"Kodanikud, huvid ja demokraatia" (0)

Tallinna Vanalinna Täiskasvanute Gümnaasium
KODANIKUD, HUVID JA DEMOKRAATIA
Koostaja:
Klass: 12 klass, ekstern
Tallinn 2015

Sisukord

Sissejuhatus 3
1.Demokraatia kui rahva võim 4
1.1Otsene ja esindusdemokraatia 4
1.2Osalus- ja elitaardemokraatia 5
2.Vabad valimised 6
2.1Valimiste funktsioonid 6
2.2Vabade valimiste põhimõtted 7
2.2.1Valimistel on vaba konkurents 8
2.2.2Valimised on ühetaolised ehk võrdsed 8
3.Peamised valimissüsteemid 8
3.1Majoritaarne valimissüsteem 9
3.2Proportsionaalne valimissüsteem 10
3.3Eesti valimissüsteem 10
3.4Hübriidsed valimissüsteemid 11
4.Valimiskäitumine ja valimistulemus 11
4.1Riigi ülesanded valimiste läbiviimisel 11
4.2Mis mõjutab valijate käitumist? 12
4.3Hääletamine ja valimistulemused 14
5. Erakonnad tänapäeva poliitikas 15
5.1Miks on erakondi vaja? 16
5.2Parteide kohanemine ühiskonna arenguga 16
5.3Eesti erakondade asetus vasak- parempoolsuse skaalal 17
6.Survegrupid ja sotsiaalsed liikumised kui huvide vahendajad 18
6.1Survegrupi ja erakonna erinevused 18
6.2Survegruppide liigid 18
6.3Survegrupid poliitika mõjutajatena 19
6.4Sotsiaalsed liikumised 20
7. Sidususe mehhanismid – poliitiline kultuur ja kodakondsus 22
7.1Poliitilise kultuuri olemus ja koostisosad 22
7.2Mis mõjutab poliitilise kultuuri arengut? 23
7.3Kultuuri õppimine ehk sotsialiseerumine 24
7.4Kodakondsus poliitilise identiteedi tegurina 25
Kokkuvõte 27
Kasutatud kirjandus 29

Sissejuhatus

Oma pika arengu vältel on demokraatlik valitsemine oluliselt muutunud. Teisenenud on sotsiaalne keskkond, kus poliitikat tehakse, muutunud on ühiskonna kihitus ja põhiväärtused.
Klassikalisele valijate suhtlemisele oma rahvasaadikuga on tänapäeval lisandunud mitmeid poliitika mõjutamise kanaleid . Uusimad neist on seotud e-demokraatiaga – nii saab interneti vahendusel jälgida parlamendi istungeid, suhelda poliitikutega, avaldada arvamust seaduseelnõude kohta ja hääletada. Samas on endiselt olulised poliitiliste huvide traditsioonilised vahendajad – erakonnad ja survegrupid. Valimised on jätkuvalt demokraatliku valitsemise kõige olulisem poliitikasündmus.

Demokraatia kui rahva võim

Demokraatia tähendab otsetõlkes rahva võimu. Paraku jääb see tõlgendus liialt ebamääraseks. Parema iseloomustuse on andnud Abraham Lincoln, kelle sõnul on demokraatia rahva valitsemine, mida teostab rahvas enese huvides ( government of the people by the people and for the people). Lincolni sõnad rõhutavad kolme olulist joont. Esiteks, rahva valitsus osundab, et kõigil on juurdepääs poliitikale. Teiseks, võimu teostamine rahva poolt rõhutab avalikkuse kaasatust otsustamisse. Kolmandaks, valitsemine rahva heaks tähendab, et otsused peavad lähtuma avalikest, mitte kildkondlikest huvidest.

Otsene ja esindusdemokraatia

Otsene ehk vahetu demokraatia oli iseloomulik Antiik- Kreekale , kus vabad Ateena linnakodanikud otsustasid avaliku elu küsimusi vahetult, rahvakoosolekul. Ajalooliste juurte tõttu nimetatakse otsest demokraatiat ka klassikaliseks demokraatiaks. Tänapäeval leiab otsest demokraatiat põhiliselt kohalikus omavalitsuses, kus rahva vahetu kaasamine poliitikasse on lihtsam. Riigi tasandil on otsese demokraatia teostamise peamine viis referendum ehk rahvahääletus . Viimastel aastakümnetel on referendumite korraldamine sagenenud, mis näitab, et vahetu demokraatia pole oma rolli tänapäevalgi minetanud.
Nüüdisdemokraatia peamine vorm on siiski esindus- ehk vahendatud demokraatia. Kuna see kujunes koos liberalismi levikuga, kasutatakse sünonüümina ka mõistet liberaalne demokraatia. Esindusdemokraatia tuumaks on esindajate valimine, kes rahva nimel võimu teostavad. Kodanikkond (rahvas) ise ei osale vahetult ja alaliselt otsustamises, ta on oma õigused delegeerinud saadikutele. Seega piirdub rahva osavõtt valitsemisest hääletamisega teatud aja järel toimuvatel valimistel.
Esindusdemokraatia põhiküsimus on see, kuidas hoida usaldusväärset ja toimivat sidet valijate ning valitute ( rahvasaadikute ) vahel. Selleks ühendavaks seoseks on mandaat – saadikule antud volitus esindada ja kaitsta valijate huve. Ühest küljest tähendab mandaat saadiku kohustust arvestada otsuste tegemisel inimestega, kes ta saadikuks valisid. Teisest küljest annab mandaat saadikule või erakonnale õiguse tegutseda ning oma valimisprogrammi ellu viia. Valitsusparteid väidavad reforme tehes sageli, et kuna kodanikud valimistel nende poolt hääletasid, andsid nad sellega poliitikutele mandaadi, st kiitsid heaks just niisuguse poliitika. Kokkuvõtvalt võib öelda, et mandaat reguleerib valitute ja valijate vahelisi suhteid ning piirab valitute tegutsemist . Demokraatlik poliitiline kultuur nõuab, et saadik käituks mandaadile vastavalt.

Osalus- ja elitaardemokraatia

Rahva kaasatust võimu teostamisse saab analüüsida ka osalus- ja elitaardemokraatia vaatevinklist. Osalusdemokraatiat iseloomustab kodanikkonna pidev ja mitmekülgne kaasatus poliitikasse. Seega on osalusdemokraatia justkui otsese demokraatia täiuslikum variant. Kui otsese demokraatia puhul seisneb rahva roll ainult poolt- või vastuhääletamises, siis osalusdemokraatia puhul on kodanikel võimalus osaleda ka küsimuste arutamisel ja otsuste vormimisel. Osalusdemokraatia ei tähenda ainult ühekordseid massiaktsioone või kampaaniaid. Siia kuulub ka mitmesuguste kodanikefoorumite, ümarlaudade ja võrgustike tegevus.
Osalusdemokraatia on kindlamini juurdunud seal, kus on traditsiooniliselt tugev kohalik omavalitsus (Skandinaavias) või kohalik kodanikualgatus ja ühistegevus (USA-s).
Internet lisab võimalusi osalusdemokraatia arendamiseks ka laiemalt kui ainult ühe kooskonna või omavalitsuse tasandil. Moodsad tehnoloogilised lahendused võimaldavad kodanikel ametiasutuste ja poliitikutega vahetult suhelda. Samas näib, et internetile pandi liiga suuri lootusi, sest rahva poliitiline aktiivsus pole e-demokraatia tõttu märgatavalt tõusnud.
Elitaardemokraatia keskpunkti moodustab huvide esindamise ja mandaadi valdamise põhimõte. Võib öelda, et elitaardemokraatia on esindusdemokraatia suund. Elitaardemokraatia ei tähenda ei rahva huvide eiramist ega eliidi vastandamist kodanikkonnale. Pigem püüab see ümber lükata idealiseeritud ettekujutust demokraatiast kui üleüldisest õnnest ja harmooniast. Ka demokraatlikus poliitikas valitseb konkurents huvide elluviimise ja võimule saamise nimel. Võimule saab vähemus (eliit), kuid demokraatlikku eliiti iseloomustab just oskus arvestada enamuse (rahva) huvidega, vaagida neid ja olulisemaid ellu viia.
Elitaardemokraatia ei tähenda, et kui poliitik on kord rahvalt mandaadi saanud, siis sellega on talle antud ka täielik otsustamis- ja tegevusvabadus. Need, kes väidavad, et valijad ärgu segagu, sest nad „ei saa nagunii millestki aru”, pole kindlasti demokraadid .

