Kodanikud, huvid ja demokraatia (0)

Demokraatia
Oma pika arengu vältel on demokraatlik valitsemine oluliselt muutunud. Teisenenud on sotsiaalne keskkond, kus poliitikat tehakse, muutunud on ühiskonna kihistumus ja põhiväärtused.
Demokraatia, kui rahva võim- demokraatia tähendab otsetõlkes rahva võimu. Paraku jääb see tõlgendus liialt ebamääraseks. Parema iseloomustuse on andnud Abraham Lincoln , kelle sõnul on demokraatia rahva valitsemine, mida teostab rahvas, rahva enese huvides. Lincolni sõnad rõhutavad kolme olulist joont. Esiteks, rahva valitsus osundab, et kõigil on juurdepääs poliitikale. Teiseks, võimu teostamine rahva poolt rõhutab avalikkuse kaasatust otsustamisse. Kolmandaks, valitsemine rahva huvides tähendab, et otsused peavad lähtuma avalikest, mitte kildkondlikest huvidest.
Otsene ehk vahetu demokraatia oli iseloomulik Antiik- Kreekale , kus vabad ateena linnakodanikud otsustasid avaliku elu küsimusi vahetult, rahvakoosolekul. Ajalooliste juurte tõttu nimetatakse otsest demokraatiat ka klassikaliseks demokraatiaks. Riigi tasandil on otsese demokraatia teostamise peamine viis referendum ehk rahvahääletus. Nüüdisdemokraatia peamine vorm on siiski esindus - ehk vahendatud demokraatia. Kuna see kujunes koos liberalismi levikuga , kasutatakse sünonüümine ka mõistet liberaalne demokraatia. Esindus demokraatia tuumaks on rahva nimel võimu teostavate esindajate valimine. Esindusdemokraatia põhiküsimus on see, kuidas hoida usaldusväärset ja toimivat sidet valijate ning rahvasaadikute vahel. Selleks ühendavaks seoseks on mandaat- saadikule antud volitus esindada ja kaitsta valijate huve. Demokraatlik poliitiline kultuur nõuab, et saadik käituks mandaadile vastavalt.
Osalusdemokraatiat iseloomustab kodanikkonna pidev ja mitmekülgne kaasatus poliitikasse. Seega on osalusdemokraatia justkui otsese demokraatia täiuslikum variant. Osalusdemokraatia on kindlamini juurdunud seal, kus on traditsiooniliselt tugev omavalitsus (Skandinaavias) või kohalik kodanikualgatus ja ühistegevus (USA-s).
Elitaardemokraatia keskpunkti moodustab huvide esindamise ja mandaadi valdamise põhimõte. Elitaardemokraatia ei tähenda ei rahva huvide eiramist ega eliidi vastandamist kodanikkonnale. Pigem püüab see ümber lükata idealiseeritud ettekujutust demokraatiast kui üleüldisest õnnest ja harmooniast. Elitaardemokraatia ei tähenda, et kui poliitik on kord rahvalt mandaadi saanud, siis sellega on talle antud ka täielik otsustamis- ja tegevusvabadus. Need, kes väidavad, et valijad ärgu segagu, sest nad "ei saa nagunii millestki aru", pole kindlasti demokraadid .
Valimised
Valimisi peetakse demokraatliku ühiskonnakorralduse üheks põhitunnuseks, selle järgi antakse esimene hinnang režiimi demokraatlikkusele. Ajalooliselt on võitlus demokraatia eest seotud just valimisõiguse kättevõitmise ning laiendamisega.
Valimiste peamine funktsioon on tagada võimu regulaarne ja seaduspärane vahetumine. Kuna valimised toimuvad korrapäraselt teatud ajavahemiku möödudes. siis nimetatakse neid korralisteks. Parlament ja kohalikud volikogud valitakse tavaliselt iga nelja, president iga 4-6 aasta tagant. Valimistulemused määravad, millised parteid ja isikud kuuluvad poliitilistesse otsustuskogudesse ning kes arutavad valijate nõudmisi ning võtavad vastu seadusi. Seega on valimiste teine funktsioon vahendada võimudele kodanike nõudmisi. Valimised on ka rahva usalduse heaks indikaatoriks. Suhteliselt kõrge ja stabiilne osalus valimistel annab tunnistust ka demokraatia kindlusest. Valimistel on ka hariv funktsioon, kuna kampaaniaperioodil tarbivad inimesed rohkem poliitilist teavet, viivad end kurssi oma kodanikuõigustega ning erakondade vaadetega. Valimisi hinnatakse eeskätt selle põhjal, kas nad on demokraatlikud või mitte. Demokraatlike valimiste eelduseks on vaba ühiskond, sellepärast nimetatakse demokraatlikke valimisi ka vabadeks valimisteks.
21. sajandil omavad hääleõigust pea kõik täiskasvanud elanikud, v.a kriminaalkaristust kandvad ja teovõimetud isikud. Enam ei rakendata inimõigusi rikkuvaid piiranguid, mis tuleneksid soost, usust või rassist. Varanduslik piirang oli iseloomulik 19. sajandi Euroopas. Valimisõigus puudus tollal ka vaestel kes hoolekandest abi said. Nüüdisajal ei määra inimese valimisõigust tema rahakoti paksus ega saadavad sotsiaaltoetused.
