ei saanudki need kaks kuidagi läbi. Matu ei olnud Pearuga kunagi kahekesi, temaga oli kaasas pere suur koer Valtu , kes oli poisile suureks abiks, sest temagi ei sallinud Oru peremeest . Valtule sai aga tema agarus saatuslikuks, kui Pearu ta maha lasi. Seda ei unustanud Matu ealeski. See, et Pearu koera maha lasknud oli, andis meestele põhjuse kohtult tõde ja õigust nõuda, seda tahtis eelkõige Eespere Andres. Jussi ja Mari abielu teise aasta algul sündis neil poeg, kelle nimeks sai Juku . Odrakülvi aegu ootas ka Krõõt oma kolmandat last, jällegi tütart, kes sai nimeks Anna. Pärast teise tütre sündi oli Andres endale öelnud, et kui ka kolmas laps on tütar, ei võta tema enam Vargamäed nii tõsiselt. Kuid kui Anna sündis, ei olnud Andrese tööhimu sugugi raugenud ning ta rabeles samasuguse hooga edasi.
Talvel läks Pearu oma sulase Jaagupiga riidu ning Jaagup lahkus pärast kohtuprotsessi Orult. Mõne aja pärast aga, kui Pearu oli pimedal õhtul kõrtsist vindisena koju hakanud tulema , peksti ta vaeseomaks . See oli Jaagupi kättemaks. Kui Andres poleks Pearut leidnud, oleks see vist oma elunatukese sinna jätnudki. Alles järgmise aasta sügiseks oli Oru peremees nii palju toibunud, et võttis jalad alla ning käis juba isegi saksatoas.
Jälle möödusid Vargamäel kuud ning kevade saabudes ootas Krõõt oma neljandat last – poega Andrest, keda sünnitades ta aga ise hinge heitis. Eespere Andrese elus oli see imelik hetk – ta oli õnnelik, et sündis poeg, kuid ei suutnud taluda, et poeg võttis emalt elu. Sel hetkel oli ta nõus, et Andres muudetaks tütreks ja ka kõik teised pojad, kes neil tulevikus sündima pidid samuti tütardeks, kui aga Krõõt võiks elama jääda. Sauna – Marigi ootas teist last Jussiga, neile sündis seekord tütar, kes sai nimeks Kata.
Pärast Krõõda surma pidi Mari imetama nii enda Katat kui ka väikest Andrest, sest Krõõt oli oma surmatunnil Marit palunud , et see asuks tema asemele Mäel perenaiseks. Krõõda surmaga hakkasid Andresel rasked päevad. Ümberkaudsed inimesed hakkasid talle uue naise võtmisest rääkima, kuid Andres ei otsinud uut naist, sest siiani oli ta ju ka Sauna – Mariga hakkama saanud. Jussile ei meeldinud, et tema Mari aina peres talitas ning oma koju ei jõudnudki. Saunaeit oma jutuga hirmutas Jussi, et ega Mari enam tema juurde sauna tulegi, vaid läheb Andresele uueks perenaiseks. Seda Andres sooviski, sest Mari oli oma inimene ja lastega tuli ta hästi toime, ka töö peale oli ta kärmas. Ükskord said Andres ja Pearu kõrtsileti ääres jälle kokku ning Pearu rääkis ka Andresele, mida kogu ümbruskond rääkivat ehk siis seda, et Andres olla Jussilt naise röövinud. See jutt ei meeldinud Andresele sugugi ning ta lõi Pearu kaks korda kõrtsi põrandale pikali , mispeale viimane ta jällegi kohtusse kaevata otsustas.