Vabad valimised

Valimiste funktsioonid

Valimisi peetakse demokraatliku ühiskonnakorralduse üheks põhitunnuseks, selle järgi antakse esimene hinnang režiimi demokraatlikkusele. Ajalooliselt on võitlus demokraatia eest seotud just valimisõiguse kättevõitmise ning laiendamisega.
Valimiste peamine funktsioon on tagada võimu regulaarne ja seaduspärane vahetumine . Kuna valimised toimuvad korrapäraselt teatud ajavahemiku möödudes, siis nimetatakse neid korralisteks. Parlament ja kohalikud volikogud valitakse tavaliselt iga nelja, president iga 4–6 aasta tagant. Valimised võivad leida aset ka sagedamini, aga ainult põhiseadusega määratud viisil. Selliseid valimisi nimetatakse erakorralisteks. Erakorraliste valmiste tüüpiline põhjus on parlamendi laialisaatmine. Valimiste ärajäämine või edasilükkamine ilma mõjuva põhjuseta (nt sõda) hoiatab , et riik on demokraatlikult arenguteelt kõrvale kaldumas.
Valimistulemused määravad, millised parteid ja isikud kuuluvad poliitilistesse otsustuskogudesse; kes arutavad valijate nõudmisi ning võtavad vastu seadusi. Seega on valimiste teine funktsioon – vahendada võimudele kodanike nõudmisi.
Valimised on ka rahva usalduse heaks indikaatoriks. Madal osalusprotsent tunnistab , et riigivõimu legitiimsus tervikuna on madal, valitsuspartei lüüasaamine näitab aga kodanike eitavat suhtumist senisesse poliitilisse liini. Suhteliselt kõrge ja stabiilne osalus valimistel annab tunnistust ka demokraatia kindlusest. Näiteks osaleb Lääne- ja Põhja-Euroopas valimistel tavaliselt umbes kolmveerand hääleõiguslikest kodanikest, noortes Ida-Euroopa demokraatiates aga oluliselt vähem. Erakordsetes oludes võib osalus tõusta korraks väga kõrgele . Nii käis Gruusias 2004. aasta jaanuaris toimunud erakorralistel presidendivalimistel hääletamas 83 protsenti kodanikest, mõned kuud varem aset leidnud korralistel parlamendivalimistel aga vaid 61 protsenti.
Valimistel on ka hariv funktsioon, kuna kampaaniaperioodil tarbivad inimesed rohkem poliitilist teavet, viivad end kurssi oma kodanikuõiguste ning erakondade vaadetega. Mõnede politoloogide arvates pole see funktsioon tänapäeval küll enam nii oluline, sest infoühiskonnas on uudistetarbimine niigi enamiku inimeste harjumuspärane tegevus, samuti tehakse poliitilist reklaami pea pidevalt.

Vabade valimiste põhimõtted

Valimisi hinnatakse eeskätt selle järgi, kas nad on demokraatlikud või mitte. Mittedemokraatlikud valimised võivad toimuda totalitaarses riigis, kus kogu poliitilist elu kontrollib ainupartei ja järelikult on ka valimised vaid n-ö poliitiline tsirkus . Demokraatlike valimiste eelduseks on vaba ühiskond, seepärast nimetatakse demokraatlikke valimisi ka vabadeks valimisteks.
Valimised on vabad, kui valimiste korraldamisel ning valimisõiguse andmisel nad järgitakse teatud põhimõtteid. Reeglid tähendavad paraku ka teatud piiranguid.
Demokraatia arenedes on hääleõigus üha laienenud . 19. sajandil oli see ainult valgenahaliste majanduslikult kindlustatud kirjaoskajate meeskodanike privileeg , 21. sajandil omavad hääleõigust pea kõik täiskasvanud elanikud, v.a. kriminaalkaristust kandvad ja teovõimetud isikud. Enam ei rakendata inimõigusi rikkuvaid piiranguid, mis tuleneksid soost, usust või rassist .
Varanduslik piirang oli iseloomulik 19. sajandi Euroopas. Selle kehtestamist põhjendati vajadusega saada riiki valitsema vastutustundlikud inimesed. Leiti, et riigimees, kel isiklikku vara kaotamise ohtu pole, võib ka riigi rahaga mõtlematult ringi käia ning kriisi korral lihtsalt „jalga lasta”. Valimisõigus puudus tollal ka vaestel , kes hoolekandest abi said. Nüüdisajal ei määra inimese valimisõigust tema rahakoti paksus ega saadavad sotsiaaltoetused. Saadikute vastutustunnet ning täpsust rahaasjades peetakse siiski endiselt tähtsaks. Seetõttu peab saadik esitama iga-aastase majanduslike huvide deklaratsiooni, kus on kirjas tema vara, väärtpaberid, tulud ja makstud maksud .
Arusaam demokraatiast kui rahva oma valitsusest on tinginud kodakondsuspiirangu. Kõnealuse seisukoha järgi peab valimisõigus olema vaid antud kogukonda kuuluvatel inimestel. Kohalikul tasandil loetakse kogukonna liikmeteks kõik vastava paikkonna alalised elanikud; kas nad on riigi kodakondsed või mitte, pole kohaliku elu korraldamisel väga oluline.
Parlamendivalimistel on aga kodakondsuse nõue endiselt jõus. Parlamendi- ja presidendivalimistel võib hääletada ka kodanik, kes ei ela oma kodakondsusmaa territooriumil. Näiteks Eestis elavad Vene Föderatsiooni kodanikud saavad osaleda Venemaa Riigiduuma ja Venemaa presidendi valimistel.
Euroopa Liit on kodakondsuspiirangut oluliselt leevendanud. Igal Euroopa Liidu kodanikul on õigus seada oma kandidatuur üles mõne teise liikmesriigi kohalikel valimistel ja osaleda valimistel hääletajana. Ka europarlamenti võib kandideerida, omades ükskõik millise EL-i liikmesmaa kodakondsust. Paraku kasutatakse neid õigusi harva, sest kandidaatide ülesseadmist juhivad erakonnad, mistõttu kuulumine erakonda on tähtsamgi kui kodakondsus.
Kõige püsivamad on olnud valija vanusega seotud nõuded. Vanuspiirang kehtib nii hääleõiguse (aktiivse valimisõiguse) kui ka kandideerimisõiguse (passiivse valimisõiguse) puhul. Enamikus riikides võib hääletada alates 18. eluaastast, kandideerimise vanuspiirid on erinevad. Eesti põhiseadus lubab kohalikku volikokku kandideerida 18-aastaselt, Riigikokku ja europarlamenti 21-aastaselt ning presidendi kohale 40- aastaselt.

Valimistel on vaba konkurents

Konkurents ja õigus teha oma valik sõltumatult kuuluvad avatud ühiskonna kõikide valdkondade juurde. Valimiste korraldamisel tähendab see vabadust kandideerida ning hääletada oma isiklike veendumuste järgi, kartmata survet või tagakiusamist. Hääletajat ei tohi bülletääni täitmisel mõjutada. Reeglid ei luba isegi pereliikmetel valimiskabiinis aru pidada, niisugused vaidlused peavad olema selleks hetkeks juba vaieldud. Valimiste päeval on keelatud igasugune valimispropaganda, valijate hirmutamine või meelitamine.
Kandidaatide ülesseadmise õigus on igal legaalselt tegutseval parteil , kodanik võib ka iseenda kandidatuuri esitada. Iga erakond otsustab, kui palju kandidaate, keda ja millistes valimisringkondades ta üles seab. Riikliku valimiskomisjoni ülesandeks on ainult kontrollida esitatud dokumentide vastavust seaduse nõuetele. Tavaliselt tegutseb riigis 4–5 tugevat erakonda ja hulk pisiparteisid, mis loobki konkurentsi erakondade vahel. Erinevalt mittedemokraatlikest valimistest konkureerib siin ühele saadikukohale mitu erinevate vaadetega kandidaati . 1999. aasta Riigikogu valimistel kandideeris ühele kohale 19 inimest, 2002. aasta kohalike volikogude valimistel võistles ühe saadikukoha pärast keskmiselt 5 kandidaati.

Valimised on ühetaolised ehk võrdsed

Valmiskampaaniaga saab hääletajate eelistusi mõjutada, seepärast on oluline tagada kõigile kandideerivatele parteidele ja üksikkandidaatidele võimalikult võrdsed tingimused oma vaadete propageerimiseks. Selleks reguleeritakse õigusaktidega valimispropaganda tegemist ja valimiskampaania rahastamist. Avalik- õiguslikes tele- ja raadiokanalites antakse kõigile kandidaatidele võrdselt tasuta eetriaega. Lisaks võivad nad reklaamiaega ja -pinda ka juurde osta, mis loob ebavõrdsuse jõukamate ja vaesemate vahel. Riigi ülesandeks ongi jälgida, et need erinevused poleks sedavõrd suured, et mõjutavad valimistulemusi. Levinuim riikliku sekkumise viis on rahaliste annetuste ja kampaaniakulude ülempiiri kehtestamine.
Valimiste ühetaolisus seisneb ka selles, et kõik hääled on kaalult ühetaolised ning igal valijal on ainult üks hääl (v.a mõned spetsiifilised valimissüsteemid). Et valimised on salajased ning bülletäänid anonüümsed, pole võimalik häälte lugemisel pidada presidendi eelistust tähtsamaks juuksuri või pensionäri omast.
Vabade valimiste kirjeldatud põhimõtted kehtivad ühtviisi kõigis demokraatlikes riikides, lahknevusi esineb vaid rakendussätetes. Näiteks kehtib kohalikel valimistel kõikjal paiksustsensus, aga kui mitu aastat peab isik valimisõiguse omandamiseks antud paikkonnas elama, määrab juba riigi valimisseadus.

Peamised valimissüsteemid

Valimissüsteemi peaksid tundma nii hääletajad kui kandideerijad. Hääletajad suudavad sel juhul paremini mõista, miks just üks või teine inimene valituks osutub, kandidaadid ja erakonnad saavad aga oskuslikumalt planeerida oma kampaaniat. Valimissüsteemi hea tundmine võib märgatavalt suurendada partei valimisedu. Lisaks mõjutab valimissüsteem ka valimiste tulemust, näiteks seda, kui mitu erakonda tavaliselt valitsuse moodustab.