Arusaam demokraatiast kui rahva oma valitsusest on tinginud kodakondsuspiirangu. Kõnealuse seisukoha järgi peab valimisõigus olema vaid antud kogukonda kuuluvatel inimestel. Parlamendi valimistel on aga kodakondsuse nõue endiselt jõus. Parlamendi- ja presidendivalimistel võib hääletada ka kodanik, kes ei ela oma kodakondsusmaa territooriumil. Euroopa Liit on kodakondsuspiirangut oluliselt leevendanud. Iga Euroopa Liidu kodanikul on õigus seada oma kandidatuur üles mõne teise liikmesriigi kohalikel valimistel hääletajana. Kõige püsivamad on olnud valija vanusega seotud nõuded. Vanusepiirang kehtib nii hääleõiguse kui ka kandideerimisõiguse puhul. Enamikes riikides võib hääletada alates 18. eluaastast.
Konkurents ja õigus teha valik sõltumatult kuuluvad avatud ühiskonna kõikide valdkondade juurde. Valimiste korraldamisel tähendab see vabadust kandideerida ning hääletada oma isiklike veendumudte järgi, kartamata survet või tagakiusamist. Valimiste päeval on keelatud igasugune valimispropaganda, valijate hirmutamine või meelitamine .
Kandidaatide ülesseadmise õigus on igal legaalselt tegutseval parteil, kodanik võib ka iseenda kandidatuuri esitada. Tavaliselt tegutseb riigis 4-5 tugevat erakonda ja hulk pisiparteisid, mis loobki konkurentsi erakondade vahel.
Valimiskampaaniaga saab hääletajate eelistusi mõjutada, seepärast on oluline tagada kõigile kandideerivatele parteidele ja üksikkandidaatidele võimalikult võrdsed tingimused oma vaadete propageerimiseks. Valimiste ühetaolisus seisneb ka selles, et kõik hääled on kaalult ühetaolised ning igal valijal on ainult üks hääl.
Valimissüsteemid
Valimissüsteemi peaksid tundma nii hääletajad kui kandideerijad. Hääletajad suudavad sel juhul paremini mõista, miks just üks või teine inimene valituks osutub, kandidaadid ja erakonnad saavad aga oskuslikumalt planeerida oma kampaaniat. Valimissüsteemi hea tundmine võib märgatavalt suurendada partei valimisedu. Lisaks mõjutab valimissüsteem ka valimiste tulemust, näiteks seda, kui mitu erakonda tavaliselt valitsuse moodustab.
Majoritaarne ehk enamusvalimiste süsteem on kõige vanem, seda rakendati Inglismaal juba enam kui 500 aastat tagasi. Enamusvalimiste süsteemis moodustatakse ühemandaadilised valimisringkonnad. See tähendab, et igast ringkonnast pääseb parlamenti üks saadik. Majoritaarse süsteemi puhul on tähtis tulla esimeseks, sest teine ja kolmas koht ei anna midagi. Just seepärast iseloomustatakse lihthäälteenamuse süsteemi ütlusega "võitja saab kõik".
Majoritaarsete parlamendivalimiste puhul kehtib tavaliselt lihthäälteenamuse põhimõte. Majoritaarsete presidendivalimiste puhul rakendatakse absoluutse häälteenamuse nõuet. Majoritaarse süsteemi peamine pluss on selle selgus ja lihtsus. Igaühel on arusaadav, kes ja kuidas parlamenti pääseb. Teisalt pole see süsteem vaba ka puudustest. Näiteks annab see eeliseid juhtivatele suurparteidele ning diskrimineerib väiksemaid. Suurparteidel on parlamendis rohkem kohti, kui neile valijaskonna üldise toetuse põhjal peaks kuuluma . Teiseks probleemiks lihthäälteenamuse puhul on kaotsiläinud hääled. Niisiis ei peegelda lihthäälteenamuse printsiibil valitud parlament päris täpselt valijaskonna eelistusi.
Proportsionaalne valimissüsteem on laialt levinud. Seda peetakse õiglasemaks, kuid kahjuks on proportsionaalne süsteem seetõttu ka keerukam kui enamusvalimiste oma. Proportsionaalne süsteem jagab saadikukohad parteide vahel proportsionaalselt ehk võrdeliselt neile antud häältega. Proportsionaalse süsteemi teiseks tunnuseks on mitmemandaadilised valimisringkonnad ja kolmas tunnus seisneb selles, et kandidaadid seatakse üles erakonna valimisnimekirjas. Seega tuleb valijatel eelistada pigem üht või teist erakondlikku programmi kui üht või teist isikut. Mõnedes riikides(nt Hollandis) saabki hääletada vaid nimekirja (st erakonna), mitte aga konkreetse isiku poolt.
Nimekirju võib koostada kahe põhimõtte alusel. Avatud nimekirja puhul reastatakse kandidaadid pärast häälte lugemist ümber, suletud nimekirja puhul uut pingerida ei moodustata, kodanike tahe mõjutab vaid seda, mitu inimest ühest nimekirjast parlamenti pääseb.