Ühel õhtul läks Juss Mäe peremeest kuuskede vahele luurama, puss kaasas. Kuna Andres oli joonud, otsustas Juss talle kallale minna ning Andrese õnneks tabas puss teda vaid ülespoole põlve. Marile aga Andres seda ei öelnud. (Alles pärast Jussi surma tunnistas ta Marile seda, mida viimane ka ise kahtlustanud oli, kui kevadel sealt lähedalt Jussi puss leiti.) Pärast Andresega juhtunut ei saanud Juss rahu. Tal oli kõik üle pea kasvanud ning ta otsustas oma elupäevad lõpetada. Ta oli kunagi nooremana jätnud järgi silmusega nööri, millega ta end juba siis oli tahtnud üles puua, kuid Mari palvel ta seda siiski ei teinud. Pärast seda kandiski ta nööri koguaeg pükste peal. See asendas tal ka rihma ning oli niiviisi käepärast võtta kui vaja peaks minema. Jussi surmas tundsid end süüdi nii Mari kui ka Andres. Juss maeti küll surnuaia taha, kuid kuna kirikuõpetaja ei tulnud tema hauale laulma, tegi seda Andres ise. See mõjus Marisse iseäralikult.
Kui mõne päeva möödudes Eespere peremees küsis, kas Mari tahab Vargamäelt lahkuda, ei vastanud viimane midagi ning jäi seega Mäel perenaiseks. Andres ja Mari läksid õpetaja juurde alles siis, kui Mari ootas nende esimest last. Pulmapidu oli väike. Kutsutud olid vaid lähemad tuttavad, kuigi ka kontvõõraid saabus üksjagu. Teiste seas ka Laulu – Lullu , kes krõbistas klaasi süüa nagu jääd, väänas aruheinu keresse nagu mõni mäletseja ja valas pudeli õlut endale kurgust alla, ilma et oleks kordagi neelatanud. Laulu – Lullu laulud aga polnud alati just kõige meeldivamad kuulata, kui siis ainult nooremate poiste hulgas tekitasid need palju naeru ja elevust. Kuna Oru Pearu ei saanud ilma Andresega kemplemata kuidagi elatud , lasi ta Lullul Jussist, Marist ja Andresest ühe laulu teha, mida aga Eespere peremees pulmas kuulda ei tohtinud. Andresele oli aga poiste naermine tundunud kahtlane ning kui teda ennast ei lubatud kuulama, siis saatis ta enese asemel kellegi teise, keda ei teatud karta , ja see avaldas värskele peiule laulu sisu. Teada saades , sai Andres tulivihaseks ning lasi kohe poisid minema saata. Marile ei tahtnud ta aga põhjust öelda, miks ta poisid oli ära ajanud. Kuid Mari pinnis nii kaua, kui ikkagi teada sai, milles asi seisnes.
Ühel hommikul leidis Mari aidast kirstukapist lauluraamatu vahelt paberilehe selle sama Lullu laulu sõnadega. Oma mehele otsustas ta seda aga mitte mingil juhul näidata. Kuid tal tuli seda siiski teha, sest Andres oli teada saanud, et see laul olla Marile toimetatud. Alguses ajas Mari küll vastu, kuid lõpuks andis ta siiski järele ning Andres sai seda laulu lugeda. Kui Mäe peremees aga teada sai, et kogu laulu sisu kohta kandis keelt nende saunaeit, ei olnud Andrese vihal piire ning ta lubas Sauna – Madise ühes oma eidega Vargamäelt minema kihutada, kui see oma naise suud pidada ei oska. Pärast seda andis Madis oma eidele tubli nahatäie, et viimane teaks , mis teda edaspidi ees ootab, kui ta veel keelt lõksutama peaks.
Varsti sündiski Maril nääpsuke poeg, kes sai nimeks Indrek. Andrese üks soov oli siiski täitunud: Vargamäele tulles oli ta lapsi tahtnud ja neist polnud õnneks puudu.
Aastate möödudes olid Andrese ja Krõõda lapsed juba suureks sirgunud ning Pearu pojad Joosep ja Karla samuti. Vargamäe lapsed said omavhel hästi läbi, hoolimata vanemate vihavaenust. Andrese ja Mari esimene poeg oli juba mõni kuu üle nelja aasta vana, kui sündis järgmine poeg – Ants. Varrud otsustati pidada koos nelipühadega ning Eespere ei hoidnud millegagi tagasi, kõike oli küll. Kutsutud oli isegi Oru Pearu ühes kõigi teiste Tagapere elanikega, sest paar viimast aastat olid Vargamäe peremehed rahulikult läbi saanud, ning veel palju teist rahvast.