Majoritaarne valimissüsteem

Majoritaarne ehk enamusvalimiste süsteem on kõige vanem, seda rakendati Inglismaal juba enam kui 500 aastat tagasi. Tänapäeval kehtib see ka mitmetes endistes Briti asumaades – Uus- Meremaal , Indias, USA-s ja Kanadas.
Enamusvalimiste süsteemis moodustatakse ühemandaadilised valimisringkonnad. See tähendab, et igast ringkonnast pääseb parlamenti üks saadik. Ühes ringkonnas kandideerib tavaliselt 4–6 inimest, kes esindavad erinevaid parteisid, valituks osutub igas ringkonnas vaid üks kandidaat – see, kes kogub kõige rohkem hääli, st saab enamuse. Majoritaarse süsteemi puhul on tähtis tulla esimeseks, sest teine ja kolmas koht ei anna midagi. Just seepärast iseloomustatakse lihthäälteenamuse süsteemi väljenditega võitja saab kõik (ingl winner takes all).
Majoritaarsete parlamendivalimiste puhul kehtib tavaliselt lihthäälteenamuse põhimõte, st et saadikukoha võitjal on lihtsalt rohkem hääli kui teistel kandidaatidel. Majoritaarsete presidendivalimiste puhul (aga ka näiteks Prantsusmaa parlamendivalimistel) rakendatakse absoluutse häälteenamuse nõuet. Nagu nimetus ütleb, tuleb valimisvõiduks koguda häälte absoluutne enamus ehk 50 protsenti pluss üks hääl. Kui ükski kandidaat nii palju hääli ei saa, korraldatakse valimiste teine voor. Teise vooru pääsevad vaid suurema toetuse kogunud isikud ja seal piisab võiduks lihthäälteenamusest. Kahe valimisvooru korraldamine on kulukas ja töömahukas, seetõttu rakendataksegi absoluutenamuse süsteemi peamiselt presidendivalimistel.
Majoritaarse süsteemi peamine pluss on selle selgus ja lihtsus. Igaühele on arusaadav, kes ja kuidas parlamenti pääseb. Teisalt pole see süsteem vaba ka puudustest. Näiteks annab see eeliseid juhtivatele suurparteidele ning diskrimineerib väiksemaid. Suurparteidel on parlamendis rohkem kohti, kui neile valijaskonna üldise toetuse põhjal peaks kuuluma . Väiksemad erakonnad, keda võib toetada koguni kuni kümnendik valijaist, saavad majoritaarses süsteemis väga vähe kohti.
Teiseks probleemiks lihthäälteenamuse puhul on kaotsiläinud hääled. Kujutlegem, et Suurbritannias osutub ühest ringkonnast valituks konservatiivide partei kandidaat. Nende valijate hääled, kes eelistasid teiste erakondade kandidaate, lähevad aga „raisku”, neid ei kanta kellelegi üle ega võeta mingil muul kombel arvesse. Kas aga tooride partei liige hakkab saadikuna seisma ka leiboristidest valijate huvide eest, sõltub tema isiklikest tõekspidamistest.
Niisiis ei peegelda lihthäälteenamuse printsiibil valitud parlament päris täpselt valijaskonna eelistusi.

Proportsionaalne valimissüsteem

Proportsionaalne valimissüsteem on laialt levinud. Seda peetakse õiglasemaks, kuid kahjuks on proportsionaalne süsteem seetõttu ka keerukam kui enamusvalimiste oma.
Proportsionaalne süsteem jagab saadikukohad parteide vahel proportsionaalselt ehk võrdeliselt neile antud häältega. See tähendaks, et partei, mis kogus 7 protsenti valijate häältest, omandab 100-kohalises parlamendis 7 kohta. Tegelikkuses on häältejagamine keerulisem ning valimisseadusega on võimalik seda võrdelisust muuta, kas siis soodsamaks suur- või väikeparteidele.
Proportsionaalse süsteemi teiseks tunnuseks on mitmemandaadilised valimisringkonnad. Äärmuslikul juhul moodustab kogu riik vaid ühe ringkonna, tavalisem on teatud hulk 5–15-mandaadilisi valimisringkondi. Näiteks Eesti on europarlamendi valimistel üks valimisringkond, Riigikogu valimised viiakse aga läbi 12 ringkonnas.
Proportsionaalse valimissüsteemi kolmas tunnus seisneb selles, et kandidaadid seatakse üles erakonna valimisnimekirjas. Seega tuleb valijal eelistada pigem üht või teist erakondlikku programmi kui üht või teist isikut. Mõnedes riikides (nt Hollandis) saabki hääletada vaid nimekirja (st erakonna), mitte aga konkreetse isiku poolt.
Nimekirju võib koostada kahe põhimõtte alusel. Avatud nimekirja puhul reastatakse kandidaadid pärast häälte lugemist ümber: suurema toetuse kogunud kandidaat tõuseb nimekirjas ettepoole . Seega sõltub pääs parlamenti valijate toetusest . Suletud nimekirja puhul uut pingerida ei moodustata; kodanike tahe mõjutab vaid seda, mitu inimest ühest nimekirjast parlamenti pääseb. Kes need personaalselt on, sõltub erakonna otsusest , st sellest, kelle on partei paigutanud nimekirja etteotsa .
Proportsionaalse süsteemi peamiseks puuduseks on häältelugemise keerukus ning erakondade suur mõju valimistulemustele, eriti suletud nimekirjade puhul. Näiteks võib parlamenti pääseda inimene, kelle poolt on hääletanud vaid sadakond valijat. Süsteemi niisuguste vigade vastu kehtestatakse sageli teatav häälte alampiir, mille kandidaat peab saavutama.
Kritiseeritakse sedagi, et valimisnimekirjade ning häälte ülekandmise tõttu kipub hajuma saadiku isiklik vastutus, mida asendab üldsõnaline erakondlik positsioon. Teisest küljest ei lähe tänu ülekandmisele hääled kaduma nagu majoritaarse süsteemi puhul. Lisaks sellele nimetatakse proportsionaalse süsteemi plussina parteide võrdsemaid šansse saada parlamendis esindatud. See on eriti oluline noores demokraatias, kus erakondi on palju ning nad esindavad oluliselt erinevaid sotsiaalseid huve. Tervikuna tagab proportsionaalne valimissüsteem pluralismi valitsemises paremini, mis ilmselt ongi üks selle laialdase leviku põhjusi.

Eesti valimissüsteem

Proportsionaalset valimissüsteemi kasutatakse Eestis nii europarlamendi, Riigikogu kui ka volikogude valimistel. Tüüpiliselt proportsionaalsele süsteemile moodustatakse mitmemandaadilised valimisringkonnad, millele eraldatud mandaatide arv tuleneb hääleõiguslike kodanike arvust ringkonnas. Kus on rohkem valijaid, seal on ka rohkem mandaate. Riigikogu valimistel tuleb ühe ringkonna kohta keskmiselt kaheksa mandaati . Ühtekokku saab mandaate olla samapalju, kui on valitavas kogus saadikukohti (nt Riigikogu valimistel on 101 mandaati)
Kandidaadid seatakse valdavalt üles partei valimisnimekirjades, kuid pole keelatud kandideerida ka üksikisikuna. Et osutuda valituks, peab kandidaat koguma vähemalt niipalju hääli, nagu seadusest tulenevalt on kehtestatud. Seda häälte miinimumnormi nimetatakse kvoodiks. Need hääled, mis kandidaat kogub üle kvoodi, kantakse üle tema nimekirjakaaslastele. Häälte ülekandmise põhimõte on samuti üks proportsionaalse süsteemi tunnus, mis rõhutab erakondliku koostöö tähtsust. Populaarne kandidaat saab toetada erakonnakaaslasi, kellel endal kvoodist puudu jääb, ning suurendada niimoodi kogu erakonna esindatust volikogus või parlamendis. Häälte piirnorm kehtib ka erakondadele. Näiteks pääsevad Riigikokku ainult need erakonnad, kes saavad vähemalt viis protsenti valijate häältest üle Eesti. Seda protsendimäära nimetatakse valimiskünniseks. Valimiskünnist kasutatakse mitmetes riikides, et vältida parlamendi liigset killunemist kümneteks pisikesteks parteifraktsioonideks.
Eestis on palju vaieldud selle üle, kas kasutada avatud või suletud nimekirju. 2004. a kehtivate seaduste järgi on Riigikogu valimistel kasutusel nii avatud kui suletud nimistute põhimõte, kuid Europarlamendi ja kohalike volikogude valimistel ainult avatud nimistu printsiip.

Hübriidsed valimissüsteemid

Hübriidne valimissüsteem ühendab majoritaarse ja proportsionaalse süsteemi põhimõtteid. Tavaliselt jagatakse niisugusel juhul pooled parlamendikohad ühe ning pooled teise süsteemi alusel. Ka igal valijal on kaks häält: ühe annab ta majoritaarsuse põhimõttel ühele neist kandidaatidest, kes on üles seatud tema regioonis ( valimisringkonnas ), teise aga proportsionaalsuse põhimõttel ühe erakonna üleriigilise valimisnimekirja kandidaadile. Näiteks saab Vene Föderatsiooni kodanik Ivanov endale niimoodi Riigiduumas kaks esindajat – proua Sidorova, kes esindab Krasnojarski kraid, ja härra Žirinovski, kes esindab Vene Liberaaldemokraatlikku Parteid. Lisaks Venemaale on hübriidne valimissüsteem käibel ka Itaalias, Saksamaal, Leedus ja Ungaris. Selle peamiseks eeliseks teiste valimissüsteemide ees peetakse asjaolu, et erakondlikud ja regionaalsed huvid on paremini tasakaalus.