Proportsionaalse süsteemi peamiseks puuduseks on häältelugemise keerukus ning erakondade suur mõju valimistulemustele, eriti suletud nimekirja puhul. Kritiseeritakse sedagi, et valimisnimekirjade ning häälte ülekandmise tõttu kipub hajuma saadiku isiklik vastutus, mida asendab üldsõnaline erakondlik positsioon. Teisest küljest ei lähe tänu ülekandmisele hääled kaduma nagu majoritaarse süsteemi puhul. Lisaks sellele nimetatakse proportsionaalse süsteemi plussina parteide võrdsemaid šansse saada parlamendis esindatud .
Eesti valimissüsteem
Proportsionaalset valimissüsteemi kasutatakse Eestis nii europarlamendi , Riigikogu kui ka volikogude valimistel. Tüüpiliselt proportsionaalsele süsteemile moodustatakse mitmemandaadilised valimisringkonnad, millele eraldatud mandaatide arv tuleneb hääleõiguslike kodanike arvust ringkonnas.
Kandidaadid seatakse valdavalt üles parteide valimisnimekirjades, kuid pole keelatud kandideerida ka üksikisikuna. Et osutuda valituks, peab kandidaat koguma vähemalt niipalju hääli, nagu seadusest tulenevalt on kehtestatud. Seda häälte miinimumnormi nimetatakse kvoodiks. Need hääled, mis kandidaat kogub üle kvoodi , kantakse üle tema nimekirjakaaslastele. Häälte ülekandmise põhimõte on samuti üks proportsionaalse süsteemi tunnus, mis rõhutab erakondliku koostöö tähtsust. Erakondadele kehtib ka häälte piirnorm . Näiteks pääsevad Riigikokku ainult need erakonnad, kes saavad vähemalt viis protsenti valijate häältest üle Eesti. Seda protsendimäära nimetatakse valimiskünniseks.
Hübriidne valimissüsteem ühendab majoritaarse ja proportsionaalse süsteemi põhimõtteid. Tavaliselt jagatakse niisugusel juhul pooled parlamendikohad ühe ning pooled teise süsteemi alusel. Ka igal valijal on kaks häält: ühe annab tamajoritaarsuse põhimõttel ühele neist kandidaatidest, kes on üles seatud tema regioonis, teise aga proportsionaalsuse põhimõttel ühe erakonna üleriigilise valimisnimekirja kandidaadile. Selle peamiseks eeliseks teiste valimissüsteemide ees peetakse asjaolu, et erakondlikud ja regionaalsed huvid on paremini tasakaalus.
Valimistulemus
Valimiste ettevalmistus algab õigusliku baasi loomisest. Parlament võib täiendada või muuta valimisseadust ning kampaania rahastamise reegleid. Keskvalimiskomisjon täpsustab valimisõiguslike kodanike arvu ja korrastab valijate registri. Valimiskomisjon registreerib kandidaadid, kelle dokumendid vastavad nõuetele.
Riik valmistab ette kogu hääletamiseks vajaliku dokumentatsiooni, tagab infosüsteemide ja andmebaaside töövalmiduse, rahastab riigieelarvest valimiste läbiviimisega seotud toiminguid. Tänu arvutite ja interneti kasutamisele selguvad valimistulemused täna palju kiiremini, kui kümmekond aastat tagasi, nüüd on valimiste mitteametlikud tulemused teada juba 3-4 tundi pärast jaoskondade sulgemist. Ametlikud tulemused saadakse siis, kui on läbi vaadatud ka kõik laekunud apellatsioonid.
Viimastel aastakümnetel on valimiskampaaniatele kulutatud üha rohkem raha, mida põhjustab reklaami tähtsuse kasv kõigis valdkondades. Raha kasvav tähtsus valimiskampaanias sunnib riiki erakondade kulusid tähelepanelikult kontrollima. Valimiste lõppedes peavad kõik erakonnad ja üksikkandidaadid esitama valimiskomisjonile oma tulude ja kulude aruande.
Tänapäeval kasutatakse laialdaselt eelhääletamist, mis tähendab, et valida saab ka umbes nädal enne valimispäeva nii posti teel kui valimisjaoskondades. Valimistulemus on igakord ainuomane, kuid see määrab valitava võimuorgani koosseisu või järgmise presidendi isiku. Pikemaajalist tähtsust omab mitte ühele või teisele kandidaadile antud toetus, vaid hääletamas käinud inimeste osakaal ning selle muutumine aastate lõikes.
Eestis on valimisaktiivsus väiksem kui enamikus Euroopa maades. Meiega sarnane, st 60 protsendi läheduses kõikuv osalus iseloomustab Ungarit, Leedut, Portugali, Venemaad, Suurbritanniat, aga ka Kanadat ja Indiat.
TALLINNA VANALINNA TÄISKASVANUTE GÜMNAASIUM
Referaat
Kodanikud, huvid ja demokraatia
Koostaja : Kätlin Kruusimaa
12K klass
TALLINN 2009