Järgmine talv oli õnnetu kogu Kõrvenurgale, sest järjest hakkasid lapsed põdema rasket haigust. Kõigepealt surid Kassiaru Jaska kaks last, seejärel veel nende kaks last – kaksikud poisid -, ning veel kaks väikest inimest maeti surnuaiale. Ainult pooleaastane Maali jäi Kassiaru Jaska ja tema Matildele alles. Edasi hakkas haigus hoogu võtma nendes peredes, kes olid käinud Kassiarul kahe esimese lapse matustel: Orul, Hundipalus, Ämmasool ja Raval. Orul suri kaks last, Hundipalul samuti kaks. Vaid Vargamäe Andrese lapsed olid siiani veel puutumata jäänud, kuid mitte kauaks . Peagi oli kord ka tema laste käes: esiteks surid Jussi ja Mari lapsed Juku ja Kata ning siis Krõõda kolmas tütar Anni. Ka nüüd luges ja laulis Andres lastele ise. Pärast laastavat haigust oli surnuaial pühapäeviti rohkem inimesi kui kunagi enne. Eesperre võeti uus tüdruk Leeni ning sulaseks Jaagup. Jaagupile meeldis Põlluotsa Roosi ning tema pärast hakkas poiss ka pilli mängima. Jaagup käis vahel õhtuti Roosi juures, kuid pidi seda tegema väga ettevaatlikult, et teised poisid, kes samuti tüdruku juures käisid, sellest teada ei saaks.
Leeni lahkus Vargamäelt ning uueks tüdrukuks tuli Miina . Juhtuski ükskord, et poisid Jaagupit varitsenud, kui ta Põlluotsa Roosile külla läks, ning peksid ta vaeseomaks. Kuidagi suutis Jaagup siiski Vargamäele roomata ning Miina aitas koos Mariga ta tüdruku asemele pikali. Miina põetas Jaagupit ning kui viimane hakkas tervenema, puges Miina poisi kõrvale voodisse. Aja möödudes märkaski Mari, et Miinaga pole kõik korras ning sai teada, et see Jaagupi last ootab. Jaagup aga võeti kroonuteenistusse, kust ta varsti tänu mitmetele „vahenditele“ jälle koju lasti. Selle aja peale oli Miinal laps käes – poeg. Pärast kroonust „äralubamist“ hakkaski Jaagup Miina ja lapsega koos elama Miina lapsepõlvekodus, sest viiasel oli ema hiljuti ära surnud.
Vargamäe Andrese pojad Andres ja Indrek olid erinevad nii oma väliumselt kui ka loomult. Kuna Andres oli suurem ja tugevam, siis tegi ta nii mõnigi kord endast väiksemale Indrekule oma tahtmist selgeks rusikate või kepilöökidega. Eespere Liisi ja Tagapere Joosep olid kindlasti otsustanud pulmad teha ning seejärel Vargamäelt igaveseks lahkuda. Nad kohtusid esialgu salaja ning tundus, et nende vastu oli vaid Eespere koer Pollo, keda Joosepil ei õnnestunud kuidagi ära meelitada. Siis otsustasid Liisi ja Joosep koera vagaseks teha. Seepeale võeti Mäele uus koer, kuid ka see ei leppinud poisiga ning käis juba varakult Oru akende all häda tegemas nagu teaks, mis kahe naaberpere vahel toimub.
Kui Andres oli kasvanud piisavalt suureks, oli ta töödes juba mehe eest väljas ning Indrekul hakkas seega karjasepõli. Maril ja Andresel sündis veelgi lapsi: Liine, Tiiu ja Kadri . Sügisel pidi Joosep kroonusse minema, kuid tegi nagu Liisi ütles: võttis numbri pahema käega ning pääseski seekord teenistusse minemisest.