Valimiskäitumine ja valimistulemus

Riigi ülesanded valimiste läbiviimisel

Valimiste ettevalmistus algab õigusliku baasi loomisest. Parlament võib täiendada või muuta valimisseadust kampaania rahastamise reegleid; keskvalimiskomisjon täpsustab valimisõiguslike kodanike arvu ja korrastab valijate registri. Valimiskomisjon registreerib kandidaadid, kelle dokumendid vastavad nõuetele. Registreerimise käigus kontrollitakse näiteks, kas tal on kodakondsus, kas ta on kandideerimisealine, ega ta ei kandideeri samaaegselt mitmes ringkonnas või valimisnimekirjas jmt.. Paljud riigid on kehtestanud omamoodi distsiplineeriva „filtri” nendele, kes kavatsevad kampaaniasse lülituda vaid huvi pärast. Nii registreeritakse presidendikandidaat vaid siis, kui ta on kogunud teatud hulga toetusallkirju, parlamendivalimistel nõutakse kandidaatidelt kindla rahasumma ehk kautsjoni maksmist. Kui kandidaat osutub valituks, makstakse talle kautsjon tagasi, vastasel korral kantakse see riigi tuludesse. Valimisnimekirjades üles seatud kandidaatide eest tasub kautsjoni erakond.
Riik valmistab ette kogu hääletamiseks vajaliku dokumentatsiooni (valimisbülletäänid, protokollivormid, nimekirjad), tagab infosüsteemide ja andmebaaside töövalmidus, rahastab riigieelarvest kõiki valimiste läbiviimisega seotud toiminguid . Tänu arvutite ja interneti kasutamisele selguvad valimistulemused täna palju kiiremini kui kümmekond aastat tagasi. Kui varem kulus sellele päevi või koguni nädal, siis nüüd on valimiste mitteametlikud tulemused teada juba 3–4 tundi peale jaoskondade sulgemist. Ametlikud tulemused saadakse pärast seda, kui on läbi vaadatud ka kõik laekunud apellatsioonid või on möödunud nende esitamise tähtaeg.
Viimastel aastakümnetel on valimiskampaaniatele kulutatud üha rohkem raha, mida põhjustab reklaami tähtsuse kasv kõigis valdkondades. Valimisreklaame tellitakse elukutselistelt spetsialistidelt, üha rohkem kasutatakse reklaami- ja suhtekorraldusagentuuride teenuseid kampaania korraldamises. Raha kasvav tähtsus valimiskampaanias sunnib riiki erakondade kulusid tähelepanelikult kontrollima. Valimiste lõppedes peavad kõik erakonnad ja üksikkandidaadid esitama valimiskomisjonile oma tulude ja kulude aruande. Aruanded on avalikud, Eestis saab nendega tutvuda valimiskomisjoni veebilehel www.vvk.ee.

Mis mõjutab valijate käitumist?

Laias laastus peetakse valimiskäitumist sõltuvaks hääletaja sotsiaalmajanduslikust olukorrast, aga ka massimeedia sõnumitest. Arvatakse, et kindlaid seisukohti omavad kodanikud teevad oma otsuse hääletamise osas aegsasti enne valimisi, samas kui ebakindlate hoiakutega valijad otsustavad viimasel hetkel, kas ja kelle poolt hääletada.
Klassikuuluvust, mis seostub sotsiaalmajandusliku positsiooniga, peeti Euroopa hääletusmustritele omaseks kuni 1970.–1980. aastateni. Väideti, et töölisklass hääletab valdavalt vasakparteide, jõukamad kesk- ja kõrgklassi inimesed aga paremparteide poolt.
Hääletamist mõjutas ka inimeste seotus põllumajanduse või kirikuga . 20. sajandi lõpupoole ei ole valijate eelistused enam nii selgepiirilised; ka rikaste hulgas on vasakparteide toetajaid, oluline osa sinikraedest hääletab paremradikaalsete rahvuslaste poolt.
Nende muutuste taga on paindlik sotsiaalne struktuur ning ühtlustuv elatustase ja elustiil. Oma mõju avaldavad ka erakondade programmid, mis on muutunud sarnasemaks ning hägusemaks. Seetõttu lähtuvad valijad tihti erakonna suhtumisest mingisse konkreetsesse probleemi (maksureformi, perepoliitikasse), aga mitte programmist või ideoloogiast tervikuna.
Massimeedia mõju osas pole teadlased veel kindlale seisukohale jõudnud. Ühed usuvad, et telesaated , ajaleheartiklid ja reklaam tõstavad valijate huvi poliitika vastu ning panevad hääletama. Teised väidavad, et meedia kaudu avalikustatud skandaalid , vastastikune mustamine ja „poriga loopimine” tõukavad valijad hoopis poliitikast eemale. Kolmandad ütlevad, et massimeedia tugevdab eeskätt olemasolevaid hoiakuid. Need, kes on poliitikast huvitatud, tarbivad valimiste perioodil veelgi rohkem infot, passiivsed kodanikud jätab kampaania ükskõikseks. Selle seisukoha pooldajad osundavad ka tõsiasjale, et vastupidiselt ootustele ei ole internet toonud kaasa hääletusaktiivsuse tõusu.
Niisiis on massimeedia mõju valijate käitumisele väga keeruline; raske on tõestada, et ühe või teise tulemuseni viis just meediaefekt, aga mitte muud tegurid.
Otsuse tegemise hetk on seotud nii grupikuuluvuse kui massimeedia tegevusega . Pikaajalises demokraatias mõjutavad hääletamist perekonnatraditsioonid ja isiklik kogemus. Samas on ka valmiskampaanial oma mõju: USA-s langetab umbes kolmandik valijaist oma otsuse viimasel nädalal; Eestis on olukord enam-vähem samasugune.

Hääletamine ja valimistulemused

Tänapäeval kasutatakse laialdaselt eelhääletamist, st et valida saab ka umbes nädal enne valimispäeva nii posti teel kui valimisjaoskondades. Eelhääletamise levikut põhjustab vajadus kindlustada maksimaalselt paljude kodanike osavõtt, nii muudetaksegi reegleid üha paindlikumaks. Eelhääletuse tulemused avalikustatakse koos kõigi häältega valimispäeva lõppedes. Valimistulemus on iga kord ainuomane, kuid see määrab valitava võimuorgani koosseisu või järgmise presidendi isiku. Pikemaajalist tähtsust omab mitte ühele või teisele kandidaadile antud toetus, vaid hääletamas käinud inimeste osakaal ning selle muutumine aastate lõikes.
Maailma demokraatiaid võrreldes paistavad silma valimisaktiivsuse märgatavad erinevused. Mõnedes riikides osaleb 90 protsenti, teistes aga vähem kui 50 protsenti valijatest. Ühest küljest annab osalusprotsent kindlasti teavet demokraatia tugevusest vaadeldavas riigis. Teisest küljest ei tohiks nende arvude põhjal teha ennatlikke järeldusi. Nimelt on mitmetes maades (eeskätt Ladina-Ameerikas, aga ka Belgias ja Kreekas) valimas käimine kohustuslik, mis viibki osalusprotsendi väga kõrgele. Teistes riikides tuleb kodanikul end iga kord registreerida valimistel osalemiseks. Kes pole seda teinud, ei saa valimispäeval ka hääletama minna. Selliste reeglite tõttu ei küüni näiteks USA-s osavõtt valimistest kunagi sama kõrgele kui Argentiinas või Austraalias.
Eestis on valimisaktiivsus väiksem kui enamikes Euroopa maades. Meiega sarnane, st 60 protsendi läheduses kõikuv osalus, iseloomustab Ungarit, Leedut, Portugali, Venemaad, Suurbritanniat, aga ka Kanadat ja Indiat. Populaarne on valimas käimine Taanis, Rootsis, Austrias, Saksamaal ja Itaalias, kus oma kodanikuõigust kasutab üle 80 protsenti valijatest.
Mõned analüütikud väidavad, et valimised pole tänapäeval enam nii populaarsed kui pool sajandit tagasi. Tõepoolest , osalus on mõnevõrra langenud, kuid see ei ületa 2–3 protsenti. Ka noorte hulgas läbi viidud sotsioloogilised küsitlused kinnitavad, et valimised on nende jaoks olulised. Peamiseks hääletusprotsendi mõjutajaks on riigi poliitiline kultuur – seal, kus valimas käimise traditsioon on sügavalt juurdunud, püsib osalusprotsent kõrge ka tänapäeval.

Erakonnad tänapäeva poliitikas

Miks on erakondi vaja?