Jõuluajal tuli naabrimeestel jälle üks kohtutee ette võtta: nimelt puudutas see Oru koera Valtut, kes käis jõuluõhtul Eesperes liha ning vorstide kallal, ja selle eest sai ta Andreselt kõva nahatäie.
Kõigil teistel Kõrvenurga elanikel oli juba ammu teada, mis Joosepi ja Liisi vahel toimus. Ainukesena polnud sellest teadlik Eespere Andres, kes kuulis seda esimest korda alles kõrtsileti ääres Pearult. See vestlus Oru peremehega sütitas Andreses viha, sest tema eest oldi kõike varjatud. Andres ei leppinud Liisi ja Joosepi pulmadega ning ta ei tunnistanud Liisit enam oma tütreks, ajades ta kodust ära.
Kui Liisi ja Joosep Vargamäelt lahkusid, oli neil oma esimene laps juba käes, kelleks oli poeg. Tütre lahkudes muutus aga Andrese meel härdaks ning ta ei saanud lasta enda ja Krõõda esimesel lapsel kodust nõnda lahkuda, et tal polnud mingit kaasavara . Andres rääkis Marile, mida ja kui palju anda, sest teda ennast polnud tütart ärasaatmas. Liisi ja Joosepi lahkumisega Vargamäelt algas seal nagu mingisugune lagunemine : noored kadusid isakodust üksteise järel. Maret oli leidnud endale mehe. Nagu ta ise väitis, oli see ainus, kes teda naiseks tahtis. Selleks meheks oli üks tisler kiriku juurest ning tema parema jalaga polnud kõik korras, sest ta lonkas seda. Jällegi oli Andres pulmade vastu, kuid ainult alguses, sest Maret suutis isale nii palju mõju avaldada, et see viimaks väimehega siiski leppima pidi. Indrek jäi veel kolmandakski aastaks köstri juurde, sest poja linna kooli saatmiseks ei olnud Andresel lihtsalt piisavalt raha. Kuid peagi oli vallakirjutal vaja igapäevaseks tööks abilist ning siis sai Indrek selle koha endale.
Aega möödus ning lõpuks jõudis kätte aeg, mil noor Andres pidi minema kroonuteenistusse. Vargamäe peremehe süda valutas sellepärast, et ta ei teadnud , kas poeg pärast kroonut isakoju tagasi tuleb või mitte. Enne Andrest aga lahkus Vargamäelt veel Indrek, kes läks linna ning temagi lahkudes ei arvatud, et ta kunagi sinna tagasipöörduda võiks. Andrese lahkumise auks korraldati uhke söömaaeg, eelkõige ümberkaudsetele meestele, sest naistel polnud kroonusse minekuga erilist pistmist. Noore Andrese viis vallamajja Mäe peremees ise ning vankriga vallamaja poole sõites oli neil veel nii mõndagi rääkida. Pärast noore Andrese ärasaatmist ei läinud Tagapere peremees kohe koju, vaid põikas korraks ka kõrtsi sisse. Kuid Andresele tundus, et isegi kõrts pole enam endine koht: ei armasta saksatoas enam istuda Oru Pearu ega ka Kassiaru Jaska ning mehedki kõrtsileti ääres pole enam endised . Nüüd tundus Mäe peremehele, et kõrtsis ei istugi enam peamiselt ümberkaudsed peremehed, vaid hoopis sulased, turbavõtjad, puulõikajad ning mõisapoisid. Ka riielda ei mõistnud mehed enam nagu vanasti. Paremad ajad olid Vargamäel ja selle ümbruses möödas. Nüüd hakkas Andres sagedasti öösiti piiblit lugema, eriti Hiiobi lugu, sest und polnud ning ta püüdis leida vähemalt pühakirjast seda tõde ja õigust, mida tal elus nii vähe õnnestus kohata.