Tavaliselt mõeldakse erakondadest rääkides ainult demokraatiale. Ei maksa siiski unustada ka totalitaarset valitsemisrežiimi (Kolmas Reich , Nõukogude Liit, Hiina Rahvavabariik, Kuuba), kus ainuparteile kuulub võimumonopol. Partei on niisugusel juhul sisuliselt riigiga kokku kasvanud, kontrollides kõiki olulisemaid valitsemisfunktsioone – seadusloomet, ressursside hankimise ja jagamise poliitikat, julgeolekut ja sotsiaalseid suhteid.
Demokraatlikus ühiskonnas, kus tegutseb mitmeid erakondi, on poliitikakeskkond hoopis teistsugune. Seda iseloomustavad ideoloogiate paljusus, valimiskonkurents ja erinevate kodanikuühiskonna toimijate kaasatus poliitikasse. Ajalooliselt kujunesidki parteid ehk erakonnad välja kui valimisvõitluse agentuurid, kelle olulisimaks ülesandeks oli koondada teatud sotsiaalsete gruppide huve ja propageerida oma ühiskonnaprogrammi valijate hulgas. Programm on üks erakonna põhidokumente, milles esitatakse oma nägemus kõigi ühiskonnavaldkondade ja poliitikate arendamisest. Programm annab olulist teavet erakonna ideoloogilise orientatsiooni kohta. Tavaliselt vaatavad erakonnad oma programmi üle just enne valimisi, enamik erakondi koostab ka spetsiaalse valimisprogrammi ehk -platvormi, mis on lühem ja löövam, püüdmaks hääletajate tähelepanu.
Valimised on tänapäevalgi erakondade tegevuses väga tähtsal kohal, kuna erakond pääseb võimu juurde ainult valimistulemuste põhjal. Samas on varasemast olulisemaks muutunud ka valitsemine ja selle kaudu oma nõudmiste realiseerimine poliitikas. Sellest tulenevalt omandab valitsemisprogramm ehkvalitsusse kuuluvate erakondade koalitsioonileping teinekord suuremagi tähtsuse kui ideoloogiline programm. Tänapäeva valijad ja erakondade rahastajad hindavad ja valivad parteisid rohkem poliitikas kordasaadetu kui nende maailmavaate järgi.

Parteide kohanemine ühiskonna arenguga

Sotsiaalse jaotuse ning levinud väärtusmallide teisenemine mõjutavad ka erakondade ülesehituse ja tegutsemise jooni. 20. sajandi keskpaigaks oli hääleõigus Euroopas laienenud ka naistele ja mustanahalistele, mis muutis parteide jaoks tähtsaks töö massidega. Anti välja oma ajalehti ja ajakirju, peeti ülal spordiklubisid, korraldati rahvapidusid, selleks et värvata uusi liikmeid. Liikmelisus parteides kasvas, mis andiski põhjust nimetada 1950–60-ndate aastate erakondi massiparteideks. Parteid jagunesid äratuntavalt vasak- ja parempoolseteks, mis vastas hästi tolle perioodi suhteliselt selgepiirilisele klassijaotusele.
Alates 1970. aastatest võib rääkida uut tüüpi parteidest, mille alusideoloogia polnud enam nii kergesti määratletav. Sisuliselt oli tegu populistlike parteidega, kes väitsid end esindavat kogu rahva, mitte aga mõne klassi huve. Nende ilmumine peegeldas parteide järjekordset kohandumist valijaskonna käitumisele. 1960. aastate masside poliitilisele aktiivsusele järgnes langus. Parteide kõrvale ilmusid konkurentidena sotsiaalsed liikumised ning kodanikuorganisatsioonid, kes köitsid uudsete probleemitõstatuste ja tegevusvormidega. Kuulumine erakonda polnud enam popp . Niisugustes oludes tuli lahti öelda senisest massipartei taktikast, mille taotlus oli saada võimalikult palju liikmeid.
Populistliku partei tegevus oli suunatud teistsugusele eesmärgile – võita valimised. Selleks püüti saada võimalikult paljude hääletajate toetus, taotlemata nende astumist partei liikmeks. Niisugune taktika tõi kaasa parteiprogrammide hägustumise ja populistlikumaks muutumise. Jahtides igat valijahäält, jagati lubadusi kõikidele, kuigi nende täitmine ei saanudki olla reaalne. Populistide tüüpiliseks jooneks sai ka bürokraatia ja valitsemisinstitutsioonide materdamine. Propageeriti valitsemiskulude kärpimist ja „lihtsat riiki”. Väidetavalt korrumpeerunud ametnikele vastandati õilis erakonnaliider, kes suudab täita lihtinimeste soove ja unistusi .
20. sajandi viimasel veerandil hakkasid erakonnad rohkem keskenduma eliitidevahelisele lobitööle. Valijahäälte võitmisega sama oluliseks on muutunud läbirääkimine teiste erakondadega võimu jagamise ja valitsemise põhimõtete üle. Nagu ärinduses sõlmivad firmad vastastiku kasulikke kokkuleppeid, nii sünnib see täna ka poliitikas. Kuna vasak- ja parempoolsus on teineteisele lähenenud, sobituvad ka erineva ideoloogilise taustaga erakonnad kergemini ühte valitsusse.

Eesti erakondade asetus vasak- parempoolsuse skaalal

Erakondade ideoloogiliste tõekspidamiste ähmastumine on tõstatanud küsimuse, kas tänapäeval üldse saabki eristada parteisid nende ideoloogilise platvormi alusel. Põhimõtteline jaotus vasak- ja parempoolseteks parteideks kehtib siiski ka tänapäeval ning see on abiks nii hääletamsel kui valitsuse poliitika mõistmisel.
Vasakparteide hulka kuuluvad Eesti Sotsiaaldemokraatlik partei ja Eestimaa Keskerakond . Mõlemad nad pooldavad astmelist tulumaksu ja käibemaksumäära alandamist eluliselt vajalikelt kaupadelt (toiduained, energia, kommunaalteenused). Iseloomulikult vasakpoolsetele usuvad ka nemad, et haridus pea olema kõigile kättesaadav ühishüvis, mistõttu erakoole ja tasulist haridust nad ei propageeri. Sotsiaaldemokraate eristab Keskerakonnast suurem rõhuasetus tööhõive küsimustele, samas kui Keskerakonna jaoks on esikohal toetuste ja sotsiaalteenuste osutamine.
Paremparteid ei ole ideoloogilise platvormi poolest nii ühtsed . Reformierakond tugineb liberalismile, Isamaaliit aga kristlikule demokraatiale ja rahvuslusele. Isamaaliiduga suhteliselt lähedased on konservatiivse Rahvaliidu seisukohad. Rahvaliidu teeb omanäoliseks see, et nad väärtustavad Eesti küla, sealhulgas Eesti põllumajanduse kestmist. Nagu konservatiivide puhul tavaline, ei poolda ka Rahvaliit tingimusteta avatud majandust, vaid näeks meelsamini kodumaise kapitali eelistamist majanduses. Reformierakond seevastu, on just avatud turumajanduse poolt. Nende meelest on lauskonkurents kasuks nii Eest ettevõtlusele kui ka avalikule sektorile. Seetõttu ongi mitmed varem omavalitsusele kuulunud ülesanded antud nüüd eraettevõtete hallata (nt prügimajandus, haljastus , hooldekodud, ühistransport ).
Üpris raske on ühe konkreetse ideoloogiaga siduda 2003. aasta valimistega võimule tulnud Res Publicat. Põhijoontes on nende nõudmised parempoolsed , kuid samas esitatakse ka palju loosungeid rahva võimust ja avalikkuse ärakuulamisest, riigiaparaadi kärpimisest ja võitlusest liigse jõukusega. Seega on Res Publical palju jooni, mis on tunnuslikud populistlikele parteidele. Populismi sugemeid võib näha ka Keskerakonna tegutsemises, mis teeb need kaks erakonda teineteisele üpris sarnasteks, olgugi, et ühe juured on vasakpoolsuses, teisel aga parempoolsuses.

Survegrupid ja sotsiaalsed liikumised kui huvide vahendajad

Erakondade kõrval on demokraatliku ühiskonna lahutamatuks osaks suvegrupid ja sotsiaalsed liikumised. Kõik nad täidavad enam-vähem ühesuguseid funktsioone – esindavad avalikku tähtsust omavaid huve, püüavad mõjutada poliitikat, pakuvad alternatiive, kasvatavad liidreid ja hoiavad ühiskonna pluralismi. Teisalt leidub nende kolme vahel ka erinevusi.

Survegrupi ja erakonna erinevused

Erakond püüab saavutada oma eesmärke valimiste tulemusel võimule pääsedes ja valitsuses olles neid ellu viies. Survegrupp taotleb aga valitsuse või poliitikute mõjutamist väljastpoolt, ilma ise võimul olemata. Erinev on ka erakonna ja survegrupi programmiliste nõudmiste ulatus. Erakonna programm katab kogu valdkondade spektri, alates näiteks välispoliitikast ja lõpetades perepoliitikaga. Survegrupp keskendub aga mingile ühele valdkonnale või probleemile – näiteks keskkonnahoiule või kodumaise põllumajanduse toetamisele. Erakonnal on alati kindel liikmeskond ja organisatsioon koos põhikirjaga. Enamiku survegruppide puhul on see samamoodi, kuid esineb ka niisuguseid ühendusi, mille liikmeskonda on raske määratleda. Näiteks AIDS-i vastastes kampaaniates osaleb sadu inimesi, kes pole ühegi organisatsiooni või ühenduse liikmed.

Survegruppide liigid

Survegruppide spekter on palju mitmekesisem kui erakondade oma. Nad võivad erineda üksteisest oluliselt oma organisatsioonilise ülesehituse, liikmeskonna arvukuse ja tegevusmeetodite poolest. Erinev on ka nende võime poliitikat mõjutada.
Kategooriakaitse grupid on niisugused organisatsioonid või ühendused , mis kaitsevad mingi kindla sotsiaalse kategooria (põllumeeste, tööstustööliste, riigiteenistujate, tarbijate, naftaärimeeste) huve. Sellistel survegruppidel on hästi välja kujunenud organisatsioon, nende tegevus ja nõudmised on läbi aegade suhteliselt püsivad. Kategooriakaitse grupid huvituvad eeskätt enese elu- või äritingimuste parandamisest. Näiteks ametiühingud seisavad töö- ja palgatingimuste parandamise eest, tarbijate liidud nõuavad ostjate tõest ja piisavat informeerimist kaupadest ning teenustest, tootjate ühingud püüavad mõjutada riigi maksu- ja tollipoliitikat.
Edendamisgrupid on organisatsiooni ja liikmete poolest hägusemad. Nende liikmeskond võib kiiresti muutuda, samuti pole see piiratud mingi sotsiaalse klassi või kategooriaga. Näiteks muinsuskaitse - või keskkonnaorganisatsioonidesse kuulub firmaomanikke, pensionäre, õpetajaid. Seda liiki survegrupp tekib tavaliselt kodanikualgatuse põhjal, seda iseloomustab nõrk sisemine hierarhia ning nad tuginevad vabatahtlike tegevusele. Edendamisgrupid edendavad väärtusi või tegevusi, mis on kasulikud kogu ühiskonnale, mitte üksnes selle grupi liikmetele. Näiteks grupp, kes propageerib jalgrattaliiklust linnades, aitab oma tegevusega kaasa nii õhusaaste vähendamisele kui ka rahvatervise edendamisele.

Survegrupid poliitika mõjutajatena

Ülaltoodud näidetest ilmneb, et kõikide survegruppide seos poliitikaga pole sugugi ühesugune. Ühed neist ei seagi poliitika mõjutamist oma eesmärgiks, teistel pole piisavalt mõjujõudu poliitika muutmiseks. Kolmandad grupid, kes tavaliselt esindavad äriringkondi, võivad poliitikas omandada suure mõjujõu, mis äärmuslikel juhtudel viib korruptsiooni ja poliitikute äraostmiseni.
Survegrupid võivad poliitilistele otsustajatele avaldada kaudsest või otsesest survet.
Kaudset survet saab avaldada avaliku arvamuse kujundamisega. Näiteks kirjutatakse või räägitakse ühel teemal korduvalt massimeedias, korraldatakse reklaamikampaaniaid ja massiaktsioone. Selline tegutsemisviis iseloomustab eeskätt edendamisgruppe. Mõned neist võivad olla üpris radikaalsed ning keelduda koostööst võimudega, nagu keskkonnakaitseorganisatsioon „ Greenpeace ”. Teised (n Eesti Lastevanemate Liit), toetuvad küll peamiselt avalikkusele, kuid teevad võimalusel koostööd ka haridusministeeriumiga.
Teine kaudne tee oma huvide viimiseks poliitikasse on koostöö mõne erakonnaga valimiste ajal. Valimistel saavad kandidaate esitada erakonnad või üksikisikud , mitte aga survegrupid. Kui survegrupp peab siiski oluliseks oma esindaja olemasolu parlamendis, sõlmitakse koostööleping sobiva parteiga. Suurbritannias on kujunenud traditsiooniks ametiühingutegelaste kuulumine Tööpartei valimisnimekirja, Prantsusmaal on aga ametiühinguorganisatsioonid seotud mitme vasakparteiga. Kasu taolisest koostööst on mõlemapoolne. Ühest küljest saab partei endale juurde valijahääli ning rahalist toetust, teisest küljest on survegrupil valimisedu korral rohkem lootust tulemuslikuks tegutsemiseks. Eestis võib sarnase koostöö näiteks olla Ametiühingute Keskliidu ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna partnerlus.
Otsest survet kasutades püüavad survegrupid mõjutada parlamendiliikmeid, ministreid või tippametnikke. Selline käitumistaktika iseloomustab eeskätt ärilisi gruppe, kes ühendavad mõne majandusala eliiti.
Survegruppide esindajad tegutsevad ka mitmetes konsultatiivorganites, nõukodades, ekspertkomiteedes. Kuna nad tunnevad hästi oma valdkonna olukorda ja probleeme, siis on igati mõistlik, et nende oskusi kasutatakse poliitika kujundamisel. Teisalt tuleb pöörata tähelepanu sellele, et mõni grupp ei kasutaks seda ära endale soodsamate tingimuste väljakauplemisel.
Survegruppide poliitiline roll erineb riikide lõikes. Nende olulisus sõltub mitmest asjaolust:
• valitsemiskorraldusest ja survegruppide võimalustest sekkuda poliitika kujundamisse;
• poliitilisest kultuurist (kuivõrd kodanikuaktiivsus on tavaks);
• ühiskonna ees seisvatest probleemidest.
Lõppkokkuvõttes on demokraatia jaoks oluline mitte see, kui palju survegruppe tegutseb, vaid see, kas nad oskavad oma eesmärkide saavutamiseks koostööd teha.

Sotsiaalsed liikumised

Survegruppe aetakse vahepeal segamini sotsiaalsete liikumistega, mis paraku on ekslik. Sotsiaalne liikumine erineb nii erakonnast kui survegrupist oma piiritlemata liikmeskonna ja umbmäärase ülesehituse poolest. Tihti pole võimalik kindlaks teha, kus asub mingi liikumise peakorter või mitu inimest sinna kuulub. Enamik tänapäeva sotsiaalseid liikumisi kujutavad endast rahvusvahelisi võrgustikke, millel on toetajaid ning aktiviste paljudes maades.
20. sajandi esimesel poolel sarnanesid sotsiaalsed liikumised tõepoolest survegruppidega. Laiemad rahvaliikumised kasvasidki üle survegruppideks, lõid oma organisatsiooni ja panid ametisse alalise juhtkonna. Näiteks kujunesid töölisliikumiste baasil ametiühingud. Mõnedest rahvaliikumistest kujunesid hiljem erakonnad (nt rohelised). Eestis pani Muinsuskaitse Selts aluse hilisemale Isamaaliidule, Rahvarindest tekkis mitu parteid, kellest tuntuim on Keskerakond.
Kõigi nende rahvaliikumiste põhjused peitusid ühiskonna sotsiaalmajanduslikes probleemides või olid seotud võimu küsimustega. Seetõttu suunasid nad ka oma kriitika just valitsuse vastu.
20. sajandi viimasel veerandil kerkisid sotsiaalsete liikumiste tähelepanu keskmesse vaimsed väärtused (võrdsus, õiglus , turvalisus) ja keskkonnaprobleemid. Materiaalsed väärtused (piisav sissetulek, heaolugarantiid, turvalisus) nihkusid inimeste jaoks tagaplaanile, sest arenenud maades olid need probleemid enam-vähem lahendatud . See põhjustaski nn uute sotsiaalsete liikumiste tekke. Uued sotsiaalsed liikumised omavad järgmisi tunnusjooni:
• nad on killustunud võrgustikud, mitte selge ülesehitusega organisatsioonid;
• nende toetajaskond on laialivalguv ja muutub kiiresti;
• nad on probleemipõhised, tekivad ja kaovad vastavalt probleemi aktualiseerumisele või hääbumisele;
• nende tegevus ei puuduta ega muuda otseselt osalejate sotsiaal-majanduslikku positsiooni (ei tõsta palka, ei pikenda puhkust), vaid edendab ideid või väärtusi (nt tervet eluviisi, rahu)
• nad eelistavad otseseid aktsioone, mitte lobismi
• nad on sageli riigiülese, vahel isegi üleilmse ulatusega.
Enimtuntud uutest sotsiaalsetest liikumistest võib nimetada naisliikumist, gei- ja lesbiliikumist, rahuliikumist ja keskkonnaliikumist.

Sidususe mehhanismid – poliitiline kultuur ja kodakondsus

Vaimsed väärtused ja tõekspidamised mängivad ühiskonna tervikuks sidumisel sama olulist rolli kui osalemine majanduses või elamine ühe riigi territooriumil. Just need aitavad kujundada inimeste ühtekuuluvustunnet ehk identiteeti. Identiteet omakorda vormib kultuuri ja leiab kultuurimärkides (rahvariietes, kommetes) ka oma väljenduse. Argikeeles mõistame sõnade kultuur ja kultuurne all midagi tsiviliseeritut, viisakat, kombekat. Mõnikord arvatakse sellest tulenevalt, et poliitiline kultuur on lugupidav ja kombekohane käitumine poliitikas (nt parlamendis). Võib kohata ka seisukohta, et asiaat, kes sööb riisi sõrmedega , on ebakultuurne. Tegelikult pole asi üldsegi mitte kultuuri puudumises, vaid kultuuride erinevustes. See, mis meil on taunitav või sündsusetu, võib mõnes teises riigis või teisel ajastul olla üldtunnustatud norm. Näiteks lubas keskaegne poliitiline kultuur inimeste tembeldamist nõidadeks ja nende põletamist tuleriidal. Vaieldav on ka soov poliitilisi kultuure (või mis tahes teist liiki kultuure) paremuse järjekorda seada. Kas oleks põhjendatud väide, et tänapäeva USA poliitiline kultuur on parem (arenenum), kui oli Rooma vabariigi oma? Vastus oleneb sellest, milline sisu omistada oskussõnale poliitiline kultuur.

Poliitilise kultuuri olemus ja koostisosad

Poliitilise kultuuri teooria sündis elulisest huvist leida põhjused, mis teevad mõne valitsemise süsteemi teistest stabiilsemaks, isegi kui valitsemise struktuur on sarnane. Teooria autorid Gabriel A. Almond ja Sidney Verba väitsid, et poliitiline võim vajab edukaks toimimiseks psühholoogilist tuge. Selleks toeks ongi poliitiline kultuur ehk võimu teostamisega seotud teadmiste, ettekujutuste, väärtuste ja levinud käitumismallide kompleks .
Poliitiline kultuur moodustab osa üldisest kultuurist. Seetõttu on poliitilisel kultuuril niisuguseid jooni, mis on omased kõikidele kultuuriliikidele. Poliitiline kultuur
• kujuneb pika ajaloolise arengu jooksul;
• on omane suurele sotsiaalsele grupile (rahvusrühmale, ühiskonnaklassile, tervele rahvale), mitte üksikutele indiviididele;
• on jäik poliitiliste muutuste suhtes,
• suudab püsima jääda vaid pideva taastootmise korral.
Teisalt on poliitilisel kultuuril ka spetsiifilisi jooni, mis tulenevad poliitika enda eripärast. Kuna poliitikat leidub tänapäeval peaaegu kõigis valdkondades, siis hõlmabki poliitiline kultuur mitmesuguseid teadmisi ja oskusi, mida läheb igal kodanikul ühiskonnas elades vaja. Seepärast kasutatakse mõnikord oskussõna kodanikukultuur ehk tsiviilkultuur . Niisugust kõikehõlmavust ei ole näiteks põllupidamiskultuuril, mis arenenud ühiskonnas puudutab vaid väikest osa rahvastikust. Teiseks poliitilise
kultuuri erijooneks on võimude aktiivne ja sihiteadlik osalus poliitilise kultuuri suunamisel ning juurutamisel . See võib kätkeda endas kodanikuõpetuse sisseviimist koolidesse või ka üleüldist massipropagandat. Valitsuste tegevus sanitaar- või liikluskultuuri vallas on sellega võrreldes palju tagasihoidlikum.
Poliitiline kultuur koosneb teadmistest, hinnangutest, väärtustest ning käitumismallidest. Teadmised poliitika ja valitsemise kohta kujunevad mitmepalgeliste allikate põhjal – siin liituvad koolis õpitu, massimeediast kuuldu ja nähtu, sõprade-tuttavate poolt räägitu ja isiklik kogemus.
Omandatud teavet hindab kultuuritarbija oma väärtushoiakute põhjal. Poliitilises kultuuris võib leida üldisi väärtusi, mida tunnustavad peaaegu kõik ühiskonnaliikmed , aga ka niisuguseid väärtusi, mis on omased vaid teatud ideoloogiale. Näiteks liberaalseis demokraatlikes kultuurides väärtustatakse üldiselt kodanikuvabadusi, samas suhtuvad vasak- ja parempoolsed erinevalt sotsiaalsesse võrdsusse. Poliitilised ideoloogiad pakuvad igakülgset põhja, mille alusel kujundada isiklikud väärtused, ent paraku on paljude inimeste vaated vastukäivad, mõnes küsimuses pooldatakse vasakpoolseid, mõnes aga parempoolseid seisukohti. Üpris sageli kohtab ka stereotüüpseid arvamusi – kinnisarusaamu, mis ei tugine täpsel teadmisel või isiklikul kogemusel. Levinud stereotüübiks on näiteks arvamus, et riigiametnikud on ülbed ja omakasupüüdlikud.
Teadmised ja seisukohad ei vii alati konkreetse poliitilise tegevuseni. Selleks on vajalikud nii oskus tegutseda, isiklik veendumus, et tehtav on otstarbekas, kui ka sobiv olustik.
Poliitilise kultuuri osaks saab vaid niisugune käitumisviis, mis on laialt levinud ning mida tuleb ette korduvalt. Nii on terrorism araabia fundamentalistide poliitilise kultuuri osaks, samas kui ühe tšehhi üliõpilase enesepõletamine Prahas 1968. aastal, protestiks Nõukogude vägede sissemarsi vastu, ei ole Tšehhi poliitilise kultuuri komponent .

Mis mõjutab poliitilise kultuuri arengut?

Poliitilise kultuuri muutumine on pikk ja vastuoluline protsess, mille taga peitub kultuurile omane jäikus ning vastuseis uutele väärtustele ja kommetele. Seepärast peavad need sotsiaalsed muutused, mis vormivad ümber eksisteeriva poliitilise kultuuri, olema võimsad, pikaajalised ja ulatuslikud . Näidetena võiks siin nimetada tööstusühiskonna kujunemist, kolooniate iseseisvumist, Nõukogude Liidu kokkuvarisemist.
Uue kultuuritüübi juurdumisel mängib olulist rolli võimu legitiimsus ehk valitsejate ja alluvate üksmeel põhiväärtuste, ühiskonna arengustrateegiate ja rahva osaluse suhtes. Kui võimule tulnud valitsejad püüavad olemasolevat poliitilist kultuuri otsustavalt muuta, kujuneb ühiskonnas tavaliselt kaks kultuurikihti. Üks on nii öelda ametlik kultuur, mida iseloomustavad uued, võimu poolt kehtestatud sümbolid, lubatud infoallikad ja juurutatavad väärtused. Teine on rahva seas järgitav kultuur. Nende kahe sümbolid ja väärtused, aga ka osaluspõhimõtted on erinevad. Mida radikaalsem on võimuvahetus, seda suuremad muutused tabavad ka kultuuri. Tüüpiline on, et pärast edukat revolutsiooni muudetakse riigi hümn , kehtestatakse uus vapp ja lipp, asendatakse ajalookangelaste monumendid, keelustatakse või taaslubatakse kodanikuseltse ja usuühinguid.
Ülikiirte sotsiaalsete muutuste perioodil ei pruugi poliitiline kultuur oma ülesannetega toime tulla. Selle peamiseks põhjuseks on väärtusvaakumi kujunemine oludes, kus vanad teadmised (nt ajaloo kohta) osutuvad vildakaiks, vanad väärtused muutuvad antiväärtusteks, uued pole aga veel selgelt välja kujunenud. Väärtusvaakum ning uue poliitilise kultuuri kujunemine on ka Ida-Euroopa riikide jaoks üks raskemaid probleeme demokraatia ülesehitamisel. Kui poliitilisi reforme võib teostada paari kuuga ja majanduse korda seada aastakümnega, siis demokraatlike väärtusorientatsioonide ja käitumistavade kujunemine võtab märksa rohkem aega.
Poliitiline kultuur võib oluliselt teiseneda ka stiihiliste protsesside tulemusel, mida võimud ei suuda või ei pea vajalikuks kontrollida. Ülemaailmse arvutivõrgu ja satelliittelevisiooni tulek on erinevaid kultuuritüüpe ühtlustanud ja seganud. Teisalt toob ülemaailmsetes infovõrkudes surfamine kaasa poliitilise kultuuri killunemise. Ühised rahvuslikud väärtused ei ole enam samatähtsad inimeste suhtumiste ja käitumise vormijad kui aastakümneid tagasi.
Lisaks infotehnoloogilisele arengule teisendavad kultuuri ka rahvastikuprotsessid, eriti massiline rahvastikuränne . Maailma ajalugu teab mitmeid juhtumeid, kus teisest kultuurikeskkonnast saabunud immigrandid on andnud uue ilme ka asukohamaa poliitilisele kultuurile. Nimetagem Lääne-Euroopa väljarännanute mõju USA demokraatiamudeli kujundamisele, või Baltikumi annekteerimist Nõukogude Liitu. Rändeprotsesside tulemusel võib tänapäeval enamikus riikides kohata mitmeid kultuuritüüpe.

Kultuuri õppimine ehk sotsialiseerumine

Poliitilisel kultuuril on tähtis roll ühiskonna stabiilsuse ja sidususe kindlustamisel. Kultuuri märgisüsteemide ja käitumismallide kaudu toimub sotsiaalne kommunikatsioon, aga ka uute ühiskonnaliikmete (laste, immigrantide) lõimimine. Protsessi, mille käigus kujundatakse ühiskonnaliikmetes väärtusi ja hoiakuid poliitilise süsteemi kohta, nimetatakse poliitiliseks sotsialiseerimiseks.
Sotsialiseerimine toimub ühest küljest sihiteadliku õpetamisena: näiteks koolis ühiskonnaõpetuse ja ajaloo tundides või kodakondsuse taotlejatele korraldavatel kursustel. Teisest küljest omandab iga ühiskonnaliige teadmisi ja hinnanguid ka oma igapäevaelu kogemusest. Näiteks lapsed järgivad oma vanemaid ja püüavad matkida nende käitumist. Muu hulgas väidetakse, et valimiskäimist mõjutab tugevamini perekondlik traditsioon kui valimiskampaania.
Kõiki neid ühiskonna institutsioone, kes tegelevad sotsiaalse õpetamisega, nimetatakse sotsialiseerimisagentideks. Siia kuuluvad perekond, kool, eakaaslaste grupid ja töökaaslased , massimeedia, kodanikuharidusega tegelevad riiklikud või kolmanda sektori institutsioonid . Mõnel maal kuulub kirikule oluline positsioon ühiskondlike väärtuste kujundamisel. Olenevalt inimese vanusest on ka loetletud agentide roll erinev. Väikelapse jaoks mängivad ema-isa kindlasti olulisemat osa kui üliõpilase jaoks. Agentide tähtsusjärjestusest olulisem on siiski nendevaheline konsensus kultuuri alusväärtuste osas. Eestis tehtud sotsioloogilistest küsitlustest on näiteks selgunud , et osades peredes ja tutvusringkondadeks on maksupettus pigem kangelastegu kui kuritegu . Sellise pere laps võib suhtuda õpetaja juttu maksude sotsiaalsest tähendusest kui tüütusse moraalitsemisse.
Sotsialiseerumine, nagu igasugune õppimine, on elukestev protsess. Kuigi inimese põhiarusaamad sotsiaalsetest mehhanismidest, kodanikuõigustest ja -kohustustest vormuvad teismeea lõpuks, tuleb tal ka hiljem omandada uusi teadmisi ning oskusi ühiskonnas toimetulekuks. Niisuguse vajaduse põhjustab kiiresti muutuv ühiskond ise. Täna tuleb kõigil täiskasvanutel langetada otsuseid oma pensionikindlustuse sõlmimise osas ja õppida interneti teel suhtlema riigiasutustega. Riigipiiride avanemine muudab ühiskonnad mitmekultuurilisteks, mis nõuab igaühelt tolerantsi ja kultuurierisuste mõistmist.

Kodakondsus poliitilise identiteedi tegurina

Ühiskonna pika arengu jooksul on kujunenud põhimõte, et sotsialiseerimisprotsess peaks lõppema mingi käegakatsutava tunnistuse või sertifikaadi andmisega. Niisuguseks tunnistuseks ongi kodakondsus. Inimene, kes on oma sünnimaal üles kasvanud, saanud kooliharidust, omab õigust selle riigi kodakondsusele. Sisserännanult nõutakse tavaliselt, et ta oleks selles riigis mingi aja juba elanud, enne kui ta tohib taotleda kodakondsust. Enamikus maades on tarvis sooritada ka kodakondsuseksam, millega üldjoontes kontrollitakse, kas inimene on omandanud selle ühiskonna poliitilise kultuuri – kas ta oskab keelt, tunneb ajalugu ja valitsemiskorraldust, teab kodanikuõigusi ja -kohustusi.
Rahvusriiklusel rajanev kodakondsus on sajandeid olnud üks võimsamaid kollektiivse identiteedi kujundajaid. Kodakondsuse alusel loodi piir meie ja nende, omade ja võõraste vahel. Kodakondsus on ikka andnud ka teatud õigusi, mida teistel pole. 17.–19. sajandil olid need klassikalise riigivalitsemisega seotud õigused – näiteks õigus osaleda valimistel, teenida sõjaväes või julgeolekustruktuurides. 20. sajandil kerkis koos heaoluriigi laienemisega keskpunkti juurdepääs sotsiaalturvale. Kodakondne, kes maksis riigile makse, pälvis sellega õiguse tarbida ühishüvesid ning saada rahalist toetust.
Nüüdisaegses postmodernistlikus maailmas on need klassikalised rahvusriikidele ja riikkondsusele tuginevad integratsioonimehhanismid nõrgenemas. Tänapäeval pole sugugi haruldane , et inimene elab, õpib ja töötab elu jooksul mitmetes riikides. Euroopa Liit on oma poliitikate (eeskätt nn nelja vabaduse põhimõttega) püüdnud juurutada riikideülest Euroopa kodakondsust. Näiteks saab Euroopa Liidu kodanik mis tahes riigis kogutud pensionikindlustuse staaži ja -maksed endaga „kaasa võtta”, tervisekindlustus oma kodumaal annab talle õiguse arstiabile kõigis liikmesmaades. Samuti on tal õigus valida ja kandideerida kohalikesse nõukogudesse ning europarlamenti just sellel maal, kus ta elab, mitte ainult seal, kus ta omab kodakondsust.

Kokkuvõte

Oma pika arengu vältel on demokraatlik valitsemine oluliselt muutunud. Teisenenud on sotsiaalne keskkond, kus poliitikat tehakse, muutunud on ühiskonna kihitus ja põhiväärtused.
Klassikalisele valijate suhtlemisele oma rahvasaadikuga on tänapäeval lisandunud mitmeid poliitika mõjutamise kanaleid. Uusimad neist on seotud e-demokraatiaga – nii saab interneti vahendusel jälgida parlamendi istungeid, suhelda poliitikutega, avaldada arvamust seaduseelnõude kohta ja hääletada. Samas on endiselt olulised poliitiliste huvide traditsioonilised vahendajad – erakonnad ja survegrupid. Valimised on jätkuvalt demokraatliku valitsemise kõige olulisem poliitikasündmus.
Demokraatia tähendab otsetõlkes rahva võimu. Paraku jääb see tõlgendus liialt ebamääraseks. Parema iseloomustuse on andnud Abraham Lincoln, kelle sõnul on demokraatia rahva valitsemine, mida teostab rahvas enese huvides (government of the people by the people and for the people). Lincolni sõnad rõhutavad kolme olulist joont. Esiteks, rahva valitsus osundab, et kõigil on juurdepääs poliitikale. Teiseks, võimu teostamine rahva poolt rõhutab avalikkuse kaasatust otsustamisse. Kolmandaks, valitsemine rahva heaks tähendab, et otsused peavad lähtuma avalikest, mitte kildkondlikest huvidest.
Valimisi hinnatakse eeskätt selle järgi, kas nad on demokraatlikud või mitte. Mittedemokraatlikud valimised võivad toimuda totalitaarses riigis, kus kogu poliitilist elu kontrollib ainupartei ja järelikult on ka valimised vaid n-ö poliitiline tsirkus. Demokraatlike valimiste eelduseks on vaba ühiskond, seepärast nimetatakse demokraatlikke valimisi ka vabadeks valimisteks.
Valimised on vabad, kui valimiste korraldamisel ning valimisõiguse andmisel nad järgitakse teatud põhimõtteid. Reeglid tähendavad paraku ka teatud piiranguid. Valimisõigus on üldine.
Valimissüsteemi peaksid tundma nii hääletajad kui kandideerijad. Hääletajad suudavad sel juhul paremini mõista, miks just üks või teine inimene valituks osutub, kandidaadid ja erakonnad saavad aga oskuslikumalt planeerida oma kampaaniat. Valimissüsteemi hea tundmine võib märgatavalt suurendada partei valimisedu. Lisaks mõjutab valimissüsteem ka valimiste tulemust, näiteks seda, kui mitu erakonda tavaliselt valitsuse moodustab.
Viimastel aastakümnetel on valimiskampaaniatele kulutatud üha rohkem raha, mida põhjustab reklaami tähtsuse kasv kõigis valdkondades. Valimisreklaame tellitakse elukutselistelt spetsialistidelt, üha rohkem kasutatakse reklaami- ja suhtekorraldusagentuuride teenuseid kampaania korraldamises. Raha kasvav tähtsus valimiskampaanias sunnib riiki erakondade kulusid tähelepanelikult kontrollima. Valimiste lõppedes peavad kõik erakonnad ja üksikkandidaadid esitama valimiskomisjonile oma tulude ja kulude aruande. Aruanded on avalikud, Eestis saab nendega tutvuda valimiskomisjoni veebilehel www.vvk.ee.
Tavaliselt mõeldakse erakondadest rääkides ainult demokraatiale. Ei maksa siiski unustada ka totalitaarset valitsemisrežiimi (Kolmas Reich, Nõukogude Liit, Hiina Rahvavabariik, Kuuba), kus ainuparteile kuulub võimumonopol. Partei on niisugusel juhul sisuliselt riigiga kokku kasvanud, kontrollides kõiki olulisemaid valitsemisfunktsioone – seadusloomet, ressursside hankimise ja jagamise poliitikat, julgeolekut ja sotsiaalseid suhteid.
Erakondade kõrval on demokraatliku ühiskonna lahutamatuks osaks suvegrupid ja sotsiaalsed liikumised. Kõik nad täidavad enam-vähem ühesuguseid funktsioone – esindavad avalikku tähtsust omavaid huve, püüavad mõjutada poliitikat, pakuvad alternatiive, kasvatavad liidreid ja hoiavad ühiskonna pluralismi. Teisalt leidub nende kolme vahel ka erinevusi.
Vaimsed väärtused ja tõekspidamised mängivad ühiskonna tervikuks sidumisel sama olulist rolli kui osalemine majanduses või elamine ühe riigi territooriumil. Just need aitavad kujundada inimeste ühtekuuluvustunnet ehk identiteeti. Identiteet omakorda vormib kultuuri ja leiab kultuurimärkides (rahvariietes, kommetes) ka oma väljenduse. Argikeeles mõistame sõnade kultuur ja kultuurne all midagi tsiviliseeritut, viisakat, kombekat. Mõnikord arvatakse sellest tulenevalt, et poliitiline kultuur on lugupidav ja kombekohane käitumine poliitikas (nt parlamendis). Võib kohata ka seisukohta, et asiaat, kes sööb riisi sõrmedega, on ebakultuurne. Tegelikult pole asi üldsegi mitte kultuuri puudumises, vaid kultuuride erinevustes. See, mis meil on taunitav või sündsusetu, võib mõnes teises riigis või teisel ajastul olla üldtunnustatud norm. Näiteks lubas keskaegne poliitiline kultuur inimeste tembeldamist nõidadeks ja nende põletamist tuleriidal. Vaieldav on ka soov poliitilisi kultuure (või mis tahes teist liiki kultuure) paremuse järjekorda seada. Kas oleks põhjendatud väide, et tänapäeva USA poliitiline kultuur on parem (arenenum), kui oli Rooma vabariigi oma? Vastus oleneb sellest, milline sisu omistada oskussõnale poliitiline kultuur.

Kasutatud kirjandus

„Ühikonnaõpetus“ Gümnaasiumiõpik – Katrin Olenko, Anu Toots

http://raulpage.org/koolitus/yhisk12.pdf